kolmapäev, 22. juuni 2011

Turismist --- tänu Estourile. Ja Tarbijakaitse? Imeb täiega...

Minu blogi kauaaegsemad jälgijad teavad, et olen mingi hetke oma elust olnud tegev ka turisminduses ja seda just tänu Estouri'le. Kirjeid minu läbielamistest ja muljetest reisisaatja-giidi töö kohta leiab praegugi, kui otsida blogi siltide alt nimetust Bulgaaria...

Hoolimata sellest, kuidas Estour nüüd enne pankrotti käitus ja mida sellest ettevõttest praegu meedias kirjutatud on, olen mina siiski Estourist positiivsel arvamusel. Jah - kuigi teise hooaja keskel tekkisid minulgi oma tööandja ja otsese ülemusega lahkarvamused ning ma tulin poole hooaja pealt lihtsalt ära, siis üldmulje on positiivne.

Olen nii mitmegi Estouri praegust pankrotiteemat kajastava artikli all kommentaariumis sõna võtnud ajakirjanike vastu, kes oma uudiste müümise nimel on reisikorraldajat minu arvates liigselt mustanud.

Nõustun väitega, et firma käitus valesti, müües viimase hetkeni veel reise, kuigi juhtkond juba teadis, et asi heaga ei lõppe, aga need olid vaid müügiinimesed, kes võib-olla ei teadnudki eesootavast fiaskost. Nemad ei ole süüdi ja selline teadmatus on täiesti loomulik. Seega viga oli firma juhtkonnas, mitte müügiinimestes.

Samuti on minu arvates ääretult ebaõiglased artiklid pealkirjaga "Tarbijakaitse tõi Estouri turistid koju". Kuidas nad tõid? Kas Tarbijakaitse organiseeris midagi? Ei. Juba möödunud reedeses teates maksejõuetuse kohta kinnitas Estour, et nii Kreekas kui Türgis puhkajad tulevad tagasi planeeritud ajal, sest tagasilennud on organiseeritud ja makstud.

Olid organiseeritud, olid makstud ning paar päeva hiljem selle puhkajate tagasijõudmise pärast Tarbijakaitsele loorberite kaelariputamine ON idiootsus. Pigem võiks tähelepanu pöörata Tarbijakaitse enda väitele, et nad on juba AMMU kahtlustanud, et Estouriga on jama. Kui on kahtlustatud, miks pole mitte midagi tarbija kaitseks ette võetud ja lastud puhkusesoovijatel end lolliks teha?

Nüüd on hea targutada ja täpselt samasuguse mittemillegitegemise eest endale olematust kohast plusspunkte teenida. Sellise tegevusetuse eest peaks ka Tarbijakaitse omast taskust neid tarbijate kahjusid kinni maksma.

Ning praegu hakkas lausa huvitama see, et milliseid firmasid Tarbijakaitse veel "ammu" kahtlustab. Oleks huvitav seda nimekirja näha, et teaks ennatlikult ettevaatlik olla...

Praegusel kujul on tegu lihtsalt tarbija lollitamisega, et ilma reaalse põhjuseta enda usaldusväärsust tõsta.

*

Ning kõigile neile, kes oma kommentaarides kiruvad, et Estour pole juba ammu midagi korralikult teinud ja kõik tema reisid imesid:

Õppige oma puhkust nautima!

Ma olen ise paarile hädaldavale turistile ka otse asju öelnud. Kui ikka tuleb Bulgaarias mingi ennasttäis mammi, kes on sandikopikate eest loteriimajutusega reisile tulnud ja hakkab seal vinguma, et miks ei ole hotellis euroopalikke toite või teenindust, siis ajab see lõpuks kopsu üle maksa. Tean, et samasuguseid näiteid on palju ka Egiptusest ja Türgist, sest minu kolleeg Jelena oli mitu aastat Egiptuses töötanud.

Kui te, kurat, lähete mujale, teise kultuurikeskkonda puhkama, siis te teete seda ju omal valikul ning seepärast võtke omaks ka teise kultuuri elu, kombed ja tavad. Üheks nädalaks ei ole see ju raske. Aga ei - siis on vaja igal pool viriseda, teiste puhkajate tuju rikkuda ja nõuda hommikusöögil a la "Tere" piima ning Rakvere viinereid. Kui tahate kodust kultuuri oma puhkuse ajaks, siis minu pärast pange oma telk kasvõi Säästumarketi parklasse ja nautige seal oma "euroopalikku kultuuri ja teenindust".

Bulgaaria on oma mõtlemiselt ja teeninduselt Euroopast kaugel, Türgi asub suuresti Aasias ning Egiptus üldse Aafrikas, aga see ei tähenda, et seal puhata ei saa. Saab ja ilusti - tuleb vaid vingumine oma "euroopalikku kodumaale" maha jätta.

Tean isiklikult väga paljusid, kes ON Estouri reisidega rahule jäänud. TEAN, sest iga nn vahetuse lõppedes nägin ma lahkuvate turistide nägusid ja nägin, kuidas meiega hüvasti jäeti. TEAN, sest olin kohal sellel vastuvõtupeol, mille korraldasid mulle mitme erineva reisi turistid. TEAN, sest suhtlen siiani väga paljude turistidega.

Jah - ma tean ka seda, et iga reisi ära saates oli ka vingus nägusid, aga see on enamuses juba selline inimsort, kes ei ole millegagi rahul. Tunnistan, et paar juhust oli, kus apsakates oli süüdi Estouri Tallinna-poolne organiseerimine, ent kui turist on mõistev, siis tavaliselt suudavad reisisaatjad koha peal ka enamikke probleeme lahendada. Seda juhul, kui turist ise TAHAB lahendust.

Miks oli sõna "tahab" suurte tähtedega? Sest oli kahe hooaja jooksul kolm juhust, kus meie manager oli terve grupi meeleolu nimel nõus 2* loteriimajutusega tulnud vinguvad turistid paigutama 4* hotelli ilma lisakuludeta, aga turistid ISE võtsid mingi idiootlikult põikpäise positsiooni, hotelli ei vahetanud, vingusid ja lärmasid terve nädala ning lõpuks Eestisse tagasi tulles esitasid ka kaebuse.

Seega - oli põhjuseid, mille pärast muretseda, ent 90 % neist andis mõistva suhtumise juures lahendada tunni-paari jooksul. 2-3 % oli põhjusega pahandajad. Ülejäänud 7 % aga räuskavad praegu kommentaariumites ja ma olen kindel, et nad räuskavad mitte ainult Estouri tegevust kajastavate artiklite all, vaid kõikjal, kus saab oma komplekse välja elada.

Hommikuses kohvivines

Hiljuti Skandi Sisustusest kirjutades meenus mulle juhtum, mille rääkis üks nimetatud ettevõtte irvhammastest. Ma ei tea siiani, kas tegu on mingi omaaegse linnalegendiga või mitte, ent selle juhtumi tegevusaeg jääb aega, mil nii infotelefonid kui Vembu-Tembumaa olid noored ja verisulis.

Oli siis selle irvhamba õde soovinud lastega äsjaavatud laste mängumaad külastama minna, aga ei teadnud selle täpset asukohta. Nagu mõtlev inimene ikka, otsustas ta lõpuks infotelefonile helistada ja abi paluda.

Vastas kõnel särtsakas naisehääl ja küsis, kuidas saab ta helistajat aidata.

"Huvitaks selline asi, et kuidas ma saaksin Vembu-Tembumaale?"

Pikka aega, umbes minut oli telefonis vaikus (tõenäoliselt ei teadnud antud kohast infoliinil veel keegi) ja siis tuli geniaalne vastus:

"Jooge veel natuke, siis jõuate kohale!"

*

Miks ma selle juhtumi just täna kirja panin? Hommikul tööle tulles möödusin nimelt trammist, mille külgedel oli ka mingi infoliini reklaam koos näidisküsimustega ja üks neist küsimustest päris siili okaste arvu kohta... Ma siis mõtlesin, et kuidas infoliin vastaks sellise küsimuse peale. Peaks vist helistama ja proovima...

teisipäev, 21. juuni 2011

Mõttetu tekst (või mitte...)

Ei hakka isegi pealkirja normaalsemat välja mõtlema, sest hoolimata soovist mingil üliasjalikul teemal kirjutada kadus see tunne kohe, kui olin oma blogi tekstiredaktori avanud. Kõik mõtted olid kadunud ning peas valitses tühjus. Seega algab kirjutamine nii nagu algas see ennemuiste, mõned aastad tagasi. Hakkasin kirjutama ja vähemalt toona ilmus just selliste kirjutamiste käigus ekraanile nii mõnigi hea lugu. Ma ei saa lubada, et ka seekord see nii on.

Eilse viimase kirje lõpus tehtud passiivne reklaam Facebook'is toimuvale ülestõusukampaaniale pani mind ennastki täna hommikul sinna nn mässajate leheküljele minema ning kahjuks olid tekkinud emotsioonid negatiivsed. Seda mitte niivõrd idee kui sellise, aga pigem selle lehe administraatori pärast.

Ma ei hakka nüüd väitma, et kirjaoskamatud inimesed pole kunagi midagi suurt saavutanud, ent praeguses infotehnoloogiaajastus jääb asjust vildakas mulje, kui rahvast üles tõusma kutsub keegi, kes pole vaevunud isegi õigekirjale mõtlema. Selline ligadi-logadi suhtumine on nii mõneski asjus ka mulle endale iseloomulik, ent suuri ja aatelisi asju välja öeldes püüan ma mõelda ka oma sõnumi nii sisulisele kui ka vormilisele küljele.

Seega on kahju vaadata, kuidas mingi iseenesest positiivne algatus taandub lõpuks sellele, et algatuse märkajatele jääb mulje nagu tegeleks selle eestvedamisega koolis igavlev ja õppida mitte viitsiv koolijüts.

Eestis on piisavalt inimesi - ja täiesti kindlalt võib vist ka väita, et iga inimese tutvusringkonnas -, kes oskavad meie emakeelt õigesti ja sihipäraselt kasutada. Miks mitte siis oma suure ürituse jaoks leida kedagi, kes nõustub sinu aadetega ning on nõus oma abikäe ulatama tekstide ülevaatuseks ja korrigeerimisest. Elades IT-ajastus, ei ole ju selle tarbeks enam vaja oma käsikirjaga teise linna otsa joosta. Piisab vaid e-kirja saatmisest.

Kahju...

esmaspäev, 20. juuni 2011

Mõeldes mässust, vaagides revolutsiooni

Lugedes hiljutist Kivisildniku artiklit, eriti aga sellele laekunud kommentaare, hakkasid peas vormuma küsimused. Tõsised küsimused, mis tahaksid vastust, aga võimalik, et meie rahvuse rahulikkuse pärast ka sellest ilma jäävad.

Inimesed on pahased, vihased, närvis, tigedad. Ei meeldi neile valitsus, ei meeldi neile opositsioon. Ei ole ühist vihaallikat.

Või ehk siiski?

On selleks võim? Jah - nii see vist on. Tundub, et inimestele ei meeldi võim. Vali sa valimistel, kuidas tahad, ikka jõuavad sinna võimule need, kes ei oska, ei taha, ei suuda. On kamp närakaid, kes niigi viletsat elu veel viletsamaks muudavad.

Kuhu vaadata, kelle poole abi saamiseks pöörduda? Ei olegi selliseid kohti. Politsei allub võimule, sõjavägi allub võimule. Kõik allub.

Aga tigedus, kurbus ja pettumus keerlevad argipäevamiksris.

Kas inimestele ei meeldi raha? Neile meeldiks raha, aga raha on kahjuks kadeda, ihne ja eluvõõra rikka käes, kes patsutab võimule õlale ja teeb tollele kuumal suvepäeval rannas või terrassil mojito välja. Muidugi juhul, kui see rikas ise võimul ei ole.

Raha omajad on kadedad. Hinnatõus on suur, aga kui öelda ettevõtjale, et tõstame ka palkasid, siis tuleb vastuseks, et ettevõttel ei lähe praegu hästi.

Andke mulle relva! Sest seda öeldi nädal peale seda, kui ettevõtte omanik oli näidanud oma uue, mitmesaja tuhande eurose maja projekti ja sealjuures lootust avaldanud, et sügiseks peaks asi valmis saama.

Miks ei taheta oma tulu jagada nendega, kes tööd teevad?

Siinkohal vahelepõikena müts maha ja maani kummardus Skandi Sisustus OÜ ees, millel on sisustussalongid @Home ja Muster, kes aegadel, mil firma ja omanikud hästi teenisid, tasustasid ka oma töötajaid vastavalt. Olid peod, palgad, preemiad, suvepäevad ja saadeti ka aasta parimaid töötajaid (ikka 5-6 tükki korraga) Kanaaridele nädalastele "koolitusreisidele".

Miks on valdav enamus inimestest kadedad? Miks on vaja miljonitega toetada meie fucking sportlasi, kes vaid harva midagi saavutavad ja mööda vaadata neist, kes seda tegelikult vajavad? Lihtne - sest sportlaste toetamine teeb reklaami, mis toob lisateenistust.

Kui sa annad 1000 raha tuhandele Jukule Metsakülast või Aruvallast, kes seda tegelikult kordades rohkem vajavad, siis meedia ei kajasta nende Jukude elu ja reklaam on väiksem. Seega on miljon anda kasulikum ühe tervikosana ühele sportlasele kui tuhande osana tuhandele abivajajale.

Selle pärast ongi rahvas vihane (muidugi mitte ainuüksi selle pärast), et nende elu muutub võimu praegusel toimimisel halvemaks.

Aga mida sa teed? Igal pool on internet ja meedia ja telefonid. Proovi sa vaid korralikku ülestõusu korraldada!

Riik võib küll rahva oma olla, aga kohe, kui sa ülestõusu korraldad, ilmuvad igasugused nn "liitlased" ja natod ja asjad ning hakkavad jõumeetmeid kasutusele võttes kihutustööd tegema. Panevad sulle raudse rusikaga pähe, et tegelikult see ei ole rahva riik. See on rikaste riik, võimu riik. Rahvas on lihtsalt mõttetu, kuigi riigi toimimiseks oluline vidin, mille arvamust õnneks siiski kuulama ei pea.

Praegu on Facebook'is loodud mingi lehekülg - Eesti Rahva Ülestõus 2011 -, aga mis kasu sellest on??? Veebikonstaabel Andero kuulab maad, politsei jälgib toimuvat ja kui kusagil tekibki mingi ülestõusu-teemaline kogunemine, siis on võimu esindajad juba ees ootamas, et saaks kogunenutelt vikatid ja rehad käest korjata.

Tahan ülestõusu ja tahan revolutsiooni!

Aga andke palun ideid, kuidas seda teha nii, et sellel ka mõte oleks!!!

Uus sildike - Crazy world

Hoolimata kõikvõimalikest keeleseadustest teen ma oma blogisse uue sildi - Crazy world - ja mul on üsna ükskõik, mida keelepolitseinikud selle peale ütlevad.

Crazy world (tõlkes Hull maailm. esimesel korral tõlgin) on silt, mille alla hakkan liigitama kirjeid, mis kajastavad maailmas toimuvat, millega on minu arvates natuke või olgu - väga palju üle piiri mindud. Ja silt on justnimelt seepärast inglise keeles, et enamus selliste juhtumuste mõjutustest on tulnud inglise keelt kõnelevatest ühiskondadest.

Millest selline idee üldse? Lugesin uudist, kuidas Soomes määras kohus lapsevanematele trahvi laste tutistamise eest. Kõigile kolmele lapsele peab ema hüvitama 70-100 € moraalsete kahjude eest.

Siinkohal tahaks viisakas emakeeles küsida - WHAT THE FUCK?!

Kusjuures selle teemaga seonduvalt nõustuksin pigem selliste radikaal-sarkastiliste kommenteerijatega, et võtku kohus siis juba sellise käitumise eest vanematelt lastekasvatusõigused ära ja saatku sellised lapsed lastekottu.

Räige küll, aga kui lastele EI MEELDI kodus toimuv nii palju, et nad sellest pääsemise nimel kohtusse pöörduvad, siis mingu sinna, kus neil parem on. Tõenäoliselt kasvavad neist siis enam korralikud ja seadusekuulekad kodanikud, kes mõistavad paremini maailmas valitsevat põhjus-tagajärje seost.

Ja nõus olen ka sellega, et tänapäeval rõhutakse igal pool ainult kõikide õigustele, kuid kohustustele pööratakse vähem tähelepanu.

Igatahes on maailm hulluks minemas.

reede, 17. juuni 2011

Täpsustused ja võib-olla veel midagi

Täpsustuseks mille kohta? Mõni aeg tagasi kirjutasin sellise suhteliselt algelise IT-võrdluse, mille tegin enda juraka ning Delli übermasina vahel ning toona jäi minu isikliku arvamuse kohaselt võitjaks minu metsast tulnud kolakas (ausalt - ma sain selle ka metsast; või ok - metsakülast). Eile otsustasin viimaks Vistast loobuda ja võtsin uueks OP-süsteemiks 7 Ultimate ning pean kohe ütlema, et mu kolakas läks veel kiiremaks.

Ja tegelikult ta ei ole kolakas, arvuti nimeks panin kohe Lullu-Pullu, sest hoolimata oma vanusest suutis ta mingile noorele nagamannile silmad ette teha ning peagi saab ta preemiaks ka lubatud 2 lisagiga mälu. Seega - Lullu-Pullu rules!

*

Ma ei ole arvutipede.




neljapäev, 16. juuni 2011

Probleemid "poliitilise korrektsusega"

Ma ei tea, milles jama, aga viimasel ajal tahaks sõna võtta just nendel teemadel, millest rääkida ei ole ilus ja inimeste vastu, kelle vastu seda ei ole ilus teha. Lihtsalt ei lasta olla poliitiliselt korrektne, sest inimesed ise oma käitumisega põhjustavad sellised reaktsioone.

Õnneks on olemas võimalus kirjutada nn ilukirjanduslik, "väljamõeldud" lugu, mis annab võimaluse eemalduda otsestest solvamissüüdistustest.

*

Kell oli vist poole kuue ja veerand seitsme vahel õhtul, kui staaristaatuse poole liikuv Veebikriminaal Ander bussipeatuses sigareti prügikasti viskas ning ühistransporti number 5 astus. Kui Ander oleks juba saavutanud staaristaatuse, ei liiguks ta enam bussiga, kuid tema hetkeline asukoht muda ning taeva vahel sundis teda aegajalt ikka ka sellist liikumismeetodit kasutama.

Otse loomulikult oli ühistransport number 5 (loole väljamõeldise maigu andmiseks ei ütle ette, kas tegemist oli bussi või trammiga number 5 - trolliga Ander ei liigu põhimõtteliselt, sest trollil on sarved) sellisel kellaajal rahvast täis ja selle linna (ka linna nime ei maini - tegemist on väljamõeldud linnaga Eestis, kus liiguvad bussid, trammid ja trollid) transpordiameti soovil liikus antud liinil ka lühike buss.

Veebikriminaal trügis oma virtuaalselt laiu, kuid tegelikkuses üsna õblukesi õlgu kasutades ühistransporti ning litsus end vastu akent. Ühistransport liikus paigast ning Veebikriminaal jäi rahvast vaatlema. Kuigi paljude teiste reisijate taskud olid Anderile väga lähedal, ei huvitanud need meest - kriminaal oli ta vaid veebis.

Et Anderit huvitasid inimesed ning ta oli ka tähelepanelik (kuigi kohe kirjeldatavas olukorras oleks tähelepanu kiitmine olukorra märkamise eest tähelepanu laimamine), märkas ta bussi tagaotsas istuvat Inimest. Inimene oli suur. Nii suur, et tema keha paiknes pea kahel istmel. Veebikriminaali hinnangul (ta ei ole eluskaalu määramise suur spetsialist) kaalus Inimene umbes 170 kilogrammi. Inimese sugu me ei maini - jälle ilukirjanduse huvides ja selleks, et mitte diskrimineerida kedagi, aga Inimese kõrval vabaks jäänud 0,36 istmekohale oli end toetanud Inimesega samast soost sale Naisterahvas.

Anderi tähelepanu liikus kohe edasi, sest Anderil on tavaliselt üsna poogen, kuidas teised välja näevad - seda peamiselt põhjusel, et ta ise käib ka ringi nagu UFO. Ja asi lõppenukski selle väikese tähelepanekuga, kui paar peatust hiljem poleks bussi eesuksest sisenenud Inimese geeniklubi Kolleeg, kes lehvitas kohe Inimesele. Inimene lehvitas vastu.

Veebikriminaal murdis korra pead, et kuidas nad küll teineteist märkasid, aga siis ta mõistis.

Ja jälle oleks kogu asi vaikselt edasi läinud, kui järgmises peatuse poleks Inimese kõrvalt tõusnud Naisterahvas ning väljunud. Loomulikult soovis vabanenud 0.36 istekohta kasutada seal lähedal seisev Suvaline kiitsakas Reisija, aga üle bussi käis selline hääl.

"Plats-ts-ts-ts!" See oli Inimese käsi, mis vaevu sellele 0.36 istekohale ära mahtudes istmele löödi.

"Eto zanjat!" tõusis Inimese avaratest sügavustest võõrkeelne teade, millele järgnes kõuehäälne hüüe. "Kolleeg, tule siia, siin on vaba koht."

Ja siis hakkas Kolleeg rühkima läbi rahvast pungil bussi, taustaks kergekaaluliste valu- ja piinaoiged, kui neid vastu istmeid, torusid ning kaasreisijaid muljuti. Lisatausta ja -nalja pakkusid olukorrale veel Inimese kaebed:

"No laske palun mööda, tehke ruumi."

Ja nii see Kolleeg, kelle kehakaal kaldus ka sinna 170 kg kanti, end läbi rahva trügis, et saaks lõpuks 16 protsenti oma tagumiku pindalast mahutada 0.36 vabale istekohale.

Ander muigas, kui peatus hiljem MÕLEMAD väljusid.


*

Selline väljamõeldud lugu väljamõeldud pealinna ühistranspordist. Eilsel õhtul. 

WTF! 

kolmapäev, 15. juuni 2011

Veel siin: Gaddafi, inimesed ja midagi uues suunas

Kuigi see on vist juba kõigile teada uudis, et Liibüa vennike Gaddafi sai kokku mingi maleföderatsiooni tippfiguuriga (uudist loe siit), ajas mind isiklikult see teade muigama. Ja pani mõtlema. Ja siis irvitama.

No see ajab ju naerma? NATO'l pole enda väitel Gaddafit tabada õnnestunud ja siis nad pommitavad ja möllavad ja õigustavad oma sõjalist eksistentsi. Samas on Gaddafi-vennikesel suhteliselt poogen kõigest tema ümber (pommitamise ajal kõigest tema peal) toimuvast ning mees mängib südamerahuga, prill ninal, malet.

Ja et sellest veel ei piisa, otsustab ta vahepeal kohtuda ja oma punkris tiba vestelda FIDE juhtfiguuriga. Siit tekibki küsimus: kas FIDE'l on luurealal paremad sidemed kui NATO'l, sest sellise uudise valguses võiks igasugu kurjamite tabamise edaspidi malevennaskonna hooleks jätta.

Võib-olla oleks ka Osama varem tabatud, kui USA oleks natuke peaga mõelnud. A la Baracki või Bushi kõne stiilis "Jaan, kuule. Hei, Ehlvest-bro. Mine tee sellele Ladenile üks kiire vangerdus, et ta meid rohkem ei segaks."

*

Et minu pensionäridest sõbrad ei peaks minu viimase pensionäride vastase teksti pärast pikka viha, siis tegelikult on nad ikka lahedad. Ka bussides on enamus neist normaalsed ja nunnud ja lullud. Istuvad sellised vanemad daamikesed ja härrakesed istmetel ning arutavad maailmas toimuvat. Lausa mõnus kuulata. Paar korda on mind ennastki vestlusesse tõmmatud ning siis on saanud arutada nii laste kasvatamist, poliitikat kui ka kasvuhoonetaimede istutusaegu.

Elu iroonia on muidugi see, et nad just minu omale vestluskaaslaseks valivad. (Teadjad teavad, milles iroonia peitub.)

*

Miks "veel siin"? Sest möödunud ööl tegelesin ma edasi oma kodulehega, mis mul juba pikemat aega normaalse domeeniga sahtlis tolmu kogub. Igatahes sain oma blogi sinna ümber kantida juba ja eks ma hakkan peagi seal oma tekste avaldama. Kuni see aga lõpuni valmis ei ole, jätkan veel siin.

*

Ametlik töö sucks

kolmapäev, 8. juuni 2011

Otsade kokkutõmbamine

Minu eelmine kirje leidis palju vastukaja. Mis ei olegi nii üllatav, kui teada, mil moel toimib kogu tänapäevane ajakirjandus. Kirjuta millestki, mis inimesi ärritab, kirjuta kasvõi võimalikult neutraalsel moel, kedagi halvustamata mingi kirje ning juba ilmuvad poolt ja vastu õiguslased, kes hakkavad kirjutisest välja lugema seda, mida sa sinna tegelikult pannud ei ole. Lahe.

Samas veel eilse teema jätkuks - räuskamine jätkub. Avage mistahes uudisteportaal või mingi ajalehe veebiväljaanne ning näete ise, kui palju on seda pläma ühe teema ümber. Ja nagu ma kirjutasin eile "erinevus rikastab" Facebooki lehel - otsige omale inimene, kes oskaks kirjutada. Pakun siinkohal kohe välja blogijad nagu ROJUKENE või Hundioru Nirti. Hoolimata sellest, et nad ei nõustu minu arvamustega antud teema kohta, on nad üldjuhul väga head kirjutajad ning suudaksid selle vähemuste teema hoopis paremini lahti kirjutada ja põhjendada kui  praegused sule(soss)sepad.

Head ja mittenärvidelekäivat promo ei saa teha inimesed, kel lisaks keskmisele kirjutamisoskusele on lonkav loogika ja järeldusoskus.

Meeldib see teile või mitte...

teisipäev, 7. juuni 2011

Homo siin, homo seal, homo iga nurga peal.

Vaatasin oma blogi üle, kas ma olen sel teemal juba sõna võtnud. Tean, et olen püüdnud  seda teema suht hoolikalt vältida, sest sellega kaasnev sildistamine oleks kohene, suur ja lõplik. Jah - mõne blogi all olen ma tagasihoidlikult oma ideid esitanud, samuti olen püüdnud kolm korda erinevatesse kommentaariumitesse läbi iroonia või huumori natuke lõbusamaid toome luua vahelduseks seda teemat saatvale vihkamisele, aga üsna põhimõtteliselt olen püüdnud oma veebipäeviku sellest teemast puhta hoida.

SEST ON ASJU, MILLEST EI RÄUSATA!!!

Miks täna, miks nüüd? Sest hommikul tööle tulles oli esimene asi, mida ma nägin, eilne "Postimees" oma laual. Eile ei olnud lugemiseks aega ning nõnda jätsin lugemise tänaseks. Ja ülla-ülla! - "Postimehe" vahelt kukkus välja "erinevus rikastab AJALEHT" (täpselt nii oli kirjas).

"Okei - rahulikult, vaatame ja loeme," ütlesin endale ning lõin lehe lahti. Leidsin paar huvitavat faktide pähe toodud numbrit, nt see, et Eesti valijaltest ainult 16 % pooldab omasooliste abielu. Tõenäoliselt on mõned protsendid ka neil, kellel pole midagi sarnase kooselu vastu, kuid kes ei pea õigeks sellise kooselu seadustamist. Tõenäoliselt kuulun ka mina selle protsendi hulka, sest mul ei ole nende vastu midagi, kuni nad ei hakka mulle rääkima, et neile on vaja mingeid lisaõiguseid.

Siis aga märkasin, et hoolimata sellistest numbritest ei ole selles lehes ühtegi arvamust inimestelt, kes esindavad enamust. Veelgi enam - enamust nimetatakse seal ajast mahajäänuteks, kes võiks keskajast välja tulla (seda ütles Reno Hekkonens; kes ta on, seda ma ilma guugeldamata ei tea, aga tõenäoliselt samast klassist arvamusliider nagu Lauri Pedaja ja Ken Saan [sry, Ken, töö, mida sa teed, on enamasti hea]).

Kuna mainiti juba ajalugu, siis pikemat uurimustööd tegemata võib vastulauseks öelda, et vähemalt üks ajaloo suurimatest ja võimsamatest tsivilisatsioonidest - Rooma Impeerium - lagunemine algas justnimelt kombe- ja moraalilõtvuse pärast (mis ei olnud küll peamine ja olulisim põhjus, ent mängis siiski piisavalt suurt rolli).

Tahakski esitada küsimuse - mida te, homod, räuskate? Enamus meie inimestel on üsna poogen, mis elu te elate ja kuidas end välja elate seni, kuni te ei hakka seda tänaval paraadidel kuulutama. Eesti inimene ei ole selline, kes tuleb ja hakkab teid tänaval telliskividega loopima. Mis teid häirib, et te peate seda igas meediakanalis kuulutama? Seda enam läbi inimeste, kes toovad teie ideede kaitseks välja mõtteid a la "Samasoolised paarid on lapsi saanud ja kasvatanud inimkonna arengu algusest peale." ??? (See ei olnud ainus pärl selles lingitud artiklis) Kuhu te sellise PR-tegevusega jõuda soovite?

Okei - ma saan aru, et tegemist on seksuaalvähemuste õigustega, aga võtke siis teised ka kampa. Loomaarmastajad näiteks... Kui te hakkate ajama jura loomade vabast valikust, siis guugeldage natuke ja leiate pornosaitidelt kindlasti klippe, milles isased koerad ja muud loomad panevad emaseid inimesi. Neil on see oma valik ja nad järgivad oma instinkte, isegi kui see kaldub liikidevahelisse seksuaalsusesse.

Seega võiks ka loomaarmastajad oma Pitsude ja Pontudega teie paraadil osaleda, nõuda abielulisi suhteid ja avaldada soovi laste adopteerimiseks. Mis oleks omaette huvitav küsimus, sest kutsikaid võivaid nad ju nagunii võtta, aga kui nad tõstataksid küsimuse just inimlaste adopteerimise kohta. Kas te tervitaksite seda seksuaalvähemust oma paraadil ja nõuaksite ka sellistele paaridele lapsendamisõiguste andmist?

Või surnuarmastajad? Ma ei tea, vahest on juba kusagil kuulutusterubriigis üleval teade a la "Võtan oma elukaaslase soovil rendiks kaunistustega, esindusliku ja ratastel kirstu, et osaleda seksuaalvähemuste paraadil. Soovitavalt koos lastetooliga."

Pedofiilide, lastearmastajate kohta ma nalju tegema ei hakka, sest isegi sellel teemal naljatamine käib minu moraalile vastu. Ok - ma olen sellel teemal ühe loo kunagi kirjutanud, aga ma luban, et enam ei tee...

Mida ma nende näidetega öelda tahan? Kõik need on seksuaalvähemused, kes ei saa midagi oma tunnete ja ihade vastu midagi teha. Kui teie, homod, tunnistate neid seksuaalvähemusteks, siis, palun, nõudke ka neile samu õiguseid, mida soovite endile. Kui te peate neid aga seksuaalhälveteks, kõrvalekaldumiseks normist, siis lendavad teie väited endi kaitseks samuti vastu taevast ja te olete ka hälvikud.

Tee teistele seda, mida sa tahad, et tehtaks sulle! Lihtne.

Diskrimineerimine? Tänapäeval diskrimineeritakse kõiki, kui hakata asju lähemalt vaatama. Diskrimineeritakse nii palju, et see sõna on kaotanud oma mõtte juba. Nii kaotanud, et automaatne haigutus tuleb seda sõna kusagil silmates.

Kõige iroonilisem (ja ülla-ülla! - ei olegi homodega seotud) on minu arvates see, kuidas üsna tuntud ja hea teleseriaal - "Midsomeri mõrvad" - sai endale süüdistuse mustanahaliste diskrimineerimises. Põhjuseks väide, et seal ei ole ühtegi neegerosalist olnud. [Ei - ma ei diskrimineeri selle sõnaga neegreid, sest kui ma tahan öelda hispaania keeles mustanahaline, ütlen ma negro, seega fakt jääb faktiks] Et ma olen ise ka mingit sorti kirjutaja, siis hakkasin mõtlema sellele, et kuhu ma selle neegri paneks seriaalis, mis kajastab Inglise väikelinna elu. Tuleb siis mingi mustanahaline Midsomerisse - ok. Kes ta on? Suvaline möödakäija, kelle olemine seal oleks nii mõttetu, et tema näitamine ei omaks mõtet? See ei rahustaks diskrimineetuid. Oleks mustanahaline kuritöö ohver? MIDA KURADIT MEIE ALATI OHVRID PEAME OLEMA??? Oleks mustanahaline kurjategija? WHAT THE FUCK?! KAS ME OLEME TEIE JAOKS KÕIK KURJATEGIJAD VÄ?  Hmm... Mustanahaline lihtsalt ei sobi sinna seriaali ja ega inglased selles süüdi pole, et nad põhjamaise päikese all oma tsivilisatsiooni luues ei saanud omale lisavarustusena kaasa tumedamat jumet.

See on lihtsalt näide, kui kaugele võivad inimesed oma idiootsuses minna, kui neile liiga palju diskrimineerimisjura pähe ajada ja sinna juurde ka pisut võimu anda.

Seega elage oma elu, homod, me ei peksa teid.

Olgu - mõned saavad kolakat, aga seda saavad ka heterod, kui liiga palju lõugu laiutavad. Olen ise saanud ja ka ise paar korda andnud. Mis siis? Kusjuures ma ei olegi veel ühelegi homole vastu hambaid andnud, ka lapsepõlves mitte. Kas heterotel on nüüd õigus mind diskrimineerimises süüdistada? Või tunnete hoopis teie, homod, end tiba imelikult, et miks heterod said, aga teie mitte???

Tehke omale selgeks, kes te olete - seksuaalvähemus või seksuaalhälvikud, aga nii, et see ei diskrimineeriks teisi vähemusi ja/või hälvikuid, ja alles siis otsustage, mida te edasi teete. Ja tehke seda vaiksemalt.

PS Tõenäolisest saan selle kirjutise eest nüüd eluaegse homofoobi tiitli, aga mul on poogen. Natuke tausta uurides ei saa teil kahe silma vahele jääda fakt, et olen alati kritiseerinud heterosid. Peale mõne üksiku erandi. Kriitika põhjus pole aga kunagi olnud seksuaalsus.

Seega - fuck off, homod - minu, meie ja terve Eesti rahva sildistamisega!

esmaspäev, 6. juuni 2011

Hallo! Vastust tahaks!

Mure pagasi viivituse pärast tekkinud kulude hüvitamise pärast pani pöörduma Estonian Airi poole. Selgituskiri ja dokumentide skänneeringud saadetud, tuli vastust ootama jääda, sest kulutused olid tehtud kuu lõpus, enne palgapäeva. Vastus, mis seisnes ühelauselises edasisuunamises teise lennufirma poole, saabus nelja päeva pärast. Teine lennufirma, mille nime ma ei maini (kuna Delfi artiklites on reklaam keelatud) ja mille klienditeeninduse osakond asub Tais, suutis asja menetleda ja raha välismaiselt kontolt minu kontole tagasi saata kiiremini, kui EA saatis ühelauselise vastuse.

See arvamus ei ole Estonian Airi vastane, kuigi alguslõigust see nõnda paista võib. Pigem on tegemist üldise trendiga, mida ma olen hakanud tähele panema pärast seda, kui asusin tööle, mis nõuab kordades rohkem suhtlemist ettevõtetega, kui olen seda varemalt teinud. Estonian Air on siinkohal lihtsalt näide, mis toob probleemi hästi välja.

Saates info- ja/või hinnapäringuid erinevatesse ettevõtetesse, on täiesti tavaline see, et vastust võibki ootama jääda. Ometi esitatakse päringuid siis, kui on vaja teenust ning kahjuks on enamikke teenuseid tarvis kiiresti. Möödunud aasta lõpust on meeles juhus, kus oli vaja kiiresti leida transport Prantsusmaale (soovisime tervet veoautot, mitte ühe aluse vedu). Kirjas sai veel ära mainitud, et kui kõik sujub, siis on neid sõitusid talve juures veel tulemas. DHL’i vastust ootan siiani. Positiivne oli selline käitumine väiksemale ettevõtjale, kes kauba kallimalt kohale viis. Loomulikult sai ta ka tänu vastuse saatmisele mitu korda talve jooksul Vahemere ääres meie kulul nö päevitamas käia.

Mis iganes vastus on hea, ka äraütlemine. Siis teab mitte oodata.

Koristus-, transpordi-, side-, reklaami-, kaubandus- ja kõik muud firmad, kelle poole on töö pannud pöörduma, kõigi nende hulgas on üle poolte selliseid, mis ei väärtusta huvi enda poolt pakutavate teenuste vastu. Kui esitad meediaabi pakkuvale ettevõttele ettepaneku koostöö kohta sooviga korraldada üleriiklik kampaania ja ei saa sealt ka kuu aja pärast mingit tagasisidet, siis ei ole selle firmaga midagi teha.

Kõik need pakkumised ja päringud on teise külje alt vaadates ju soov neile raha anda. Ju need firmad siis ei tööta raha nimel, aga seda imelikum on lugeda samade ettevõtete juhtpersoonide kaeblemisi meedias, kui viletsalt nende äri läheb ja kuidas kellelgi raha ei ole. Raha on – see tuleb lihtsalt vastu võtta, kui seda pakutakse.

Kui selline kirjadele vastamata jätmine toimuks ainult enda poolt saadetud kirjade puhul, siis võiks ju arvata, et ei oska ise neid päringuid kirjutada. Tegelikkus näitab, et sellist suhtumist toimub kõikide puhul – alati, kui teema kusagil üles võtta, leidub inimesi, kes närvis sama asja peale.

Põhimõtteliselt võiks asja ju edasi lihtsamalt ajada: saata laiali kümme kirja vaid küsimusega, kas te tööd teete ning teha koostööd nendega, kes vastavad esimese päeva jooksul. Lõppkokkuvõttes nii see kujunebki, sest pakkumiste ja päringute saatmine on suhteliselt mõttetu – koostööd tehakse nagunii nendega, kellega see mugav on. Isegi juhul, kui see maksab natuke rohkem.

Tahaksingi nüüd teha ettepaneku mõnele veebiarendajale. Kas oleks ehk võimalik teha mingi portaal firmadest, kus firma tegevusala ja nime taga oleks ka informatsioon selle kohta, kas nad tahavad raha saada või mitte. Praegu on seda kõige vajalikumat informatsiooni väga raske ja ajakulukas leida.

PS Seda teksti kirjutan ma siis, kui ma ootan vastuseid kuuest kohast, sest ilma nende vastusteta mu praegused tööd seisavad.


reede, 3. juuni 2011

Arusaamatu...

Miskipärast on juhtunud nii, et vastu suve olen hakanud jälgima ajakirjanduses toimuvat. Justnimelt ajakirjanduses, mitte maailmas, sest mind huvitab maailmas toimuvast hoopis enam see, mida ajakirjandus kajastada soovib. Ning otse loomulikult - kuidas ta seda teeb.

Esiteks pealkirjad. Vahel võib hästi valitud pealkiri nõnda ära petta, et loed seda pealkirja taga olevat mõtet otsides kogu artikli läbi ning alles siis saad aru, et sind on jälle ninapidi veetud. Võtame näitena EE artikli Ärimees otsis assistendi nime all armukest Eks ma siis lugesin selle läbi, aga selle artikli kirjutamise mõtet nagu eriti ei näinud.

Loomulikult võib hakata esimesse hooga mõtlema maailma rikutusele ja sinnajuurde kõva häälega ahhetada, aga väike uudis - maailm on juba rikutud. Selle Eesti Ekspressi artikli põhjal võiks jääda mulje nagu tegemist millegi harukordsega. Ei ole - see on perekool.ee teema, mitte kvaliteetajakirjanduse oma. Seda enam, et artiklis ei nimetata isegi nimesid. Kui tegemist oleks presidendi või hea küll - ministriga -, siis saaks veel aru, aga mingist tavalisest ärimehest suur artikkel - jama!

Selliseid inimesi on meil Eestis sadu kui mitte tuhandeid, kes tööl olles nõnda käituvad. See on osa meie ühiskonnas, kus arusaam seksuaalsest käitumisest on muutunud suhteliselt vabaltmõistetavaks. Inimesed teevad, mida tahavad ning nagu on õigus otse küsida, on ka õigus otse ära öelda.

Mitte pärast otseseid vihjeid veel nn "ahistajaga" autosse istuda ja linna peale tuuritama minna, et "ahistaja" saaks ka kätt põlvele panna. Nagu juhtus kõnealuses loos. Loogika ütleb seda, et kui oled mimmile küllalt palju vihjeid andud, milles teema ja kui mimm seepeale veel autosse tuleb, siis on mimm ju ettepanekute-ideedega nõus. Hilisem lalisemine a la "Oi, kui vastik ja paha onu!", tundub täitsa haigena ning paneb kahtlema nende nn "ohvrite" mõistuses. Loogiline, et neid tööle ei võetud ja on üsna kindel, et ka mujale on raskuseid tööle saada, kui niivõrd vilets järeldamisoskus on.

(Krimi-)uudis oleks see siis, kui mees oleks käitunud vastupidises järjekorras - tervituseks käsi põlvele ja alles siis ettepanekud. Praegusel juhul lihtsalt kaartide avamine firmajuhi poolt.

Pealkirjadest veelgi rääkides peaks mainima ka eilset lugu, mis seotud "tavatossikestega". Justnimelt sõnastus ärgitas lugema. Sain eilse artikli autorilt ka vastuse küsimusele, keda nende tavatossikeste all mõeldi. "Ilmselt siis neid, kes pole nii tähtsad mehed..." kirjutas Triin Tael Õhtulehest oma õhtuses vastuses (tegemist ei ole kontekstist millegi väljarebimisega - nii algas kiri vastuseks küsimusele).

Kuidas nüüd võtta?

Mõni võiks seda võtta, kui solvangut, sest võrreldes kõnealuses artiklis mainitud isikutega (A. Schwarzenegger, siis see IMF'i tobu oma hilise skandaaliga) on ju üle 99 % meestest vähem tähtsad, loe: tavatossikesed.

Mina võtan huumoriga. Poogen ju, mida ja kuidas. Võib-olla ei tulnud see sõnastus just kõige paremini välja.

Krt! Teise punktini, milleks on artiklite aktuaalsus, ma vist praegu ei jõua. Läksin liiga teemasse selle esimese punktiga... :)

Kahetsusväärne eksitus ja vabandus. Uudis!

Anonüümne Tallinna Linnavalitsuse ametnik (naine, 43, pursib nii vene kui eesti keelt, Keskerakonna liige alates lugupeetud linnapea sünnist) avaldas kahetsust, et Tallinna LV liikme kommentaar Helju Valsi surmateate all Delfi kommentaariumis nii paksu pahameelt tekitas.

"Loodetavasti rohkem selliseid intsidente ei esine. Mul on väga kahju!" nuuksus naine pisarsilmi. "Mõelge, kui palju see Eediku mainet kahjustab!"

Pärast rahunemist teavitas ametnik meid kohe erakorralisest koosolekust, kus Tallinna LV Delfi erikomisjon otsustas, et nüüdsest ostetakse TLV kulul kõigile netikommentaatoritele erinevate mobiilioperaatorite netipulgad, et nad võiksid rahumeeli oma toimetusi anonüümselt edasi toimetada, sealjuures niite linnavalitsusest eemale juhtides.

"Peaasi, et meie süüdi ei jääks!" Ametniku näole ilmus pühalik ilme, kui ta meenutas kalli iidoli sõnu sest koosolekust.

Raha netipulkade jaoks eraldatakse maksumaksja taskust nagu tavaliselt, ent ametlikku raamatupidamisse märgitakse IT-arenduse kulude alla.

neljapäev, 2. juuni 2011

Petmisest ja kuulsustest...

Tuttava soovil Facebookis ringi uidates leidsin sealt viite ühele Õhtulehe artiklile, millel avalõik äratas huvi - seda nii sõnastuse kui mõtte poolest: kas tähtsad mehed lubavad endale kõrvalehüppeid sagedamini kui suvatossikesed?

Vaidlusmomente on siin muidugi mitu. Esiteks juba nn sagedus. Ühekordne (st ühe naisega) kõrvalhüpe, millega enamus mainitutest on end meedia huviorbiiti lennutanud, ei näita mingit sagedust, et seda hakata tavainimestega võrdlustes tarvitama.

Ja muidugi see väljend suvatossike, mille ajakirjanik Triin Tael välja tõi... Pärisin temalt maili teel täpsustust selle isikute grupi kohta, keda sinna liigitatakse ja ootan vastust. Update'in kohe, kui vastuse saan.

Põhjus sel teemal kirjutamiseks tekkis aga FB'st, mille üks kasutajatest oli välja käinud järgmise idee: "Niisiis, kui sul on soov muutuda suvatossikesest tähtsaks meheks, siis nüüd sa siis tead, mida tegema pead."

IRW

Loomulikult ei piirnenud asi sellega. Hetkestaari staatusesse tõusnud Veebikriminaal Ander pidi loomulikult sinna oma arvamuse järele kirjutama:

"Õhtulehele omane pealkiri ja teemakäsitlus. :)

Lisaks Armukese arenguskeemile veel ühe punkti: kui oled juba teinud esimesed sammud suvatossikesest tähtsa mehe suunas, st truudust murdnud, siis järgneva sammuna peaksid ette võtma oma teo promomise.
Soovitaks seda akti promoda nii blogides, ette sööta seda ajakirjanikele. Erinevate väljaannete huvi toime pandud teo vastu sõltub detailide rohkusest ning käsiteldava akti objektist.

Täpsustuseks:

kui akti objekt on Balti Jaama Maria, siis on lootus püüda tähelepanu perekool.ee's

kui objektiks on Staarisaate varajane väljakukkuja, siis võib asja vastu huvi tunda nii Õhtuleht, Delfi kui ka Kroonika.

Staarisaate finalist või Getter või Maarja kannaks välja juba EPL ja EE taseme

Evelin annaks lootuse juba rahvusvahelisse meediasse jõudmiseks.
Edu tähtsaks meheks saamisel!"

Mingil moel on Anderil õiguski...

kolmapäev, 1. juuni 2011

Veebikriminaal Anderi palvel

Kuna Ander, täna avalikkuse ette ilmunud KSA (Kuritöö- ja Salakaubaveoameti) avalike suhete esindaja, avaldas kahtlust, et tema identiteeti peetakse väljamõeldiseks, siis palus ta mul blogisse üles riputada väikese katkendi pooleliolevast romaanist, mis kajastab üsna olulist ja pöördelist osa tema elust.
Pean kohe ette vabandama vigade ja/või sõnastusapsakate pärast, sest tegemist on alles väga musta materjaliga sellest inimese veel mustemast minevikust. Samas olen aga kontrollinud Anderi jutustuste autentsust ja siiani tunduvad need vett pidavat.
Niisiis - killuke Ander Veebikriminaali minevikust.

*

Ander toetas pea kätele. Enam paremaks minna ei saanud, mõtles ta nukralt naeratades. Siis vaatas ta uuesti advokaati. Ülle oli tõsine.
"Miks sa seda arvad?" oskas Ander vaid küsida.
"Ütleme nii, et üks mu tuttav on toimikut juba näinud, ja usu mind – vähemalt üks sinu sõpradest on rääkinud kõigest, mida ta teadis. See aga tähendab, et sul tuleb olla minuga täiesti aus." Noormees vaatas talle küsivalt otsa. "Ma tean, Ander, et sa oled mulle mõned asjad rääkimata jätnud. Ja homme tuleb sul vastandamine. Enne seda ma tahan teada kõike."
            "Kellega? Kellega see vastandamine on?"
            "Ainiga. Mõtle hoolikalt, sest tema võis olla üks kolmest, kes sinu vastu rääkis." Pikk vaikus, mille jooksul advokaat oma kotist märkmekaustiku võttis. Ander nägi selle kaanele kirjutatuna oma nime. Üle poole kladest oli juba täis kirjutatud. Noormees proovis mõistatada, et mida küll, sest tema kindlasti nii palju rääkinud ei olnud. "Mida ta võib homme rääkida? Midagi sellist, mida mina veel ei tea."
            Ander raputas pead. "Midagi. Tema mitte."
            "Miks sa selles nii kindel oled? Selgita mulle," vaatas Ülle talle küsivalt otsa. "Niipalju, kui mina tean, on vähemalt üks neist inimestest, keda sina usaldad, sind reetnud. Nüüd ütle, miks sa Ainis nii kindel oled."
            "Sest ma lubasin tal selle päeva kohta rääkida kõike, mida ta teab, ja ma tean, mida tema teab ja rääkida võib," kehitas Ander õlgu. Naine vaatas talle pikalt otsa, justkui meenutades, mida noormees sellest päevast varem rääkinud on.
            "Ta teab kõike?"
            "Ei," vangutas Ander pead. "Ta võib-olla aimab, aga ma olen kindel, et ta ei hakka oma aimdustest rääkima. Ta räägib seda, mida kindlalt teab." Ta võttis lonksu vett pudelist, mille kaitsja oli kaasa toonud. "Et mul oli abi vaja, seepärast ta omale konto tegigi. Ja et kõik rahad, mille ta välja võttis, olid minu omad. Ma ei selgitanud midagi täpsemalt, tema ei küsinud, sest Ain usaldas mind, kui ma talle lubasin, et temale midagi halba ei juhtu."
            "See usaldus pannakse homme proovile, Ander. Sellest vastandamisest sõltub, kas Ain saab omale süüdistuse kaasosaluses või jääb ta tunnistajaks. Kas tema riskib sellega sinu nimel? Kas ta riskib sellega, et üks teist kahest võib asju natuke erinevalt mäletada ja teie jutt ei kattu." Nähes, et Ander hakkas tooli nihelema, peatas Ülle ta käeliigutusega. "Ei, kuula mind. Te pole pärast seda päeva kokku saanud, et neid asju omavahel selgeks rääkida. Selle klaarimise asemel otsustasid sa pärast arestimajast vabanemist augustis järjekordse lolluse toime panna, et siis siinne tolm jalgadelt pühkida. Sa ei saa olla kindel, mida ta teeb või kuidas ta räägib. Üheksa kuud on möödunud päevast, kui teie skeem kokku kukkus, päevast, mil sa viimati Ainiga kohtusid. Mõtle sellele!"
            Aeglaselt, kuid kindlalt raputas Ander pead. "Ma mõtlengi. Aga mitte sellele päevale. Ja see varasem päev, millele mina mõtlen, see annab mulle kindlust. Mina tean, kui hea on Aini mälu, tema teab sama minu kohta. Ta räägib nii, kuis vaja, nii, kuis oli, enda poolt midagi ülearust lisamata."
            "Mis päeva sa mõtled siis? Kas ma pean sellest midagi teadma?" küsis Ülle.
            Ander pööras pilgu poolteist aastat tagasi, päeva, mis oleks ilma Ainita lõppenud võib-olla saatuslikult halvasti. Koos palliplatsil korvpalli mänginud, oli sinna ilmunud üks Anderi suurimatest vaenlastest, kaasas neli tursket sõpra ja kindel plaan Ander metsa viia. Esimesest metsaskäigust oli Ander saanud paar murdunud ribi, kuid omapoolse kättemaksuga oli ta nende inimeste viha veelgi suurendanud. Seekordne mets oleks lõppenud veel halvemini, teadis noormees samal hetkel, kui ta end järsku keset mängutuhinat ümberpiiratuna avastas. Mitmekesti haarati temast kinni ja taheti paarsada meetrit eemal seisvasse autosse vedada, kuid ehkki Ander ei olnud eriti turske, oli ta lapsest saati spordi ja suvekodus ka raske maatööga tegelenud. Hoolimata üksikutest varjatud löökidest, mida talle nii avalikus kohas söendati anda, rabeles ta oma hirmus nii palju, et viie minutiga ei suudetud teda kümmet meetritki edasi viia. Ja palliplatsil oli tookord ligi viisteist kohalikku, tema enda koduküla poissi. Kõik vaatasid pealt, ühtegi liigutust tegemata, kõik tundsid neist pea kümme aastat vanemate meeste vastu suurt hirmu. Alles siis, kui Ain, tollal veel kaheksateistkümnene ja Anderistki kõhetum, oma julguse kokku võttis ja toimuva kohta aru päris, alles siis hakkasid ka teised kohalikud lähemale nihkuma. Ilma Aini sekkumiseta oleksid nad vist seisma jäänudki.
            Ander mäletas seda. Tema arvates oligi justnimelt Aini käitumine see, mille tagajärjel need mehed oma plaanist esialgu loobusid. See, tänu millele Ander võib-olla üldse elus oli. Vähemalt ise mõtles ta nii, kui ta oma kaitsjale uuesti otsa vaatas ja pead raputas.
            "Ei, sa ei tea sellest midagi. See ei puutu kuidagi siia. Aga usu, Ülle, ta ei keera mulle käru!"
            "Hea küll. Kui sa nii ütled. Aga pea meeles, et ma hoiatasin sind selle võimaluse eest."
            "Ma tean. Ükskõik, kes muu, aga tema mitte," lausus Ander vaikselt, ise sisimas mõeldes, et veel pool aastat tagasi oli ta niisama kindel kõigis oma sõprades. Igaühega neist oli läbi elatud hetki, kus usaldus määras tuleviku.
            Advokaat lõi oma märkmiku lahti ja järgmised pool tundi arutati kõiki võimalusi järgmisel päeval toimuvaks vastandamiseks. Mitu korda tundis Ander end vihastumas, kuid kaitsja rahulik, enesekindel käitumine tõi ta maa peale tagasi ja Ülle ettepanekuid vastu võtma. Lõpuks jõuti oma juttudega Anderi arvates ühele poole ja ta juba tõusis, et kambrisse minna, kui Ülle teda peatas.
            "Ander! Su ema käis hommikul minu juures."
            Noormees peatus, ukselink peos ja vaatas tagasi.
            "Ta ütles, et sa ei taha omale Viljandi asjaga kaitsjat, et sa tahad end ise esindada." Ander noogutas sõnatult. "Ma võin sind kaitsta, kui sa tahad."
            "Ei, Ülle, aitäh! See oli mu oma lollus ja ma ei usu, et ükski kaitsja saab seal midagi suurt ära teha. Ma vastutan selle asja eest ise. Veelkord aitäh, aga ei."
            "Mõtle veel. Kui vaja, siis..."
            "Jah, ma saan aru. Homseni!" ütles Ander uksest välja minnes ja eesruumis uksekella helistades. Valvur tuli ruttu ja juba minuti pärast võis Ander oma külma teed edasi juua.
            Kambrinaaber oli end vahepeal teisele narile kerra tõmmanud ja norskas valjult. Peavangutus. Legendi kohaselt pidi kange tee ju erksaks tegema, kuid samuti kui Anderile, ei mõjunud see ka vanamehele kuigi ergastavalt.
            Ander süütas sigareti ja pikkade sammudega närviliselt kambrit mõõtes meenutas ta advokaadilt kuuldut. Kas see võis tõsi olla? Ja kui, siis kes? Ta raputas uskumatult pead. Või siis selle pärast nad ei kirjutanudki, tundsid end süüdi, ei tahtnud rohkem mängida - nüüd, kui Ander oli neist nii kaugel. Kilomeetrites küll üle saja korra lähemal, kui oli ta seda Budapestis olles, kuid ajas... Budapestist tagasi jõuaks ta vist tunduvalt kiiremini, kui võtaks aega selle paari kilomeetri läbimine siit nende niinimetatud sõpradeni. Ander surus käed rusikasse. Sigaret tema sõrmede vahel kõrvetas ja lagunes, kuid ta märkas seda alles siis, kui tahtis järgmist mahvi tõmmata. Ander läitis uue ja märkas siis lauanurgal lebavat kaustikut. Ta keetis omale uue kohvi, kangema, kui tavaliselt, tõmbas veel kaks suitsu ja istus siis pööritava peaga narile.
            "Värdjad!" pressis ta läbi hammaste.

            *

            Naljakas - seni olen ma mõõtnud kauguseid vaid kilomeetrites. Nii palju siia, nii palju sinna - lihtne ja loogiline. Aga nüüd, täna avastasin, et kaugused ei pruugigi olla vaid meetrid ja kilomeetrid, kauguseks võib olla ka aeg. Enne suitsu tehes seisin nari nurgal ja vaatasin läbi akna... Mis kuradima akna??? Läbi augu ja trellide vaatasin välja ja nägin eemal ühe tuhamäe siluetti. Ma tean, et see asub minust umbes kümne kilomeetri kaugusel, kuid mis kasu on mul praegu sellest teadmisest. Et sinna, selle mäe jalamile jõuda, sinna, kus nii tihti sai suuskadega laskumas käidud, sinna jõudmiseks ei pea ma enam läbima kilomeetreid. Nüüd ma pean läbima aega. Palju aega. Liiga palju aega. Neetud! Vihkan seda.
            Ja sõpru vihkan ka. Ei - endisi sõpru, sest praegu mul neid ju ei ole. On vaid mingid mälestused inimestest, keda pidasin sõpradeks. Kas tõesti on nii neetult raske panna paberile kümme rida, et sorry!, ma tõesti ei saa sind praegu aidata??? Tundub nii. Tundub nagu oleks see kõige keerulisem tegevus siin maa peal - leida paber, pastakas, mark ja ümbrik. Kurat! Isegi aadressi ei ole teil vaja otsida. Kirjutage see minu saadetud ümbrikult ümber ja saatke. Lihtne!
            Aga ei - ikka on vaja...

            *

            Ander virutas alul rusikaga, siis peaga vastu lauda. Hetkeks tekkis soov kaustik tükkideks rebida ja see kõige muuga paraašast (auk kambri nurgas, kus käidi ihulikke vajadusi toimetamas; mõnikord isegi meetrise müürijupiga kambri peaosast eraldatud - WH märkus)  alla lasta. Koos kõige selle toidu, suitsude ja riietega, mille vanemad olid toonud.
            Vanamees mühatas vastasnaril ja vaatas Anderile otsa - ta oli löögi peale üles ärganud.
            "Mis on?!" sisistas Ander tigedalt. Mees kehitas õlgu ja pööras näo uuesti seina poole. Ander vaatas vastikustundega käeulatuses seisvat poolikut kohvikruusi ja süütas järgmise sigareti.
           
            *
           
            Miks on inimesed sellised? Miks nad ei võiks sulle öelda, et sa ei meeldi neile? Miks on vaja neid totakaid naeratusi, võltsi sõprust, et varjata sellega oma põlastust sinu vastu? Miks on vaja ...
            Persse!
            Katus sõidab täiega, põrkab mööda kambri seinu nagu kummipall. Kuidas, kurat, seda küll kätte saada? Aga kas ongi vaja? Milleks? Et olla normaalne? Siin? Kelle jaoks? Kellele seda vaja on? Võib-olla olekski kergem hulluks minna???
            Välja tahan...
            Nii hea oleks...
      Ei tohi... Pleierit tahaks ja hunnikut kassette Enya, Enigma ja ERA muusikaga. Siis ei võtakski kõrvaklappe peast. Lihtsalt oleks ja hõljuks - tehku teised, mis aga tahavad...

            *

            Ander pani kaustiku kinni. Mõtteid kirjutamiseks oli - vähemalt nii oli talle tundunud -, ent pastakat kätte võttes olid need kõik kuhugi kinni jäänud. Ta tõusis, et ülemisel naril olevast kilekotist raamat võtta. Vanemad olid talle lugemist toonud. Autor oli üks tema lemmikutest, Asimov, kuid raamat ise populaarteaduslik, mitte ulme, mida Ander nii armastas.
            "Võti ajaloo mõistmiseks," luges ta kaanelt pealkirja alt. Siis muigas. "Jajah - alul võiks leida võtme enda ja oma sõprade mõistmiseks, siis võiks hakata ajalugu uurima." Ta pani raamatu lauale kaustiku kõrvale ja heitis narile.
            Ülemise nari põhjale oli keegi kraapinud venekeelse luulesalmi sellest, mida mentidega teha võiks. Ander irvitas. Kuigi rõvedused ei olnud just päriselt tema ampluaas, tundus see salmike talle praegu naljakas. Keegi teine oli sinna kõrvale kirjutanud kuupäevad: millal tuli siia ja millal läks. Kroonikad... Kolmas oli peatsi kohale kleepinud kusagilt ajakirjast, vist "Kroonikast", väljalõigatud pildi bikiine kandvast eksmissist. Teadagi, milleks. Hetkeks käis Anderilgi läbi pea üks korralik ihukergendus, kuid naabri norskamine hajutas selle mõtte sama ruttu, kui see oli ilmunudki.
            Ander toetas pea jopest ja dressipluusist improviseeritud padjale ning sulges silmad. Nähtu ei muutnud tuju paremaks, nüüd püüdis ta silme ette tuua mõnd ilusat hetke minevikust, kuid see ei paistnud õnnestuvat. Äsja kuuldu järelkajana olid kõik mälupildid ikka nende neetud sõpradega seotud. Ander raputas pead, kuid väljaraputatud piltide asemele tekkisid uued, ikka samasisulised. Hambaid krigistades surus ta pöidlad silmadesse, sügavale, nii sügavale, kuni suutis valu kannatada. Siis viskus ta tagasi istuli.
            "Ei... ei... ei taha," pomises ta pead kätele toetades. Pilt silme ees hakkas taastuma. Alul nägi ta kõike läbi tumeda hämaruse, siis hakkas kogu maailm, kogu see väike maailm tema ümber õigeid toone võtma. "Kaua veel?" ohkas Ander raskelt ja võttis laualt kruusi jahtunud kohviga.

            *

PS Kirjas on juba palju, aga enamat ma ei avalda...

Territooriumide jagamine Facebook'is - uudisena!

Facebookis on alanud territooriumide jagamine pärast Politsei- ja Piirivalveameti teadet Andero Sepa määramisest veebikonstaabliks. Kuritöö- ja Salakaubaveoamet teatas mõned tunnid hiljem, et nemadki on välja valinud enda esindaja veebiavarustes.

Pärast suurt populaarsuselainet, mis tabas veebikonstaabel Andero kontot tuntud sotsiaalportaalis Facebook, kutsus KSA kokku erakorralise komisjoni, mis lõi värske seadusetusesätte uue ameti loomiseks ja määras koheselt ka uude ametisse Anderi (perekonnanime mõistetavatel põhjustel ei avaldata).

Veebikriminaal Anderi esimeseks ülesandeks sai endale Facebooki avaliku konto loomine, et hoida jõudude tasakaalu sotsiaalvõrgustikus. Teine ülesanne, millega Ander peab pead murdma hakkama, kuidas jõuda järele varem startinud Veebikonstaablile, sest KSA sõnul on see ebaeetiline ja varemnägematu, et kriminaal peab politseinikku taga ajama - olgu see või internetis.

Igapäevatöös jääb Veebikriminaal Anderi kanda lugejakirjadele vastamine ning tekkinud küsimustele lahenduste leidmine. Kuna tegemist on varem konsultandina leiba varastanud mehega, siis vaatab Ander lähitulevikku positiivselt.

"Mis seal ikka keerulist?" naerab Ander läbi krüpteeritud liini mulle telefoniintervjuud andes. "Töö on töö ja kui seda saab tsiviliseeritud kombel arvuti taga teha, siis on ju väga hea. Analüüs siia, soovitus teise kohta - ja nii paraneb meie kõigi soorituste kvaliteet."

Esimese ülevaatliku pressikonverentsi lubas Ander anda juba lähinädalatel.

Asjast huvitatutel on Veebikriminaal Anderi profiiliga võimalik tutvuda Facebookis järgides järgnevat linki:  http://www.facebook.com/veebikriminaal.ander

Sõnumileht, Politseiamet, Facebook - mis neid ühendab?

Kui veel eile oli minu mõtlemise jaoks suhteliselt keeruline neid kolme nimetust samasse lausesse mahutada (tegelikult mitte, sest saanuks vast ikka hakkama), siis tänane uudis tegi selle väga lihtsaks.


Lahe! Mitte, et mul midagi politseinike vastu oleks - ma nüüd tubli ja korralik (krt! - nüüd tuleb blogist kustutada kirjed, mis ma lubadeta sõidu kohta olen kirjutanud! :(  :D ) -, aga see üllatas mind tõesti.

Ei - ma ei arva, et Andero esimene politseinik oleks, kes Facebooki lubati, aga võib-olla on ta esimene, kellel lubati kõigi sõbrakutseid vastu võtta. (Ma tean oma lapsepõlvesõpra, kes siiani ei julge mu sõbrakutset vastu võtta, sest ta arvab, et ma olen PAHA ja see võib tema vanglaametniku prestiižikat karjääri kahjustada - tervitused Kristole siinkohal!)

Veebipolitseinik Andero konto (LINK ON SIIN) on üllatavalt populaarne - üle 350 sõbra tal juba. Ja uudishimulik nagu ma olen - libistasin silmadega kohe ka üle nimede.

Võib-olla ma eksin, aga tundus, et üle 70 % Andero uutest sõpradest on naised ja neiud. Ülejäänu moodustavad vist mehed. Miks vist? Ei saa ju kindel olla, kas kõik ülejäänud on mehed, kui nende seas on kasutajaid nimedega nagu Identifitseeritud Salvrätik...

Siinkohal soovitus Politsei- ja Piirivalveametile:

Kui soovite oma veebipolitseid veelgi populaarsemaks muuta, siis palgake ka teine konstaabel. Sedakorda naissoost, vanuses 21-24, soovitavalt mõõtudes 100-60-90 ning vormirõivastuses, mis on suviselt lühike (talvel saatke ta veebikaameraga Kanaaridele või Kariibidele, et ta ei peaks pikki rõivaid kandma). Usun, et siis hakkavad ka mehed hoopis rohkem veebipolitsei tegemiste ja käimiste vastu huvi tundma.

Igatahes lahe uudis! Tuju läks heaks kohe...