Kuigi aega on eelmisest kirjutamisest juba üsna palju möödas, on seekord ka suuremaid põhjuseid kirjutamisest eemalolekuks.
9. aprilli varahommikul kell 2.15 sündis siia maailma väike Oskar, keda võib ka siin pildil selle valge marlimütsiga poseerimas, kui tal vanust vaid paarkümmend minutit oli.
Tegelikult oli sünnituse juures viibimine täiesti enneolematu kogemus ning nüüdsest arvan, et iga tulevane isa peaks oma järeltulija ilmaletulekut tunnistama.
Täiesti kirjeldamatu on see emotsioon, kui mõne minuti vanune laps sinu rinnale pannakse ja sa tunned tema sõna otseses mõttes kõige esimesi liigutusi, püüad kinni tema esimese käeliigutuse ja vastad tema esimestele ähmastele pilkudele siin, palju avaramas maailmas. Sa näed oma last ja tead koheselt, et just tema on see, kes on siiani sinu elust puudu olnud ja kelleta sa seda elu enam ette kujutada ei suuda.
Esimene kojuminek. Autosõit kiirusel 50 km/h tundub meeletu kihutamisena ja ümbritsevad autojuhid järsku nii hooletud. Ja ise soovid, et oleks seda sõidukindlust ikka mägede võrra rohkem, et enam ei loe need varasemad tippkiirused ja kogemused, et oleks vaja raudset kindlust oma oskustesse...
Ja siis sa avastad, et kõige väiksemad mähkud on sobiks kenasti ka talvekasukaks, millesse oleks külma ilma puhul hea sooja pugeda.
Ja need väikesed sõrmed... Avastasin, et Oskari sõrmedel on täpselt samad kõverused nagu minu omadelgi :) Hurraa! Minu poeg on saanud minu käed... Meeletu rõõm!!!
Elu on ilus...
Ja kui möödas on paar päeva, siis avastasin ennast soovimas, et see aeg ei läheks nii kiiresti, sest muidu kasvab ta liiga kiiresti... :)
Siis vaatab Oskar mulle tõsisel pilgul otsa ja ma hakkan mõtlema, et elu...
Elu on ikka elamist väärt!
