pühapäev, 11. september 2011

Head jooksuspäeva!

Kuritöö- ja Salakaubaveoameti pressiesindajana pean ma vahepeal tööd ka tegema, seega...

*

Täna andis Politsei- ja Piirivalveamet hoo sisse jooksuspäevale. PPA Facebooki lehel avaldati selle kohta ka ametlik teadaanne:

"Jooksuspäev Tallinnas on hoo sisse saanud, seega soovitame Põhja prefektuuri liiklusteenistuse vanema Sirle Pai sõnu kuulda võtta ja Tallinna kesklinn eelkõige jalgsi või joostes läbida. Muutunud liikluskorraldusega saab tutvuda siin: http://www.jooks.ee/index.php?id=26. Soovime jooksjatele kiiret minekut, autojuhtidele rahulikku meelt!"

Palusin antud päeva kommenteerimiseks ka Kuritöö- ja Salakaubaveoameti avalike suhete juhi Ander Veebikriminaali arvamust.

Veebikriminaali sõnul on tegemist vägagi teretulnud algatusega Politsei- ja Piirivalveameti poolt. Samuti nõustub ta Sirle Pai soovitustega.

"Kuna tänasel päeval, mil on jooksusolijaid tänu ametlikule loale rohkesti, siis on kesklinna läbimine joostes tõenäoliselt kõige märkamatum. Seda enam, et suurt hulka jooksusolijaid on oodata ka Kaitseväe poolt," rääkis Ander Veebikriminaal. "Ja KSA nimel õnnitlen PPA'd demokraatia suunas astutud suure sammu eest."

KSA ühineb esmakordselt PPA arvamusega ning soovib jooksusolijatele kiiret minekut ning (politsei-) autojuhtidele rahulikku meelt.

Samas on Veebikriminaalil, kui suurte kogemustega jooksusolijal (jooksus on ta käinud nii ajateenistusest kui ka vanglast), mõned soovitused väiksemate kogemustega jooksikutele.

"Kesklinna läbimine on küll õige mõte, aga pärast seda püüdke kasutada ikka vähekasutatavaid kõrval- või metsateid! Nii võivad jooksuspäevadest saada ka jooksusnädalad."

laupäev, 3. september 2011

Reaktsioon


Autori kommentaar:
Mõtte sain ühest vanast ideest, mille olin kunagi päevikusse kirja pannud seoses ühe Carlos Castaneda lausekilluga. Õhtul nõusid pestes (jah, ma oskan ka seda!) tekkis tungiv vajadus see idee kirja panna.
*

REAKTSIOON

Mulle meeldib jälgida inimeste emotsioone. Need on huvitavad. Iga inimene on omapärane ja sellega seonduvalt on ka nende emotsioonid, nende tekkimine ja ilmnemine äärmiselt nüansirikas. Hoolimata faktist, et olen inimesi ja nende emotsioone vaadelnud juba aastaid, köidavad just nüansid mind siiani.

Ainus, mis mind pärast kõike seda aega häirib, on nende tunnete ilmnemise järjestuse ettearvatavus.

Vahet ei ole – laenu küsimine, abieluettepaneku tegemine, mis iganes – kõik tuleb kui lindilt, ilma mingisuguse üllatuseta. Mõnikord ma mõtlen, kas ehk tekib see järjestus inimeste geenide järgi, kas on see mingi vaid inimeste mõtlemise unikaalsus, mis laseb neil käituda vaid ühe malli järgi. Tean, et loomadel käivad asjad teisiti. Olen seda lugenud, olen näinud.

Inimestega suhtlemine tekitas tüdimust. Vähemalt hetkeni, kuni hakkasin teoorias kontrollima, kas nad tõesti kõik ühtemoodi käituvad. Igas olukorras. Poes kenale müüjale komplimendi tegemine, tänaval lillede kinkimine võõrale, baarist väljuvalt mehelt „suitsu küsimine“, jah, isegi see abieluettepanek, mille ma tegin vaevu kuu peale tutvumist – nüüd olen kihlatud neiuga, kellele ma korra lilled ulatasin. Neetud!

Kas te tõesti ei suuda eristuda?

*

Vaatan talle otsa ja ootan reaktsiooni lootes, et vähemalt seekord on midagi teisiti.

Üllatus.

Loomulikult on ta üllatunud, mõtlen ma põlglikult. Igaüks on, kui sa teed midagi sellist, mida nad ei oota. „Ta teeb nagunii nalja.“ või „Ta ei mõtle seda tõsiselt.“ või mingi muu sarnane mõttevälgatus käis tal sel hetkel läbi pea, kui ta mind ja mu teo olemust nägi. Nii tavaline – eriti, kui sa teed ühiskonna kaldavees vegeteerivale inimese mõtlemise jaoks midagi tavatut.

Mõistmine.

Jah – ma ei tee nalja, ma mõtlen kogu seda värki tõsiselt, sest ma tõesti tahan, et vähemalt keegi teist mind natukenegi üllataks. Ma ei taha elada igavas teadmises teie kõikide sarnasusest. Aga tema praegu alles mõistab, mida ma teen.

Hetkeks kaldub mõte kõrvale küsimusele, mida olen endale sageli esitanud – kas ma ise teeksin midagi teisiti? Kas minu reaktsioonid oleks erinevad? Kas on ehk minulgi toimiv see suurim inimesele omane pidur – analüüsimisvajadus.

Hirm.

Hirm, mis tekib hetke tavatuse mõistmisest. Alati mitte füüsiline hirm, pigem on see hirm oma isiku pärast, mida suudeti üllatada. Hirm, mis tekib sellest samast, seekord küll ülemängitud analüüsioskusest, mõistmis- ja mõtlemisvajadusest. Hirm ego ootamatust tabamisest. Jah – ma näen seda hirmu tema silmis. Saagu, kurat, juba üle sellest ja asugu viimase etapi juurde.

Üks ameeriklane või vähemalt Ameerikas õppiv tudeng kirjeldas oma raamatus hästi, kui väga võib inimene oma mõtlemise ja sooviga kõike seletada ämbrisse astuda: ründavat lõvi nähes peaks inimene põgenema või vastu ründama – viimast muidugi juhul, kui on kaasas midagi relvana kasutatavat -, sest muud võimalust lihtsalt ei ole; siiski lõppeb enamus rünnakuid lõvile meelepäraselt, sest mõtleva inimese esmane, sissejuurdunud reaktsioon on imestada: „Ei või olla, et see armas kiisu just mind rünnata otsustas! Kuidas nii?“ Amps!

Tema silmi nägin aga tulevat reaktsiooni, mis oleks pidanud tulema esimesena.

Leppimine.

Leppimine olukorraga, sest alles olukorraga leppimine annab võimaluse reageerida. Igasugune reaktsioon oleks parem kui see standardmudel passimisest. Tema leppis, aga reageerida enam ei jõudnud, sest reageerimiseks oli kaks sekundit liiga hilja. Reageerida oleks tulnud kohe mu küsimust kuuldes.

„Sekund pärast järgnevat küsimust löön ma teile noa kõrri. Mida te teete?“

Jookse, võitle, tee kasvõi nalja – reageeri, kurat! Sekund on pikk aeg.

Ei. Tema üllatus ja hakkas analüüsima.

Tõmbasin noa mehe kõrist välja ja pühkisin selle taskust võetud lapi sisse puhtaks. Tegelikult olin natuke sohki teinud, noa lõin talle sekund peale küsimist mitte kõrri, vaid läbi lõuaaluse ja suuõõne otse ajudesse.

„Idioot!“

Hakkasin mööda tänavat edasi jalutama, kui kuulsin selja tagant korinast erinevat häält.

„SEIS! Politsei!“

Tardusin.

Üllatusin.

„Kuidas, kurat, see politsei just nüüd siia sattus?!“

W. Hocares
3. 09. 2011. a.

*

Autori järelkommentaar:

Tegelikult oli algne idee lõpetada lugu selle noa väljatõmbamisega, aga nagu ikka, elavad lood kirjutades natukene ka enda elu.

reede, 2. september 2011

Täiuslik


Autori kommentaar:
Kui ma tavaliselt oma lugusid ümber ei kirjuta, siis praegusel juhul on tegemist ühe sellise erakorralise juhtumiga. Nimelt sain kunagi ammu teiste uitmõtete sekka kirja pandud ka selle loo aluspõhi, mille saamisloo koos loo endaga riputasin ma siia Poognasse üles vist aastat mitu tagasi. Praeguseks olema toonase teksti "Päevikust kirjanduseks", mis kirjeldas loomisprotsessi minu puhul, küll ära kustutanud, aga seda parem ongi vist uutel ja vanadel hakata leidma võrdluskohti.
*
TÄIUSLIK

Tõmbasin tooli rõduservale lähemale, et saabuvatel külalistel silma peal hoida. Kuigi mulle ei meeldinud keskpäevased peod, oli siiani kõik kulgenud ladusalt – kontvõõrana, kuid vastuvõtjaid ükskõikse üleolevusega koheldes olin pääsenud peole, kuhu ma kutsutud ei olnud. Keegi ei tundnud mind siin ning kui olekski tundnud, siis oleks see pigem takistavaks asjaoluks kujunenud. Seega oli kõik hästi. Keerutasin käes martiniklaasi, mõeldes korraks võimalikule sarnasusele maailmakuulsa, kuigi fiktiivse salaagendiga. Noh – vähemalt ülikond oli mul samast hinnaklassist.

Kuigi vastuvõtjad selle häärberi peauksel kuulusid teenindavasse klassi, ei pakkunud nad parkimisteenust ning nõnda pidid kõikide nende Ferraride ja Lamborghinide omanikud oma autod ise ära paigutama ning alles siis avanes neile võimalus võõrustaja paleesse siseneda.

Ajaleheartiklite põhjal teadsin tolle olevat maineka parfüümifirma omaniku ning seepärast võisin pärast plaanitavast peost kuulmist õigesti oletada, et saabuvad pidutsejadki on ühiskonna kõige rikkamast klassist. Internet on hea, sest just sealt leidsin kinnituse oma oletustele – laialisaadetud kutsed.

Seda, keda ma ootasin, ei olnud veel saabunud, kuigi peo ametlikust algusest oli aeg juba tunnikese edasi liikunud. Muidugi oli hilinemusel ka seletus. Sugulastel on privileegid.

„Kas te vajate veel midagi?“ kuulsin selja tagant küsimust. Küsija oli naine ja kuna ennist peosaalis olin näinud vaid modellivälimusega ettekandjaid, siis arvasin praegugi olevat tegu selle ülihoolitseva teenindusega, mis mind igal pool ärritas.

„Ei, tänan,“ ühmasin pilkugi tõstmata. „Mul on klaas veel täis.“

„Ma ei mõelnud jooke, vaid seltskonda.“

Ütleja hakkas liigutama tooli mu kõrval, et sinna istet võtta, ja selle peale ma lihtsalt pidin pilgu tõstma. Selline keskmisest kenam ja vormikam noor naisterahvas, käes klaas šampusega, vaatas mulle küsivalt-julgustavalt otsa.

„Ei, ma ei ole Maureeni geist disainer ega tema nohikust IT-nõunik. Ma istun üksi lihtsalt seepärast, et ma ootan üht inimest. Aga võta istet,“ kehitasin õlgu. Rinnakal neidisel võis isegi õigus olla, sest melurohkes seltskonnas oleks üksik inimene veidi kahtlane tundunud. Samas olin ma suhteliselt kindel, et ka neidise kaaslane, suure õllekõhu, kuid kahtlemata veel suurema rahakotiga kaaslane-mees-abikaasa-armuke, kelle käevangus oli naine esimeste külaliste seas peole saabunud, ei tundnud end hetkel samuti üksinda. Vabameelsus oli sellises seltskonnas valdav, kuigi ostesõnu reklaamiti vaid puritaanlust ja igavese abielu jäävaid väärtuseid.

„Keda sa ootad?“ Paksu ükskõiksuse kihiga maskeeritud küsimus. „Mina olen Charleen.“

„Mina olen Donald.“ Klaasikilin tutvumisnapsuks ja taaskord pidin ma tegema nägu nagu ma jooksin seda martinit. Ma vihkasin martinit. „Maureeni poega ootan. Me pidime paari tema uue Zondaga seotud küsimust arutama.“

„Sa tulid peole tööd tegema?“ Halvakspanu ja kergendus, mis olid jälle maskeeritud ükskõiksusega. „Jonathan on samasugune töönarkomaan, aga selle pärast tal vist oma äridega hästi lähebki.“ 

„See ei ole tööasi, rohkem nagu lõbu. Meelelahutus. Ma kollektsioneerin...“ Vaatasin Charleeni lumiblondi nägu tema punaste juuste ja suurte rindade raamistuses ning otsustasin lihtsamaid sõnu kasutada. „Ma kogun autosid ja Joni uus Zonda on erieksemplar. Hmm... Ainus mudel.“

„Aaa.“ Väga halvasti maskeeritud dollarimärgiline sähvatus naise silmades. Ju see paksuke oli lihtsalt armuke ja sponsor. „Milline sinu oma siis on?“ küsis ta pilku parkimiskohtade poole pöörates.

„See tumehall Ford Firebird GT,“ osutasin ühe eksklusiivse itaalia auto poole.

„See on väga kena. Ja vist kiire ka?“ ahhetas Charleen.

Inimeste rumaluse üle ei narda, aga lollide inimeste üle irvitasin sageli.

„Väga. Kui tahad, võin ma sulle natukese aja pärast proovisõitu teha,“ pilgutasin naisele silma, laskudes hetkelise nõrkuse ajel tema enda mängu tasemele. Või vähemalt ma tahtsin teda nii arvavat.

„Ja, mulle tõesti meeldiks see, Donald,“ naeratas ta mulle ja tõstis uueks tervituseks klaasi. Samal hetkel nägin oodatut eemal väravast sisse pööramas.

„Aga ma otsin su siis üles, Charleen,“ vastasin püsti tõustes. „Ma lähen räägin Jonathaniga, kuni ta veel kaine on.“

„Jah, kohtumiseni!“

Trepist alla rutates lasin silmad veel korraks üle peamise peoruumi. Rahvast oli üksjagu – igat sorti karvaseid ja sulelisi oli see pidu kokku meelitanud. Kunagi ammu, kui ma veel noorem olin, olin isegi unistanud sellisesse keskkonda kuulumisest, aga mu viimaste aastate kogutud teadmised olid minu mõttemaailma ka selle unistuse suhtes muutnud. Valed, silmakirjalikkus, reetlikkus, ahnus ja veel palju sellise kesk- ja suhtluskonnaga kaasaskäivad „häid“ omadusi olid need, mis mulle vähemalt antud võtmes ei meeldinud.

Enamjaolt eelistasin olla aus ja otsekohene – see avaldas inimestele muljet ja võimaldas minul oma eesmärke paremini saavutada. Võõrustaja pojaga peauksel kohtudes veendusin veelkord enda lähenemisviisi õigsuses.

"Tere, Jon,“ hõiskasin rõõmsalt. Varakult vasakusse kätte võetud martiniklaasi sisu läigatas tervituse saatel nimetatu veel mitte üllatunud näole ning parema käe rusikas peatas selle üllatuse tuleku kuni teadvuse naasmiseni. Autovõtmed, mida Jonathan oli veel peos hoidnud, libisesid nüüd marmorplaadile ja säästsid mind vaevast tema taskuid läbi otsida. „Mul on sinu autot vaja.“

Selja taga tekkinud vaikusest ja uksehoidjate üllatunud nägudest välja tegemata sammusin kiirelt kümnekonna meetri kaugusel seisva superautoni. Zonda mootor käivitus tõenäoliselt samal ajal, kui minu käitumisest šokeeritud inimesed otsustasid reageerima hakata.

Aga siis oli juba hilja. Fairfax asus saja neljakümne kilomeetri kaugusel ja enda maja ees peatusin vähem kui tunniga.

„Hei, Bill!“ hüüdis Carol, kui ma autost välja astusin. Lehvitasin ja süütasin auto kindalaekast leitud rahalõhnalise sigari.

Kaubikust, mis oli pargitud minu sissesõiduteele, väljus vibalik noormees. Minuni jõudes ulatas ta mulle kummis paberkoti, mina talle Zonda võtmed ning minuti pärast olid mõlemad autod silmist kadunud. Loodetavasti ka meelest, sest vastasmaja omanik, kes oli parajasti prügi tänavale tõstmas, vaatas mind kulmu kortsutades. Irvitasin talle avalikult näkku ning pöördusin maja poole, mille uksel mu vastne abikaasa mind juba ootas.

Elu oli ilus. Maja oli ka normaalne ning kuu aega tagasi olin abiellunud Caroliga, kes oli kaks aastat tagasi saanud austava tiitli – Playboy ’Playmate of the Year’. Ka elamiseks vajamineva rahaga probleeme ei paistnud – seda tuli piisavalt. Veidi kriminaalselt küll, ent siiani olin arvamusel, et jäägu selle pärast muretsemine neile, kes selle eest palga ja politseivormi saavad.

„Kuidas päev läks?“ päris Carol pärast pikka ja kuuma tervitussuudlust. Ta kuulus nende naiste hulka, kes erutusid paljalt teadmisest raha olemasolust.

„Seaduste järgi võttes umbes kolm aastat,“ sõnasin õllepudelit lahti korkides. „Tegelikult aga sarjast, kuidas kolme tunniga miljon dollarit teenida. Ma töötasin poolteist tundi. Vii see šeifi,“ osutasin peaga paberkotile.

Puusi hööritades – teist moodi Carol käia ei osanud – läks ta rahaga kabinetti, mina vajusin aga diivanile, et õllet libistades oodata, kuni uudised parfüümikuninganna peol toimunud röövist televiisorisse jõuavad. Seekord olid uudised aga kiiremad, kui üks maailma kiiremaid autosid.

Kõlas uksekell.

Ohates ajasin end uuesti püsti ja jalutasin välisukseni.

„Tere, Bill!“ vaatas ukse tagant vastu sõbra laialt naeratav nägu.

„Jah, Stan?“ kutsusin ta sisse ning tõin talle ka õllepudeli.

„Veerand tundi tagasi räägiti raadios ühest eriti nahaalsest röövist. Ma arvan, et tundsin su käekirja ära,“ avaldas Stan oma tuleku põhjuse ilma liigse keerutamiseta. Vaatasin talle küsivalt otsa.

„Sina ju selle vihje mulle andsid. Carol!“ hüüdsin oma abikaasat. „Too mulle sada tuhat tagasi. Stan tuli külla.“ Siis pöördusin tagasi sõbra poole. „Sa nagunii spetsiaalselt kuulasid uudiseid, et teada saada, kuidas mul läheb.“

„Seda küll,“ nentis Stan ja sügas kukalt. „Muide, miks sa oma naist rahaasjadesse usaldad? Seda ei ole küll ilus küsida, aga oled sa kindel, et ta sinuga vaid raha pärast koos ei ole? Te abiellusite vaid nädal peale teie tutvumist ja ma muretsen sinu pärast.“

„Kedagi ma pean ju usaldama. Juhuks, kui minuga mingil hetkel midagi juhtuma peaks.“

„Ta unustab su kohe, kui sa peaks vanglasse sattuma.“

„Olgu.“ Naeratasin. „Seda ma tean. Aga Carolgi ainult arvab, et ma usaldan teda. Ma ei ole nii rumal, kui sa praegu kaldud arvama.“

„Tegelikult ei ole sinu ja Caroli vaheline suhe üldse minu asi.“ Stan rüüpas õlut ja mõtles hetke. „Eks sa ise tead. Siiani on sul lihtsalt meeletult vedanud. Oled sa nõus? See ei saa lõputult kesta, mõistad? Sa pead hakkama rohkem mõtlema, Bill, mis juhtub siis, kui asjad ei lähe nii nagu sa plaanid. Sa ei saa ainult oma õnnele loota.“

Irvitasin. „Ma ei looda kunagi oma õnnele. Selline lootmine on omane vaid rumalatele inimestele. Mina toetun oma õnnele. Minu õnn on minu vundament. Ei – ära naera. See on tõsi ja ma ei saa sinna midagi parata.“

Stani minule suunatud pilku ilmestasid aina kõrgemale kerkivad kulmud.

„Sa ei usu. Aga ma võin selle peale kihla vedada.“

„Mille peale?“

„Hmm... Okei – teeme nii,et ma annan sulle miljon dollarit sulas – sa tead, et mul on see olemas ja ma pean oma sõna -, kui ma ei suuda tänase päeva jooksul tutvuda sinu poolt nimetatud suvalise kuuma kaunitariga sinu poolt nimetatud kohas.“

„Sa oled hull!!!“

Hakkasin naerma. „Lõpuks ütlesidki välja. Aga tegelikult – ei, ei ole. Lihtsalt pööraselt hea vedamisega.“

„Lihtsalt teoreetiline küsimus – ja kui sa võidad? Minul ei ole miljoneid siia-sinna loopida.“

„Mulle piisab sellest, kui sina seisad homme lõunal Fairfaxi keskväljakul kolm tundi, kaelas suur silt kirjaga „Ma olen uskumatult loll, et pean oma parimat sõpra veel lollimaks!“ Kas sobib?“

Surusime kihlveo kinnituseks kätt, kui Carol Stani „teenustasuga“ elutuppa tuli.

„Carol, kallis! Mine paariks tunniks linna. Aga võta telefon kaasa, et ma su kätte saaksin, kui vaja.“

„Jah!“ vastas naine ja läks garaaži autot võtma. Ikka veel puusi keerutades.

„It’s showtime!“ Pidu võis alata, kui nägin Caroli Lexust minema sõitmas.

„Hea küll.“ Seekord irvitas Stan. „Tutvu selle brüneti, Gladys Northiga.“

„Kes see on?“

„Neetud, ja sa ei teagi! Veel parem. Ta on Hollywoodi praeguse hetke kõige kuumem ja kiiremini tõusev täheke.“

„Ja kus ma temaga tutvuma pean?“

„Oma maja ees.“

„Selge. Võta diivani otsast kinni ja aita mul see välja viia.“ Sõber vastas mulle pilguga täis mõistmatust. „Sa ei kavatse teda ju seistes oodata?“

Diivani tänava äärde muruplatsile viinud, viskasin end mugavalt ootele. Stan vaatas mind üleolevalt. Arusaamatult vaatas mind seekord mu naaber, kes oli uuesti välja tulnud ja askeldas midagi oma auto kallal.

„Millal ta tuleb?“

Kehitasin õlgu ning panin päikeseprillid ette. „Ma ei tea.“

„Sa oled tõsiselt haige, Bill.“

„Võimalik, Stan. Võimalik.“

Naabri heki varjust ilmus nähtavale madal valge Corvette, mida juhtis pikkade tumedate juustega noor naine. Otse meie diivani ees see peatus ning juht vaatas meie poole. Kuulsin, kuidas Stan ahhetas, kuid minu pilk oli kinni naise omas – kui ta oli tõusev täht oma välimuse pärast, siis ma sain selle tõusu põhjustest täiesti aru.

„Tervist!“ ütles naine häälel, mis minu juuksejuured mõnusalt surisema pani.

„Jah?“ küsisin pead noogutades.

„Mina olen Glad...“ Katkestasin tutvustuse.

„Ma tean, mu sõber ütles mulle. Ta on teist vist täielikus vaimustuses. Näete, isegi praegu ei suuda ta reageerida teisiti, kui vaid vahtida, suu lahti. Mina olen Adrian.“ Tundsin sõpra elavnemas, tema küünarnukk tonksas mind, kuid ma otsustasin teda ignoreerida. „Kas sa oled eksinud?“

„Tegelikult küll,“ naeratas Gladys. Tema naeratus ja rohelised silmad meeldisid mulle. „Mulle anti ühe produtsendi aadress, kuid ma pöörasin vist kusagil valesti ära. Muidugi see vaatepilt, mida te siin pakute – kaks kena meest diivaniga tänava ääres - vist tasus selle eksimise ära,“ lisas ta kohe. „Kas te teate, kus asub Hannibal Lane?“

„Jah. Kuid hämmastav on see, et ma pidingi hakkama kohe sinna läheduse trenni minema. Kui see sulle tüli ei tee, siis tasuks teenäitamise eest võiksid sa mind ära visata.“

„Nõus.“

„Ma lähen toon oma dressid.“

„Sa kaotasid,“ pöördusin sõbra poole. „Mul läheb umbes tund. Oota mind toas, siis aitad mul diivani tagasi tassida ja hakkame koos su silti meisterdama.“

Kabinetti jõudes ladusin kogu šeifis oleva raha spordikotti. Tagasiteel välja tegin kõrvalpõike kööki, et kontrollida üht pisiasja, mida olin ennist Stanile õlut tuues märganud. Edasi ruttasin välja, põrgates Staniga uksel kokku.

„Sul tõesti veab!“ Tema silmad olid imestusest suured.

„Jah, pärast räägime. Ma praegu ruttan, sõber!“

Istusin Gladyse kõrvale. „Sõida esimese avenüüni ja pööra sealt vasakule.“

Kui olime majast kilomeetri eemale saanud, valisin Caroli numbri. See kutsus korra ja hakkas siis kinnist tooni andma. Täpselt nagu ma arvasin. Otsisin nimestikust üles Stani oma. Korraks veel peatusin, meenutades sõbra kiiret saabumist ning seda, et suure kiirustamisega oli Stani nahkpintsak jõudnud minu köögilaua alla veel enne tema enda saabumist. Muigasin ja vajutasin helistamise nupule. Number kutsus korra, hakates seejärel kinnist andma.

Kaugelt selja tagant kostus meieni plahvatuse kauge kõmin. Panin telefoni taskusse.

Keegi ei tohtinud teada, et minu õnn on täiuslik. Eriti veel reetlikud sõbrad.

„Siin linnas on kõik hea, välja arvatud need maailmaparandajad,“ ütlesin ohates. „Kus kandis sa ise elad, Gladys?“

W Hocares  02.09.2011

*

Vana variant on siiani üleval minu vanas blogis aadressil: