Lagunev inimene; Israel Kamakawiwo'ole - "In Dis Life" (1996)

Tegelikult mõtlesin katkisest või pigem lagunevast inimesest kirjutada juba paar ööd tagasi. Aga kuna see lagunev inimene, kellest ma kirjutada tahtsin, olen ma ise, siis lagunesid mu sõrmed enne, kui ma klaviatuurile asetada jõudsin. Ja et sellistest teemadest ei ole kerge kirjutada (who cares?), siis ei saanud ka varem algust teha. Õnneks olid nii elu kui inimesed oma käitumisega viimastel päevadel minu vastu nii head ja tähendusrikkad, et nüüd ma ikka blogisse jõudsin. Palju õnne!

/.../
The green of its leaves is going to fade away during this long, cold winter and will never see the spring again.
The last rose I gave you is going to turn to dust without seeing the feelings that were given over with it...
And without spring, summer never comes, and hope dies with the last rose.
/.../

Leidsin ülaloleva tekstilõigu ühel ööl interneti lugematutes blogides surfates. Hea.

Aga ikkagi - miks lagunev inimene? Aga miks mitte?! Viimase kolme kuu jooksul olen kolm korda EMOs käinud. See ei tohiks olla normaalne minu vanuses inimese kohta. Kuigi jah - ühe mu viimatise foto kohta ütles mu noor sugulane, et näen sellel välja nagu kuuekümnene. Ja kuigi ma tean mitmeid selles vanuses inimesi, kes näevad väga head välja, ei taha ma uskuda, et too arvamus minu kohta oli komplimendina mõeldud.

Paar lähedast inimest on öelnud, et probleemiks on igal korral olnud alkohol. Oh ei, sõbrad - alkohol ei ole probleem. Alkohol pole minu puhul kunagi probleem olnud. Alkohol on olnud alati tagajärg. Tagajärg, mis - tõsi - tekitab teinekord uusi probleeme ja noh, ühe korra ka füüsilise trauma, mis omakorda tõi kaasa järjekorras teise EMO külastuse.

Ma ei naudi alkoholi kui sellist, ma naudin (või oleks juba õigem öelda - nautisin) seda ükskõiksust, mida annab kuus-seitse pudelit õlut või pool liitrit viina. Naudin, sest ilma ükskõiksuseta oleks õhtust õhtusse nende tühjade seinte vaatamine mind juba hulluks ajanud. Tegelikult - paar korda ajaski ning hullus omakorda laastas mu elu rohkem, kui seda kaine või joogise mõistusega karta võiks.

Seepärast valisingi tihti lahenduseks pooliku leivaisa viina või traditsioonilise Rocki. Õnneks oli neil kõige raskematel hetkedel läheduses ka paar sõpra, kellest üks ei pidanud paljuks isegi öösel Kadrinast Rakverre sõitu, et seda üksindust ja üksindusmõtteid leevendada. Teise jaoks polnud ka paarsada kilomeetrit probleemiks. Tänud teile kõigile, kes te nendel hetkedel olemas olite! Te teate, kes te olete...

Aga lagunemist ei peatanud ei alkohol, antidepressandid, rahustid ega sõbrad. Pere ammugi mitte. Need kõik ainult aeglustasid ja (just sõprade puhul) vahel ka ajutiselt peatasid selle lagunemise. Huvitav oli ise seda kõike kõrvalt jälgida ja analüüsida: hoolimata kõikidest mõtetest ja lubadustest ja kohtumistest ja juttudest ei suutnud ma seda langust peatada. Sain leevendust, valuvaigistit, morfiini, kuid mitte ravi. Raviks oli vaja muud.

Oli vaja motivatsiooni, et uuesti tõusta ja uuesti kõndida, uuesti joosta ja hüpata ning miks mitte - ka lennata. Otsisin valedest kohtadest, valedest asjadest, valedest tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest.

See siis pilt, mille järgi ma kuuskümmend olevat :)

Kui ma selle armsa kutsa pilti Kuulutaja lehte möödunud neljapäeval kokku pannes nägin, sain aru, et see on see, mida ma oma ellu vajan. Mitte juhuslikke kohtumisi, õhtuseid õlleringe, vaid alalist seltskonda. Kuigi üks mu ammune hea tuttav ütles kunagi, et "kõige tugevam oled sa üksi", siis mina ennast tugevana ei tunne.

Järgmisel päeval läksin Rakvere loomade varjupaika ning tegin kutsikaga tutvust. Tahtsin teda näha ja vaadata, mis iseloomuga ta on. Ja kui see tulesäde varjupaiga kitsas koridoris edasi-tagasi sööstis, olles oma kohalolekuga kahes kohas ruumi erinevas punktis samal ajal tõestuseks kvantfüüsika reeglitele, sain aru, et just seda mu hall ja tühi korter vajabki. Minu hall ja tühi elu.

Ja peale seda otsust hakkasid kõik asjad liikuma. KÕIK asjad. Parem, ei täiesti vastupidine meeleolu, soov saavutada, positiivsed ja väga erilised kohtumised ning takkatippu ka see, et saan nüüd asju ajada nii nagu mina seda tahan ja õigeks pean (sellest juba täpsemalt järgmises postituses, kui olen natuke kujundusprogrammides tuuseldanud).

Viimased päevad ongi olnud minu jaoks tõestuseks sellele, et ükskõik kui väga ma ka ei pingutaks, ei ole neil pingutustel ilma õige motivatsiooni ja suunata mingit tolku. Väsitan end mõttetult rabeledes lihtsalt ära ning vaadates aasta peale mu Eestisse tagasitulekut möödunule, pole ma tegelikult suurt midagi saavutanud. Ja nüüd - õige tahte ja suunaga - saab viie päevaga tehtud rohkem kui terve möödunud aastaga.

Jah - mul on nüüd hommikuti hea tuju ilma igasuguste sarkastiliste tagamõteteta, ma tahan midagi teha, ma tahan edasi liikuda, sest mul on nüüd põhjus.

Seda ma olengi terve möödunud aasta otsinud - PÕHJUST, miks üldse midagi teha. Nüüd ma leidsin selle. Enam ei tule masendavaid postitusi - nüüd tulevad vaid sarkastilised.

PS Andestust, armas psühhiaatriproua (-preili?), aga ma tõesti ei taha sulle rohkem külla tulla. I just don't need you anymore!

PPS Jah - see on väga isiklik tekst, aga so what?!, pigem silme ees valus tõde, kui selja taga tappev teadmatus. Truth hurts, ignorance kills.

PPPS Kui ei meeldi - who cares?! Vaadake selle blogi päist.