Juba seitse nädalat on möödunud hetkest, kui ilmale tuli minu ja Katariina isiklik rõõmurull. Rõõmurull? Jah. Teda vaadates läheb tuju alati paremaks.
Tuled töölt, väsinud kui ront (ma küll ei tea, miks rondid peaks väsinud olema, aga nõnda lihtsalt öeldakse), aga kogu päevane jama ununeb kohe, kui vaatad magamajäävat Oskarit. Vahet isegi ei ole, kas ta nutab või mitte - tuju paraneb sellegipoolest; tunned, et oled kodus :)
Magamisest ja söömisest Oskarile enam ei piisa - nüüd vajab ta juba aktiivset suhtlemist, millele ta ka enda paari hääliku suuruse sõnavaraga üritab juba tasapisi vastata. Ja möödunud õhtul proovis ta keelelaksutamise taktis isegi pead kõigutada :D Ma saan aru küll, et ega see asi nii roosiline ei ole, et juba tantsib ja puha, aga kujutlusvõimel lennata lasta on ikka hea.
Jalutuskäikudel ei taha ta enam sugugi ainult vankris chillida - nägu läheb Oskaril naerule kohe, kui ta vahel tänaval sülle võtta ning bioloogiatunde vabandusena kasutades poiss ninapidi toomingatesse või sirelitesse torgata.
Kevaded on ilusad - eriti veel tänavune.
