Elu on huvitav. Kirjutajana on peamiseks eesmärgiks leida idee, millest kirjutada. Võib ka fantaseerida, ent sellisel juhul tuleb silmas pidada, et väljamõeldis jääks aga reaalsusse piiridesse, usutavaks. Samas pakub elu aga ise teinekord selliseid seiku, milliseid on vahel isegi raske uskuda.
Lisan siia nüüd ühe seletuskirja ammu unustatud Bulgaariast, mille ma leidsin enda postkastist, ja lisan siia juurde ka kaks fotot :) (Koristan ära perekonnanimed :) )
*
Reisifirma Bulgaaria managerile.
Seletuskiri
Öösel vastu 6. juulit 2010. aastal läksid läbi Reisifirma Bulgaariasse puhkama tulnud turistid oma seltskonnaga randa, jättes tubade võtmed hotelli Varnentchik valvelauda. Kella poole ühe paiku öösel said toa number 218 võtme enda kätte taanlastest turistid, kes kasutasid kohe ka võimalust võõrasse tuppa minna. Üks noormeestest, Nick, varastas toast number 218 Ragnarile kuuluva käekella, mobiiltelefoni ja rahakotist 100 levi ning kaardid.
Kui Ragnar poole kolme paiku rannast tagasi jõudis, ei leidnud ta valvelauast toavõtit ning tema käest nõuti 50 levi võtme kaotamise eest. Seepeale helistas Ragnar minule.
6. juuli hommikul kell üheksa läksin hotelli Varnenchik, kus kohtusime ka hotelli manageriga ning hakkasime läbi vaatama kaameraid. Umbes poole kaheteist paiku leidsime kaameratest vargad, kelle hotelli manager ka tuvastas.
Kutsusime taanlastest noormehed alla reception’isse, samuti helistas hotelli juhataja taanlaste reisifirma „Duf-Reizen“ esindajatele, kes ka mõne minuti pärast kohale jõudsid. Toas 218 vargil käinud noormees väitis, et ta ei mäleta toimunust midagi. Tsiteerin: „I have no memories.“ Taanlaste reisisaatjad läksid aga varaste tuppa ja suht kiirest leiti sealt kõik varastatu, välja arvatud ravikindlustuskaardid. Leppisime kokku kohtumise järgmiseks päevaks, sest kannatanu Ragnar arvas, et oleks sobilik küsida ka kompensatsiooni moraalse kahju eest.
7. juulil kell 4 kohtusime uuesti taanlastega, kus varas ja kannatanu (Ragnar) jõudsid kiiresti kokkuleppele, et 200 eurot on sellise teo eest piisav kompensatsioon ning Ragnar kirjutas pärast raha saamist taanlasele ka tõendi, milles tunnistab, et tal ei ole edasisi pretensioone.
Kuna Eestist pärit noored tahtsid aga asja ilusti lõpetada, siis tellisid nad üle tänava asuvast kioskist T-särgi, mille rinnale lasid trükkida sõnad „They told that I robbed a hotel room...“ ja seljale „but I have no memories. LOL“.
Tellitud särgiga läksid Eesti turistid taanlaste juurde ja kinkisid selle hea tahte märgiks vargale. Seletuskirjale lisan kaks fotot, millel näha kannatanu ja varas, kes kannab talle kingitud särki. Fotod on ka tõestuseks, et tõsine probleem leidis hea ja isegi lõbusa lõpu.
13. juuli 2010. aastal
W. Hocares
*
See lugu lõppes siis tõesti ilusti...
1 kommentaar:
Lahe!! :D
Postita kommentaar