Teisele planeedile? Keelumärk ette ja okastraat ümber!

Ajendatuna Delfi poolt hiljuti esitatud küsimusest, kas läheksin võimalusel teisele planeedile elama, olen seda mõtet päris mitme nurga alt vaaginud. Kuna nüüd aga sattusin lugema ühe minnasoovija mõtteid (tõsi - Cynthia O. sooviks vaid lühiajalist ekskursiooni), otsustasin ka endapoolsed mõttekillud üles tähendada.

Sarnaselt Cynthiale olen ka mina unistanud tähtedevahelistest reisidest, vahel õhtuti väljas käies lootes nn. röövimist UFO'de poolt ja kaasa elanud paljudele teadusliku fantastika raamatutele, filmidele, sarjadele. Ja kui lõpuni aus olla, siis minu huvi kirjutamise kui tõsise tegevuse vastu sai oma alguse just ühe neljakaustikulise ulmeromaani kirjutamisest kaheksandas klassis.

Nüüd on vanust juurde tulnud, enamus sci-fi kirjanduse paremikust läbi loetud, mõeldud ja arutletud. Televiisorist tuttavat ja seni kõige pikemaajalisemat seriaali "Tähevärav SG-1" olen ka vist korda kolm-neli ära vaadanud. Nüüd, selle küsimuse Delfisse ilmumise hetkeks olin ühe teise seriaali neljanda hooaja viimaste osade juures.

Esmamõte oli minulgi, et selles ei olegi mingit küsimust - loomulikult tahaksin minema. Kujutlusvõime hakkas tööle. Varem erinevate meediumite kaudu kogetu andis mõttelennule piisava tausta.

Algus oli paljutõotav. Lend teise tähesüsteemi tehniliselt üliarenenud laeval, ajaveetmiseks uue tuttava, meist kõrgemalt arenenud tulnukrassi andmebaasid ja raamatukogud. Tõenäoliselt ei tekiks igavus ka pikema reisi kestel juhul, kui kosmoselaev liiguks meile teada olevate füüsikaseaduste põhjal ja reis kestaks kuid või aastaid. Samas - loomulikult kasutaksid need tulnukad reisija bioloogilise kella kulgemise aeglustamiseks külmutamist, staasist (termin ulmekirjandusest; peatab aja kulgemise väikeste, sh. ka elavate objektide ümber) või mingit kolmandat-neljandat ideeliselt samaväärset olekut. Või oleksid neil vahendid aegruumi väänamiseks, luues jällegi ulmekirjandusest tuntud "ussiaugu" Universumi erinevate punktide vahel. Või... Võimalusi on palju, kindlasti meeletult rohkem, kui meie oma piiratud füüsikateadmistega arvatagi oskame.

Kohtumine teiste eluvormidega... Paljutõotav? Alguses kindlasti. Aga edasi? Olles sattunud oma reisile tänu tulnukatele, oleme nende elukohas, nende maailmades kindlasti rohkem uurimisobjekti ja/või vaatamisväärsuse eest. Kas tahaksime oma elusid elada kui vitriinis? Mina küll mitte.

Võib-olla olen ma liiga pessimistlik, ent ma ei usu, et meil kui tsivilisatsioonil oleks pakkuda midagi rahumeelsetele mõistuslikele eluvormidele, kes on lahendanud tähtedevaheliste lendude saladused ning meid juba niigi Galaktika äärealalt üles leidnud. Me ei suuda endaga oma pisikesel rohesinisel planeedilgi hakkama saada, rääkimata siis veel kõrgemaile olendeile millegi andmisest. Olgu - võib-olla tsirkusesse me sobiks.

Samas on suhteliselt suur aga tõenäosus, et meid kunagi avastavad olendid on agressiivsed ja seega ka mitte eriti rahumeelsed. Nimelt on osake looduse olemusest selline, et edasipürgivad ning uutavastavad ja -otsijad olendid on valdavas enamuses agressiivsed. Ning sellised tulnukad meid vaevalt lõbureisile ja lustielule viiks; pigem juba tooreks tööjõuks, aga sellisel juhul eelistaksin juba Venemaa söekaevandusi - tõenäosus kord nädalas omastele interneti teel teateid saata on Venemaal siiski suurem kui näiteks Omikron Kuuel.

Kuna need kaks võimalust, kus meid korjaks üles teised eluvormid, meid ei rahuldaks, siis jääb üle kolmas. ISS'le (Rahvusvaheline Kosmosejaam) raketid külge, päikesepurjed üles, "Tähevärava" (ja paljude teiste teoste-sarjade) ussiauguteooria ellu viia ning -- 3.. 2.. 1.. Start!

Kuhugi kunagi palju hiljem kohale jõudes oleks algus, esimese koloonia ülesehitus ja areng küll üksikisiku jaoks huvitav, ent kas me mõistusliku eluvormina seda ka vajame? Mis oleks seal paremat sellest, mis meil on siin?

Tegelikult me võtaksime kõik oma mured, probleemid ja konfliktid kaasa ka sinna - meie arvatavasse Eedenisse. Peagi oleks seal kõik sama muserdunud, korrumpeerunud ja väsinud kui need, kes jäid neist maha Maale.

Kui me siin Maal, väidetavalt ainsa intelligentse eluvormina, ei suuda oma eriarvamusist üle olla ja võime tülli pöörata iga väiksemagi asja pärast, siis milleks oleks meil tarvis kõike seda jama veel suuremas ulatuses levitada. Unistada ilusast elust kaugel võib, ent kahjuks viib reaalsus meie praeguse mõtlemise juures selle ilu ja uudsuse kahjuks üsna ruttu ära.

Inimesena kui eluvormina peaksime esmalt püüdlema enda vaimse tasakaalu, stabiilsuse suunas ja alles siis hakkama mõtlema kaugemale. Praegusel kujul oleksime me vaid viirus, mis tahab oma peremeesloomast edasi levida.

Kuigi see on üsna pessimistlik arvamus inimkonna jaoks, tahaksin keelumärgi ja okastraadi Maa ümber üles seada ühe ulmekirjanduse suurkuju, Arthur C. Clarke mõttega raamatust "Lapsepõlve lõpp":

"Kuule ja oma süsteemi planeetidel võite te ringi seigelda," lausus Karellan, "aga tähed - tähed pole inimkonna jaoks."

*

Lõpumärkuseks võiks lisada ka natuke reaalsemaid arutlusi: tõenäoliselt valmistaks elu teistel planeetidel põrgupiina, sest leida elukõlbulik planeet on suhtkoht võimatu: kord on hapniku sisaldus, kord raskusjõud, kord kiirgus vale - mis iganes. Näiteks võib ühe planeedi väiksemas raskusjõus sündinud inimese organism areneda nõnda, et ta ei suuda kunagi Maale tulla. Ja samas vajutab teise planeedi suurem raskusjõud ka tugevaima meie seast mõne hetkega siruli. 

Liiga probleemne - siin on hea! :)

Hetk tähesäras

Möödunud neljapäeval toimus minu kirjanduslikul teel väike ime ja sain tavalisest natukene suurema tähelepanu osaliseks. Nimelt otsustas Delfi Rahva Hääle toimetus, et võiks minu neegri- ja pioneeriloo, mis on üleval ka siin blogis, üles seada Delfi arvamuserubriigi päevalooks. Seega "Neeger on neeger ja mina olin pioneer. Mis siis?!" koos lingiga tähesärasse.

Kuigi ma ei ole ise kunagi väga suur Delfi fänn olnud, andis seekordne juhus mu kirjatükile tähelepanu, mida siin blogis saavutada on hetkel veel täiesti võimatu. Nimelt on praeguseks hetkeks Delfi statistika andmeil seda lugu avatud üle 9000 korra ja kommenteeritud 191 korda. On see Delfi siis, mis on, aga ajast, kui ma hakkasin kasutama Blogspoti statistikat, on minu blogis kahe ja poole aastaga 13500 vaatamist ja 150 kommentaari.

Seega saab öelda, et üks avaldatud artikkel Delfis tõi mulle paari päevaga rohkem kommentaare ja 2/3 vaatamistest, kui on suutnud teha minu blogi kahe ja poole aasta ning 235 tekstiga.

Kokkuvõttes paneb see mõtlema minu kui kirjutaja mõttekusest avaldada oma kirjutisi siin ajaveebis. Kui mingis portaalis avaldatud tekst, mis ei ole minu isikliku arvamuse järgi isegi mu paremate kirjutiste seas, saavutab nn reklaamina enam tähelepanu, siis milleks on tarvis oma aega ja mõtteid kirjutada siin.

Muidugi ei kirjuta ma oma asju ainult tähelepanu pärast. Loomulikult - kuna plaanin millalgi avaldada oma romaani ja püüelda oma kirjutamisega ka natukene tõsisema taseme poole, siis on minu ajenditeks ka loominguline eneseteostus ja kvaliteet, ent samas tuleks muuta oma kirjutamissoov ka mingil moel kasumlikuks tegevuseks. Praegu see seda ei ole.

Siiski tõstis avaldamisseik natukene mu enesekindlust. Kuigi kartsin esialgu kommentaariumit avada, osutus kartus Delfi tavapärase lahmimise ees seekord alusetuks. Ju sai asi piisavalt õige nurga alt kirjutatud ning enamus arvamusi artikli kohta tundusid olevat positiivsed. Oli küll ka hästi põhjendatud vastuargumente, ent igal inimesel on õigus oma arvamusele. Ja paaril juhul oli vastuargumentide põhjus minus - ma ei olnud suutnud oma ideed piisavalt hästi lahti seletada.

Hea tulemus siiski - artikli kohta, mis on kirjutatud otse Delfi tekstiredaktorisse ja üle lugemata/kontrollimata ära saadetud.

Nüüd tuleb veel teemasid leida ja edasi kirjutada.

Neeger on neeger ja mina olin pioneer. Mis siis?!

Ilona Martson kirjutas Delfis asjaliku artikli "rassistlikust" Pipist ning taaskord võeti kommentaariumis üles teema poliitilisest korrektsusest. Juba on seal vihjed homodele, kõikvõimalikele -fiilidele ja teistele ärritusallikatele. Tõenäoliselt - ma ei ole küll ennustaja - mainitakse seal varsti ka Edgarit. Lahe!

Kahjuks jäin oma algse mõtte kirjutamisega küll hiljaks, sest välja sigareti saatel mõtteid koguma minnes magasin maha võimaluse esimesena mainida enda esimest reaktsiooni. Sellega sai seekord hakkama üks kommentaatoritest. Tsiteerin:

"Olen üles kasvanud keskkonnas, kus neeger oli neeger ja pede oli pede ning me üksteist ei seganud - aga pikapeale hakkab tolerantsus nende vastu kuhugile kaduma. Tähelepanuväärne, et suurelt osalt tänu nendele, kes neid teemasid söögi alla ja söögi peale valjuhäälselt nina alla hõõruvad, ise ühtegi neist gruppidest kuulumata."

Tolerantsus kaobki sellise agiteeriva käitumise tagajärjel, see on selge. Mis jääb aga paljudele suuresuulistele ja -sõnalistele agitaatoritele arusaamatuks, on see, et tegelikult ei kao tolerantsus neegrite ja homode, kuivõrd selle teema vastu.

Mul on täiesti ükskõik, mis värvi on inimene või keda ta armastab; mind hakkab pikapeale häirima vaid see võlts võrdsuseotsing, mida päevast päeva peale surutakse. Igal inimesel peaks olema õigus oma arvamusele ja on täiesti vale keelata inimesel oma arvamust omada. Neeger oli neeger juba ammu ning nime muutus ei muuda neegrit paremaks või halvemaks inimeseks. Kui üks tuntumaid neegreid maailmas, Oprah, ei häbene ennast ja oma külalisi a la Chris Rock oma jutusaates neegriteks kutsumast, miks peaks seda häbenema meie? Kui tema saadet vaadatakse Hispaanias subtiitritega ja Oprah ütleb oma külalisele, et sa oled edukas must mees, siis mis sõna ilmub subtiitrites? Negro. Kas selle vältimiseks peaks nüüd hispaania keele ümber, poliitiliselt korrektsemaks tegema?

Enne, kui liigun neegritest edasi, üks küsimus Pipi kohta: kas need väikesed neegrilapsed kummardasid Pipi ees seepärast, et Pipi oli teise nahavärviga või põhjusel, et Pipi oli nende printsess? Seesama väike nüanss näitab, kui idiootseks võivad needsamad agitaatorid minna oma nõiajahil, nähes tonte seal, kus neid pole kunagi olnud.

Meist regulaarselt ülevoogavad homofiilia ja -foobia lained oleks selliste rumaluste demonstreerimiseks muidugi parimateks näideteks, kuid ei ole ju mõtet seda teemat JÄLLE üles võtta.

Näitena sobib ka klaperjaht kommunistlikule minevikule. Alati, kui on vaja kellegi kõrgemal asuva isiku kohta midagi halba öelda, siis meenutatakse nende kommunistliku minevikku. Ja praegusel ajal on enamus ütlejaist veel selles eas, et omavad täpselt samasugust minevikku. Võib-olla oli tase natuke erinev, sest kõik ei saanudki olla kommunistlike organisatsioonide kõige kõrgemad liikmed, aga kõik ei mahu praegu ka Riigikokku.

Kellegi süüdistamine kommunistlikus minevikus on mõttetu, sest see oli elu, see oli eluline vajadus sinna gruppi kuuluda, kui sa tahtsid saada osa neist vähestest hüvedest, mis tollal olid.

Mina olin ka oktoobrilaps ja pioneer ja - arvake ära! - mulle meeldis see tollal. Ma jõudsin olla isegi tähejuht ja kantseldada nooremaid. Jah, ma olin noor ja loll ja uskusin enamust sellest propagandast, kuid see ei loe. Mulle meeldis seal grupis, sest see grupp andis mulle võimaluse olla millestki suuremast ning tagantjärele mõeldes andis mulle ka palju hilisemas elus tarvilikke oskusi ja teadmisi.

See fakt ei tähenda aga veel seda, et ma usun neid tollaseid tõdesid täna. Ma ei usu, kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate algus andsid mu maailmavaatele uued dimensioonid, mis panid mind - ja kahtlemata enamikku meie praeguse vabariigi elanikest - ümber hindama oma arusaamu toimuvast.

Miskipärast tundub nüüd aga selle kõige tunnistamine häbiasjana. Pigem üritavab enamus kritiseerijatest elutarka näidelda ja panna meid uskuma, et nemad teadsid juba seitsme-, kaheksa- või kümneaastastena, et maailm on hoopis teistsugune. Mitte (otsin nüüd trükikõlbulikku sõna) haisugi te ei teadnud! Vähemalt selles vanuses mitte.

Agitaatorid on meid aga juba niipalju mõjutanud, et me ei julge avalikult tunnistada enam isegi osakesi enda elust.

Ometi oli see aeg, kus neegripoiss Mubulunga oli täpselt sama tore mängukaaslane kui kõrvalmaja Vanja - ainsa vahega, et rohkem päevitunud.

Miskipärast vaatame aga nüüd - poliitilise korrektsuse ja vabaduse ajastul - nii Mubulungale ja Vanjale natuke teistsuguse pilguga. Tegelikult on need ju needsamad semulikud jorsid, keda me kunagi teadsime, ainult natuke suuremaks ja vanemaks saanud.

Halenaljakas on sealjuures aga see, et nemad ei ole muutunud - muutunud oleme meie ise. Või oleks õigem öelda, et muudetud on meid?

Sealsamas Ilona Martsoni artikli kommentaariumis oli ka teine arvamus nõukaaegse ajupesu kohta võrdluses tänapäevasega, et tänapäevane olevat vaid mannetu vari. Sellega ei saa ma aga kahjuks nõustuda.

Tänapäevane ajupesu on tunduvalt peenem, nüansirikkam ja mõjusam, sest see on pannud meid salgama juba iseennast ja enda mõtteid kartuses, et me järsku enam sobitu kuhugi. Te olete head tööd teinud, ajupestud agitaatorid!

Mina olin pioneer ja mul on hea meel, et ma olin. Tänu sellele ajale ja läbitud koolile on mul vähemalt hea kaitse uute pesumasinate vastu.