Elu ja kõik muu...

Teisele planeedile? Keelumärk ette ja okastraat ümber!

2011-11-29T23:21:00.001+02:00

Ajendatuna Delfi poolt hiljuti esitatud küsimusest, kas läheksin võimalusel teisele planeedile elama, olen seda mõtet päris mitme nurga alt vaaginud. Kuna nüüd aga sattusin lugema ühe minnasoovija mõtteid (tõsi - Cynthia O. sooviks vaid lühiajalist ekskursiooni), otsustasin ka endapoolsed mõttekillud üles tähendada.

Sarnaselt Cynthiale olen ka mina unistanud tähtedevahelistest reisidest, vahel õhtuti väljas käies lootes nn. röövimist UFO'de poolt ja kaasa elanud paljudele teadusliku fantastika raamatutele, filmidele, sarjadele. Ja kui lõpuni aus olla, siis minu huvi kirjutamise kui tõsise tegevuse vastu sai oma alguse just ühe neljakaustikulise ulmeromaani kirjutamisest kaheksandas klassis.

Nüüd on vanust juurde tulnud, enamus sci-fi kirjanduse paremikust läbi loetud, mõeldud ja arutletud. Televiisorist tuttavat ja seni kõige pikemaajalisemat seriaali "Tähevärav SG-1" olen ka vist korda kolm-neli ära vaadanud. Nüüd, selle küsimuse Delfisse ilmumise hetkeks olin ühe teise seriaali neljanda hooaja viimaste osade juures.

Esmamõte oli minulgi, et selles ei olegi mingit küsimust - loomulikult tahaksin minema. Kujutlusvõime hakkas tööle. Varem erinevate meediumite kaudu kogetu andis mõttelennule piisava tausta.

Algus oli paljutõotav. Lend teise tähesüsteemi tehniliselt üliarenenud laeval, ajaveetmiseks uue tuttava, meist kõrgemalt arenenud tulnukrassi andmebaasid ja raamatukogud. Tõenäoliselt ei tekiks igavus ka pikema reisi kestel juhul, kui kosmoselaev liiguks meile teada olevate füüsikaseaduste põhjal ja reis kestaks kuid või aastaid. Samas - loomulikult kasutaksid need tulnukad reisija bioloogilise kella kulgemise aeglustamiseks külmutamist, staasist (termin ulmekirjandusest; peatab aja kulgemise väikeste, sh. ka elavate objektide ümber) või mingit kolmandat-neljandat ideeliselt samaväärset olekut. Või oleksid neil vahendid aegruumi väänamiseks, luues jällegi ulmekirjandusest tuntud "ussiaugu" Universumi erinevate punktide vahel. Või... Võimalusi on palju, kindlasti meeletult rohkem, kui meie oma piiratud füüsikateadmistega arvatagi oskame.

Kohtumine teiste eluvormidega... Paljutõotav? Alguses kindlasti. Aga edasi? Olles sattunud oma reisile tänu tulnukatele, oleme nende elukohas, nende maailmades kindlasti rohkem uurimisobjekti ja/või vaatamisväärsuse eest. Kas tahaksime oma elusid elada kui vitriinis? Mina küll mitte.

Võib-olla olen ma liiga pessimistlik, ent ma ei usu, et meil kui tsivilisatsioonil oleks pakkuda midagi rahumeelsetele mõistuslikele eluvormidele, kes on lahendanud tähtedevaheliste lendude saladused ning meid juba niigi Galaktika äärealalt üles leidnud. Me ei suuda endaga oma pisikesel rohesinisel planeedilgi hakkama saada, rääkimata siis veel kõrgemaile olendeile millegi andmisest. Olgu - võib-olla tsirkusesse me sobiks.

Samas on suhteliselt suur aga tõenäosus, et meid kunagi avastavad olendid on agressiivsed ja seega ka mitte eriti rahumeelsed. Nimelt on osake looduse olemusest selline, et edasipürgivad ning uutavastavad ja -otsijad olendid on valdavas enamuses agressiivsed. Ning sellised tulnukad meid vaevalt lõbureisile ja lustielule viiks; pigem juba tooreks tööjõuks, aga sellisel juhul eelistaksin juba Venemaa söekaevandusi - tõenäosus kord nädalas omastele interneti teel teateid saata on Venemaal siiski suurem kui näiteks Omikron Kuuel.

Kuna need kaks võimalust, kus meid korjaks üles teised eluvormid, meid ei rahuldaks, siis jääb üle kolmas. ISS'le (Rahvusvaheline Kosmosejaam) raketid külge, päikesepurjed üles, "Tähevärava" (ja paljude teiste teoste-sarjade) ussiauguteooria ellu viia ning -- 3.. 2.. 1.. Start!

Kuhugi kunagi palju hiljem kohale jõudes oleks algus, esimese koloonia ülesehitus ja areng küll üksikisiku jaoks huvitav, ent kas me mõistusliku eluvormina seda ka vajame? Mis oleks seal paremat sellest, mis meil on siin?

Tegelikult me võtaksime kõik oma mured, probleemid ja konfliktid kaasa ka sinna - meie arvatavasse Eedenisse. Peagi oleks seal kõik sama muserdunud, korrumpeerunud ja väsinud kui need, kes jäid neist maha Maale.

Kui me siin Maal, väidetavalt ainsa intelligentse eluvormina, ei suuda oma eriarvamusist üle olla ja võime tülli pöörata iga väiksemagi asja pärast, siis milleks oleks meil tarvis kõike seda jama veel suuremas ulatuses levitada. Unistada ilusast elust kaugel võib, ent kahjuks viib reaalsus meie praeguse mõtlemise juures selle ilu ja uudsuse kahjuks üsna ruttu ära.

Inimesena kui eluvormina peaksime esmalt püüdlema enda vaimse tasakaalu, stabiilsuse suunas ja alles siis hakkama mõtlema kaugemale. Praegusel kujul oleksime me vaid viirus, mis tahab oma peremeesloomast edasi levida.

Kuigi see on üsna pessimistlik arvamus inimkonna jaoks, tahaksin keelumärgi ja okastraadi Maa ümber üles seada ühe ulmekirjanduse suurkuju, Arthur C. Clarke mõttega raamatust "Lapsepõlve lõpp":

"Kuule ja oma süsteemi planeetidel võite te ringi seigelda," lausus Karellan, "aga tähed - tähed pole inimkonna jaoks."

Lõpumärkuseks võiks lisada ka natuke reaalsemaid arutlusi: tõenäoliselt valmistaks elu teistel planeetidel põrgupiina, sest leida elukõlbulik planeet on suhtkoht võimatu: kord on hapniku sisaldus, kord raskusjõud, kord kiirgus vale - mis iganes. Näiteks võib ühe planeedi väiksemas raskusjõus sündinud inimese organism areneda nõnda, et ta ei suuda kunagi Maale tulla. Ja samas vajutab teise planeedi suurem raskusjõud ka tugevaima meie seast mõne hetkega siruli.

Liiga probleemne - siin on hea! :)

Hetk tähesäras

2011-11-21T13:07:00.001+02:00

Möödunud neljapäeval toimus minu kirjanduslikul teel väike ime ja sain tavalisest natukene suurema tähelepanu osaliseks. Nimelt otsustas Delfi Rahva Hääle toimetus, et võiks minu neegri- ja pioneeriloo, mis on üleval ka siin blogis, üles seada Delfi arvamuserubriigi päevalooks. Seega "Neeger on neeger ja mina olin pioneer. Mis siis?!" koos lingiga tähesärasse.

Kuigi ma ei ole ise kunagi väga suur Delfi fänn olnud, andis seekordne juhus mu kirjatükile tähelepanu, mida siin blogis saavutada on hetkel veel täiesti võimatu. Nimelt on praeguseks hetkeks Delfi statistika andmeil seda lugu avatud üle 9000 korra ja kommenteeritud 191 korda. On see Delfi siis, mis on, aga ajast, kui ma hakkasin kasutama Blogspoti statistikat, on minu blogis kahe ja poole aastaga 13500 vaatamist ja 150 kommentaari.

Seega saab öelda, et üks avaldatud artikkel Delfis tõi mulle paari päevaga rohkem kommentaare ja 2/3 vaatamistest, kui on suutnud teha minu blogi kahe ja poole aasta ning 235 tekstiga.

Kokkuvõttes paneb see mõtlema minu kui kirjutaja mõttekusest avaldada oma kirjutisi siin ajaveebis. Kui mingis portaalis avaldatud tekst, mis ei ole minu isikliku arvamuse järgi isegi mu paremate kirjutiste seas, saavutab nn reklaamina enam tähelepanu, siis milleks on tarvis oma aega ja mõtteid kirjutada siin.

Muidugi ei kirjuta ma oma asju ainult tähelepanu pärast. Loomulikult - kuna plaanin millalgi avaldada oma romaani ja püüelda oma kirjutamisega ka natukene tõsisema taseme poole, siis on minu ajenditeks ka loominguline eneseteostus ja kvaliteet, ent samas tuleks muuta oma kirjutamissoov ka mingil moel kasumlikuks tegevuseks. Praegu see seda ei ole.

Siiski tõstis avaldamisseik natukene mu enesekindlust. Kuigi kartsin esialgu kommentaariumit avada, osutus kartus Delfi tavapärase lahmimise ees seekord alusetuks. Ju sai asi piisavalt õige nurga alt kirjutatud ning enamus arvamusi artikli kohta tundusid olevat positiivsed. Oli küll ka hästi põhjendatud vastuargumente, ent igal inimesel on õigus oma arvamusele. Ja paaril juhul oli vastuargumentide põhjus minus - ma ei olnud suutnud oma ideed piisavalt hästi lahti seletada.

Hea tulemus siiski - artikli kohta, mis on kirjutatud otse Delfi tekstiredaktorisse ja üle lugemata/kontrollimata ära saadetud.

Nüüd tuleb veel teemasid leida ja edasi kirjutada.

Neeger on neeger ja mina olin pioneer. Mis siis?!

2011-11-16T14:11:00.001+02:00

Ilona Martson kirjutas Delfis asjaliku artikli "rassistlikust" Pipist ning taaskord võeti kommentaariumis üles teema poliitilisest korrektsusest. Juba on seal vihjed homodele, kõikvõimalikele -fiilidele ja teistele ärritusallikatele. Tõenäoliselt - ma ei ole küll ennustaja - mainitakse seal varsti ka Edgarit. Lahe!

Kahjuks jäin oma algse mõtte kirjutamisega küll hiljaks, sest välja sigareti saatel mõtteid koguma minnes magasin maha võimaluse esimesena mainida enda esimest reaktsiooni. Sellega sai seekord hakkama üks kommentaatoritest. Tsiteerin:

"Olen üles kasvanud keskkonnas, kus neeger oli neeger ja pede oli pede ning me üksteist ei seganud - aga pikapeale hakkab tolerantsus nende vastu kuhugile kaduma. Tähelepanuväärne, et suurelt osalt tänu nendele, kes neid teemasid söögi alla ja söögi peale valjuhäälselt nina alla hõõruvad, ise ühtegi neist gruppidest kuulumata."

Tolerantsus kaobki sellise agiteeriva käitumise tagajärjel, see on selge. Mis jääb aga paljudele suuresuulistele ja -sõnalistele agitaatoritele arusaamatuks, on see, et tegelikult ei kao tolerantsus neegrite ja homode, kuivõrd selle teema vastu.

Mul on täiesti ükskõik, mis värvi on inimene või keda ta armastab; mind hakkab pikapeale häirima vaid see võlts võrdsuseotsing, mida päevast päeva peale surutakse. Igal inimesel peaks olema õigus oma arvamusele ja on täiesti vale keelata inimesel oma arvamust omada. Neeger oli neeger juba ammu ning nime muutus ei muuda neegrit paremaks või halvemaks inimeseks. Kui üks tuntumaid neegreid maailmas, Oprah, ei häbene ennast ja oma külalisi a la Chris Rock oma jutusaates neegriteks kutsumast, miks peaks seda häbenema meie? Kui tema saadet vaadatakse Hispaanias subtiitritega ja Oprah ütleb oma külalisele, et sa oled edukas must mees, siis mis sõna ilmub subtiitrites? Negro. Kas selle vältimiseks peaks nüüd hispaania keele ümber, poliitiliselt korrektsemaks tegema?

Enne, kui liigun neegritest edasi, üks küsimus Pipi kohta: kas need väikesed neegrilapsed kummardasid Pipi ees seepärast, et Pipi oli teise nahavärviga või põhjusel, et Pipi oli nende printsess? Seesama väike nüanss näitab, kui idiootseks võivad needsamad agitaatorid minna oma nõiajahil, nähes tonte seal, kus neid pole kunagi olnud.

Meist regulaarselt ülevoogavad homofiilia ja -foobia lained oleks selliste rumaluste demonstreerimiseks muidugi parimateks näideteks, kuid ei ole ju mõtet seda teemat JÄLLE üles võtta.

Näitena sobib ka klaperjaht kommunistlikule minevikule. Alati, kui on vaja kellegi kõrgemal asuva isiku kohta midagi halba öelda, siis meenutatakse nende kommunistliku minevikku. Ja praegusel ajal on enamus ütlejaist veel selles eas, et omavad täpselt samasugust minevikku. Võib-olla oli tase natuke erinev, sest kõik ei saanudki olla kommunistlike organisatsioonide kõige kõrgemad liikmed, aga kõik ei mahu praegu ka Riigikokku.

Kellegi süüdistamine kommunistlikus minevikus on mõttetu, sest see oli elu, see oli eluline vajadus sinna gruppi kuuluda, kui sa tahtsid saada osa neist vähestest hüvedest, mis tollal olid.

Mina olin ka oktoobrilaps ja pioneer ja - arvake ära! - mulle meeldis see tollal. Ma jõudsin olla isegi tähejuht ja kantseldada nooremaid. Jah, ma olin noor ja loll ja uskusin enamust sellest propagandast, kuid see ei loe. Mulle meeldis seal grupis, sest see grupp andis mulle võimaluse olla millestki suuremast ning tagantjärele mõeldes andis mulle ka palju hilisemas elus tarvilikke oskusi ja teadmisi.

See fakt ei tähenda aga veel seda, et ma usun neid tollaseid tõdesid täna. Ma ei usu, kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate algus andsid mu maailmavaatele uued dimensioonid, mis panid mind - ja kahtlemata enamikku meie praeguse vabariigi elanikest - ümber hindama oma arusaamu toimuvast.

Miskipärast tundub nüüd aga selle kõige tunnistamine häbiasjana. Pigem üritavab enamus kritiseerijatest elutarka näidelda ja panna meid uskuma, et nemad teadsid juba seitsme-, kaheksa- või kümneaastastena, et maailm on hoopis teistsugune. Mitte (otsin nüüd trükikõlbulikku sõna) haisugi te ei teadnud! Vähemalt selles vanuses mitte.

Agitaatorid on meid aga juba niipalju mõjutanud, et me ei julge avalikult tunnistada enam isegi osakesi enda elust.

Ometi oli see aeg, kus neegripoiss Mubulunga oli täpselt sama tore mängukaaslane kui kõrvalmaja Vanja - ainsa vahega, et rohkem päevitunud.

Miskipärast vaatame aga nüüd - poliitilise korrektsuse ja vabaduse ajastul - nii Mubulungale ja Vanjale natuke teistsuguse pilguga. Tegelikult on need ju needsamad semulikud jorsid, keda me kunagi teadsime, ainult natuke suuremaks ja vanemaks saanud.

Halenaljakas on sealjuures aga see, et nemad ei ole muutunud - muutunud oleme meie ise. Või oleks õigem öelda, et muudetud on meid?

Sealsamas Ilona Martsoni artikli kommentaariumis oli ka teine arvamus nõukaaegse ajupesu kohta võrdluses tänapäevasega, et tänapäevane olevat vaid mannetu vari. Sellega ei saa ma aga kahjuks nõustuda.

Tänapäevane ajupesu on tunduvalt peenem, nüansirikkam ja mõjusam, sest see on pannud meid salgama juba iseennast ja enda mõtteid kartuses, et me järsku enam sobitu kuhugi. Te olete head tööd teinud, ajupestud agitaatorid!

Mina olin pioneer ja mul on hea meel, et ma olin. Tänu sellele ajale ja läbitud koolile on mul vähemalt hea kaitse uute pesumasinate vastu.

Head jooksuspäeva!

2011-09-11T10:56:00.000+03:00

Kuritöö- ja Salakaubaveoameti pressiesindajana pean ma vahepeal tööd ka tegema, seega...

Täna andis Politsei- ja Piirivalveamet hoo sisse jooksuspäevale. PPA Facebooki lehel avaldati selle kohta ka ametlik teadaanne:

"Jooksuspäev Tallinnas on hoo sisse saanud, seega soovitame Põhja prefektuuri liiklusteenistuse vanema Sirle Pai sõnu kuulda võtta ja Tallinna kesklinn eelkõige jalgsi või joostes läbida. Muutunud liikluskorraldusega saab tutvuda siin: http://www.jooks.ee/index.php?id=26. Soovime jooksjatele kiiret minekut, autojuhtidele rahulikku meelt!"

Palusin antud päeva kommenteerimiseks ka Kuritöö- ja Salakaubaveoameti avalike suhete juhi Ander Veebikriminaali arvamust.

Veebikriminaali sõnul on tegemist vägagi teretulnud algatusega Politsei- ja Piirivalveameti poolt. Samuti nõustub ta Sirle Pai soovitustega.

"Kuna tänasel päeval, mil on jooksusolijaid tänu ametlikule loale rohkesti, siis on kesklinna läbimine joostes tõenäoliselt kõige märkamatum. Seda enam, et suurt hulka jooksusolijaid on oodata ka Kaitseväe poolt," rääkis Ander Veebikriminaal. "Ja KSA nimel õnnitlen PPA'd demokraatia suunas astutud suure sammu eest."

KSA ühineb esmakordselt PPA arvamusega ning soovib jooksusolijatele kiiret minekut ning (politsei-) autojuhtidele rahulikku meelt.

Samas on Veebikriminaalil, kui suurte kogemustega jooksusolijal (jooksus on ta käinud nii ajateenistusest kui ka vanglast), mõned soovitused väiksemate kogemustega jooksikutele.

"Kesklinna läbimine on küll õige mõte, aga pärast seda püüdke kasutada ikka vähekasutatavaid kõrval- või metsateid! Nii võivad jooksuspäevadest saada ka jooksusnädalad."

Reaktsioon

2011-09-03T10:15:00.002+03:00

Autori kommentaar:

Mõtte sain ühest vanast ideest, mille olin kunagi päevikusse kirja pannud seoses ühe Carlos Castaneda lausekilluga. Õhtul nõusid pestes (jah, ma oskan ka seda!) tekkis tungiv vajadus see idee kirja panna.

REAKTSIOON

Mulle meeldib jälgida inimeste emotsioone. Need on huvitavad. Iga inimene on omapärane ja sellega seonduvalt on ka nende emotsioonid, nende tekkimine ja ilmnemine äärmiselt nüansirikas. Hoolimata faktist, et olen inimesi ja nende emotsioone vaadelnud juba aastaid, köidavad just nüansid mind siiani.

Ainus, mis mind pärast kõike seda aega häirib, on nende tunnete ilmnemise järjestuse ettearvatavus.

Vahet ei ole – laenu küsimine, abieluettepaneku tegemine, mis iganes – kõik tuleb kui lindilt, ilma mingisuguse üllatuseta. Mõnikord ma mõtlen, kas ehk tekib see järjestus inimeste geenide järgi, kas on see mingi vaid inimeste mõtlemise unikaalsus, mis laseb neil käituda vaid ühe malli järgi. Tean, et loomadel käivad asjad teisiti. Olen seda lugenud, olen näinud.

Inimestega suhtlemine tekitas tüdimust. Vähemalt hetkeni, kuni hakkasin teoorias kontrollima, kas nad tõesti kõik ühtemoodi käituvad. Igas olukorras. Poes kenale müüjale komplimendi tegemine, tänaval lillede kinkimine võõrale, baarist väljuvalt mehelt „suitsu küsimine“, jah, isegi see abieluettepanek, mille ma tegin vaevu kuu peale tutvumist – nüüd olen kihlatud neiuga, kellele ma korra lilled ulatasin. Neetud!

Kas te tõesti ei suuda eristuda?

Vaatan talle otsa ja ootan reaktsiooni lootes, et vähemalt seekord on midagi teisiti.

Üllatus.

Loomulikult on ta üllatunud, mõtlen ma põlglikult. Igaüks on, kui sa teed midagi sellist, mida nad ei oota. „Ta teeb nagunii nalja.“ või „Ta ei mõtle seda tõsiselt.“ või mingi muu sarnane mõttevälgatus käis tal sel hetkel läbi pea, kui ta mind ja mu teo olemust nägi. Nii tavaline – eriti, kui sa teed ühiskonna kaldavees vegeteerivale inimese mõtlemise jaoks midagi tavatut.

Mõistmine.

Jah – ma ei tee nalja, ma mõtlen kogu seda värki tõsiselt, sest ma tõesti tahan, et vähemalt keegi teist mind natukenegi üllataks. Ma ei taha elada igavas teadmises teie kõikide sarnasusest. Aga tema praegu alles mõistab, mida ma teen.

Hetkeks kaldub mõte kõrvale küsimusele, mida olen endale sageli esitanud – kas ma ise teeksin midagi teisiti? Kas minu reaktsioonid oleks erinevad? Kas on ehk minulgi toimiv see suurim inimesele omane pidur – analüüsimisvajadus.

Hirm.

Hirm, mis tekib hetke tavatuse mõistmisest. Alati mitte füüsiline hirm, pigem on see hirm oma isiku pärast, mida suudeti üllatada. Hirm, mis tekib sellest samast, seekord küll ülemängitud analüüsioskusest, mõistmis- ja mõtlemisvajadusest. Hirm ego ootamatust tabamisest. Jah – ma näen seda hirmu tema silmis. Saagu, kurat, juba üle sellest ja asugu viimase etapi juurde.

Üks ameeriklane või vähemalt Ameerikas õppiv tudeng kirjeldas oma raamatus hästi, kui väga võib inimene oma mõtlemise ja sooviga kõike seletada ämbrisse astuda: ründavat lõvi nähes peaks inimene põgenema või vastu ründama – viimast muidugi juhul, kui on kaasas midagi relvana kasutatavat -, sest muud võimalust lihtsalt ei ole; siiski lõppeb enamus rünnakuid lõvile meelepäraselt, sest mõtleva inimese esmane, sissejuurdunud reaktsioon on imestada: „Ei või olla, et see armas kiisu just mind rünnata otsustas! Kuidas nii?“ Amps!

Tema silmi nägin aga tulevat reaktsiooni, mis oleks pidanud tulema esimesena.

Leppimine.

Leppimine olukorraga, sest alles olukorraga leppimine annab võimaluse reageerida. Igasugune reaktsioon oleks parem kui see standardmudel passimisest. Tema leppis, aga reageerida enam ei jõudnud, sest reageerimiseks oli kaks sekundit liiga hilja. Reageerida oleks tulnud kohe mu küsimust kuuldes.

„Sekund pärast järgnevat küsimust löön ma teile noa kõrri. Mida te teete?“

Jookse, võitle, tee kasvõi nalja – reageeri, kurat! Sekund on pikk aeg.

Ei. Tema üllatus ja hakkas analüüsima.

Tõmbasin noa mehe kõrist välja ja pühkisin selle taskust võetud lapi sisse puhtaks. Tegelikult olin natuke sohki teinud, noa lõin talle sekund peale küsimist mitte kõrri, vaid läbi lõuaaluse ja suuõõne otse ajudesse.

„Idioot!“

Hakkasin mööda tänavat edasi jalutama, kui kuulsin selja tagant korinast erinevat häält.

„SEIS! Politsei!“

Tardusin.

Üllatusin.

„Kuidas, kurat, see politsei just nüüd siia sattus?!“

W. Hocares

3. 09. 2011. a.

Autori järelkommentaar:

Tegelikult oli algne idee lõpetada lugu selle noa väljatõmbamisega, aga nagu ikka, elavad lood kirjutades natukene ka enda elu.

Täiuslik

2011-09-02T11:17:00.004+03:00

Autori kommentaar:
Kui ma tavaliselt oma lugusid ümber ei kirjuta, siis praegusel juhul on tegemist ühe sellise erakorralise juhtumiga. Nimelt sain kunagi ammu teiste uitmõtete sekka kirja pandud ka selle loo aluspõhi, mille saamisloo koos loo endaga riputasin ma siia Poognasse üles vist aastat mitu tagasi. Praeguseks olema toonase teksti "Päevikust kirjanduseks", mis kirjeldas loomisprotsessi minu puhul, küll ära kustutanud, aga seda parem ongi vist uutel ja vanadel hakata leidma võrdluskohti.
*
TÄIUSLIK

Tõmbasin tooli rõduservale lähemale, et saabuvatel külalistel silma peal hoida. Kuigi mulle ei meeldinud keskpäevased peod, oli siiani kõik kulgenud ladusalt – kontvõõrana, kuid vastuvõtjaid ükskõikse üleolevusega koheldes olin pääsenud peole, kuhu ma kutsutud ei olnud. Keegi ei tundnud mind siin ning kui olekski tundnud, siis oleks see pigem takistavaks asjaoluks kujunenud. Seega oli kõik hästi. Keerutasin käes martiniklaasi, mõeldes korraks võimalikule sarnasusele maailmakuulsa, kuigi fiktiivse salaagendiga. Noh – vähemalt ülikond oli mul samast hinnaklassist.

Kuigi vastuvõtjad selle häärberi peauksel kuulusid teenindavasse klassi, ei pakkunud nad parkimisteenust ning nõnda pidid kõikide nende Ferraride ja Lamborghinide omanikud oma autod ise ära paigutama ning alles siis avanes neile võimalus võõrustaja paleesse siseneda.

Ajaleheartiklite põhjal teadsin tolle olevat maineka parfüümifirma omaniku ning seepärast võisin pärast plaanitavast peost kuulmist õigesti oletada, et saabuvad pidutsejadki on ühiskonna kõige rikkamast klassist. Internet on hea, sest just sealt leidsin kinnituse oma oletustele – laialisaadetud kutsed.

Seda, keda ma ootasin, ei olnud veel saabunud, kuigi peo ametlikust algusest oli aeg juba tunnikese edasi liikunud. Muidugi oli hilinemusel ka seletus. Sugulastel on privileegid.

„Kas te vajate veel midagi?“ kuulsin selja tagant küsimust. Küsija oli naine ja kuna ennist peosaalis olin näinud vaid modellivälimusega ettekandjaid, siis arvasin praegugi olevat tegu selle ülihoolitseva teenindusega, mis mind igal pool ärritas.

„Ei, tänan,“ ühmasin pilkugi tõstmata. „Mul on klaas veel täis.“

„Ma ei mõelnud jooke, vaid seltskonda.“

Ütleja hakkas liigutama tooli mu kõrval, et sinna istet võtta, ja selle peale ma lihtsalt pidin pilgu tõstma. Selline keskmisest kenam ja vormikam noor naisterahvas, käes klaas šampusega, vaatas mulle küsivalt-julgustavalt otsa.

„Ei, ma ei ole Maureeni geist disainer ega tema nohikust IT-nõunik. Ma istun üksi lihtsalt seepärast, et ma ootan üht inimest. Aga võta istet,“ kehitasin õlgu. Rinnakal neidisel võis isegi õigus olla, sest melurohkes seltskonnas oleks üksik inimene veidi kahtlane tundunud. Samas olin ma suhteliselt kindel, et ka neidise kaaslane, suure õllekõhu, kuid kahtlemata veel suurema rahakotiga kaaslane-mees-abikaasa-armuke, kelle käevangus oli naine esimeste külaliste seas peole saabunud, ei tundnud end hetkel samuti üksinda. Vabameelsus oli sellises seltskonnas valdav, kuigi ostesõnu reklaamiti vaid puritaanlust ja igavese abielu jäävaid väärtuseid.

„Keda sa ootad?“ Paksu ükskõiksuse kihiga maskeeritud küsimus. „Mina olen Charleen.“

„Mina olen Donald.“ Klaasikilin tutvumisnapsuks ja taaskord pidin ma tegema nägu nagu ma jooksin seda martinit. Ma vihkasin martinit. „Maureeni poega ootan. Me pidime paari tema uue Zondaga seotud küsimust arutama.“

„Sa tulid peole tööd tegema?“ Halvakspanu ja kergendus, mis olid jälle maskeeritud ükskõiksusega. „Jonathan on samasugune töönarkomaan, aga selle pärast tal vist oma äridega hästi lähebki.“

„See ei ole tööasi, rohkem nagu lõbu. Meelelahutus. Ma kollektsioneerin...“ Vaatasin Charleeni lumiblondi nägu tema punaste juuste ja suurte rindade raamistuses ning otsustasin lihtsamaid sõnu kasutada. „Ma kogun autosid ja Joni uus Zonda on erieksemplar. Hmm... Ainus mudel.“

„Aaa.“ Väga halvasti maskeeritud dollarimärgiline sähvatus naise silmades. Ju see paksuke oli lihtsalt armuke ja sponsor. „Milline sinu oma siis on?“ küsis ta pilku parkimiskohtade poole pöörates.

„See tumehall Ford Firebird GT,“ osutasin ühe eksklusiivse itaalia auto poole.

„See on väga kena. Ja vist kiire ka?“ ahhetas Charleen.

Inimeste rumaluse üle ei narda, aga lollide inimeste üle irvitasin sageli.

„Väga. Kui tahad, võin ma sulle natukese aja pärast proovisõitu teha,“ pilgutasin naisele silma, laskudes hetkelise nõrkuse ajel tema enda mängu tasemele. Või vähemalt ma tahtsin teda nii arvavat.

„Ja, mulle tõesti meeldiks see, Donald,“ naeratas ta mulle ja tõstis uueks tervituseks klaasi. Samal hetkel nägin oodatut eemal väravast sisse pööramas.

„Aga ma otsin su siis üles, Charleen,“ vastasin püsti tõustes. „Ma lähen räägin Jonathaniga, kuni ta veel kaine on.“

„Jah, kohtumiseni!“

Trepist alla rutates lasin silmad veel korraks üle peamise peoruumi. Rahvast oli üksjagu – igat sorti karvaseid ja sulelisi oli see pidu kokku meelitanud. Kunagi ammu, kui ma veel noorem olin, olin isegi unistanud sellisesse keskkonda kuulumisest, aga mu viimaste aastate kogutud teadmised olid minu mõttemaailma ka selle unistuse suhtes muutnud. Valed, silmakirjalikkus, reetlikkus, ahnus ja veel palju sellise kesk- ja suhtluskonnaga kaasaskäivad „häid“ omadusi olid need, mis mulle vähemalt antud võtmes ei meeldinud.

Enamjaolt eelistasin olla aus ja otsekohene – see avaldas inimestele muljet ja võimaldas minul oma eesmärke paremini saavutada. Võõrustaja pojaga peauksel kohtudes veendusin veelkord enda lähenemisviisi õigsuses.

"Tere, Jon,“ hõiskasin rõõmsalt. Varakult vasakusse kätte võetud martiniklaasi sisu läigatas tervituse saatel nimetatu veel mitte üllatunud näole ning parema käe rusikas peatas selle üllatuse tuleku kuni teadvuse naasmiseni. Autovõtmed, mida Jonathan oli veel peos hoidnud, libisesid nüüd marmorplaadile ja säästsid mind vaevast tema taskuid läbi otsida. „Mul on sinu autot vaja.“

Selja taga tekkinud vaikusest ja uksehoidjate üllatunud nägudest välja tegemata sammusin kiirelt kümnekonna meetri kaugusel seisva superautoni. Zonda mootor käivitus tõenäoliselt samal ajal, kui minu käitumisest šokeeritud inimesed otsustasid reageerima hakata.

Aga siis oli juba hilja. Fairfax asus saja neljakümne kilomeetri kaugusel ja enda maja ees peatusin vähem kui tunniga.

„Hei, Bill!“ hüüdis Carol, kui ma autost välja astusin. Lehvitasin ja süütasin auto kindalaekast leitud rahalõhnalise sigari.

Kaubikust, mis oli pargitud minu sissesõiduteele, väljus vibalik noormees. Minuni jõudes ulatas ta mulle kummis paberkoti, mina talle Zonda võtmed ning minuti pärast olid mõlemad autod silmist kadunud. Loodetavasti ka meelest, sest vastasmaja omanik, kes oli parajasti prügi tänavale tõstmas, vaatas mind kulmu kortsutades. Irvitasin talle avalikult näkku ning pöördusin maja poole, mille uksel mu vastne abikaasa mind juba ootas.

Elu oli ilus. Maja oli ka normaalne ning kuu aega tagasi olin abiellunud Caroliga, kes oli kaks aastat tagasi saanud austava tiitli – Playboy ’Playmate of the Year’. Ka elamiseks vajamineva rahaga probleeme ei paistnud – seda tuli piisavalt. Veidi kriminaalselt küll, ent siiani olin arvamusel, et jäägu selle pärast muretsemine neile, kes selle eest palga ja politseivormi saavad.

„Kuidas päev läks?“ päris Carol pärast pikka ja kuuma tervitussuudlust. Ta kuulus nende naiste hulka, kes erutusid paljalt teadmisest raha olemasolust.

„Seaduste järgi võttes umbes kolm aastat,“ sõnasin õllepudelit lahti korkides. „Tegelikult aga sarjast, kuidas kolme tunniga miljon dollarit teenida. Ma töötasin poolteist tundi. Vii see šeifi,“ osutasin peaga paberkotile.

Puusi hööritades – teist moodi Carol käia ei osanud – läks ta rahaga kabinetti, mina vajusin aga diivanile, et õllet libistades oodata, kuni uudised parfüümikuninganna peol toimunud röövist televiisorisse jõuavad. Seekord olid uudised aga kiiremad, kui üks maailma kiiremaid autosid.

Kõlas uksekell.

Ohates ajasin end uuesti püsti ja jalutasin välisukseni.

„Tere, Bill!“ vaatas ukse tagant vastu sõbra laialt naeratav nägu.

„Jah, Stan?“ kutsusin ta sisse ning tõin talle ka õllepudeli.

„Veerand tundi tagasi räägiti raadios ühest eriti nahaalsest röövist. Ma arvan, et tundsin su käekirja ära,“ avaldas Stan oma tuleku põhjuse ilma liigse keerutamiseta. Vaatasin talle küsivalt otsa.

„Sina ju selle vihje mulle andsid. Carol!“ hüüdsin oma abikaasat. „Too mulle sada tuhat tagasi. Stan tuli külla.“ Siis pöördusin tagasi sõbra poole. „Sa nagunii spetsiaalselt kuulasid uudiseid, et teada saada, kuidas mul läheb.“

„Seda küll,“ nentis Stan ja sügas kukalt. „Muide, miks sa oma naist rahaasjadesse usaldad? Seda ei ole küll ilus küsida, aga oled sa kindel, et ta sinuga vaid raha pärast koos ei ole? Te abiellusite vaid nädal peale teie tutvumist ja ma muretsen sinu pärast.“

„Kedagi ma pean ju usaldama. Juhuks, kui minuga mingil hetkel midagi juhtuma peaks.“

„Ta unustab su kohe, kui sa peaks vanglasse sattuma.“

„Olgu.“ Naeratasin. „Seda ma tean. Aga Carolgi ainult arvab, et ma usaldan teda. Ma ei ole nii rumal, kui sa praegu kaldud arvama.“

„Tegelikult ei ole sinu ja Caroli vaheline suhe üldse minu asi.“ Stan rüüpas õlut ja mõtles hetke. „Eks sa ise tead. Siiani on sul lihtsalt meeletult vedanud. Oled sa nõus? See ei saa lõputult kesta, mõistad? Sa pead hakkama rohkem mõtlema, Bill, mis juhtub siis, kui asjad ei lähe nii nagu sa plaanid. Sa ei saa ainult oma õnnele loota.“

Irvitasin. „Ma ei looda kunagi oma õnnele. Selline lootmine on omane vaid rumalatele inimestele. Mina toetun oma õnnele. Minu õnn on minu vundament. Ei – ära naera. See on tõsi ja ma ei saa sinna midagi parata.“

Stani minule suunatud pilku ilmestasid aina kõrgemale kerkivad kulmud.

„Sa ei usu. Aga ma võin selle peale kihla vedada.“

„Mille peale?“

„Hmm... Okei – teeme nii,et ma annan sulle miljon dollarit sulas – sa tead, et mul on see olemas ja ma pean oma sõna -, kui ma ei suuda tänase päeva jooksul tutvuda sinu poolt nimetatud suvalise kuuma kaunitariga sinu poolt nimetatud kohas.“

„Sa oled hull!!!“

Hakkasin naerma. „Lõpuks ütlesidki välja. Aga tegelikult – ei, ei ole. Lihtsalt pööraselt hea vedamisega.“

„Lihtsalt teoreetiline küsimus – ja kui sa võidad? Minul ei ole miljoneid siia-sinna loopida.“

„Mulle piisab sellest, kui sina seisad homme lõunal Fairfaxi keskväljakul kolm tundi, kaelas suur silt kirjaga „Ma olen uskumatult loll, et pean oma parimat sõpra veel lollimaks!“ Kas sobib?“

Surusime kihlveo kinnituseks kätt, kui Carol Stani „teenustasuga“ elutuppa tuli.

„Carol, kallis! Mine paariks tunniks linna. Aga võta telefon kaasa, et ma su kätte saaksin, kui vaja.“

„Jah!“ vastas naine ja läks garaaži autot võtma. Ikka veel puusi keerutades.

„It’s showtime!“ Pidu võis alata, kui nägin Caroli Lexust minema sõitmas.

„Hea küll.“ Seekord irvitas Stan. „Tutvu selle brüneti, Gladys Northiga.“

„Kes see on?“

„Neetud, ja sa ei teagi! Veel parem. Ta on Hollywoodi praeguse hetke kõige kuumem ja kiiremini tõusev täheke.“

„Ja kus ma temaga tutvuma pean?“

„Oma maja ees.“

„Selge. Võta diivani otsast kinni ja aita mul see välja viia.“ Sõber vastas mulle pilguga täis mõistmatust. „Sa ei kavatse teda ju seistes oodata?“

Diivani tänava äärde muruplatsile viinud, viskasin end mugavalt ootele. Stan vaatas mind üleolevalt. Arusaamatult vaatas mind seekord mu naaber, kes oli uuesti välja tulnud ja askeldas midagi oma auto kallal.

„Millal ta tuleb?“

Kehitasin õlgu ning panin päikeseprillid ette. „Ma ei tea.“

„Sa oled tõsiselt haige, Bill.“

„Võimalik, Stan. Võimalik.“

Naabri heki varjust ilmus nähtavale madal valge Corvette, mida juhtis pikkade tumedate juustega noor naine. Otse meie diivani ees see peatus ning juht vaatas meie poole. Kuulsin, kuidas Stan ahhetas, kuid minu pilk oli kinni naise omas – kui ta oli tõusev täht oma välimuse pärast, siis ma sain selle tõusu põhjustest täiesti aru.

„Tervist!“ ütles naine häälel, mis minu juuksejuured mõnusalt surisema pani.

„Jah?“ küsisin pead noogutades.

„Mina olen Glad...“ Katkestasin tutvustuse.

„Ma tean, mu sõber ütles mulle. Ta on teist vist täielikus vaimustuses. Näete, isegi praegu ei suuda ta reageerida teisiti, kui vaid vahtida, suu lahti. Mina olen Adrian.“ Tundsin sõpra elavnemas, tema küünarnukk tonksas mind, kuid ma otsustasin teda ignoreerida. „Kas sa oled eksinud?“

„Tegelikult küll,“ naeratas Gladys. Tema naeratus ja rohelised silmad meeldisid mulle. „Mulle anti ühe produtsendi aadress, kuid ma pöörasin vist kusagil valesti ära. Muidugi see vaatepilt, mida te siin pakute – kaks kena meest diivaniga tänava ääres - vist tasus selle eksimise ära,“ lisas ta kohe. „Kas te teate, kus asub Hannibal Lane?“

„Jah. Kuid hämmastav on see, et ma pidingi hakkama kohe sinna läheduse trenni minema. Kui see sulle tüli ei tee, siis tasuks teenäitamise eest võiksid sa mind ära visata.“

„Nõus.“

„Ma lähen toon oma dressid.“

„Sa kaotasid,“ pöördusin sõbra poole. „Mul läheb umbes tund. Oota mind toas, siis aitad mul diivani tagasi tassida ja hakkame koos su silti meisterdama.“

Kabinetti jõudes ladusin kogu šeifis oleva raha spordikotti. Tagasiteel välja tegin kõrvalpõike kööki, et kontrollida üht pisiasja, mida olin ennist Stanile õlut tuues märganud. Edasi ruttasin välja, põrgates Staniga uksel kokku.

„Sul tõesti veab!“ Tema silmad olid imestusest suured.

„Jah, pärast räägime. Ma praegu ruttan, sõber!“

Istusin Gladyse kõrvale. „Sõida esimese avenüüni ja pööra sealt vasakule.“

Kui olime majast kilomeetri eemale saanud, valisin Caroli numbri. See kutsus korra ja hakkas siis kinnist tooni andma. Täpselt nagu ma arvasin. Otsisin nimestikust üles Stani oma. Korraks veel peatusin, meenutades sõbra kiiret saabumist ning seda, et suure kiirustamisega oli Stani nahkpintsak jõudnud minu köögilaua alla veel enne tema enda saabumist. Muigasin ja vajutasin helistamise nupule. Number kutsus korra, hakates seejärel kinnist andma.

Kaugelt selja tagant kostus meieni plahvatuse kauge kõmin. Panin telefoni taskusse.

Keegi ei tohtinud teada, et minu õnn on täiuslik. Eriti veel reetlikud sõbrad.

„Siin linnas on kõik hea, välja arvatud need maailmaparandajad,“ ütlesin ohates. „Kus kandis sa ise elad, Gladys?“

W Hocares 02.09.2011

Vana variant on siiani üleval minu vanas blogis aadressil:

http://lordofmagi.blogsome.com/2008/02/14/paevikust-kirjanduseks-voi-mida-iganes/

Tunnelis

2011-08-31T02:17:00.000+03:00

Kell on kohe kaks saamas. Öösel. Ja lõpuks ometi olen ma omadega täiesti tunnelisse sattunud. Vabandust! - Tunnelisse suure algustähega.

Võtsin nimelt täna kogu oma tahtejõu kokku ja hakkasin oma romaaniprojektiga edasi töötama. Päeval lugesin kusagil kellegi blogi ja kuidas inimesed lihtsalt tahet ja inspiratsiooni kasutades oma raamatuid avaldavad ning võib arvata, et just professionaalne kadedus oli see, mis pani mind ennastki oma vanu asju üle vaatama.

Kuigi pooleliolevaid töid on mitmeid, nende hulgas ka miniatuure ja lühinovelle, mille võiks tegelikult poole tunni või tunniga valmis kirjutada, otsustasin ma seekord haarata selle kõige suurema härja sarvist ning hakata oma eliitprojektiga edasi tegelema. Ning üllatus! - asi hakkas ootamatult hästi jooksma kohe.

Alustuseks hakkasin mõtlema sellele, et iga raamatu algus peaks olema selline, mis kutsuks inimest edasi lugema. Vähemalt mu enda kogemused näitavad, et kui autor ei ole suutnud esimese kolme leheküljega minus huvi äratada, siis ma seda raamatut edasi lugeda ka ei viitsi (siinkohal oli erandiks hiljutine Orwell, kellest ma pigistasin end läbi vaid seepärast, et keegi oli kusagil jubedalt kiitnud - ja puusse pannud! Neetud!!!). Ja nii ma otsustasingi kirjutada oma teosele uue, niiöelda sissejuhatava alguse, mis näitaks ära killukesed sellest, mis ees ootab ja kuidas ees ootab.

Peale sissejuhatava osa valmimist hakkasin läbi vaatama varem kirjutatud osasid, millest mõned lõigud tuli ümber kirjutada, sest Lauriito (üks Poogna lemmikuid autoreid) oli soovitanud teksti vähem hakkida. Ja nii ma siis korrigeerisingi natuke asju, mida vajalikuks pidasin.

Aa! Üks ajendav asi oli veel - nimelt leidsin paar päeva tagasi Poognat külastades teate kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusest. Kuigi selle tähtaeg kukub juba homme ja selleks ajaks ma enda asja valmis ei saa, siis märkasin ma seal nende romaanimahu miinimumnõudeid. Oli vist min 240 000 tähte. Sellega seonduvalt vaatasin enda asja ka natuke teise pilguga.

Et mu teos peaks tulema suhteliselt mahukas, siis otsustasin nii enda kui tulevase võimaliku lugeja jaoks kergemat teed minna ning teha projekti struktuuris väike muutus. Kui ma varem olin "Tunneli" jaganud mõtteliselt kaheks ebamääraseks osaks, siis nüüd panin paika konkreetsed piirid ja teemad raamatu kolmeks jagamisel, sest Anderi teel punktist A punkti O on tegelikult kolm otsustavat (küll mitte ajaliselt ühepikkust) etappi.

Nende kolme raamatu vahel (siiski tulevad need ühte köitesse) saab siis edukalt ära jagada ka nn mina-tegelase kirjelduste tasemed. Jee! Ja kogu asi saab natuke lihtsamalt mõistetav.

Aga "Tunnelist" natuke kaugemale vaadata, siis aastat kümme tagasi tekkis mul idee kirjutada üks sari raamatuid, üldnimetusega "Pärast pimedust - enne igavikku". Koosneks see sari siis kolmest teosest - "Ante Mortem", "Mors" ja"Post Mortem".

Miks ma mainin seda praegu? Oma "Tunnelile" mõeldes sain hiljuti aru, et tegelikult kasutan ma "Tunneli" juures paljuski neid ideid, mida olin kunagi mõelnud "Morsi", selle triloogia teise teose jaoks. Ja nüüd ma olengi dilemma ees, kas kirjutada "Tunnel" praegusel kujul lõpuni või töödelda olemasolev materjal ümber "Morsiks"? Või liikuda hoopis kolmandat teed ning teha neist miskit sorti sümbioot... Ei tea - kui ma hakkaksin materjali töötlema, siis kaotaks praegune teos umbes neljandiku oma mahust, ent samas annaks see suurema mõju "Ante Mortemile". Ei tea - keeruline. Fakt on aga see, et "Tunneli" ja "Morsi" peamised konfliktid kattuvad umbes 60 protsendi ulatuses.

.... mõtlen ....

Kuna minu teine projekt - "Valetaja" - eviks sama peategelast natukene uuemas kuues (lisaks veel paarile "Tunneli"-karakterile), siis oleks ehk võimalik ka see justnimelt selle triloogia tarbeks teostada.

.... mõtlen ....

.... et oleks aeg vist magama minna....

Juba mitmes nädal

2011-08-26T19:08:00.000+03:00

Selle aasta alguses tundus, et käesoleval aastal saan ma valmis oma rekordkoguse postitustega aasta lõikes, sest nn kirjutamistuhin oli peal. Praeguseks on SEE tuhin kadunud, aga mõned päevad-nädalad tagasi avastasin, et saabumas on mingi vanemat tüüpi kirjutamise soov. Nimelt selline, mis looks ka midagi uut. Muidu on kõik viimatised tekstid olnud ju teiste inimeste kirjutatu kommenteerimine-arvustamine-arvamine.

Aga jah - üle pika aja olen iga päev vähemalt mõelnud loomingulisele kirjutamisele. Isegi idee on olemas.

Võimalik, et soov midagi kirja panna tekkis pärast seda, kui olin kuu ajaga ca 20 raamatut läbi lugenud. Enamus neist olid küll vanad lemmikud, kuid siiski sattus sekka ka ühtteist uut. Neist kõige märkimisväärsemaks peaks vist tänu ühele naisteajakirjale avastatud teosele. Georg Orwell ning tema "1984". Samas köites oli sees ka "Loomade farm".

Kuigi olin mõlemast raamatust juba kaua, kaua aega tagasi kuulnud, ei olnud need mulle kätte sattunud, sest tavaliselt püüan ma end eemale hoida asjadest, mida soovitab enamus. Ma ei tea, miks ma seda teen, kuid antud raamat oli järjekordne näide sellest, et ma olen nõnda käitudes õigesti käitunud.

Raamatus esimesena oleva "Loomade farmi" lugesin läbi vaid tahtejõule. Kuigi idee tundus alguses hea, hakkas see teisest leheküljest (sõna otseses mõttes) nämmutamisena tunduma ning see mulje ei kadunud kogu 92 allesjäänud lehekülje jooksul. Tegevus oli ettearvatav (ma ei olnud sellest teosest isegi kokkuvõtet lugenud) ja ka autori kirjutamisstiil häiris mind miskipärast.

Teine teos - "1984" - oli kindlasti tugevam "Loomade farm", ent nõudis läbilugemiseks siiski pingutamist. Seekord küll pigem ainult stiili poolest, sest süžee ületas eelnevalt loetut tunduvalt. Huvitavad arutelud ühiskonna toimimismehhanismide üle, mis omal kombel haakusid ka mu enda mõtetega kirjest Gaddafi kohta (siin blogis mingi paar kuud tagasi). Tundsin end nõustuvat Orwelli arvamusega, et paljud valitsused pooldavad varjatult sõda, sest see on tarvilik nende otseseks eksistentsiks. Kokkuvõttes olidki parimad kohad sellest raamatust seotud kirjeldatud maailmakorra filosoofia lahtiseletamisega. Teist korda seda raamatut ei loeks, aga ühe korra võis üle elada.

Miskipärast mõtlesin mõlemat teost lugedes tagaplaanil mitmete teiste ulmekirjanike loomingule ning sarnaselt Orwellile võiks ka mitmeid teisi ulmekirjanduse suurkujusid (Asimov, Clarke jne) pidada sotsialistideks, sest enamus nende kirjeldatud tulevikuühiskondi rajanevad sotsialistlikele ideedele.

*

Nii - nüüd on paar nädalat jälle möödas, kui ma seda kirjet alustasin, ent püüan end seekord ületada ning midagi varemkirjutatut ka lõpuni valmis kirjutada.

Nüüd, neid ridu tagantjärele lugedes võiks siia veel lisada, et peale eelnevaid teoseid lugesin taaskord läbi ka Arthur C. Clarke'i "Lapsepõlve lõpu", et saaks parema järelmaigu ning - pole midagi parata - Clarke kirjutab kordades paremini kui Orwell. Kuigi sotsialist nagu tuleb välja ka sellest raamatust.

Millal ma aga ise kirjutama hakkan ja lõpetan selle tühise kirjutamisest kirjutamise???

Kirjutamisõhinast

2011-08-25T00:48:00.000+03:00

Ma tean, millest ma puudust tunnen.

Õhinast.

Oma kodulehele enda loomingu näiteid otsides hakkasin läbi vaatama oma varasemaid kirjutisi ning sattusin ka vanale tuttavale poogen.ee saidile. Praeguseks on sinna küll üles jäänud alles kümme teost, aga see selleks. Leidsin paar mäluavarustesse kadunud teost, mida läbi lugedes taipasin üht paljudest aspektidest, mis mind kunagi nii väga kirjutamise juures köitis.

Esimene avastatu oli miniatuur nimega "Kortsus käed". Selle loomislugu oli vist ainus, kus olin võtnud kellegi teise idee ning selle enda käe järgi ümber kirjutanud. Idee autoriks siis minu armas vennaraas, kes oli selle loo idee lühidalt arvutisse kirja pannud ning selle sinna vist unustanud. Pärast miniatuuri taaslugemist hämmeldusin jälle, kui sügav oli selle loo ajal mu venna mõtlemine (kirjapaneku ajal oli ta vist 18-19). Igatahes sai tema ideega kirjutis Poognas hea vastukaja ja on praegu 9st hindest 9 maksimumi saanud. Aga ma mäletan, kui ma seda kirjutasin.

Teine lugu, mille ma Poognast leidsin, kuid mis on olemas ka siin blogis - "Daša, Maša ja Nataša tagasitulek" -, oli juba rohkem minulik: sarkasm ja iroonia minu isikliku arvamuse kohaselt väga olulistel teemadel. Näitsikud, kes olid episoodilistes rollides astunud üles Päkapikk Pauli avapaugus, olid seekord oma elu elama hakanud ning olid nad täpselt sellisteks karakteriteks, keda sai õigel ajal ja õiges kohas ära kasutada. Ja ma mäletan, kui ma seda kirjutasin.

Kolmas - "Mure" - oli oma tekkeloolt jälle natuke teistsugune. Uudis USA sõjaväeosas massimõrva korraldanud psühhiaatrist ajendas mind seda lugu kirjutama. Kuigi olin varem kirjutanud ühe või kaks katsetust kodumaiste uudiste ajel, osutus see teema niivõrd kontrastseks, et idee, kuidas seda lugu kirjutada, tekkis kohe. Küll on aga Poognas üleval see kõige esimene variant, mida ma pole siiani isegi korrigeerida jõudnud/tahtnud. Kuid ma mäletan selle kirjutamist.

Mäletan, kuidas kirjutasin ma kõiki neid lugusid; mäletan, kuidas loo esimesi lauseid kirjutades tahtsin ma juba viimase punktini jõuda; see valmis saada. Õhin millegi loomisest oli elevusttekitav.

Just sellest loomisõhinast ma praegu puudust tunnengi. Ajaveebi kirjutamine seda õhina teket eriti ei soodusta. Pigem on siin (mõnikord) päevakajalistel teemadel sõna võttes valdavaks emotsiooniks ärapanemissoov ja miskipärast ma ei usu, et see kannustaks kuhugi kaugustesse liikuma. Pigem see tarretab mind kuhugi hetke.

Kaugustesse või siis vähemalt natuke kaugemale liigutab ikkagi pigem loomisõhin. Ja ma tahan seda õhinat tagasi.

Ma olen mitu korda oma blogis maininud töösolevat romaani "Tunnel", mille lõpetamine seisabki praegu kõige rohkem selle õhina puuduse taga. Täna sattus mu tähelepanu aga mu teisele suuremale projektile "Valetaja", millest võib õhina naastes kujuneda jutustus. Leidsin arvutist faili selle projektiga ning miskipärast olin seda alustades lisaks esimesele kolmele peatükile kirjutanud valmis ka idee kokkuvõtte.

" Inimene, kes on valedest üles ehitanud terve oma elu. Ta valetab kõigile, luues enda ümber illusioone oma tegelikust olemusest. Kuna ta on sellega tegelenud juba aastaid, on ta selle kunsti veatult ära õppinud, toetudes faktile, et tema valede usutavus seisneb asjaolus, et tal on võime ennast veenda oma valede tõelisuses. Mis tähendab, et ta ise usub, mida ta räägib, kuigi ta võib poole tunni jooksul rääkida kahele erinevale inimesele kahest teineteist välistavast sisemisest veendumusest.

Hoolikalt oma tegutsemist planeerides viib ta miinimumini võimalikkuse juhusest, et ta peaks ühel ja samal hetkel mängima mitut erinevat rolli; tema tähelepanu peab rolle mängides olema 360-ne kraadiline, et vältida võimalikke tema juuresolekul kohtumisi inimeste vahel, kellele ta on end näidanud erinevatest külgedest.

Aga eksimine on inimlik - ja ikka toimuvad juhuslikud rollide kokkupõrked, mis toovad endaga kaasa suuremaid ja väiksemaid konflikte, mis nõuavad rollikujude muutmist uute valedega, tuues kaasa probleeme nende erisuguste ja vahel ka kummaliste tegelaskujude põhjendamisel.

Toeks on Valetajale kaks sõpra, kellele, nagu arvatud, mängib ta samuti erinevaid inimesi - ühe jaoks on ta mentor, õpetades teda kasutama psühholoogiat kui vahendit saavutada oma eesmärke kergemini kui muidu; teine on lapsepõlve parem sõber, kellele ta võib rääkida osadest oma muredest.

Teose arengu peajooneks oleks Valetaja sisemuses toimuv võitlus süümepiinadega ja tema eneseotsingud, kuna aastate jooksul on ta kaotanud teadmise oma tegelikust olemusest. Abiks on selles tema ellu ootamatult ilmunud inimene, kelle jaoks Valetaja enda arvates uue rolli ja isiksuse loob. "

Idee, mis on ajendatud kahe varasema miniatuuri - "Viimane sigaret" ja "Purunenud peegel" - kooskõlast, leidis sellise väljenduse. Nüüd on vaja see vaid valmis kirjutada, sest kogu süžee on mul peas ju olemas. Õhinat aga ei ole. Lihtsalt ei ole.

Tahan, aga ei suuda - vist olen veel liiga nõrk, et end selliseks paarinädalaseks pingsaks trükkimiseks ära rääkida. Jõudu saaks aga vaid õhinast.

Ma tean, millest ma puudust tunnen.

Aga ma ei tea, kuidas seda leida.

Poolteist kuud

2011-08-05T15:30:00.000+03:00

Poolteist kuud on möödas ajast, mil ma Unico'st ära tulin ning hoolimata tekkinud vabast ajast ei ole ma midagi veel oma blogisse kirjutanud. Võiks ju arvata, et kirjutamisaega on rohkem ja seda ongi, ent miskipärast kadusid ka soovid midagi kirjutada.

Mida ma olen siis selle vaikse aja jooksul saavutanud?

Olen oma vanuse aastanumbri ära vahetanud - nüüd tähistab seda number 34.
Lõpetasin projekti Mauruse pubiga. Sain valmis selle menüü kujunduse ning vähemalt ma ise arvan, et tulemus tuli täiesti normaalne.
Tegin plakatite ja flaierite kujunduse Puurmani Päästeameti ja Perepäevale - lihtsalt heast tahtest, selle eest raha saamata.
Eelnevaga seonduvalt õppisin ära ka bännerite tegemise nagu on näha mu blogi uuest, vilkuvast päisest ja samuti ka Home For Soul'i reklaamist.
Samuti sai aidata Katariinal teha uus kujundus tema kodulehele.
Sain enda kodulehe nii kaugele, et sain selle lõpuks ka normaalselt üles panna. www.lordofmagi.net domeen on mul koos majutusega olnud juba eelmisest sügisest saati, kuid töö Unico's kaotas kõik võimalused isiklike huvide ja hobidega tegelemiseks.
Olen kandideerinud mitmele huvipakkuvale töökohale. Kuna raha tänapäeval eriti ei maksta, siis olen püüdnud leida midagi sellist, mida tehes saaks õhtuti ka enda asjadega tegeleda. Varem oli enamus õhtustest mõtetest seotud töö, raha ja kõige needmisega.
Kuna aega on palju olnud, siis olen mänginud ka pokrit. 7. augustil toimub $ 100 000 fondiga freeroll, siis olen selleks harjutanud. Kuna sisseostuta turniiride mäng on esimesed tunnid väga riskantsed (sest kellelgi ei ole vaja karta mingit kaotust), siis minu harjutamised ongi olnud ellijäämise kursused neist ekstreemsetes :) oludes. Pühapäevasel turniiril on 25000 osalejat ning seepärast teeb üks eilne proovimäng eriti head meelt. Osalesin PokerStarsi freeroll'il, kus oli 22444 osalejat ning jõudsin seal 587. kohale (kuigi eilsel turniiril sai vaid esikoht auhinna, saaks minu eesmärkturniiril selle koha eest juba 40 $ - minu eesmärk on aga vähemalt 50 parema sekka jõuda). Lisaks sellele tuli eile veel kolm mängu normaalselt - 2273st osalejast 312. koht, 1763st 106. ja 1956st 146. Aga paar päeva on veel harjutamiseks aega :)

Kui ma need asjad siia nüüd kirja sain, siis tundub, et midagi on ikka selle aja jooksul tehtud. Ilma kirja panemata ei saanud ma ise veel hommikul aru, et ma midagi teinud oleks. Kummaline - kuidas ununevad asjad, kuidas tunduvad need oma tähtsuse kaotavat kohe, kui oled need valmis saanud ja lukku pannud.

Praeguses olukorras, kui ma tööd otsin, siis vahepeal tööpakkumisi vaadates tundub, et mul pole mingeid oskuseid ega kogemusi, mille alusel ma võiksin üldse kuhugi kandideerida. Kõik see, mis on kusagil tehtud, tundub nii kauge ja võõrana nagu ei tohikski neid enam enda nime all kasutada. Miks? Ma ei tea...

Motivatsioon? Motivatsiooni nagu oleks. Aga kui ma peaks kirjutama mingit motivatsioonikirja, siis on kramp ning julgus otsas, sest ma ei näe põhjuseid, miks peaks justnimelt mind valitama. Ja ometi pean ma ennast kirjutajaks, kellel peaks selliste asjade kirjutamine veel eriti lihtne olema.

Kuna mu CV's on olemas ka mu blogiaadress, siis võib seda mõni võimalik tööandja lugeda. Ja sellest kirjest siin võib aru saada nagu ma ei usuks enda võimetesse. Ometi ma teen seda. Lihtsalt ma ei oska ennast reklaamida.

Siit tulebki paradoks. See, et ma ennast reklaamida ei oska, ei tähenda veel seda, et ma üldse reklaamida ei oskaks. Oskan, aga mitte ennast. Mulle ei meeldi ennast ise kiita, mulle meeldib, kui seda teevad teised.

Sama probleem on mul ka raha küsimisega - ma ei oska endale ja/või enda teenuste eest raha küsida, aga samas saan ma suurepäraselt hakkama, kui asi puudutab teiste inimeste rahade kättesaamist.

Igatahes ma usun endasse ja oma võimetesse, lihtsalt ma ei oska ennast veel piisavalt hästi müüa. Ma tean, et saan peaaegu iga asjaga hakkama vähemalt sama hästi kui minu konkurendid oma parimatel päevadel, aga ma ei oska sellest piisavalt hästi rääkida. Võib-olla seepärast ma kõike seda siia kirjutangi.

Mul hakkab kett maha käima, kui ma millegagi pidevalt ei tegele, ütles mulle Katariina. Miskipärast ma arvan, et tal on õigus. Töötades veel täiskohaga jõudsin ma ühe päevaga rohkem ära teha kui praegu terve kuuga. Iga saavutus - isegi kui see oli tööandja arvates jama - andis mulle tahet järgmine asi veel kiiremini ja paremini valmis saada.

Mis edasi?

Raha teenida
Kirjutada
Kujundada
Olla rahul oma eluga
Ok - rohkem raha teenida, sest ilma selleta hakkab kõik lagunema.

Raha ei tee õnnelikuks, aga raha annab sulle vabaduse tunda end õnnelikuna.

Turismist --- tänu Estourile. Ja Tarbijakaitse? Imeb täiega...

2011-06-22T12:31:00.000+03:00

Minu blogi kauaaegsemad jälgijad teavad, et olen mingi hetke oma elust olnud tegev ka turisminduses ja seda just tänu Estouri'le. Kirjeid minu läbielamistest ja muljetest reisisaatja-giidi töö kohta leiab praegugi, kui otsida blogi siltide alt nimetust Bulgaaria...

Hoolimata sellest, kuidas Estour nüüd enne pankrotti käitus ja mida sellest ettevõttest praegu meedias kirjutatud on, olen mina siiski Estourist positiivsel arvamusel. Jah - kuigi teise hooaja keskel tekkisid minulgi oma tööandja ja otsese ülemusega lahkarvamused ning ma tulin poole hooaja pealt lihtsalt ära, siis üldmulje on positiivne.

Olen nii mitmegi Estouri praegust pankrotiteemat kajastava artikli all kommentaariumis sõna võtnud ajakirjanike vastu, kes oma uudiste müümise nimel on reisikorraldajat minu arvates liigselt mustanud.

Nõustun väitega, et firma käitus valesti, müües viimase hetkeni veel reise, kuigi juhtkond juba teadis, et asi heaga ei lõppe, aga need olid vaid müügiinimesed, kes võib-olla ei teadnudki eesootavast fiaskost. Nemad ei ole süüdi ja selline teadmatus on täiesti loomulik. Seega viga oli firma juhtkonnas, mitte müügiinimestes.

Samuti on minu arvates ääretult ebaõiglased artiklid pealkirjaga "Tarbijakaitse tõi Estouri turistid koju". Kuidas nad tõid? Kas Tarbijakaitse organiseeris midagi? Ei. Juba möödunud reedeses teates maksejõuetuse kohta kinnitas Estour, et nii Kreekas kui Türgis puhkajad tulevad tagasi planeeritud ajal, sest tagasilennud on organiseeritud ja makstud.

Olid organiseeritud, olid makstud ning paar päeva hiljem selle puhkajate tagasijõudmise pärast Tarbijakaitsele loorberite kaelariputamine ON idiootsus. Pigem võiks tähelepanu pöörata Tarbijakaitse enda väitele, et nad on juba AMMU kahtlustanud, et Estouriga on jama. Kui on kahtlustatud, miks pole mitte midagi tarbija kaitseks ette võetud ja lastud puhkusesoovijatel end lolliks teha?

Nüüd on hea targutada ja täpselt samasuguse mittemillegitegemise eest endale olematust kohast plusspunkte teenida. Sellise tegevusetuse eest peaks ka Tarbijakaitse omast taskust neid tarbijate kahjusid kinni maksma.

Ning praegu hakkas lausa huvitama see, et milliseid firmasid Tarbijakaitse veel "ammu" kahtlustab. Oleks huvitav seda nimekirja näha, et teaks ennatlikult ettevaatlik olla...

Praegusel kujul on tegu lihtsalt tarbija lollitamisega, et ilma reaalse põhjuseta enda usaldusväärsust tõsta.

Ning kõigile neile, kes oma kommentaarides kiruvad, et Estour pole juba ammu midagi korralikult teinud ja kõik tema reisid imesid:

Õppige oma puhkust nautima!

Ma olen ise paarile hädaldavale turistile ka otse asju öelnud. Kui ikka tuleb Bulgaarias mingi ennasttäis mammi, kes on sandikopikate eest loteriimajutusega reisile tulnud ja hakkab seal vinguma, et miks ei ole hotellis euroopalikke toite või teenindust, siis ajab see lõpuks kopsu üle maksa. Tean, et samasuguseid näiteid on palju ka Egiptusest ja Türgist, sest minu kolleeg Jelena oli mitu aastat Egiptuses töötanud.

Kui te, kurat, lähete mujale, teise kultuurikeskkonda puhkama, siis te teete seda ju omal valikul ning seepärast võtke omaks ka teise kultuuri elu, kombed ja tavad. Üheks nädalaks ei ole see ju raske. Aga ei - siis on vaja igal pool viriseda, teiste puhkajate tuju rikkuda ja nõuda hommikusöögil a la "Tere" piima ning Rakvere viinereid. Kui tahate kodust kultuuri oma puhkuse ajaks, siis minu pärast pange oma telk kasvõi Säästumarketi parklasse ja nautige seal oma "euroopalikku kultuuri ja teenindust".

Bulgaaria on oma mõtlemiselt ja teeninduselt Euroopast kaugel, Türgi asub suuresti Aasias ning Egiptus üldse Aafrikas, aga see ei tähenda, et seal puhata ei saa. Saab ja ilusti - tuleb vaid vingumine oma "euroopalikku kodumaale" maha jätta.

Tean isiklikult väga paljusid, kes ON Estouri reisidega rahule jäänud. TEAN, sest iga nn vahetuse lõppedes nägin ma lahkuvate turistide nägusid ja nägin, kuidas meiega hüvasti jäeti. TEAN, sest olin kohal sellel vastuvõtupeol, mille korraldasid mulle mitme erineva reisi turistid. TEAN, sest suhtlen siiani väga paljude turistidega.

Jah - ma tean ka seda, et iga reisi ära saates oli ka vingus nägusid, aga see on enamuses juba selline inimsort, kes ei ole millegagi rahul. Tunnistan, et paar juhust oli, kus apsakates oli süüdi Estouri Tallinna-poolne organiseerimine, ent kui turist on mõistev, siis tavaliselt suudavad reisisaatjad koha peal ka enamikke probleeme lahendada. Seda juhul, kui turist ise TAHAB lahendust.

Miks oli sõna "tahab" suurte tähtedega? Sest oli kahe hooaja jooksul kolm juhust, kus meie manager oli terve grupi meeleolu nimel nõus 2* loteriimajutusega tulnud vinguvad turistid paigutama 4* hotelli ilma lisakuludeta, aga turistid ISE võtsid mingi idiootlikult põikpäise positsiooni, hotelli ei vahetanud, vingusid ja lärmasid terve nädala ning lõpuks Eestisse tagasi tulles esitasid ka kaebuse.

Seega - oli põhjuseid, mille pärast muretseda, ent 90 % neist andis mõistva suhtumise juures lahendada tunni-paari jooksul. 2-3 % oli põhjusega pahandajad. Ülejäänud 7 % aga räuskavad praegu kommentaariumites ja ma olen kindel, et nad räuskavad mitte ainult Estouri tegevust kajastavate artiklite all, vaid kõikjal, kus saab oma komplekse välja elada.

Hommikuses kohvivines

2011-06-22T10:31:00.000+03:00

Hiljuti Skandi Sisustusest kirjutades meenus mulle juhtum, mille rääkis üks nimetatud ettevõtte irvhammastest. Ma ei tea siiani, kas tegu on mingi omaaegse linnalegendiga või mitte, ent selle juhtumi tegevusaeg jääb aega, mil nii infotelefonid kui Vembu-Tembumaa olid noored ja verisulis.

Oli siis selle irvhamba õde soovinud lastega äsjaavatud laste mängumaad külastama minna, aga ei teadnud selle täpset asukohta. Nagu mõtlev inimene ikka, otsustas ta lõpuks infotelefonile helistada ja abi paluda.

Vastas kõnel särtsakas naisehääl ja küsis, kuidas saab ta helistajat aidata.

"Huvitaks selline asi, et kuidas ma saaksin Vembu-Tembumaale?"

Pikka aega, umbes minut oli telefonis vaikus (tõenäoliselt ei teadnud antud kohast infoliinil veel keegi) ja siis tuli geniaalne vastus:

"Jooge veel natuke, siis jõuate kohale!"

Miks ma selle juhtumi just täna kirja panin? Hommikul tööle tulles möödusin nimelt trammist, mille külgedel oli ka mingi infoliini reklaam koos näidisküsimustega ja üks neist küsimustest päris siili okaste arvu kohta... Ma siis mõtlesin, et kuidas infoliin vastaks sellise küsimuse peale. Peaks vist helistama ja proovima...

Mõttetu tekst (või mitte...)

2011-06-21T13:39:00.000+03:00

Ei hakka isegi pealkirja normaalsemat välja mõtlema, sest hoolimata soovist mingil üliasjalikul teemal kirjutada kadus see tunne kohe, kui olin oma blogi tekstiredaktori avanud. Kõik mõtted olid kadunud ning peas valitses tühjus. Seega algab kirjutamine nii nagu algas see ennemuiste, mõned aastad tagasi. Hakkasin kirjutama ja vähemalt toona ilmus just selliste kirjutamiste käigus ekraanile nii mõnigi hea lugu. Ma ei saa lubada, et ka seekord see nii on.

Eilse viimase kirje lõpus tehtud passiivne reklaam Facebook'is toimuvale ülestõusukampaaniale pani mind ennastki täna hommikul sinna nn mässajate leheküljele minema ning kahjuks olid tekkinud emotsioonid negatiivsed. Seda mitte niivõrd idee kui sellise, aga pigem selle lehe administraatori pärast.

Ma ei hakka nüüd väitma, et kirjaoskamatud inimesed pole kunagi midagi suurt saavutanud, ent praeguses infotehnoloogiaajastus jääb asjust vildakas mulje, kui rahvast üles tõusma kutsub keegi, kes pole vaevunud isegi õigekirjale mõtlema. Selline ligadi-logadi suhtumine on nii mõneski asjus ka mulle endale iseloomulik, ent suuri ja aatelisi asju välja öeldes püüan ma mõelda ka oma sõnumi nii sisulisele kui ka vormilisele küljele.

Seega on kahju vaadata, kuidas mingi iseenesest positiivne algatus taandub lõpuks sellele, et algatuse märkajatele jääb mulje nagu tegeleks selle eestvedamisega koolis igavlev ja õppida mitte viitsiv koolijüts.

Eestis on piisavalt inimesi - ja täiesti kindlalt võib vist ka väita, et iga inimese tutvusringkonnas -, kes oskavad meie emakeelt õigesti ja sihipäraselt kasutada. Miks mitte siis oma suure ürituse jaoks leida kedagi, kes nõustub sinu aadetega ning on nõus oma abikäe ulatama tekstide ülevaatuseks ja korrigeerimisest. Elades IT-ajastus, ei ole ju selle tarbeks enam vaja oma käsikirjaga teise linna otsa joosta. Piisab vaid e-kirja saatmisest.

Kahju...

Mõeldes mässust, vaagides revolutsiooni

2011-06-20T16:03:00.001+03:00

Lugedes hiljutist Kivisildniku artiklit, eriti aga sellele laekunud kommentaare, hakkasid peas vormuma küsimused. Tõsised küsimused, mis tahaksid vastust, aga võimalik, et meie rahvuse rahulikkuse pärast ka sellest ilma jäävad.

Inimesed on pahased, vihased, närvis, tigedad. Ei meeldi neile valitsus, ei meeldi neile opositsioon. Ei ole ühist vihaallikat.

Või ehk siiski?

On selleks võim? Jah - nii see vist on. Tundub, et inimestele ei meeldi võim. Vali sa valimistel, kuidas tahad, ikka jõuavad sinna võimule need, kes ei oska, ei taha, ei suuda. On kamp närakaid, kes niigi viletsat elu veel viletsamaks muudavad.

Kuhu vaadata, kelle poole abi saamiseks pöörduda? Ei olegi selliseid kohti. Politsei allub võimule, sõjavägi allub võimule. Kõik allub.

Aga tigedus, kurbus ja pettumus keerlevad argipäevamiksris.

Kas inimestele ei meeldi raha? Neile meeldiks raha, aga raha on kahjuks kadeda, ihne ja eluvõõra rikka käes, kes patsutab võimule õlale ja teeb tollele kuumal suvepäeval rannas või terrassil mojito välja. Muidugi juhul, kui see rikas ise võimul ei ole.

Raha omajad on kadedad. Hinnatõus on suur, aga kui öelda ettevõtjale, et tõstame ka palkasid, siis tuleb vastuseks, et ettevõttel ei lähe praegu hästi.

Andke mulle relva! Sest seda öeldi nädal peale seda, kui ettevõtte omanik oli näidanud oma uue, mitmesaja tuhande eurose maja projekti ja sealjuures lootust avaldanud, et sügiseks peaks asi valmis saama.

Miks ei taheta oma tulu jagada nendega, kes tööd teevad?

Siinkohal vahelepõikena müts maha ja maani kummardus Skandi Sisustus OÜ ees, millel on sisustussalongid @Home ja Muster, kes aegadel, mil firma ja omanikud hästi teenisid, tasustasid ka oma töötajaid vastavalt. Olid peod, palgad, preemiad, suvepäevad ja saadeti ka aasta parimaid töötajaid (ikka 5-6 tükki korraga) Kanaaridele nädalastele "koolitusreisidele".

Miks on valdav enamus inimestest kadedad? Miks on vaja miljonitega toetada meie fucking sportlasi, kes vaid harva midagi saavutavad ja mööda vaadata neist, kes seda tegelikult vajavad? Lihtne - sest sportlaste toetamine teeb reklaami, mis toob lisateenistust.

Kui sa annad 1000 raha tuhandele Jukule Metsakülast või Aruvallast, kes seda tegelikult kordades rohkem vajavad, siis meedia ei kajasta nende Jukude elu ja reklaam on väiksem. Seega on miljon anda kasulikum ühe tervikosana ühele sportlasele kui tuhande osana tuhandele abivajajale.

Selle pärast ongi rahvas vihane (muidugi mitte ainuüksi selle pärast), et nende elu muutub võimu praegusel toimimisel halvemaks.

Aga mida sa teed? Igal pool on internet ja meedia ja telefonid. Proovi sa vaid korralikku ülestõusu korraldada!

Riik võib küll rahva oma olla, aga kohe, kui sa ülestõusu korraldad, ilmuvad igasugused nn "liitlased" ja natod ja asjad ning hakkavad jõumeetmeid kasutusele võttes kihutustööd tegema. Panevad sulle raudse rusikaga pähe, et tegelikult see ei ole rahva riik. See on rikaste riik, võimu riik. Rahvas on lihtsalt mõttetu, kuigi riigi toimimiseks oluline vidin, mille arvamust õnneks siiski kuulama ei pea.

Praegu on Facebook'is loodud mingi lehekülg - Eesti Rahva Ülestõus 2011 -, aga mis kasu sellest on??? Veebikonstaabel Andero kuulab maad, politsei jälgib toimuvat ja kui kusagil tekibki mingi ülestõusu-teemaline kogunemine, siis on võimu esindajad juba ees ootamas, et saaks kogunenutelt vikatid ja rehad käest korjata.

Tahan ülestõusu ja tahan revolutsiooni!

Aga andke palun ideid, kuidas seda teha nii, et sellel ka mõte oleks!!!

Uus sildike - Crazy world

2011-06-20T13:33:00.000+03:00

Hoolimata kõikvõimalikest keeleseadustest teen ma oma blogisse uue sildi - Crazy world - ja mul on üsna ükskõik, mida keelepolitseinikud selle peale ütlevad.

Crazy world (tõlkes Hull maailm. esimesel korral tõlgin) on silt, mille alla hakkan liigitama kirjeid, mis kajastavad maailmas toimuvat, millega on minu arvates natuke või olgu - väga palju üle piiri mindud. Ja silt on justnimelt seepärast inglise keeles, et enamus selliste juhtumuste mõjutustest on tulnud inglise keelt kõnelevatest ühiskondadest.

Millest selline idee üldse? Lugesin uudist, kuidas Soomes määras kohus lapsevanematele trahvi laste tutistamise eest. Kõigile kolmele lapsele peab ema hüvitama 70-100 € moraalsete kahjude eest.

Siinkohal tahaks viisakas emakeeles küsida - WHAT THE FUCK?!

Kusjuures selle teemaga seonduvalt nõustuksin pigem selliste radikaal-sarkastiliste kommenteerijatega, et võtku kohus siis juba sellise käitumise eest vanematelt lastekasvatusõigused ära ja saatku sellised lapsed lastekottu.

Räige küll, aga kui lastele EI MEELDI kodus toimuv nii palju, et nad sellest pääsemise nimel kohtusse pöörduvad, siis mingu sinna, kus neil parem on. Tõenäoliselt kasvavad neist siis enam korralikud ja seadusekuulekad kodanikud, kes mõistavad paremini maailmas valitsevat põhjus-tagajärje seost.

Ja nõus olen ka sellega, et tänapäeval rõhutakse igal pool ainult kõikide õigustele, kuid kohustustele pööratakse vähem tähelepanu.

Igatahes on maailm hulluks minemas.

Täpsustused ja võib-olla veel midagi

2011-06-17T13:01:00.000+03:00

Täpsustuseks mille kohta? Mõni aeg tagasi kirjutasin sellise suhteliselt algelise IT-võrdluse, mille tegin enda juraka ning Delli übermasina vahel ning toona jäi minu isikliku arvamuse kohaselt võitjaks minu metsast tulnud kolakas (ausalt - ma sain selle ka metsast; või ok - metsakülast). Eile otsustasin viimaks Vistast loobuda ja võtsin uueks OP-süsteemiks 7 Ultimate ning pean kohe ütlema, et mu kolakas läks veel kiiremaks.

Ja tegelikult ta ei ole kolakas, arvuti nimeks panin kohe Lullu-Pullu, sest hoolimata oma vanusest suutis ta mingile noorele nagamannile silmad ette teha ning peagi saab ta preemiaks ka lubatud 2 lisagiga mälu. Seega - Lullu-Pullu rules!

Ma ei ole arvutipede.

Probleemid "poliitilise korrektsusega"

2011-06-16T11:54:00.000+03:00

Ma ei tea, milles jama, aga viimasel ajal tahaks sõna võtta just nendel teemadel, millest rääkida ei ole ilus ja inimeste vastu, kelle vastu seda ei ole ilus teha. Lihtsalt ei lasta olla poliitiliselt korrektne, sest inimesed ise oma käitumisega põhjustavad sellised reaktsioone.

Õnneks on olemas võimalus kirjutada nn ilukirjanduslik, "väljamõeldud" lugu, mis annab võimaluse eemalduda otsestest solvamissüüdistustest.

Kell oli vist poole kuue ja veerand seitsme vahel õhtul, kui staaristaatuse poole liikuv Veebikriminaal Ander bussipeatuses sigareti prügikasti viskas ning ühistransporti number 5 astus. Kui Ander oleks juba saavutanud staaristaatuse, ei liiguks ta enam bussiga, kuid tema hetkeline asukoht muda ning taeva vahel sundis teda aegajalt ikka ka sellist liikumismeetodit kasutama.

Otse loomulikult oli ühistransport number 5 (loole väljamõeldise maigu andmiseks ei ütle ette, kas tegemist oli bussi või trammiga number 5 - trolliga Ander ei liigu põhimõtteliselt, sest trollil on sarved) sellisel kellaajal rahvast täis ja selle linna (ka linna nime ei maini - tegemist on väljamõeldud linnaga Eestis, kus liiguvad bussid, trammid ja trollid) transpordiameti soovil liikus antud liinil ka lühike buss.

Veebikriminaal trügis oma virtuaalselt laiu, kuid tegelikkuses üsna õblukesi õlgu kasutades ühistransporti ning litsus end vastu akent. Ühistransport liikus paigast ning Veebikriminaal jäi rahvast vaatlema. Kuigi paljude teiste reisijate taskud olid Anderile väga lähedal, ei huvitanud need meest - kriminaal oli ta vaid veebis.

Et Anderit huvitasid inimesed ning ta oli ka tähelepanelik (kuigi kohe kirjeldatavas olukorras oleks tähelepanu kiitmine olukorra märkamise eest tähelepanu laimamine), märkas ta bussi tagaotsas istuvat Inimest. Inimene oli suur. Nii suur, et tema keha paiknes pea kahel istmel. Veebikriminaali hinnangul (ta ei ole eluskaalu määramise suur spetsialist) kaalus Inimene umbes 170 kilogrammi. Inimese sugu me ei maini - jälle ilukirjanduse huvides ja selleks, et mitte diskrimineerida kedagi, aga Inimese kõrval vabaks jäänud 0,36 istmekohale oli end toetanud Inimesega samast soost sale Naisterahvas.

Anderi tähelepanu liikus kohe edasi, sest Anderil on tavaliselt üsna poogen, kuidas teised välja näevad - seda peamiselt põhjusel, et ta ise käib ka ringi nagu UFO. Ja asi lõppenukski selle väikese tähelepanekuga, kui paar peatust hiljem poleks bussi eesuksest sisenenud Inimese geeniklubi Kolleeg, kes lehvitas kohe Inimesele. Inimene lehvitas vastu.

Veebikriminaal murdis korra pead, et kuidas nad küll teineteist märkasid, aga siis ta mõistis.

Ja jälle oleks kogu asi vaikselt edasi läinud, kui järgmises peatuse poleks Inimese kõrvalt tõusnud Naisterahvas ning väljunud. Loomulikult soovis vabanenud 0.36 istekohta kasutada seal lähedal seisev Suvaline kiitsakas Reisija, aga üle bussi käis selline hääl.

"Plats-ts-ts-ts!" See oli Inimese käsi, mis vaevu sellele 0.36 istekohale ära mahtudes istmele löödi.

"Eto zanjat!" tõusis Inimese avaratest sügavustest võõrkeelne teade, millele järgnes kõuehäälne hüüe. "Kolleeg, tule siia, siin on vaba koht."

Ja siis hakkas Kolleeg rühkima läbi rahvast pungil bussi, taustaks kergekaaluliste valu- ja piinaoiged, kui neid vastu istmeid, torusid ning kaasreisijaid muljuti. Lisatausta ja -nalja pakkusid olukorrale veel Inimese kaebed:

"No laske palun mööda, tehke ruumi."

Ja nii see Kolleeg, kelle kehakaal kaldus ka sinna 170 kg kanti, end läbi rahva trügis, et saaks lõpuks 16 protsenti oma tagumiku pindalast mahutada 0.36 vabale istekohale.

Ander muigas, kui peatus hiljem MÕLEMAD väljusid.

Selline väljamõeldud lugu väljamõeldud pealinna ühistranspordist. Eilsel õhtul.

WTF!

Veel siin: Gaddafi, inimesed ja midagi uues suunas

2011-06-15T11:29:00.000+03:00

Kuigi see on vist juba kõigile teada uudis, et Liibüa vennike Gaddafi sai kokku mingi maleföderatsiooni tippfiguuriga (uudist loe siit), ajas mind isiklikult see teade muigama. Ja pani mõtlema. Ja siis irvitama.

No see ajab ju naerma? NATO'l pole enda väitel Gaddafit tabada õnnestunud ja siis nad pommitavad ja möllavad ja õigustavad oma sõjalist eksistentsi. Samas on Gaddafi-vennikesel suhteliselt poogen kõigest tema ümber (pommitamise ajal kõigest tema peal) toimuvast ning mees mängib südamerahuga, prill ninal, malet.

Ja et sellest veel ei piisa, otsustab ta vahepeal kohtuda ja oma punkris tiba vestelda FIDE juhtfiguuriga. Siit tekibki küsimus: kas FIDE'l on luurealal paremad sidemed kui NATO'l, sest sellise uudise valguses võiks igasugu kurjamite tabamise edaspidi malevennaskonna hooleks jätta.

Võib-olla oleks ka Osama varem tabatud, kui USA oleks natuke peaga mõelnud. A la Baracki või Bushi kõne stiilis "Jaan, kuule. Hei, Ehlvest-bro. Mine tee sellele Ladenile üks kiire vangerdus, et ta meid rohkem ei segaks."

Et minu pensionäridest sõbrad ei peaks minu viimase pensionäride vastase teksti pärast pikka viha, siis tegelikult on nad ikka lahedad. Ka bussides on enamus neist normaalsed ja nunnud ja lullud. Istuvad sellised vanemad daamikesed ja härrakesed istmetel ning arutavad maailmas toimuvat. Lausa mõnus kuulata. Paar korda on mind ennastki vestlusesse tõmmatud ning siis on saanud arutada nii laste kasvatamist, poliitikat kui ka kasvuhoonetaimede istutusaegu.

Elu iroonia on muidugi see, et nad just minu omale vestluskaaslaseks valivad. (Teadjad teavad, milles iroonia peitub.)

Miks "veel siin"? Sest möödunud ööl tegelesin ma edasi oma kodulehega, mis mul juba pikemat aega normaalse domeeniga sahtlis tolmu kogub. Igatahes sain oma blogi sinna ümber kantida juba ja eks ma hakkan peagi seal oma tekste avaldama. Kuni see aga lõpuni valmis ei ole, jätkan veel siin.

Ametlik töö sucks!

Otsade kokkutõmbamine

2011-06-08T12:54:00.001+03:00

Minu eelmine kirje leidis palju vastukaja. Mis ei olegi nii üllatav, kui teada, mil moel toimib kogu tänapäevane ajakirjandus. Kirjuta millestki, mis inimesi ärritab, kirjuta kasvõi võimalikult neutraalsel moel, kedagi halvustamata mingi kirje ning juba ilmuvad poolt ja vastu õiguslased, kes hakkavad kirjutisest välja lugema seda, mida sa sinna tegelikult pannud ei ole. Lahe.

Samas veel eilse teema jätkuks - räuskamine jätkub. Avage mistahes uudisteportaal või mingi ajalehe veebiväljaanne ning näete ise, kui palju on seda pläma ühe teema ümber. Ja nagu ma kirjutasin eile "erinevus rikastab" Facebooki lehel - otsige omale inimene, kes oskaks kirjutada. Pakun siinkohal kohe välja blogijad nagu ROJUKENE või Hundioru Nirti. Hoolimata sellest, et nad ei nõustu minu arvamustega antud teema kohta, on nad üldjuhul väga head kirjutajad ning suudaksid selle vähemuste teema hoopis paremini lahti kirjutada ja põhjendada kui praegused sule(soss)sepad.

Head ja mittenärvidelekäivat promo ei saa teha inimesed, kel lisaks keskmisele kirjutamisoskusele on lonkav loogika ja järeldusoskus.

Meeldib see teile või mitte...

Homo siin, homo seal, homo iga nurga peal.

2011-06-07T13:05:00.001+03:00

Vaatasin oma blogi üle, kas ma olen sel teemal juba sõna võtnud. Tean, et olen püüdnud seda teema suht hoolikalt vältida, sest sellega kaasnev sildistamine oleks kohene, suur ja lõplik. Jah - mõne blogi all olen ma tagasihoidlikult oma ideid esitanud, samuti olen püüdnud kolm korda erinevatesse kommentaariumitesse läbi iroonia või huumori natuke lõbusamaid toome luua vahelduseks seda teemat saatvale vihkamisele, aga üsna põhimõtteliselt olen püüdnud oma veebipäeviku sellest teemast puhta hoida.

SEST ON ASJU, MILLEST EI RÄUSATA!!!

Miks täna, miks nüüd? Sest hommikul tööle tulles oli esimene asi, mida ma nägin, eilne "Postimees" oma laual. Eile ei olnud lugemiseks aega ning nõnda jätsin lugemise tänaseks. Ja ülla-ülla! - "Postimehe" vahelt kukkus välja "erinevus rikastab AJALEHT" (täpselt nii oli kirjas).

"Okei - rahulikult, vaatame ja loeme," ütlesin endale ning lõin lehe lahti. Leidsin paar huvitavat faktide pähe toodud numbrit, nt see, et Eesti valijaltest ainult 16 % pooldab omasooliste abielu. Tõenäoliselt on mõned protsendid ka neil, kellel pole midagi sarnase kooselu vastu, kuid kes ei pea õigeks sellise kooselu seadustamist. Tõenäoliselt kuulun ka mina selle protsendi hulka, sest mul ei ole nende vastu midagi, kuni nad ei hakka mulle rääkima, et neile on vaja mingeid lisaõiguseid.

Siis aga märkasin, et hoolimata sellistest numbritest ei ole selles lehes ühtegi arvamust inimestelt, kes esindavad enamust. Veelgi enam - enamust nimetatakse seal ajast mahajäänuteks, kes võiks keskajast välja tulla (seda ütles Reno Hekkonens; kes ta on, seda ma ilma guugeldamata ei tea, aga tõenäoliselt samast klassist arvamusliider nagu Lauri Pedaja ja Ken Saan [sry, Ken, töö, mida sa teed, on enamasti hea]).

Kuna mainiti juba ajalugu, siis pikemat uurimustööd tegemata võib vastulauseks öelda, et vähemalt üks ajaloo suurimatest ja võimsamatest tsivilisatsioonidest - Rooma Impeerium - lagunemine algas justnimelt kombe- ja moraalilõtvuse pärast (mis ei olnud küll peamine ja olulisim põhjus, ent mängis siiski piisavalt suurt rolli).

Tahakski esitada küsimuse - mida te, homod, räuskate? Enamus meie inimestel on üsna poogen, mis elu te elate ja kuidas end välja elate seni, kuni te ei hakka seda tänaval paraadidel kuulutama. Eesti inimene ei ole selline, kes tuleb ja hakkab teid tänaval telliskividega loopima. Mis teid häirib, et te peate seda igas meediakanalis kuulutama? Seda enam läbi inimeste, kes toovad teie ideede kaitseks välja mõtteid a la "Samasoolised paarid on lapsi saanud ja kasvatanud inimkonna arengu algusest peale." ??? (See ei olnud ainus pärl selles lingitud artiklis) Kuhu te sellise PR-tegevusega jõuda soovite?

Okei - ma saan aru, et tegemist on seksuaalvähemuste õigustega, aga võtke siis teised ka kampa. Loomaarmastajad näiteks... Kui te hakkate ajama jura loomade vabast valikust, siis guugeldage natuke ja leiate pornosaitidelt kindlasti klippe, milles isased koerad ja muud loomad panevad emaseid inimesi. Neil on see oma valik ja nad järgivad oma instinkte, isegi kui see kaldub liikidevahelisse seksuaalsusesse.

Seega võiks ka loomaarmastajad oma Pitsude ja Pontudega teie paraadil osaleda, nõuda abielulisi suhteid ja avaldada soovi laste adopteerimiseks. Mis oleks omaette huvitav küsimus, sest kutsikaid võivaid nad ju nagunii võtta, aga kui nad tõstataksid küsimuse just inimlaste adopteerimise kohta. Kas te tervitaksite seda seksuaalvähemust oma paraadil ja nõuaksite ka sellistele paaridele lapsendamisõiguste andmist?

Või surnuarmastajad? Ma ei tea, vahest on juba kusagil kuulutusterubriigis üleval teade a la "Võtan oma elukaaslase soovil rendiks kaunistustega, esindusliku ja ratastel kirstu, et osaleda seksuaalvähemuste paraadil. Soovitavalt koos lastetooliga."

Pedofiilide, lastearmastajate kohta ma nalju tegema ei hakka, sest isegi sellel teemal naljatamine käib minu moraalile vastu. Ok - ma olen sellel teemal ühe loo kunagi kirjutanud, aga ma luban, et enam ei tee...

Mida ma nende näidetega öelda tahan? Kõik need on seksuaalvähemused, kes ei saa midagi oma tunnete ja ihade vastu midagi teha. Kui teie, homod, tunnistate neid seksuaalvähemusteks, siis, palun, nõudke ka neile samu õiguseid, mida soovite endile. Kui te peate neid aga seksuaalhälveteks, kõrvalekaldumiseks normist, siis lendavad teie väited endi kaitseks samuti vastu taevast ja te olete ka hälvikud.

Tee teistele seda, mida sa tahad, et tehtaks sulle! Lihtne.

Diskrimineerimine? Tänapäeval diskrimineeritakse kõiki, kui hakata asju lähemalt vaatama. Diskrimineeritakse nii palju, et see sõna on kaotanud oma mõtte juba. Nii kaotanud, et automaatne haigutus tuleb seda sõna kusagil silmates.

Kõige iroonilisem (ja ülla-ülla! - ei olegi homodega seotud) on minu arvates see, kuidas üsna tuntud ja hea teleseriaal - "Midsomeri mõrvad" - sai endale süüdistuse mustanahaliste diskrimineerimises. Põhjuseks väide, et seal ei ole ühtegi neegerosalist olnud. [Ei - ma ei diskrimineeri selle sõnaga neegreid, sest kui ma tahan öelda hispaania keeles mustanahaline, ütlen ma negro, seega fakt jääb faktiks] Et ma olen ise ka mingit sorti kirjutaja, siis hakkasin mõtlema sellele, et kuhu ma selle neegri paneks seriaalis, mis kajastab Inglise väikelinna elu. Tuleb siis mingi mustanahaline Midsomerisse - ok. Kes ta on? Suvaline möödakäija, kelle olemine seal oleks nii mõttetu, et tema näitamine ei omaks mõtet? See ei rahustaks diskrimineetuid. Oleks mustanahaline kuritöö ohver? MIDA KURADIT MEIE ALATI OHVRID PEAME OLEMA??? Oleks mustanahaline kurjategija? WHAT THE FUCK?! KAS ME OLEME TEIE JAOKS KÕIK KURJATEGIJAD VÄ? Hmm... Mustanahaline lihtsalt ei sobi sinna seriaali ja ega inglased selles süüdi pole, et nad põhjamaise päikese all oma tsivilisatsiooni luues ei saanud omale lisavarustusena kaasa tumedamat jumet.

See on lihtsalt näide, kui kaugele võivad inimesed oma idiootsuses minna, kui neile liiga palju diskrimineerimisjura pähe ajada ja sinna juurde ka pisut võimu anda.

Seega elage oma elu, homod, me ei peksa teid.

Olgu - mõned saavad kolakat, aga seda saavad ka heterod, kui liiga palju lõugu laiutavad. Olen ise saanud ja ka ise paar korda andnud. Mis siis? Kusjuures ma ei olegi veel ühelegi homole vastu hambaid andnud, ka lapsepõlves mitte. Kas heterotel on nüüd õigus mind diskrimineerimises süüdistada? Või tunnete hoopis teie, homod, end tiba imelikult, et miks heterod said, aga teie mitte???

Tehke omale selgeks, kes te olete - seksuaalvähemus või seksuaalhälvikud, aga nii, et see ei diskrimineeriks teisi vähemusi ja/või hälvikuid, ja alles siis otsustage, mida te edasi teete. Ja tehke seda vaiksemalt.

PS Tõenäolisest saan selle kirjutise eest nüüd eluaegse homofoobi tiitli, aga mul on poogen. Natuke tausta uurides ei saa teil kahe silma vahele jääda fakt, et olen alati kritiseerinud heterosid. Peale mõne üksiku erandi. Kriitika põhjus pole aga kunagi olnud seksuaalsus.

Seega - fuck off, homod - minu, meie ja terve Eesti rahva sildistamisega!

Hallo! Vastust tahaks!

2011-06-06T13:34:00.000+03:00

Mure pagasi viivituse pärast tekkinud kulude hüvitamise pärast pani pöörduma Estonian Airi poole. Selgituskiri ja dokumentide skänneeringud saadetud, tuli vastust ootama jääda, sest kulutused olid tehtud kuu lõpus, enne palgapäeva. Vastus, mis seisnes ühelauselises edasisuunamises teise lennufirma poole, saabus nelja päeva pärast. Teine lennufirma, mille nime ma ei maini (kuna Delfi artiklites on reklaam keelatud) ja mille klienditeeninduse osakond asub Tais, suutis asja menetleda ja raha välismaiselt kontolt minu kontole tagasi saata kiiremini, kui EA saatis ühelauselise vastuse.

See arvamus ei ole Estonian Airi vastane, kuigi alguslõigust see nõnda paista võib. Pigem on tegemist üldise trendiga, mida ma olen hakanud tähele panema pärast seda, kui asusin tööle, mis nõuab kordades rohkem suhtlemist ettevõtetega, kui olen seda varemalt teinud. Estonian Air on siinkohal lihtsalt näide, mis toob probleemi hästi välja.

Saates info- ja/või hinnapäringuid erinevatesse ettevõtetesse, on täiesti tavaline see, et vastust võibki ootama jääda. Ometi esitatakse päringuid siis, kui on vaja teenust ning kahjuks on enamikke teenuseid tarvis kiiresti. Möödunud aasta lõpust on meeles juhus, kus oli vaja kiiresti leida transport Prantsusmaale (soovisime tervet veoautot, mitte ühe aluse vedu). Kirjas sai veel ära mainitud, et kui kõik sujub, siis on neid sõitusid talve juures veel tulemas. DHL’i vastust ootan siiani. Positiivne oli selline käitumine väiksemale ettevõtjale, kes kauba kallimalt kohale viis. Loomulikult sai ta ka tänu vastuse saatmisele mitu korda talve jooksul Vahemere ääres meie kulul nö päevitamas käia.

Mis iganes vastus on hea, ka äraütlemine. Siis teab mitte oodata.

Koristus-, transpordi-, side-, reklaami-, kaubandus- ja kõik muud firmad, kelle poole on töö pannud pöörduma, kõigi nende hulgas on üle poolte selliseid, mis ei väärtusta huvi enda poolt pakutavate teenuste vastu. Kui esitad meediaabi pakkuvale ettevõttele ettepaneku koostöö kohta sooviga korraldada üleriiklik kampaania ja ei saa sealt ka kuu aja pärast mingit tagasisidet, siis ei ole selle firmaga midagi teha.

Kõik need pakkumised ja päringud on teise külje alt vaadates ju soov neile raha anda. Ju need firmad siis ei tööta raha nimel, aga seda imelikum on lugeda samade ettevõtete juhtpersoonide kaeblemisi meedias, kui viletsalt nende äri läheb ja kuidas kellelgi raha ei ole. Raha on – see tuleb lihtsalt vastu võtta, kui seda pakutakse.

Kui selline kirjadele vastamata jätmine toimuks ainult enda poolt saadetud kirjade puhul, siis võiks ju arvata, et ei oska ise neid päringuid kirjutada. Tegelikkus näitab, et sellist suhtumist toimub kõikide puhul – alati, kui teema kusagil üles võtta, leidub inimesi, kes närvis sama asja peale.

Põhimõtteliselt võiks asja ju edasi lihtsamalt ajada: saata laiali kümme kirja vaid küsimusega, kas te tööd teete ning teha koostööd nendega, kes vastavad esimese päeva jooksul. Lõppkokkuvõttes nii see kujunebki, sest pakkumiste ja päringute saatmine on suhteliselt mõttetu – koostööd tehakse nagunii nendega, kellega see mugav on. Isegi juhul, kui see maksab natuke rohkem.

Tahaksingi nüüd teha ettepaneku mõnele veebiarendajale. Kas oleks ehk võimalik teha mingi portaal firmadest, kus firma tegevusala ja nime taga oleks ka informatsioon selle kohta, kas nad tahavad raha saada või mitte. Praegu on seda kõige vajalikumat informatsiooni väga raske ja ajakulukas leida.

PS Seda teksti kirjutan ma siis, kui ma ootan vastuseid kuuest kohast, sest ilma nende vastusteta mu praegused tööd seisavad.

Arusaamatu...

2011-06-03T18:35:00.000+03:00

Miskipärast on juhtunud nii, et vastu suve olen hakanud jälgima ajakirjanduses toimuvat. Justnimelt ajakirjanduses, mitte maailmas, sest mind huvitab maailmas toimuvast hoopis enam see, mida ajakirjandus kajastada soovib. Ning otse loomulikult - kuidas ta seda teeb.

Esiteks pealkirjad. Vahel võib hästi valitud pealkiri nõnda ära petta, et loed seda pealkirja taga olevat mõtet otsides kogu artikli läbi ning alles siis saad aru, et sind on jälle ninapidi veetud. Võtame näitena EE artikli Ärimees otsis assistendi nime all armukest . Eks ma siis lugesin selle läbi, aga selle artikli kirjutamise mõtet nagu eriti ei näinud.

Loomulikult võib hakata esimesse hooga mõtlema maailma rikutusele ja sinnajuurde kõva häälega ahhetada, aga väike uudis - maailm on juba rikutud. Selle Eesti Ekspressi artikli põhjal võiks jääda mulje nagu tegemist millegi harukordsega. Ei ole - see on perekool.ee teema, mitte kvaliteetajakirjanduse oma. Seda enam, et artiklis ei nimetata isegi nimesid. Kui tegemist oleks presidendi või hea küll - ministriga -, siis saaks veel aru, aga mingist tavalisest ärimehest suur artikkel - jama!

Selliseid inimesi on meil Eestis sadu kui mitte tuhandeid, kes tööl olles nõnda käituvad. See on osa meie ühiskonnas, kus arusaam seksuaalsest käitumisest on muutunud suhteliselt vabaltmõistetavaks. Inimesed teevad, mida tahavad ning nagu on õigus otse küsida, on ka õigus otse ära öelda.

Mitte pärast otseseid vihjeid veel nn "ahistajaga" autosse istuda ja linna peale tuuritama minna, et "ahistaja" saaks ka kätt põlvele panna. Nagu juhtus kõnealuses loos. Loogika ütleb seda, et kui oled mimmile küllalt palju vihjeid andud, milles teema ja kui mimm seepeale veel autosse tuleb, siis on mimm ju ettepanekute-ideedega nõus. Hilisem lalisemine a la "Oi, kui vastik ja paha onu!", tundub täitsa haigena ning paneb kahtlema nende nn "ohvrite" mõistuses. Loogiline, et neid tööle ei võetud ja on üsna kindel, et ka mujale on raskuseid tööle saada, kui niivõrd vilets järeldamisoskus on.

(Krimi-)uudis oleks see siis, kui mees oleks käitunud vastupidises järjekorras - tervituseks käsi põlvele ja alles siis ettepanekud. Praegusel juhul lihtsalt kaartide avamine firmajuhi poolt.

Pealkirjadest veelgi rääkides peaks mainima ka eilset lugu, mis seotud "tavatossikestega". Justnimelt sõnastus ärgitas lugema. Sain eilse artikli autorilt ka vastuse küsimusele, keda nende tavatossikeste all mõeldi. "Ilmselt siis neid, kes pole nii tähtsad mehed..." kirjutas Triin Tael Õhtulehest oma õhtuses vastuses (tegemist ei ole kontekstist millegi väljarebimisega - nii algas kiri vastuseks küsimusele).

Kuidas nüüd võtta?

Mõni võiks seda võtta, kui solvangut, sest võrreldes kõnealuses artiklis mainitud isikutega (A. Schwarzenegger, siis see IMF'i tobu oma hilise skandaaliga) on ju üle 99 % meestest vähem tähtsad, loe: tavatossikesed.

Mina võtan huumoriga. Poogen ju, mida ja kuidas. Võib-olla ei tulnud see sõnastus just kõige paremini välja.

Krt! Teise punktini, milleks on artiklite aktuaalsus, ma vist praegu ei jõua. Läksin liiga teemasse selle esimese punktiga... :)

Kahetsusväärne eksitus ja vabandus. Uudis!

2011-06-03T13:58:00.000+03:00

Anonüümne Tallinna Linnavalitsuse ametnik (naine, 43, pursib nii vene kui eesti keelt, Keskerakonna liige alates lugupeetud linnapea sünnist) avaldas kahetsust, et Tallinna LV liikme kommentaar Helju Valsi surmateate all Delfi kommentaariumis nii paksu pahameelt tekitas.

"Loodetavasti rohkem selliseid intsidente ei esine. Mul on väga kahju!" nuuksus naine pisarsilmi. "Mõelge, kui palju see Eediku mainet kahjustab!"

Pärast rahunemist teavitas ametnik meid kohe erakorralisest koosolekust, kus Tallinna LV Delfi erikomisjon otsustas, et nüüdsest ostetakse TLV kulul kõigile netikommentaatoritele erinevate mobiilioperaatorite netipulgad, et nad võiksid rahumeeli oma toimetusi anonüümselt edasi toimetada, sealjuures niite linnavalitsusest eemale juhtides.

"Peaasi, et meie süüdi ei jääks!" Ametniku näole ilmus pühalik ilme, kui ta meenutas kalli iidoli sõnu sest koosolekust.

Raha netipulkade jaoks eraldatakse maksumaksja taskust nagu tavaliselt, ent ametlikku raamatupidamisse märgitakse IT-arenduse kulude alla.

Petmisest ja kuulsustest...

2011-06-02T13:33:00.000+03:00

Tuttava soovil Facebookis ringi uidates leidsin sealt viite ühele Õhtulehe artiklile, millel avalõik äratas huvi - seda nii sõnastuse kui mõtte poolest: kas tähtsad mehed lubavad endale kõrvalehüppeid sagedamini kui suvatossikesed?

Vaidlusmomente on siin muidugi mitu. Esiteks juba nn sagedus. Ühekordne (st ühe naisega) kõrvalhüpe, millega enamus mainitutest on end meedia huviorbiiti lennutanud, ei näita mingit sagedust, et seda hakata tavainimestega võrdlustes tarvitama.

Ja muidugi see väljend suvatossike, mille ajakirjanik Triin Tael välja tõi... Pärisin temalt maili teel täpsustust selle isikute grupi kohta, keda sinna liigitatakse ja ootan vastust. Update'in kohe, kui vastuse saan.

Põhjus sel teemal kirjutamiseks tekkis aga FB'st, mille üks kasutajatest oli välja käinud järgmise idee: "Niisiis, kui sul on soov muutuda suvatossikesest tähtsaks meheks, siis nüüd sa siis tead, mida tegema pead."

IRW

Loomulikult ei piirnenud asi sellega. Hetkestaari staatusesse tõusnud Veebikriminaal Ander pidi loomulikult sinna oma arvamuse järele kirjutama:

"Õhtulehele omane pealkiri ja teemakäsitlus. :)

Lisaks Armukese arenguskeemile veel ühe punkti: kui oled juba teinud esimesed sammud suvatossikesest tähtsa mehe suunas, st truudust murdnud, siis järgneva sammuna peaksid ette võtma oma teo promomise.

Soovitaks seda akti promoda nii blogides, ette sööta seda ajakirjanikele. Erinevate väljaannete huvi toime pandud teo vastu sõltub detailide rohkusest ning käsiteldava akti objektist.

Täpsustuseks:

kui akti objekt on Balti Jaama Maria, siis on lootus püüda tähelepanu perekool.ee's

kui objektiks on Staarisaate varajane väljakukkuja, siis võib asja vastu huvi tunda nii Õhtuleht, Delfi kui ka Kroonika.

Staarisaate finalist või Getter või Maarja kannaks välja juba EPL ja EE taseme

Evelin annaks lootuse juba rahvusvahelisse meediasse jõudmiseks.

Edu tähtsaks meheks saamisel!"

Mingil moel on Anderil õiguski...

Veebikriminaal Anderi palvel

2011-06-01T23:04:00.000+03:00

Kuna Ander, täna avalikkuse ette ilmunud KSA (Kuritöö- ja Salakaubaveoameti) avalike suhete esindaja, avaldas kahtlust, et tema identiteeti peetakse väljamõeldiseks, siis palus ta mul blogisse üles riputada väikese katkendi pooleliolevast romaanist, mis kajastab üsna olulist ja pöördelist osa tema elust.

Pean kohe ette vabandama vigade ja/või sõnastusapsakate pärast, sest tegemist on alles väga musta materjaliga sellest inimese veel mustemast minevikust. Samas olen aga kontrollinud Anderi jutustuste autentsust ja siiani tunduvad need vett pidavat.

Niisiis - killuke Ander Veebikriminaali minevikust.

Ander toetas pea kätele. Enam paremaks minna ei saanud, mõtles ta nukralt naeratades. Siis vaatas ta uuesti advokaati. Ülle oli tõsine.

"Miks sa seda arvad?" oskas Ander vaid küsida.

"Ütleme nii, et üks mu tuttav on toimikut juba näinud, ja usu mind – vähemalt üks sinu sõpradest on rääkinud kõigest, mida ta teadis. See aga tähendab, et sul tuleb olla minuga täiesti aus." Noormees vaatas talle küsivalt otsa. "Ma tean, Ander, et sa oled mulle mõned asjad rääkimata jätnud. Ja homme tuleb sul vastandamine. Enne seda ma tahan teada kõike."

"Kellega? Kellega see vastandamine on?"

"Ainiga. Mõtle hoolikalt, sest tema võis olla üks kolmest, kes sinu vastu rääkis." Pikk vaikus, mille jooksul advokaat oma kotist märkmekaustiku võttis. Ander nägi selle kaanele kirjutatuna oma nime. Üle poole kladest oli juba täis kirjutatud. Noormees proovis mõistatada, et mida küll, sest tema kindlasti nii palju rääkinud ei olnud. "Mida ta võib homme rääkida? Midagi sellist, mida mina veel ei tea."

Ander raputas pead. "Midagi. Tema mitte."

"Miks sa selles nii kindel oled? Selgita mulle," vaatas Ülle talle küsivalt otsa. "Niipalju, kui mina tean, on vähemalt üks neist inimestest, keda sina usaldad, sind reetnud. Nüüd ütle, miks sa Ainis nii kindel oled."

"Sest ma lubasin tal selle päeva kohta rääkida kõike, mida ta teab, ja ma tean, mida tema teab ja rääkida võib," kehitas Ander õlgu. Naine vaatas talle pikalt otsa, justkui meenutades, mida noormees sellest päevast varem rääkinud on.

"Ta teab kõike?"

"Ei," vangutas Ander pead. "Ta võib-olla aimab, aga ma olen kindel, et ta ei hakka oma aimdustest rääkima. Ta räägib seda, mida kindlalt teab." Ta võttis lonksu vett pudelist, mille kaitsja oli kaasa toonud. "Et mul oli abi vaja, seepärast ta omale konto tegigi. Ja et kõik rahad, mille ta välja võttis, olid minu omad. Ma ei selgitanud midagi täpsemalt, tema ei küsinud, sest Ain usaldas mind, kui ma talle lubasin, et temale midagi halba ei juhtu."

"See usaldus pannakse homme proovile, Ander. Sellest vastandamisest sõltub, kas Ain saab omale süüdistuse kaasosaluses või jääb ta tunnistajaks. Kas tema riskib sellega sinu nimel? Kas ta riskib sellega, et üks teist kahest võib asju natuke erinevalt mäletada ja teie jutt ei kattu." Nähes, et Ander hakkas tooli nihelema, peatas Ülle ta käeliigutusega. "Ei, kuula mind. Te pole pärast seda päeva kokku saanud, et neid asju omavahel selgeks rääkida. Selle klaarimise asemel otsustasid sa pärast arestimajast vabanemist augustis järjekordse lolluse toime panna, et siis siinne tolm jalgadelt pühkida. Sa ei saa olla kindel, mida ta teeb või kuidas ta räägib. Üheksa kuud on möödunud päevast, kui teie skeem kokku kukkus, päevast, mil sa viimati Ainiga kohtusid. Mõtle sellele!"

Aeglaselt, kuid kindlalt raputas Ander pead. "Ma mõtlengi. Aga mitte sellele päevale. Ja see varasem päev, millele mina mõtlen, see annab mulle kindlust. Mina tean, kui hea on Aini mälu, tema teab sama minu kohta. Ta räägib nii, kuis vaja, nii, kuis oli, enda poolt midagi ülearust lisamata."

"Mis päeva sa mõtled siis? Kas ma pean sellest midagi teadma?" küsis Ülle.

Ander pööras pilgu poolteist aastat tagasi, päeva, mis oleks ilma Ainita lõppenud võib-olla saatuslikult halvasti. Koos palliplatsil korvpalli mänginud, oli sinna ilmunud üks Anderi suurimatest vaenlastest, kaasas neli tursket sõpra ja kindel plaan Ander metsa viia. Esimesest metsaskäigust oli Ander saanud paar murdunud ribi, kuid omapoolse kättemaksuga oli ta nende inimeste viha veelgi suurendanud. Seekordne mets oleks lõppenud veel halvemini, teadis noormees samal hetkel, kui ta end järsku keset mängutuhinat ümberpiiratuna avastas. Mitmekesti haarati temast kinni ja taheti paarsada meetrit eemal seisvasse autosse vedada, kuid ehkki Ander ei olnud eriti turske, oli ta lapsest saati spordi ja suvekodus ka raske maatööga tegelenud. Hoolimata üksikutest varjatud löökidest, mida talle nii avalikus kohas söendati anda, rabeles ta oma hirmus nii palju, et viie minutiga ei suudetud teda kümmet meetritki edasi viia. Ja palliplatsil oli tookord ligi viisteist kohalikku, tema enda koduküla poissi. Kõik vaatasid pealt, ühtegi liigutust tegemata, kõik tundsid neist pea kümme aastat vanemate meeste vastu suurt hirmu. Alles siis, kui Ain, tollal veel kaheksateistkümnene ja Anderistki kõhetum, oma julguse kokku võttis ja toimuva kohta aru päris, alles siis hakkasid ka teised kohalikud lähemale nihkuma. Ilma Aini sekkumiseta oleksid nad vist seisma jäänudki.

Ander mäletas seda. Tema arvates oligi justnimelt Aini käitumine see, mille tagajärjel need mehed oma plaanist esialgu loobusid. See, tänu millele Ander võib-olla üldse elus oli. Vähemalt ise mõtles ta nii, kui ta oma kaitsjale uuesti otsa vaatas ja pead raputas.

"Ei, sa ei tea sellest midagi. See ei puutu kuidagi siia. Aga usu, Ülle, ta ei keera mulle käru!"

"Hea küll. Kui sa nii ütled. Aga pea meeles, et ma hoiatasin sind selle võimaluse eest."

"Ma tean. Ükskõik, kes muu, aga tema mitte," lausus Ander vaikselt, ise sisimas mõeldes, et veel pool aastat tagasi oli ta niisama kindel kõigis oma sõprades. Igaühega neist oli läbi elatud hetki, kus usaldus määras tuleviku.

Advokaat lõi oma märkmiku lahti ja järgmised pool tundi arutati kõiki võimalusi järgmisel päeval toimuvaks vastandamiseks. Mitu korda tundis Ander end vihastumas, kuid kaitsja rahulik, enesekindel käitumine tõi ta maa peale tagasi ja Ülle ettepanekuid vastu võtma. Lõpuks jõuti oma juttudega Anderi arvates ühele poole ja ta juba tõusis, et kambrisse minna, kui Ülle teda peatas.

"Ander! Su ema käis hommikul minu juures."

Noormees peatus, ukselink peos ja vaatas tagasi.

"Ta ütles, et sa ei taha omale Viljandi asjaga kaitsjat, et sa tahad end ise esindada." Ander noogutas sõnatult. "Ma võin sind kaitsta, kui sa tahad."

"Ei, Ülle, aitäh! See oli mu oma lollus ja ma ei usu, et ükski kaitsja saab seal midagi suurt ära teha. Ma vastutan selle asja eest ise. Veelkord aitäh, aga ei."

"Mõtle veel. Kui vaja, siis..."

"Jah, ma saan aru. Homseni!" ütles Ander uksest välja minnes ja eesruumis uksekella helistades. Valvur tuli ruttu ja juba minuti pärast võis Ander oma külma teed edasi juua.

Kambrinaaber oli end vahepeal teisele narile kerra tõmmanud ja norskas valjult. Peavangutus. Legendi kohaselt pidi kange tee ju erksaks tegema, kuid samuti kui Anderile, ei mõjunud see ka vanamehele kuigi ergastavalt.

Ander süütas sigareti ja pikkade sammudega närviliselt kambrit mõõtes meenutas ta advokaadilt kuuldut. Kas see võis tõsi olla? Ja kui, siis kes? Ta raputas uskumatult pead. Või siis selle pärast nad ei kirjutanudki, tundsid end süüdi, ei tahtnud rohkem mängida - nüüd, kui Ander oli neist nii kaugel. Kilomeetrites küll üle saja korra lähemal, kui oli ta seda Budapestis olles, kuid ajas... Budapestist tagasi jõuaks ta vist tunduvalt kiiremini, kui võtaks aega selle paari kilomeetri läbimine siit nende niinimetatud sõpradeni. Ander surus käed rusikasse. Sigaret tema sõrmede vahel kõrvetas ja lagunes, kuid ta märkas seda alles siis, kui tahtis järgmist mahvi tõmmata. Ander läitis uue ja märkas siis lauanurgal lebavat kaustikut. Ta keetis omale uue kohvi, kangema, kui tavaliselt, tõmbas veel kaks suitsu ja istus siis pööritava peaga narile.

"Värdjad!" pressis ta läbi hammaste.

Naljakas - seni olen ma mõõtnud kauguseid vaid kilomeetrites. Nii palju siia, nii palju sinna - lihtne ja loogiline. Aga nüüd, täna avastasin, et kaugused ei pruugigi olla vaid meetrid ja kilomeetrid, kauguseks võib olla ka aeg. Enne suitsu tehes seisin nari nurgal ja vaatasin läbi akna... Mis kuradima akna??? Läbi augu ja trellide vaatasin välja ja nägin eemal ühe tuhamäe siluetti. Ma tean, et see asub minust umbes kümne kilomeetri kaugusel, kuid mis kasu on mul praegu sellest teadmisest. Et sinna, selle mäe jalamile jõuda, sinna, kus nii tihti sai suuskadega laskumas käidud, sinna jõudmiseks ei pea ma enam läbima kilomeetreid. Nüüd ma pean läbima aega. Palju aega. Liiga palju aega. Neetud! Vihkan seda.

Ja sõpru vihkan ka. Ei - endisi sõpru, sest praegu mul neid ju ei ole. On vaid mingid mälestused inimestest, keda pidasin sõpradeks. Kas tõesti on nii neetult raske panna paberile kümme rida, et sorry!, ma tõesti ei saa sind praegu aidata??? Tundub nii. Tundub nagu oleks see kõige keerulisem tegevus siin maa peal - leida paber, pastakas, mark ja ümbrik. Kurat! Isegi aadressi ei ole teil vaja otsida. Kirjutage see minu saadetud ümbrikult ümber ja saatke. Lihtne!

Aga ei - ikka on vaja...

Ander virutas alul rusikaga, siis peaga vastu lauda. Hetkeks tekkis soov kaustik tükkideks rebida ja see kõige muuga paraašast (auk kambri nurgas, kus käidi ihulikke vajadusi toimetamas; mõnikord isegi meetrise müürijupiga kambri peaosast eraldatud - WH märkus) alla lasta. Koos kõige selle toidu, suitsude ja riietega, mille vanemad olid toonud.

Vanamees mühatas vastasnaril ja vaatas Anderile otsa - ta oli löögi peale üles ärganud.

"Mis on?!" sisistas Ander tigedalt. Mees kehitas õlgu ja pööras näo uuesti seina poole. Ander vaatas vastikustundega käeulatuses seisvat poolikut kohvikruusi ja süütas järgmise sigareti.

Miks on inimesed sellised? Miks nad ei võiks sulle öelda, et sa ei meeldi neile? Miks on vaja neid totakaid naeratusi, võltsi sõprust, et varjata sellega oma põlastust sinu vastu? Miks on vaja ...

Persse!

Katus sõidab täiega, põrkab mööda kambri seinu nagu kummipall. Kuidas, kurat, seda küll kätte saada? Aga kas ongi vaja? Milleks? Et olla normaalne? Siin? Kelle jaoks? Kellele seda vaja on? Võib-olla olekski kergem hulluks minna???

Välja tahan...

Nii hea oleks...

Ei tohi... Pleierit tahaks ja hunnikut kassette Enya, Enigma ja ERA muusikaga. Siis ei võtakski kõrvaklappe peast. Lihtsalt oleks ja hõljuks - tehku teised, mis aga tahavad...

Ander pani kaustiku kinni. Mõtteid kirjutamiseks oli - vähemalt nii oli talle tundunud -, ent pastakat kätte võttes olid need kõik kuhugi kinni jäänud. Ta tõusis, et ülemisel naril olevast kilekotist raamat võtta. Vanemad olid talle lugemist toonud. Autor oli üks tema lemmikutest, Asimov, kuid raamat ise populaarteaduslik, mitte ulme, mida Ander nii armastas.

"Võti ajaloo mõistmiseks," luges ta kaanelt pealkirja alt. Siis muigas. "Jajah - alul võiks leida võtme enda ja oma sõprade mõistmiseks, siis võiks hakata ajalugu uurima." Ta pani raamatu lauale kaustiku kõrvale ja heitis narile.

Ülemise nari põhjale oli keegi kraapinud venekeelse luulesalmi sellest, mida mentidega teha võiks. Ander irvitas. Kuigi rõvedused ei olnud just päriselt tema ampluaas, tundus see salmike talle praegu naljakas. Keegi teine oli sinna kõrvale kirjutanud kuupäevad: millal tuli siia ja millal läks. Kroonikad... Kolmas oli peatsi kohale kleepinud kusagilt ajakirjast, vist "Kroonikast", väljalõigatud pildi bikiine kandvast eksmissist. Teadagi, milleks. Hetkeks käis Anderilgi läbi pea üks korralik ihukergendus, kuid naabri norskamine hajutas selle mõtte sama ruttu, kui see oli ilmunudki.

Ander toetas pea jopest ja dressipluusist improviseeritud padjale ning sulges silmad. Nähtu ei muutnud tuju paremaks, nüüd püüdis ta silme ette tuua mõnd ilusat hetke minevikust, kuid see ei paistnud õnnestuvat. Äsja kuuldu järelkajana olid kõik mälupildid ikka nende neetud sõpradega seotud. Ander raputas pead, kuid väljaraputatud piltide asemele tekkisid uued, ikka samasisulised. Hambaid krigistades surus ta pöidlad silmadesse, sügavale, nii sügavale, kuni suutis valu kannatada. Siis viskus ta tagasi istuli.

"Ei... ei... ei taha," pomises ta pead kätele toetades. Pilt silme ees hakkas taastuma. Alul nägi ta kõike läbi tumeda hämaruse, siis hakkas kogu maailm, kogu see väike maailm tema ümber õigeid toone võtma. "Kaua veel?" ohkas Ander raskelt ja võttis laualt kruusi jahtunud kohviga.

PS Kirjas on juba palju, aga enamat ma ei avalda...

Territooriumide jagamine Facebook'is - uudisena!

2011-06-01T16:15:00.002+03:00

Facebookis on alanud territooriumide jagamine pärast Politsei- ja Piirivalveameti teadet Andero Sepa määramisest veebikonstaabliks. Kuritöö- ja Salakaubaveoamet teatas mõned tunnid hiljem, et nemadki on välja valinud enda esindaja veebiavarustes.

Pärast suurt populaarsuselainet, mis tabas veebikonstaabel Andero kontot tuntud sotsiaalportaalis Facebook, kutsus KSA kokku erakorralise komisjoni, mis lõi värske seadusetusesätte uue ameti loomiseks ja määras koheselt ka uude ametisse Anderi (perekonnanime mõistetavatel põhjustel ei avaldata).

Veebikriminaal Anderi esimeseks ülesandeks sai endale Facebooki avaliku konto loomine, et hoida jõudude tasakaalu sotsiaalvõrgustikus. Teine ülesanne, millega Ander peab pead murdma hakkama, kuidas jõuda järele varem startinud Veebikonstaablile, sest KSA sõnul on see ebaeetiline ja varemnägematu, et kriminaal peab politseinikku taga ajama - olgu see või internetis.

Igapäevatöös jääb Veebikriminaal Anderi kanda lugejakirjadele vastamine ning tekkinud küsimustele lahenduste leidmine. Kuna tegemist on varem konsultandina leiba varastanud mehega, siis vaatab Ander lähitulevikku positiivselt.

"Mis seal ikka keerulist?" naerab Ander läbi krüpteeritud liini mulle telefoniintervjuud andes. "Töö on töö ja kui seda saab tsiviliseeritud kombel arvuti taga teha, siis on ju väga hea. Analüüs siia, soovitus teise kohta - ja nii paraneb meie kõigi soorituste kvaliteet."

Esimese ülevaatliku pressikonverentsi lubas Ander anda juba lähinädalatel.

Asjast huvitatutel on Veebikriminaal Anderi profiiliga võimalik tutvuda Facebookis järgides järgnevat linki: http://www.facebook.com/veebikriminaal.ander

Sõnumileht, Politseiamet, Facebook - mis neid ühendab?

2011-06-01T14:22:00.000+03:00

Kui veel eile oli minu mõtlemise jaoks suhteliselt keeruline neid kolme nimetust samasse lausesse mahutada (tegelikult mitte, sest saanuks vast ikka hakkama), siis tänane uudis tegi selle väga lihtsaks.

Sõnumilehes ilmus artikkel veebipolitseinik Anderost, kes Politseiameti sõnul avas Facebookis konto.

Lahe! Mitte, et mul midagi politseinike vastu oleks - ma nüüd tubli ja korralik (krt! - nüüd tuleb blogist kustutada kirjed, mis ma lubadeta sõidu kohta olen kirjutanud! :( :D ) -, aga see üllatas mind tõesti.

Ei - ma ei arva, et Andero esimene politseinik oleks, kes Facebooki lubati, aga võib-olla on ta esimene, kellel lubati kõigi sõbrakutseid vastu võtta. (Ma tean oma lapsepõlvesõpra, kes siiani ei julge mu sõbrakutset vastu võtta, sest ta arvab, et ma olen PAHA ja see võib tema vanglaametniku prestiižikat karjääri kahjustada - tervitused Kristole siinkohal!)

Veebipolitseinik Andero konto (LINK ON SIIN) on üllatavalt populaarne - üle 350 sõbra tal juba. Ja uudishimulik nagu ma olen - libistasin silmadega kohe ka üle nimede.

Võib-olla ma eksin, aga tundus, et üle 70 % Andero uutest sõpradest on naised ja neiud. Ülejäänu moodustavad vist mehed. Miks vist? Ei saa ju kindel olla, kas kõik ülejäänud on mehed, kui nende seas on kasutajaid nimedega nagu Identifitseeritud Salvrätik...

Siinkohal soovitus Politsei- ja Piirivalveametile:

Kui soovite oma veebipolitseid veelgi populaarsemaks muuta, siis palgake ka teine konstaabel. Sedakorda naissoost, vanuses 21-24, soovitavalt mõõtudes 100-60-90 ning vormirõivastuses, mis on suviselt lühike (talvel saatke ta veebikaameraga Kanaaridele või Kariibidele, et ta ei peaks pikki rõivaid kandma). Usun, et siis hakkavad ka mehed hoopis rohkem veebipolitsei tegemiste ja käimiste vastu huvi tundma.

Igatahes lahe uudis! Tuju läks heaks kohe...

Latitude Z600 vs Amilo Xa 1526 - uuest arvutist minu enda vana taustal

2011-05-30T09:55:00.002+03:00

Alustuseks peab kohe ära ütlema, et ma ei ole eriti suur tehnofriik ja ma ei tea, kas minu hinnangud antud valdkonnas on väga õiglased. Siiski pani viimane nädalavahetus mind mõtlema neile asjadele.

Võibolla on põhjus selles, et olen enda arvutiga - Fujitsu-Siemens Amilo Xa 1526 - nii harjunud, et võtan selle emotsionaalselt natuke ebaõiglaseks verstapostiks, aga ikka. Olen sellise asjandusega töötanud juba ligi aasta ning väga rahul.

Jah - 4 kg on natuke palju igapäevaseks kaasaskandmiseks, aga selle eest on mu arvutil 17" ekraan ja ka muusikat saab vägagi rahuldava kvaliteediga kuulata. Viimased paar kuud olen mõelnud ka operatsioonimälu kahekordistamisele - algkomplektis oli 2 GB - ja nüüd, pärast uue, high-end, süleka näppimist teen ma selle mõtte ka teoks ja paari nädala pärast saan näha, mis muutused 4 GB endaga kaasa toob.

Delli Z600 sattus kätte aga üheks nädalavahetuseks, kui pidin sellele tarkvara installeerima. Esmapilk võttis muidugi oimetuks, sest tegemist on väidetaval kõige õhema notebook'iga praegu. Stiilne? Kindlasti. Kerge? Kindlasti. Akusäästlik? Jah. Huvitav on ka muidugi see, et kaasas on selle asjandusega ka wireless, juhtmevaba laadimissüsteem.

Kust aga alustada? Võib-olla hinnast? 2000 dollarit maksab selline asjandus ja mida siis selle raha eest saab?

Kindlasti esindusliku, töövõimeka, stiilse ja kiire arvuti ärimehele. Praegu, kui ma seda kirjet siin kirjutan ja muusikat kuulan, siis näitab akuandur, et võin samas taktis veel 6 tundi ja 13 minutit jätkata (kuna kell on kolm öösel, siis kasutan Z600 võimalust, helendavat klaviatuuri :) ). Seega saab selle arvutiga ka terve tee Riiga töötada.

Olin just mõned päevad varem vaadanud Youtube'st erinevusi HDD (vanem kõvaketta tüüp) ja SSD (uuem) vahel ning see oli hämmastav. Z600'l ongi SSD ja kui ma tarkvara installeerides vahepeal arvutile restarti tegin, siis käis ümberlaadimine maksimaalselt 20 sekundit. Hämming sellisest kiirusest.

Kusjuures ma pole siiani teinud kindlaks kõlarite asupaika, aga ka heli ei tule kõige halvema kvaliteediga.

Ekraan on 16-tolline ja annab paremat resolutsiooni kui minu oma, ent miskipärast see 16" tundub väljavenitatuna ja võiks kõrgust juures olla.

Ilus on ja kiire on ja vaikne ja ... Aga 2000 dollarit? Mina sain enda arvuti 2500 krooniga :)

Loomulikult otsustasin ma proovida ka selle superarvuti võimekust mängudes. Et midagi paremat pähe ei tulnud, siis laadisin alla Entropia. Mõlemasse arvutisse. Kes ei tea, mis on Entropia Universe, siis võite külastada aadressi www.entropiauniverse.com ja järele vaadata. Igatahes on tegemist üsna nõudliku keskkonnaga.

Tulemus: üllatus. Kuigi minu läpakal on operatsioonimälu hetkel veel 2 korda vähem (Z600'l on 4 GB), siis jooksutas minu läpu Entropiat umbes kaks korda paremini. Arvutispetsialistid võivad nüüd küll ütlema hakata, et Z600 pole selleks mõeldud, ent vabandust, sõbrad - minu arvuti on neli aastat vana ja uuendusteta ja käitab seda Vista... Tehnika arenguga võiks ka jõudluse areng tavakomplektis märgatav olla. Seega on see vaid minu arvamus.

Ja kasutusmugavus on ka minu omal parem. Jah, see võib olla harjumusest ja võib-olla ma ei ole lihtsalt kõigi nende lisavidinate austaja, aga praegu, pärast siiamaani kirjutamist, tunnen ma seda oma kätes. Minu Amilo on küll suurem, aga selle suurusega käib kaasas peaaegu tavamõõdus klaviatuur, millel ON mugavam trükkida.

Lõppkokkuvõte ongi selline minu jaoks, et kui mulle praegu pakutaks võimalust vahetada oma Amilo selle Z600 vastu, siis ma ei teeks seda. Võibolla rumal otsus, aga ma pigem investeerin natuke operatsioonmällu järgmisel kuul ja sügisel kiiresse kõvaketasse.

Aga tore mänguasi on see Z600 küll.

PS Otsustasin huvi pärast asja öösel ka proovile panna ja laadisin alla 3DMark06'e. Tulemuseks tuli 844 punkti, mis on vähem kui kolmandik Amilo tulemusest...

Pensionärid

2011-05-27T12:38:00.001+03:00

Ma armastan ja austan Teid!

Aga Te ei meeldi mulle bussis, kus Te vingute omavahel inimeste üle, kes Teile istet ei paku. Paar lihtsat soovitust:

1. Kui bussiuksed avanevad, siis ei ole vaja võidu bussitrepist üles joosta, enamjaolt isegi väljujaid maha laskmata. Selline Teiepoolne tegevus näitab, et vajadusel on Teil jõudu küll ning Teile ei olegi vaja kahe peatuse pärast istet pakkuda.

2. Ärge tehke bussi tagaosas nägusid, kui bussi ees on viis vaba kohta! Kui jõudsite trepist üles tormata, jõuate ka bussi etteotsa sprintida.

3. Jätke koolilapsed rahule! Ma ei räägi teismelistest, aga lastest, kes tulid just koolist oma mitmekilose ranitsaga. Nemad on terve päeva tööd teinud ja on väsinud. Kui sulle lihtsalt ei meeldi lapsed, siis planeeri oma jalutuskäigud ja turutreffid selleks ajaks, kui lapsed ei tule koolist (ja tööinimesed töölt) ning bussid on nagunii tühjad. Ja kui Te ikkagi edasi irisete, siis pidage meeles, et lastel on tunduvalt pikem elu ees, milleks on vaja jõudu säästa.

Minu tähelepanekud on selle põhjal, mida ma olen ise näinud. Näinud, et istet pakutakse neile (teen seda ka ise), kellel on tõesti raske seista ja trepist ronida. Kui ma aga näen, et penskar lihtsalt lolli nõrgukest mängib, siis ma ei viitsi isegi oma arvutikotti kõrvalistme pealt liigutada.

Ma tean - ma olen vastik! Who cares?!

Life flies away... At least I'm the pilot :) - Spain 2011

2011-05-16T14:40:00.001+03:00

Being a pilot does not always mean that you can choose the ways you fly... But Ryanair chose the nice way over the Alps.

The most interesting lake we saw from the plane (somewhere in the south-east of France)...

Girona flower festival 2011... Actually it was very beautiful everywhere. Houses and stairs and churches decorated with flowers...

Coffee + brandy = 2.10 €

That's something to learn, Estonian barkeepers!

Though water was +18- +20 degrees, the salty water of Mediterranean was too inviting for not trying it.

Conclusions:

1. RYANAIR rules. On the way to Spain I saw the friendliest crew ever. Quoting: "Please turn off all your electronical equipment for landing. That includes IBooks, IPhones, IPads, IPods and all other I-stuff." And if you add here cool Spanish accent and very fast speech, you may imagine all the plane laughing (except those who doesn't understand the English).

2. Girona rules. Cutest old town I've seen since (and I've seen some). And go in May to see the flowers...

3. Bellmirall rules. Though not the cheapest way to stay, it has the best atmosphere for feeling the town. And the church-bells all night long. And the sweetest breakfast in the middle of the flowers. You just have to try it. For more information look here - http://www.bellmirall.cat

4. Goat-cheese rules. Though not my opinion (I am not an admirer of cheese), but I trust Moonmaid, when she's saying, that it's the best she tried.

5. Olives rule. Not the ones you buy here, but the real ones. I forgot to drink the good wine, when they brought the plate of olives - and I didn't like olives much before.

6. Spanish transport rules. At least buses that are comfortable and right-on-time.

7. Lloret de Mar rules. Resort 30 km south from Girona and 70 km north from Barcelona.

8. Marsol Hotel rules. Not only that it's situated in the middle of the beach, 70 m from the sea; not that from the 6th floor opens the best view - it's just everything together. And it's terrace-restaurant was the only one that stayed open and crowded till very late. Very good quality and good prices. And Michel, the waiter - older man with few hair - was nice. Tip him if you go.

9. Mediterranean rules. Just jump in and forget the Baltic Sea. After I tried it first time in Greece, I have no courage nor wish to swim in our sea. Sry!

9. ResortHoppa rules. If I had doubts before, then now they're gone. www.resorthoppa.com was the site, I found the transfer from hotel to airport. 3.50 AM was the bus where it needed to be and the service by phone was excellent. And the prices - when daytime from airport to resort with public bus went 16 €, then at night with ResortHoppa to go back was 18 €...

OK - there were few thing I didn't like.

1. Spanish meat-cooking sucked for my taste. I prefer Bulgarian kitchen more. In Spain I'll stay with salads next time.

2. Indian street-sellers suck. Though their hubulububulu-English may sound funny at first, you get tired of arguing with them. But you can trade - that's on the good side.

OVERALL:

These were very good days in a good company - thank you, Moonmaid - and my opinion about Spain rose few points.

Sometimes...

2011-05-04T18:24:00.000+03:00

... I get tired of everything. My thoughts, my ideas, my mother-tongue. And even if I do not write in perfect English, I do not care. I just like to express myself in different ways, in different languages, because sometimes other languages give better ways for describing my mind.

I like how Hank once said: "I'm supposed to be a writer..." It sounds in English much better than in Estonian. Or maybe I just like the sound of that language more...

Swedbank

2011-04-20T14:56:00.002+03:00

Kuigi minul endal on selle pangaga suhted juba ammu lõppenud (vähemalt minu poolt kindlasti) ja ma ei taha neist midagi kuulda ega näha, siis kuuldes ja nähes kõrvalt, kui halvasti see finantsettevõte oma klientidega käitub, tekitab see minus siiski emotsioone, mida ei saa kuidagi rahumeelseteks nimetada. Vastupidi - tunnen tegelikult isegi headmeelt, et olen ise kunagi samalaadsele asutusele käkki keeranud (pehmelt öeldes).

Seekordne lugu siis nagu tavaliselt väikeste muudatustega nimedes (et kaitsta panga nahaalse käitumise ohvrit, mitte panka, loomulikult), aga asja mõte jääb samaks.

Astus Reelika aastat viis tagasi pangakontorisse, et vahetada välja kehtivusaja lähedale jõudnud pangakaarti. Muid mõtteid ei olnud, vaid soov üht teise vastu vahetada.

Aktiivne teller aga kohe müügitööd tegema, et miks ei võiks Reelika pigem krediitkaarti võtta. Et vaba tagasimakse ja puha; et ei pea seda krediiti kasutama ja see on nii hää kaart, et sellega saab igasugu pileteid ning hotelle broneerida jne ilus ja kena jutt; et kui peakski seda krediiti kasutama, siis ei ole kuupäevalist tagasimaksekohustust, et maksad siis, kui ise tahad ja saad (muidugi võetud summa eest intressi makstes).

Kuna see telleri jutt oli ilus ja broneerimisvõimalust toona tõesti vaja võis minna, siis Reelika võttiski selle krediitkaardi.

Vahepealse aja jooksul sai temast kuldklient, sest oli auto liisitud läbi Swedi ja elukindlustused ja kõik muud asjad jooksid ka läbi panga. Elu tegi aga eraeluliselt sellise pöörangu, et poolteist aastat tagasi tuli terve võimalik krediit ära kasutada. Sellest ajast alates oli Reelika iga kuu ilusalt intresse tasunud (ca 300 krooni kuus). Ajuti oli ta küll raha tagasi kandnud sinna, et intresse väiksemaks saada, kuid siis läks teist jälle tarvis. Pank kogus rasva.

Möödunud aasta lõpus avastas Reelika, et jaanuaris lõppeb vaba tagasimaksega krediitkaardi kehtivus ning poolteist kuud varem läks ta panka selle pikendamist tegema.

Seepeale teatas aga pank, et kuna Reelikal on arusaamatud sissetulekud (st lisaks ametlikule palgale ka eratööst laekuvad summad ning igakuised toetused [loe: liiga palju, liiga mitmest kohast sissetulekuid]), siis ei saa nad krediitkaarti pikendada ja lõpetasid lepingu päevapealt [loe: poolteist kuud enne lepingu lõppemist], tekitades Reelikale automaatselt miinus 10 000.

Veebruari alguses helistati ja mingi kliendihalduri poolt teatati rõõmus uudis, et nad võivad selle miinuse muuta väikelaenuks (selleks hetkeks oli miinus muutunud väiksemaks - ca 5-6 tuhat), mille sõlmimise lepingutasu oleks poolteist tuhat ja intress ka hea [loe: hea pangale].

Kui Reelika seepeale küsis, kas nad peavad teda imbetsilliks, kes arvutada ei oska, ja ütles, et saab niigi kahe järgneva kuuga võla tasutud, öeldi, et ei - see panka ei rahulda, et aega on 45 päeva ja kui selleks ajaks pole summa ära makstud, siis on asi maksehäireregistris ja kohtus ja kus iganes veel. Nojah!

Ja kui aprilli alguseks oli võlasumma vähenenud juba 100 euroni, saatis pank kirja, et kui kohe ära ei maksa, siis lõpetatakse ka teised lepingud ja ka need peab kohe ära maksma. Mis tähendab seda, et õppelaenu summa kuuluks kohe tasumisele ja kõik muu ka.

Saaga jätkub - eks näis, mis sellest edasi saab.

Lihtsalt tundub, et Swedbank on kõige kliendivaenulikum pank üldse siin Eestis. Toida neid intressidega, palju aga soovid, mingit normaalset suhtumist sa sealt ei saa.

Ma ei viitsi isegi sarkastiline olla, aga ausalt - kui ma peaks kunagi hakkama pangakelmust plaanima, siis oleks Swedbank minu lemmikohver.

Lihtsalt kättemaksuks kõigi ja kõige eest! :)

PS Kellel on lugusid Swedist, aga ei taha neist ise kirjutada, saatke siia - ma kirjutan vabalt :)

Arglikult kevadesse

2011-04-20T14:21:00.000+03:00

Esimesed sõnad

sõnavõtud

Esimesed mõtted

olemata mõttelõpud

Esimesed sinililled,

esimesed teod

Esimesed grillid

vabaõhupeod

/kevad 2011/

FFB

2011-03-15T14:50:00.002+02:00

Kuna mingil hetkel võtsin ette oma Facebook'i listi puhastamise, st hakkasin kustutama neid, kellega ma seal ei suhtle, siis tulemused on normaalsed. :)

Enne esimest puhastust oli seal listis 189 inimest, siis esimene puhastus kustutas pooled. Teise korraga sain tulemuseks juba 49 ning pärast tänast olen 21 juures.

Ja mõtlen, milleks mul seda FB'i üldse vaja on. Kui vahepeal hakkas sellest tekkima juba haiglane sõltuvus, siis nüüdseks olen sellest vist lahti saanud ning võimalik, et peagi kaotan seal üldse konto ära.

Tagasi juurte, st blogi juurde...

No ma ei saa aru... - Vel, ikke forstår...

2011-02-25T17:08:00.002+02:00

Ma ei ole kunagi suurem asi Norra fänn olnud; isegi siis mitte, kui nende suuskajad veel lumehangedes imesid tegid. Ainsaks respect'i ära teeninud norrakaks on siiani jäänud Roald Amundsen, aga kuna ma nimetatut olen juba korra siin ajaveebis linkinud, siis täna ma seda ei tee. Lühidalt oli ta mees, keda kutsus meri ja kes armastas lund (ja kes tõenäoliselt armastaks tänast Hiiu- või Saaremaad).

Miks ma aga praegu siin üldse Norrast kirjutan, on see, et keegi müstiline Norra interneti kasutaja käib juba pikemat aega mu ajaveebi hiilimas, aga mul ei ole halli aimugi, kellega tegu. Mitte, et ma paranoiline oleks (ma olen väga paranoiline), aga oleks lihtsalt huvitav teada, miks siin nii kaugelt maalt käiakse. Norra riigi vastu ei ole ma midagi teinud, seega võib välistada võimaluse, et tegemist oleks norraliku luureoperatsiooniga (mis näitaks jälgede segamiseks tõenäoliselt Rootsi IP'd, aga samas võib ju kohe järeldada, et tegemist võibki olla Rootsi luurajatega, kellel on minuga väike kana kitkuda, aga... - ja nii võibki arutlema jääda).

Seega võib oletada, et tegemist on kellegi üksiküritajaga, kellel on suurenenud huvi minu isiku vastu. Miks isiku, aga mitte kirjutiste? Sest ma ei ole suht kaua kirjutanud midagi erakordset, aga seire toimib ikka üsna regulaarselt.

Selline asjandus minu vastuluureprogrammis näitab, et sellel konkreetsel huvilisel on minu veebipäevik lemmikutesse pandud või mis veel hullem - ta teab seda peast. Teine seireprogre näitab dünaamilist ip'd, aga kuna kõik külastused on ühest piirkonnast, siis oleks suht ebaloogiline, et nii tihti eksib minu aadressile keegi Norrast ja kogu aeg vaid ühest piirkonnast.

Aga pole hullu - siinkohal tervitused Norramaale ja ühe tuules ka parimad soovid trollidele!

Kirjutise mõte on aga selles, et kuigi ma tegin oma blogile eraldi lehe "Vastukajast" (seda on lehe ülaserva vaadates isegi näha), siis ei ole ma mingit kaja seni saanud. Isegi kaja poega mitte. Samas näitab mu analüütikaprogrammikeste kogum, et siin ikka käiakse. Kommentaare tuleb suhteliselt vähe ja nende põhjal on üsna keeruline teha järeldusi, millistel teemadel ma rohkem, millistel vähem kirjutada võiksin.

Seega - PLIIIIIIIIIIIIIIIIS - vastukaja on oodatud!

Ninaga seina...

2011-02-25T11:06:00.003+02:00

Hommikul linna poole astudes mõtlesin kombele kõige üle viriseda. Seda teen ma tõesti palju. Lohutus, et seda teeb enamus mu rahvuskaaslasi, ei mõju üldse positiivsena ega vabanda ka minu käitumist.

Vihkan külma. Miks kurat see talv nii külm peab olema? Miks kurat seda lund peab nii palju olema? Mis kuradi talv see selline siin Eestis on?!

(Paar aastat tagasi... Vihkan seda vihma! Külmem võiks olla. Miks kurat seda lund nii vähe on? Mis kuradi talv see selline siin Eestis on?!)

Ja nii iga asjaga - küll on palav, küll on külm; küll on vähe või siis liiga palju. ALATI saab viriseda.

Ja täna hommikul tabasin end samuti mõttelt, et miks see ilm nii kuradi külm peab olema ja... Stopp! Õnneks sain veel tänaval piduri peale ja loobusin sellisest mõttest. Pöörasin asja pigem enda vastu: miks sa, W., ise nii idioot oled, et sellise ilmaga isegi mütsi pähe ei pane???

Mnjah! Asjale niipidi vaadates ei olegi probleem ilmas, vaid mu enda rumaluses. Sai ju Raekoja platsi nänniturult karvane läki-läki ostetud ning praegu on see ju ainult minu teha, kas ma panen selle miinus kahekümnese külmaga pähe või mitte. (Kusjuures mütsi ostsin vaid seepärast, et mul oli vanalinnas külm, kui temperatuur oli miinus seitse :) )

Mõtted virisemisest ei tekkinud vaid külmast. Eile õhtul sai seda virinateemat läbi eutanaasia-teemalise arutluse natuke lahatud (te ei taha teada!) ja siis tuligi välja see, et minu hommikused virisemised on lihtsalt my style, millest ma elu kvaliteedi nimel peaksin tegelikult kiiresti vabanema. See, et ma kella üheteistkümneks juba enam-vähem naeratavas meeleolus olen, tuleneb vaid sellest, et olen eelnevate tundide jooksul jõudnud juba kõikvõimalikel ja -võimatutel teemadel negatiivseid arvamusi avaldada. Nobody's perfect!

Aga jah - miks see kuradi talv nii külm peab olema?!

Me elame Eestis, sellepärast.

PS Miks "Ninaga seina"? Sest tuppa jõudes torkasin oma nina seina külge kinnitatud radiaatorisse...

Küsimus - Spørsmål

2011-02-23T13:08:00.002+02:00

Hvem er den norske, som jevnlig går til å se meg?

Mida iganes see ka ei tähendaks? :D

Mainekujundus bloginduses (sisekujundusega seotult)

2011-02-23T10:12:00.003+02:00

Eile kirjutasin reklaamimaigulise teksti sisekujundaja Katariina Kalda koduleheküljest Home For Soul ning täna hommikuks on siis tulemused teada. Piisas ühest kirjest, et Google otsingumootoris otsingusõnaga "sisekujundaja" Katariina tulemuste teisele lehele saada. Ning kui panna otsingusse "sisekujundus sisekujundaja", siis on tegemist juba esilehe kuuenda tulemusega.

Siit järeldus, et piisava tahtmise juures saab ka suhteliselt kuluvabalt üsna mõjuvat reklaami teha. Loomulikult omab sellisel puhul tähtsust ka kirjutatud teksti kvaliteet ning edaspidi püüan sellele ka kõvasti rohkem tähelepanu pöörata. Eile oli tegemist, nagu ma seda juba ka mainisin, lihtsalt väikese uuringuga. Samas sai nimetatud sisekujundaja lehekülg minu blogist üle 10 külastuse. Hea.

Reklaam töötab.

Teine põhjus, miks ma selle uuringu ette võtsin, oli soov hakata mainekujundajaks. Mitte pikas perspektiivis, aga ühe konkreetse juhtumi puhuks. Olen küll enamuses kirjutaja, kes tekste kirjutab, ent soovi korral võin olla ka Griša, teie isiklik õnnetus. Sel moel olen näiteks saanud juba raha selle eest, et ma oma asju EI kirjutaks.

Praegusel juhul on üks suhteliselt huvitava nimega ettevõte hakanud sigatsema ühe väga lähedase inimesega ning nõnda ma otsustasingi kasutada oma blogi selle ettevõtte mõjutamiseks. (Praegunegi tekst on on tegelikult rohkem tulemuste analüüs juhuks, mis võib juhtuda, kui ma näiteks täna natuke enne tööpäeva lõppu (mis on blogide kõige tihedam külastusaeg) otsustan avaldada kirje juba selle ettevõtte nime kasutades (+ mõned valitud märksõnad). Samuti aitaks kaasa blogikirje linkimine Facebook'is, kus hoolivad inimesed selle juba edasi jagaksid.

Kuna hetkel on Google otsingumootoris selle ettevõtte X nime trükkides tulemeid üsna vähe, siis ei oleks mingit probleemi oma mainekujundustekst saada otsingumootori esilehele :) Ja edaspidi näeks selle firma kohta infot otsijad seda päris hõlpsalt. Mida ongi vaja saavutada.

Seega - mainekujundus ja/või mainehävitus on võimalik ka lihtsalt blogides.

Kõik baseerub ju minu blogi slõuganil - verba volant, scripta manent. Öeldu kaob, kirjutatu jääb.

Hommikused uudised ja pärastlõunased järeldused

2011-02-22T15:58:00.002+02:00

Teadjamad teavad, et käisin eile üle mitme aasta sportimas. Sain võrkpalli mängida, mis on iseenesest ju hea uudis.

Ja otsekui tellitult räägiti täna hommikul Sky+ raadios teemal, mis mõjub tööle hästi. Mingi 60+ protsenti inimestest oli arvamusel, et sport tõstab töövõimet.

Praegu istun laua taga ja mõtlen voodile ja tekile ja magamisele. Põhjuseks justnimelt sport. Sest mulle on juurde tekkinud umbes 200 uut lihasekest, mis võistlevad valutamise eelisjärjekorra pärast, võttes samas ära suure osa minu keskendumisvõimest. Seega ei ole sport tööle hea. Vähemalt ei olnud eilne.

Muidugi on see alguse asi ja eks pärast järgnevaid kordi läheb asi lihtsamaks, aga täna ma vaidlen.

Võrkpall on võrratu - kuni järgmise hommikuni...

Home For Soul - sisekujundaja ja sisekujundus

2011-02-22T12:26:00.003+02:00

Ma ei tea, kas mu juhuslikud blogi külalised on juba märganud, aga Teie silmadest veidi paremale jääb üks väike pildike, mille alla on peidetud lingike internetileheküljele www.homeforsoul.com.

Tegemist siis sisekujundaja Katariina Kalda isikliku projektiga, mis peaks tooma (ja on juba tegelikult ka toonud) rohkem tähelepanu tema erialasele tegevusele - sisekujundusele.

(PS - kasutan siin rohkelt märksõnu, et kui Google lõpuks mu blogi ka nende sõnade järgi üles leiab, siis on see positiivseks reklaamiks ka Katariinale. Tegemist ongi järjekordse veebiuuringuga läbi mu ajaveebi. [Eelmine kord, kui tegin uuringut võistlemaks google.ee makstud viidetega, siis sain oma viidetega juba suht lähedale makstud reklaamile])

Aga Home For Soul? Tegemist on nunnu kohaga selle iseloomustava sõna kõige paremas tähenduses ja nunnunduse peamiseks põhjuseks on kindlasti Katariina niivõrd isiklik lähenemine selle lehekülje loomisele (lisaks sellele, et ta on selle ka ise valmis teinud). Sama isiklikult läheneb ta oma tööle ka sisekujundajana, mida mina peangi tema kõige suuremaks plussiks, sest nõnda saab ka sisekujunduse tulemus parem.

Kuigi hetkel saab tehtud tööde leheküljel näha vaid pilte Katariina Kalda varasematest töödest, siis lähinädalatel ilmuvad sinna juba ka uued pildid eelmise aasta lõpul ja sel aastal valminud projektidest.

Samuti on mõtetes idee hakata kirjutama uudiseid ka sisekujunduse vallast, aga selle kohta ei ole veel täpset ajagraafikut valmis tehtud.

Seega - külastage Home For Soul'i ning võib-olla avastate, et vajate ehk Teiegi sisekujundaja nõuannet või teate kedagi, kes tunneb vajadust sisekujunduse järele.

Anonüümsusest - lihtsalt teade

2011-02-22T11:39:00.001+02:00

Mitte, et ma pahane v ennast puudutatuna tunneksin - selleks on ikka kõvasti rohkem vaja, kui minu ego suurusele või väiksusele rõhuda (sest pean end ise väga egoistlikuks inimeseks) -, aga selleks, et inimesed õpiksid ka aktsepteerima seda, et avaldatud sõnades eest tuleb ka vastutada. Muidu on tegemist mingi Delfi kommentaariumiga, kus keegi eriti ei mõtle, mida suust välja aetakse. Seega kokkuvõtteks - võtsin oma blogist maha võimaluse anonüümseid postitusi panna.

Seega ootan edasi komme neilt, kes julgevad ka allkirjastada...

Ei teagi, kas...

2011-02-21T15:37:00.001+02:00

Üks samm korraga.

Või üks hüpe, kui võtta arvesse, et lähen täna üle väga pika aja taas võrkpalli mängima. Ma juba kujutan ette, kuidas homme jalad ja muud liikuvad kehaosad tuld välja löövad. See ongi spordi üks parimaid pooli - tunned, et oled midagi teinud; tunned nii, et ei ole mingit soovi hommikul voodist üles tõusta, aga voodisse ka jääda ei saa, sest muidu see valu ei lähegi ära...

Aga lahe - mulle meeldib. Muidugi tuleb kiiresti välja mõelda, kust ma nüüd need sportimiseks vajalikud riided kahe tunniga välja sebin...

Norides ja nääksudes.. F*** pankadele!

2011-02-18T13:59:00.001+02:00

Mitte, et ma teaks, mida tähendab "nääksudes", aga see polegi peamine. Lihtsalt jälle kopp ees asjast, mis on mind juba viimased viis aastat närvi ajanud.

Ma ei taha pankasid toita. Ma ei taha, et mu rahad panka kantaks; ma ei taha oma raha väljavõtmise eest 30 krooni, praegu vist 2 eurot maksta. Ma tahan, et ma saaksin oma asju sularaha eest toimetada ilma, et ma peaksin selle eest mingile kolmandale (juriidilisele) isikule protsenti maksma.

Ühekordselt ei ole see palju, ent aasta peale tuleb sellistest pisimaksudest nii korralik summa kokku, et ma saaks selle eest juba väiksema peo korraldada või Moonmaidi rikkalikule lõunasöögile viia.

Ja ma ei taha kuulata mingeid armetuid selgitusi teemadel, miks on läbi pankade ilusam ja lillelisem. Ei ole, sest mina maksan nende lillede ilu eest, mida ma isegi tellinud ei ole.

Et tegemist ei ole alusetu jutuga, siis saades 9 kuud töötutoetust, olen iga kuu selle raha väljavõtmise eest tasunud 30 krooni, mis teeb kokku 270 krooni, mille eest ma saan TEGELIKULT ka Peppersackis suure prae ja kaks head õllet. Ja selle raha olen ma tasunud vaid selle eest, et ma oma raha võtan. Kuna mul pangakaarti ei ole, siis muud võimalust ei ole oma raha kasutamiseks. Ja ei tahagi.

Tahan oma raha ilma, et ma peaksin selle eest mingeid ettevõtteid toitma!!!

Mõte Mardist

2011-02-18T13:26:00.003+02:00

Mart saatis mulle lepingu, mida ta IiiErrElli nimel soovib minuga sõlmida. Kirja sain ilusalt aadressilt eesnimi.perekonnanimi@irl.ee.

Kui hakkasin aga vaatama, kas ma talle ka ilusti vastuse saan saata, siis tabas mind pettumus. Kui ma vajutan nupule Vasta, siis läheb mu kiri aadressile Mart Laar support-bxu6wpxbfq8y0mau6cy8tqckufy69t@mail.irl.ee, mis tähendab seda, et selle vaatab läbi keegi teine, mitte Mart isiklikult.

Siit küsimus - miks saadab Mart mulle enda allkirjaga kirju, kui ta ise ei taha saada minu allkirjaga vastust?

... and he lost one vote...

Ajast, mis on möödunud

2011-02-14T11:00:00.001+02:00

Üle pika aja on blogi lehekülg ette sattunud ning proovin siis ka paar sõna kirja saada.

Aasta alguse suur kirjutamistuhin kadus koos sattumisega nelja seinavahel pakutava hoolduste täispaketi saamisega. No mida sa ikka oskad tänapäeva haiglast kirjutada, kui vaid seda, et ega neil tegelikult suurt aimu olnud, miks ma järsku lumehanges istet võtsin. Vähemalt sai endal hunniku analüüside järel selgeks, et kopsud veel peavad. Teatud hetkeni.

Tagantjärele mõeldes peaks haigla küll selline koht olema, kus igavusest vist muud ei teekski, kui ainult kirjutaks, aga võta näpust - miskipärast ei olnud mõtteid ja kui need juhtusidki tulema, siis tavaliselt keset palatinaabri suhteliselt katkematut juttu ning vaid viisakusest ei hakanud ma poole tema sõna pealt arvutit tööle panema.

Mõned huvitavad tähelepanekud tegin aga küll:

* enamus personalist oli tore ja tugeva aktsendiga

* enamus suitsetajatest, keda ma suitsuruumis nägin, olid personali hulgast

* enamus haigeid olid depressiivsed

* ja padjad olid ka väikesed

Ma saan aru, et masendus haiglasse sattumise pärast on mõistetav, aga võib-olla oli see masendus põhjustatud vaid patjadest või toidust. Tänu palatinaabri kokastaažile ja arenenud maitsemeelele sain mina tavaliselt kohe kaks toiduportsjonit. Kvaliteet oli küll allapoole madalat, ent minevik on õpetanud hea omaduse näha viletsa välimuse ja maitse taga ka muud - täistopitud kõhust tingitud head enesetunnet ja und.

Vabanedes suhteliselt normaalse disainiga pidžaamast ei tulnud mu kirjutamistung siiski tagasi. Pigem sain hoo sisse lugemisega. Ostsin endale üle paari-kolme aasta esimese ajakirja!

Pärast esimese paari lehekülje takerduvat lugemist tuli hoog sisse ning nagu mul tavaliselt kombeks igast asjast sõltuvusse sattuda, siis ootan praegugi käte värisedes uut kuud ja uut numbrit. Hea ajakirjandus ei ole veel kadunud. Täna reklaami ei tee.

Kõik muu on hea. Hetkel.

Päikest!

Homsest...

2011-01-14T16:26:00.001+02:00

Täna silmad on väsinud
vaadata ei taha
hiilin pilkudest mööda
magama

sest pilgud reedaksid
mõtteid, mis eemal
mida isegi kardan
jagada

püüan uinuda lootes
et hommik see tuleb
parem kui täna

ja varem kui vaja

Back in buisness - algus

2011-01-14T12:19:00.001+02:00

Siin siis see eile mainitud ja õhtul kirjutatud jutukese algus. Kuna ma ei oska kuhugi tegevusse otse hüpata, siis püüdsin esimese tekstiga anda väikese sissejuhatuse olukorrast, kust Ander oma teed alustab.

Pealkirja kohta ei oska ka veel praegu midagi öelda, sest nagu ikka mu kirjutamise puhul - ma ei tea, kuhu see asi edasi viib (tean vaid teemasid, mida ma käsitleda tahan). Kui ma oma jutukesega nii kaugele jõuan, et selgub, millist tööd Nikolai Anderile täpselt pakub, siis saan sellest võib-olla projektile ka mingi pealkirja tuletada. Hetkel on see aga suht selgusetu.

Loodetavasti tekib juba täna õhtul hetk ja tunne, et võiks nende kahe tegelase kohtumise ära korraldada.

Kes aga ei tea veel Anderi (ja sealt ka Nikolai) tausta, siis väike tutvustus.

Ander ilmus minu loomingusse lühijutus "Viies mees" ning edasi selle ideelises järjes "Isa - sa eksisid", millest omakorda kasvas välja mu seni lõpetamata romaan "Tunnel". "Tunnelis" ilmus tegelaskujude hulka ka Nikolai.

Kuna "Tunnel" jäi mingil loomingulise kriisi hetkel toppama, aga soov midagi kirjutada oli, siis hakkasin tööle uue projektiga "Valetaja", mille tegevus algab aasta peale "Tunneli" tegevuse lõppu ning kus esineb ühes kandvas rollis ka "Tunnelis" sündinud Nikolai. "Valetajas" ilmub karakterite hulka esimest korda ka Reelika, kellest saab Anderi uute otsingute peamine eesmärk, kaaslane ja toetaja.

Praegune projekt, mis ei ole küll alguses pikaks mõeldud (ent kes teab?!), saab oma alguse ideeliselt aasta peale "Valetaja" ja viis aastat peale "Tunneli" lõppu.

Et mu uus loomingulise kirjutamise algus sujuvamalt kulgeks, siis just seepärast võtsin appi vanad läbinist tuttavad ja ära katsetatud tegelased.

****

I peatükk

Ander tõmbas Pro Kapitalist väljudes kapuutsi pähe ning vaatas ringi. Takso ei olnud veel saabunud. Kirudes igaõhtust ummikut, tõmbas ta õllepudelil korgi maha. Äsja kioski külmikust ostetud, kuid õhtuse telesarja vaatamiseks mõeldud õlu maitses tavapäraselt hästi. Ander küll teadis, et Reelika ei vaata sellisele varasele alkoholitarbimisele hästi, kuid siiski ta tegi seda. Ta tahtis kasvõi vahepeal end kõigest ja kõigist sõltumatult tunda.

Viimaste nädalate suured lumesajud olid kõik pealinna tänavad ummistanud ning liiklejate oskamatus selliste oludega mitte toime tulla oli Anderi arvates hämmastav; kuigi tal endal lube ei olnud, suutis ta tänu kunagistele isalt saadud õpetussõnadele siiski piisavalt hästi autoga toime tulla, et mitte liikluses liigset paanikat tekitada.

„Ole rahulik, ära kiirusta ja ära tee äkilisi manöövreid!“

Nii lihtne see oligi, et saada hakkama ükskõik kui libedates ja lumistes oludes. Narva maantee liiklust vaadeldes aga tundus, et päris mitmedki autojuhid arvasid end neist elementaarsetest tõdedes üle olevat, vahetades iga kolmekümne meetri tagant rida, et siis nende arusaamatu loogika kohaselt kiiremini edasi jõudes. Tegelikkuses suurendas see aga ummiku segadust veelgi, nentis mees kulmu kortsutades.

Taksoplafooniga vana Volkswagen peatus suure lumehange kõrval ning selle juht vaatas küsivalt Anderi poole. Mees noogutas, astus autole lähemale ning osutas siis õllepudelile.

„Kas ma sellega tohin istuda?“ küsis ta ust avades. Taksojuht noogutas. „Sõidame Nõmmele. Hiiu peatusesse Vabaduse puiesteel.“ Auto võttis paigast.

Kohtumine endise kursusekaaslasega oli läinud oodatust pikemalt ning tulemused, millega Ander arvestanud oli, ei olnud nii head, kui ta kohtumisele minnes lootnud oli. Võimalust kaastööks küll pakuti, ent selle eest saadavad rahad olnuks naeruväärsed. Tõsi – tuntumaks oleksid need Anderit küll teinud, aga see ei olnud hetkel peamine. Raha oli tarvis. Reelika käis küll kahe koha peal tööl ja Andergi teenis oma juhutöödega mõne kopika, ent pidevalt Anderil oma raha taskus ei olnud. Praegugi oli raha takso jaoks säästetud söömata jäänud lõuna rahast, mille Reelika oli hommikul oma mehele andnud.

Ander tundus väsimust.

Silmadega üle tänava kõrval asuva kõrghoone valgustatud akende libistades meenutas ta aegu, kui elu oli tema vastu veel armuline ja ta sai käia tööl seal, kus aga ise tahtis. Ta raputas pead. Ei. Elu oli praegugi armuline – oli ta ju üldse elus -, aga tema enda rumalused kunagi ammu-ammu olid tema oleviku ametialaselt suhteliselt mõttetuks muutnud. Suured numbrid, mida kohtutäiturid taga ajasid ning tunneli-aegadest kallutatud CV muutsid kandideerimise ametlikule töökohale keeruliseks ja samas ka mõttetuks. Saadava võimaliku miinimumpalga eest poleks mõtet hommikul isegi uksest välja minna. Nii tuligi leida võimalusi, kuidas ennast ja oma väikest peret muud moodi ülal pidada. Juhutööd, mille eest saadav „ümbrikupalk“ ei kajastunud maksuametis ja sealt edasi ka kohtutäiturite andmebaasides, olid viimasel ajal olnud ainsaks võimalikuks pääseteeks.

Õnneks oli mees tänu headele inimestele ja internetile leidnud võimaluse, kuidas ta saab pankade teenuseid kasutada. Samuti andis sellisest minevikust põhjustatud vajadus talle eesmärgi, kuidas riigilt mitte millegi tegemise eest võimalikult palju raha kätte saada. Seadustes olid siiani augud ning tühi kõht oli sageli parimaks ajendiks nende aukude otsimisel.

Telefon helises taskus. Ander õngitses selle välja, et näha, kes temaga sellisel tunnil suhelda soovib. Viimasel ajal oli telefon talle rohkem kella eest olnud, sest täiesti teadlikult oli ta hoidunud inimestega suhtlemast: kõik tuttavad kutsusid teda kuhugi kohtuma, kohvi või õllet jooma või lõunat sööma, aga Ander oli kõigest ära öelnud, sest ei tahtnud tühjade taskutega nende silme alla ilmuda. Ning kui kaks kuud järjest on antud ainult äraütlevaid vastuseid, siis ega keegi rohkem eriti ühendust võtagi. Praegu aga kergitas mees kulme.

Viimased uudised Nikolaist olid möödunud kevadest, kui ta otsapidi Hispaaniasse pidi minema, et seal limusiiniäri ajama hakata. Ta oli isegi Anderit kaasa kutsunud. Ander ei soovinud seda otsa kaasa teha, sest suhe Reelikaga oleks selle all kõvasti kannatanud ning pealegi ei olnud ta kindel Nikolai plaanide seaduslikkuses. Pärast aastatepikkust elu isoleeritud ühiskonnas ei soovinud Ander sinna enam naasta ja ta oli endale jaoks selgeks mõelnud, et pigem on ta näljas, kui rikas ja kadunud. See oli asi, milles ta kindel oli.

„Tere Ander!“

Tuttava hääle kuulmine mõjus rahustavalt. See andis Anderile mõista, et teda veel hinnatakse ja austatakse ka veidi teistsuguste inimeste seas ning Nikolai kõne oli samaaegselt märgiks ka sellest, et tema pärast tuntakse muret. Ent võib-olla oli põhjus vaid selles, et Nikolai pidas teda sõbraks, kuigi enda sisemuses Ander Nikolaid sõbraks ei pidanud – liiga palju oli ta sõprade valikutes eksinud.

„Tere, tere! Kuidas läheb?“

„Hästi. Olen juba pikemat aega tagasi Eestis. Millega tegeled?“

„Niisama. Püüan elus püsida,“ andis Ander viimase kolme kuu standardvastuse.

„Ma olen sind juba päris kaua otsinud. Sa ju vahetad kogu aeg numbreid.“ Ander teadis seda isegi ja püüdis samaaegselt mõistatada, kust Nikolai tema numbri oli saanud, sest selliseid ühiseid tuttavaid, kes oleks tema uut numbrit teadnud, neil ei olnud. „Mul on sulle üks ettepanek ja ma tahan sinuga kohtuda,“ vuristas Nikolai. Nagu alati.

„Ma olen täna suht hõivatud, aga homme võiks kohtuda küll. Tule võta mind Nõmmelt peale.“ Nikolai ei teadnud isegi seda, kus Ander elas, sest alati oli mees valinud kohtumispaigaks mõne koha, mis asus kodust tükk maad eemal ja alati lahkus ta Nikolaist ka mujal. Lihtsalt – igaks juhuks.

„Olgu, helista mulle, kui vaba oled. Ma tulen sulle järgi.“ Nende sõnadega lõpetati kõne.

Reelika oli õhtusöögiks teinud kanafilee indiapärase kastmega. Ander ei saanud jätta kiitmata oma naise kokkamisoskuseid, millega teda peaaegu iga õhtu üllatati. Kuigi mehele meeldis ka endale süüa teha ja ta oli toidu suhtes üsna kriitiline, siis Reelika oli paari viimase aastaga tema usalduse täielikult ära teeninud. Toidu kõrvale veini juues vaatas ta üle laua naist, kes rääkis oma päevastest tegemistest. Viimaks mainis Ander ka Nikolai telefonikõnet.

„Mis tal jälle plaanis on?“ küsis Reelika kohe. Naine oli ainus, kellega Ander võis sõna otseses mõttes kõigest rääkida ja seepärast teadis Reelika ka Anderi ja Nikolai ühisest minevikust kõike.

Teadis nende tutvumisest vanglamüüride taga, kus Ander oli aidanud Nikolai jamadest välja; teadis sellest, kuidas varem vabanud Nikolai oli pärast Anderi vabanemist meest igakülgselt toetanud, et too vaid uuesti libedale teele ei satuks – selle eest oli Reelika Nikolaile tänulik, sest muidu poleks ta tõenäoliselt Anderiga kohtunudki. Samuti teadis naine kõikidest senistest pakkumistest, millest Ander oli küll ära öelnud. Nikolail olid alati plaanid ja ettepanekud, millega sai suuri rahasid teenida, aga alati oli neil mingi konks juures, mis oli Anderi uuele eetikale vastu käinud. Seepärast ei pannud uudis uuest pakkumisest teda ka praegu muretsema – ta oli kindel, et Ander teeb õige valiku. Kui mees tahtnuks oma hädadest pääsemiseks ebaseaduslikult raha teenida, siis teinuks ta seda juba tunduvalt varem, kui tema elus ei olnud pooltki nii palju kindlust kui praegu.

„Ma ei tea, ta ei rääkinud, aga küll homme selgub. Ma arvan, et kunagi saabub ka päev, mil ta pakub midagi sellist, millega ma nõus olen,“ naeratas mees, kuigi peas toimuv mõttetöö oli teistlaadi. „Samas – võib-olla peaks kasvõi ajutiselt mingi otsa vastu võtma, sest aasta lõpp on tulemas ja kulud suurenevad.“

„Ära muretse. Küll me hakkama saame,“ astus söögi lõpetanud Reelika ümber laua tema juurde ja suudles mehe lühikesi juukseid. „Ma lähen lõpetan ruttu oma projekti ühe osa ära.“

„Nõud jäävad siis minu pesta?“ kergitas Ander kulme, kuigi tegelikult idee talle meeldis: see tegevus andis talle võimaluse rahulikult mõelda, mida ta oma tavapärast õhtuse tegevuse, arvutist ulmeseriaali vaatamise juures poleks nii väga teha suutnud.

„Jah, kallis. Midagi sa ju teha võid.“

Reelika läks elutuppa ning Ander tühjendas veiniklaasi.

hetkes

2011-01-14T10:28:00.001+02:00

Hommikul tõustes
märjad on mõtted
on padi kui masinast
väänatud kalts

kohvini jõudes
tusaselt mõtlen
miks raha on kasinalt
ja ise kui narts

Lumesajuses...

2011-01-13T12:51:00.002+02:00

Viimaks hakkas jälle lund sadama. Mulle see meeldib, sest sula järel määrdunuks muutunud ümbrus vajaks ilusat ja puhast katet. Olgu seda lund palju on - minu arvates ei ole seda kunagi liiast. Võib-olla on sellise meeldivuse põhjuseks üks lapsepõlve lemmikraamatutest, mille kangelane Roald Amundsen enamuse oma elust lumes veetiski.

Eilsest ärajäänud klienditeeninduse teemast kasvas õhtu jooksul välja mõte kirjutada tänapäeva ettevõtlusest ja sellega seonduvalt ka klienditeenindusest väikene sarijutt. Kuna ma oma loomingulise kirjutamise ja ideedega olen hetkel natuke jännis, siis oleks hea alustada uusi proovimisi teemadel, millega ma iga päev kokku puutun. Tegelaskujudena mõtlesin kasutada Anderit, kes on varem tegutsenud küll hoopis teistsuguse temaatikaga lugudes, ent tema mõttemaailm ja põhimõtted kattuvad suures osas minu omadega, kui käsitluse all on just eelmainitud teemad. Lisaks sellele on Anderi kasutamine lihtne just seepärast, et oma pikaaegse harjutamatusega kirjutamisel ei pea ma kohe lambist hakkama uut tegelast välja mõtlema. Loodetavasti õnnestub Anderi seekordne tagasitulek natuke pikemaks ajaks. Viimane kord, kui Anderit kasutasin, oli 2009 aasta veebruaris, kui minavormi kasutades kirjutasin suhteliselt ebaõnnestunud lühijutu "Tehing".

Miks aga selline teema? Puutudes ise kokku nende valdkondadega ja kogedes seda ka igas võimalikus kodust väljapoole jäävas situatsioonis, on mulle silma hakanud mõned valupunktid ja justnimelt neid ma tahakski lahti kirjeldada. Võib-olla on nägemus nende asjade valulikkusest vaid minu silmades, ent kes ütles, et kogu maailm peab asju nägema ühte moodi.

Kindlasti ei proovi ma oma looga teha mingit dokumentaali reaalsest kontori- ja ärielust, pigem looksin kogu tegevuse väljamõeldud olukordadele, aga seda kirjutades püüan säilitada paralleelid reaalsusega, et võimalikud lugejad neid olukordi ka elus ära tunneksid.

Miks aga üldse?

Esiteks tahan ma muidugi käe sisse kirjutada ka loominguliste tekstide kohalt, aga samas ka uuesti kirjutamisharjumuse tekitamiseks. Minu ajaveebi üksikud pidevad vaatlejad on võib-olla juba märganud, et selle aasta algusest olen ma kirjutada püüdnud üsna korrapäraselt. Võib-olla see vahepealne pikk paus ongi olnud hea mõtete kogumiseks, mida nüüd saaks siis lõpuks ka kirja panna.

Loodame...

Lühidalt eilsest

2011-01-13T10:00:00.001+02:00

Kuna eilne dialoog klienditeenindust puudutava tekstiosa osalisega osutus mõistvaks, siis jätan selle siiski avaldamata. Seega - sry lubaduse pärast seda avaldada, aga ma ei taha üles panna teksti, millesse ma ise ei usu.

Siinkohal vabandust ka ettevõtte esindaja käest, kes nägi minu liiga ühepoolset kirjutist! Loodan, et selliseid asju ei kordu.

Varsti aga pikemalt tänasest..

Ajakirjandus (nt suhkur) ja klienditeenindus - ettevalmistav tekst

2011-01-12T18:33:00.001+02:00

Kaks asja, mis mängivad meie ühiskonnas üsna tähtsat rolli. Kahjuks on nende tase sageli allpool normaalset.

***

Ajakirjanduse vastu pole mul hetkel suurt soovi midagi kirjutada, sest peas on hoopis teised asjad, aga unustamise vältimiseks tahaksin kirja saada mõtte, mis tekkis eilseid uudiseid vaadates.

Teemaks suhkru hinnatõus ja kuidas see kunstlikult esile kutsuti, kuna ajakirjanduses ilmusid teated peatsest hinnatõusust. Loomulikult tekitab see suurema nõudluse kauba vastu, mida saavad ära kasutada ja kasutasidki suhkrumüüjad. Selliseid näiteid, kus ajakirjanduse mõjul mingi kauba hinnad suurenenud nõudluse pärast ebaloomulikult kiiresti tõusid, on möödunud aastast veel - näitena võiks mainida tatart ja küttepuid.

Kõike seda arvesse võttes võiks ajakirjandus end kord ka rahva ehk lugejaskonna teenistusse panna. Kuna nagunii avaldatakse kontrollimata spekulatsioone, siis saab seda ju ka vastupidiselt ära kasutada.

"Kahe kuu pärast langeb suhkru hind 30 % võrra"

või

"Kolme nädala pärast on oodata teraviljatoodete hindade 20 protsendilist langust"

Kindlasti ei usu sellist uudist skeptikud, ent kergeusklikud - st enamus ajakirjanduse tarbijaskonnast - hakkab võib-olla mõtlema, et tasub ikka see aeg ära oodata. Levitatakse kuulujutte, kaupluste käive nende artiklite osas langeb ning vaid loogikale toetudes võiks ju mõelda, et vähenenud nõudluse tõttu langetatakse ka hindu. Kindlasti ei langeks need hinnad niivõrd drastiliselt kui libauudises väidetud, ent igasugune langus oleks ju tavatarbijale tervitatav.

PS Klienditeeninduse osa võtsin hetkel kirjutatust maha, sest käib dialoog mõttes oleva ettevõtte osanikuga ning faktide kontrollimine. Aga tekst tuleb kindlalt :)

Probleemidest ja sigarettide raviomadustest :)

2011-01-12T12:15:00.001+02:00

"Oled mõnda aega oma tundeid vaka all hoidnud. Oled püüdnud teeselda, et kõik on korras. Probleem aga ei lähe ära. Ignoreerimisest ei piisa. Ta kas hakkab laienema, või siis tuleb sul talle sügavalt silma vaadata. Vali viimane variant. Haara tal sarvist. Murra ta maha. Küll ta ära kaob."

/Tsiteeritud mingist tänasest horoskoobist/

Jah - on küll probleem, mis ei lähe ise ära. Tegelikult on neid isegi mitu ja kui ma peaksin neile kõikidele silma vaatama tänast soovitust järgides, siis oleks mul tõenäoliselt paari tunni pärast kõõrdsilmad. Mitte, et mul midagi nende vastu oleks, aga mulle ei meeldiks oma pilguga tulevikus inimesi segadusse ajada.

Mitmel rindel üheaegselt edukas olla on keeruline, teab ajalugu. Mitmel rindel üheaegselt elus olla on keeruline, teab minu isiklik ajalugu, mis püüab mind hoida liigsetest probleemidest. Aga pahatihti ei kuula ma seda ja talitan mõistust kõrvale jättes oma ego parema äranägemise järgi.

Ignoreerimine... Jah, seda teen ma üsna sageli. Mulle meeldib end küll sellega seoses lohutada, et järgin kunagi Vladimir Levi poolt raamatus "Enesemuutmise kunst" kirja pandud mõtet, et ei ole mõtet end vaevata probleemidega, mida sa nagunii muuta ei saa. Kindlasti on mul ka selliseid, ent harjumus ühtede asjade puhul nõnda käituda viib sageli selleni, et ma ei tegele ka probleemidega, mille vastu ma saaksin midagi teha. Nõnda need ongi puntrasse sattunud.

Millest sellised mõtted üldse? Hommikul pikka jalutuskäiku tehes avastasin, et tahaksin olla kusagil mujal, kanda sama moodi õlal seda armsat Moonmaidi kingitud õlakotti ja lihtsalt, ilma kindla eesmärgita edasi kõndida. Jalutuskäikugi ei võtnud ma ette soovist hommiku karget ilu nautida, ent justnimelt probleemi ignoreerimiseks.

Nimelt on mingi kuradi allergia mul astmahood nii tugevalt käima lükanud, et ei tahtnud pärast sajameetrist kiirkõndi surmani hingeldavana bussi istuda. Muutsin suunda ja jalutasin kolm kilomeetrit Männiku poole, et saaksin oma hingamise kuidagi normi. Õnneks oli lähedal asuv pood lahti ning sain sealt paki sigarette osta - need mõjuvad praeguses olukorras vähemalt minu jaoks ravimina. (Vaidlejatele: lähenen asjale mitte meditsiiniliselt, aga füüsikaliselt - füüsikalised kehad teatavasti paisuvad ja kahanevad vastavalt temperatuuri muutumisele; seega miinustemperatuuriga õhku vaheldumisi kõrge temperatuuriga suitsu tõmmates [kõrgema temperatuuri saavutamiseks võtan üle poole filtrist välja] bronhid kahanevad ja paisuvad - küll vähe, aga piisavalt, et vabastada bronhide seintele kogunenud ja hingamist raskendavat jama = paari kilomeetri ja kahe suitsuga on mission accomplished.) Tegemist siis järjekordse näitega rahvameditsiinist. Samas on see rahvameditsiin aga näide ignoreerimisest - selle asemel, et arstile minna ja lisaks allergiale kehas varjuv ka väike bronhiidi- või kopsupõletikuraasuke välja ravida, püüan minna asju lahendada jalutuskäikude ja sigarettidega.

Muidugi annavad sellised hetked vaid endaga aja ja võimaluse mõelda asjadele, millesse tavaliselt nii rahulikult süveneda ei saa. OK - täna hommikul takistasid seda süvenemist paar hapnikupuuduse pealesunnitud istumavajumist bussipeatustesse. Kõigest hoolimata jõudsin aga mõtteveeretamisega oma probleemideni, millest mööda vaadata enam ei saa. Ja üks neist on tervis.

Teiste probleemide lahkamiseks on kellaaeg aga liiga varajane ning tööpäeva algus liiga töine. Mõtted aga jäävad ja loodetavasti jõuavad need kohe-kohe ka lahenduste käeulatusse. Või vastupidi. Mis iganes.

PS Keeruline on avastada, et asjad, milles oled nii neetult kindel, on juba ammu oma kindluse kaotanud. Lihtsalt sina ei tea sellest midagi.

post meridiem

2011-01-11T15:27:00.001+02:00

Lõunale minnes mõtlesin minevikule ja ajaarvamisele, sest sünnipäevad mõjuvad nii. Mitte enda sünnipäev, aga üldiselt.

Sünnipäeva tähistamine on üldse imelik komme. Mina oma isepäisuses tähistasin kunagi oma 10 000ndat sünnipäeva. 2. detsembril 2004. aastal sain ma 10 000 päeva vanaks. Selliseid sünnipäevi on hea tähistada. Järgmine korda pean välja tegema alles 11. augustil 2018, kui saab täis 15 kilo päevi.

Võimalusi, kuidas enda vanust määrata, on ju tegelikult mitmeid. Isegi mitte mitmeid, vaid peaaegu lõputult. Kusagil ja kunagi arvestati vanust suvedega, teises kohas külvikordadega. Viimane oleks muidugi kõik sassi löönud, kui põhjast tulnud inimene sattunuks kliimavööndi, kus on kaks või isegi kolm külviaega.

Aga alguse juurde tagasi tulles, siis tegelikult hakkasin ennist väljas mõtlema hoopis sellele, et olen ju ametlikult elanud 33 suve. Aga kas ma ka mäletan neid suvesid, on juba teine küsimus.

1983. aasta suve ma mäletan, sest olin pioneerilaagris. Siis mingil suvel käisin Musta mere ääres. Ja siis on vaikus ajani, mil ma koolist ära tulin. Siis meenub üks jalgsimatk, meenub sõjavägi, siis on jälle tükk tühja maad. 1998. aastal tuli rahakas suvi, siis jälle vaikus. Siis veel paar suve kuni praeguseni.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oma 33st eksisteeritud suvest suudan pikemalt mõtlemata aastaarvulise täpsusega paika panna vahest vaid kümme suve. Järelikult olen elanudki vaid 10 suve, sest kunagi ma ju kusagil kirjutasin, et elatakse vaid seda aega, mida hiljem mäletatakse.

Mida rohkem oma minevikust mäletada, seda pikem elu tundub. Seega peab elama hakkama nii, et ma seda ise ka kunagi mäletaks. Inimesed tahavad, et neid mäletataks, aga kõige kurvem on see, et tavaliselt ei mäletata isegi suuremat osa oma elust.

Deem!

Tantsigem edasi!

2011-01-10T14:22:00.006+02:00

Ma pole mingi sada aastat normaalselt tantsinud.

Ei - ma ei olnud mingi sada aastat tantsinud, kuid möödunud reedel võtsin oma viimase julguseraasu kokku, Moonmaidi käekõrvale ning seadsime rattad Kadrioru poole, kus pidi toimuma kahepäevane tutvustav tantsutreening.

Mina ei tea, miks naised julgemad on, aga minul küll jalad värisesid, kui ma kaunis kleidis ilusa Moonmaidi kõrval suurde saali astusin. Õnneks oli rahvast rohkem ja ma sain oma kartusevärinad inimeste keskele ära peita.

Ma ei ole kindel, kas minu kirjutamisoskus suudab kõike toimunut õigesti kirjeldada, aga ma proovin.

Esimese päeva kavas olid Ladina-Ameerika tantsud - cha cha cha, rumba ning lühike sissejuhatus salsasse. Kui ma kunagi ammu kooliajal olin tantsutunnis esimest kahte vähemalt näinud, siis salsast ei teadnud ma midagi. OK - seda teadsin, et see on kiirem kui rumba ja seda ei saa emotsioonitult tantsida. Seega täpselt see, milleks ma ei arvanud end suuteline olevat.

Siiski kujunes õhtu huvitavamaks, kui arvasin. "Tantsuhoovi" treenerid Anton Baršai, Karin Lillemaa ja Ewoud Fidom olid tasemel.

Antoni mõnus huumor ja Karini soe suhtumine aitasid alguse kramplikusest ruttu jagu saada ning kuigi õppisime vaid põhisamme, möödusid tunnid kiiresti. Esimese päeva lõpus avastasin, et meeldis mulle kõige enam just see kõige kardetum proovikivi - salsa. Samal arvamusel oli ka Moonmaid ja juba järgmise päeva õhtul esitasime me seda kodus Ellenile. Temale meeldis meie õpitu - see oligi tähtis.

Teisel päeval tulid nn klassikud - tango, aeglane valss ning quickstep. Lühidalt võib öelda seda, et kordus eelmine päev. Kõige rohkem kardetud tango muutus täielikuks lemmikuks ja kui me Moonmaidiga sealt ära tulime, siis karjus hinges vaid üks soov:

"TAHAN VEEL!"

Paremat sõna leidmata - see oli lahe!

Lahe oli muusika rütmis ja - NB! - õigesti oma naist mööda põrandat keerutada ning lahe oli ka see järelmaik: veidi valutav-väsinud jalad, higist märg triiksärk ning liigutamisest tühjaks läinud kõht.

Kui ma varem kartsin sellisesse kohta minna vaid seepärast, et kartsin omale oskamatusega häbi teha (perfektsionist nagu ma olla üritan), siis võimaluse korral läheksin nüüd tagasi kasvõi igal õhtul nädalas. Raha tuleb vaid leida :)

Lihtsalt nii väga hakkas see kõik meeldima.

Siit ka soovitus kõigile neile, kes on siiani kahtleval positsioonil - võtke oma naised-mehed käekõrvale (kasvõi füüsilist jõudu kasutades) ja minge kohale! Kümne minuti pärast te enam ei kahetse.

PS Vähemalt "Tantsuhoovi" kursustele minnes te ei kahetse!

Erinevate kontode alt liikluskultuuritusest

2011-01-10T11:10:00.002+02:00

"Mul on kopp ees!" sõnas Moonmaid, kui oli hommikuselt sõidult tagasi jõudnud. Vaatasime Saalomoniga talle otsa, mina rüüpasin kohvi, Saalomon konjakit ja noogutasime mõistvalt.

Üsna suur osa autojuhte ON idioodid ja neile ei tohiks iial lube anda. Ja kuigi suured linnamaasturid, eriti nende kallimate markide mudelid, on tegelikkuses üsna head ja toredad, siis kahjuks on just nende autode rooli taha sattunud piiratud juhtimisoskusega inimesi.

Mul ei ole midagi autosid juhtivate naiste vastu, sest mu enda ema on väga hea juht, samuti teeb Moonmaid oma võimega liiklust näha ja õigesti reageerida paljudele meestelegi silmad ette (rääkimata juhustest, kui Viitna metsa vahel isegi mina näpud istmepolstrisse surun), aga maasturite rooli lubatakse siiski sellised naised, kellel pole õigetest juhtimisvõtetest aimugi.

Enne, kui naised protestikisa tõstma hakkavad, siis minu ja Moonmaidi tutvuskonnas on enam kui üks majanduslikult kindlustatud mees ostnud oma kallile kaasale suure maasturi vaid seepärast, et kui naine peaks avarii tegema, siis on suures autos oht raskelt viga saada väiksem. Ja kui nüüd ette kujutada, et vähese autosõidukogemusega inimesed roolivad autod, mille kabariitidest neil õrna tunnetustki ei ole, siis kisub asi jamaks.

Ent Mercedes või Audi või Porsche tagumiku all, tuntakse end tänavate kuningatena ning selle asemel, et pööraks tähelepanu korralikemate sõiduvõtete õppimisele, muututakse veelgi ülbemateks ja hoolimatutemaks. Raske juhus!

Lihtsalt koomiline on vaadata, kuidas suure Mersu-maasturi roolis olev naisolevus kätega vehib ja signaali annab, seistes püdela lumega ristis ja kartes rööpast lahtise lume peale sõita ning soovib, et vastutulev väike sõiduauto tema asemel lume sisse sõidaks. Kuna minu lauseehitus on sageli suhteliselt arusaamatu, siis tegin Paintis joonise olukorrast.

MILLE KURADI PÄRAST SUL NELIVEDU ON???

Sellistel hetkedel tahaks autost välja minna ja öelda paar krõbedamat sõna kohe.

Tegelikult on ka asjad ju nii, et nagu talv saabub ja lumi maas, siis on suur osa juhte nagu halvatud. Selle asemel, et liikluskeerises mökutada ja niigi raskeid liiklusolusid oma saamatusega veel enda ootamatute-põhjendamatute liigutustega vürtsitada, võiksid nad oma autod garaaži jätta ning ühistransporti või taksosid kasutada.

Teine maasturite naljanumber oli minu jaoks peal jõule, kui tulime Kadrinast ja Peterburi maantee oli suhteliselt puhas. Esimeses rajas olid korralikud jäljed asfaldini väljas, aga teises rajas oli tibake lahtist lund. Ning siis sõitis neli fucking maasturit rivis esimeses rajas kuuekümnega, sest nad ei julgenud teise ratta võtta. Lihtsalt ei saa aru - nelivedu ja raske auto, mis tähendab seda, et juhitavus ON parem ja siis nad passivad kuuekümnega kohas, kus nähtavuse ja olude poolest võiks kasvõi sajaga sõita.

Ja mul on hea meel, et Moonmaid selles olukorras meie esiveolise Hondaga pikalt ei mõelnud ja neist wannabe-I-am-good-driver-cause-I-have-a-fucking-big-car-juhtidest mööda sõitis. Kusjuures kõigi roolis olid mehed :D

Aga noh - mehed on kultuursemad juhid. Moonmaidi väide. Tema ei ole näinud, et sellistes oludes mehed signaalitaks ja kätega vehiks. Pigem teevad seda ikka naised, kes oma oskuste pärast ebakindlalt tundes end nõnda välja elavad ja ju siis hästi tunnevad.

Siit tõsine soovitus - kui ei oska talvel sõita või tunned end ebakindlalt, siis sõida ühistranspordiga, mitte ära pooseta oma suure autoga, millega sa nagunii midagi teha ei oska.

Saalomon minu kõrval noogutab kaasa, sest tal on kopp ees nende oskamatute juhtide poolt loodud ummikutes istumisest.

PS Iga autoga saab talvel normaalselt sõita. Parim näide on võib-olla ülemöödunud talvest, kus minu Corsa järel sõitev Jeep Grand Cherokee jäi kinni seal, kust mina olin just läbi tulnud.

Kes ei tea, millised need autod välja näevad, siis võrdluspildid on allpool...

Arvamused ja paranoiad

2011-01-07T16:41:00.001+02:00

Arvamustest rääkides...

Ma lihtsalt olen selline, kellel on alati oma arvamus. Ükskõik siis, millest, aga ta on. Isegi, kui ma ei tea asjast midagi, siis ma tuletan oma varasematest kogemustest ikkagi arvamuseraasukese, mille arvan siis olevat hea ja (suhteliselt sageli ainu-) õige.

Selline suhtumine on pärit varasest noorusajast, kus ma tänu jultunud-ründava käitumise, ülima enesekindluse ja enda arvates hea vaidlemisoskusega saavutasin rohkemat, kui ma sageli võinuks isegi loota. Et sellistes ootamatutes vaidlusolukordades tuli teema edasi kandudes hoo pealt arvamusi omada arvamusi uute asjade kohta, siis vaidluse nn edukuse nimel hakkasin neid ka hoobist välja mõtlema. Suurelt osalt oli muidugi tegemist blufiga, aga ega see ei omanud sel hetkel tähtsust - tähtis oli see, et sind usutaks ja sinu sõnu tõena võetaks. Käitumine, mis oli üsna kelmikas... Ei - kelmilik... Hmm - minu jaoks vist mõlemat.

Isegi praegu tuleb selline oskus mõnikord kasuks, ent enamiku ajast tekitab see mulle küll juba rohkem probleeme. Lahti saada on sellest harjumusest aga üsna keeruline. Olen proovinud paljudes olukordades vaikida, ent mingi väike ja vastik kuradike minu sisemuses on pahatihti minu head ja armsad häälepaelad kaaperdanud ning ikkagi soovimatud sõnad kuuldavale toonud.

Praegusel ajal ongi selliste kontrollimata ja kontrollimatute arvamuste tekkimine üks minu suurimatest probleemidest, sest vähemalt veerand sellistest mõtetest tekitab minus täiesti mõttetuid paranoiasid, mis minu muidu nii rahuliku ja ilusa elu pea peale keeravad. Võtavad une ja hingerahu, tuues asemele rahutuse, millest see hinges pesitsev kuradike tõenäoliselt oma peamise toiduse saab.

Mis on paranoiades nii võimsat, et isegi kaine mõistus ei suuda neist kogu oma mõistlikkust kokku võttes loobuda? Kas on mu mõistusel ehk liiga vähe mõistlikkust?

Ei tea. Ometi pean ma selle vastuse leidma, sest muidu võivad need mõtteidud mu praeguse idüllilise elu (võrrelduna minu isikliku ajaloo keskmise tasemega) tagasi kaosesse viia. Mulle ei meeldi paranoiad, ent ometi nad on. Siinkohal ei hakka ma isegi proovima nendega harjumist, sest harjumine võib väga hästi tähendada lõpetamist kusagil pehmete või veel hullem - krohvitud ja trellidega seintega ruumis.

Aga vaikselt on õhtu kätte jõudnud ning tuleb hakata arvutit kokku pakkima. Elu on vahepeal ka elamiseks ning tundub, et tänane õhtu tuleb tantsurütmis.

Kerget jalga!

Katsetused

2011-01-06T17:11:00.002+02:00

Paul kõndis piki Nõmme tänavaid ja mõtles elule. Sigaret suitses suunurgas ja sammude taktis rappus sellelt tuhka päkapiku kohevale habemele. Kevadõhk proovis igast riidepraost Pauli möödunud ja pikast talvest külmunud kehale ja südamele lähemale jõuda, kuid päkapikk tõmbas hõlsti koomale. Ei olnud temal seda kevadet vaja. Tuju oli maas, mis maas.

Oravaema, kes kõrgemal elektritraatidel oma pesast väljatikkuvale pojale esimesi akrobaatikatunde andis, manitses noort ja rumalat põnni vagusi olema, sest Pauli tujude kohta oli oravaile juba paljude põlvkondade vältel igasugu jutte vestetud. Väike oravapõnn pigistas ema hirmunud nägu nähes alul oma silmad kõvasti kinni, kuid siis sai uudishimu võitu. Alul üht, siis teist silma aeglaselt avades piilus ta alla tänavale.

Paul ei ole kunagi ülevaltpoolt vaadates eriti tõsiseltvõetav vaatepilt. Põnn tundis, kuidas itsitus hakkab tema suust väljuma, kuid vaid emainstinkt päästis noore elu. Välgust kiiremini sähvatas ema kohev saba noore orava hammaste vahele. Inimestel kahjuks selliseid instinkte ei olnud ning nõnda olid paljud üllatunud Pauli reaktsiooni ülevoolavust. Tõsi - enamjaolt kattus see üllatumisaeg haiglasolemisajaga, sest päkapiku esimesele reaktsioonile oli kombeks ohvril pilt eest võtta ja nõnda ei jätkunud inimestel oma naeru rumaluse taipamiseks enam aega.

Paul aga kõmpis edasi. Piibelehed piilusid aialippide vahelt kevadet, mida Paul ei näinud. Päkapikul oli külm. Tavaliselt oleks see igat teadjamat üllatanud, sest päkapikud on teadupoolest külmale immuunsed ning oma pakse, kohevaid ja tobedaid kasukaid ning mütsikesi kannavad nad hooajaliselt vaid Vana tobedate, kuid ülimalt rangete direktiivide pärast. Paulil oli aga immuunsusest hoolimata lausa jäiselt külm. Külm, mis tuli sügavale tema karvase rinna alla peitunud südamest.

Paul tahtis rääkida...

***

Soos oli ka kevad. Juhuslik möödakäija oleks näinud, kuidas vaevatud ilmega hädiste kaskede leheraasud lausa silmnähtavalt suurust koguvad; kuidas konnapojad laugastest välja ronivad, vabad tsiviliseeritud olendite kombest nõrgemaid jalge alla talluda - soos tõmbasid tugevamad konnapojad nõrgemaid lestapidi laukast, kuni terve vennaskond oli valmis koorina esimesed krooksatused valla päästma; siis oleks juhuslik möödakäija juba kergelt kulme kergitades vaadanud, kuidas sookailud õitsele löövad ning veidike eemal suur põdrapull pulstunud haavikuemanda jaoks pajuoksi madalamale kangutab, et too ikka värskeid võrseid näksata saaks. Peast pooleldi segasena oleks see möödakäija viimaks märganud ka seda, kuidas üks mätas luugina kõrvale lükatakse ning ajatult kaunis naisterahvas end graatsiliste liigutustega tekkinud august välja sirutab.

"Tolgendab siin ka igasuguseid!" oleks too naisterahvas öelnud ja juhusliku möödakäija silmad kaetanud ning tolle esimese põhjatu veeauguni juhtinud.

Luise oli kevaditi pahur. Sel kevadel aga eriti ning seepärast vedas tollel juhuslikul möödakäijal eriti, et teda lähedal ei olnud, ning nõnda sai murest murtud näoga soohaldjas üksinduses kevadõhku astuda.

"Kuradi Paul!"

*

Velts istus kevadiselt sooja, ent senini niiske mätta otsas ja imetles endast pool pead pikemat viinapudelit.

Kevad oli pöialpoisile hästi alanud. Leidnud oma koduukse naabrusest seltskonna varakevadisi telkijaid, oli ta neile öö otsa kummaliste häälte tegemisega närvidele käinud ja hommikupäikese esimeses kiirtes olid hirmust hullunud matkajad sääred teinud, unustades lõkkeaseme kõrvale pooleliitrise pudeli tuliveega. Loomulikult oleks tavaline kolpade lõhkilöömine lisaks lihtsusele ka viinasaagi osas tunduvamalt efektiivsem olnud, ent miskipärast ei tahtnud pöialpoiss SEDA kevadet tavapärase käitumisega alustada. Alul imestas ta selle üle isegi, ent siis sai ta aru, mis selles kevades nii erilist oli.

Veltsil oli ükskõik.

*

Saalomon nihutas end aknale veelgi lähemale ning surus sõrmega kõrvaklapi veelgi sügavamale kõrva, et mitte kuulda kõrvalistuja astmaatilist hingeldamist - talle piisas juba selle korpulentse naisterahva voltide võbina tundmisest oma keha vastas, et kaotada igasugune illusioon saabunud kevade ilust. Buss number 18 seisis ikka veel ummikus, mille põhjuseks senini linnast äravedamata lumekuhilad teede veeres. Aga mitte vaid lumekuhilad ja linnavalitsuse saamatus ei olnud ummikus süüdi.

Eest teises reas istudes avanes Saalomoni pilgule hea vaade eesolevale autode segadusele. Kuigi ummik oli mõlemas samas suunas liikuvas reas, siis otsustas iga kolmanda auto juht olla targem teistest ja vahetada rada, mis nende arvamuse kohaselt kiiremini liikus ja seda tehes nad mitte vaid ei vähendanud ummiku läbilaskmisvõimet, vaid andsid sellele ka korralikult punutud ja sümmeetrilise punupatsi välimuse.

Saalomon proovis end veel enam akna pool nihutada, ent loobus siis mõttes, sest talle tundus, et järgmine pingutus võib akna juba praguliseks muuta. Õnneks tundis ta enda vastas vaid naise mantliserva. Samas - juba see mõte oli kohutav.

Ta vihkas bussiliine, eelistades enamasti jalgsi käia - ka pikemaid vahemaid -, kuid praegu oli vajadus ta sellisesse olukorda asetanud ning taaskord mõistis mees oma vihkamise täit põhjust.

*

Mitte, et need neli oleksid sel hetkel oma tegevustega seotud olnud, aga Elul ja Saatusel oli lähiajaks juba väike plaan valmis mõeldud. Praegu küll veel igaüks omaenda sünges mõttemaailmas - välja arvatud Velts, kellel oli ükskõik -, aga peagi pidid nad oma mõtetest välja tulema ja midagi ette võtma.

Elu muigas ja Saatus itsitas pihku - neile meeldis see, mida nad olid välja mõelnud.

*

W. toetas pea kätele ja ohkas. Tükk aega trükkimist oli ta ära kurnanud. Näpud valutasid, kuid sellest hoolimata võttis ta teekruusi ning rüüpas juba hallituskihi alla mattunud jooki. Siis ta sülitas. Suured silmad olid tõestuseks teadmatusest, kui kaua oli ta oma loomingulist kirjatööd teinud.

Kaks päeva? Kolm? Neli? Nädal? Paar? Kuu? Aa... Ei - mitte nii kaua. Küll aga piisavalt, et ära unustada tunne, kuidas head mõtted end ajule õigustamata-selgitamata otse läbi sõrmede paberile või ekraanile kihutavad.

W. vaatas tuima näoga ekraani, tõusis siis vineerist toolilt ja sammus kööki. Juba kaua ei olnud ta söönud midagi, mis peaks andma jõudu tema mõtetele. Mõistes, mida ta otsima läks, avas mees külmkapi ukse. See takerdus. Arusaamatult pööras W. pilgu alla.

"W*** t** f***?!"

Habe oli kasvanud pikaks. Nii pikaks, et külmikuukse käepide oli sinna kinni jäänud.

"Raisk!"

Kaks nukrat õunapuud vaatas W.'le külmikust vastu. Kusagilt mälusoppidest leidis mees korra, mil oli ta poest suutnud õunu osta ja mälestus tollal söömata jäänud õuntest lehvitas talle nüüd oma hiirekõrvus okstega tervituseks.

Süüa ei olnud. Tagasi tuppa jõudnuna ei leidnud ta riiulitelt ka vaimutoitu. Kõik raamatud olid juba kordi ja kordi läbi loetud. Kõik oli vana ja tuttav ja ig...

"Ähh..."

Koht oli vale. Kõik oli vale. Korter, elu, tema ise ja tema mõtted.

Ta oli ju vahepeal kolinud. Ta oli leidnud Moonmaidi, oli leidnud lootuse uuele ja paremale elule. Kuhu see kadunud oli?

W. tõstis pea. Ümbrus hakkas muutuma.

Tasapisi omandas kogu tuba, kogu korter uue näo. Kusagilt tuttava, kusagilt omase ja armsa. Juba seletasid silmad kummutil seisvat fotot temast ja Moonmaidist, teineteise embuses kauge maa hommikupäikeses. Ta oli siin olnud.

"Ma olen siin praegugi," sõnas ta viimaks vaikselt.

"Lihtsalt mu mõtted olid ära," kirjutas tagasi arvuti taha istudes.

*

... Mu keha oli küll kolinud siia, uude kohta, Nõmme männilõhnalistele tänavatele, aga mu mõtted - jah, needsamad, mis kirjutasid loomingut - need olid jäänud unustatuna kuhugi hoopis kaugele. Akna taga on talv ja...

Hmm...

Kõigil teistel on ju kevad. Paulil ja Luisel ja Veltsil ja Saalomonil. Kõigil teistel on kevad, aga minul talv. Võib-olla tuleb see sellest, et ma hakkasin kirjutama kevadel?

Ja mis mõtted veel neil olid - Elul ja Saatusel?

Kehitan õlgu.

Ei tea.

*

Saalomoni silmad läksid suureks.

Punupats bussiesises ummikus oli veelgi tihedam.

*

Velts kirus, kui viinalonks tema kurgust alla voolas. Mitte selle kanguse pärast.

Ta ei viitsinud end lihtsalt hangest välja kaevata.

*

Äsja laukast väljaroninud konnapoeg jäätus oma esimese hüppe keskel ning põdra poolt alla painutatud oks murdus kõva plaksuga ja lõi haavikuemanda silma siniseks. Olematu juhuslik möödakäija, kes oli just pääsenud kaetamisest, avastas, et on aeg koju soojemate riiete järgi rutata.

"Kuradi W.!" kirus Luise ning naases oma mättaalusesse talvemajja.

*

Paulil oli nüüd tõsiselt külm. Ja ta oli veel pahuram, kuid tema pahurust vürtsitas nüüd veel viha ootamatult saabunud talve üle. Aga ta ei olnud vihane vaid talve peale. Ja nüüd tahtis ta veel enam rääkida.

Ta kiristas hambaid ja hakkas läbi lahtiajamate tänavate paksu lumekorra sumpama.

Õnneks elas W. lähedal...

*

PS . Leidsin selle möödunud kevadel alustatud loomingulise teksti (kirjutatud kuni Luise lõigu lõpuni) ja proovisin seda siis praegu lõpuni kirjutada. Ja on näha, mis juhtub, kui kaua mitte kirjutada :)

Kirjutades asjadest

2011-01-06T13:51:00.004+02:00

Täna hommikul enne tööpäeva algust oma ajaveebi statistikat uurides avastasin, et 15. detsembril on üks kiirlaenude teemaline lehekülg - kiirlaen.info - oma uudistevoogu üles pannud ka lingi minu blogitekstile "Kullast kallim". Mida kõike statistikast teada ei saa...
Siit tekkis aga küsimus, et millistel teemadel võiks veel kirjutada sooviga kellegi teise uudistevoogu sattuda. Mitte, et selles midagi halba oleks, sest tasuta reklaam on tänapäevases maailmas üsna harv nähe ja seda tuleks igat moodi ära kasutada.
Samas tekib tahtmatult ka küsimus, kui palju on üldse kusagil viidatud või siis tekste kasutatud. Internet on juba kord selline koht, kust kõike infot on suhteliselt raske leida. Kunagi ammu, kui ma veel rate.ee keskkonnas olin, siis avastasin, et seal oli paari mu luulekirjes teksti kasutatud ja seda loomulikult autorile viitamata. Mitte, et ma oma toonaseid kirjutisi väga kõrgelt hindaks, aga pigem on asi põhimõttes - minu mäletamist mööda õpetati koolides küll, et teiste loomingut kasutades tuleb ka viited luua, aga eks minu kooliaeg jää ka juba aastatetagusesse aega.
Igatahes tuleb natukene internetiavarustes tuhnida ja välja uurida, kui palju on neid lehekülgi, mis avaldavad oma uudistevoos selliseid linke ja mis teemadel nad seda teevad ning siis saab juba selle põhjal ka kirjutama hakata. Üks on kindel - kiirlaenude ja pandimajade teemal seda teha tasub. Pärast artikli või kirje valmimist jääb üle vaid loota ja oodata, kuni uued lugejad hakkavad oma silmadega ajaveebi jõudma.
Statistika on hea.
Tegelikult on olemas ka üks hea - samuti kullateemaline idee, mille ma kunagi sõber Teedule välja käisin, ent millele tuli siis olude sunnil pidur peale tõmmata. Nüüd, kuna olud on sedavõrd muutunud ja uus raha ka meile pärale jõudnud, siis võiks selle teema juba ise ja korralikult lahti kirjutada, sest viimase kolme kuu jooksul kogunenud know-how oleks sellise asja kirjutamiseks täiesti piisav. Ehk teemaks oleks siis praegu Eesti turul kullaga tegutsevad ettevõtted ja see, kuidas suuremad tegijad oma tuntust ja prestiiži ära kasutades rahvalt raha välja meelitavad.
Ma ei ole küll eriti kindel, kui palju selline teema minu ajaveebi tavapärast lugejaskonda huvitab, ent tõenäoliselt on sellest väljaspool inimesi, kes "äratundmisrõõmus" avastaksid, kui palju nad on usaldades tegelikult raha ja/või kulda kaotanud.
Miks ma üldse viimasel ajal nii palju kullast kirjutan? Sest kuld on moes ja selle turuga kursis olla. Tegelikult on veel paar väiksemat põhjust, aga sellest võib-olla natuke hiljem, kui ma hakkan lahkama väikeettevõtlusega rõõme ja muresid. Neidki jagub kuhjaga.
Igatahes on praegu kirjutamise aeg läbi saanud ja tuleb hakata edasi surfama. Ilusat surfiilma Teilegi!

Head uut aastat!

2011-01-05T12:31:00.001+02:00

Enne 6. jaanuari tuleb teatavasti soovid ära öelda või muidu tuleb hakata kasutama terminit "sama aastat". Või vähemalt midagi sellist mulle kunagi räägiti. Ma ei tea, kas vastab see tõele ja ausalt - ei hooligi eriti. Aga head uut aastat sellegi poolest!

Rääkides samast terminist, siis huvitav, kas peale 6ndat kuupäeva ei olegi enam tegemist uue aastaga. Oleks ju nagu! Kui ma ostan uue auto (W. unistab), siis ta on minu jaoks ju uus kindlasti kauem kui kuus päeva. Ei saa ju pooleteist nädala pärast kohatavale ja uue auto puhul imestust avaldavale Paulile öelda, et ei see midagi uus auto. See ju sama auto. See selleks - mul oli lihtsalt imelik uitmõte.

Tegelikult otsustasin, et sel aastal hakkan rohkem kirjutama (lubadused-lubadused) ja proovin eelmise aasta 44 kirjet kuidagi üle kirjutada. Mitte, et ma hakkaks nüüd iga päev siia tere või head aega ütlema, aga loodan, et tekib ka mõtteid, mida tasub kirja panna. Elu hakkab ju jälle kriisi veerema ning kriisid on kirjutamiseks kõige arendavamad olud.

Võib-olla seepärast oligi möödunud aastal nii vähe juttu siin blogis, et elu läks üle ootuste positiivselt ning positiivsest kirjutama ei ole ma just kõige õigem tegelane. Kuigi võiks. Mullune viimane kirje oli ka kokkuvõte minu kirjutistest üldse ning sealt selgus ka tõsiasi, et parimad kirjed on kirjutatud masenduses. Alati küll mitte masendusest ja masendusega, vaid hoopis masendusest väljakirjutamiseks. On see ju teraapia, mis mind üsna kaua mõtlevate inimeste poolel hoidnud.

"Edukas" aasta algus on aga näidanud, et kirjutamisest hoidumine hakkab mind vägisi mõtlevate inimeste toredast seltskonnast sinna vastaspoolele kiskuma ning et olen ka suhteliselt nõrk inimene sellistele mõjutustele vastuhakkamiseks.

Seega - kirjutama peab hakkama!

TOP 9 + boonused

2010-12-17T18:17:00.003+02:00

Iga kirjanik on täpselt nii andekas, kui andekaks ta ennast ise peab.
/W. Hocares - 2010/

Eneseimetlemise aeg on käes.

Võimalik, aga tegelikult ma avastasin täna, et on kommenteeritud ühte mu vanemat postitust. Lugesin siis ajaviiteks selle isegi uuesti läbi. Ja siis lugesin veel ühe vanema. Ja veel ühe. Ning - kurat! - ma ei tea, kas mulle vaid tundus see nii, aga paistab, et aegu tagasi kirjutasin ma natukene paremaid tekste. Mõtlesingi siis, et reastaks enda isiklikud lemmikud väikesesse pingeritta ja jagaks ka mõned eriauhinnad siia blogisse ülesriputatud tekstidele.

Ma tean, et nõme tegevus, aga mis parata - ära loe, kui ei huvita.

Boonusauhind võõrkeelsele luuletusele.

JUST LIKE THAT ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/09/just-like-that.html

Miks?

Lihtne, seepärast.

Boonusauhind loomingulisele kirjutamisele.

MAŠA, DAŠA JA NATAŠA TAGASITULEK ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/04/motetes-kus-kuradi-kohas-siis-veel-mark.html

Miks?

Sest kuidagi täiesti ootamatult sündis see tekstike sinna tavaliste mõtete keskele.

Näide.

"Aga Paša osutus päris armsaks tegelaseks, kelle totaalset emotsionaalset tuimust ja oskamatust end naisterahvale ligitõmbavaks teha tasakaalustas, ei, ülekaalustas korralik rahakott ja majanduse keerdkäike kuradima hästi lõikav aju. Tulevikuga mees, mõtles Maša, kui Paša oli teada saanud tema rasedusest ja selle peale "ahah." (ilma hüüumärgita) öeldes telekast uudiseid edasi vaadanud.

Vahelemärkuseks niipalju, et kolm hommikut hiljem poetas Paša kahe kohvilonksu vahele, et küll nad kunagi saavad ka ENDA lapse.""

Boonusauhind viimase aja parimale kirjutisele. (Sest TOP 9'sse ükski hiljutine tekst ei mahu)

LUGU PRESTIIŽIST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/08/prestiiz-prestigio-prestige-ja-selle.html

Miks?

Sest ma ei ole viimasel ajal suutnud midagi paremat kirjutada.

Boonusauhind parimale hetkemajandust kajastavale tekstile.

MTÜ SMS-LAEN ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2008/12/hoimusoda.html

Miks?

Isiklik viha, sellepärast.

Boonusauhind Paulile.

PÄKAPIKK PAUL ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/05/ellu.html

Miks?

Sest ma saan kolakat muidu, kui ma temale auhinda ei anna.

TOP NR 9.

EMAKAVÄLJEND ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/03/rebime-emakat.html

Miks?

Sest just seda kirjet täna kommenteeriti ja isegi see on parem, kui kõik mu viimase aja asjad kokku. Ja pealegi on see Saalomoni tekst.

TOP NR 8.

PRATCHETT ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/ajast.html

Miks?

Seal on üks äge lause :)

TOP NR 7.

KIRJELDUS ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/uks-vaike-kirjeldus.html

Miks?

Kuigi lühike, on seal ehe näide W. Hocares'e sarkasmist.

TOP NR 6.

MÖÖDAMINEKUST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/02/masendusest-moodas_24.html

Miks?

Mulle meeldivad episoodilised kirjed

Vahepeal eriauhind positiivsuse eest.

MÕTISKLUSED ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/motisklused.html

Miks?

Sest enamus mu häid tekste on suht masendavad ja mulle meeldis selle lõpulause.

TOP NR 5.

KIBE VEIN ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/02/head-armastajate-paeva-bitter-wine-by.html

Miks?

Sest see on masendav :) Vt eelmis põhjendust :)

TOP NR 4.

GRAFOMAANIAST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2008/12/tana-ohtul-konepuldis-grafomaan.html

Miks?

Nagu te praeguseks juba aru olete saanud, siis on tegemist grafomaaniga :)

TOP NR 3.

MEHENA SÜNDINUD ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/03/dire-straits-brothers-in-arms-1985-hmm.html

Miks?

Sest see on hea näide, kuidas ma ühe teksti sisse suudan igast muud asja kirjutada :)

TOP NR 2.

EPISOODILISUS ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/05/kahetine-kuid-tegelikult-vaid-uks.html

Miks?

Juba mainisin, et mulle meeldib kirjutada episoodilisi tekste ja see on üks selle blogi parimaid näiteid.

da-da-da-daaa

TOP NR 1.

ELAGU SURM ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/05/liiter-noori-ja-kaks-meetrit-viina-hmm.html

Miks?

Sest see olen mina...

Ja ongi TOP 9 läbi. Võimalik, et siin blogis on veel asjalikke tekste, aga praegu ma neid ei leidnud.

Kommentaarid oodatud.

Austusega Teie,

W. Hocares

Fotograafiast

2010-12-17T13:59:00.001+02:00

Mitte, et ma eriti jõulufännlane oleksin, aga pilte meeldib mulle ikka teha. Allolev foto tuli sellisena välja kusjuures ainult tänu isiklikule rumalusele ja kogenematusele. Katsetasin Peppersack'is ühte filmikaamerat ja klõpsasin seal suhtkoht hästi valgustatud kohas ka ühe kaadri laual põlevast küünlast. Ja kui ma filmi ilmutusest kätte sain ning fotosid vaatasin, avastasin sellise foto.

Tegelikult oli tegemist hea kaameraga, mis muutis minu oskamatuse päris heaks tulemuseks. Samas sai ka teadlikult paar head klõpsu tehtud :)

Näiteks kasvõi see orav... Ilus ja armas loomake ca 4 või 5 meetri kõrgusel oksal, minul abiks 300-ne objektiiv.

Ja noh - pääsud olid lihtsalt nii armsad, et otsustasid mulle kohe perepildi jaoks poseerida. Kusjuures see pilt õnnestus ajaliselt hästi, sest juba järgmisel päeval olid pojad pesast tiiba lasknud. Seega - farewell party :)

Ja nüüd ma mõtlen ja nuputan, kust saaksin ma uue fotoka, millega hakata edasi rändama ja igasugu asju klõpsama hakata.

Kullast kallim...

2010-12-14T18:37:00.001+02:00

Mitte laulust ei ole see lugu siin ja ma üldse kahtlen, kas siin mingit lugu olema saabki, aga kindlasti on mõned minu blogi lugejad-külastajad märganud, et kohe selle pealehe ülaserva on tekkinud ühe kullaga tegeleva ettevõte logo.

*reklaamtekst*

Unico Gold OÜ logo

Unico Gold OÜ on 2010 aastal oma tegevust alustanud ettevõte, mis tegeleb kuldesemete ja kullajäägi kokkuostu ning investeerimiskulla müügiga, püüdes pakkuda praeguses tihedas konkurentsis turu parimaid hindu.

*reklaamteksti lõpp*

Edaspidi reklaami ei tule. Lihtsalt kuld on viimasel ajal nii palju tähelepanu endale tõmmanud, et otsustasin ka natukene tausta uurida. Ja avastasin sellise huvitava fakti, et kui Pärnu turul ostavad sealsed pandimajad ja juveliirid 585 prooviga kulda kokku hinnavahemikus 170-200 krooni gramm, siis eelmainitud ettevõtte äsjaavatud nn Kuldne Seif pakub sama proovi grammi eest 270 krooni. Hinnavahe missugune!

*Ok! - nüüd on kindlasti reklaami lõpp*

Tegelikult on asi selles, et Eesti turul toimuvat uurides olen avastanud, kui palju lüpstakse tegelikult väikelinnade elanikke nende endi naabrite, pandimajade omanike poolt. (Ja ma ei palu vabandust selle eest, et liigitasin Pärnu just väikelinnade alla - ma ise olen veel väiksemast kohast pärit ja tunnen selle paiga üle ka uhkust! [Mitte inimeste pärast...]) Kuigi internet on kõikidel käepärast, siis ei pruugi kõigil olla võimalusi sõitmaks suurde linna oma kaupa müüma. Kuld on kaup ja selleks, et selle müügi pärast ikka tasuks võtta ette mitusada krooni maksev bussi- või autotrip, selleks peab seda kaupa ka hulgim olema.

Seni Eesti suurim tegija Tavid on oma normaalsete hindadega kontorid rajanud vaid Tartusse ja Tallinnasse, mis on enam-vähem ka ainsateks kohtadeks, kus kulla kokkuostu hind on enam-vähem normaalsuse lähedal. Samas on turuliidri positsioon lubanud tal ka loorbereile puhkama jääda.

Seda tervitatavam on aga Unico kui uue tegija teeninduspunktide võrgu rajamine ka teistesse Eesti linnades, sest nähtavasti on aru saadud, et Eestis on mujalgi inimesi peale nende kahe suurema linna. Ning positiivne on ka see, et hinnatase hoitakse ühtlasena hoolimata teeninduspunkti asukohast.

*Deem! Kas nüüd saab reklaam läbi?!*

Tegelikult jah - tegemist on hoopis sotsiaalse turundusuuringuga.

Seega - olge tervitatud osalema.

PS Kuld on väärt kraam, aga hea ja oma naine on ikka kallim :)

Öös. FB'ist, tulevikust, visioonist - ilma muusikata - ainult sõnad

2010-12-12T04:53:00.001+02:00

Kell kolm öösel ärgata ei ole üldse tore, küll võib aga pärast ärkamist aknale suitsu tegema minnes igasugu mõtteid pähe tulla. Isegi nii palju, et sellest võiks lühikese blogikirje asemel hoopis pikema ja põhjalikuma essee kirja panna. Kahjuks on aga viimase aja tendents selline, et kui ma kohe mingit mõtet kirja ei pane ja otsustan selle järgmisse hommikusse lükata, siis tõenäoliselt ei jõua need üldse kirjapilti.

Praegugi oli aknalt tagasi tulles pigem tunne, et vaataks pigem kuni une taastulekuni ühe osa Stargate Atlantist ära, ent sain siiski on tahtejõunatukesel sabast kinni enne, kui see läbi ukse välja jõudis lipata.

Muidugi on sissejuhatust kirjutades ja väikest taustauuringut tehes juba esialgse mõtte erksus tuhmuma hakanud, sest pidin kindlasti ka Facebooki oma pilgu heitma. Nimelt mu aknapealne mõte ongi seotud selle sotsiaalvõrgustikuga (edaspidi FB) ja mul on väga karvane tunne, et oma alguse sai see mõte sellest, et paar päeva tagasi sai loetud blogimaailmast Krafinna "Kaitsekõne, pühendatud feissbuukile". Kuna mainitud blogilehel ei leidnud võimalust oma arvamust avaldada, siis jäi see teema mind natukene kummitama (mitte küll nii, et see oleks minu une lahkumise põhjuseks, aga ikkagi) ning nüüd saigi aknal lõdisedes midagi sellest kummitamisest valmis genereeritud.

Mulle meeldivad paljud ulmekirjanikud selle pärast, et neil on selge visioon sellest, milline on nende arvates elu tulevikus. Mingisugune visioon kerkis tänasel ööl ka minu silme ette (mitte, et see mind kohe visionääriks või ulmekirjanikuks muudaks).

Ma ei hakka ise FB'ile kaitsekõnet pidama ega seda ka maha tegema, sest seda on erinevate avaldamiskanalite kaudu juba vaat, et mõttetult palju tehtud - kõiki selleteemalisi arvamusavaldusi ei jõuaks vist iial läbi lugeda (iial on muidugi pikk aeg ja Connor MacLeod vaidleks mulle tõenäoliselt vastu, kui saaks).

Aga FB on lahe. Siin mitte niivõrd konkreetse lehekülje või võrgustikuna, aga pigem kui selle idee edukaima esindajana. Sotsiaalvõrgustikuna on FB saavutanud edu, milleni vähemalt lähiajal ükski konkurent ei jõua. Praeguseks on asi jõudnud nii kaugele, et FB'iga on hakanud liituma ka need, kes seda ise võib-olla ei teekski, ent kes soovivad siiski silmapiiril olla. FB'is olemine on muutumas vajalikuks, kohustuslikuks. Stiilis kui sind pole FB'is, pole sind olemas.

Mitte, et ma oma olemasolu juba selle moto (sõna "moto" kirja pannes liikus mu uitmõte võimalusele, et selle sõna sünnis mängis rolli sõna "mootor", sest moto on midagi, millega inimene end motiveerib, mis paneb teda liikuma; huvitav, kas tegemist on õige loogikaga?) järgi teadvustaksin, aga mingil kummalisel ja mitte nii otsesel moel tundub see küll nii. Üks killuke minu visioonist selline, et FB'i aksepteerides ja seda kasutama hakates olen ma astunud sammu tuleviku poole.

Mitte väga kaugel minevikku minnes võib nimetada kolm asja - mobiiltelefon, internet ja e-mail -, mis tundusid esialgu (vähemalt minule küll) võõristust tekitavate ja mitte eluliselt vajalikena. Ma teadsin, milleks neid kasutatakse ja mida nendega teha saab, ent ma arvasin mingil ajajärgul oma elust, et need ei ole eluks hädavajalike asjade nimekirjas. Siin võib muidugi vaielda sõna "hädavajalik" definitsiooni üle, sest tõsi - toidu ja joogiga neid veel võrrelda ei saa, kuid üha lähemal on aeg, mil toidu ja joogi hankimist ilma ühte neist kolmest kasutamata enam ette ei kujuta. Jah - praegu saab veel elada mobiiltelefoni või isiklikku elektronposti aadressi omamata, ent ausalt - mis elu see on? Meie ühiskonnas tähendab see seda, et oled enamikest asjadest ära lõigatud.

Tööd otsida ilma neid vahendeid kasutamata on juba suhteliselt mõttetu, samuti on tööandjal suht keeruline sind leida, sind teavitada, kui sul neid ei ole. Jah - seda kõike saab veel ilma, aga kui kauaks ja milliste hindadega? Lihtsam on neid aksepteerida elu täieõiguslike osadena ning õppida neist võtma kõike, mida need võimalused pakuvad.

Sama teed on praegu liikumas ka FB. Kindlasti ei kujutanud isegi selle võrgustiku looja alguses ette, kui suureks ja laiahaardeliseks tema loodu kasvab, kui palju võimalusi see inimestele pakub. Enamus FB'i kasutajatest leiab FB'is endale tegevust küll vaid fotode üleslaadimise ja suht-koht üksluisete kirjete lisamisega, ent see ei ole ju kõik, mida FB pakkuda võib.

Tegemist on sotsiaalvõrgustikuga, mis ühendab inimesi, mis loob kontakte, mis hakkavad ühe suuremat rolli mängima reaalelus. Juba on paljud ettevõtted ennast ka FB'i üles seadnud, turundus- ja reklaamitegelased katsetavad piire ning usun, et kaugel ei ole ka aeg, kui kahe reaalmaailmas kõrvutiasuva ja sama tootegrupiga tegeleva ettevõtte ellujäämisel osutub oluliseks faktor, kumb neist FB'is on või kumb oskab selle võimalusi paremini ära kasutada.

(Korraks teemast välja - Elades ja olles Eestis ning ajuti ka siintoimuval silma peal hoides olen tähele pannud, et eestlased suhtuvad FB'i paraja skepsisega. Milles asi? Peame end ju maailma IT-riikide tippu kuuluvaks, tunneme (õigusega) uhkust, et oleme nii kõvad tegijad, innovaatilised, kui kasutada ilusa kõlaga sõna, aga FB'i vaadates kehitame õlgu ja nuriseme. WTF? Skype'i me ju kiidame ja kasutame ja püüame igale väljamaalasest uuele tuttavale öelda, et näe - meie oma. Kas selles ongi asi? Et FB ei ole meie loodud? Rumal eelarvamus. Autot me ju ka ei leiutanud, aga kasutame neid ikka. Me peaksime oma teadmistega just FB'i kiiresti selgeks õppima, et sellest rutem kasu lõigata, kui seda suudavad suuremad ja mitte nii paindlikud riigid.)

Deem! Seni olen kirjutanud vaid FB'i tänapäevast, mis ei olnud aga mu algne mõte. Tänapäev ei ole visioon. Enamasti. Aknal suitsetades mõtlesin aga sellele, et kui praegu kajastatakse FB's oma emotsioone ja mõtteid verbaalselt, kirjete ning postitustega, siis mingil hetkel võib see muutuda automaatseks. Ronib Fb ju praegu igasse telefoni ning ulmekirjandusega või ulmega üldiselt kasvõi pealiskaudselt tuttav olles ei ole võõrad ka ideed inimese pähe installeeritavates kiipidest. Tänapäeva tehnoloogia areng ei ole sellest enam kaugel, kui nööpnõelapea suurune telefon sulle kõrva taha naha alla siirdatakse ja oledki kogu aeg hands-free-süsteemil. (Tegelikult pole ma tehnika arengul enam nii kaua silma peal hoidnud, et ei tea, mis kõik juba valmis on.) Kindlasti on sel hetkel ka FB kui suurim sotsiaalvõrgustik sul peas ning isiklikult oleksin väga rõõmus, kui teaksin-tunneksin-oskaksin kasutada kõike endale pähepandavat informatsiooni.

Ma ei ole küll kindel, kas FB pole siis juba Mindbook'i nime all, ent on suht kindel, et praegune FB tungib igasse eluvaldkonda ja varsti on ilma FB'i kontot omamata elada sama keeruline, kui on see praegu ilma eelmainitud kolme leiutiseta lähiminevikust. Ma ei väida isegi seda, et selleks peab olema FB, ent mingi internetipõhine sotsiaalvõrgustik muutub peagi elu vaat, et kohustuslikuks osaks.

Oma visioonile akna peal mõeldes arutlesin omaette ka selle üle, kui palju selline sotsiaalvõrgustumine muudab maailma elukorraldus, sest on üsna selge, et kõiki 7 miljardit me kindlasti lähimate aastate jooksul kontot looma saata ei saa. See suurendaks inimestevahelisi lõhesid veelgi, ent samas muutuks ka selle lõhe ületamine edaspidi tunduvalt lihtsamaks. Loo vaid kusagil konto...

Tegelikult on teema nii lai, et tahaks veel pikemalt kirjutada, aga kell on juba vaikselt viis saamas ning mu silmad vajuvad juba kinni. Lähen magama ja võimalik, et peagi jätkan oma isekeskis arutlust teemal, mida toob kaasa endaga globaalne sotsiaalvõrgustumine. Keda ei huvita, ärgu lugegu.

Igatahes on see asi kirjutatud öösel ning sellega peaks mu hullus olema põhjendatud.

PS Aga mul on hea meel, et suutsin järjest üle A4 teksti kirja panna. Mul on veel lootust...

Vahepealsest

2010-12-08T17:15:00.001+02:00

Mitte, et kirjutanud palju oleks, aga midagi ikka.

Peale Narvat on juba nii Pärnus kui Kadrinas käidud ning ka esimesed külmad ära külmetatud. Väsimus on suurest jooksmisest kallal ja seepärast on ka enda blogileht selliseks suht võõraks kohaks jäänud. Igal õhtul on tunne, et peaks ja tahaks midagi kirjutada, ent lihtsalt ei jõua, ei viitsi, ei taha sooja karvase teki alt enam välja pugeda.

Õhtu jõuab iga kord nii kiiresti kätte, et ega suurt peale söögi ja voodi tahagi. Piljardit pole ka enam sada aastat mängimas käinud, kuigi kii seisab siin laua kõrval nurgas. Ootan, et jõuaks; ootan, et tahaks... Ei tea.

Kas tõesti on elus nii, et kui hakata millegi tõsisega tegelema, siis ei jätku enam millekski muuks tahtmist? Kaovad kõik vajadused hobide järele, mis varem tundusid nii eluolulised, et ei saanud päevagi neist eemal olla. Nüüd tundub see sinnakanti minevat ja mul on sellest kahju. Facebook'i kirjed, mõni lause pikad, on praeguseks saanud minu pikemateks kirjutisteks ja ega neistki viimasel ajal mingit erilist loomingulisust välja paista. Kahju.

Igatahes - lähipäevil vaatan oma elu üle...

Narvas

2010-11-18T15:50:00.002+02:00

Kui sa pole Narvas 15 aastat käinud, siis on palju üllatusi. Minul on neid siiani küllaldaselt. Asjaajamine on meeldivalt kiire ja konkreetne ning mis on siin eriti suureks plussiks - taksosõit linna sees maksab 20-25 krooni :O Hommikul bussile kiirustades läks Nõmmelt bussijaama kiirustades taksole 170 krooni :O Tegemist oli küll Tallink taksoga, aga mis teha, kui hommikustes tingimustes ükski teine teenusepakkuja autot välja käia ei suutnud. Teenusel ja teenusel on ikkagi vahe ning mõnikord osutub see vahe nii oluliseks, et kvaliteedi saamiseks võib ka enam maksta. Aga Narva ongi selles suhtes lahe - ühe hommikuse sõidu Tallinnas eest saab siin terve päeva ringi tiirutada ning vahepeal on autojuhid nõus sind ka kümneid minuteid ootama.

Inimesed tunduvad ka lahedad.

Hommikupoolikul bussis Narvale lähenema hakates tahtsin eesistuvate tädikeste käest uurida, kas buss saab teha soovipeatuse ka mind huvitava keskuse juures. Kuna tegin seda vene keeles, siis oli minu jaoks suureks üllatuseks see, et sõna otseses mõttes pöördus rohkem kui pool bussis istuvatest inimestest (ca 30 inimesest 20) minu poole ja hakkas mulle selgitama, et kus ja kuidas. Hämmastav vastutulelikkus ja sõbralikkus minu meelest. Seega kivi lääne poole...

Aga muidu on ...

Mõned sõnad ehk 20 nädalaga multimiljonäriks

2010-11-15T17:08:00.004+02:00

Et W. Hocares täiesti kadunud ei ole, on üsna kindel. Ta lihtsalt puhkab praegu. Ma ei oska küll täpselt öelda, millest, sest viimaste aastate jooksul ei ole tal just palju tegemist olnud, ent siiski on hetkel näha, kuidas varbad lae poole sirutuvad.

Samal ajal, kui W. puhkust peab, püüab Marko oma eluga edasi minna ja tundub, et mingisuguse hoo on ta juba sisse saanud. Nokitseb ja tegutseb ning üsna üllatuslikult on ka mingeid tulemusi näha.

Seega - mingi elu toimub ja loodetavasti paneb üldise olukorra stabiliseerumine lõpuks ka W. ideed jooksma. Eks näe!

PS... Kui Plus500* kontot registreerides ja telfi kinnitades saab tasuta katsetamiseks 25 € ja sellest õnnestub kahe nädalaga teha 85+ € (millega ma olen suutnud ka kuidagi hakkama saada), siis see tähendab, et on lootust investeerimismiljonäriks saada.

Lihtne matemaatika näitab, et samas taktis jätkates on mul järgmise kahe nädala pärast 289 €, 4 pärast 982,60 €, 6 pärast 3340,84 € ja 10 nädala pärast sõidan puhkama, kuhu tahan, sest puht matemaatiliselt on minu konto seisuks siis 38 620,12 €.

Ning kui ma puhtalt matemaatiliste arvutuste järel 20. nädala pärast tagasi Eestisse jõuan, siis on mu kontol juba 17 547 217,09 €, mis tähendab seda, et mu telefon on kadunud sõprade tagasitulekust punane.

Praktiliselt võib asi muidugi nii välja näha, et kui keegi mind 20 nädala pärast nägema juhtub, siis ei pruugi mul mingit päevitust olla ning ma seisan ikka Söögiplatsi burksisabas :)

Math rules, life sucks!

* Plus500 on mingi investeerimisvidinake internetis

Vana mees

2010-10-19T17:33:00.001+03:00

Täna hommikul nägin ma vana meest. Vana ja habemes, istus teine bussis ja luges raamatut. Pikk, hall habe värises koos peaga. Vanadusväsimusest. Midagi tuttavat oli selle vanamehe näos ja nõnda ma meenutasin. Mitu peatusevahet proovisin teada saada, kus ma teda näinud olin. Ei olnudki. Lihtsalt tuttavad jooned. Filmist "D'Artagnan ja kolm musketäri". Mõtlen siin seda vene versiooni, kõige paremat.

Igatahes meenutas see vana mees mulle Lev Turovi poolt mängitud musketäride kaptenit de Treville'i. Oli teine selline väärikas ja väljapeetud olemisega - isegi kergelt küürakil istudes oma raamatu kohale kummardunult.

Ajuti tõstis ta pead, et teisi reisijaid vaadata. Ja mitte vaid vaadata, aga ta tahtis neid lausa näha. Esialgselt näha olnud vana mehe figuurist tekkinud arvamust hakkasid kummutama tema silmad - avalad ja täis uudishimu. Justnimelt avalad, sest arvan, et alles täna sain aru mõistest 'avalad silmad'. Temal need igatahes olid. Avalad, uudishimulikud ning läbinisti puurivad. Mina, kes ma olen harjunud inimestega võistu tõtt vaatama, isegi mina ei saanud tema pilgule vastu, isegi hoolimata faktist, et kandsin sel hetkel päikeseprille. Pöörasin silmad otseselt kontaktilt ära ning jätkasin tema vaatlemist piieldes.

Ta oli huvitav. Minu jaoks. Välimuselt küll väga vana, ent siiski oli tema olekus mingi täiesti ainulaadne nooruslikkus ja säde, mis oli kaugelt ja kõrgelt üle tema lähedal seisvate noorukite omast.

Kui ta enne Estonia peatusesse jõudmist oma raamatu õlakotti pani ning tõusis, et väljuda, siis oli ka tema liigutustes reipust, mida ei oleks oodanud. Enne bussist väljumist ta naeratas. Kõigile. Tervele bussile korraga.

Nüüd, kui päev on juba õhtusse jõudnud, on see vana mees mul ikka veel mõtetes.

Vist seepärast, et tahaksin isegi tema eas selline olla...

Nõmedaks minemisest

2010-09-30T16:20:00.001+03:00

Inimesed lähevad nõmedaks eri moodi. Mina ei ole veel seda õiget moodi avastanud, aga praegusel hetkel kaalun tõsiselt, kas ei peaks ma seda lähemalt välja uurima. Miks ma oma uue kirje alguses selliseid mõtteid mõlgutan.

Ah! Niisama... Lihtsalt paar täna loetud asja on mind sellisele kummalisele asjale mõtlema pannud ja kui ma siia, tänasele kirjele pealkirja hakkasin panema, siis olid need ka esimesed sõnad, mis kohe pähe trügisid. Ja nii sissejuhatuse asemel ma siis selle esimese lõigu kirjutasingi.

Muidu kulgeb kõik vana tuttavat rada pidi. Suuri uudiseid nagu ei olekski, ent miskipärast on kõndimine raskemaks muutunud. Väikese mõtlemise järel jõudsin arusaamisele, et ju on mu tee siis hakanud vaikselt ülesmäge liikuma. Harjumuspärase allalibisemise kerguse pärast olen suutnud võõrduda füüsilistest pingutustest, mida on vaja oma elu eduka elamise nimel teha ning nõnda tunduvadki need väikesed künkaharjad Lõuna-Eesti kuppelmaastiku rängema osana. Saan varsti tugevaks.

Üsna pea tuleb hakata tegema ettevalmistusi järgmiseks suveks, kui soovin kuhugi ja kellegagi reisima minna. Vaatan ja uurin võimalikke sihtkohti ja Ungari on praegusel hetkel üheks kindlamaks kandidaadiks. Keeruline on selle riigi puhul vaid see, et otselende siit Eestist eriti ei ole. Samas ei ole õnneks ka midagi hullu sellest, kui teha üks ümberistumine Prahas. Ikkagi saab ajaliselt suht kiiresti kohale. 4 tundi ja 15 minutit ei ole sugugi palju, kui arvestada selle sihtkoha ilma ümberistumisteta varianti - bussisõitu :)

Seega saab hakata tegema juba mingeid kalkulatsioone ning edastama infot ka sõpradele-tuttavatele.

Seega viivad praegused rajad kõrgemale ja kaugemale. Kui kiiresti see kõik aga toimuma hakkab, seda ei oska ma küll hetkel veel öelda.

Uudised, mis ei olegi enam uudised

2010-09-13T11:22:00.001+03:00

Nagu viimasest kirjutisest näha, siis jõudis Paul tagasi ja on natuke pahane mu peale. Aga tõesti - mul ei olnud aega temaga eile tegeleda. Andsin talle arvuti (ja ma ei visanud seda), paludes tal enne magamajäämist mõned tulevase raamatu peapunktid sisse trükkida. Tund aega tagasi toa ukse vahelt sisse piiludes nägin aga poolikut pudelit tema madratsi kõrval, millel ta ise, hambad laiali, valju häälega norskas. Arvutit avades selgus, et midagi uut ta kirjutanud ei ole.

Proovin Pauliga pärast natukene tõsisemalt sellel teemal rääkida, sest tema varasemad külaskäigud on tõesti natuke katastroofilised tagajärjed kaasa toonud ning et seekord on meil vaja koos ka natukene tööd teha, siis tuleb selleks ka mingid reeglid kehtestada. Reeglid on seni Paulile küll vaid tema sõnavarast väljajäävaks sõnaks osutunud, ent ma siiski kaldun veel uskuma, et tema habemepusa ja ja koorma agressiivsuse all on olemas ka tibake kohusetunnet. Kuidas muidu saaks ta juba sajandeid Jõuluvana juures oma leiva... Ei, viinaraha teenida.

Aeg aga läheb ja septembri lõpuks tahaksin ma selle Pauli raamatu kindlasti valmis saada ja seepärast ei süvene hetkel ma ka muudesse kirjutamisteemadesse. Proovin hakata kirjutama meetodil "üks tükk korraga". Varasem KKK ehk "Kõik, Korraga ja Kohe" väga häid tulemusi ei andnud.

Õnneks sain "Rändajaga" oma käe natuke lahti kirjutatud ning seetõttu on hinge pugenud ka lootusekübe, et loominguline kirjutamisoskus ei ole mind veel täielikult hüljanud. Vastukaja on küll viimasele loole suht kasin olnud (nagu üldse mu blogile, mis pani mind kusjuures eile õhtul mõtlema blogipidamise vajalikkusele üldse), aga need üksikud arvustused, mida ma seni saanud olen, on seda proovimisesoovi siiski positiivse poolel hoidnud.

Nüüd aga teen kohvi valmis ja lähen proovin päkapiku maast lahti peksta (see on kujundlik väljend, sest vastasel juhul lõppeks asi päris kindlasti minu peksmisega - minu eilne käitumine oli juba väga piiri lähedal).

PS Süümekad vaevavad. Kuna mõned päevad tagasi panin oma Facebooki lehele üles ühe Youtube lingi minu arvates päris andekast reklaamist ühele kolmest maailma parimast sci-fi kirjanikule Ray Bradbury'le, siis pean kohe ausalt ära mainima ka selle, et tegelikult ei leidnud ma seda ise netis surfates, vaid ühest blogist, mida ma lugesin. Youtube'i lingi jagamine ei ole küll mingi suur kuritegu, ent idee võtmise koha pealt on see asi kaheldav. Seepärast panen siia ka lingi kohast, kust ma selle leidsin ja loodan, et "bibliblogi" pidajad mu peale pikka viha ei pea :|

Idee ja leid tuli siis siit:

BIBLIBLOGI kirje "Kuidas promoda kirjanikku?"

Ootamatu vastuvõtt

2010-09-12T22:12:00.006+03:00

W. muutus miskipärast väga mõtlikuks, kui ta minu tagumise peale ukse avas. Ma olin talle teatanud, et ma tulen, ta oli sellest vist isegi oma blogis pajatanud, aga ikkagi vahtis ta mind pilgul nagu oleksin ma prussakas hommikul tema lumivalge padja peal.

"Kas sisse ei kutsugi?"

Ta astus ohates kõrvale ning ma sain tuppa astuda, nähes kohe ka tema mitte meeldiva üllatuse põhjust.

Elutoa põrandal istus karvase teki sisse mässitud Moonmaid, ühes käes tiku otsa lükatud oliiv ja teises klaas punase veiniga (ma ei saa siiani aru, miks peab jooma alkoholi, millest meeldiva mõju saamiseks peab teist nii palju tarvitama, et järgneva ööga kulutaks karvase vaiba sisse korralikult sissetallutud raja magamis- ja vannitoa trajektooril). Mind nähes vajus näitsiku nägu natuke ära, tema silmad tegid kiirelt sähvava pilgu allapoole, et registreerida karvase teki kõrgust tema keha kattes (tekk oli küll igati korralikul kõrgusel, aga Moonmaidi pilgusööst reetis paljude riietusesemate puudujäägi selle teki all).

"Oi, tere, keda ma näen!" pahvatasin energiliselt, et õhus särtsuvat pinget leevendada. "Kukumuku!"

Olin korra kuulnud, kuidas W. nõnda oma kaunist kaaslast nimetas ning ma lootsin sellega neiu silmis plusspunkte teenida. Teenisingi - nii palju, et see tõstis mu jalad maast.

Muidugi sain hetk hiljem aru, et tegemist oli W.'ga, kes oma volitusi ja päris kindlasti ka julgust ületades oli mind koos mu reisikohvriga üles tõstnud ning kindlakäeselt väikese möbleerimata toa poole kandis.

"Sorry, Paul, aga räägime homme," ütles ta mind keset pimedust maha pannes. "Kohe toon koos madratsiga ka arvuti ja küünla sulle, sest elektrit siin veel ei ole."

Minu rusikasse tõmbunud käed hakkasid tõmblema, kuid mingil endalegi arusaamatul põhjusel ei jooksnudki ma peaga läbi seina, et W.'l kohapeal ajude reboot korraldada. Deem! Iga teisega ma seda ju teeks!

Matsuga lendas madrats ja küünal nurka, kui W. pikk ja kõhna kuju oli ukseavasse ilmunud, sülearvuti päästis samasugusest matsust minu meeleheitlik hüpe, et sellele enne puupõrandale kukkumist käed alla saada.

"Head ööd!"

Siis käis uks pauguga kinni ja teises toas keerati hetk hiljem muusika kõvemaks.

MIDA KURADIT?!

No ma ei saa aru. Keerasin siis viinapudelil korgi maha ja oodates, kuni arvuti end tööle ragistab, mõtlesin toimunu üle. Püüdsin seda isegi analüüsida, aga kellaaeg oli vist liiga hiline ja sõõm tulist tundus paremini aitavat. Küll ma hommikul temaga veel räägin!

Aga seda tuleb tunnistada, et midagi mulle W. uue käitumise juures siiski meeldis. Mis täpselt, seda ma küll veel ei tea, aga küll ma selle välja uurin. Kummaline...

Aga jah - ma olen siis tagasi. Proosit!

Paul

Ühes septembri pühapäevas...

2010-09-12T17:29:00.002+03:00

Varsti saab jälle täis üks aastake väikesest jalutuskäigust, mis toona muutis mu elu nii põhjalikult, et on muutnud mõned inimesed isegi kadedaks (selline avastus võimalikkuse üle tuli välja ühes möödunud päeva vestluses ning eks see teema leiab ka natuke täpsemat kajastamist, kui selleks õige aeg kätte jõuab). Vaatan praegu siin Nõmmel aknast välja, vaatan igihaljaste mändide vahelt paistvaid lehtpuid ning võrdlen.

Praegu ei ole veel nii palju kollaseid lehti, ei ole veel nõnda palju sügist kui toona. Hallust küll, aga sügist veel mitte.

Hommikul toast välja rutates ja lennu pealt fotokat kaasa haarates ei teadnud ma sii, kui palju see üks päev muudab mu elu. Kui palju võib muuta üks (minu jaoks) varahommikune jalutuskäik ümber kodualeviku, mida jäid mäletama üle kahesaja kaadri sügisvärvides Kadrinast; sellele jalutuskäigule järgnenud ekslemised Neeruti mägedes, istumised Sadulamäe vabaõhtuteatri pinkidel, kükitamised Loobu jõe kaldal ja need äraminemishirmus sammud Kadrina surnuaial.

Kunagi ei tea ust enda järel kinni pannes seda, kas taas selle ukseni tagasi jõudes avad sa seda sama inimesena, kellena sa sealt läksid, või oled sa vahepealsete minutite, tundide, päevadega muutunud hoopis kellekski teiseks.

Sügised on siiani väga erilised olnud ja tõenäoliselt need erilisteks jäävadki. Ma tahan, et need jääks, sest ei ole midagi ilusamat jalutuskäigust mitmevärviliste vahtrate all. Riiete vahele pugev jahe ei ole küll kõige meeldivam tunne maailmas, ent seda enam tajud sa soojuse tegelikku soojust, kui oled enne väljaminekut taibanud selga panna kadunud vanaema kootud villase kampsuni. Tajud ja tänad teda veelkord - aastaid hiljem.

Sügis on eriline. On seda praegugi. Kuigi kalendri järgi peaks veel suvi olema, siis paljajalu enam tagahoovi suitsule ei lähe. Varbad tõmbuvad sinakaks. Kiiktool seal arooniate taga on veel lahti võtmata, ent kaugel enam seegi aeg on. Seniks tuleb aga nautida neid minuteid, kui oled pea tooli käetoele toetanud ja vaatad aeglaselt üle maailma sõudvat ühtlast pilvemassi.

Kuidagi nostalgiline olen. Õnneks on küll tegemist hea nostalgiaga, seepärast ma eriti ei muretse.

Lähengi välja. Jalutama.

Elust ristteel

2010-09-10T18:15:00.001+03:00

Elu ristteed on sellised kohad, kus sa korraks seisatad ja mõtled möödunule, võtad arvesse kogutud kogemusi ja teed nende põhjal järelduse, millise suuna sa peaksid sellel järjekordsel ristil tegema. Loogika ütleb, et mida rohkem on neid kogemusi minevikust, seda õigemad peaksid olema edaspidised otsused, ent võta näpust! - alati ei ole see nii.

Vähemalt nii palju olen ma enda kogemustest selgeks saanud. Justnimelt kogemustest nende ristmike põhjal. Ikka ja alati teen ma järjest ekslikemaid järeldusi ja jõuan otsapidi aina hullematele radadele. Miks?

Räägitakse karmast, millesse ma seni eriti uskunud ei ole, kuid mida aeg edasi, seda enam tundub mingi ebaõnn mind jälitavat. Või siis rumalus. Väga rumalaks ei ole ma end seni veel pidanud, aga peab vist ka selles suhtes oma vaated üle revideerima. Järsku olen ma kusagil väga põhjalikult puusse pannud?

Siiski tundub ebaõnne süüdistamine ja sellest lähtuvalt ka karma olemasolu tunduvalt lihtsama lahendusena. Ei saa ju olla, et kõik järjestikused otsused on valed. Pigem on ikka asi õnnes, mida ei ole. Siinkohal meenub kohe Larry Niveni raamat "Rõngasplaneet", kus üheks kandvamaks teemaks oli seos õnne ja geneetika vahel (olen seda teost vist korra oma blogis juba maininud). Kui seda teooriaks aluseks võtta, siis minu geenides on elus läbilöömiseks vajaliku õnne osakaal nullilähedane. Samas - võttes arvesse tulemusi videopokris, siis võib ka geneetilist õnne liigitada mitmesse rühma, sest mänguõnne tundub geenides ikka natuke olevat (tänu sellele olen leidnud ka ühe parematest sõpradest ja see ei ole mitte mänguhasart, mida ma siin sõbraks nimetan).

Igatahes olen praeguseks hetkeks jõudnud jälle mitmele paralleelsele ristmikule, kust väljub enam kui kaks haruteed ja otsused, mida suuna valikul teha tuleb, on suhteliselt keerulised. Mida ja kuidas professionaalselt otsustada, milline otsus vastu võtta oma aadressile mõeldes, kuidas liikuda edasi eneseteostuse teemadel?

Viimasele küsimusele on vastus vist peaaegu leitud, sest esimesed sammud sellel suunal olen ma juba teinud. Nüüd jääb üle veel vaid kahele arusaadavad lahendused leida.