Inspirational

Millest ammutada inspiratsiooni, et produktiivselt toime tulla vajadusega midagi kirjutada nii, et see ei kajastuks vaid mu Facebooki seinal sarkasmist ja/või satiirist nõretavate märkustega. Kuigi sarkasm on kasulik nii endale kui teistele nagu näitavad viimased uuringud sarkasmi mõju kohta motivatsioonile, tundub praegu oma näoraamatu ajajoont kerides nagu oleks tegemist ääretult kibestunud inimesega. Oh ei! - kibestunud inimene tundun ma ehk vaid neile, kellele mul pole enam põhjust enda paremaid külgi näidata. Miks peakski? Kui keegi on ikka korraliku hunniku jama kokku keeranud, siis miks ma peaksin sellist käitumist kuidagi veel naeratusega hindama. Ma ei tee seda. Pealegi olen ka ise päris piisavas koguses jamasid korraldanud ja mõistan hästi, miks sellistel juhtudel minule ei naeratata. Palju õnne!

Lisatud video on üks neist lahedatest muusikapaladest, mis on viimasel ajal tujutõstmisel üsna oluliseks muutunud. Lihtsalt niivõrd hea! Ja kindlasti aitab see kaasa ka kirjutamisele juhul, kui inspiratsioon peaks järsku kaela sadama.

Inspireerivaks on kindlasti ka uskujate olemasolu. Ei, mitte selliste, kes silme all ilusat nägu teevad ja kes hetk hiljem, kui on juba minekule seatud, hakkavad su selga noaloopimise märklauana kasutama. Mõistmine, usaldamine ja nende sõnadega vastuolus käitumine on pannud mõtlema, et ehk ei ole neid inimesi üldse enda ellu tarvis. Kui seni olen sellist suhtumist rakendanud suht võõraste inimeste peal, siis ehk seekord peaks samasuguse valiku tegema ka lähemate sugulastega. Miks hoida alles neid, kes ei usu või ei taha uskuda; miks hoida neid, kes käsi raudus hoiavad? Lihtsalt mõttekilluke ühest vestlusest.

Millest ammutada inspiratsiooni? Hmm ... Päev Eestis blogi jaoks on materjali ja mõtteid ehk juba terve raamatu jagu, aga ajaliselt on sellega natuke halvasti. Nimelt on viimaste nädalate-kuude loetu hulgas üsna palju pehmelt öelda ajavaba teksti olnud (siinkohal palun vabandust, et üks mu kirjutis on avaldatud leheküljel Uued Uudised - toona tundus see mõistliku paigana). Aju- ja/või loogikavaba tekst on aga see, millele tahaks kohe vastulauseid esitada. Sorry - ma juba olen kord selline. Kahjuks nõuab aga vastulausete tegemine küllaltki palju eeltööd, sest kuigi isiklikele teadmistele toetudes saaks selle ruttu valmis, siis avalikult kirjutamine nõuab suhteliselt tihti just nende algtõdede, -teeside lahtiselgitamist, usaldusväärsete viidete leidmist jne. Aega aga praegusel hetkel veel nii palju ei ole.

@Muster on koht, kus...

Töö annab samuti inspiratsiooni. Eriti veel see töö, mis on valmis saadud ja mille eest raha kätte saadud. Üheks viimaseks asjaks võib välja tuua sisustussalong Muster kodulehe. Jah, sellesama Mustri, mille kohta ma mõnel korral olen siin blogis ka häid ja kiitvaid sõnu öelnud. (Linke ei too - kes viitsib, see otsib.)

Ja head tuttavad annavad inspiratsiooni. Te kõik teate, kes te olete, kellega ma siiani suhtlen ja kohtun... Tänud teile ja häid pühi!

Mineviku järelkajad

Mõnikord kohtud sa oma minevikuga. Seistes üle pikkade aastate paigas ja seltskonnas, mida arvasid olevat juba ammu kadunud, tulevad pähe küsimused, millest pole juba nõnda kaua aastaid mõelnud.

Et selline logo meid siis tervitamas...

Mõnda aega tagasi toimus klassikokkutulek. Et detailides täpne olla, siis selle klassi kokkutulek, kellega sai koos koolipinke nühitud esimesed 9,85 õppeaastat. Kohtumine praeguse Kadrina huvikeskuse ruumides, mis kurikuulsa nõuka-aja lõpul kandis hüpermoodsat tiitlit 'videosaal", tõi esialgsest kohmetusest hoolimata silme ette palju mälupilt möödunust. Mälupilte ja küsimusi.

Kindlasti on paljud kuulnud seda Urban Dictionary toetusel levima hakanud nalja: Klassikokkutulek - kohtumine, mille esimese 20 sekundi jooksul saad sa aru, miks sa pole neid inimesi viimased 20 aastat kohanud.

Päris kindlasti ei nõustu ma selle mõttega täielikult ja mul tegelikult hea meel, et otseselt sellist tunnet mul seal kogunemisel ka ei tekkinud. Pigem püüaksin selle mõtte parafraseerida:

Klassikokkutulek: kuigi esimese 20 sekundiga tundub, et näed põhjust, miks ei ole nende inimestega 20 aastat kohtunud, siis natukene aega ja mõned vestlused hiljem hakkad endalt küsima, miks sa ei ole nende inimestega 20 aastat suhelnud ja veelgi enam - miks sa juba koolis käies paljude inimestega ei suhelnud.

Ehk siis minu jaoks oligi klassikokkutulek pigem võimalus parandada kunagi ammu tehtud vigu ning mitte olla praeguses ajahetkes samasugune topski nagu ma olin seda teismelisena koolipinki nühkides.

Mul on tõsiselt hea meel, et kohtasin ja sain nüüd juttu vesta just selliste inimestega, keda ma koolis küll igapäevaselt nägin, aga kellega ma ehk kooliaastate jooksul ühtegi sõna ei vahetanud.

Ühed viimastest ellu-, alles- või peolejäänutest umbes kolme paiku öösel -
vanus võtab oma :) :P Tänud teile! And special thanks for Charlie! :D

Seega - üsna positiivsed elamused :)

Kui kohtumine ühe minevikuga on edukalt selja taha jäänud, siis olevikku järgi jõudnud minevikust tuleb jutt vist ka edaspidi. We'll see!

Lihtsalt kirjutamise pärast

Mõnikord on vaja kirjutada. Lugesin vahepeal päris palju paberile kirjutatud ning mõistsin, et kirjutamine on hea. Trükkimine mitte nii väga, aga aitab ka see.

Parafraseerides: sometimes, when things are falling apart, they may actually be falling into abyss.

Sellega tänase parafraseerimise osa lõpetame. Milleks pingutada, kui peast ei ole midagi asjalikku tulemas.

Jalutan pimedas ümber Neeruti järve, jalad otsimas rada neil pimedatel tõusudel ja langustel siis, kui silmad enam ei seleta. Usalda instinkte, usalda sisetunnet, kui muud tajud enam ei tööta. Eks see natuke keeruline ole, kui tead, et paar vale sammu võivad viia mitmekümne meetri pikkuse veeremiseni mööda võsastunud ja roikaid täis järsku mäekülge.

Pole hullu - on hullemaski olukorras olnud. Varsti tuleb see lõkkekoht ja varjualune, kus nii mõnigi kord on saanud käia lõket tegemas ja loodust nautimas. Enamjaolt üksi, teinekord ka mitte. Isegi Oskar-poiss on seal vinkusid lõkke kohal küpsetanud.

Praegu, mööda pimedust edasi rühkides käib peast läbi mõte, et võiks ka lõkke üles teha ja selle soojust nautida tolles jahedas, natuke niiskes sügisõhtus. Väike arutelu endaga. Ei. Üksinda lõket tehes peaks olema kaasas vähemalt paar õlut. Veelgi parem oleks pudel viina, sest üksi metsas olles ja mõtteid veeretades kalduvad esimesed mõtted ikka negatiivsed olema. Ja seda negatiivsust on õhtul hilja või täiesti öösel väga hea välja karjuda.

Seda soovitati mulle kunagi... Öeldi, et kui tahad aastate koormast lahti saada, siis mine metsa või mujale üksikusse kohta ja karju. Kõvasti, täiest hingest, hingetuks. See pidavat aitama. Teinekord aitabki.

Viina juues tuleb karjumine kergemalt.

Täna ei saa viina juua. Homme vaja vara tööasju ajama minna ja kuigi pohmellis on varemgi olulistele kohtumistele mindud ning need kohtumised on isegi edukalt läinud, ei olnud Kadrinast kõndima hakates seda õiget tuju. Oli vaid tühjus, mis mõnikord on tugevam kui negatiivsus. Nii ka täna...

Pilt on ööst, aga illustratiivne. Enda tehtud küll, aga mitte Neerutis.

Aiman end lõkkekohast mööduvat. Edaspidi muutub teerada võõramaks - olen ümber järve terve tiiru teinud vaid mõned üksikud korras, needki päevavalges. Järsk langus, üksikul puujuures libastunud jalg paneb korraks tasakaalu otsima, kuid kukkumine jääb ära. Õnneks. Või kahjuks.

Miks kahjuks, imestan ma enda mõtte peale isegi. Siiski on vastus lihtsam, kui arvata võiks - kukkudes saaks haiget ja reaalne valu viiks tähelepanu mujale, eemale; reaalne valu oleks tunduvalt talutavam kui mingi ebamäärane, hinge- ja vaimukriipiv tühjus...

Aga jalad ja reaktsioonid ei lase kukkuda, ei lase probleemide eest lihtsamate lahendustega põgeneda.

Ruttame edasi. Rada muutub korraks pehmeks ja üks toss vajub vette. Tähed paistavad ülevalt puude latvade vahelt, kuid need ei valgusta teed. Külmetusoht? Hell knows - tempo on nii kiire, et küll see vesi tossus ka ruttu soojaks läheb.

Lirtsub.

Uus hääl öises vaikuses ei lase enam kõrvadel keskenduda ümbrusele. Kuigi loodus ei ole ohtlik enam ammu, urgitseb mingi ürgne hirmualgeke pimeda metsa ees ikka kusagil sisemuses, muutes tsivilisatsioonis mitte nii vajalikud tajud märksa teravamaks. Tunnen lõhnasid ja puuokste liikumisi ning kui see kuradi lirtsumine ei segaks praegu, siis on vahel kuulda ka seda, kuidas sügises langevad lehed vaikselt läbi okste langevad.

Äge...

Tean, et varsti tuleb ujumissild ja seal saa...

"F******!!! PER******!!!"

Röögatus tuleb üle huulte nii ootamatult, et ma isegi võpatan. Pinged ja mure ja vaev said välja.

Nüüd võib jälle rahulikumalt võtta.

Nüüd võib jälle koguma hakata.

Jälle unenäguliselt: need filmid, ma ütlen!

Kunagi ma juba kirjutasin siin oma kummalistest unenägudest. Hmm... Kuna ma sellest õppust ei võtnud ja jätkasin igat liiki filmide vaatamist, siis järjest kummalistematena mu unenäod tunduvad.

Möödunud öösel oli vahepeal küll selline tunne, et tõusen lihtsalt üles, astun õue ja lasen omale kuuli pähe. Kuna ma seda aga ei teinud, siis jäin uuesti magama ja pidin seda asja edasi vaatama.

Nimelt olin oma kuradi teispoolses unemaailmas mingi teadlastegrupi liige, kus üks teadlane esitab küsimuse ja teised istuvad ümber laua ning püüavad läbi filosoofiliste arutluste jõuda vastusteni.

Hmm... Esialgu tundub huvitav, sest üks minu arvates intrigeerivamaid ulmefilme - The Man From Earth - on just sedamoodi üles ehitatud ning seal ajavad füüsik, ajaloolane, bioloog, teoloog ja psühholoog päris huvitavat juttu.

Kahjuks oli minu unenäos tõstatatud küsimus hoopis teisest mastist ja kui ma peaks kunagi selle kuradi briti teadlase üles leidma (ma olen ta nägu kusagil näinud), siis ma annan talle tõesti korraliku lõuahaagi. Jah - lihtsalt selle unenäo ja selles esitatud küsimuse eest, mistõttu pidin terve öö selleteemalist arutelu kuulama.

Kas zombied on võimelised rasestuma?

Jah - täpselt.

Et nagu - mida kuradit?!

Anyway - selle küsimuse esitaja argument oli selline, et kuna elavad surnud liiguvad, siis mingid elumahlad neil nagu oleks; samuti vajavad nad süüa, seega toimib ka mingisugune ainevahetus. Igatahes oli see professor või doktor täiesti sooda. Siiski oli küsimus piisavalt mõtlemistärgitav ning vestlus algas. Alloleval pildil olen välja toonud mõned küsimused, mis selle diskussiooni käigus tekkisid ja uskuge mind - vähimagi terve mõistuse olemasolul ei taha te neile küsimustele leitud vastuseid teada.

Mida teha, kui midagi pole teha? Mõtle mõttetutele asjadele :)

Igatahes sellise unenäo peale otsisin välja ammukadunud rahustid ja püüan end täna siiski välja puhata. Mitteunenägu on parem kui see jama...

Revenge writing

Alati ei ole vaja kirjutamiseks teemat, teinekord piisab põhjusestki. Ja - kurat! - need ei ole alati üks ja sama asi.

Stupid, stupid waste of time.
Caring, I mean...

Põhjused võivad olla läbielamised, mis panevad kirjutama teinekord täiesti mõttetuina näivast jurast, kasutades vaid metafoorilisi väljaütlemisi, mis on mõeldud vaid üksikutele arusaajatele. Kes neid siis omatahtsi selgitavad. Ja teinekord panevad need läbielamised tegema Corelis lolluseid nagu on näha ka kõrvalolevalt fotolt - seega Corel on asendamas vaikselt üht mu varasemat ravi - kirjutamisteraapiat.

Peaaegu samasse kategooriasse kuuluvad ka emotsioonid, kuigi emotsioonide esilekutsumiseks pole vaja tegelikult ühtegi sündmust reaalses elus. Piisab vaid mõtetest, põhjendatud või mitte, vahet ei olegi, et kogu järgnev päev kisuks täielikuks ulmeks ja ainsaks teeks, mis tagasi mõistlikkuseni viiks, tundub olevat kirjutamine. Ja mida pikemad laused, seda segasem olukord.

Minu segane päev sai alguse kohvist. Kohvijoomine kui selline on tegevus, mis mulle tavaliselt meeldib, mis mind hommikuti üles ajab ja mõtlemise normaalsele rajale viib (tavamõistes siis võimalikult vähese hulluseprotsendiga, sest täiesti ilma hulluseta ma ei oska).

Niisiis kohvist... Keetsin omale kohvi valmis, astusin välja, natuke vihmase hommiku kätte, et natukene töömõtteid mõelda ning täiesti äkitselt ajas mõte kohvijoomisest südame pahaks. Lihtsalt niisama, lambist. Ehk oli liiga vara? Kohvi jaoks, ma mõtlen... Ehk oleks võinud kohvi hilisemaks jätta ja teha esmalt asju, mis natuke olulisemad???

Mul oli vaja leht valmis teha ja nii ma saatsingi kogu kohvijoomise pikalt per*** ning istusin arvuti taha. Vihastasin minu korda selle kuradi küljendusprogrammi ja muudetud settingute peale, püüdsin täpselt meenutada, et miks kurat ma ikka pidin oma arvutist kõik need kolmteist tuhat fonti maha installeerima. Vastust ei leidnud - see ajas vaid veel rohkem närvi ning meenutus hommikusest öökimaajavast kohvijoomisest (ning sellega kaasnevast õppetunnist a la ära kunagi õpi enda vigadest) tegi kogu alanud päeva veel hullemaks.

Õnneks said asjad päeva peale siiski tehtud, tähelepanematusest tehtud vead parandatud ning nüüd - pealelõunal - hakkas lõpuks ka enda kohv maitsema.

Lihtsalt... Shitty day!

August

Lihtsalt, et märku anda olemasolust.

Kirjutamisega on sisse tulnud suurem vahe. Jälle. Elu on edasi läinud, tööd on juurde tulnud, paar asja on siiani tegemata, uued pakkumised on õhus, vanad asjad tulevad tagasi - aga ometi on nii raske võtta end kätte ja hakata tegema asja, mida olen seni pidanud enda üheks tugevamaks küljeks. Sõnad põlevad sees, aga hetkel on need veel liiga vähe küpsenud. Ei ole veel piisavalt palju sarkasmi kogunenud, et saaks teha midagi head.

Lugesin just hiljuti mingit popmeediale kirjutatud artiklihakatise teemal, et sarkastilised inimesed pidavat olema intelligentsemad. Hmm. See pole päris kindlasti olnud minu eesmärk sarkasmi kasutamisel, et end kellelegi targemana näidata. Pigem on otsekohese sarkasmi eesmärk olnud see, et - who cares - ma olen lihtsalt otsekohene a**hole, kes püüab oma mõtteavaldustest välja juurida võimalikult palju seda öökimaajavat poliitilist korrektsust.

Seega - elu on tore ja vahepealne aeg kulgenud keskmisest paremini. Eriti, kui võtta võrdlusmomendiks täpselt aastatagune aeg, kui kõik oli täiesti pea peale keeratud, sihid tulevikuks olid lihtsalt mingid kadumisele määratud illusioonid, mille uskumisse ma niivõrd palju aega ja energiat panustasin, et tegeliku elu jaoks enam aega üldse ei jätkunud. Õnneks tõid need läbielamised ja nende läbi ka kogemused piisavas koguses teadmisi asjadest, mida ma päris kindlasti enam kunagi korrata ei taha.

Reality check...

Asjad, mida teha olematu eesmärgi nimel, ei toida tulevikku, vaid tugevdavad fantaasiamaailmas elamise vajadust.

Rohkem ei targuta.

Sarkasm oli ja jääb osakesest mu elust, samamoodi võiks jääda ka otsekohesus... Seda eriti teises, Päev Eestis blogis.

Üle mineviku, oleviku ja tuleviku; Evanescence - "My Immortal" (2004)

Nädalake kirjutamises vahet olnud ning paljugi on muutunud. Millises suunas, on veel vara öelda, aga see on juba kinni minus endas. Kas ja kuidas hakkan ma seda kõike enda jaoks ellu viima või kas üldse on emotsioonide ajel tekkinud ideedel ja mõtetel reaalses elus piisavalt elujõudu. Juba on osasid neid nimetatud ajuvabaks, teisi ägedateks - seinast seina...

Ei alusta algusest, sest tundub, et teinekord on täna alustatud mõtte algus kauges minevikus ja mõni mõte sünnib alles siis, kui suurem osa lausest on juba kirja pandud. Seega - kust alustada? Lihtsatest asjadest. Ja episoodiliselt. Nagu mulle kunagi kõige rohkem meeldis.

Eelmine kuu jalutasin või kõndisin kokku ca 170 km. Tuli välja, et telefonis spiooni mängiv äpp loeb ka mu läbitud kilomeetreid. Nüüd kasutan seda teadlikult. Eile näiteks libises jalge alt läbi 29 kilomeetrit. Kõndisin mööda metsi, ühes käes nuga, teises telefon. Miks? Ühes vestlusest kasvas välja mõte, et kui juhuslikult peaks tulema mingi kuri karu, siis oleks ju tore YouTube video teha, kuidas mõmmik süüa tahab. Kuna jalutuskäikude lõpuks olen aga ka mina tavaliselt üsna näljane, siis karusid ei näinud. Ühelgi korral. Ehk nad said aru, et ka minul on kõht tühi, nuga käes ja who cares suhtumine. Targad loomad, respect!

Möödunud laupäeva hommikul sai ärgata vana klassivenna juures Vääna-Jõesuus. Nii mõnus oli kell seitse astuda päikese kätte terrassile, suitsu teha ja lihtsalt olla. Päike paistis, linnud siristasid, klassivenna kass tuli ka korra olukorda kontrollima. Mõnus oli üle pika aja enda muidu nii hallist rutiinist välja saada.

Hommiku parimaks lõpetuseks oli muidugi see, et sai sel nii olulisel, Vääna-Jõesuu rannal Oskariga kiva loopida. Oskari viskekäsi muutub aina paremaks ja kivid lendasin juba üsna kaugele lainetesse. Ississe :) Nii tore...

Reedene päev ja õhtu. Miljon tonni minevikku, mis tundidega õlgadelt vajus...

Laupäevane õhtu. Kadrina ja Dreamers. Kohtumine vana klassivennaga, kes selles bändis mängib ning kes oli tulnud Kadrina rahvusvahelisele kultuurifestivalile väärikat punkti panema. Eriti hea oli muidugi see, et kui alguses tundus, et saab toimuma pensionäride klubi Hõbelõng koosistumine (väljend laenatud:) ), siis tänu kohalviibinud Moldova vutimeeskonna kuumaverelisusele tõmmati peole sisse selline hoog, et peo lõpuks olid pealinna peokoha Chicago publikuga harjunud Dreamersi liikmetel silmad imestusest suured. Respect nii Dreamersile kui Moldova vutiklubile!

Siin siis Dreamers, klassivend Margo kõige kaugemal ja mõtlikum.
Foto: Dreamers'i FB lehelt ja osaliselt vist ka Scotland Yard'iga seotud - don't be mad!

Pühapäev. Uued, täiesti erinevad ja värsked emotsioonid. Magnetism. On tõmme või seda siis ei ole. Lihtne. Elus ongi kõik tegelikult lihtne. Tavaliselt me vaid elame elu keeruliseks enda mõtetega. Tubli, Marko, räägi seda endale! Jah - vahel on enda vabakslaskmine pidevast mõtlemisest ja analüüsimisest ehk see kõige mõistlikum. Ülemõtlemine sucks ja vaba olla on nii mõnus. Ja annab nii palju tulemusi: isegi pastorite leidmine Facebookist ei ole enam võimatu.

Esmaspäev kuni kolmapäev möödus anger management'i tähe all. Hoolimata kõigest positiivsusest leidus ikka ja alati kusagil midagi, mis suutis natuke närvi ajada. Õnneks oli vihakontroll seekord tavapärasest lihtsam, sest kõik korrad olid põhjustatud mu enda rumalusest :) Enda peale ei saa ju kaua vihane olla...

Näiteks eilegi :) Pika jalutuskäigu võtsin ette, et lasta arvutil natuke portfolio jaoks pilti renderdada. Olen kusagil siin juba kirjutanud, et lõppkvaliteedi saabumiseks vaja ca 100 korda pildist üle käia. Kui ma siis eile peale seitset tundi ja 38 renderdust koju jõudsin ja ekraanile vaatasin, avastasin, et mu värisev käeke oli enne viimasele nupule vajutamist kerge vääratuse teinud ning pilt oli tulnud kergelt kiivas... F***!!! Ei tohi kiirustada!!!!!!

Tarkus tuleb tasapisi ja arvutiressursside ning aja arvelt.

Nüüd aga positiivsemalt homsesse. Tänane on täna ja seda veel ei kommenteeri, sest tundub, et midagi täna veel toimub... We'll see!

Pea ees ajalukku...

... või siis lihtsamalt väljendatuna - taome peaga vastu Vallimäe kindlust, kuni see kokku kukub. Tundub lootusetu? Vist ongi, aga see ei takista jätkamast. Täna näiteks paar väikest kivikest jälle müürikivide vahel vähem. Mitte, et ma kivisid peaga purustada jõuaks, aga pideva, kangekaelse ja monotoonse rütmiga tekitan pisikese vibratsiooni, mis neid kivide liitekohti nõrgendavad.

Olin all paremas nurgas täna - nurgast jagusaamine on oluline.

Seega loogiliselt probleemile lähenedes ei ole maailmas vst eriti palju neid täiesti ületamatuid takistusi. Küll aga võib sedagi fotot vaadates aru saada, et tihtipeale võib murekohaks olla aeg. Mu kõva otsaesine oleks küll suuteline selle ülesehitatud kindluse maha lammutama, aga kahjuks on otsaesise eluiga tunduvalt lühem kui aeg, mis matemaatikat ning tulevasi kliimaprognoose arvestades kuluks kindluse täieliku hävimiseni.

Seega - pointless? Mmm... vist küll... Aga samas jääb ju alati lootus, et kindlus ehk mu ponnistuse peale ise ümber mõtleb ja kokku langeb. On ju olnud ka ulmekirjanikke, kes rääkinud ka elutute asjade teadlikkusest - kividel pidavat see nende teooriate järgi ka olemas olema, aga arvestades kivide eluiga, siis on ka mõtteprotsesside kiirus vastav.

Igatahes mu tänase päeva kirjutamise mõtteks ongi rohkem kirjutamine kui mõte, millest ma kirjutan, aga eks sellest ole tähelepanelik lugeja ka juba aru saanud. Eks intelligentsem või mind rohkem tundev lugeja hakkab eelneva jutu metafooriat lahti tõlgendama, aga ikkagi - kas on seda ikka alati vaja? :)

Maailm oleks tunduvalt lihtsam paik elamiseks, kui suudaks võtta kõiki asju ja olukordi täpselt nii nagu need ette juhtuvad. Lihtsalt elad, oled, lepid, naudid - ja saad lõpuks vastu pead, sest ei mõelnud tänasest päevast kaugemale. Näed sa siis - isegi kirjutada lihtsusest ei oska ma ilma kaugemale vaatamiseta.

Palju õnne mulle!

26 000 sammu ülespoole

Seekord sammume siis laineharja poole. Järjekordne madalseis on möödas ning asjad liiguvad. Mingis suunas. Aga positiivne on see, et põhjast liikumist alustades viivad kõik teed natuke kõrgemale. Kui kõrge või kauakestev see järgmine laine saab olema, seda näitab juba elu.

*

Uue artikli jaoks materjali kogudes sattusin näiteks maffiastseeni tunnistajaks. Hetkeks tahtsin isegi osaline olla, sest algne pokkeristseen oli päris kutsuv ning arvestades häirivaid tegureid nende kõrval ning ootusärevust tulevikusündmuste ees võinuks seal ka keskmise tähelepanuga korraliku kopika kokku kraapida. Aga hea, et vähemalt eemaltki piiluda lubati.

Maffiossid + ekstra peale õnnestunud tehingut meediale poseerimas.

Igatahes on Cadencia asjalik. Sellel nädalal toimuva Kadrina rahvusvahelise kultuurifestivali raames annab huviklubi neljapäeva õhtul huvikeskuse aulas poolteist tundi kestva tantsuetenduse Aja Lugu, kus noored ja nooremad annavad tantsu- ja pildikeeles ülevaate aegade algusest Balti ketini. Kuna vahepeal tuleb kostüüme ka vahetada, siis leiti nutikas lahendus, kuidas osad märksõnad filmiklippidena meeleolu hoidma jätta. Eelmainitud maffiastseeni filmimist mul jälgida õnnestuski ning möödunudnädalase Polaarpoisi tuules oli huvitav erinevusi jälgida.

Aga noored on tublid ja tõesti soovitan - kel aega, see neljapäeval kell 19.00 huvikeskusesse (vanemad lugejad: see on see kooli aula :P ).

*

Avastasin ka džungli. Kuna järgmine päev oli ilus ja päikeseline, otsustasin Kätiga koos Kadrinast läbi metsade Rakverre kõndida. Riided ei olnud küll kõige õigemad - seda mõistsin suht ruttu, kui olin pea ees kusagil rägastikus põõsasse kukkunud ja Käti rõõmsalt mu õnnetust vahtis. Aga riietusest hoolimata oli hea. Nägi muda ja aasa, langenud puid ja tärkavaid sõnajalgu, esimesi selleaastast kullerkuppu ning täiesti ootamatult ka üht metsaserval kasvavat nartsissi.

Käti nagu alati - poseerimas.

Sõnajalgade sünd.

Üks eksinud nartsiss.

26 000+ sammu, mis selle jalutuskäigu lõpuks kokku kogunes, andsid uued mõtted ja suunad, kuhu koju jõudes ka liikuma hakkasin. Eks uus nädal näita, kuhu ja kuidas see suund mind lõpuks kohale viib...

Hullunud...

Läksin vahepeal hulluks ja veetsin mõned head päevad psühhiaatriahaiglas. Selline kummaline haigla, vanas mõisas ilusa järve kaldal. Tabletid olid küll natuke liiga räiged mu hapra emotsionaalse tasakaalu juures, aga kokkuvõttes oli tegemist tervendava visiidiga.

Porkuni Psühhiaatriahaigla

Aja mahavõtmine oli tegelikult peamine. Nii tore oli süüdimatult palliga loopida inimest, kes kiigel istudes naati ja võililli sööb või toda, kes peale tiksumise suurt midagi ei teinudki. Teha suitsu vanal mõisatrepil ja vaadata, kuidas järgmine paranenu peale süüdimatuks tunnistamist haiglast koju saab. Damned! - ja ometi tundus Mattias sel hetkel nii masendunud. Kuule, kutt, sa just vabanesid sellest urkast - ole õnnelik!

Sa ei pea enam kandma neid rõvesiniseid haiglariideid, mis selles rõskes mõisahoones sooja suurt ei andnud. Hea, et vahel lubati vähemalt midagi peale visata...

Rõvesinine

Ei pea enam passima seltskonnas, kus ettearvamatud kaptenid ja killerid sanitaridele pasunasse sõidavad, et seejärel suure hurraaga mööda mõisakoridore tagaajamist mängida. Ei pea enam osalema rõõmsatel jalgpalli ühisüritusel, kus ainus seos jalgpalliga on see, et mõnikord lüüakse seda vahtmuna ka jalaga.

Jalgpall - niinimetatud

Sa said minema, Mattias, ja see on peamine.

Mina sain ka lõpuks minema. Eriti tore oli lõpuks taas enda riided selga panna, mõisapargis suitsu teha ning näha, kuidas samuti riided vahetanud "kapten" äkitselt neljakordseks Eesti grillimeister ja Vorstikunn Koit Kuuseks muundub, grilli üles lööb ja viis kilo omatehtud vorsti läbi tule juhendab.

Vorstikunn Koit Kuusk omas elemendis

Tema Näm Nam Productions logoga grill toitis sel päeval ära rohkem kui kolmkümmend inimest, kes noortefilmi Polaarpoiss võtetel kaasa lõid. Palju õnne, Koit! Kogu seltskonna mitmete taimetoitlaste peale leidus vaid üks, kes suutis enda toitumiseelistustele kindlaks jääda peale sinu küpsetatu lõhnu tundes. Respect!

Võttegrupp lõunapausil

Igatahes Polaarpoiss selleks korraks läbi...

Unenägudes

Asi kisub täielikuks jamaks, kui unenägudesse ilmuvad mingid zombielikud naissoost sisserändajad (-lendajad? lihtsalt tulnukad?), kelle eesmärgiks on kasutada inimestest mehi järglaste saamiseks. Kusjuures asi ei olnud isegi seksivajaduses - peateemaks oli toit. Nimelt ainus, mida need zombielikud sisserändajad sõid, olid nende endi meessoost järglased. Haige värk! Ainus positiivne elamus sellise unenäo juures oli fakt, et kuulsin ja lugesin enamuse informatsioonist meedia ja teiste allikate kaudu ning püüdsin koos siiani identifitseerimata partneriga leida moodust, kuidas neist sisserändajatest lahti saada.

Ja kui keegi üritab mulle veel väita (kaasa arvatud ma ise), et kõik naised on seksikad, siis hakkan ma vastu vaidlema. Sisserändajad olid vastuvaieldamatult naised. Käitusid ka nagu meile tuttavad isengid suveperioodil - ainsateks kehakateteks riietusesemed, mille eesmärk oli juhtida meeste tähelepanu neile kehaosadele, mida need katted varjasid. Õnneks olid sisserändajad poliitiliselt vähemkorrektsemad ning ei hakanud protestima ja seksismist rääkima, kui mõni mees tõesti tähelepanu kaetud kehaosadele suunas ning selleteemalise lause välja ütles.

Kuna tegemist oli minu unenäoga, siis otse loomulikult ma
ma veebist isegi ligilähedast õudust ei leidnud. Ja minu
sisserändajad ei kandnud nii stiilseid ja ägedaid kampsuneid.
Hmm - kui nad seda teinud oleksid, oleks neil ehk rohkem lööki olnud?!
Anyway - lihtsalt illustreeriv pilt siis.

Kuigi rinnad ja tagumikud ja igati, mitmemaitseliselt aksepteeritav figuur oli sisserändajatel olema, muutis nad mitteseksikaks esiteks tõsiasi, et kogu nende välimus meenutas kergelt halliks läinud liha, mis on hakklihamasinast läbi käinud, aga mingil kuradi kosmilisel moel siiski oma kahel jalal kõndiva kuju säilitanud. Kaasa ei aidanud välimusele ka kehapooridest ajuti lausa nirisev lima ja määrdundkollased silmad.

Tõsiselt haige! :) Aga tegevuse, selle vastuplaanimise poolest üsnagi huvitav ning intelligente unenägu. Imdb.com's teeniks see ulmežanris keskmise hinde 8 kindlasti ära.

Ja nüüd istun tööl ning mõtlen, et mida see unenägu ikkagi tähendada võis.

Palun - teie soovitused?

Hommikul kell viis...

Hommikul kell viis ärkamine ei ole minu jaoks kunagi kõige parem idee tundunud. Siiski kadus uni ära, ajasin kargud alla ja šokeerisin koera ülivarajase jalutuskäiguga.Veerand kuus istusin juba arvuti taga, kuum kohv nina ees ning otsisin uudiseid.

Tegelikult on aprill tore kuu. Välja tuleb Kiirete ja Vihaste seitsmes film ning algab ka Troonide Mängu viies hooaeg. Seega vähemalt üks õhtu nädalas on nüüd sisustatud millegi vaatamisega.

Mõnda aega tagasi panin siia üles nimekirja filmidest, mis oli plaanis ära vaadata. Nimekiri kasvas kirjapandust kaks korda pikemaks, sest oli filme, mida ei suutnud üle kümne minuti vaadata, aga oli ka selliseid, mida sai kohe paar korda nauditud.

Ulmefännina oli parimaks elamuseks kindlasti Interstellar (2014), mille ideede mastaapsus ning filmi enda tehniline teostus olid tõsiselt nauditavad. Näitlejatööd olid head ning isiklikult parimaks momendiks pean seda hetke, kui pisike plahvatus päästis mind Matt Damoni edasisest vaatamisest. Mitte, et mul midagi Matti vastu oleks - Roundersis tegi ta väga hea rolli -, aga Interstellaris tema moosine nägu häiris natuke.

Teine hea ja nauditav (ja mingil hetkel isegi väga sünge) avastus oli Snowpiercer (2013). Chris Evans, kes mulle Marveli filmides (Captain America ja Avengers) jättis kergelt öeldes pehmo mulje - hoolimata oma kilbiga paugutamisest -, oli Snowpierceris ikka väga hea. Ei olnud vaja steroidisüste ega sädelevat kostüümi, piisas habetunud näost ja sitast elust, et leida motivatsioon korralikuks lammutamiseks. Teine lahe tegelinski oli asiaadist insener, kes lisaks rongiuste lahtikodeerimisele suutis ka paar toredamat liigutust teha, sealhulgas ka nn tugevkurjamil kaela kahekorra keerata. Hoolimata senisest kirjeldusest ei olnud Snowpiercer vaid üks suur madin (ok - tegelikult ikka oli küll), aga kogu selle vere ja vaeva taha oli kirjutatud ka korralik ulmestoori järjekordse näitega, kuidas inimesed suudavad oma suures ettenägelikkuses kogu kliima Maa peal sinna tagumisse kohta keerata. Ja ehkki "pahalaste" rusikaviibutajad olid äkšionfilmidest tuntud sõnatud ja sisutühjad pappkujud, siis "positiivsetel" kangelastel oli sügavust. Hetkeks isegi nii palju, et tundsid kaasa inimesele vaid selle pärast, et ta teadis, et beebidel on kõige maitsvam liha. Vaene, väike ja õnnetu inimsööja! Niuts!

Ja kuigi vampiirifilmid mulle eriti ei istu (Underworldi vaatasin ka ainult Kate Beckinsalei pärast), siis 2009. aasta Daybreakers oli toredaks vahelduseks. Kasvõi sellepärast, et seekord ei olnud vampiirid mingid pimedates nurgatagustes neitsisid luuravad üksiküritajad - Daybreakersis olid nad lihtsalt kogu planeedi üle võtnud. Näidates sellega muidugi ehtinimlikku rumalust, mõtlemata tõsiasjale, et kui neid nii palju sigineb, siis on tasakaal paigast ja keegi peab nälgima. Palju õnne! Mõnus vaatamine muidu.

Ahvide Planeedi sarja kaks viimast filmi olid täiesti okei vaatamine, aga uuesti vaatama ei kisu.

Kääbiku viimane osa - misiganes nime nad sellele ka ei pannud - oli minu kui Tolkieni austaja jaoks ikka täielik pettumus. Aga noh - ma teadsin seda ette juba hetkel, kui olin triloogia esimese osa esimese kolmandiku ära vaadanud. Kui Jackson tahtnuks korralikku pikka sarja teha, siis võinuks ta aluseks võtta ühe paljudest Silmarillioni tõeliselt huvitavatest lugudest-legendidest (kasvõi "Beren ja Luthien"); lastejutu Kääbiku oleks võinud südamerahuga ühte filmi ära mahutada ning see päästnuks ehk meid kõiki ka lambist võetud haldjapiiga ja muidu igati normaalse päkapiku idiootsest armastusloost. Seega fail x3!

***

Lõpetuseks aga pean teatama, et lõpuks ometi tituleeriti mind kuumaks valgeks kutiks.

Seda blogi kirjutades sai kõrvalmonitoril pokkerit taotud ja täiesti normilt läks, kui arvestada minu jaoks liiga varast hommikutundi.

Hooga edasi... mööda päikepatareisid...

Ajutiselt keskmisest suurem huvi keskkonnaprobleemide vastu on viinud mind internetisügavustes uute ja aina huvitavamate avastusteni. Mitte, et selles midagi halba oleks, et uusi asju teada saan. Minu jaoks uusi, sest kindlastion palju neidki, kes on minu poolt kirjapandavatest asjadest juba ammu kuulnud. Mina mitte.

Uute infokildude saamine ei ole kuidagi halb, küll tekib aga kõike seda lugedes ja uurides järjest halvem enesetunne.

Süvenemine võimalikkuse suurusesse tekib masendus, kui vähe me sellest suurusest tegelikult kasutame. Kurb, sest niivõrd palju on juba katsetatud ja töötavaid ideid, mida pole siiani veel suurelt kasutusse võetud, et meie kõigi ja keskkonna heaolu parandada.

Illustreeriv foto, milline võiks välja näha päikesepaneelidega
kaetud maantee.

Üheks näiteks võib siinkohal tuua päikesepaneelidest teekattematerjal, mille ideega hakkas üks Idaho osariigi abielupaar tegelema juba 2006. aastal. Tänaseks on paljulubav idee jõudnud juba reaalsuseni. Esimesed paneelid on valmis. Tegelikult enamatki - esimesed energiat tootvad paneelid on katnud Scott ja Julie Brusaw kodust parkimisala juba neli aastat.

Paneelid teeb huviäratavamaks ka fakt, et neis on nii LED-valgustid (võimalik kasutada teemärgistusena) kui ka soojenduselemendid (jää sulatamiseks). Ja kui uskuda paneelidetootjate kodulehel olevat küsimuste-vastuste veergu, siis on kogu projekt algusest peale organiseeritud nii, et on mõeldud kõikvõimalikele ette tulla võivatele probleemidele. 

Miks aga selliste asjade avastamine masenduma paneb?

Masendus tekib sellest, et nii paljulubava leiutise arendamisega on tegeletud vaid annetustest ja pilvrahastusest saadud fondidega. Arvutused on näidanud, et kui USA maanteed katta nende paneelidega, toodaksid need energiat kolm korda rohkem, kui riik praegu tarbib, ja vähendaks kasvuhoonegaaside atmosfääri sattumist 75 % võrra.

Siit tekibki küsimus, et miks selline ideeliselt ja globaalse heaolu jaoks äärmiselt oluline projekt on juba aastaid nokitsemisel kusagil Idaho väikelinnas? Miks ei ole selle kõigile kasuliku projekti vastu suuremat huvi ja rahastust, et hetkel veel esilekerkivaid probleeme saaks lahendama kutsuda maailma tippfüüsikuid ja insenere?

Isegi, kui need paneelid ei tööta veel nii võimsalt, kui loodetakse, siis kvaliteetse ajuressursi suunamine projektile annaks kindlasti kiiremaid ja paremaid lahendusi.

Ma olen püüdnud alati vandenõuteooriatest kaugemale hoida, aga siinkohal tekib küll küsimus, kas ei ole praeguste meetoditega energiatootjate rahalised huvid need, mis teadlikult takistavad nimetatud projekti kiiremat arengut? Mängus on ikkagi miljardid, kui mitte triljonid dollarid ja eurod, mis praeguste energiahiidude kätest enam läbi ei käiks, kui see projekt globaalselt tööle hakkaks.

Öko-möko-vaktsiinifoobia teaduseeitus

Orjastamine ravimisfirmade poolt. Sõltuvus suurtest kontsernidest. Raha väljakäimine millegi eest, mida pole tarvis. Selliseid vabandusi-põhjendusi-selgitusi, miks peaks oma lapsed vaktsiinidest ilma jätma, on tohutult. Ja öeldagu, mida tahes, on tegu järjekorde näitega, kuidas kõigile kättesaadav internet toob kõige muuga kaasa ka teaduslikust vaatenurgast täiesti idiootlikke mõtteheietusi millegi kahjulikkusest inimesele inimestelt, kes on oma kooli- ja vabal ajal teaduseteemaliste vestluste ajal maganud või on siis porgandinärimine vähese tähelepanu täielikult endasse haaranud.

Tänase kirjutamismõtte aluseks siis Ekspressis ilmunud lugu "Ökovanemad esitavad lasteaedadele pööraseid nõudmisi", millele järgnev kommenaatriumivaidlus jõudis välja ka vaktsiinide ja teiste terevisefanaatikute "teadlikele" väidetele.

Ökoinimesed ja veganid kuuluvad küll nii erinevatesse kategooriatesse, et neist peab kirjutama pikemalt, aga täna peatuksin ehk hetkeks ühel mõne aasta tagusel tuntul vaktsiinieitamis pretsedendil.

Saksa bioloog, doktor Stefan Lanka, väitis, et leetrid ei ole viiruslik haigus ning on oma loomult puhtalt psühhosomaatiline. Jah, seesama haigus, mis alles mõned kuud tagasi tekitas USAs laialdase epideemia ning sai alguse vaktsiinide toimet eitavate inimeste kogukonnast. Ja "psühhosomaatiline" on iseenesest väljend, millega püütakse selgitada kõike, mille kohta normaalsed, teaduslikult põhjendatud faktid puuduvad. See on minu arvamus ja see on tõenäoliselt vale arvamus - isiklikel põhjustel mulle see väljenda aga ei meeldi. See selleks.

Hoolimata targast ja viisakast välismuljest võib ka doktorikraadi omav
inimene (pildil doktor Stefan Lanka) olla täielik idioot ja teaduslike
faktide eitaja.

Stefan Lanka, kes on Saksamaal tuntud ka kui vaktsineerimisvastaste kampaaniate korraldaja on tuntud ka selle poolest, et ei usu, et AIDS on põhjustatud HIV-viirusest. (Palju õnne, "doktor"!).

Viimata ise läbi ühtegi teaduslikku uuringut, esitas ta 2011. aastal oma veebisaidil siiski väljakutse, pakkudes 100 000 € sellele, kes suudab teaduslikult tõestada, et leetrid on viiruslik haigus. Kui saksa arst David Barden esitas suure koguse teaduslikke tõendeid erinevatest meditsiinilistest uuringutest, eitas Lanka neid tõendeid ja see viis mõlemad osapooled kohtusse. Kohtuotsuse põhjal olid tõendid piisavad ning Lanka oli sunnitud veebilehel lubatud summa välja maksma.

Mis on loo moraal?

Lihtne. Idioot, kes levitas oma veendumustel (ja ehk ka kontsernidevastasel maailmavaatel) põhinevaid vaateid isegi kampaaniate korras, pääses vaid 100 000 € maksmisega. Kui palju on aga neid, kes selliste, teaduslike tõestustega vastavuses mitte olevate hüüdlausetega kaasa lähevad? Need kaasaminejad ei pääse kahjuks ainult rahalise kaotusega - nemad ja eelkõige nende lapsed, kellel pole veel võimu oma vanemate tahtlikul idiootsusel rajanevaid põhimõtteid ümber vaielda, nemad maksavad oma tervise ning kahjuks mõnikord ka oma eluga.

Inimesed võiksid ühe korra oma konspiratsiooniteooriatest välja ronida ja leppida tõsiasjaga, et teaduslik fakt ei ole arvamus, vaid fakt.

Mõistlikkus jätkub (kummaline)

Eilne päev läks keskkonnale mõeldes ja Kuulutajat kokku pannes ja võib-olla eilse järelkajana otsustasin ma lihtsalt huvist seda keskkonnateemat natuke edasi uurida. Mind ajab see eile kirjeldatud eitamine ikka päris närvi :)

Üks kohtadest, kust võib alati huvitavat informatsiooni leida, on NASA koduleht ning täna oma nina sinna pistes leidsin kohe ka eilse teemaga kokku mineva artikli, mis avaldatud 19. märtsil.

Nimelt tegi loodu sel aastal rekordi. Kahjuks negatiivse. Nimelt alates 1979. aastast, kui satelliitide abil on jälgitud Arktika jää kasvu ja kahanemist vastavalt aastaaegadel, oli käesoleval talvel Arktika jäätumine rekordiliselt madal.

Pildil 2015. aasta maksimum võrrelduna 1979-2014 aastate keskmise
maksmimumiga (märgistatud kollasega).
Fotod pärit NASA Goddardi Kosmoselendude keskuse lehelt. 

Käesoleva aasta jäätumise maksimum 25. veebruaril.

Goddardi Kosmoselendude keskuses töötav Walt Meier, merejääd ja jäätumist uuriv teadlane, räägib, et talvine maksimum pole siiski nii oluline näitaja kui suvine miinimum.

"Teaduslikult võttes ei ole aastane maksimum nii huvitav kui miinimum. Maksimum on suuresti mõjutatud ilmast ja me näema vaid õhukese jää kadumist; sellise jää, mis sulab suvel nagunii ja millest ei saa püsiva jääkatte osa.

Seevastu aga - kui väheneb suvine jääkatte ulatus, siis on see märk püsiva, paksu jää kadumisest, ning see on pearem indikaator kliima soojenemise kohta."

 Vähem kui aasta tagasi avaldatud uuringut kajastav kirjutis teeb püsijää kohta aga mõtlevapaneva tähelepaneku (mida kõik kliimasoojenemise eitajad või skeptikud võiksid lugeda):

"Kuigi talvise jää ulatus on seni kõikuv, siis satelliidid ja kohapealsed vaatlusandmed näitavad, et järjest vähem on mitmeaastast ja rohkem hooajalist jääd."

***
Aga nüüd hakkas tööl kiire aeg ja pean kirjutamist uuel teemal jätkama hiljem.

See ya!

Natukene teadlikumalt...

Mõnikord teeb maailm tuju heaks, teinekord teeb inimeste lollus. Kahjuks on viimane aga selline kurbusega seotud tuju, kus enam ei teagi, kas abitusest naerda või nutta.

USAst

Üks mu lemmikuid, astrofüüsik Neil deGrasse Tyson, avaldas mõni aeg tagasi arvamust Florida, sealsete poliitikute ja inimeste kohta. Teemaks climate change - kliimamuutus.

Neil deGrasse Tyson.

Nimelt on Florida ametiasutustes väidetavalt keelatud avalikult globaalsest kliima soojenemisest rääkida. Florida kuberner Rick Scott on öelnud, et ei ole veendunud soojenemise toimumises ning kahjuks oli teemast möödunud valimiste kestel saanud ka osa valimisplatvormidest. Ja märtsi alguses (käesoleval aastal) avaldati raport, milles toodi välja, et paljude Florida Keskkonnakaitseameti töötajate sõnul oli isegi selles ametis kirjutamata reegel, et kliima soojenemist jututeemaks võtta ei tohi.

Natuke irooniline oleks muidugi näpuga haavas surkida ja küsida, et kui mitte Keskkonnaametis, siis kus veel peaks sellistest teemadest rääkima?

Nimetatud raportit kommenteerides ütles Tyson õige mõtte:

 "Ma ei süüdista selle neetud asja pärast poliitikuid, sest meie hääletasime nad oma kohtatele. Ma süüdistan valijaid." - “I don’t blame the politicians for a damn thing because we vote for the politicians,” he said. “I blame the electorate.”

Kurb, et niivõrd palju on veel ignorantsust ja mahasalgamist riigis, mis on üks suurimaid süsihappegaasi allikaid; kurb, et ei võeta vastutust tuleviku eest, mis jäetakse enda lastele; kurb, et seda ei tehta sageli vaid põhjusel, et teaduslikud vaated ja arusaamad lähevad konflikti inimeste usuliste vaadetega. Kurb, et on veel nii palju inimesi (mitte ainult USA's), kes seavad usu kõrgemale ja tähtsamaks teadusest.

Austraaliast

Samal ajal maailma kuklapoolele minnes on tore tõdeda, et mitte kõikides riikides ei valitse ignorantne suhtumine kogu maailma puudutavasse probleemi. Laupäeval avalikustas Austraalia peaminister Tony Abbott 35 aastat kestva plaani kaitsmaks Suurt Vallrahu sattumaks World Heritage ohustatud kohtade nimekirja.

Suur Vallrahu

Suur Vallrahu - maailma suurim korallide koloonia - võib ookeani juba paarikraadise temperatuuritõusu juures kaotada 90 protsenti korallkattest, nagu selgus möödunud aasta jaanuaris avaldatud uuringust. Lisaks süsihappegaaside poolt põhjustatud kasvuhooneefektile ohustavad Suurt Vallrahu ka põllumajandustegevuse heitveed.

Õnneks on vastu võetud otsus eraldada küllaltki suured summad looduslikult kauni ja huvitava koha kadumise ärahoidmiseks ning täiendavate, täpsemate uuringute tegemiseks.

Siiski ei ole ka Austraalias kõik nii roosiline. Kui probleemile natuke laiemalt vaadata, siis tegelikult on Austraalia üks suurimaid kivisöe kaevandajaid maailmas. Sealsamas vallrahu juures asuvas Queenslandis on kavas avada üheksa uut kivisöekaevandust, mille aastane väljalase hakkaks aastas tootma umbkaudu 705 millionit tonni süsihappegaasi.

Samuti on Queenslandi osariik sõlminud hiljuti lepingu Suure Vallrahu lähedal asuva kivisöe sadama laiendamiseks, mis teadlaste sõnul kahjustab vallrahu jäädavalt.

Seega - ühelt poolt plaanid looduse säästmiseks, teiselt aga teod, mis seda aina enam kahjustavad. Siiski on valitsusepoolne probleemi tunnistamine ja selle leevendamise suunas konkreetsete sammude tegemine positiivsem, kui USAs nii laialdaselt ettetulev eitamine.

Eestist

Meil on jälle kurat teab, mis ilm. Hommikul sajab lund, nüüd on päike ja mina kirjutan mingil täiesti arusaamatul põhjusel keskkonnast.

Palju õnne!

Tõlkes kadunud (mitte film)

Tõlkimine on keeruline. Olen mingil ajajärgul oma elus püüdnud enda kirjutatud tekste teistesse keeltesse tõlkida. Olgu - neid keeli pole palju, vene ja inglise keel on siiani ainsad olnud ja ega lähiajal vist neid juurde ka tule. Aga ikkagi.

Tõlkimine on keeruline.

Tänapäeval on see natukene lihtsam, sest igasuguste vidinate, äppide ja veebilehtedega on võimalik saada tõlkimise aluseks juba VÄGA must tõlge. See tuleb küll VÄGA kriitilise pilguga üle vaadata, aga aitab see kindlasti. Kasvõi kõrvalaknas avatuna olles aitab selline must tekst teinekord meelde tuletada keele- või sõrmeotsale takerdunud sõna. Sellised tean-kindlasti-aga-kurat-ei-tule-kohe-välja-sõnad on varasematel aegades muidu sujuvale tõlkimisele teinekord päris korralikke pidureid pannud.

Tõlkimine on keeruline.

Seda veel eriti tehnoloogia jaoks.

Miks ma seda tõlkimisteemat üldse puudutan? Möödunud õhtul, kui pimedas toas und ei tulnud - jah, blogimine ei aidanud -, uurisin ma oma telefoni erinevaid eelinstalleeritud vidinaid ja avasin Google Keep'i. Ja mitte, et see vidin mu tähelepanu oleks kõitnud, aga ma hakkasin lihtsalt katsetama, kas ma saan teha märkmeid lihtsalt rääkides.

Saan.

Ainult positiivseid.

Avastasin nimelt, et mu telefon ja/või selle tõlkevidin on ääretult optimistlik. Kuna eilne tuju ei olnud parim, siis tulid ka proovilaused sellised suht tumedad. Kui ma aga neid peale salvestamist vaatasin, oli Xperia need laused hoopis positiivsemalt üles tähendanud ning ausalt - see muutis ka minu tuju paremaks.

Tõlkes kadunud: paha tuju ja halvad mõtted. Asemele saadud: mõnus meeleolu, mis kestab siiani.

Toon siia ka paar näidet, kuidas mu telefon otsustas ignoreerida mu negatiivset meeleolu ja pani märkmetesse kirja hoopis positiivsed mõtted :)

Minu lause: "Life seems so miserable"

Xperia arvamus asjast: "life seems so desirable"

Minu lause: "Fucking news - love sucks"

Xperia nägemus: "gnews love to all" loe: good news - love to all

Ekraanitõmmis eilsest vestlusest telefoniga.

Seega: kui tuju ikka väga madalseisus, siis tuleb võtta telefon, öelda sinna oma negatiivsed mõtted, ning elukogenud tehnoloogia näitab sulle kohe, milliseid mõtteid sa tegelikult mõtlema peaks, et ennast paremini tunda. Aitab hästi.

Siis, kui pime saabub...

Siis kui pime saabub, on tavaliselt aeg magama minna. Kordasin seda mõtet oma sisemisele rahutusele, mis uinuda ei lasknud ning kõikvõimalikke lolle stsenaariumeid mu silmalaugude sisepooltele manas.

"Damn you! Miks??? Miks ei võiks täna tulla sama kerge ja lahe uni nagu mõned päevad tagasi, kui öö otsa sain olla osaline Kiirete ja Vihaste sarja üheksandas osas, mille tegevus toimus miskipärast Hispaanias, kus ei olnud Vin Dieselit ja üldse kedagi praegusest meeskonnast ja kus autodeks olid Honda Preluded ja Civicud - mis siis, et kergelt tuunitud - ja kus ei toimunud ühtegi korralikku dräägi või oot - tegelikult üks osaline ikka oli vanast meeskonnast, see Han, jaapanlane, kes Tokyo Driftis surma sai ja kuuenda osa lõpus kah? Miks ei võiks täna selline rahulik ja tore öö tulla, aga on mingi neetud ärevus sees? Ole sa neetud, rahutus!"

Peale sellist, aga tunduvalt pikemat dialoogi endas möllavate mässuliste mõtetega ajasin end voodist välja, tegin koerale selgeks, et ma ei tõusnud selleks, et temaga välja minna, millest Käti muidugi aru ei saanud ja mispärast ma ikka käisin temaga väljas; peale seda tulin istusin arvutisse ning hakkasin uurima, mida huvitavat maailmas toimub.

Facebooki tellimuste nimekiri ütleb nii mõndagi inimese ja tema huvide ja arvamuste kohta. See, et ma tihti Playboy linke edasi jagan, see mitte - lihtsalt Playboy postitab üsna sageli häid asju, mis tuju parandavad ning sarkasmi toidavad.

See, et mu seinal on aga Telegrami artikkel järjekordse "vilepuhujaga", kes arvab teadvat kõike UFOdest ja mahavaikitud kosmoselaevadest ja kelle sõnade järgi "...sealjuures Saturni rõngad pidid olema üks huvitavamaid kohti, mida külastada."... hmm...

Kindlasti - ma hakkan kohe minema.

Teisalt - ma just mõned päevad tagasi kirjutasin oma kunagisest ulmejutust (Vana kaustiku märkmed) ja seal kirjeldatud Saturni rõngaste teooriast nagu oleks rõngad vaid valgusmäng - hologramm millegi varjamiseks. Minu ulmeloos asus Saturni rõngastel inimestele vaenulike tulnukate sõjaväebaas, tulnukad ise olid pärit Altairilt, mis asub pea 17 valgusaasta kaugusel.

Seepärast ajaski muigama Telegramist pärit "ufospetsi" soovitus seada Saturni rõngad oma võimalike puhkusesihtkohtade nimistusse.

Saturni rõngad on ilusad, ma olen nõus. Kaugelt vaadates. Lähedalt saab kive vaadata ka Põhja-Eesti rannikul. ...hmm... Äkki on see "ufospets" kätte saanud minu jutukese põrandaalused koopia ning võtnud seda teooriat tõe pähe? Don't be fool!

2010. aastal Cassini Orbiteri poolt tehtud foto Saturnist. Keda huvitab, siis
võib pildi alla tõmmata. See on hea resolutsiooniga ning Vikipeedias märkega 'avalik omand'.

Kaheksandas klassis oli seda juttu igavusest hea kirjutada, aga kokkulangevus reaalsusega on võimatu. Jah, ma ei usu seda ühisteadvuse jura, mille kohaselt me võime saada infokilde tulevikust, kõrgemalt, kusagilt... Mis iganes - ei usu, ei ole fakte. Aga tagasi jutukese juurde - see oli kirjutatud lapse poolt ja praegu natukene teadlikuma mõistusega kirjutatud analüüsides on seal teoorias mitu suurt loogilist viga:

1. Ma ei kujutanud toona õigesti ette Saturni rõngaste tegelikke mastaape. Saturni enda diameeter on kümme korda suurem Maa omast. Rõngaste pindala - juhul, kui tegemist oleks sõjaväebaasi ehituseks tarviliku monoliitse elemendiga - on üüratu. Loogiliselt võttes - mis kuradi sõjavägi see on, millele on tarvis nii suurt baasi?
2. Tulnukad ise, kes selle nö baasi ehitasid, kui need tulnukad olid nii kõrgelt arenenud, et sellist üüratut baasi ehitada, siis kas tõesti oleme inimestena planeedil Maa nii hirmuäratavad, et meie ründamiseks on vaja nii suurt väekontingenti?
3. Loogiliselt võttes - kui kusagilt Altairilt tulekski tulnukad, kellel on tehnoloogia ja oskused tulla 17 valgusaasta kauguselt siia Päikesesüsteemi ja ümber Saturni rajada hiiglaslik tehisobjekt, siis tõenäoliselt on neil seda tehnoloogiat ja oskuseid ka nii palju, et seda üüratut objekti polegi vaja ehitada ning nad võivad lihtsalt Maale maanduda ja ... khm... köhatada.

Aga tõenäosus, et selliseid tulnukaid, kes sellist asja teha tahaksid, üldse eksisteerib, on olematult väike. Hoopis tõenäolisem on see, et eksisteerib tulnukaid, kellel on nii tehnoloogia kui teadmised kõige eelneva jaoks, aga kelle intelligents on samaväärselt kõrgem ka osas, mis puudutab puutinlikku tähtedevahelist poliitikat---

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, kui blogisse tulin; ei tahtnud jälle enda kirjutatust kirjutada. Tahtsin lihtsalt öelda, et Telegram suurelt võttes sucks ning ainus põhjus, miks see seni mu näoraamatu uudisvoos on, peitub tõsiasjas, et vahel harva saab Telegrami artiklite all ka tõsisemaid teaduslikke või filosoofilisi väitluseid pidada. Või lihtsalt ironiseerida, kui halvem tuju või eriti tobedad arvamused...

Mis mulle veel siis pimedas öös vastu vaatab?

Silmad. Ei - silm... Minu enda silm minu eelmisest ja nõmedast postitusest siin blogis. Ma olen ikka vahel loll küll.

Ei - proovin uuesti magada enne, kui jälle lolliks lähen...

Hullunud paberimäärija

Kui terve nädalavahetus arvuti taga veeta ja mitte millegi muuga tegeleda, siis võib tõesti hulluks minna. Mingi hetk tagasi ma juba arvasin, et töötamine ja töö on lahe ning tegin isegi sellekohase postituse näoraamatusse. Haige! Hmm... Kuigi mulle meeldib arvuti taga nokitseda, siis tegemist sotsiaalselt ühe kahjulikuma tegevusega üldse.

...ja kurat, nüüd hakkas jälle lund sadama... kas eilsest õhtust juba ei piisanud?!...

Hull tööd tegemas....

Selline on siis hullu paberimäärija pilk, kui ta koolitusmaterjale küljendab/kujundab ning arvab, et töö on lahe, et töö tegi ahvist inimese. Pigem võiks seda pilku vaadates arvata, et asi liigub tagasi ahvide suunas, aga ei - ikka peab mingeid illusioone töö osas looma. Sealjuures veel nii tugevalt:

Jah - selliseid "inspireerivaid" asjakesi teen ma siis, kui peatöö valmis.

Tegelikult võiks aega ju kuidagi mõistlikumalt sisustada, aga

... kurat, et see lumi maha tuli/tuleb...

Plaanis oli Kätiga teha pikem jalutuskäik Kadrinasse ja tagasi, ent sellise ilmaga ei taha koeragi välja viia, endast sellise pika distantsi puhul ei hakka üldse rääkimagi.

Iga oksaraag on puhas rõõm - oleks endal ka nii lihtne!

Igatahes jama, kui plaanid ilma pärast sassi lähevad ja siis ei jäägi muud üle, kui toas arvuti taga passida ja paberit määrida ja igasugust jama kirjutada...

Laupäevahommikune piirideta paber...

Ajasin habeme ära, peas ikka veel kummitamas sama mõttekäik, mis viimased kaks päeva - paber on reaalsusest vähemalt osaliselt parem. Reaalsuses on palju piire, mida paber ei tunne; paberile mõtteid kirjutades võid neist piiridest südamerahuga üle astuda, kartmata eriliselt suuri tagajärgi. Tavaliselt neid ei olegi - kui, ehk siis vaid mõne inimese solvumine, vihastumine või pahandamine välja arvata. Paber on koht, kus fantaasia võib lennata, olla vaba.

Mis on üldse fantaasia? Väljamõeldised, kujutlused... Mõtisklesin siin mõnda aega tagasi, et teadmised muudavad fantaasia olemust: väheste teadmiste puhul on enamjaolt tegu intuitiivse fantaasiaga, kuhu aegajalt eksivad ka ükssarvikud, päkapikud ja võlurid, teadmistepagasi suurenedes muutub fantaasia aga aina rohkem visiooniks, kus väljamõeldisi asendavad järjest enam ja enam loogikat järgivad mõtterajad, mis liiguvad meie ajast kaugemale tulevikku. Heaks näiteks on siinkohal jälle... Ei, ma ei hakka jälle oma lemmikkirjanikust jahuma...

Aga habe on aetud ja koer tahab välja.

Kuna Crazy K. Allike, lühendatult siis Käti, on veel üsna loll avalikus ruumis korralikuks käitumiseks, siis tuleb teda korralikult rihma otsas vedada. Siiski suudab ta hetkel, kui üle kolmveerandi mu tähelepanust on hõivatud telefonikõnega, näksata kingast üht möödajalutavad meesterahvast, kelle valuretseptorid ulatuvad vist kehast välja kingade sisse. Vähemalt nii võiks arvata tema röögatust kuuldes. Kui ehk tavaliselt tunneksin end sellises olukorras natuke süüdi ja püüaks koera kuidagi tema noorusega välja vabandada, siis selline ställõunilik näitlemisoskus ajab vaid naerma. Lõpetan kõne, süütan sigareti ja vaatan üle õla mehele otsa.

"Sõida seenele!" pole küll geniaalseim asi, mida ma sel hetkel välja mõelda suudaks, aga see ajab asja ära. Korralikult. Käitu vastupidiselt normidele ja inimesed satuvad segadusse. Aga ma ei tea - võib-olla helistab ta hiljem politseisse ja annab minu ja Käti kirjelduse. Palju õnne! Aitabki halli ja rutiinset argipäeva natukene värvikamaks muuta. Minule ainult halli varjunditest ei piisa.

Päike piilub pilvede tagant, aga külm on. Kevad võiks oma sooja kiiremini siia saata. Ja kurat, päike, miks pidid eile, selle päikesevarjutuse ajal nii hoolsalt end pilvede taga peitma?!

Kaks mutikest on vist üle pika aja kokku saanud ja arutavad maakonnauudiseid, blokeerides kõnnitee oma maitsetult riietatud paksude kehadega. Neist sõiduteed kasutades mööda manööverdades on arutluse all viimase Kuulutaja sisu ja selle juhtkirja suhtumine. Väljendid selle kohta on küll pehmemad, kui eile armsalt naabritüdrukult kuuldud küsimus jaburuse ja normaalsuse kohta. Ei tea, ei osanud vastata. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid päevi.

10 Trummi on hea mõte. Polegi enam kaua väljas käinud ja Wirmaga ei ole eriti häid kogemusi. Või on olnud viga seltskonnas. Uusi tutvuseid pole tulnud, isegi lühiajalisi mitte. Võtame aja maha, läheme joome mõned õlled, räägime üle muusika karjudes tavapärasest sügavamat, aga samal ajal ka kasutumat juttu, ning vaatame inimesi. Ehk on veel kedagi huvitavat seal? Vaatame. Võtame lihtsalt aja maha ja värvime oma õhtu hullumeelselt värviliseks.

"Ja niimoodi suhtudki enda maailma?!" Imestav küsimus kostus peale seda, kui olin suitsukoni sõrmenipsuga rentslisse saatnud.

"Mitte alati," vastan küsijale süngelt ja kõnnin edasi. Kui sada meetrit edasi jõudnuna avastan küsija ikka enda kõrvalt - ta oli ümber pööranud ja minuga kaasa kõndinud -, siis tundsin vajadust täiendavaks selgituseks. "Tavaliselt mu taskud haisevad konidest, mida ma endaga kaasa vean, kuni leian mõne üksiku prügikasti. Mul on reeglid."

"Koos eranditega, mis peaksid neid kinnitama," pomiseb kaaslane ja kirjutab samal ajal midagi oma märkmikusse. Pean hiljem temalt kirjutusvahendi küsima, sest sellist minu kogus päris kindlasti pole.

Vastutulev neiu tõstab kõnniteelt vaevaliselt pilgu, vaatab mind ja mu kaaslast ning karjatab.

"Mis sinu probleem on?" küsin oma kaaslaselt neiu reaktsiooni üle pead murdes, ise vaadeldes, kuidas karjataja elu jooksu tehes majade vahele kadus. Teadsin, et vähemalt mina küül nii halb välja ei näinud, et sellist põgenemist esile kutsuda. Minu kaaslasega olid teised lood.

"Probleemi, kui sellist ei ole, ma olen kõik vajaliku info kätte saanud, mida otsima tulin, aga on asju, millest ma seni aru ei saa."

"Nagu näiteks?" Panin uue suitsu ette ja pakkusin ka oma kaaslasele. Ta võttis sigareti ettevaatlikult vastu ja süütas minu ulatatud välgumihklist.

"Näiteks kasvõi... köhh... suitsetamine, aga... köhh...  see... köh-köhh... on pisiasi... köhh-köh-köhh... nagu alkoholgi... KÖHHH!" vastas kaaslane mõtlikult surnuaia väravat silmitsedes. Tegin oma ajusoppi märkuse, et oleks aeg juba temalt nime küsida, mitte teda ainult kaaslaseks mõelda. "Hoopis rohkem arusaamatust tekitab mulle aga Venemaa agressiivne poliitika praegu. Minu kalkulatsioonid näitavad, et Baltikum või Soome on järgmised kohad, mis Venemaa sõjalise agressiooni alla satuvad. Mida sa sellest arvad?"

"Idioote nagu Putin parandab vaid haud." Nüüd vaatasin mina surnuaia väravat. "Kas teil ei ole sääraseid probleeme? Ja muuseas - mis su nimi on?"

"Tiit olen ja selliseid probleeme meil tõesti ei ole - me kasutame mõistust. Kusjuures... " Tiit sügas jalgevahet ja vaatas mulle otsa. See oli üsna creepy! "Ma seni arvasin, et teie kasutate ka."

"Kus su laev on?"

Tiit irvitas. "Kas sa arvad, et kui tsivilisatsioon on tehnoloogiselt piisavalt kaugele arenenud, et sooritada tähtede- ja galaktikate vahelisi rännakuid, siis on need tsivilisatsioonid siiski piisavalt rumalad, et raisata meeletus koguses ressursse, mida vajab üks tähelaev selleks, et liikuda 40 tuhat valgusaastat, ja seda kõike vaid selleks, et viia üks vaatleja planeedile, mille tähtsus galaktikalises mastaabis on täiesti olematu?"

Tiit.

"Aga vaniljekohukesed on üsna head. Ma ei osanud siiani arvatagi, et vaniljet võiks söögina kasutada," muutus mu kaaslase hääl mõtlikuks. "Me oleme seda siiani ikka rohkem kütusena kasutanud."

"Mis iganes," kehitasin õlgu. "Kuidas sa aga siia said?"

"Kõige lähedasem vaste teie sõnavaras oleks vist teleporteerimine."

"Kasutades kvantfüüsikast tuntud põimseose-tehnoloogiat?" See oli teema, mida ma natuke teadsin.

"Ma olen üllatunud," vastas Tiit ning hele säde tema silmakoobastes muutus tumedamaks.

"Sest mul oli õigus?"

"Ei. Üllatunud, et te siiani arvate kvantfüüsikast ja selle võimalustest nii palju."

"See on tulevik."

"Meie jaoks minevik. Meie tsivilisatsiooni alguspäevil takerdusime ka meie pikaks ajaks kvantfüüsika seletamatutesse imedesse. Kolm tuhat aastat teie ajaarvestuse järgi raiskasime lootusele, et kvantfüüsika annab meie tsivilisatsioonile vajaliku arengutõuke. Kolm tuhat aastat enne, kui kvantfüüsika osutus selleks, mis see tegelikult on - jaburuseks, ja selle imed said lihtsalt mõttetuteks, kontrollimatuteks nähtusteks. Õnneks oli paralleelfüüsikat uuriv koolkond selleks ajaks suutnud õppida kontrollima aega ning me saime need häbistavad aastad ära kaotada."

"Hmm... Kui vana teie tsivilisatsioon siis on? Millal see alguse sai?"

"Eile."

"???"

"Nagu ma ütlesin, siis ma kontrollime aega. Forever in a day."

"Kas sa oled laksu all, Tiit?"

"Seda ka. Eelmine tüüp, kellele ma etteheite prügi mahaloopimise kohta tegin, pani karjudes minema, aga pillas spurtides maha paarkümmend grammi kanepit. Poole sellest olen ma juba ära söönud. Tahad ka?" ulatas Tiit mulle mini-grip kotikese rohelise puruga. Raputasin pead.

"Ma koera nähes ei tarvita."

"Muide, sina, kes sa ka ei oleks, miks sina mind ei karda? Ma näen ju teie jaoks üsna kohutav välja."

"Hais on tegelikult hullem kui välimus," vastasin tulnukat silmitsedes. Tiit hakkas naerma. Tänavale astunud pensionär pistis röökides plagama - miskipärast surnuaia poole. "Mul pole põhjust ju karta sind. Sa ei pääse paberilt välja hoolimata tõsiasjast, et paberil pole takistavaid piire."

"Huvitav dilemma..." jäi Tiit seisma. Kõndisin Kätiga edasi. "Kohtume veel," kuulsin selja tagant tema hüvastijättu.

"Mis iganes."