Ajakirjanikuks olemisest... Ja ok! - pokrist kah...

*

Mitte, et ma veel ajakirjanik oleks või ennast selleks peaks, aga taaskord olen ette võtnud sammud, mis peaks mind lõppkokkuvõttes selle eesmärgini viima.

Hiljutine Maksu- ja Tolliameti poolne kaughasartmängude korraldajate lehekülgede blokeerimine on toonud endaga kaasa väga palju vastukaja ning esialgsele soovile, mis tekkis umbes kaks nädalat tagasi, ma veel järele ei andnud. Ma ei pidanud end antud valdkonnas piisavalt pädevaks, samuti kartsin ma korrata juba varem väljaöeldud mõtteid. Erinevate ilmunud artiklite alustes kommentaarides läks aga pokri kaitsmine edasi, ent oli ka seaduse pooldajate häält kosta.

Kuna ma ise olen suhteliselt agar pokrimängija, siis püüdsin oma asju rahulikult edasi ajada. Arvutit ümber seadistama ei viitsinud veel hakata, tahtsin alustuseks näha, mida see blokeering siis endast tegelikult kujutab. Möödusid päevad...

Ja siis - ühel ilusal hommikul - tabas mind kaks üllatust. Aga nagu muinasjuttudes, toimus ka seekord halva ja hea uudise tasakaal. Brauserisse www.fulltiltpoker.com trükkides ilmus halva uudisena teade, et antud lehekord on blokeeritud. Minut hiljem sain teise uudise. Hea uudise. Tegelikult isegi väga hea... :)

Minu esimene mõte oli oma hea uudis kohe blogisse kanda, aga siis hakkasin mõtlema. On minu majanduslik seis hetkel nagu on ja kui ma juba kirjutan, siis miks seda mitte teha läbi ajakirjanduse? Võtsin ühendust ühe väljaande uudisteosakonna toimetajaga (keda teadsin juba varasemast) ja peatselt saimegi kokku. Rääkisin talle oma avastusest, kuid see ei tekitanud sellist furoori nagu ma lootnud olin. Pigem oldi huvitatud natuke erinevast lähenemisnurgast pokrile, millest ma ka väga hästi aru sain, sest soov oli täiesti õigustatud.

Nimelt on viimastel aegadel olnud väga palju pokrit propageerivat infot meie meedias ning avalikult on väga vähe räägitud pokriga kaasnevast varjuküljest. Nimelt kaotustest. Meie mängijate suurtest võitudest rääkides on jäetud tähelepanuta nende kaotused. Ning kuna ma olin just nädal tagasi arutanud sõbraga antud teemat ühe meie avaliku elu tegelase näitel, siis olid mul ka faktid ette käia. See äratas huvi ja nii ma kirjutasingi ühe pisikese mustandi, millest pidi tulema kõrvallugu samateemalisele pealoole. Toon selle nüüd siin allpool ära ja jätkan siis oma selgitustega.

*

Pokker – üheksa kaotajat kümnest

Martin Müürsepa kasutajanime „myyri13“ kohta annab statistika teada, et sularaha laudades on tuntud korvpallur pokrit mängides kaotanud juba 6 370 dollarit ehk umbes 73 000 krooni.

Aprillis on Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel kavas kuulutada pokker oskusmänguks, mõttespordiks. Eestis räägitakse, kui palju on pokriga võimalik ameerika pensionäridelt raha välja pumbata ja kahtlemata on eestlaste seas ka nii häid mängijaid, et nad suudavad ennast selle alaga ka elatada. Rääkides meie pokkerimängijate suurtest võitudest on aga piisava tähelepanuta jäetud teine oluline külg selle mängu juures – kaotused.

Heaks näiteks ongi siinkohal Müürsepp, kelle aastataguse paari suure võidu kohta on kirjutatud palju, aga hilisem ebaedu on varju jäetud. Turniire jälgiva statistikalehe järgi on Müürsepp kokku võitnud küll umbes 146 000 krooni, ent praeguseks hetkeks ta selle summa maha mänginud ja lisaks kaotustele rahalaudades on „myyri13“ kaotuspoolel ka turniiridel. Pokrimängust tekkinud miinuseid kajastab hästi ka fakt, et keskmine osalemistasu turniirile, mis veel aasta tagasi oli üle 25 dollari, on praeguseks langenud alla 10 dollari ning viimasel 53 turniiril Pokerstars'is ei ole Martin Müürsepp auhinnalistele kohtadele jõudnud, suurendades sellega oma rahalisi kaotuseid veelgi.

Kui suhtuda pokrisse kui sporti, mida see ka kahtlemata on, siis peaksime kajastama ka oma mängijate kaotuseid, sest seda tegemata jääbki mulje, et pokker on lihtne tee rikkusele. Teadmata vähimatki selle mängu ulatuslikust teooriast ja tegelikust keerukusest, hakkab igaüks kandma oma vaevaga teenitud raha pokrisaitidele, muutudes nõnda õnnemängjateks, kelle arvelt oskajad tegelikult oma võidud saavadki.

Kuna üldjuhul on tavaks, et auhinnalised kohad turniiridel on vaid esimesed 10 % osalejate arvust, siis on selge, et iga rahasaaja kohta tuleb üheksa rahast ilma jääjat.

*

Niisiis...

Selline variant ei sobinud. Saanud tagasi toimetatud variandi, ei tundud ma seda peaaegu äragi, sest tegemist oli looga, mis rääkis ainult Mürka kaotustest. Jah - ma saan aru, et aastaga üle kahesaja tuhande mahamängimist on intrigeeriv teema, aga minu jaoks on selline lähenemisnurk natuke liiga kollane. Selle koha pealt jäi ka minupoolne kirjutamine katki.

Et aga olla aus nagu Agu Sihvka, siis tuleb kohe ära mainida ka see, et minu artiklis oli ka valeinfot, millele too toimetaja tähelepanu juhtis, suunates mind leheküljele, kust ma sain tõenduse, et olin eksinud nagu tuhanded teisedki pokrisõbrad. See on aga ühe minu järgmise artikli teema ja ma ei tahaks praegu sellel pikemalt peatuda. Mainida võiks aga seda, et tegemist on pokrimängijate soovidest tekkinud ideaalpildiga, millel on reaalsuseni veel pikk maa käia.

Kuigi minu esimene katse kirjutada artiklit oli põrunud, ergutas taaskohtumine ajakirjandusega mind siiski piisavalt, et võtsin hommikul ühendust MTA-ga, et saada vastuseid mulle paari viimase nädala jooksul tekkinud küsimustele. Sain ka vastused - osaliselt - ja edasi pööran oma pilgu juba Rahandusministeeriumi poole, kust vastuseid saades saaksin hakata kirjutama artiklit, mille idee mulle esimesena pähe tuli.

Seega pärast üht põrumist on hetkel töös kaks asja - üks neist üllatustest ja teine ideemullist, mis minu jaoks kahjuks üsna suure pauguga lõhkes, jättes mind tegelikult selle toimetaja ees päris suurde häbisse. Loodan aga, et uute lugudega saan selle heaks teha.

Siiski andis selline uudise, arvamuse kirjutamine mulle uue teadmise. Minust ei saa head uudistekirjutajat, sest mul on selleks liiga kinnistunud arvamused, millest ma nii kergesti tagasi ei astu. Kui minu poolt kirjutatud artikli idee või kontseptsioon muudetakse selliseks, millega minu uskumused vastuollu lähevad, siis ei soovi ma ka oma nime selliste artiklite all näha.

Ma lihtsalt ei taha hakata kellekski, kes teenib leiba vaid teistele inimestele näpuga näitamise eest. Minu ideaalsooviks on ikkagi oma kirjutistesse ka mingi idee sisse panna.

Aga ma üritan edasi. Pean üritama. Ausalt.

*

PS Olen Namunealt tagasi, jah!

Mõistlikumalt...

Mõnikord ütlevad punktid kõige rohkem.

You're the best, Moonmaid!

**** *

"Rebime emakat!" ???

Erinevalt austatud W. Hocaresest, selle blogi omanikust, kelle arvates on eestlased kõige nõmedam rahvus üldse, pean mina tõsimeeli tunnistama, et mulle eestlased täitsa meeldivad. Kõige meeldivamaks küljeks pean ma nende maalähedust.

Allpool tekkinud mõtted on osa sellest ja võib-olla need selgitavad ka natuke seda minu jaoks liiga kärtsu pealkirja oma postitusele. Jah, ma tean, et midagi sellist võib tavaliselt Paul öelda/mõelda, ent kuna olen siiski taassündinud piiblistaar, kes oli tuntud oma õiglustunde poolest, siis otsustasin ma oma mõtted enne kirja panna, kui päkapikk neist haisu ninna saab.

Ja loomulikult meeldib mulle ka iroonia. Elu iroonia seisnes seekord siis selles, et kirjutise ajendiks olev sündmus toimus päeval, kui hommikust saati tuli meediast arutelu selle üle, kuidas seadustega piirata/selgitada/mõjutada laste füüsilise karistamise levikut. Või midagi sellist - mingi sarnane teema.

Ja kuna mul oli vaja täna meie kõigi (minu, Pauli, Todori jne.) vaimse isa asjaajamiste pärast linnas käia, siis tagasitulekuks valisin bussi. Istusin just bussi, suhteliselt esimestesse ridadesse, kui bussijuhiga tuli rääkima bussijaama dispetšer. Selline korpulente... Ok - ma OLEN Saalomon ja seega pean olema aus ja õiglane. Selline paks tädike viiekümnendates. Rääkisid, mis nad rääkisid, mind see ei huvitanud, aga dispetšeri viimane lause äratas küll mu tähelepanu. Võib-olla oma idee poolest, võib-olla lihtsalt seepärast, et seda oli tõenäoliselt kuulda ka bussi tagumistes ridades.

"Kui sa korra veel bussi nii pargid, võtan sul ise munad maha!"

No mis sa kostad?! Bussijuht vaid naeratas hädiselt ja sõnagi vastu ütlemata sügas vaid oma eelpool mainitud elundeid. Dispetšer-tädi lihas- või mis-iganes-orgaanilise-aine-massi vaadates vist viimased kordi oma elus.

Mnjah! Et selline maalähedus siis...

Igatahes andis kuuldu mulle mõtlemisainet kogu bussisõiduks ja loomulikult oligi esimene paralleel hommikul meediast kuuldu. Teise võrdlusena tuli pähe praeguseks küll natuke vaibunud, ent siiski tuha all hõõguv soolise ahistamise teema ja kuidas naised vinguvad juba selle pärast, et mehed neile seksistlikke komplimente teevad. Ok - ma olen nendega nõus juhul, kui meil on õigus hakata naiste puhul samaväärseid veenmistaktikaid, kui oli see just äsjakirjeldatud juhul.

Et meie sõnavaras pole veel aga ühtegi analoogset väljendit naistele ütlemiseks, siis proovingi midagi praegu valmis genereerida. Ok - ma tegin seda juba bussis. Arvestades dispetšer-tädi öeldu iseloomu, sisu ja ideed. Seega võiks mõne meessoost juhtivtöötaja veenmislause oma alluvale naistöötajale olla näiteks järgmine:

"Kui sa mulle veel mõne sellise aruande tood, rebin emaka välja!"

Eestlaste maalähedus mulle meeldib. Isegi siis, kui sellega vahel liiale minnakse. See annab mõtlemisainet ning esindades inimkonna maskuliinsemat poolt (ja vaadates viimase aja trende ja telesaateid ja paraade kahjuks enam mitte kauaks), tundsin mina kui kuningas Saalomon, uuestisündinu, et pean meeste kaitseks ka mõne hea sõna ütlema.

Allkiri

"No mida kuradit?!"

Sõnakasutuse pärast ei vabanda - isegi avalikus ajaveebis mitte -, sest justnimelt sellises reas tulid need sõnad mul suust välja, kui ma õhtul tagasi hotelli jõudes arvuti lahti tegin. Minule ja mõnele mu kaaskannatajale usaldatud W. blogis laiutab mingi jama, mille autoriks on loomulikult Todor. Kes siis veel! Oleks Tallinnas, annaks vastu pead talle. Aga veab tal - hingaku natu veel rahulikult!

Et asja natuke selgemaks teha, siis mainin tõe huvides kohe ära, et üleeile otsustasime Veltsiga linnakärast natuke puhata, korjasime oma reisiasjad kokku ja põrutasime Haanjasse. Ööbimiskoha saime küll Rõuges, ühes külalistemajas, aga mis see 15 kilomeetrit kahele täisjõus mehele visata on. Täna käisimegi Munamäel ka ära. Tagasiteel hakkas Velts küll veidi kobisema, et võinuks takso võtta, mitte jala mütata, aga Veltsi selleteemaliste kobinatega on lihtne. Pistsin ta koos viinapudeliga samasse märssi ja pärast seda oli vaikus metsas. Saigi kiiremini edasi...

Aga minu närvilisus? Ma ei suuda siiamaani ette kujutada, KUI loll saab üks inimene olla. Ma olen varem lolle kohanud, aga Todor, noh, see on juba täiesti eraldi tase, mille kõrval tavalollid intelligentidena näivad. Kuidas saab üks täisjõus ja väidetavalt täismõistuse juures olev mees uskuda nagu oleks W. hakanud ajas rändama. Ptüi!

Igaüks peaks ju lapsest saati teadma, et ajas rändamine on lubatud ja võimalik vaid haldjate Tarkade Kogu liikmetele ning sedagi vaid kriisiolukorras ja kõigi TK liikmete poolt allkirjastatud paberit ette näidates. Hmm. Näiliselt võib see ajarännu suhteliselt lihtsaks teha, ent arvesse tuleb võtta seda, et praegusel hetkel on haldjate TK-s 1 256 478 liiget, sest täpselt nii palju on haldjaid praegu elavate kirjas. On need haldjad ju nii ninakad, et arvavad endal olevat sünnijärgse õiguse TK-sse kuuluda.

Varem, veel mõnisada aastat tagasi olid asjad veel korras. Võimalik, et põhjuseks oli haldjate praegusest peaaegu kümme korda suurem populatsioon, aga siis piisas vaid Keskvalitsuse vahapitseriga sertifikaadist. Minule meeldis see süsteem rohkem, sest siis ei hakanud ikka haldjatatt lalisema, kui tähtis nina ta on.

Tegelikult on häid haldjaid ka, ma tean seda kindlasti, kuid nimetada võin raudkindlalt vaid üht - Luiset, soohaldjat, keda mina ja W. vist varemgi maininud oleme.

Aga jah - nagu minu kirjutamisega ikka, siis kaldun ikka peateemast kõrvale, sest teile, riikliku hariduskava poolt per... puussekeeratud inimesed, pean ma ju igat detaili täpsustama. Tõesti - vahel on mul selline tunne, et kui meil, normaalsetel rassidel, on vaateväli 360 kraadi (ok - vahest välja arvatud Veltsil juhul, kui ta taaskord mu märsis oma jalavaeva vähendab), siis teie olete endale hankinud silmaklapid, mis juba teie suurest ninast möödudes pilgu kaarega tagasiteele saadavad. Saage aru - tegelik AJALUGU ei hõlma vaid teie lolluseid, päriselt on toimunud ka palju suuremaid ja tähtsamaid asju, kui paari orjakspiitsutatud neegri vabadusvõitlus või mõne rätipea püromaaniahuvi.

See selleks! Tagasi põhiteema juurde.

W. EI LÄINUD ajas tagasi. Ta läks lihtsalt puhkusele.

Ja need pildid! Hähh... Mage võltsing. Kui neid natukenegi lähemalt vaadata, on kohe selge, et tegemist on põlve otsas valminud amatöörlusega. Ja see idee? Miks, kurat, peaks W. ajas tagasi minema, et endal ajusid sodiks lasta? Pealegi veel vibuga... Täielik idiootsus, milleni ainult Todor oma "geniaalsusega" jõuda võib. W. on piisavalt intelligentne tegelane, et mõrvaks (kasvõi enda omaks) mõni automaat, karabiin või siis vähemalt püstol otsida/valida.

Samas ei ole nende piltide idee tervikuna vale. Väheteatud on fakt, et 2008ndal aastal sooritati Corfu saarel tegelikult ka kaks atendaadikatset, millest W. suure õnne läbi pääses. Tõenäoliselt tänu sellele, et seal kasutatigi vibusid. Ehk on laiema avalikkuse ees levinud jutud, et W. Hocarese kahe aasta tagune reis oli puhkuse- ja hüvastijätureis, aga see info on liikvele lastud vaid vee sogamiseks. Kord natuke liiga palju konjakit tarbinuna rääkis W. mulle selle tegelikult toimunu tagamaid.

Toona olid W. asjad siin Eestis ikka väga jamaks kiskunud ja nõnda otsustas ta siit mõneks ajaks sääred teha. Kattevarjuks võttis ta kaasa ka oma veel-kehtivusajaga-aga-juba-mitu-korda-pikalt-saadetud naise, et siis Corfult juba üksi ja salamisi edasi minna. Siiski oli tema salajane info kuhugi lekkinud ja vaid päev pärast W.'d jõudsid Corfule ka siinsete inkassaatorite ja kohtutäiturite esindajad, kes sellel suhteliselt väikesel saarel W.'le korraliku haarangu korraldasid. Kuna kirjanikuhärral oli imekombel aga telefoni kõnekaardil veel krediiti, jõudis ta enne mägedesse redusse minekut abipalved teele saata.

Todori poolt ülespandud pildid ongi tehtud teekonnal hotellist esimese künkani. Ühel robini-sündroomi põdeval inkassaatorfirma esindajal õnnestuski W.'le päris laskekaugusesse jõuda, aga seni pastakaga võlglasi ahistanud mehike ei suutnud isegi nii algelise relva kui vibu tööpõhimõtteid mõista ja nõnda pääses W. tookord vigastusteta.

Meie jõudsime W.'le appi neljandal redusoleku päeval, kui ta suurest näljast juba nõrkemas oli. Ander, Saalomon, Velts, Tobias ja mina - viiekesi pühkisime saare poole päevaga inkassaatoritest ja kohtutäituritest puhtaks ning kindlustasime W.'le turvalise tee lennujaama, kust Estonian Air ta muserdunult tagasi Eestisse tõi.

Sellelt Saalomoni tehtud fotolt on hästi näha, kui halliks on W. nende suurte osakssaanud kannatustega muutunud.

NB! Kübar, mida W. käes hoiab, ei osuta tema mingisuunalistele võimalikele kalduvustele; tegelikult oli selline peavari Tobiase ettekujutus ideaalsest camouflage'st - ta väitis, et seda kandes saab rannal massi sekka sulanduda. Lammas...

Igatahes toimetasime W. ohutult tagasi kodumaale ja seniajani oleme püüdnud tema isikut ka pealetükkijate eest kaitsta. Kerge see ei ole, sest nii liikuva inimese sabas on suhteliselt keeruline varjatuks ja mittehingeldavaks jääda.

Seega, inimesed, lugejad (võimalik, et ka inkassaatorid ja kohtutäiturid) ja normaalsed olendid, loodan, et antud selgitusega olen suutnud teid veenda selles, et W. ei ole võimeline ajas rändama ning seega ei ole tal ka vähimatki plaani ennast minevikus ära tappa. Praegu on ta lihtsalt kusagil puhkusel (või jälle redus - kes seda ikka kindlalt teab, aga vähemalt SOS-sõnumeid veel ei ole) ja eks ta millalgi tuleb tagasi ka.

Mina lähen aga tagasi üles, oma tuppa, ja vaatan, kas Velts on juba märsist välja roninud, et võiks järgmisel viinal kaela maha lüüa.

Paul
Rõuge
Lõuna-Eesti

PS... Tobias - sulle kirjutan siis, kui kaineks saan. Loodan, et oled kannatlik...

P4ikeselised tervitused

Tere l6unat!    Sooja 32 kraadi ja lained kynnavad Nanumea ranna kuldset liiva. Kuigi pool p4eva olid pilved pea kohal, tuli nyyd p4ike v4lja ning palmi alla varju tulles leidsin mingi kohaliku venna, kes oli viimase trendi kohaselt l4bi satelliidi netti l4inud, aga juhtme teise otsa kinnitanud 80ndate l6pust p4rit... Hmm... Sylearvutiks on seda raske nimetada, lepime siis terminiga "k4ruarvuti". Mingil moel oli see end aga suurde v6rku saanud ja oma Bulgaariast ostetud prille valuutana kasutades sain m6neks minutiks ise ka sisse. Kuna graafilist opsysteemi pole, siis ei hakka pikalt jamama ja otsustasin meiliga vaid kiire teate saata, et minuga on k6ik ok. Tagasituleku kohta ei oska veel midagi 0elda - mis mind ikka seal kodus ootab. V4hemalt sai lademes kaustikuid ja pastakaid kaasa v6etud ning kui mul 6nnestub m6ned juba syndinud loomingulised tekstid kusagil need natuke paremasse arvutisse lyya, saadan teilegi lugeda.    Soovin k6ike parimat ja loodan, et mu asendusmeeskond teeb head t00d!    P4ikest ka p6hjapoolkerale!!! Your humble servant W.


W. Hocares
http://lordofmagi.blogspot.com

Paanikaks pole põhjust...

Tere!

Mina olen Todor, 47 aastat vana, 84 kilokrammi ja mul on mustat juugsed. Kirjudan siin Eestis praega blogit ja otsin ka elukaaslast. Soovitavalt naisoost. Elan Tallinas, kesk linnas. Mobiil telefoni ei ole veel, autot ka mitte, aga kirjutata saate minu interneti postkasti, mille W. mulle tegi. Ootan. muda.molakas@hot.ee

Ei jõutnud ma veel korralikult kirjutama hakata ja eesti keelt õppita, aga juba pean Teile kurbi uudiseit tooma. Paul, see väike habemega sell, see keelas mul esimesed kaks nätalat seda arvutit puutuda, sest ma ei oska sellega mitagi teha.

Aga ma olen kaval ja naabri-Maietädi aitab mul selle teksti üles panna. Eka ma ise kaa ei tahtnut siia kirjutada, aga mu sõber, kes Kreekas elab ja kuulis, et ma W. blokki kirjutan, saatis mulle kohe infot ühe pildi kohta, mille ta oli teinud kaks aasdat tagasi. Ja kui ta kuulis, et W. Hocares isiglikult oli puhkama ootamadutel asjaoludel läinud, siis sai talle kõik selgeks.

Ja minule ja Paulile ja siis oli üks kuningas, kellele kõikile tundus väga kahtlane, et W. niimoodi ära läks, tekkis kartus, et järsku W. ei tulegi takasi. Sest ta ei ütelnud, kuhu ta läheb ja miks. Aga mina siin salaja lugesin W. vanu päevikuit ja sain teada, et W. tahtis oma elu väga põhjalikult muuta. Ja siis on tal ka praeug raske. Päevikust sain ma teada, et tema tahaks ajas takasi rännata, et midagi tähtsat muuta.

Ja minu sõber, kes elab Kreekas, Ateena lähedal, aga kes oli kaks aastat takasi W.ga Korfu saarel kokku saanud ja teadis teda, sai nüüd aru, mis seal kaks aastat takasi toimus. Nimelt oli tal pilt W.st, mille lähemal vaadamisel selgus, et keegi tahab teda tappa. Alkuses minu sõber Niko mõdles, et see on lihdsalt fänn, kes tahtis naljapilti, aga nüüd pärast W. lahgumist vaatas ta veel pilte ja ohh imet!!!

Saatis Niko mulle ka pilti ja nüüd on selke, et W. ei läinud puhkusele, vaid sai selgeks ajarännu ja läks takasi, et vigu parantada nagu ta oma päevikutes tahtis.

Vaadake ise neid kiiruda tehtud pilte.


See on katse üks. Õnneks noorem W. hakkas just keelenäitamise ajal kummarduma ja vanema W. nool lendas üle pea seina sise.



See on katse kaks, kuid siin ehmus vanem W. ühe pealtnäkija karjatusest ja komistas ja kukkus üle ääre. Nool lendas pilvetesse ja kukkus pärast natuge eemale puu otsa.

Need siis tõestusmaterjaliteks.

Pärast tõe teada saamist oleme Nikoka vaatanud internettist kõiki piltte, et leida veel tõendus materjali praekuse W. kohda, aga ei ole leidnud enam. Ei ole praegu rohkem teataolevaid adentaatikatseid.

Aga ma kardan ikka, et W. niipea takasi ei tule.

Ausdusega TEIE,
Todor

PS Vähemalt saan nii moodi Eesti Keeles kirjudamise ära õpida.