teisipäev, 28. aprill 2009

Mõtetes (kus kuradi kohas siis veel?!) ; Mark Oh - More Than Words CD2 (2004)

Saateks pokrile ja mõtetele mängib sama artist, keda kuulasin ka viimasel ööl. Album, millel on mõned tema tuntumad lood ja mõned minule tundmatud päris huvitavates variantides. Ei saa miskipärast sellest muusikast hetkel loobuda - kuidagi hästi meeleollu poeb teine.

Jalutamas käies... Jah, ma sain tõesti üle mitme päeva jala toast välja. Jalutamas käies keerlesid peas kõikvõimalikud mõtted sõpruse ja sõpruse erinevustest, nende erinevuste erinevatest väljendusvormidest ja muust seonduvast.

Ja siis - olin jõudnud just Kaarli kiriku juurde - tahtnuks lihtsalt laialt naeratada ja karjuda:

Fuck the friends! It leaves you much better feeling than friends fucking you.

Aga ma muidugi ei karjunud seda, kuid see on mu viimaste päevade MSN'i slogani tegelik tähendus. Ei ole Fuck the Life! Miks peaks? Eluga saan ma hakkama, aga sõpradega tekib probleeme.

Ülaloleva teksti meelsus ei tähenda, et mu tujuga midagi korrast oleks - see on tegelikult viimase peal (tänu Mark Oh'ile, ma kahtlustan). Aga lihtsalt see mõte on mind kaua kummitanud, nüüd sai see ka välja kirjutatud. 'Sõpradele' mingit käru keerata ma ka ei viitsi, ent võimalik, et sellise lause sõnastamine võtab neilt võimaluse ja soovi mulle sitta keerata. Lootus baseerub nende võimalikul solvumisel.

Aga tänased mõtted olid küll rohkem seotud natuke erineva sõprusevormiga. Sõprus omavahel läbikäivate perekondade liikmete vahel. Kusjuures minule tundub see naljakas, aga mingil hetkel osutub suhteliselt tähtsusetuks fakt, et enne selle kolmeaastase nn peresõpruse algust olid mõned inimesed head kui mitte parimad sõbrad rohkem kui kümme aastat. Lihtsalt saabub hetk, mil selle kolme aasta nimel ollakse nõus minevikku viskama enam kui kümme aastat oma elust.

Teadjamad aimavad, et kõne all olev teema ei tule minu isiklikest kogemustest lähtuvalt, sest kuigi mul ei ole olnud nii pikka suhet (ok - peaaegu), ei ole mul ka ühelegi peresõprusele eelnenud nii pikka pärissõprust. Mingi aimdus aga toimuvast on. Teema ise on aga kantud kolme inimese kogemustest, millest olen kuulnud viimase poole aasta jooksul. Miks ma sellest varem pole kirjutanud? Egoism - varem ei ole see mind häirinud. Täna hakkas see mind häirima. Näite loomiseks kasutan tiba loomingulist kirjutamist ja vene nimesid, sest need lihtsalt on lahedad.

*

Daša ja Maša käisid koos küll juba lasteaia samas rühmas, ent sõbrannadeks said nad siiski alles põhikoolis, vist viiendas või kuuendas klassis, kui märgati esimest ühist huvi - poiste imetlemist ja nende tagarääkimist. Kirumisseansside käigus avastati enamatki - neile mõlemale meeldib sama stiili muusika, šopatakse samades keskustes, isegi suitsu käidi tegemas samadel vahetundidel, kuid seni veel erinevates nurgatagustes. Dašast ja Mašast said sõbrannad, kes iga oma hetke veetsid koos - kord olid nad popid, siis ajas tänavalt leitud underground-kultuur nende juuksed püsti ning riided nahkseks. Keskkooli viimaseks klassiks nende välimus ja attitude siiski normaliseerusid (sotsiaalselt märkamatu tavainimese mõttemaailma jaoks) ja õpetajad julgesid nendega ka klassiruumidest väljaspool suhelda.

Mõlemad noored ja kenad neiud olid selleks ajaks kogunud ka päris pika nimekirja erinevatest suhetest poiste, noormeeste ja Daša puhul ka meestega. Daša elas keskkooli viimastel aastatel juba kooselu Miša-nimelise lakkekrantsiga, kes küll midagi ilusat teha ega öelda ei osanud, ent naistest on alati raske aru saada olnud. Maša oli see-eest oma hoopis rohkemates suhetes suutnud pikalt saata kõik jorsid, kelle idee suhetest joonistub välja pildil, millel mehe käsi on naise püksis. Maša küll mõtles igatsevalt kõikvõimalikele seksiga seonduvatele tegevustele, ent julguse puudus ja vene hinge uhkus ei lubanud kuttide kätel pimedas rindade mudimisest kaugemale minna.

Muidugi takkajärgi vaadates ei toonud see uhkus ja ootamine endaga kaasa väga häid tagajärgi, sest kui Maša iha võimatuks muutus ja ta oma käitumise üle kontrolli kaotades enda süütuse ning keha ühele läbirändavale burjaadile kinkis, sai ta enda teadmata-soovimata ka vastukingituse, mis hakkas iga nädalaga tema taljest üha rohkem välja paistma. Kindlameelse abordivastasena ja meeldiva välimusega burjaadi mälestuseks otsustas ta lapse siiski saada.

Veel enne seda olid kaks sõbrannat aga ülikoolidesse astunud, erinevatesse, sest midagi oli neil siiski erinevat - nägemused tulevasest teenimisallikast nimelt. Tekkisid uued ühised tuttavad ja ühel ilusal õhtul koos uue sõbranna Natašaga Terrariumisse peole minnes kohtas Maša seal Pašat, mitte küll burjaadi välimusega, kuid tarkade silmadega ja Armani sviitrit kandvat noort meest.

Hiljem Maša meenutas veel korduvalt, kui väga oli tal vedanud, et see lühikest kasvu habemik - Paul oli vist nimi - ei olnud andunult kokku kukkunud pärast meeletut sissejoodetud abisindi- ja silmatilgakogust - muidu oleksid nad selle kääbuse kolmekesti lähimale tühermaale lohistanud ja tema kullakotis korraliku inventuuri teinud. Ja Paša oleks leidmata jäänud...

Aga Paša osutus päris armsaks tegelaseks, kelle totaalset emotsionaalset tuimust ja oskamatust end naisterahvale ligitõmbavaks teha tasakaalustas, ei, ülekaalustas korralik rahakott ja majanduse keerdkäike kuradima hästi lõikav aju. Tulevikuga mees, mõtles Maša, kui Paša oli teada saanud tema rasedusest ja selle peale "ahah." (ilma hüüumärgita) öeldes telekast uudiseid edasi vaadanud.

Vahelemärkuseks niipalju, et kolm hommikut hiljem poetas Paša kahe kohvilonksu vahele, et küll nad kunagi saavad ka ENDA lapse.

Maša ja Paša suhe arenes tormilise kiirusega - Maša nägi viimaks ometi tundeid, millest oli unistanud juba ajast, kui naabermaja poisid olid talle liivakastis ämbritäie liiva pähe kallanud (lugejate lohutuseks - ämber oli väike), ja kirge, mis eredus kahvatas päikese.

*
vahelepõige autori poolt tehtud interjvuusse Pašaga

W. Hocares: Kuidas teile praegu meenub teie suhte algus?
Paša: See oli... Millal see nüüd oligi? (sügab mõtlikul ilmel kukalt, vastab telefonis saabunud küsimusele firma edasise tegevusplaani kohta, sügab veel kukalt, siis veel midagi)
WH : Jah?
P : Mingil hetkel ma märkasin, et toidupoes läheb rohkem raha ja raamatupidaja avastas, et minu juurde on kolinud veel üks inimene.
WH : Ehh? (Ma olen tõsiselt juhm)
P : Jah, ja siis kui mu makstavate maksude hulka ilmus mingil kuul 128 kroonine telefoniarve numbrile, mida mäletasin oma telefonist, siis teatas raamatupidaja, et ma olin abiellunud. Huvitav... (Paša sügab lõuga)
WH : Ja see on kõik??? (Mul on vist samasugune ilme kui siis, kui Paul mulle esimest korda õllekannuga vastu lagipead virutas)
P : Aaa... Ei ole. Ma mäletan häguselt, et minu elu, mis seondus seksuaalse aktiivsusega, muutus tasakaalustatumaks.
WH : Tahate sellest täpsemalt rääkida?
P : Miks mitte? Mees peab olema uhke, kui tal on regulaarne, kõiki tema füüsilisi vajadusi rahuldav seksuaalne suhe.
(Vaatan Paša tuima nägu ja midagi kihvatab sees, pannes mind esitama küsimust, mis mind tavaliselt teiste meeste puhul ei huvita, aga sellise frukti puhul küll)
WH : Regulaarsus on hea jah. Mida tähendab regulaarsus teie puhul?
P : Noh. (Jess - ta punastas.) See on küll väga isiklik küsimus, aga teile kui õigluse poolest tuntud kirjutajale ma võin vist vastata, kartmata enda naeruvääristamist. (Paša tõmbab hinge, tema sõrmed liiguvad miskipärast mõtete saateks, siis vaatab mulle naeratades otsa) No kord kuus kindlasti, mõnikord ka kaks, kui Maša väga peale käima hakkab. (Mu suu vajub seepeale lahti.) Jah, ma tean küll. Ma tean, et seda on palju. Maša tahaks tegelikult rohkem, pea igal teisel päeval, aga mul pole veel õnnestunud teda veenda, et ta arstile läheks. Ta ütleb alati, et see maksab liiga palju, et ta ei tahaks lisaks oma telefoniarvetele mulle lisakulutusi põhjustada.
(Olen end vaikselt püsti ajanud ja hiilin ukse poole.)
WH : Aga ma peaksin nüüd ruttama. Üks intervjuuväline küsimus veel. Kas ma tohiksin Maša reede õhtul restorani kutsuda? Ma tean nimelt paari asja, mis võivad tema probleeme lahendada, ja ma tõesti sooviksin aidata. Nii halb on ju teada, et nõnda kena välimusega naine peab selliste piinade all kannatama.
P : Jah, loomulikult. Ma saadan teile tema telefoninumbri meilile. Muidugi kutsuge. Mul on nagunii tähtis film sel ajal televiisorist.
WH : Aga olgu... Ma ruttan nüüd. Kõike head teile. Mees...

*

Ühel Maša ja Paša korraldatud pereüritusel tutvustati Dašale, kes oli selleks ajaks Mišast lahku läinud, Paša veetlevat tädipoega Sašat. Noorte vahel tekkis tõmme, sest Daša nägi Sašas kõike seda, mis puudus tema eelmisel tüübil, sel lakkekrantsil. Neiu küll kahtlustas, et Paša tuimus võib osutuda geneetiliseks möödapanekuks looduse poolt ja ilmneda ka tema sugulastel (Daša oli alati nutikas olnud - ka seekord oli tal õigus), aga nii väga oli ta igatsenud kindlat kindlustunnet pakkuvat suhet ja nii need leivad ühte kappi pandigi.

Peagi sündis nende perre pisipoeg, kes nimetati rahvusliku uhkusega Aljoša-Velikij-Andrjuušaks. Kõik tundus korras olevat, ent Daša emotsionaalsusest pakatav ja mis veelgi tähtsam, seda vajav hing hakkas pärast pooleteist aastast kooselu tunnete poolest mitte kunagi ärganud Sašaga rahutuks muutma. No kaua sa kannatad, kui mees märkab sind ainult siis, kui sa poest liiga palju süüa ostad ja seega perekonna väljaminekuid suurendad!

Rahutus kasvas ja teinekord oma muresid Maša või Natašaga arutades ta ka rääkis oma soovidest. Mõlemad sõbrannad mõistsid teda. Eriti Maša, kel oli ka selleks ajaks juba teine laps seekord siis abikaasa Pašaga, mis pani naist ennastki mõnikord külmadel õhtutundidel imestama. Aga Maša võttis elu nii, et kuhu sa, kurat, ikka kahe erineva isa lapsega lähed. Pigem eelistas ta neid juba paar aastat kestvaid harvu, kuid siiski meeldejäävaid kohtumisi tuttava meesterahvaga.

Daša sellest muidugi ei teadnud ja nii ta veetiski oma päevi ja õhtuid üksinduses piineldes. Saatusel olid Dašaga aga paremad plaanid.

Kord kaubanduskeskuses järjekordsel toiduretkel olles (Saša arvas siiani, et nad tellivad toitu kusagilt valmistoodanguna), märkas ta suhkruriiulite vahel pikakasvulist meesterahvast, kes talle naeratas. Ehmunud sellisest tähelepanust (Saša teadis Daša soolist kuuluvust veelgi harvemini, kui teadis seda tema tädipoeg enda naise puhul - seega oli naisel tekkinud arvamus endast kui täiesti tähelepanematust looduse toodangust), pöördus naine ringi ja kiirustas järgmisi asju otsima. Lihariiulite vahele astudes märkas ta meest just sinki korvi panemas. Tardumine peatas ta taandumise hetkeks ja sellest piisas. Uus naeratus lõi otse põlvedesse ja vaevu püsti püsides komberdas naine tagasi otsustades, et täna söövad nad kodus liha asemel kala.

"Paluks kolm suitsuturska," kuulis ta enda kõrvalt sügavat häält, kui oli kummardunud lõhet korvi panema. Pilku tõstes vaatas ta otse võõra tumepruunidesse, naeratavatesse silmadesse. Ka mees naeratas, kui Dašat silmitses. "Tere jälle! Kuna me nagunii igal pool koos käime, siis võiks ka tutvuda. Mina olen Griša."

Daša vajus. Mitte küll seal keskuses, aga järgneva kolme kuu jooksul vajus ta sügavamale tunnetesse, kui ta isegi arvanuks end võimeline olevat. Griša pakkus talle kõike ja enamatki veel. Sõnad tema kaunidusest, lähedus nende kohtumishetkil, füüsilise kontakti paradiisitunnetus - see kõik tundus mehega nii loomulik, aga ega Griša sellega piirdunud: lubanud Dašale tähed ja kuu taevast alla tuua, oli mees möödaminnes kaasa haaranud ka paar ilusamat planeeti.

Poole aasta pärast otsustas naine kõige eelnevaga lõpu teha ja astuda tervenisti maailma, mida pakkus talle Griša - mitte nii kindlasse ja rahulikku kui oli seda Saša oma, ent see-eest nii elusasse. Daša võttis väikese Aljoša-Velikij-Andrjuuša käekõrvale ja kolis oma seitsme vajalikuma asjaga (hambahari, -pasta, vanaemalt saadud juuksehari, vanaisa tehtud tugitool, voodikate, lambivari ja liivakühvel) Griša väikesesse metsamajja.

Kõik oli hästi. Mitte küll nii majanduslikult külluslikult hästi nagu seda oli võimaldanud elu Saša juures selle kesklinna villas, kuid Daša tundis esimest korda elus, et ta on õnnelik. Algusest lõpuni, tervenisti, iga viimase rakuga oma kehast.

Soovides neid ülimaid tundeid ja emotsioone ka oma lähedasemate inimestega jagada, kutsus ta oma sõbrannad aiapeole. Nataša vastas kohe rõõmsa jaatusega, ent Mašalt ta kohe vastust ei saanud. Lõpuks otsustas Daša helistada.

"Mul on hea meel, et sul läheb hästi, aga ma ei saa. Meil tulevad sõbrad külla."

"Aga kes siis mina sulle olen?"

"Sina?" Pikk vaikus telefonis. "Sina oled Daša."

(LÕPP... praegu)

*


Mnjah. Mis ma siin ikka oskan öelda? Loomingulise kirjutamisega on mul alati selline häda, et kord alustades on raske endisest liinist kinni hoida ja seepärast võib alul peas olnud alg- ja lõpp-punkti vahele tekkida veel teadmata koguses punkte, millest ma lausa PEAN läbi käima. Aga positiivne siinjuures on see, et ma sain endale vist uued lemmikkarakterid, kellest võib veel kunagi kirjutada.

Aga jah - alustatud teema juurde tagasi tulles (mis nõudis alguse ülelugemist)... Miks on nii, et kui keegi teeb valiku, mis muudab inimese õnnelikuks (antud juhul Daša), siis lähedased hakkavad enamjaolt seda hukka mõistma ja/või pöörduvad inimesest üldse ära? Miks ollakse nii ülekohtused? Seda enam juhul, kui teatakse probleeme, mis on põhjustanud sellised elukeerud...

Ma ei tea - vastik. Järjest enam jääb mulje, et inimesed ei peagi sõbraks sind ennast, vaid ideed sellest, milline sa olema peaksid. Ja kui sul jätkub julgust teha midagi oma tõeliste soovide ja vajaduste järgi ning astud sellega neist ideedest välja, siis oled sa paha???

Fuck that! Sõprus on midagi muud. Mulle meeldivad mu sõbrad sellistena nagu nad on, mitte sellistena nagu ma tahaksin nagu nad oleksid. Ja ma loodan südamest, et ma meeldin oma sõpradele samal põhjusel. Ja neile, kes mõtlevad minust kui ideest, neile oligi see alguse rasvases kirjas lause.

Fuck the friends!

Ja lõpetuseks tsiteerin jällegi Californication'it, kus ikka öeldakse neid tarku sõnu:

"You have to love him for who he is. Not for his potential."

Meenutused :) Mark Oh - Limited Fan Edition (2003)

Hmm... Oma kõvakettal inventuuri tehes avastasin hunniku tekstifaile aastast 2003. Nende seas oli ka üks, milles üritasin kurat-seda-enam-praegu-mäletab-millise tuleviku tarbeks oma elulugu kirja panna. Tekst suhteliselt autentne toimunuga, samuti üllatab mind praegu selleaegne tase, sest senimäletatu järgi oli mu kirjutamistase sel ajal sellestki madalam.

Ja kuna mul praegusel hetkel mingeid asjalikumaid mõtteid nagunii ei ole, siis panengi siia paar lõiku üles. Nimed vahetan muidugi ära – teadjamad tunnevad ära, milliste vastu J

*

Mai algus aastal 1998

“Hea küll, hüppa autosse!” hõikasin valjult ja keerasin akna kinni. Eveli vaatas korraks lähenevat Erkot ja armatuurlaualt sigareti võtnud, süütas ta selle välgumihkliga.

Kadrinasse olime jõudnud kiiresti nagu tavaliselt: sedakorda umbes kolmekümne minutiga. Olin kohe sõbra töökohta sõitnud ja üritanud talle selgeks teha, et kodust läbikäimine ei oma tähtsust, kuna kõik vajaliku (ja ka mittevajaliku) saanuks me tee peal osta. Erko oli mind pikalt kulmu kortsutades põrnitsenud, kuid minuga lõpuks nõustunud. Ootasime Eveliga autos, kuni ta riided vahetas ja lõpuks ta tuligi.

“Jube aeglane tüüp oled,” mainis neiu, kui sõber tagumisele istmele ronis ja mineraalveepudeli lahti keeras. Toetasin Eveli mõtet irvitusega ning juhtisin auto pagaritöökoja eest minema. Peeglist nägin, et Erko ülemus meile järele vaatas, kuid ei teinud sellest suuremat välja – see on mehe enda probleem, kui ta ei oska oma ajaga midagi paremat peale hakata. “Kas me läheme otse Kassi tagasi?” päris Eveli prille ette sättides. Vaatasin hetkeks teda ja seejärel peeglist ka sõpra.

“Mis sina arvad?”

“Ma kujutan ette, et erilist kiiret meil ei ole.”

“Jah. Pealegi on täna reede ja kurat seda teab, millal patrullid teedele ilmuvad. Pakun välja, et võiks mööda väiksemaid teid sõita ja ka mere ääres pole me kaua käinud. Ulata mulle ka juua!” Võtsin Erko antud pudeli ja juhtisin auto ristmikult otse üle, Viitna poole. Suutäie jooki võtnud, andsin pudeli tagasi ning valisin kõrtsu telefoninumbri. See kutsus paar korda enne, kui Piret kõnele vastas.

“Musta Kassi Kõrts.”

“Ära tee nii ametlikku häält, mina siin.”

“Ah sina, Ander. Läheb teil veel kaua? Su sõber on mu juba surmani ära tüüdanud.” Naise häälest oli kuulda tõelist piina ja ma sain temast ka aru: Alvar võis mõnikord tõesti sedamoodi mõjuda.

“Ma ei tea veel. On see lontrus muidu kaugel? Anna teda!”

“Et ta kaugel oleks, on vaid minu unistus,” vastas Piret ja oli kuulda, kuidas telefonitoru vahetas hoidjat. Alvar oli järelikult baariletil kõhutanud nagu tavaliselt.

“Tere jah!” kuulsin kohe ka tema häält.

“Jäta Piret rahule, kui sa just meie kõrtsust väljasaatmist ei soovi.”

“Mis ma teha saan? Siin on igav. Raimond läks kah juba õue oma järjekordset peatäit välja magama ja külastajaid on palju. Seega on Galja tööst hõivatud. Saite Erko juba kätte? Jah? Millal te tagasi jõuate?” küsis ta minu jaatavat vastust kuuldes. Ohkasin sügavalt.

“Umbes kahe tunni pärast. Ma ei taha mööda suurt maanteed sõita ja me tuleme läbi Loksa. Sa võta saunas juba toad ära ja pane ka ahi kütte. Raha peaks sul vist olema?”

“Midagi on jah. Tehke siis ruttu.” Ta lõpetas kõne.

“Vahepeal on ta ikka tõeliselt tüütu,” ütlesin Evelile, kes selle väitega kiiresti nõustus.

“Sul veab, et sa temaga nii vähe suhelnud oled. Muidu oleks sa Alvari vist ammu ära kägistanud.”

Kehitasin õlgu. “Võib-olla on sul õigus.”

Viieteist minuti pärast peatasin auto juba Palmse mõisa juures parklas. Eveli arvas, et oleks kohutavalt lahe, kui me mõisahoone taustal mõned fotod teeksime. “Me oleme ju mõisnike moodi riides,” teatas Erko seepeale väikese irooniaga hääles, kuid peatuse tegime sellegipoolest.

Lükkasin autoukse kinni ning süütasin sigareti. “Ma arvan, et teeme ühe väikese jalutuskäigu.”

“Sa oled geenius,” vastas sõber ja haigutas demonstratiivselt. Eveli, kes seisis tema selja taga, märkas seda žesti ja lõi Erkole kerge võmmu kuklasse.

“Ära mossita, mees! Värske õhk on tervisele kasulik,” ütles neiu ja hakkas, pea kuklas, väravate poole marssima.

“Ma tean. Seepärast me seda läbi filtrite hingamegi. Pealegi on mul kõht väga tühi. Te ei lasknud mul Kadrinas isegi söömas käia.”

“Püüa!” viskasin Erkole autovõtmed. “Käi poes ja võta siis midagi näksimist. Saame umbes kahekümne minuti pärast siinsamas kokku.” Viipasin talle käega ja sörkisin järele Evelile, kes oli juba silmist kadunud. Jõudnud mõisaaeda, kus nägin teda vilksatamas aida sammaste vahel. Kiirendasin sammu. Aeglustasin hoogu, kui tiigi kaldal tema kõrvale jõudsin. Hingamine oli rütmist väljas ning esimene mahv suitsu ajas köhima.

“Ander, kas sa oled tõesti nii vormist väljas?” pilkas Eveli kulme kergitades. Raputasin läkastades pead. “Sa pead iga õhtu jooksma hakkama ja autoga vähem sõitma. Sinu viimasel ajal harrastatud eluviis võib su kergesti paksuks ja lodevaks muuta.”

“Ja siis?” kõõksusin vastuseks. Tundsin, kuidas kohahoog mööduma hakkas.

“Ja siis... siis sa mulle vist eriti ei meeldi,” teatas Eveli lihtsalt. Mõtlesin veelkord “ja siis?” küsida, kuid otsustasin seda igaks juhuks mitte teha ja tänasin neidu mõttes hoopis aususe eest.

“Seega sulle meeldivad ainult pikad ja saledad poisid?” pärisin rahulikult kõrvale vaadates. Sain jälle vabalt suitsu tõmmata.

“Nad peavad ka ilusad ja rikkad olema.”

“Umbes nagu mina?”

“Täpselt nagu sina, Ander,” lausus neiu, võttis mul kaelast ning suudles mind põgusalt. “Aitäh, et sa olemas oled!”

Võtsin Evelil kätest kinni ja lükkasin ta õrnalt eemale. Enda teadmata oli ta puudutanud üht mu valusamat kohta. “Ära, palun, kunagi nõnda enam ütle,” ütlesin vaikselt. Ta vaatas mulle üsna kohkunult otsa.

“Miks? Mis juhtus?”

“Ära küsi. See tähendab lihtsalt ebaõnne ja peatset lahkuminekut.” Astusin aeglaselt edasi, mõtted liikumas tagasi minevikku, aega, kui üks teine Eveli oli mulle samasugused sõnad öelnud. Tõsi – tema tegi seda küll kirjas, kuid mõte jäi samaks: pärast selle väljaütlemist hakkasime teineteisest kaugenema. Ja siiani kõlas selline lause minu jaoks kui hüvastijätt millegi või kellegi väga armsaga.

Eveli oli mulle järgnenud, võttes nüüd mul vaikselt käest. “Anna andeks, kui ma sulle haiget tegin!”

“See pole sinu süü. Ma ise olen mõningaid asju lihtsalt üle tähtsustanud ja vahel hakkavad need mõtted mind segama. See on lihtsalt minu rumalus. Anna hoopis sina andeks, et ma sulle nii järsult ütlesin!” palusin neidu talle anuva pilguga otsa vaadates. Ta naeratas ja tõmbas käega läbi mu juuste.

“Oh sind õnnetut küll! Sind ja sinu kurba minevikku!” Ta vedas mind kättpidi sillale. “Kas see on samuti selle tüdrukuga seotud, kellest sa mulle ükskord rääkisid?” Noogutasin vastuseks, saates suitsukoni sõrmenipsuga eemal asuva prügikasti suunas. See ei tabanud. “ Sa pead ta üles otsima või unustama, Ander. See, kui sa temast iga päev mõtled ja tema järgi oma elu üles ehitada üritad, see teeb sulle vaid kahju. Korja ta üles või viska ta ära! Ära imetle teda eemalt! Sul on selleks juba ka aeg.”

“Hea küll, unustame selle.”

“Mina unustan küll, aga kas sina seda suudad, selles on kogu probleem,” naeratas neiu ja jooksis mõned sammud eemale. “Seisa paigal! Ma tahan teha ühe romantilise foto armuvalus noormehest mõisapargis.” Kiirendasin sammu, kuid ta jõudis klõpsu juba ära teha.

“See pole ilus – niimoodi norida.”

“Ei ole ilus?! Väga huvitav mõte sinu poolt, noorhärra. Aga kas sa teistele ka aeg-ajalt mõtled? Tüdrukuga kahekesi väljas jalutada ja talle oma endistest rääkida pole nagu norimine või?” küsis Eveli mulle otse silma vaadates ja ma märkasin, et ta on üsna vihane. Loomulikult oli tal selleks ka täielik õigus.

“Eveli...” alustasin vaikselt, kuid ta katkestas mind ruttu.

“Sa oled lihtsalt hale, Ander. Ühe korra võid sa rääkida oma kurvast minevikust ja õnnetust armastusest rääkida, aga kui sa kavatsed jäädagi inimeste haletsuse ja kaastunde peale liugu laskma, siis kukud sa väga haledalt läbi. Keegi ei haletse sind lõputult – ükskord tuleb sul ka midagi muuta. Tegelikult ei imesta ma sugugi, et sul temaga, keda nii väga ülistad, midagi välja ei tulnud. See tüdruk arvatavasti nägi sind läbi ega soovinud end siduda kellegiga, kes pole suuteline elus midagi saavutama.”

Süütasin uue sigareti, põrnitsedes altkulmu Eveli. Ta nägi seda, kuid viskas vastuseks pea vaid uhkelt selga. “Mul on hea meel, et keegi mulle tõde näkku öelda julgeb. Et keegi suudab veel aus olla,” sõnasin mõne aja pärast. Võtsin neiult fotoaparaadi ja tõstis selle silme ette. Mõned sammud tagasi astunud, tegin temast tiigi ja selle taga asuva metsa taustal paar fotot. Siis ajasin end ringutades sirgu. “Aga tõel on halb komme olla väga valus ning ma ei salli inimesi, kes mulle haiget teevad.” Tõmbasin mahvi suitsu. Eveli vaatas mulle otsa ega pilgutanud silmagi. Mõtlesin järsku ehmatusega, et ma olin teda peaaegu ähvardanud. Ja veel mille eest?!

Istusin sealsamas kõnnitee kõrvale rohule ja tõmbasin käega läbi juuste. “Aga sina mulle meeldid. Tegelikult kah. Anna mu lollus mulle andeks, Eveli!”

*

17. mai 1998.a.

Heitsin pilgu kellale. Veerand kaheksa. Liiga vara. Viis minutit üritasin veel magama jääda, kuid Une-Mati oli juba minu juurest lahkunud. Ajasin end pikkamisi voodist välja ning avasin rõduukse, et värske õhk sisse pääseks. Väljas paistis päike, tõotas tulla järjekordne kuum päev. Rõdu käsipuule olin öösel unustanud suitsupaki, millest nüüd sigareti võtsin ja välgumihkliga läitsin. Küünarnukid peitsitud lauale toetanud, vaatasin sauna ette pargitud autot. Selle halli värvi polnud paksu tolmukorra alt eriti nähagi. Hetkeks käis peast läbi mõte, et võiks ju auto puhtaks pesta, ent siis mõtlesin, et milleks.

Tagasi tuppa läinud, panin teksased jalga ning lonkisin alla kaminaruumi. Laual seisis poolik Coca-Cola. Pudeli kaasa haaranud, jalutasin õue ja ringutasin mõnuga. Hea oli ärgata teadmisega, et sul pole vaja mitte millegi pärast muretseda. Fakt, et politsei oli mind arvatavasti juba tagaotsitavaks kuulutanud, tundus nii väikest tähendust omavat, et sellele mõtlemisele ei tasunud üle paari sekundi kulutada. Mul oli liiga palju raha, et selliste pisiasjadega pead mitte vaevata. Otsustasin selle igaks juhuks üle lugeda ning istusin autosse.

Käivitasin mootori, juhtides auto üle Peterburi maantee asuvale tühjale teelõigule. Keerasin akna alla, panin Enya kasseti valjult mängima ja korjasin taskutest ning autost kõik raha kokku. Hunnik tuli meeldivalt suur. Peast käis läbi isegi mõte, kas selle ülelugemine on üldse vajalik. “Okei, lihtsalt teadmiseks,” ütlesin siiski raha lugema hakates.

Veerand tunni ja kahe sigareti pärast teadsin, et mul oli hetkel sada seitsekümmend kaks tuhat krooni ja mõned sajad veel peale. Vilistasin tunnustavalt: olin eelmisel päeval suutnud kulutada natuke üle saja tuhande krooni. “Pole paha ühe maapoisi kohta,” irvitasin endale peeglist silma pilgutades. “Natuke aega muretut elu on kindlustatud.”

Sõitsin tagasi kõrtsu juurde ja lagendikule jõudes lasin valjult, pikalt signaali, et Alvar end samuti üles ajaks. Kella järgi oli varsti Erkot oodata ning ma tahtsin kohe pärast tema saabumist edasi sõita. Maailm oli valla – ühes kohas molutamine tundus elu täieliku raiskamisena. Mulle meenus, et Ain oli parajasti Roosta kämpingus mingisugusel töökonverentsil ja kuna see värk pidi neil täna lõppema, tundus üsna hea mõte ise ta sealt ära tuua – teadsin, et tal oleks meie seltsis veidi huvitavam liikuda, kui mingisuguste keskealiste ametnikega ühes bussis loksuda. Ma muidugi ei teadnud, kus see Roosta puhkeküla asub, kuid ma võisin osta autole küllaldastelt bensiini, et see kolgas üles leida. Ja loomulikult oleks abi ka atlasest, mis viimasel ajal suhteliselt kasutult autos vedeles. Võtsin selle nüüd kindalaekast välja ning mõne minuti pärast teadsin juba täpselt, kuhu tee meid viib – geograafias olin ma alati tugev olnud ning kaartide kasutamine käkitegu. Sellisel kaunil hommikul tundus minu jaoks kõik ääretult lihtne: ma tundsin end noore jumalana, keda ei peata ükski takistus.

“Suuline äratus oleks veidi inimlikum olnud,” porises auto kõrvale jõudnud ja veel uniselt silmi hõõruv Alvar. “Pealegi ma nägin just nii ilusat unenägu.”

“Usu mind, mees,” sõnasin autost välja astudes, “et meie elu on igast neetud unenäost sada korda ilusam ja huvitavam.” Pakkusin talle sigaretile tuld. “Korjame asjad kokku. Kui Ice kohale jõuab, sõidame Läänemaale – toome ühe mu sõbra piinapingist ära.” Mees puhus suitsujoa taeva poole ja vaatas mulle otsa, kulmud küsivalt peaaegu juustepiirini tõusnud. “Ain. Ta on koos betoonimagnaatidega mingisugusel koosviibimisel.”

Alvar kehitas õlgu. “Ausalt, mul on täiesti ükskõik, kuhu rattad meid veavad. Peaasi, et kino saaks.” Ta lonkis tagasi sauna, et end riidesse panna. Olin tema mõttega täiesti nõus – koht pole kunagi nii tähtis kui inimesed, kellega sa seal oled.

*

19. september 1998. a.

Lehvitasin vanaemale, kes mulle üle aia järele vaatas, ja astusin raskel sammul ülesmäge. Nüüd teadsin kindlalt, et tagasiteed enam ei ole. Sada krooni oli taskus, pleieril olid uued patareid ning kotis – kotis polnud õieti midagi. Pool pätsi leiba ja veerand kangi suitsuvorsti, mille olin külmkapist kaasa haaranud.

Päike säras kõrgel taevas ja selle soojus parandas natuke minu tuju. Vähemalt loodusjõud tundusid veel minu poolt olevat, kogu ülejäänud maailm paistis moodustavat vastasleeri. Süütasin sigareti, panin prillid ette ning prilliklaaside tagant üksikut möödujat põrnitsedes püüdsin oma lähitulevikus leida midagi lohutavat. Mõningase mõtlemise järel avastasin, et selliseid asju, mis minu tuju tõsta võiks, ei ole.

Mööda väikseid teeradu jalutasin linnast välja. Varem ei söendanud ma suurele teele astuda. Viskasin spordikoti kindlamini õlale ja hakkasin mööda teeperve astuma.

Tundsin end kummaliselt. Olin justkui vaba: kõik, mis mul olnud oli, jätsin praeguse hetkega selja taha arvates, et ma seda enam kunagi ei näe. Või vähemalt suuremat osa sellest. Eelmise katse telefonikõne vanematele otsustasin seekord igaks võimalikuks juhuks korduseta jätta. Mõned inimesed lihtsalt teadsid, kuidas mind ümber veenda. Minu arvatavas tulevikus sellistele inimestele kohta olla ei tohtinud.

Peale vabaduse tundsin hinges ka tühjust, mille tajumiseks ma varem ei pidanud end suuteliseks; peale kõige halva, mida tahsin selja taha jätta, unustada, oli mu minevikus siiski ka väga palju sellist, mida ma iial unustada poleks tahtnud, aga ma pidin seda tegema: ilma selleta võib minevik hakata mõjuma magnetina, mis mind siia tagasi tuua tahab – tagasi kõige hea ja halva juurde.

Pleierit kontrollides leidsin sealt C-Blocki kasseti, lülitasin selle mängima ja panin klapid kõrvadele. Muusika oli küll hea, kuid ma igatsesin taga Bon Jovi albumit “Destination Anywhere”, mille nimiloo saatel olin ma pärast lahkumisavalduse andmist E-Betoonelemendist minema kõndinud. Loo muusika, rütm ja sõnum olid hoolimata lahkumisest teadmatusse mu südame mõnusalt kergeks teinud. Just praegu oleksin ma midagi sellist vajanud.

Aga ka C-Block ajas asja ära. Tuju hakkas tõusma, kui päike kõrgemale tõusis. Iga natukese aja tagant heitsin pilgu selja taha, et hääletamissobilikke autosid märgata.

Sinine valgus

Sinine valgus
silmades särab...
Hullus?
Kes seda teab?
Jätkuks vaid jõudu
minna siit ära...
Nõrkust ma nean.

Õnn...

Kauge
Ilus visioon...
Lootusetu?
Siiski ehk
kaugustest terendab
piirina joon,
kus kaob realismi kõdu ja lehk.

Sinine valgus
silmades särab
vastu
kollasel päikesel.
Minna
ma tahaksin
ruttu
siit ära,

ära kanda end säraval äikesel...

pühapäev, 26. aprill 2009

Oodates hetke... ;Paola & Chiara - Festival (2002)

Kurat sellest aru saab, mis muusika see on. Enamus kui mingi kummaline jazz, samas mõnes loos on meeldivat idamaisust. Ja tõmbasin ma selle duo diskograafia vaid seepärast, et minu arvates tegid nad head tantsumuusikat. Ja nüüd ma siis mõtlen... Aga lahe leid.

Tõmbasin ennist rõduukse lahti ja vedelesin tund aega kevadise päikese käes. Rõdul oli tull liiga jahe, ent toa kaitsvate seinte vahel oli päris mõnus sooja nautida. Heh - kevad on tore ja peaks ka tuju heaks tegema.

Aga ei tee... Sest kevadel on kombeks inimestes igasuguseid tundeid ja mõtteid äratada. Ja alati ei ole need mõtted sellised, mida kuulata või mõista tahaks. Vahel tahaks need mõtted kimpu siduda ning vastu lähimat telliskiviseina kildudeks visata, et siis killud omakorda veel peenikeseks, pea nähtamatuks tolmuks talluda. Nii palju, mida tahaks, aga mida ei saa, sest keegi kurat on kunagi otsustanud, et mõtted peavad olema materjalist, mis peab säärasele viskele vastu. Ja nii need mõtted lihtsalt on.

Tuleks siis koos negatiivsete mõtetega ka positiivseid ideid, seda ma veel märganud ei ole. Life sucks! Ma tean, et see hetkeline rahulolematus möödub lähima aja, mõne lähima päeva või nädala jooksul, aga praegu on see siin. Soovimata oma negatiivsust aga valedel adressaatidel - minuga kokkupuutuvatel inimestel - välja elada, peab selle jama välja kannatama mu armas blogikene. Aga noh - karvane muie on näol - viimasel ajal see ongi ainult negatiivsust kajastanud. Tere tulemast kevadesse!

Pannkookidest

Täna oli siis see päev, kui ma otsustasin pärast nädalast oote- ja suuvesistamisaega pannkooke teha. Ja see väike vahetegevus mu muidu nii rutiinses päevakavas andis mulle hästi huvitava võrdluse teemal 'kõik pole kuld, mis hiilgab'. Tavaliselt - seepärast vabandust, et ma üldse nii teen - kasutan ma seda vanasõna rääkides mõndadest esialgu nii lahedaina tunduvatest tuttavatest.

Kuigi mu kokkamisoskused ei ole restoranitasemel (bic!), saan ma enamuse toitude talutaval tasemel valmistamisega alati hakkama. Miskipärast on aga varasemad kaks korda, mis ma siin Tallinna pesas pannkooke teinud olen, metsa läinud. Metsas oli siiski nii mõnus, et maitsetel ei olnud kummalgi juhul midagi viga. Aga välimus - noh! - nende kookide välimus oli selline, et teatud koonduslaagrite elanikkond tundunuks nende kookide kõrval ehtsa sumokoondisena. Koogid olid õhukesed kui paberilehed, pooltel juhtudel (st esimesel valmistamisel) otsustasid need end jahtudes veel rulli keerata, misjärel koogitaldrikul tundus lebavat pigem peotäis mahlakõrsi kui pooletunnise praadimisega valminud pannkoogid. Aga maitse oli - keskmisest parem.

Analüüsides oma koogivalmistamistoiminguid ma mingeid vigu ei leidnud, seega ajasin süü siinse korteri õhukoostise kaela.

Täna aga tegin jälle pannkooke. Tainas tuli nagu alati, aga praadima hakates ma üllatusin.

Koogid ei olnudki paberisarnased. Sellised ilusad ja kohevad nagu muinasjutus, mis panid suu ikka korralikult vett jooksma. Naeratus kerkis näole kadunud oskuste tagasituleku pärast ja tuju tõusis. Kooke valmis terve mägi ja tainastki jätkus kui muinasloos täpselt õige arvu kookide jaoks. Õige arvu õigsus väljendub siinkohas faktis, et ma ei pidanud lõpetuseks tegema taignajäägist standardmõõtudest väljuvat monstrumit.

Siin see mägi siis ongi. Ma lausa PIDIN sellest pildi tegema.

Kaks minutit hiljem läksin tagasi rõdule suitsu tegema. Tige nagu kurat, sest pannkoogid olid selleks hetkeks juba prügikastis.

Nende maitse oli kohutav! Isegi vanaema tehtud õunamoos ei muutnud neid söödavaks, kuigi moos on mega. Vanaema korjab õunu mõne aasta jagu juba parematel jahimaadel, aga tema pärandus - moosikelder - on ikka veel keelt alla viiv.

Ja - kurat! - nad nägid nii head välja. Damned!

Siitkohalt esiteks lohutuseks neile, keda ma täna pannkoogipeole ei kutsunud - te ei pea pahased olema, sest te tõesti ei jäänud millestki ilma.

Teiseks teadmiseks neile, keda kutsusin, aga kes ei saanud/viitsinud/tahtnud/tohtinud tulla - teil vedas! (Raisad!) ;D

Kolmandaks need, keda kutsuti ja kes kohale tulid - shit happens!

Neetud - keegi oleks ikka võinud tulla, siis ma ei peaks üksinda nälga kannatama. Poogen! Söön paljast moosi.

kolmapäev, 22. aprill 2009

Nööridest, köitest, nugadest... Moby - Go - The Very Best Of Moby (2006)

Küsimus, millele vastust ei oota. Miks mõned inimesed ennast tappa tahavad ja miks mõned seda teevadki?

Pole juba nii kaua kirjutanud, et tähtede asukoht klaviatuuril hakkab ununema. See see on, kui elu paneb tegema valikuid, milliseid ei soovitaks ka oma suurimale vaenlasele.

Lappasin oma Kroonikaid, poolteist kaustikut olen viimaste päevade jooksul läbi lugenud. Vaatasin, lugesin ja mõtlesin, kui palju neisse kirjapandud unistusi on viimase nelja aasta jooksul täitunud. Ikka päris palju ja samas ei ole neist täitunud unistustest enam suurt midagi alles. Elulained on need kui liivalossid laiali uhtunud, jättes alles märja liiva, millest võiks ju hakata uusi ja veel suuremaid kindlusi planeerima. Aga kas see oleks õige? Või jätta elu sellel merekaldal ja minna otsima kõvemat pinnast, kuhu ehitatu kauemaks kestma jääks?

Lihtsalt olemine tundus kunagi hea mõttena, olemine elu enese pärast. Kunagi ma tõesti mõtlesin nii. Praegu on aga elu toonud mu ümber paigutanud palju sellist, mis mulle väga meeldib, kuid mille alleshoidmine nõuab sellest lihtsalt olemisest väljatulekut ja tegemist. Tegemisi, mis on juba ununema hakanud või sootuks ununenud. Rütm on kadunud. Soov, tahe ja jõud on küll olemas, ent ma ei ole leidnud veel tõuget alustuseks. Tardumusest on tarvis välja murda. Mitte tasapisi, vaid järsku ja tugevalt. Aga kuidas? Kuidas küll?

Kevadine päike särab viimaseid tunde, heites veel valguslaike mu magamisasemele. Ilusad ilmad on suutnud näole tuua vaid üksikuid naeratusekilde. Ei ole seda kevadiselt tavalist optimismi. talv on seekord liiga pikk olnud. Pikk ja keeruline. Poleks kunagi arvanud, et mu elu võib veel raskemaks minna, kui see on juba olnud. Aga ometi. Ometi. Meenuvad kunagised mõtted neist neetud testidest ja eksamitest, mida elu on korraldanud, soovides mind juhtida kurat-teab-kuhu, harida kurat-teab-milleks, treenida kurat-teab-mille-nimel.

Ma ei taha enam. Ei taha, sest tean juba täpselt, mida ma elult vajan ning elu võiks lõpetada nende neetud kaigaste loopimise enne, kui kõik mu kodarad murduvad. Ilma nendeta oleks veeremine juba suhteliselt võimatu ja käte peal käia võin ma ainult oma lõbuks.

Ei tea...

Kas peakski?

Miks nööridest, köitest, nugadest? Kurat seda teab... Lihtsalt tulid sellised sõnad pähe...