Pea ees ajalukku...

... või siis lihtsamalt väljendatuna - taome peaga vastu Vallimäe kindlust, kuni see kokku kukub. Tundub lootusetu? Vist ongi, aga see ei takista jätkamast. Täna näiteks paar väikest kivikest jälle müürikivide vahel vähem. Mitte, et ma kivisid peaga purustada jõuaks, aga pideva, kangekaelse ja monotoonse rütmiga tekitan pisikese vibratsiooni, mis neid kivide liitekohti nõrgendavad.

Olin all paremas nurgas täna - nurgast jagusaamine on oluline.

Seega loogiliselt probleemile lähenedes ei ole maailmas vst eriti palju neid täiesti ületamatuid takistusi. Küll aga võib sedagi fotot vaadates aru saada, et tihtipeale võib murekohaks olla aeg. Mu kõva otsaesine oleks küll suuteline selle ülesehitatud kindluse maha lammutama, aga kahjuks on otsaesise eluiga tunduvalt lühem kui aeg, mis matemaatikat ning tulevasi kliimaprognoose arvestades kuluks kindluse täieliku hävimiseni.

Seega - pointless? Mmm... vist küll... Aga samas jääb ju alati lootus, et kindlus ehk mu ponnistuse peale ise ümber mõtleb ja kokku langeb. On ju olnud ka ulmekirjanikke, kes rääkinud ka elutute asjade teadlikkusest - kividel pidavat see nende teooriate järgi ka olemas olema, aga arvestades kivide eluiga, siis on ka mõtteprotsesside kiirus vastav.

Igatahes mu tänase päeva kirjutamise mõtteks ongi rohkem kirjutamine kui mõte, millest ma kirjutan, aga eks sellest ole tähelepanelik lugeja ka juba aru saanud. Eks intelligentsem või mind rohkem tundev lugeja hakkab eelneva jutu metafooriat lahti tõlgendama, aga ikkagi - kas on seda ikka alati vaja? :)

Maailm oleks tunduvalt lihtsam paik elamiseks, kui suudaks võtta kõiki asju ja olukordi täpselt nii nagu need ette juhtuvad. Lihtsalt elad, oled, lepid, naudid - ja saad lõpuks vastu pead, sest ei mõelnud tänasest päevast kaugemale. Näed sa siis - isegi kirjutada lihtsusest ei oska ma ilma kaugemale vaatamiseta.

Palju õnne mulle!

26 000 sammu ülespoole

Seekord sammume siis laineharja poole. Järjekordne madalseis on möödas ning asjad liiguvad. Mingis suunas. Aga positiivne on see, et põhjast liikumist alustades viivad kõik teed natuke kõrgemale. Kui kõrge või kauakestev see järgmine laine saab olema, seda näitab juba elu.

*

Uue artikli jaoks materjali kogudes sattusin näiteks maffiastseeni tunnistajaks. Hetkeks tahtsin isegi osaline olla, sest algne pokkeristseen oli päris kutsuv ning arvestades häirivaid tegureid nende kõrval ning ootusärevust tulevikusündmuste ees võinuks seal ka keskmise tähelepanuga korraliku kopika kokku kraapida. Aga hea, et vähemalt eemaltki piiluda lubati.

Maffiossid + ekstra peale õnnestunud tehingut meediale poseerimas.

Igatahes on Cadencia asjalik. Sellel nädalal toimuva Kadrina rahvusvahelise kultuurifestivali raames annab huviklubi neljapäeva õhtul huvikeskuse aulas poolteist tundi kestva tantsuetenduse Aja Lugu, kus noored ja nooremad annavad tantsu- ja pildikeeles ülevaate aegade algusest Balti ketini. Kuna vahepeal tuleb kostüüme ka vahetada, siis leiti nutikas lahendus, kuidas osad märksõnad filmiklippidena meeleolu hoidma jätta. Eelmainitud maffiastseeni filmimist mul jälgida õnnestuski ning möödunudnädalase Polaarpoisi tuules oli huvitav erinevusi jälgida.

Aga noored on tublid ja tõesti soovitan - kel aega, see neljapäeval kell 19.00 huvikeskusesse (vanemad lugejad: see on see kooli aula :P ).

*

Avastasin ka džungli. Kuna järgmine päev oli ilus ja päikeseline, otsustasin Kätiga koos Kadrinast läbi metsade Rakverre kõndida. Riided ei olnud küll kõige õigemad - seda mõistsin suht ruttu, kui olin pea ees kusagil rägastikus põõsasse kukkunud ja Käti rõõmsalt mu õnnetust vahtis. Aga riietusest hoolimata oli hea. Nägi muda ja aasa, langenud puid ja tärkavaid sõnajalgu, esimesi selleaastast kullerkuppu ning täiesti ootamatult ka üht metsaserval kasvavat nartsissi.

Käti nagu alati - poseerimas.

Sõnajalgade sünd.

Üks eksinud nartsiss.

26 000+ sammu, mis selle jalutuskäigu lõpuks kokku kogunes, andsid uued mõtted ja suunad, kuhu koju jõudes ka liikuma hakkasin. Eks uus nädal näita, kuhu ja kuidas see suund mind lõpuks kohale viib...

Hullunud...

Läksin vahepeal hulluks ja veetsin mõned head päevad psühhiaatriahaiglas. Selline kummaline haigla, vanas mõisas ilusa järve kaldal. Tabletid olid küll natuke liiga räiged mu hapra emotsionaalse tasakaalu juures, aga kokkuvõttes oli tegemist tervendava visiidiga.

Porkuni Psühhiaatriahaigla

Aja mahavõtmine oli tegelikult peamine. Nii tore oli süüdimatult palliga loopida inimest, kes kiigel istudes naati ja võililli sööb või toda, kes peale tiksumise suurt midagi ei teinudki. Teha suitsu vanal mõisatrepil ja vaadata, kuidas järgmine paranenu peale süüdimatuks tunnistamist haiglast koju saab. Damned! - ja ometi tundus Mattias sel hetkel nii masendunud. Kuule, kutt, sa just vabanesid sellest urkast - ole õnnelik!

Sa ei pea enam kandma neid rõvesiniseid haiglariideid, mis selles rõskes mõisahoones sooja suurt ei andnud. Hea, et vahel lubati vähemalt midagi peale visata...

Rõvesinine

Ei pea enam passima seltskonnas, kus ettearvamatud kaptenid ja killerid sanitaridele pasunasse sõidavad, et seejärel suure hurraaga mööda mõisakoridore tagaajamist mängida. Ei pea enam osalema rõõmsatel jalgpalli ühisüritusel, kus ainus seos jalgpalliga on see, et mõnikord lüüakse seda vahtmuna ka jalaga.

Jalgpall - niinimetatud

Sa said minema, Mattias, ja see on peamine.

Mina sain ka lõpuks minema. Eriti tore oli lõpuks taas enda riided selga panna, mõisapargis suitsu teha ning näha, kuidas samuti riided vahetanud "kapten" äkitselt neljakordseks Eesti grillimeister ja Vorstikunn Koit Kuuseks muundub, grilli üles lööb ja viis kilo omatehtud vorsti läbi tule juhendab.

Vorstikunn Koit Kuusk omas elemendis

Tema Näm Nam Productions logoga grill toitis sel päeval ära rohkem kui kolmkümmend inimest, kes noortefilmi Polaarpoiss võtetel kaasa lõid. Palju õnne, Koit! Kogu seltskonna mitmete taimetoitlaste peale leidus vaid üks, kes suutis enda toitumiseelistustele kindlaks jääda peale sinu küpsetatu lõhnu tundes. Respect!

Võttegrupp lõunapausil

Igatahes Polaarpoiss selleks korraks läbi...