Tunnelis

Kell on kohe kaks saamas. Öösel. Ja lõpuks ometi olen ma omadega täiesti tunnelisse sattunud. Vabandust! - Tunnelisse suure algustähega.

Võtsin nimelt täna kogu oma tahtejõu kokku ja hakkasin oma romaaniprojektiga edasi töötama. Päeval lugesin kusagil kellegi blogi ja kuidas inimesed lihtsalt tahet ja inspiratsiooni kasutades oma raamatuid avaldavad ning võib arvata, et just professionaalne kadedus oli see, mis pani mind ennastki oma vanu asju üle vaatama.

Kuigi pooleliolevaid töid on mitmeid, nende hulgas ka miniatuure ja lühinovelle, mille võiks tegelikult poole tunni või tunniga valmis kirjutada, otsustasin ma seekord haarata selle kõige suurema härja sarvist ning hakata oma eliitprojektiga edasi tegelema. Ning üllatus! - asi hakkas ootamatult hästi jooksma kohe.

Alustuseks hakkasin mõtlema sellele, et iga raamatu algus peaks olema selline, mis kutsuks inimest edasi lugema. Vähemalt mu enda kogemused näitavad, et kui autor ei ole suutnud esimese kolme leheküljega minus huvi äratada, siis ma seda raamatut edasi lugeda ka ei viitsi (siinkohal oli erandiks hiljutine Orwell, kellest ma pigistasin end läbi vaid seepärast, et keegi oli kusagil jubedalt kiitnud - ja puusse pannud! Neetud!!!). Ja nii ma otsustasingi kirjutada oma teosele uue, niiöelda sissejuhatava alguse, mis näitaks ära killukesed sellest, mis ees ootab ja kuidas ees ootab.

Peale sissejuhatava osa valmimist hakkasin läbi vaatama varem kirjutatud osasid, millest mõned lõigud tuli ümber kirjutada, sest Lauriito (üks Poogna lemmikuid autoreid) oli soovitanud teksti vähem hakkida. Ja nii ma siis korrigeerisingi natuke asju, mida vajalikuks pidasin.

Aa! Üks ajendav asi oli veel - nimelt leidsin paar päeva tagasi Poognat külastades teate kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusest. Kuigi selle tähtaeg kukub juba homme ja selleks ajaks ma enda asja valmis ei saa, siis märkasin ma seal nende romaanimahu miinimumnõudeid. Oli vist min 240 000 tähte. Sellega seonduvalt vaatasin enda asja ka natuke teise pilguga.

Et mu teos peaks tulema suhteliselt mahukas, siis otsustasin nii enda kui tulevase võimaliku lugeja jaoks kergemat teed minna ning teha projekti struktuuris väike muutus. Kui ma varem olin "Tunneli" jaganud mõtteliselt kaheks ebamääraseks osaks, siis nüüd panin paika konkreetsed piirid ja teemad raamatu kolmeks jagamisel, sest Anderi teel punktist A punkti O on tegelikult kolm otsustavat (küll mitte ajaliselt ühepikkust) etappi.

Nende kolme raamatu vahel (siiski tulevad need ühte köitesse) saab siis edukalt ära jagada ka nn mina-tegelase kirjelduste tasemed. Jee! Ja kogu asi saab natuke lihtsamalt mõistetav.

Aga "Tunnelist" natuke kaugemale vaadata, siis aastat kümme tagasi tekkis mul idee kirjutada üks sari raamatuid, üldnimetusega "Pärast pimedust - enne igavikku". Koosneks see sari siis kolmest teosest - "Ante Mortem", "Mors" ja"Post Mortem".

Miks ma mainin seda praegu? Oma "Tunnelile" mõeldes sain hiljuti aru, et tegelikult kasutan ma "Tunneli" juures paljuski neid ideid, mida olin kunagi mõelnud "Morsi", selle triloogia teise teose jaoks. Ja nüüd ma olengi dilemma ees, kas kirjutada "Tunnel" praegusel kujul lõpuni või töödelda olemasolev materjal ümber "Morsiks"? Või liikuda hoopis kolmandat teed ning teha neist miskit sorti sümbioot... Ei tea - kui ma hakkaksin materjali töötlema, siis kaotaks praegune teos umbes neljandiku oma mahust, ent samas annaks see suurema mõju "Ante Mortemile". Ei tea - keeruline. Fakt on aga see, et "Tunneli" ja "Morsi" peamised konfliktid kattuvad umbes 60 protsendi ulatuses.

.... mõtlen ....

Kuna minu teine projekt - "Valetaja" - eviks sama peategelast natukene uuemas kuues (lisaks veel paarile "Tunneli"-karakterile), siis oleks ehk võimalik ka see justnimelt selle triloogia tarbeks teostada.

.... mõtlen ....

.... et oleks aeg vist magama minna....

Juba mitmes nädal

Selle aasta alguses tundus, et käesoleval aastal saan ma valmis oma rekordkoguse postitustega aasta lõikes, sest nn kirjutamistuhin oli peal. Praeguseks on SEE tuhin kadunud, aga mõned päevad-nädalad tagasi avastasin, et saabumas on mingi vanemat tüüpi kirjutamise soov. Nimelt selline, mis looks ka midagi uut. Muidu on kõik viimatised tekstid olnud ju teiste inimeste kirjutatu kommenteerimine-arvustamine-arvamine.

Aga jah - üle pika aja olen iga päev vähemalt mõelnud loomingulisele kirjutamisele. Isegi idee on olemas.

Võimalik, et soov midagi kirja panna tekkis pärast seda, kui olin kuu ajaga ca 20 raamatut läbi lugenud. Enamus neist olid küll vanad lemmikud, kuid siiski sattus sekka ka ühtteist uut. Neist kõige märkimisväärsemaks peaks vist tänu ühele naisteajakirjale avastatud teosele. Georg Orwell ning tema "1984". Samas köites oli sees ka "Loomade farm".

Kuigi olin mõlemast raamatust juba kaua, kaua aega tagasi kuulnud, ei olnud need mulle kätte sattunud, sest tavaliselt püüan ma end eemale hoida asjadest, mida soovitab enamus. Ma ei tea, miks ma seda teen, kuid antud raamat oli järjekordne näide sellest, et ma olen nõnda käitudes õigesti käitunud.

Raamatus esimesena oleva "Loomade farmi" lugesin läbi vaid tahtejõule. Kuigi idee tundus alguses hea, hakkas see teisest leheküljest (sõna otseses mõttes) nämmutamisena tunduma ning see mulje ei kadunud kogu 92 allesjäänud lehekülje jooksul. Tegevus oli ettearvatav (ma ei olnud sellest teosest isegi kokkuvõtet lugenud) ja ka autori kirjutamisstiil häiris mind miskipärast.

Teine teos - "1984" - oli kindlasti tugevam "Loomade farm", ent nõudis läbilugemiseks siiski pingutamist. Seekord küll pigem ainult stiili poolest, sest süžee ületas eelnevalt loetut tunduvalt. Huvitavad arutelud ühiskonna toimimismehhanismide üle, mis omal kombel haakusid ka mu enda mõtetega kirjest Gaddafi kohta (siin blogis mingi paar kuud tagasi). Tundsin end nõustuvat Orwelli arvamusega, et paljud valitsused pooldavad varjatult sõda, sest see on tarvilik nende otseseks eksistentsiks. Kokkuvõttes olidki parimad kohad sellest raamatust seotud kirjeldatud maailmakorra filosoofia lahtiseletamisega. Teist korda seda raamatut ei loeks, aga ühe korra võis üle elada.

Miskipärast mõtlesin mõlemat teost lugedes tagaplaanil mitmete teiste ulmekirjanike loomingule ning sarnaselt Orwellile võiks ka mitmeid teisi ulmekirjanduse suurkujusid (Asimov, Clarke jne) pidada sotsialistideks, sest enamus nende kirjeldatud tulevikuühiskondi rajanevad sotsialistlikele ideedele.

*

Nii - nüüd on paar nädalat jälle möödas, kui ma seda kirjet alustasin, ent püüan end seekord ületada ning midagi varemkirjutatut ka lõpuni valmis kirjutada.

Nüüd, neid ridu tagantjärele lugedes võiks siia veel lisada, et peale eelnevaid teoseid lugesin taaskord läbi ka Arthur C. Clarke'i "Lapsepõlve lõpu", et saaks parema järelmaigu ning - pole midagi parata - Clarke kirjutab kordades paremini kui Orwell. Kuigi sotsialist nagu tuleb välja ka sellest raamatust.

Millal ma aga ise kirjutama hakkan ja lõpetan selle tühise kirjutamisest kirjutamise???

Kirjutamisõhinast

Ma tean, millest ma puudust tunnen.

Õhinast.

Oma kodulehele enda loomingu näiteid otsides hakkasin läbi vaatama oma varasemaid kirjutisi ning sattusin ka vanale tuttavale poogen.ee saidile. Praeguseks on sinna küll üles jäänud alles kümme teost, aga see selleks. Leidsin paar mäluavarustesse kadunud teost, mida läbi lugedes taipasin üht paljudest aspektidest, mis mind kunagi nii väga kirjutamise juures köitis.

Esimene avastatu oli miniatuur nimega "Kortsus käed". Selle loomislugu oli vist ainus, kus olin võtnud kellegi teise idee ning selle enda käe järgi ümber kirjutanud. Idee autoriks siis minu armas vennaraas, kes oli selle loo idee lühidalt arvutisse kirja pannud ning selle sinna vist unustanud. Pärast miniatuuri taaslugemist hämmeldusin jälle, kui sügav oli selle loo ajal mu venna mõtlemine (kirjapaneku ajal oli ta vist 18-19). Igatahes sai tema ideega kirjutis Poognas hea vastukaja ja on praegu 9st hindest 9 maksimumi saanud. Aga ma mäletan, kui ma seda kirjutasin.

Teine lugu, mille ma Poognast leidsin, kuid mis on olemas ka siin blogis - "Daša, Maša ja Nataša tagasitulek" -, oli juba rohkem minulik: sarkasm ja iroonia minu isikliku arvamuse kohaselt väga olulistel teemadel. Näitsikud, kes olid episoodilistes rollides astunud üles Päkapikk Pauli avapaugus, olid seekord oma elu elama hakanud ning olid nad täpselt sellisteks karakteriteks, keda sai õigel ajal ja õiges kohas ära kasutada. Ja ma mäletan, kui ma seda kirjutasin.

Kolmas - "Mure" - oli oma tekkeloolt jälle natuke teistsugune. Uudis USA sõjaväeosas massimõrva korraldanud psühhiaatrist ajendas mind seda lugu kirjutama. Kuigi olin varem kirjutanud ühe või kaks katsetust kodumaiste uudiste ajel, osutus see teema niivõrd kontrastseks, et idee, kuidas seda lugu kirjutada, tekkis kohe. Küll on aga Poognas üleval see kõige esimene variant, mida ma pole siiani isegi korrigeerida jõudnud/tahtnud. Kuid ma mäletan selle kirjutamist.

Mäletan, kuidas kirjutasin ma kõiki neid lugusid; mäletan, kuidas loo esimesi lauseid kirjutades tahtsin ma juba viimase punktini jõuda; see valmis saada. Õhin millegi loomisest oli elevusttekitav.

Just sellest loomisõhinast ma praegu puudust tunnengi. Ajaveebi kirjutamine seda õhina teket eriti ei soodusta. Pigem on siin (mõnikord) päevakajalistel teemadel sõna võttes valdavaks emotsiooniks ärapanemissoov ja miskipärast ma ei usu, et see kannustaks kuhugi kaugustesse liikuma. Pigem see tarretab mind kuhugi hetke.

Kaugustesse või siis vähemalt natuke kaugemale liigutab ikkagi pigem loomisõhin. Ja ma tahan seda õhinat tagasi.

Ma olen mitu korda oma blogis maininud töösolevat romaani "Tunnel", mille lõpetamine seisabki praegu kõige rohkem selle õhina puuduse taga. Täna sattus mu tähelepanu aga mu teisele suuremale projektile "Valetaja", millest võib õhina naastes kujuneda jutustus. Leidsin arvutist faili selle projektiga ning miskipärast olin seda alustades lisaks esimesele kolmele peatükile kirjutanud valmis ka idee kokkuvõtte.

"            Inimene, kes on valedest üles ehitanud terve oma elu. Ta valetab kõigile, luues enda ümber illusioone oma tegelikust olemusest. Kuna ta on sellega tegelenud juba aastaid, on ta selle kunsti veatult ära õppinud, toetudes faktile, et tema valede usutavus seisneb asjaolus, et tal on võime ennast veenda oma valede tõelisuses. Mis tähendab, et ta ise usub, mida ta räägib, kuigi ta võib poole tunni jooksul rääkida kahele erinevale inimesele kahest teineteist välistavast sisemisest veendumusest.

            Hoolikalt oma tegutsemist planeerides viib ta miinimumini võimalikkuse juhusest, et ta peaks ühel ja samal hetkel mängima mitut erinevat rolli; tema tähelepanu peab rolle mängides olema 360-ne kraadiline, et vältida võimalikke tema juuresolekul kohtumisi inimeste vahel, kellele ta on end näidanud erinevatest külgedest.

            Aga eksimine on inimlik - ja ikka toimuvad juhuslikud rollide kokkupõrked, mis toovad endaga kaasa suuremaid ja väiksemaid konflikte, mis nõuavad rollikujude muutmist uute valedega, tuues kaasa probleeme nende erisuguste ja vahel ka kummaliste tegelaskujude põhjendamisel.

            Toeks on Valetajale kaks sõpra, kellele, nagu arvatud, mängib ta samuti erinevaid inimesi - ühe jaoks on ta mentor, õpetades teda kasutama psühholoogiat kui vahendit saavutada oma eesmärke kergemini kui muidu; teine on lapsepõlve parem sõber, kellele ta võib rääkida osadest oma muredest.

            Teose arengu peajooneks oleks Valetaja sisemuses toimuv võitlus süümepiinadega ja tema eneseotsingud, kuna aastate jooksul on ta kaotanud teadmise oma tegelikust olemusest. Abiks on selles tema ellu ootamatult ilmunud inimene, kelle jaoks Valetaja enda arvates uue rolli ja isiksuse loob. "

Idee, mis on ajendatud kahe varasema miniatuuri - "Viimane sigaret" ja "Purunenud peegel" - kooskõlast, leidis sellise väljenduse. Nüüd on vaja see vaid valmis kirjutada, sest kogu süžee on mul peas ju olemas. Õhinat aga ei ole. Lihtsalt ei ole.

Tahan, aga ei suuda - vist olen veel liiga nõrk, et end selliseks paarinädalaseks pingsaks trükkimiseks ära rääkida. Jõudu saaks aga vaid õhinast.

Ma tean, millest ma puudust tunnen.

Aga ma ei tea, kuidas seda leida. 

Poolteist kuud

Poolteist kuud on möödas ajast, mil ma Unico'st ära tulin ning hoolimata tekkinud vabast ajast ei ole ma midagi veel oma blogisse kirjutanud. Võiks ju arvata, et kirjutamisaega on rohkem ja seda ongi, ent miskipärast kadusid ka soovid midagi kirjutada.

Mida ma olen siis selle vaikse aja jooksul saavutanud?

• Olen oma vanuse aastanumbri ära vahetanud - nüüd tähistab seda number 34.
• Lõpetasin projekti Mauruse pubiga. Sain valmis selle menüü kujunduse ning vähemalt ma ise arvan, et tulemus tuli täiesti normaalne.
• Tegin plakatite ja flaierite kujunduse Puurmani Päästeameti ja Perepäevale - lihtsalt heast tahtest, selle eest raha saamata.
• Eelnevaga seonduvalt õppisin ära ka bännerite tegemise nagu on näha mu blogi uuest, vilkuvast päisest ja samuti ka Home For Soul'i reklaamist.
• Samuti sai aidata Katariinal teha uus kujundus tema kodulehele.
• Sain enda kodulehe nii kaugele, et sain selle lõpuks ka normaalselt üles panna. www.lordofmagi.net domeen on mul koos majutusega olnud juba eelmisest sügisest saati, kuid töö Unico's kaotas kõik võimalused isiklike huvide ja hobidega tegelemiseks.
• Olen kandideerinud mitmele huvipakkuvale töökohale. Kuna raha tänapäeval eriti ei maksta, siis olen püüdnud leida midagi sellist, mida tehes saaks õhtuti ka enda asjadega tegeleda. Varem oli enamus õhtustest mõtetest seotud töö, raha ja kõige needmisega.
• Kuna aega on palju olnud, siis olen mänginud ka pokrit. 7. augustil toimub $ 100 000 fondiga freeroll, siis olen selleks harjutanud. Kuna sisseostuta turniiride mäng on esimesed tunnid väga riskantsed (sest kellelgi ei ole vaja karta mingit kaotust), siis minu harjutamised ongi olnud ellijäämise kursused neist ekstreemsetes :) oludes. Pühapäevasel turniiril on 25000 osalejat ning seepärast teeb üks eilne proovimäng eriti head meelt. Osalesin PokerStarsi freeroll'il, kus oli 22444 osalejat ning jõudsin seal 587. kohale (kuigi eilsel turniiril sai vaid esikoht auhinna, saaks minu eesmärkturniiril selle koha eest juba 40 $ - minu eesmärk on aga vähemalt 50 parema sekka jõuda). Lisaks sellele tuli eile veel kolm mängu normaalselt - 2273st osalejast 312. koht, 1763st 106. ja 1956st 146. Aga paar päeva on veel harjutamiseks aega :)

Kui ma need asjad siia nüüd kirja sain, siis tundub, et midagi on ikka selle aja jooksul tehtud. Ilma kirja panemata ei saanud ma ise veel hommikul aru, et ma midagi teinud oleks. Kummaline - kuidas ununevad asjad, kuidas tunduvad need oma tähtsuse kaotavat kohe, kui oled need valmis saanud ja lukku pannud.

Praeguses olukorras, kui ma tööd otsin, siis vahepeal tööpakkumisi vaadates tundub, et mul pole mingeid oskuseid ega kogemusi, mille alusel ma võiksin üldse kuhugi kandideerida. Kõik see, mis on kusagil tehtud, tundub nii kauge ja võõrana nagu ei tohikski neid enam enda nime all kasutada. Miks? Ma ei tea...

Motivatsioon? Motivatsiooni nagu oleks. Aga kui ma peaks kirjutama mingit motivatsioonikirja, siis on kramp ning julgus otsas, sest ma ei näe põhjuseid, miks peaks justnimelt mind valitama. Ja ometi pean ma ennast kirjutajaks, kellel peaks selliste asjade kirjutamine veel eriti lihtne olema.

Kuna mu CV's on olemas ka mu blogiaadress, siis võib seda mõni võimalik tööandja lugeda. Ja sellest kirjest siin võib aru saada nagu ma ei usuks enda võimetesse. Ometi ma teen seda. Lihtsalt ma ei oska ennast reklaamida.

Siit tulebki paradoks. See, et ma ennast reklaamida ei oska, ei tähenda veel seda, et ma üldse reklaamida ei oskaks. Oskan, aga mitte ennast. Mulle ei meeldi ennast ise kiita, mulle meeldib, kui seda teevad teised.

Sama probleem on mul ka raha küsimisega - ma ei oska endale ja/või enda teenuste eest raha küsida, aga samas saan ma suurepäraselt hakkama, kui asi puudutab teiste inimeste rahade kättesaamist.

Igatahes ma usun endasse ja oma võimetesse, lihtsalt ma ei oska ennast veel piisavalt hästi müüa. Ma tean, et saan peaaegu iga asjaga hakkama vähemalt sama hästi kui minu konkurendid oma parimatel päevadel, aga ma ei oska sellest piisavalt hästi rääkida. Võib-olla seepärast ma kõike seda siia kirjutangi.

Mul hakkab kett maha käima, kui ma millegagi pidevalt ei tegele, ütles mulle Katariina. Miskipärast ma arvan, et tal on õigus. Töötades veel täiskohaga jõudsin ma ühe päevaga rohkem ära teha kui praegu terve kuuga. Iga saavutus - isegi kui see oli tööandja arvates jama - andis mulle tahet järgmine asi veel kiiremini ja paremini valmis saada.

Mis edasi?

• Raha teenida
• Kirjutada
• Kujundada
• Olla rahul oma eluga
• Ok - rohkem raha teenida, sest ilma selleta hakkab kõik lagunema.

Raha ei tee õnnelikuks, aga raha annab sulle vabaduse tunda end õnnelikuna.