Paulist...

Mõned vist igatsevad teda. Mõned vist mitte ja ülejäänud tõenäoliselt veel ei tea tema eksistentsist midagi. Mina kuulun nende igatsejate hulka, kuigi Pauli saabumine pöörab minu elu alatasa pea peale.

Juba tükk aega pole temast midagi kuulda olnud. Kevadel ta kuhugi kadus, jätmata ühtegi kontakti ning sedelit teatega, millal teda tagasi võib oodata. Kuna endalgi oli ees pikem eemalolek Eestist (mis osutus oodatust lühemaks), siis ei tundnud ma tema pärast ka erilist muret. Nüüd aga - tagasijõudnuna - ma igatsen tema järele.

Kui ma pole pikalt Pauli kohanud, siis vahel eriti keerulistel aegadel hakkan ma kahtlema tema reaalsuses: kõigi andmete kohaselt ei tohiks päkapikke ju olemas olla. Siiski on Paul meie esimese kohtumise hästi lahti kirjutanud oma haruharvade kirjetega blogi esimeses kirjes. Nende kahtlusemomentide ajal loen ma seda kirjeldust üha uuesti ja jälle kerkib mu silme ette see kummaline kuju seal Peppersack'i õdusas atmosfääris.

Miks ma Paulist aga täna kirjutan? Oma veebikodule uut lehekülge meisterdades mainisin seal ka päkapikku ning justkui mu mõtteid lugedes Paul helistas ning teatas kärarikkalt, et üsna pea tuleb ta taaskord Eestit väisama. Mainisin talle ka poolikut audioraamatu projekti, mispeale vastuseks tuli muidugi mõne minuti jagu piiksudega teksti (suutsin oma telefoni tsensuuri installeerida) ja süüdistus, et audioraamat on soiku jäänud minu laiskuse tõttu. Noh - eks selles ole ka tibake tõtt, sest väga musta materjali on Paul mulle üle andnud, kuid selle ümberkirjutamiseks ja toimetamiseks on mul kindlasti ka tema juuresolekut tarvis. Ütlesin seda ka päkapikule.

"Hea küll. Ma võtan mõned viinad ja sulle paar õllet ning siis istume maha ja kirjutame selle kuradima loo lõpuks valmis."

Paulilt lubadus käes, ei tahtnud ma pikalt tema arvet suurendada, sest teadupoolest hakkab tema puhkus juba peagi lõppema ning eks temagi kullakotil ole enne palgakuud mingit sorti põhi olemas. Panin telefoni ära ja jäin mõttesse.

Kindlasti on Paulil vahepeal midagi uut ja huvitavat juhtunud, millest saaks samuti uues, juba pikemas loos kirjutada ning sama kindel on ka see, et ainest annavad ka tema blogis kajastatud seikluste lõpetamata kirjeldused. Päkapiku tagasitulek septembris peaks niisiis osutuma loominguliselt üsna produktiivseks. Eks ma sel ajal pean muidugi vaatama, et ta oma tulivee tarbimisega liiale ei läheks, sest paar Pauli loomingulist perioodi on justnimelt selle põleva märjukese nahka läinud. Vaja on järelvalvet...

Järel, järele, järgi, järg. Jah. Olen sellest tegelasest küll juba päris mitu lookest kirjutanud ja teadupoolest liiguvad ringi legendid, et juba olemasolevate lugude järjed kipuvad esikteosele kvaliteediga alla jääma (seda legendi tõestavad tegelikult hästi ka mu enda sulest tulnud Pauli-lugude teine ja kolmas osa), kuid sellest legendist möödahiilimiseks püüan seekord kasutada antud teema jaoks uut vormi. Tõenäoliselt kujuneb järgmisena kirjutatav tekst jutustuseks, sest novelli temast ei saaks. Pauli elus ei ole selliseid perioode, mis lõppeks puändiga või kui, siis on selliste perioodide keskmiseks pikkuseks paar-kolm minutit - siis tekib päkapikul rutiinist kõikehõlmav igavus ja ta teeb jälle midagi ootamatut.

Paari nädala pärast lubas Paul igatahes kohal olla ja selles ootusärevuses (samas ka natuke -hirmus) lõpetan ma tänase näpuharjutuse. Jään ootama tema saabumist...

Hetkeline

Kuigi uuesti kirjutama asudes tahtsin proovida, kas suudan iga päev midagi siia blogisse üles riputada, ei ole ma eriti pettunud selles, et vähemalt praeguseks pole sellest plaanist midagi välja tulnud. On olnud tegemisi, mille tähtsus on üle kaalunud mõnekümne minutilise kirjutamise. Homse kohtagi tean juba ette, et ega siis midagi suurt sellest loomingulisest tegevusest välja ei tule - pigem tuleb natukene lihakeha liigutada. Elu tahab elamist.

Nädal on olnud piisavalt produktiivne, et sellega rahul olla. Samuti on aidatud kergemaks teha nii mõnigi keeruline otsus, mis puutub inimeste vahelistesse suhetesse. Kõik pole kuld, mis hiilgab, ja samas - all that is gold does not glitter /J. R. R. Tolkien/. Lihtsalt nende kahe vahel vahetegemine on muutunud lihtsamaks.

Nüüd aga uude nädalasse ja vaatame, mida järgneval seitsmel päeval huvitavat pakkuda on. Või kas ma selle pakutava üldse üles leian. Seegi võib teinekord probleemiks osutuda.

Mõtteid möödunust...

Kui üks mu viimaseid poste oli seotud mõtetega enda tulevikust, siis lebanuna tund aega und saamata voodis, tekkisid silme ette pildid minevikust ning tekkisid ka seosed tänapäevaga. Mis pildid need olid, mis mind nõnda palju vaevasid? Mitte küll otseselt minu eluga seotud, ent siiski ühe mu väga lähedase sõbra ja tema käitumisega. Võib-olla jutustakski alustuseks ühe minevikuhõlma vajunud loo. Luba ma neilt inimestelt küll küsinud ei ole, ent oma sellise käitumise heastamiseks ei nimeta ma siin ka nimesid.

*

Tegemist oli esimese õppeaastaga, mis minu endised klassikaaslased ülikoolides veetsid. Ise olin keskkooli selleks ajaks ammu unustanud, kuid suhtlesin ma nendega edasi. Ja juhtus nii, et Frog ja Viper sattusid ühte ja samasse kõrgkooli.

Frog ei kuulunud sel ajal mu lähimate sõprade ringkonda, küll oli seal aga Viper, keda ma tema olemuse pärast tol ajal (ja mingil määral ka praegu) imetlesin. Ning tänu tihedale suhtlemisele sain teada ka järgmisest juhtumisest.

Frog võitis mingi loteriiga tol ajal üsna arvestatava summa (oli see vist viis tuhat krooni) ning ei ole imestada, kui noor mees seepeale rõõmust pakatas ning oma suurest õnnest ka teistele jutustas. Kuulis seda ka Viper ning kuna üliõpilastel on ju teadupoolest alati rahast puudus, siis läks ta seda ka Frogilt küsima.

Kuidas täpselt see vestlus arenes, seda ei tea ma täpselt kinnitada, sest ei olnud mind seal vestlust protokollimas, ent ühe versiooni kohaselt küsis Viper, kas Frog saab talle mõned sajad kroonid anda. Selliste vestluste puhul tuleb tegelikult ka osalistel olla väga tähelepanelik, sest kui juhtud midagi mitte nii ütlema, siis võib ju teo tulemus sellest suuresti muutuda. Igatahes sai Frog sellest aru, et Viper soovib temalt laenu, ent kuna vestluses ei oldud kasutatud sõna "laen", siis ei leidnud Viper endal ka kohustust see raha tagasi maksta.

Kuna Frog (sama versiooni kohaselt) aga eeldas, et tegemist oli laenuga, siis pärast oma rahade lõppemist läks ta seda ka tagasi küsima. Viper ei vaevunud süvenemagi, vaid selgitas, et tema ei olnud raha laenuks küsinud, vaid lihtsalt raha küsinud.

Kuna Viper oli juba tollal Frogist mõnikümmend kilo raskem ning tuntud kui noor mees, keda ei ole vaja pikalt närvi ajada, siis ei söendanud Frog seda teemat ka Viperiga edasi arutada.

Mure raha pärast aga jäi. Nõnda kurtis Frog oma muret ka oma emale, kes seepeale läks Frogi poolt välja antud raha omakorda Viperi vanematelt küsida. (Tegemist oli ikkagi väikese alevikuga, kus kõik kõigi elusid-olusid teadsid)

NB! Nõnda said oma poja käitumise pärast haiget Viperi lähedased - inimesed, kes ei puutunud tegelikult kuidagi sellesse juhtumisse.

Sellest teada saades ei hakanud Viper loomulikult pikalt mõtlema ning astus keset loengut auditooriumi, kus Frog parajasti õppis, ning andis talle väga korraliku paugu vastu hambaid.

*

Ma ei tea siiani, kas ma kiidan sellist käitumist heaks, ent ma pooldan täielikult seda, et oma käitumisega oli Frog karistuse ära teeninud.

Kui sa tahad kellegile maksta (st tasuda selle eest, mida ta on ära teeninud) või kätte maksta, siis hoolitse ka selle eest, et haiget ei saaks kõrvalised, asjasse mittepuutuvad inimesed.

("See ei oleks õiglane!" lisab teemat kuulnuna kõrvaltoast väljunud kuningas Saalomon.)

Mulle meeldib mõnikord peita mõtteid lihtsate sõnade taha, aga näiteid tuues tegutsen siiski vastupidi - viin näite nii äärmusliku lihtsuseni, et kõik sellest aru saavad. Ja selle teema lihtsustatud mõte on selline:

Kui sa oled Johni peale vihane ja tahad talle kätte maksta, siis julgemata mehe enda juurde astuda ära mine Johni viieaastase tütre juurde, et talle kättemaksuks labidaga vastu pead virutada. Tütar ei ole süüdi. Ning kui miskipärast selline asi ikkagi juhtub, siis ei tasu hiljem imestada, kui John esiteks terve su suguvõsa hambad välja taob ning finaaliks su enda neidsamu hambaid täis sokiga vigaseks taob.

Elus on alati riske.

Sa võtad riske, kui sa midagi endast annad: sa ju ei tea kunagi kindlalt, kas sa selle kunagi tagasi saad. Siin tuleb alati silmas pidada ka seda, et järsku sa siiski saad tagasi - lihtsalt vahest sa võid väljaantud punase suure kiviga sõrmuse asemel tagasi saada väikese ja valge ning siis tuleb juba mõelda sellele, mis on selle kõige taga ja kas alati ikka tasub  raevust punasena minna tagasi nõudma oma punast, millist on paljudel või vaadelda seda pisikest ning sealjuures avastada, et vaid väga vähestel on võimalik endale seda lubada.

Samuti võtad sa riske midagi endale võttes. Kunagi ei tea, mis elus juhtub - sedasama sõrmust vastuvõttes sa ju ei tea, et sa võid järgmisel tänavanurgal komistada ning sõrmus su peos võib kukkuda läbi kanalisatsioonivõre koos sinu enda varandustega.

Seepärast ei tasugi nii kergekäeliselt anda ja võtta. Kui seda teha, siis pigem juba neile ja neilt, keda usaldad ja hindad ja väärtustad nii palju, et kogu võimalik kaotatu ei kaaluks üles seda inimest ennast.

Kui sa seda aga mitte ei tee, siis saab ju süüdistada vaid ennast - vahet siis pole, kas oled sa andja või võtja.

Rändaja

Kuuseokstel lamavad lumemütsid sätendavad tähevalgel. On külm, on öö. Puude all valitsevat pimedust pehmendab teerajale langev tähevalgus, tekitades okstest ja neile sadanud lumest kitsukesele rajale fantastilisi, hirmutavaid kujundeid.

Vaikust, millest kajavad rütmiliselt läbi kõndija krudisevad sammud, häirivad üksikud naginad metsasügavusest. Pehme mütsatus, kui raske lumekoorem mõne kõrge puu otsast alla kukub. Üksik, kauge hundiulg...

Teekäija võpatab. Aeg on keskööst juba edasi liikunud, kuid hommik on veel kaugel. Surudes tugevamini pihku käeshoitavat kirvest, kiiredab ta sammu sel mägisel maastikul. Jääkristallideks muunduvad hingeõhupilved sagenevad. Ta kiirustab. Ta tahab juba koju, ent kodu on kaugel.

Ees paistab järjekordne pime teekäänak, mille üht poolt ääristab kõrge, järsk künkaserv. Väikesed, noored kuused, mis teekäija pea kõrgusel talve raskusest tee kohale koolduvad, pakuvad head varitsemispaika, kust saab...

Üksikud vandesõnad. Taskust võetud suurt tikku läites püüab rändaja oma pilku läbi pimeduse puurida, kuigi varasemad katsed on kinnitanud selle teo tagajärje vastupidisust. Siiski – lootus. Ta silmitseb peagi pea kohale jäävaid kuuski ning kirub ennast. Milleks sellised mõtted? Kes seal ikka varitseks?

Juba aastaid ei ole teada ühtegi juhust, mil metsloomad oleks inimesi maha murdnud. Inimene on looduse alistanud, muutnud selle taltsamaks, kui loodus ehk isegi oskas seda ette kujutada. Hiljuti nähtud telesaade viimasest Aafrikas vabas looduses elavast lõvist oleks justkui tempel selle vägivaldse vallutuse lõplikkusele.

Siiski tunduvad noored kuused pakkuvad ideaalset kohta, kus lebada, väristada jahierutuses lihaseid ja oodata, et siis teekäija lähenedes läbi pimeduse õhku söösta... Hetke liuelda talve karges, külmas õhus... Lüüa hambad saagi pehmesse kaela ning tunda suus sooja vere nii erakordset maitset... Söök... Soe söök...

Rändaja kergitas õlgu võbistades oma kasukakraed, kuulatas, pigistas kirvevart ja liikus edasi, silmad naelutatud puudele. Mõistuse kinnitus, et seal ei ole midagi, kedagi ohtlikku, tema kõrvu enam ei jõudnud. Jõudis hoopis oksapraksatus tema selja tagant. Järsult ringi pöörates sattus kõndija jalg raja kõrvale pehmesse hange ning ta vajus põlvili lumme. Käsi tõusis kirvest tõstes. Mis iganes ka ei tuleks.

Higipiisad, mis olid otsaesiselt rändaja silmadele voolanud, hakkasid öises pakases jäätuma, kuni ta liikumatult, hinge kinni pidades ootas, valmis kõigeks. Midagi ei juhtunud. Siis ahmis ta õhku. Hapnikuvajadus andis end tunda. Ta ajas end vaikselt püsti. Paarkümmend meetrit eemal, juba läbitud teerajal oli mingi tume kogu. Aeglaselt lähemale astudes süütas ta uue tiku, varjates kirvega otsese valguse eest silmi.

Rändaja hakkas naerma. Vabanenult, õnneliku inimese naeru. Teerajal oli suur, lume raskuse all murdunud kuuseoks.  Ta naeris, saades täielikult aru oma hirmu mõttetusest.

Ta pööras ringi ja hakkas edasi astuma. Kuused, milleni ta jõudnud olid, tundusid nii väikestena. Ta naeratas, naeris mõttes oma rumalust. Loomad ei ründa ju enam inimesi. Seda pole nii kaua juhtunud ja ei juhtu ka sellel ööl. Miks peaks? Ta turtsatas.

Vaikne sahin ning sellele järgnev terav ragin. Nüüd juba otse pea kohal, otse nende kuuskede vahelt. Ja tunne, et süda ei tööta, et see on kukkunud madalamale saabastest. Vaid viivuks mees tardus, siis kandsid jalad teda edasi. Kiiremini, kui ta uskus end paksus lumes suutvat. Joostes, kirves ikka käes. Oksad, mis raja kohale vajunud, peksmas külmast kipitavat nägu.

Milleks? Kõige rumalam on joosta, karjus mõistus, kuid kõrvad kuulasid vaid hirmu. Lihased allusid vaid ürghirmule. Pimedakartusele. Mõistus suutis teha vaid nii palju, et lihased ei viskaks ära liigset raskust – kirvest. Mis iganes – seda võis veel vaja minna.

Eemalt, puude vahelt paistis valgust, läbi puude kumas tuli. Mitte mõnest aknast paistev valgus, aga tuli – ehtne, soe, leegitsev lõkketuli. Inimesed!

Rändaja võttis viimase jõu kokku, sest selja tagant arvas ta kuulvat uut praksatust, sahinat. Lähemalt kui varemalt. Juba märkas ta läbi pingutusest uduste silmade inimesi lõkke ümber, kuulis nende hääli.

Õnneks! Noored mehed! Nad aitavad!

Lõkke äärde kokkutassitud okstekuhjal komistades ja lumme kukkudes suutis ta välja hingata vaid ühe sõna.

„Aidake!”

Vaikus.

Jalahoop, mis teda roietesse tabas, paiskas mehe tagasi. Naer.

„Joodik selline!”

Rändaja ajas end püsti. Valu oli kadunud. Hirm oli kadunud.

Uut lööki, rusikat, mis tema kulmu tabas, ta enam ei tundnud. Ta naeris. Raev vaid irvitas tema silmis.

„Kuradi loomad!”

Teekäija tõstis kirve ja lõi. Mitu korda.

Siis istus ta lõkke äärde ja võttis kindad käest.

*

PS ja NB   Et siis esimene loominguline kirjutamine pärast väga pikka pausi. Hetkel tundub, et võib asja isegi jooksma saada :)

W. Hocares

Mõeldes tulevikule...

... istun praeguses hetkes praeguses kohas ja püüan oma olevikuga kuidagi hakkama saada. Kujundan lehte, mis võib-olla kunagi täiesti valmis ei saa ja mis võib-olla kunagi ei saavuta minu elus sellist tähtsust nagu ma seda ise soovinud oleks. Maailm jääb ainult väiksemaks ja väiksemaks jääb ka aeg, mis on jäänud selles pisikeses maailmas elamiseks.

Kunagi ammu lugesin ma päris palju kordi läbi J. R. R. Tolkieni "The Lord of the Rings" raamatu originaalkeeles. Mulle meeldib tema keelekasutus ja see, kui hästi ta kirjutab tegelikult väga elementaarsetest tõdedest. Möödunud ööl vaatasin filmitriloogia esimest osa ja kummitama jäi üks kuuldud vestluskatkend, kus autor on väga hästi tabanud asja, mida me kõik peaksime tegelikult päevast päeva meeles pidama.

"Always after a defeat and a respite, the Shadow takes another shape and grows again."
"I wish it need not have happened in my time," said Frodo.
"So do I," said Gandalf, "and so do all who live to see such times. But that is not for them to decide. All we have to decide is what to do with the time that is given us."

The Lord of the Rings
Gandalf and Frodo Baggins, Chapter 'The Shadow of the Past'.

Nii lihtne see ongi. Meie elu on meie enda teha - ükskõik, mis meie ümber siis ka ei toimuks.

Kuigi mulle nii väga meeldib lugeda selliseid sisutihedaid ütluseid, järgin ma neid ise veel suhteliselt harva. Antud juhul olen jätnud selle otsustamise enamjaolt Saatuse hooleks. Ootan hetkes ja kohas seda, et elu ise tooks mulle mingi ideaalse võimaluse veelgi paremaks tulevikuks. Pean seda loomulikuks, sest siiani on enamus mu elus toimunud positiivsetest asjades minuni jõudnud ilma suuremate isiklike pingutusteta. Mitte küll teadlikult, ent mu peas tundub pidevalt olevat mõte, et miks peaksin ma nüüd midagi teisiti tegema...

Ja kuigi mitte teadlikult, siis ei jõua ka selliste alateadlike mõttemallidega elus kuigi kaugele. Ei meeldi mulle see mõte. Kohe üldse ei meeldi.

Seepärast olegi viimased paar päeva mõelnud päris pingsalt, et peaksin uuesti kirjutama hakkama. Olen oma romaani - jah, sedasama "Tunnelit", mida ma alustasin juba mõned aastad tagasi - natuke toimetanud ning püüdnud sinna ka uusi sõnu ja lauseid kirjutada. Olen lugenud pedagoogilist kirjandust, et hakata mõistma lahendusi, mida on vaja selleks, et oma isiklik elu rahulikumaks saada. (Samas andis see loetud raamat ka idee, kuidas lõpetada üks igavik tagasi alustatud novell + andis idee, mis teemal võiks kavandada kasvõi ühe tulevikus kirjutatava teose). Olen otsinud tööd ja saatnud pikalt veel paar head tuttavat, kelle käitumise tagamaid mõistes ei taha ma neid enam näha oma suhtluskonna lähiringis.

Nojah - olen korrastanud oma blogi, püüdes märksõnade - "Siltide" - asja natuke lihtsamaks ja arusaadavamaks teha ning hetkel püüan leida kasutust ka oma ajaveebi poolt võimaldatud erinevate lehekülgede rakendusele. Mõtlen, aga püüan juba ka tegutseda.

Raske on sisseharjunud rööbastest välja astuda, ent selleks tuleb teha pingutusi. Uue kavaga harjumiseks võiks võtta plaani isegi iga päev midagi siia blogisse kirjutada.

(Hehee! - Ma tahan harjumusi.)

Anyway - blogi uues kujunduses on ka kontaktide lehekülg ja uue asja mõttekuse proovimiseks võiks mõni siia lehele eksiv lugeja saata ka kirju neile, kelle tekste ja mis teemadel parajasti soovitakse. :) Siis on vähemalt üks minu tänane tegu leidnud arusaadava põhjenduse...

Praegu aga  - paduvihma sisse jooksma...

PS See Amazon'i link on neile, kes tahavad mulle järgmiseks sünnipäevaks kingitust teha :P

Prestiiž - prestigio - престиж - prestige --- Ja selle taustast...

"Nüüd on probleemid lahendatud. W. taob neil kõigil hambad sisse!"

"WTF?!"

Heitsin kiire, mitte eriti kindla pilgu selja taha ning nägin, kuidas neiu, kes oli lause kuuldavale toonud, naeratavana oma tuppa läks. Tõenäoliselt uut kokteili omale segama.

Selline arvamus pärines üle-eelmisest ööst, kui sama seltskond oli mulle pool kolm helistanud ning abi palunud. Põhjuseks taksojuht, kes oli nad klubist "Arrogance" hotelli Varnenchik ette toonud ning nõudnud selle sõidu eest 120 levi (ca 960 krooni). ??? Sõita oli vähem kui kaks kilomeetrit. See oli olnud noorte seltskonna esimene õhtu Kuldsetel Liivadel ning pärast kerget (või mitte eriti kerget) napsutamist otsustati diskoteegist taksoga hotelli naasta ning nahaalne taksojuht oli otsustanud nokastanud turistide arvelt lisaraha teenida.

Hotelli juurde jõudes oli mees muutunud üsna agressiivseks ning nõnda oligi üks noortest minule helistanud ja abi palunud. Ajasin siis omale maika selga, et tätoveeringud ikka näha oleks ning kümne minuti pärast olingi juba sündmuspaigal, kus õnneks midagi suurt ei toimunud. Suur ja agressiivne taksojuht oli selleks ajaks juba lahkunud, ent reisisaatja reageerimiskiirus oli noortele muljet avaldanud.

Kaks päeva hiljem tõusti alkoholi kaasabil juba pilvedest kõrgemale ning hotelli rõdult hakati tänavale plastmassklaase ning -pudeleid loopima. Ja väidetavalt oli üks pudelitest tabanud uuemat tüüpi Mercedest.

Noorte tuppa olid aru pärima läinud kolm väiksema elevandi mõõtu meest, T-särkidel suurelt kiri "Security". Ja nii jõudiski minu telefoni abikõne noortelt turistidelt.

Kohale jõudes kutsusin kolm lihamäge tänavale, et saaks seal asja edasi arutada ja samal ajal mitte hotelli öörahu häirida (kuigi hotellis Varnenchik on see suhteliselt keeruline, sest mingit rahu seal ei kohta). Noored said aga asjast loomulikult valesti aru ning nende kommentaar toimuvale oli suhteliselt naljakas arvestades minu ja minu selja taga kõndiva kolme mehe kaalude erinevust. Tänasin sel hetkel vaid jumalat, et minu taga kõndijad tollest eestikeelsest lausest aru ei saanud.

Aga see oli minu maine nende silmis ja ma tahtsin seda säilitada, soovides samas hoida ka oma prestiiži kohalike tänavajõmmide seas.

Kuidagimoodi olukord lahenes. Pärast politsei kohalejõudmist pidin appi kutsuma küll enda tuttavad, samas lähedal asuva restorani biker'itest omanikud, et nad ka minule bulgaariakeelset arutelu tõlgiks ning nende saabumine lahendas kõik segadused.

***

Nii sellest kui ka möödunud hooajast on mitmeid näiteid, kuidas korra mitte millestki tekkinud prestiiž, image, aitas välja nii väiksematest kui suurematest hädadest. Siiski oli kummaline kõrvalt jälgida, kuidas selline maine tekkis. Ei toimunud ju see alati valutult. Iga inimese, iga situatsiooni jaoks tuli luua uus muster, mis hoiaks üleval ka kõike endist.

Enamjaolt aitas hämaratel tänavatel ja suitsustes diskoteekides juba see, kui oma jope maha võtsin ning mu vestluskaaslased ja oponendid tätoveeringuid märkasid. Pimedas ei ole ju hästi näha, kui palju massi nende mustrite all on ning seega võib ka väita, et probleemide edukate lahenduste leidmisele aitas tublisti kaasa ka pimedus, silmapete. Bulgaarias OLI tätoveeringutel mõju, samuti kui ka nahaalsusel, mida koos nendega kasutati.

Alati nendest aga ei piisanud. Mõnikord tuli oma lubaduste eest ka maksta. Maksta, et säiliks illusioon. Nüüd, kui Bulgaariale on kriips peale tõmmatud, ei pea ma enam nende illusioonide pärast muretsema...

*

Sõbrad, tuttavad, võõrad, mis iganes. Illusioone oli tarvis kõikide jaoks. Illusioone selleks, et jääksid ilusad mälestused ning soov naasta.

Kui sulle tulevad sõbrad külla ja neilt petetakse raha välja, siis sa püüad neid aidata. Räägid kohalikega, pakud tööraha, et vähemalt osakesegi kaotatust tagasi saada. Ning kui kohalikud, seni sõnapidajad inimesed, on andnud lubaduse, et saab raha tagasi, siis annad sa selle lubaduse edasi ka sõpradele.

Jõuab kätte päev, mil raha saabuma peaks. Aga ei saabu. Saabuvad hoopis põhjendused, miks ei saabu. Mõistlikud ja arusaadavad, aga see ei võta tagasi seda lubadust, mille olid andnud enda sõpradele.

Siis ei jäägi muud üle, kui minna kontorisse, küsida ülemuselt varem palka ning maksta lubadus kinni enda rahaga.

Selleks, et säiliks arvamus, et jääks alles maine.

Ja ongi illusioon loodud.

*

Kui firma lubab ekskursiooni, mis mingil põhjusel ei paku turistidele seda, mida lubati, siis maine säilimise nimel annad endast kõik, et turistid rahule jääks. Pakud enamatki, et korvata ühte apsakat. Turistid on maksnud.

Kui lubatakse lõunat ja kaks inimest sellest ilma jäävad, leiad ise selle lõuna heastamiseks meetodid, tutvused, võimalused. Rabeled rohkem, kui peaks - kõike vaid selleks, et oleks prestiiž. Et luua järjekordne illusioon.

Ja siis kuuled vastutavalt inimeselt reaktsiooni:

"Milleks mulle see peavalu?"

WTF?!


*


Ja päevi, nädalaid, kuid hiljem istun omaette ning mõtled, et milleks see kõik. Maine ja illusioonid - milleks?!

Keegi sellest ju järgmisel hetkel ei hooli...

*

Ja siis tõused taaskord üles, astud naeratavana rahva ette.

"Tere teile kõigile! Mina olen W."

Ja lisad mõttes: "Teie illusionist."

Tagasi Eestis

Kuna elud ja olud on nõnda palju muutunud ja ma olen selleks aastaks Bulgaariast tagasi, siis tuleb hakata uuesti rohkem kirjutama. Miks? Sest ma tellisin omale visiitkaardid, millele lasin W. Hocarese ametiks panna vabakutselise kirjutaja ning et kutset mul veel ei ole, siis peab seepärast ka rohkem vabalt kirjutama.

Uus kujundus on ka sellel lehel tänasest ja kui ma natuke mõelda viitsin, siis tuleb siia kohe ka uus pealkiri, sest elust ja kõigest muust ma enam kirjutada ei jõua. Tuleb natuke täpsem eriala valida.

PS Kadunud postituse - "Tagasi Bulgaarias..." võtsin ka uuesti mustanditest välja, sest see selgitab natukene minu varase tagasijõudmise põhjuseid.