Pointing out and disappointing - Bianka "Raga"

"When we turn on all these lights, we've lost something precious - the stars." Selline oli dok-sarja "Cosmos" viimase osa algus. Või vähemalt selle alguse lõpp. Kui ma pärast selle muljetavaldava osa lõppemist välja suitsu kõrvale Plejaade otsima läksin, tuli mulle miskipärast pähe kastanjeedalik mõte, inspireerituna tollest äsja vaadatud saatest:

"When we turn on all that thinking, we've lost something precious - the reality."

Ma ei tea, kas ma siin blogis olen sellest kunagi kirjatud, aga üsna sageli viib mõtlemine meid reaalse maailma ja seal toimuva tajumise ummikusse, sest mõtlemine koos meie isiklike eelistustega maailmast ei taha märgata või tunnistada meile sageli mittesobivat tegelikkust.

Minu elus on selliseid olukordasid veel eriti tihti, sest üsna sageli ei taha ma teadvustada oma nii mõneski mõttes fucked up elu. Sellistel puhkudel kopeerin ma oma elu parematelt aspektidelt kujutluspildi ka oma elu keerulistemale osadele ning elangi selles osaliselt illusoorses maailmas. Ja loon sellega uusi konflikte, mida mingil hetkel tulevikus on vaja jälle soovkuutlustega lappima hakata.

*

Ma olen väiksemat või suuremat sorti kirjutaja - mulle meeldib see tegevus. Ja mulle meeldib kirjutada ausalt. Ja mulle käivad hullu moodi vastukarva sellised inimesed, kes ei ole suutelised niigi palju oma tegude eest vastutama, et ma võiksin kirjutada kõigest nii nagu asjad tegelikult on. Egoistlik, jah, täiesti nõus - aga kirjutamine asjadest ümber viiesaja erineva nurga, et kõikidel hea oleks, viib asja lõpuks selleni, et ei saagi enam ju millestki kirjutada. Tõde ei muutu sellest, kas sa kirjutad sellest või mitte - tõde jääb tõeks sellest hoolimata. Vihjamine annab võimalusi asjadest hoopis valesti aru saada. Ja kui minu kirjutatud asjadest saadakse valesti aru, siis saadakse valesti aru ka minust.

Ja loomulikult - viga ei ole ka ainult teistes. Vahepeal ma lihtsalt kirjutan nii pikkasid ja põimitud lauseid, et minu tekstidest arusaamine nõuab väga head tahtejõudu. (Mitte, et lause ideed samal ajal eriti sügavamõttelised oleks - ma suudan ka täielikku jama ülipikas lauses kirja panna.)

*

Viimased päevad on Oskariga saanud ringi trampida, jõe ääres kive loopida, Neeutis vinkusid lõkkel soojendada, pingilt alla hüpata, kiikuda ja veel miljonit asja teha. Eile sai Oskarile näiteks õpetada seda, kui oluline on vee läheduses mediteerimine :)

*

Kevad on ilus aeg ja loodan, et suvi tuleb veel ilusam. Proovin veel vähem mõelda!

Kadrina Vares 2014 (pehmendatud variant) - Бьянка - "Я не отступлю" (2014)

Igal kevadel on tore see, et miskipärast kisuvad meeleolud mind kuulama slaavi muusikat ning nõnda saab armsaks saanud YouTube'i soovituste abil leida jälle uusi, huvitavaid esitajaid. Ülaltoodud klipp ei ole ainus avastus, kuid seal on nii mõnus häälematerjal, et paneb eelneva loo taustal 2. minuti 44. sekundil kuklakarvad mõnusalt liikuma, kui seda piisavalt kõvasti kuulata. Kahju on vaid tunnistada, et ühtegi teist nii nauditavat lugu pole ma sellelt artistilt veel avastanud. Ja kuna Niloo lugu olen ma oma FB seinal lausa kaks korda juba jaganud, siis ei kirjuta sellest ka midagi.

*

Kevad on aga kätte jõudnud. Sinililled vohavad Viitna metsa vahel (tõenäoliselt ka paljudes teistes kohtades) ja linnud laulavad. Kõik linnud laulavad, aga end Kadrina eluga kurssi viies võib tunduda, et peale vareste ja hakkide kisa suurt midagi kosta polegi. Jällegi - FB Kadrina leheküljel läbiräägitud teema. Siiski jäi üks asi kripeldama, mida ei jõudnud lisada enne teema arutelu lukkupanekut.

Nimelt ei suudeta kohalikus vallas leida lahendust probleemile, mida põhjustavad need rohked linnud. Kellegi arvamus oli, et võiks varesepesi rohkem lõhkuda. Kuna see jutt tuli täiskasvanud inimeste suust, siis püüdsin ka asjale täiskasvanud inimese kombel läheneda. Ei suutnud. Ikka trügis pähe see omal ajal koolist pähe taotud teadmine, et linnupesi pole ilus lõhkuda ja nii edasi.

Hmm... Linnupesi ei ole ilus lõhkuda, samuti pole ilus varesepoegade kojutassimise ja kasvatamisega nende turvalist elukeskkonda häirida ning päris kindlasti pole ilus ka vareseid ja hakke ragulkadega lasta. See ei ole ilus, sest see häirib neid ja nende igapäevaseid toimetusi.

Ja ometi - hoolimata kõikidest nendest keeldudest ja manitsussõnadest me ikkagi tegime neid asju. Ja palju rohkematki - kohe-kohe on käes see aeg, kui paplid veel oma vatti ei lennuta, aga sellel ajal saab jalgrattapumbaga papliseemneid väga edukalt tulistada. Samuti aitas tennisereket kive kiiremini, kõvemini ja kaugemale lennutada. Ma ei hakka siinkohalt detailselt rääkima üle lapsepõlvesõbra keldris ehitatud elektritoolist, mille esimesed katsetused olid hulkuvate kasside peal, kuid huvitava seigana peaks ära mainima fakti, et peale tolle tooli ilmumist otsustasid hulkuvad kassid sõbra majast VÄGA suure kaarega ringi käia.

Teine mõte varestega seonduvalt viis mõtted kunagi loetud raamatuni. Klaus-Peter Wolfi "Rock'n'roll ja ridamaja". Nimetatud raamatus oli üks väga toredalt kirjutatud peatükk, kuidas lapsevanemad otsustasid neid häiriva probleemi lahendamiseks kasutada lapsi, jättes tited suures kaubanduskeskuses tittede arvates valveta. Lapsed tegid, mida nad kõige paremini oskasid - korraldasid segaduse, juhtides sellega tähelepanu probleemile.

Neid kahte asja kokku võttes ja varestele-hakkidele mõeldes võiks ju korraldada Kadrina väikestele poistele-tüdrukule töötoa "80ndatel kasvanud laste mänguasjad ja nende valmistamine käepäraste materjalidega". Kuigi töötoas võiks näidata ka seda, kuidas lihtsa patarei ja mikromootoriga saab elektriautosid teha (mida me tegime omal ajal ISE juba kolmandas klassis), siis töötoa peamine tähelepanu oleks siiski vähemalt 10-meetrise laskeulatusega mänguasjadel.

NB! VÄGA OLULINE!

Kui töötuba on läbi saanud, siis tuleb umbes kümme korda (või veel rohkem) väga valju ja selge häälega öelda, et vareseid ja hakke nende asjadega lasta ei tohi :)

Ülejäänud töö Kadrina vareste-hakkidega teeb juba lastele omane uudishimu ning pisike võistlustuhin, et kes ikka see kõige parem ragulkavend on :)

PS Usun, et töötoa läbiviijaid-oskajaid veel on!

Pilt netist laenatud

Graffiti, Kadrina ja kevad - Newtronic "Lets dance" (ei tea, mis aasta ja ei viitsi guugeldada ka)

See, et mu telefon pilte oskab teha ning ma kevade saabumise puhul natukene rohkem klõpsutan ja mõned neist ka blogisse üles panen, ei tähenda veel seda, et ma hakkaksin valmistuma oma veebipäeviku muundamiseks fotoblogiks. See stiil ei istu mulle kohe üldse. Eraldi postitused selleks, et näidata, kuidas Miisu parema ja vasaku külje peal magades välja näeb, on minu sügavalt isikliku arvamuse järgi liiga isikupäratud, et ma vaevuks kunagi uuesti sinna blogisse pilku heitma. Jah - võib-olla ma kaotan sellise harjumuse pärast ka suure koguse nauditavat lugemist, mis kuhugi nende beebide erinevate suutäite või kasside mängustiililide vahele kaob, aga mind tõesti häirib müra. Mõttetu, väärtusetu müra nii virtuaalses kui avalikus ruumis.

*

Tegin mõned hetked tagasi enne Tallinnasse-sõitu väikese jalutuskäigu, jalutuskäigu ajal mõned klõpsud ja leidsin ka mõtte, mis väljendaks ka pildis minu suhtumist mõttetusse mürasse.

Mulle meeldivad tegelikult graffitid. Mulle meeldib kunst ja öeldagu, mida tahes - graffiti on kunstivorm. Vähemalt minu arvates.

Jah - isegi sellist graffitit pean ma veel kunstiks. Autorid on vähemalt üritanud sellest midagi ilusat teha, on proovinud mängida värvidega jne. Ma saan aru ja ma ei mõista neid hukka. Pealegi valisid nad oma tööks sellise üsna nurgataguse koha, kus muidu oleks olnud vaid lage sein, mida keegi nagunii tähele ei paneks. Nüüd on vähemalt need värvid venivale kevadele eeskuju näitamas.

Mis mulle aga ei meeldi, on midagi muud.

Mulle on Kadrina laululava kogu aeg meeldinud. See on minu jaoks kogu aeg olnud üks Kadrina väikestest ja ilusatest sümbolitest.

Nüüd on aga mingi kohalik "aiukeenjus" otsustanud laululava esikülje paremasse nurka kirjutada allajoonitud sõna "RÄME".

Miks? Tähelepanupuudus? Autogramm? Kui viimane, siis tõesti - ma nõustun sinuga, RÄME.

Oled küll - oled küll lihtsalt räme idioot, et sellise mõttetu, idiootse müraga avalikku ruumi risustad!

*

Teele ei jäänud vaid silma riivavad kohad, tegelikult see ajukääbiklik kritseldus oligi ainus, mis suutis selles päikesepaistelises kevadpäevas mu silma pinnu torgata. Kõik muu oli kena. Ilus. Värske. Mõnus.

Vaatasin ka raudtee poole ja meenus üks isiklik rekord.

Seal kaugel, umbes-täpselt selle posti taga on sild, mis ronge üle Loobu jõe kannab. Kohe siinpool seda sillakest on väike, praeguseks juba võib-olla unustatud ujumiskoht, kus kunagi ammu - vist teises või kolmandas klassis - sai ühe korra isegi märtsi lõpus juba ujumas käia. Ei - ma ei ole talisupleja, ent Loobu jões ujumisel ei olnud tollal erilist vahet, kas ujusid sa päikesepaistelisel päeval märtsis või augustis.

Kuna jõgi oma rohkete allikatega saab alguse vaid mõned kilomeetrit eemal, siis ilusa ilmaga soojeneb vesi piisavalt ka kaunil kevadpäeval.

Praegu ma enam nii külma vette ei roniks. Isegi suvel, relva ähvardusel mitte!

*

Mis on aga kevade puhul üks nauditavamaid asju?

Esimesed mättad.

Ja kui mättad veel kuivad pole, siis kõlbab ka soojas päikesepaistes lihtsalt kõndida.

Vot niimoodi!

Piirid, purgid ja minevik - Copacabana Deep by Paulo Arruda | Deep & Soulful House Music (Youtube)

Kirjutamise teeb viimasel ajal keerulisemaks mõtete rohkus. Neid on nii palju, et ühele konkreetsele teemale keskenduda tundub peaaegu võimatu. Aga võib-olla on see hea.

*

Üle pika aja sain astuda mööda Kadrina kooli koridore. Huvitav ja omamoodi tunne, muutusin justkui väiksemaks jälle. Väiksemaks ja nooremaks.

Sellise pildi klõpsisin telefoniga oma praeguse töökoha jaoks uudisnupu kõrvale.

Kohtusin paari kunagise õpetajaga, nägin uut arvutiklassi (mis pidi olema vaid üks kolmest, kui ma õigesti aru sain) ja meenutasin natuke vanu aegu. Lühike külastus mõjus üllatavalt positiivselt ja inspireerivalt.

Tahan tagasi kooli!

Hiljem kodu poole jalutades hakkasin mõtlema, et see koolimaja oma erisuguste õpetajatega on tegelikult mänginud mu elus väga suurt rolli. Nii suurt, et meenutan neid alati naeratusega. Jah - isegi seda õpetajat, kellega vaidlusse laskudes otsustasin oma kangekaelsust demonstreerides koolist paberid välja võtta ja keskkooli pooleli jätta. Äge aeg oli see igal juhul!

*

Kui elu, saatus, karma, õnnetus või miski muu on su purki vajutanud, kaane kõvasti kinni keeranud ja purgi pimedasse sahvrinurka peitnud, siis ei ole endal tegelikult midagi teha. Tuleb vaid pimedusega leppida, õppima olema, eksisteerida. Lugeda minuteid, tunde, päevi, kuid ja aastaid. Aastakümneid lugeda ja isegi selles kõige võimatumas olukorras loota, et ehk satub keegi selle unustatud maja pimedasse sahvrisse, märkab sind pimedas seal kaanetatud purgis ja otsustab selle kaane avada. Lahti keerata, et saaksid lõpuks hingata värsket õhku. Lahti keerata või lahti murda, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Muud võimalust ju ei ole. Loota ju tuleb. Lootus pidavat surema koos inimesega.

*

Viimases kirjes blogiveergudele ilmunud mõttekilluke eetika piiride järgimisest ja ületamisest äratas mõttevoo, et kummad on piiravamad: kas raamid või piirid? Kui algselt oli veendumus, et raamid on ikkagi raamivamad kui piirid piiritlevad, siis nüüdseks on selgus asendunud mõnusa segadusega.

Aga üle astuks või läbi murraks neist mõlemast, ma arvan.

*

Pikad õhtud. Tähesära taevas. Tähed on vist ainsad, mis ei räägi piiridest ja raamidest - mis tekitavad illusiooni lõpmatusest, täielikust ja igavikulisest vabadusest. Ent siiski - ka Universumil on piirid. Õnneks nii kaugel, et ahistama ei hakka need meid vist kunagi.

Õhtud on mõnusad ja suitsetamine põhjuseks, miks nii tihti seda tähesära nautida saab.

Peaks vist uue põhjuse leidma. Ehk ongi tähed selleks?

Vaesus või vargus? - "Wonderful Chill Out Music Beach Lounge Mix by Tekiu" (YouTube)

Õue suitsu kimuma minnes istusin korraks autosse, et mõtteid koguda veel eesolevaks tööpäevaks, kui mu silme ees avanenud vaatepilt mõtted hoopis teises suunas liikuma pani. Mitte, et selles vaatepildis midagi nii erilist olnuks. Pigem vastupidi - kui me kõik suudaksime oma silmad alati täiesti avatuna hoida, siis näeksime selliseid asju iga päev, iga tund. Isegi sagedamini. Ent miskipärast on meie tähelepanul hämmastav omadus jätta igapäevaelus tähelepanuta sündmused ja vaated, mis võivad kuidagi meie ilu- või heaolutunnet riivata.

Ma nägin üht inimest, keda teadsin väga ammusest ajast. Nii ammusest, et mina olin tol ajal veel täielik teismeline. See härrasmees oli tollal juba üle keskea, väga heal ja austatud ametikohal ning kõiki elustandardeid arvesse võttes edukas. Äärepealt ma polekski teda ära tundnud, sest vahepealsed kakskümmend viis aastat olid teda (ja mindki) palju vanemaks muutnud.

Kahtlemata tegid selle äratundmise veelgi raskemaks need määrdunud, kulunud, vanad riided, mis tal täna seljas olid ja silmini tõmmatud nokamüts, varjamaks üsna habetunud nägu. Äratundmise tegi raskemaks ka käitumine, mis oli nii suures vastuolus sellega, kellena mina teda kunagi teadsin ja tundsin.

Pilt on illustreeriv ja kusagilt netist leitud.

Ma ei oleks kunagi teda teades iial uskunud, et näen seda härrasmeest kunagi käimas mööda majaääri, otsimas tühje pudeleid ja suitsukonisid, mida saaks kohe läita; tuhnimas poetagustes prügikastides, et pista räbaldunud kilekotti mõned äravisatud saia- või vorstitükid. Ma poleks iial uskunud, et ma ei suuda teda kohates autost väljuda, et teda pika pausi järel taaskohtumise pärast rõõmsalt tervitada. Vastupidi - ma tõmbusin rooli taga madalamale, et ta auto poole vaadates mind juhuslikult ei märkaks ja ära ei tunneks, kuigi tõenäosus selleks äratundmiseks on tegelikult nii väike. Ma varjusin autos ning tundsin selle võimaliku kohtumise ja tervituse ees häbi.

Häbi mitte tema, vaid just enda pärast. Häbi, et mul ei olnud sel hetkel seda sotsiaalset julgust, et astuda tema juurde ja öelda, et hoolimata kõigest nähtust on mul tegelikult hea meel teda näha. Häbi, et mul ei ole majanduslikke võimalusi teda sellest olukorrast välja aidata. Häbi kõigi nende teiste pärast, kes oma piiratud tähelepanuga temast päevast-päeva mööda jalutavad, vaevumata isegi hetkeks mõtlema kaasinimese raskustele. Häbi isegi selle pärast, et mu kontorilaual lebavas rahakotis on vaid tühjaksimetud pangakaart, mis ei võimalda isegi anonüümsena selle kunagise tuttava toetamist.

Kui see härrasmees oli järgmise nurga taha kadunud, kõndisin tagasi oma arvuti taha, peas keerlemas küsimus mitte niivõrd häbist kui eneseväärikusest üldisemalt...

Ma olen ise oma rännakutel olnud mitmeid kordi väga rasketes olukordades - 98nda aasta Ungari-reisil isegi vist neli päeva täiesti söömata ja joogiks oli tollal reaalselt vaid bensiinijaamade kraanidest joodu -, kuid isegi tollal ei suutnud see nälg mind veel ajada prügikastidesse. Jah - ma heitsin pilke kohalike kiirtoidukohtade esistesse prügikastidesse ja silmasin seal ka toitu, mis mind aidanuks, kuid vähemalt tollal ei suutnud nälg veel mu käsi liikuma panna. Ma uskusin, et suudan kuidagi teisiti hakkama saada. Suutsingi. Kuidagi - läbi häda ja viletsuste õnnestus mul toona oma masendavatest olukordadest välja rabeleda.

Aga ma olin siis ka noor, mu riided ei olnud veel heitlikest ilmastikuoludest ja erinevatest ööbimiskohtadest haisema hakanud - ma nägin veel normaalse inimesena välja.

Kui ma peaks aga praegu või ütleme - kahekümne viie aasta pärast - samasugusesse olukorda sattuma kui toona, kas ja kui kaua ma suudaksin siis enda põhimõtetele kindlaks jääda? Ma ei tea...

Ja ma ei tea isegi seda, kas see taanduks eneseväärikuse suurusele või millelegi muule, aga mul on kole kahtlane ja karvane tunne, et päris nõnda ma ei teeks.

Jah - ma tean, et see oleks vale, aga tõenäoliselt teeksin ma sellisesse olukorda sattudes juba midagi muud.

Nähes seismas võõrast toidukotti kusagil auto kõrval, siis võtaksin ma selle tõenäoliselt kaasa, sest nälg ja soov elada oleks sellisel hetkel minu jaoks suurema tähtsusega kui ühiskondlik arvamus sellest, mis on õige ja mis on vale. Ma teeksin isegi taolistes olukordades valikuid: kui mul oleks valida kahe koti vahel, millest üks seisab päevinäinud Opeli ja teine tuttuue Mercedese kõrval, siis võtaksin kahtlemata Mercedese kõrval seisva.

Ei - mitte selle pärast, et selle sisu oleks väärtuslikum. Pigem oleks toiteväärtuslikuma sisuga just Opeli kott, mille omanikud peavad enam mõtlema oma ostetu sisule. Mercedese koti võtaksin ma vaid seepärast, et selle kaotus mõjuks auto omanikule vähem kui vastupidisel juhul.

Ning - ma ei tea, kas ma olen aastatega juba nii küüniliseks muutunud! - mulle tundub, et lihtsalt küsimise peale annaks oma koti mulle heast südamest pigem Opeli kui Mersu omanik. Kaastunne kaaskodanike suhtes on omasem neile, kes on edukuselt madalamal tasemel. Jälle - tähelepanek mu kirjust elust enesest.

Mõeldes selliste valikute võimalusele ja sellest johtuvalt ka enda võimalikele käitumismudelitele tekkiski mul küsimus, mis on eneseväärikus. Mis on see, mis lubab ühel inimesel sirutada oma käe võõra vara järele ja mis laseb teisel sellest hoidumise nimel pigem tänapäevases maailmas pigem nälga surra? Mis on see eneseväärikuse osa, mis seab ühiskondlikud seadused ja kombed kõrgemale indiviidi elulistest vajadustest?

Ja - kui suur on tegelikult ühiskonna tegelik ükskõiksus selliste inimeste vastu, kes reeglitest kinnihoidmise nimel riskivad igapäevaselt hommikuse mitteärkamisega? Kui suur on see ükskõiksus, mis ei lase ulatada abikätt neile, kes oma elu hinnaga hoiavad end eemal neist tegelikult niivõrd kergetest lahendustest?

Ma saan aru, et on neid, kes ei hoia reegleist kinni, aga isegi juhul, kui neid mittehoidjaid oleks kümnest kaheksa, siis need kaks, kes reegleid järgivad, ei ole kuidagi ära teeninud seda, et ühiskond nad suures üldistamistuhinas unustaks ja hooletusse jätaks.

Pigem on nad väärt seda suuremat austust, sest just selliste inimeste najal seisab enamus meie ühiskonna kandereegleid. Reegleid ja seaduseid on väga kerge järgida siis, kui elu on korras ja suuremate muredeta - järgimine muutub raskeks alles siis, kui tekivad reaalsed põhjused ja vajadused neid reegleid rikkuda.

Jah - me võime küll neid kodutuid ja ränka vaesusesse sattunud inimesi vaadates mõelda, et oleme neist paremad, ent ma arvan, et üsna sageli me teeme seda ebaõiglaselt.

Täna ma tundsin, et võib-olla on just seesama prügikastidest toitu otsiv ja tänavailt pudeleid korjav kunagine härrasmees minust parem inimene, sest mina ei ole endas kindel, kas mina suudaksin niivõrd raskesse olukorda sattudes jääda kindlaks meie maailmas kehtivatele reeglitele, seadustele, eneseväärikusele ja eetikale.