Et mitte unustada... ; vaikus - "vaikus" (2015)

Mõnikord on targem aeg maha võtta ja mõelda, kas on üldse mõtet kord valitud suunal edasi liikuda. Aja maha võtmisega kaasneb tihti see, et enam ei tegele tavapäraste asjadega. Minu puhul tekib vaikus loomingulises töös.

 

Mis on omamoodi hea, sest vahepeal on vaja ka akusid laadida, inspiratsiooni koguda.

 

Täna said vist patareid jälle täis, sest üle väga pika aja võtsin käsile töö, mida olen plaaninud ja plaaninud lõpetada, et saaksin oma asjadega edasi minna. Jah - ma otsustasin jätkata juba valitud suunal, ma jätkan seda vastuvoolu rabelemist ja ma saan sellega hakkama. Lõpuks saan ka raamatu veel valmis, öeldagu selle kohta siis mida iganes.

 

Täna on tegemist sissejuhatava päevaga. Enda arvuti renderdab fotorealismi teha, seega pean veel tunnikese tööl aega viitma. Hetkel on portfolio proovifotost renderdusi tehtud vaid kümme ning kümnega pole see kvaliteet veel kõige parem. Aga siiski...

 

Siin siis vaid 10 ülekäimist.

Igatahes - hea on see, et soov ainult mõelda on asendunud sooviga edasi liikuda. Esimesed sammud on igatahes väga magusad olnud ja tulevik paistab tunduvalt helgem kui eile. Mõtlemise kui sellise kõige suurem miinus ongi see, et vahepeal takerdud tahes-tahtmata negatiivsuse võrku ja sellest on üsna keeruline välja tulla. Täna on parem. Ehk on siinkohal tegu töökoha, töölaua positiivse mõjuga? Anyway - tore igal juhul!

 

*

 

Käti kasvab ka ilusti ja eks varsti jäävad ka meievahelised vaidlused vähemaks ning hambaid ei näidata enam kummaltki poolelt.

 

 

Pausimisest; Heino Seljamaa - "Äpu näärilaul" (1983)

Kaks nädalat on viimasest kirjutamisest linnutiivul möödunud ja Facebook hakkas muretsema, et mu lehte läikinud inimesed pole minust pikalt midagi kuulnud. Üritab minu eest turundust teha? Tubli...

 

Aga jah - laisk olen olnud. Kõiges selles, mida võiks lühidalt loominguliseks tegevuseks nimetada, on olnud täielik paus. Koer ja ravi on võtnud suurema osa ajast, väiksem osa on kulunud sellele, et läbi reaalsete kogemuste aru saada, kuivõrd palju on Lääne-Viru reklaamiturul ruumi.

 

Trükikoda, mis ei suuda kahe nädala jooksul hinnapakkumist saata, kuigi kahe nädala sisse jäi ka veel kolm meeldetuletusvisiiti trükikotta.

 

Reklaamifirma, kuhu ma esimesena sisse astusin, seal ei viitsinud klienditeenindaja isegi silmi Corelist tõsta, et mu küsimustele vastata. Peale kolmandat küsimust hiilisin vaikselt minema ja ma olen üsna kindel, et teenindaja seda ei märganudki.

 

Teises reklaamifirmas erilahendusega visiitkaarte küsides öeldi, et nad saaksid neid tellida, aga mul oleks odavam need otse tootjalt tellida. Kui ma mainisin, et mul on kiire, et nad võiksid selle ikka ise ära teha, siis kehitati õlgu - me ei ole kindlad, et suudame teie soovid õigesti edastada ja et mul oleks ikkagi odavam ise tootjaga suhelda. WTF?! - kas te ei taha raha teenida???

 

Eile käis sõber kolmandas firmas luurel, eesmärgiga saada vähemalt ühest kohast Rakveres normaalne hinnapakkumine mailile. Ja ta tuli tagasi väikese märkmelehega, millele olid hinnad suht viletsas käekirjas kirjutatud.

 

Seega kiire kokkuvõte asjast: olematu tasemega klienditeenindus ja suhtlemisoskus, kuigi paljudki tööd, mida need firmad teinud on, on täitsa ägedad.

 

*

 

Tervis on korras. Jee! Enam ei valuta kusagilt, ükski asi pole õmmeldud. Saab normaalselt elada.

 

*

 

Kadrinas käies sai vanu sahtleid inventeerida ning üllatuseks avastasin sahtlipõhjast hunniku vanu joonistusi. Arvasin, et need on ammu kõige kaduva teed läinud. Nüüd on vähemalt millegagi seinu katta.

 

*

 

"Äpu näärilaul" on armas. Ka 32 aastat hiljem ja Oskarile meeldib see samuti. Vähemalt mingis osas on meil sama maitse. Minule omal ajal näiteks Katy Perry ei meeldinud...



Sarkasmijumal; Creedence Clearwater Revival "Have You Ever Seen The Rain?"

Milline on vastand sõnapaarile perfect stand-off? Perfect sit-on? Ma olen juba kaks tundi selle üle pead murdnud, aga pole viitsinud guugeldada. Lihtsalt tulid meelde Mark Gungori sõnad ühelt seminarilt; murdsin pead, et mida teha ja kuidas edasi liikuda, kui on täielik vastand olukorrale, mida tüüp oma loengusarjas perfect stand-off'iks nimetab. Niisiis - kuni ma seda vastandit pole välja mõelnud, ei arenda seda teemat edasi ka.

Palju aastaid tagasi, kui veel dinosaurused ringi uitasid ning inimesed MSNi kasutasid, oli mu MSNi staatuseks vist terve aasta järjest "Sarkasmijumal". Arvasin, et sarkastiline on olla äge.

Täna kuulsin üht naljakat ja samas veidike idiootliku asja: nimelt korraldab üks firma just Sõbrapäeval suure inventuuri, mis kestab poole ööni. Hea on näha, kui väga mõned ettevõtete juhid oma alluvate eraelu eest hoolitsevad.

Siit kohe meeldetuletuseks endale juhuks, kui oma sarkasmi kõrvalt peaksin kunagi palkama ka töötajaid:

1. Ära kunagi korralda inventuure päevadel, mis aitaksid töötajatel end ehk natuke erilistena tunda.
2. Ära kunagi korralda üle öö kestvaid firmapidusid, kuhu töötajate elukaaslased, abikaasad jne pole kutsutud.

Viimane siis statistika (ja kogemuste) põhjal, et säärased asjad on suurimad suhetelõhkujad osas, mis puudutab tööl tekkinud afääre,  ning ettevõtte juhina tahan ma kindlasti muretseda selle eest, et mu alluvatel oleks hea ja probleemivaba elu...

Öös on asju...

Veel mõned päevad ja saabubki hetk, kui üks pisike kutsikas oma nina siia korterisse pistab ja mõne päeva pärast loodetavasti ka oma koduks tunnistab

Aga sarkasmist... Veel natuke... Sarkasm on tore, aga kahjuks kaasneb sellega tihtilugu ka see, et inimesed, kes õigel hetkel seda ei mõista, võivad palju haiget saada. See pole enam aga üldse tore; sellisel juhul pole sa enam sarkastiline ja vaimukas, vaid lihtsalt üks suur sitapea.

Kes meist aga seda olla tahaks? Viimasel ajal olen hakanud isegi sellele mõtlema. Jõudsin isegi mingile järeldusele.

Who cares?!

Alati on võimalik enda tegelikke mõtteid selgitada. Või siis lihtsalt minema jalutada, kui inimene, kes haiget saab, pole piisavalt oluline. Õnneks on mul selliseid selgitamisi olnud tunduvalt rohkem kui jalutamisi - mis omakorda näitab, et mu elus on veel inimesi, kellest ma hoolin.

Imelik ---

Mis iganes - kell on palju ja homme tööpäev. Veel üks öö lähemale... 

Kiirendades edasi; Snoop Dogg feat Pharrel Williams "Drop It Like It's Hot" (2004)

Neetud! - mul oli nii hea postituse pealkiri juba välja mõeldud, aga arve põhja loomine võttis oodatust kauem aega, külm tuul vuhises peast läbi, jäätas mõtted ning siin ma siis nüüd olen. Pealkirja ja mõtteta, mida kirjutada.

Ei - nii hull see asi veel ei ole. Mingist otsast saab alustada ja ehk aitab kirjutamine ka vanade mõteteni jõuda. Niisiis - jätkuks eilsetele mõtetele, millest pidin seekordses postituses lähemalt kirjutama.

UÜ

Selline asi sai siis eile õhtul ära registreeritud ja nüüd on W. Hocares natukene ametlikum kui ta varem oli. Kuna ma olen oma eesti keele õpetaja kiusamiseks (kes oli tegelikult päris armas - vähemalt eelviimane neist) üsna tihti võõrkeelte kasutaja ning nõnda ka keelerisustaja, siis sai "lahenduste" sõna kirjutada tundmatus võõrkeeles. Ja kahjuks ei saanud nn ametliku logo (esimesse versiooni) sisse panna panna seda armsat Playboy-jänkukest, kes mu isiklikul visiitkaardil ja blogipäisel laiutab. Ametike asjaajamiste juures tulevad igasugused autoriõigused mängu jne jne jne...

Õnneks mõtlesin välja piisavalt pika nime, et pangas ettevõttele arvet avades (hmm - tegelikult tegi seda sõber koos peremeesorganismiga) küsiti lühiversiooni ettevõtte nimest, kuna pikk ei pidavat kaardile mahtuma. Tore! Me like it! Kõigi heade ja halbade saatuste jumalate ja jumalannade õnnistusel või kiuste tuleb pangakaardile siis nime lühem versioon - W. Hocares. Tänud kõigile õnnesoovide puhul!

Nüüd tuleb hoogu säilitades kohe edasi liikuda ja hakata kasutama ka konto ülejääkide eest ostetud fotopanga pilte :) Ma veel ei tea, kus ja kuidas, aga kusagil ma neid kasutan. Ahjaa! Üks, kõige asjalikum neist läheb kodulehe taustaks. Siia aga näiteks ja teksti tükeldamiseks üks teine asi.

Murelikult vaatan seda pilti ja mõtlen, et miks, kurat, ma järsku
netipiltide eest maksma olen hakanud?

Tegelikult hakkab mulle muret valmistama tõsiasi, et kui ma poolteist aastat tagasi maksin elus esimest korda internetist mingi video vaatamise eest (see ei olnud ei porno ega ka koolitus, vaid lihtsalt meelelahutus), siis nüüd maksin juba internetist piltide tõmbamise eest. Kas tõesti hakkavad vanusega süümekad tekkima? Sellele mõeldes - just ülalpool rääkisin murest jänku kasutamise õiguste pärast. Hmm... Kui nii edasi läheb, kuhu me siis jõuame? Täielikult ausa eluni??? Palju õnne veelkord!

Aga tegelikult on asjad hästi--- Mõtlesin just ennist Facebookis kolades, et viimase aastaga olen vaat, et täiesti selgeks saanud ajalehtede küljendamise trikid. Lisaks Kuulutajale küljendan ju veel üht - tõsi, harvemini ilmuvat - ajalehte ning taas on CV'sse üks oskus ja kogemus juures. Imelises Teaduses oli ka kaks minu küljendatud-kujundatud lehekülge, aga kuna samadele lehekülgedele jäi ka üks õnnetus, siis ajakirja täpset numbrit ma ütlema ei hakka. Ning siis küsitakse, et miks mu curriculum vitae nii kirju on?!

Sellepärast ongi, et see kõik mind huvitab. Aasta tagasi Kuulutajasse tööle minnes oli mulle ainsaks kergendavaks asjaoluks teadmine, et õnneks olen varasemalt kokku puutunud ka Adobe Illustratori ja Photoshopiga ning InDesign, mida kasutame küljendamisel, on samuti Adobe toodang - seega pidi see minu loogika järgi olema üsna sarnase ülesehitusega. Oligi - peale teist nädalat veel lahti ei lastud, kuigi töökiirus oli sel hetkel küll kohutav. Nüüd käivad mõtted juba paari ajakirja nullist ülesehitamiseks ja vähemalt praegu tundub, et küljendusliku poole pealt ei olegi tegemist VÄGA tapva ülesandega.

Üks kiire proovitöö :) Tegemist ekraanitõmmisega ...

Umbes-täpselt sellises korteris ma elangi; paar mööblitükki on küll puudu veel
ja voodipesu pole ka nii puhas, aga eks ma peagi jõua ka sellise tulemuseni ;)

Ja enam-vähem täpselt sellises toas ma elasin Inglismaal olles. Vaade ei olnud nii hea -
mul polnud seal fotokat, et aknast pilti teha - ja seintelt puuduvad joonistused, aga ikkagi - tulemus suht sarnane.
Kui korraliku fotorealismi loomiseks on vaja ühte pilti üle käia vähemalt 100 korda, siis
antud pilt Inglismaa korterist on tehtud vaid kaheksa renderdusega.

 Jah - ülalolevad pildid näitavad veel üht asja, mille olen suure osa uudishimu ja väikese osa vajaduse pärast selgeks õppinud. Ning jah - kõlab küll reklaamimaigulise tekstina, aga ma olen täna lihtsalt veel üsna elevil selle W. Hocarese ametlikustamise (wtf sõna?!) pärast. Seega - andestatav.

Igatahes ei ole eile kirjeldatud tuhin veel kuhugi kadunud (mis on ülimalt positiivne) ning loodan homme ärgates sama hooga edasi kihutada. Õnneks olen elust piisavalt palju õppinud, et end esimeses metsatukas vene hurda kombel mitte surnuks joosta - nüüd on plaanis kõikidest võserikest kässarit kasutades mööda manööverdada.

Have a nice day! (Tsiteerisin siin Bon Jovit [WTF?!])

Lagunev inimene; Israel Kamakawiwo'ole - "In Dis Life" (1996)

Tegelikult mõtlesin katkisest või pigem lagunevast inimesest kirjutada juba paar ööd tagasi. Aga kuna see lagunev inimene, kellest ma kirjutada tahtsin, olen ma ise, siis lagunesid mu sõrmed enne, kui ma klaviatuurile asetada jõudsin. Ja et sellistest teemadest ei ole kerge kirjutada (who cares?), siis ei saanud ka varem algust teha. Õnneks olid nii elu kui inimesed oma käitumisega viimastel päevadel minu vastu nii head ja tähendusrikkad, et nüüd ma ikka blogisse jõudsin. Palju õnne!

/.../
The green of its leaves is going to fade away during this long, cold winter and will never see the spring again.
The last rose I gave you is going to turn to dust without seeing the feelings that were given over with it...
And without spring, summer never comes, and hope dies with the last rose.
/.../

Leidsin ülaloleva tekstilõigu ühel ööl interneti lugematutes blogides surfates. Hea.

Aga ikkagi - miks lagunev inimene? Aga miks mitte?! Viimase kolme kuu jooksul olen kolm korda EMOs käinud. See ei tohiks olla normaalne minu vanuses inimese kohta. Kuigi jah - ühe mu viimatise foto kohta ütles mu noor sugulane, et näen sellel välja nagu kuuekümnene. Ja kuigi ma tean mitmeid selles vanuses inimesi, kes näevad väga head välja, ei taha ma uskuda, et too arvamus minu kohta oli komplimendina mõeldud.

Paar lähedast inimest on öelnud, et probleemiks on igal korral olnud alkohol. Oh ei, sõbrad - alkohol ei ole probleem. Alkohol pole minu puhul kunagi probleem olnud. Alkohol on olnud alati tagajärg. Tagajärg, mis - tõsi - tekitab teinekord uusi probleeme ja noh, ühe korra ka füüsilise trauma, mis omakorda tõi kaasa järjekorras teise EMO külastuse.

Ma ei naudi alkoholi kui sellist, ma naudin (või oleks juba õigem öelda - nautisin) seda ükskõiksust, mida annab kuus-seitse pudelit õlut või pool liitrit viina. Naudin, sest ilma ükskõiksuseta oleks õhtust õhtusse nende tühjade seinte vaatamine mind juba hulluks ajanud. Tegelikult - paar korda ajaski ning hullus omakorda laastas mu elu rohkem, kui seda kaine või joogise mõistusega karta võiks.

Seepärast valisingi tihti lahenduseks pooliku leivaisa viina või traditsioonilise Rocki. Õnneks oli neil kõige raskematel hetkedel läheduses ka paar sõpra, kellest üks ei pidanud paljuks isegi öösel Kadrinast Rakverre sõitu, et seda üksindust ja üksindusmõtteid leevendada. Teise jaoks polnud ka paarsada kilomeetrit probleemiks. Tänud teile kõigile, kes te nendel hetkedel olemas olite! Te teate, kes te olete...

Aga lagunemist ei peatanud ei alkohol, antidepressandid, rahustid ega sõbrad. Pere ammugi mitte. Need kõik ainult aeglustasid ja (just sõprade puhul) vahel ka ajutiselt peatasid selle lagunemise. Huvitav oli ise seda kõike kõrvalt jälgida ja analüüsida: hoolimata kõikidest mõtetest ja lubadustest ja kohtumistest ja juttudest ei suutnud ma seda langust peatada. Sain leevendust, valuvaigistit, morfiini, kuid mitte ravi. Raviks oli vaja muud.

Oli vaja motivatsiooni, et uuesti tõusta ja uuesti kõndida, uuesti joosta ja hüpata ning miks mitte - ka lennata. Otsisin valedest kohtadest, valedest asjadest, valedest tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest.

See siis pilt, mille järgi ma kuuskümmend olevat :)

Kui ma selle armsa kutsa pilti Kuulutaja lehte möödunud neljapäeval kokku pannes nägin, sain aru, et see on see, mida ma oma ellu vajan. Mitte juhuslikke kohtumisi, õhtuseid õlleringe, vaid alalist seltskonda. Kuigi üks mu ammune hea tuttav ütles kunagi, et "kõige tugevam oled sa üksi", siis mina ennast tugevana ei tunne.

Järgmisel päeval läksin Rakvere loomade varjupaika ning tegin kutsikaga tutvust. Tahtsin teda näha ja vaadata, mis iseloomuga ta on. Ja kui see tulesäde varjupaiga kitsas koridoris edasi-tagasi sööstis, olles oma kohalolekuga kahes kohas ruumi erinevas punktis samal ajal tõestuseks kvantfüüsika reeglitele, sain aru, et just seda mu hall ja tühi korter vajabki. Minu hall ja tühi elu.

Ja peale seda otsust hakkasid kõik asjad liikuma. KÕIK asjad. Parem, ei täiesti vastupidine meeleolu, soov saavutada, positiivsed ja väga erilised kohtumised ning takkatippu ka see, et saan nüüd asju ajada nii nagu mina seda tahan ja õigeks pean (sellest juba täpsemalt järgmises postituses, kui olen natuke kujundusprogrammides tuuseldanud).

Viimased päevad ongi olnud minu jaoks tõestuseks sellele, et ükskõik kui väga ma ka ei pingutaks, ei ole neil pingutustel ilma õige motivatsiooni ja suunata mingit tolku. Väsitan end mõttetult rabeledes lihtsalt ära ning vaadates aasta peale mu Eestisse tagasitulekut möödunule, pole ma tegelikult suurt midagi saavutanud. Ja nüüd - õige tahte ja suunaga - saab viie päevaga tehtud rohkem kui terve möödunud aastaga.

Jah - mul on nüüd hommikuti hea tuju ilma igasuguste sarkastiliste tagamõteteta, ma tahan midagi teha, ma tahan edasi liikuda, sest mul on nüüd põhjus.

Seda ma olengi terve möödunud aasta otsinud - PÕHJUST, miks üldse midagi teha. Nüüd ma leidsin selle. Enam ei tule masendavaid postitusi - nüüd tulevad vaid sarkastilised.

PS Andestust, armas psühhiaatriproua (-preili?), aga ma tõesti ei taha sulle rohkem külla tulla. I just don't need you anymore!

PPS Jah - see on väga isiklik tekst, aga so what?!, pigem silme ees valus tõde, kui selja taga tappev teadmatus. Truth hurts, ignorance kills.

PPPS Kui ei meeldi - who cares?! Vaadake selle blogi päist.