Mõned vist igatsevad teda. Mõned vist mitte ja ülejäänud tõenäoliselt veel ei tea tema eksistentsist midagi. Mina kuulun nende igatsejate hulka, kuigi Pauli saabumine pöörab minu elu alatasa pea peale.
Juba tükk aega pole temast midagi kuulda olnud. Kevadel ta kuhugi kadus, jätmata ühtegi kontakti ning sedelit teatega, millal teda tagasi võib oodata. Kuna endalgi oli ees pikem eemalolek Eestist (mis osutus oodatust lühemaks), siis ei tundnud ma tema pärast ka erilist muret. Nüüd aga - tagasijõudnuna - ma igatsen tema järele.
Kui ma pole pikalt Pauli kohanud, siis vahel eriti keerulistel aegadel hakkan ma kahtlema tema reaalsuses: kõigi andmete kohaselt ei tohiks päkapikke ju olemas olla. Siiski on Paul meie esimese kohtumise hästi lahti kirjutanud oma haruharvade kirjetega blogi esimeses kirjes. Nende kahtlusemomentide ajal loen ma seda kirjeldust üha uuesti ja jälle kerkib mu silme ette see kummaline kuju seal Peppersack'i õdusas atmosfääris.
Miks ma Paulist aga täna kirjutan? Oma veebikodule uut lehekülge meisterdades mainisin seal ka päkapikku ning justkui mu mõtteid lugedes Paul helistas ning teatas kärarikkalt, et üsna pea tuleb ta taaskord Eestit väisama. Mainisin talle ka poolikut audioraamatu projekti, mispeale vastuseks tuli muidugi mõne minuti jagu piiksudega teksti (suutsin oma telefoni tsensuuri installeerida) ja süüdistus, et audioraamat on soiku jäänud minu laiskuse tõttu. Noh - eks selles ole ka tibake tõtt, sest väga musta materjali on Paul mulle üle andnud, kuid selle ümberkirjutamiseks ja toimetamiseks on mul kindlasti ka tema juuresolekut tarvis. Ütlesin seda ka päkapikule.
"Hea küll. Ma võtan mõned viinad ja sulle paar õllet ning siis istume maha ja kirjutame selle kuradima loo lõpuks valmis."
Paulilt lubadus käes, ei tahtnud ma pikalt tema arvet suurendada, sest teadupoolest hakkab tema puhkus juba peagi lõppema ning eks temagi kullakotil ole enne palgakuud mingit sorti põhi olemas. Panin telefoni ära ja jäin mõttesse.
Kindlasti on Paulil vahepeal midagi uut ja huvitavat juhtunud, millest saaks samuti uues, juba pikemas loos kirjutada ning sama kindel on ka see, et ainest annavad ka tema blogis kajastatud seikluste lõpetamata kirjeldused. Päkapiku tagasitulek septembris peaks niisiis osutuma loominguliselt üsna produktiivseks. Eks ma sel ajal pean muidugi vaatama, et ta oma tulivee tarbimisega liiale ei läheks, sest paar Pauli loomingulist perioodi on justnimelt selle põleva märjukese nahka läinud. Vaja on järelvalvet...
Järel, järele, järgi, järg. Jah. Olen sellest tegelasest küll juba päris mitu lookest kirjutanud ja teadupoolest liiguvad ringi legendid, et juba olemasolevate lugude järjed kipuvad esikteosele kvaliteediga alla jääma (seda legendi tõestavad tegelikult hästi ka mu enda sulest tulnud Pauli-lugude teine ja kolmas osa), kuid sellest legendist möödahiilimiseks püüan seekord kasutada antud teema jaoks uut vormi. Tõenäoliselt kujuneb järgmisena kirjutatav tekst jutustuseks, sest novelli temast ei saaks. Pauli elus ei ole selliseid perioode, mis lõppeks puändiga või kui, siis on selliste perioodide keskmiseks pikkuseks paar-kolm minutit - siis tekib päkapikul rutiinist kõikehõlmav igavus ja ta teeb jälle midagi ootamatut.
Paari nädala pärast lubas Paul igatahes kohal olla ja selles ootusärevuses (samas ka natuke -hirmus) lõpetan ma tänase näpuharjutuse. Jään ootama tema saabumist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar