esmaspäev, 5. september 2016

Õhtu ilma vihmata; Rock Hotel "Kõik on täpselt nii kui peab"

Viimaste õhtute jalutamised on toimunud vihmas, kergelt juba sügise järgi lõhnavas, kuid siiski soojas vihmas. Ei - ma pole tahtnud vihmas jalutada, ent siiski oli kuidagi kummaliselt mõnus tunne tulla tagasi koju vettinuna, panna riided viimseni rõdule kuivama ja ise kuiva, sooja bleedi sisse suitsu tegema pugeda. Lihtsalt mõnus ja oma...

Vihma täna ei sadanud. Kuidagi teine tunne oli. Imelik. Midagi oli justkui puudu. Midagi oli kadunud sellest tavalisest rütmist.

Jalad olid lähimale ristmikule jõudes kuivad, foorituled paistsid selgesti ilma, et vesi mööda nägu alla voolates pilku hägustaks. Harjumuslikult sügavale põuetaskusse peidetud suitsupakk võinuks vabalt ka peos olla koos tikkudega. Igav. Mõned sammud veel edasi ja tuju oli läinud.

Pöörasin tagasi, tujutult lonkisin kodu poole. Miski oli kindlasti puudu.

Enne puudevahelisele rajale pööramist toetasin selja vastu keset kõnniteed kasvavat männipuud, mille mu pisipoja oli endale jalgrattasõitu õppides võtnud tähiseks, kus lõppeb lubatud sõidukaugus. Toetasin selja vastu puud ja pöörasin pilgu taevasse.

Tähed. Ilusad tähed. Tähti olen ma imetlenud juba väga kaua: vaadanud neid lapsena selili maas kodumaja kõrval lebades, sõpradega läbi teleskoobi astronoomia algteadmisi omandades, üksinda kodust paari tuhande kilomeetri kaugusel lootuses leida tuge, armastatu embuses jõevulina saatel, tema pea puhkamas mu rinnal, ning, jah, isegi nüüd, siin pealinnas olen teinekord pilgu taevasse pööranud, et leida vanu tuttavaid.

Aga täna otsisin ma midagi muud. Otsisin pilvi ja paar pilveräbalat isegi venisid laisalt üle taevalaotuse. Otsisin vihma. Seisin seal puu all ja ootasin vihma, ootasin imet...

Vihma ei tulnud. Imet ei sündinud.

Riided jäid kuivaks, bleedi sisse pugemine unistuseks.

“Go home. You cannot do anything. You cannot change everything.”

Jah, ma vahel räägin endaga inglise keeles - vist harjumust elamisest Suurbritannias.

“Mine koju. Sa ei saa midagi teha. Sa ei saa kõike muuta.”

Läksingi. Poolik sigaret lendas laias kaares kuhugi puude vahele. Ma tavaliselt nii ei tee...

Praegu rõdul teed juues ja uut sigaretti suitsetades mõtlen, et millest küll nii. Kas ma tõesti olen muutunud taimeks, mis vajab vihma selleks, et elada? Et tunda ennast elusana?

Tobu olen. Nii loll mõte. Täiesti ajuvaba. Mis kuradi taim ma olen?!

Aga ikkagi...

Seal männipuu all seistes ja endale neid kolme lauset öeldes juhtus midagi muud.

Ma kaotasin usu.

Ja seda pole minuga kunagi juhtunud.

pühapäev, 4. september 2016

Muutustest; Haim "Falling" (2013)

Jah, laupäeva öösel pool neli ei ole tõesti midagi targemat teha, kui lülitada arvuti tööle, muusika käima ja hakata kirjutama. Aga noh - asi seegi. Parem kui unetult voodis rähelda ja mõelda mõtteid, mida ei taha mõelda isegi päevavalges.

Plaanid tulevikuks, plaanid järgmiseks nädalaks, ideed, mida peaks tegema ja ideed, mida mingil tingimusel ei tohi teha. Viskan silmanurgast pilgu suurele kaustikukuhjale ja raputan veelkord pead. Ei, ei tohi. Kindlasti mitte.

Aga ööd on ilusad... Isegi siis, kui vihma sajab, rõdu äärele toetudes juuksed märjaks saavad. Tänavalaternate kohal on must, must taevas.

***

Floating back to my sweet,
little diomond cell
where combined are my personal
heaven and hell.

***

Sellised vaiksed ja väsinud mõtted :) Püüan uuesti magama jääda...