Varna lennujaamas lennukist välja astudes lööb näkku pahvakas sooja õhku, kuigi kell näitab juba teist tundi üle südaöö. Lahe! Vähemalt nii ma mõtlen.
Tund aega hiljem saan oma koti, ühena viimastest ja lennujaamast välja astudes ulatatakse mulle paberileht ja näidatakse mulle bussi, mis on juba rahvast täis. Et ma pean selle mööda kuurorte hotellidesse laiali sõidutama. Hmm! Turistid, kes enne mind lennukist välja said, on ka minust kauem Bulgaarias olnud. Mida iganes!
Kell kuus hommikul hotelli jõudes viskan sada grammi viina hinge alla, et käed värisemise lõpetaksid.
Kolm tundi hiljem - kell üheksa - teen algust infotundidega, kus pean müüma ekskursioone, millest mul vähimatki aimu ei ole.
Päikest kõigile!
Kolmas nädal jookseb ja juba on esimesed ekskursioonidki üksinda läbi viidud. Ei tea küll, kui hästi, aga ikkagi. Mingi areng on. Loodetavasti ei hakka rahvas Tallinnasse jõudes kaebusi kirjutama. :D
Aeg läheb... Hmm... Loodetavasti veel kiiremini, kui see siiani on läinud. Tahaks juba tagasi. Koju...
Palav on. Ja ujuda tahaks. Nii irooniline see ka ei tundu, sest igal hommikul on esimene nähtav element Must meri :)
Ei ole olnud mahti kirjutada ja ega tänagi seda aega palju pole... Kohe asun teele kõrvalkuurorti, kus loodan veel üht-teist leida.
Aga lisasin siia nüüd mõned pildid, et oleks vähemalt mingi ülevaade.
Õhtu poole pean hakkama netis homset Nessebari ekskursiooni ette valmistama, aga arvan, et selle käigus leian aega, et ka olukorrast lähemalt kirjutada.
Loodan, et viimase grupiga Eestisse saadetud päike on juba oma tee ka teieni leidnud.
Anyway - päikest kõigile! (Mulle endale vähem, paluks)
Varahommikune vaade siis oma toast... Igahommikused äratajad... Kella kuuest... Üks suurimaid sõpru siin... Kuigi alles neljakuune... Vaade Kaliakra neemelt... Esimene ekskursioon, kus ma tõlget tegin... Saabumas Nessebari... Stone Wood - Kivimets... Siin mu kaamera liiva kukkuski :( Uusi ekskursioone välja mõeldes ja katsetades... Esimene veeproov... Poolteist nädalat peale saabumist
Esimene reis on tagasi Eestisse saadetud ja sain korraks hinge tõmmata ja arvuti taha istuda. Rahvas oli mega ja ma arvan, et ilma selliste inimesteta oleks ma vist täna juba tagasilennust osa võtnud. Miskipärast aga olen veel siin ja loodan järgmise nädala esituse veelgi paremaks teha.
Ok - st tänase, sest juba pooleteist tunni pärast maandub uus grupp turiste, kellele tuleb siis Bulgaariat tutvustama hakata. Nüüd ma juba tean sellest ühtteist ja oskan sellest ka midagi rääkida juba. Mitte nii nagu nädal tagasi, kui chalga oli ainus Bulgaariaga seonduv asi.
Eile ekskursioonil käies telefoni haarates kukkus fotokas liiva ja ei viitsi hetkel töötada, seega esimesi pilte ma veel üles riputada ei saa. Aga kuna ma olen ülimalt tehnikataiplik inimene, siis pärast esimest remonti (loodetavasti lähitulevikus) laen panen ka mõned fotod siia oma praeguse asukoha kirjeldamiseks.
Enesetunne on nagu on. Jooksmist on palju ja täna õhtul esimest gruppi ära saatma minnes on sees kummaline kahjutunne, et ise ei saa sama lennukiga tagasi minna. Kuigi ilm on ilus (ja palav) ja aknast paistab ilus panoraamvaade Mustale merele ja pääsukeste paarike käib hommikuti mu rõduserval oma esimesi jutuajamisi tegemas, siis teadmine siiajäämisest on ikkagi raske. Eesti ON armas.
Tööd on palju, jooksmist veel rohkem, sest kõiki nüansse ma tööst veel ei tea ja seepärast arvan, et on ka liiga palju mõttetuid liigutusi, mida ma praegu veel teen.
Niih. Esimese nädalaga olen kümmekond kilo alla võtnud ja selga päevitanud täiest arvestatava valge T-särgi. Vesi meres on soe. Katsusin ühe korra näpuga. Rohkem ei jõudnud, sest jalatsite äravõtmiseks ei jätkunud aega. Kas see ka soolane on, ütlen juba järgmine kord, kui ma peaks mere äärde sattuma.
Homme õhtul peaks tekkima esimene vaba aeg, siis proovin natuke pikemalt kirjutada. Praegune tekst lihtsalt infoks, et ma olen veel elus ja pahaste turistide parved ei olegi mind veel koos naha ja karvadega ära söönud. Pigem on kõikide tuju hea. Mis tähendab, et VÄGA puusse pole ma oma esimese nädalaga vist pannudki.
Juba laupäevast kuulan enamuse ajast sellist muusikat. Mitte, et see erineks mu tavalisest rutiinist, aga siis teen seda juba selle muusika sünnimaal Bulgaarias. Tööotsinguid saatis edu ja nii jõuangi otsapidi Varnasse - Kuldsetele Liivadele.
Emotsioonid on laes. Positiivsed ja negatiivsed - mõlemad. Hea on üle pika aja tööle saada ja nii neetult raske on siit ära minna.
Tegelikult on neid M-e hoopis rohkem, mida tahtnuks siia kirja panna, aga lihtsalt ei viitsi. Ja kirjutan ma ka vaid kirjutamise pärast... Mark Oh ründab kõlaritest suhteliselt kuulatava muusikaga. Järeldus põhineb faktil, et naabrid veel seina taga ei laamenda. Teine võimalus on muidugi see, et ma lihtsalt ei kuule kolkimist läbi mütsuva muusika. Aga keegi ei käsigi rütmis taguda...
Rekordkogus kohvi on sisse kallatud täna - 11 pooleliitrist kruusi, aga ikka vaatan igatsevalt pliidi poole, et ka minna 12ndat tegema. Vist lähen. Kohv peaks ergastama, aga mida rohkem ma joon, seda tuimemaks oleks läheb, ja seda vähem on lootust, et ma mingile normaalsele ideele tulen.
Tegelikult vahetasin menüüd ja tegin ühe kummelitee omale... Järsku on tee sees mingeid asju? Hmm...
Mõttetus... Filosoofia mõttetus oli tänaseks mõtteaineks, aga eriti kaugele ma sellega ei jõudnud. Hakkasin vaagima hoopis filosoofide vaimse jõu üle ja eksisin nendesse võimalustesse ära. Mida rohkem elu üle mõelda, seda vähem mõtet näib sel olevat. Kaovad ära kõik need majad ja korterid ja ilusad autod ja kõrgepalgalised töökohad, mille nimel on harjutud igapäevaselt rabelema; kaovad eesmärgid, kuhu liikuda, sest nende tähtsusetus lööb mõistmises esiti hinge kinni. Ja mille nimel siis üldse? Laste ja pere pärast? Hmm - hakkasin mõtlema ning lastest ja perest võiks isegi pikemalt kirjutada, kui tekib tunne, et käsi natuke vabamalt lippab...
Täna seda lippamist igatahes kohe üldse ei ole. Ja mõtteid ka eriti mitte.
Hetkel tuli idee, et poodides võiks toidukaupade kõrval olla ka mõtete riiul, kust siis saaks tunnihinnaga mõtteid osta... Normaalsete mõtete reas oleks argised, majanduslikud, puhkeajaga seotud, perekondlikud ja spordimõtted. Vanust tõestava dokumendi esitamine tagaks juurdepääsu seksuaalsetele mõtetele; erialased kutsetunnistused oleks näiteks kirjanduslike, poeetiliste, füüsikaliste jne mõtete jaoks. Siis oleks veel ebanormaalsed (normaalsus ei saa eksisteerida ilma ebanormaalsuseta) mõtted - loodetavasti minutihinnaga - nagu enese- ja teistetapjalikud, depressiivsed, agressiivsed jne ideed, sealhulgas parteipileti ettenäitamisel ka poliitilised mõttearendused. Ja eluhinnaga saaks elu mõtte, aga seda müüakse vaid eriti tugevatele inimestele.
Praegu aga sellist poodi ei ole ja nii ei ole ka mõtteid.
Spordikott on juba pestud, valmis järjekordseks maailmarännuks. Kuivab praegu teine rõdul toolil, kirub siinset niisket ilma ja meenutab paremaid aegu.
Aga kott on lahe. Vanust teisel juba üle üheteist aasta. Oma rändurikarjääri alustas ta juba teisel nädalal peale poest väljumist, võttes sõbra õlal suuna Milaanosse, kus aitas oma olemasoluga kaasa ka sõbra edukalt alanud modellikarjäärile.
Tagasi Eestisse jõudes ei saanud see Reps kaua kodumaist õhku nautida. Juba kahe kuu pärast vedasin ma Repsi läbi-Euroopalisele hääletamisretkele, kus kott mängis kord padja, kord teki austavat rolli. Eriti meeldis Repsile Ungari ja Budapest, sest seal avanes talle võimalus minuga koos peaaegu igale fotole jääda.
Pärast Euroopat sai kotist mõneks ajaks saatja mu nooremale vennale, kes oma rahvatantsuoskusele toetudes sai samuti palju reisida.
Kotti tagasi enda valdusesse saades - vist neli aastat tagasi - hakkasin teda taas reisimisega harjutama. Alul väikesed siseriiklikud reisid, siis juba ülelahe- ja ülemeresõidud. Ja lõpuks - eelmisel suvel - happy-happy-happy! Reps sai esimest korda lennukiga lennata. Paanitses teine küll viimasel ööl enne sõitu, aga Repsi sünnile eelnenud kogemustele toetudes sain ta siiski maha rahustada ja Corful pagasiruumist väljudes oli kotil juba naeratus kõrvuni. Siin siis naeratav Reps :)
Kreekast naasnuna otsustasime kahekesi ette võtta väikese nostalgiahõngulise reisi kümne aasta tagustele radadele. Budapestis Elisabethi sillal poseerides olid meil mõlemal vist elu suurimad naeratused.
Sügisel Eestis taas kanda kinnitades aitas Reps oma olemasolu ning kindla sõprusega kaasa ühe väga erilise Muinasjutu sünnile ja arengule, toetades mind igal võimalikul ja võimatul juhul.
Nüüd ootabki see hea ja armas sõber laupäeva, et saaks taas reisile... Taas maailma vallutama!
Võimalik, et ma olen juba selle bändi nime kasutanud oma blogi kirjete pealkirjas. Aga see on seda väärt... Täna olen ühe konkreetse loo võimuses. "Now And Then". Misipärast läheb see lugu tänase olekuga kõige paremini kokku. Ja samas on see ka lugu, mida ma võin kuulata igal suvalisel hetkel. Seega hää teine.
Praegu seda albumit kuulates meenub mulle, et just selle plaadi nimilugu on see, mis aastat üheksa tagasi mu tähelepanu sellele grupile üldse tõmbas... Ka mõnsa... Ja nii, nii hästi sobib see muusika ka mu kõige lemmikumasse söögikohta pealinnas - Peppersacki :)
Pea on aga mõtteid täis. Lubadus poliitikast mitte kirjutada võtab aga ära enamuse teemadest, millest tahaksin rääkida... Ja nii ma soningi siin muusikast.
Sel nädalal tuleb langetada otsus Bulgaaria osas... Hiljemalt neljapäevaks... Nagu mulle täna telefonis öeldi.
Tahan väga.
Ja väga ei taha.
Tahan olla siin ja olla elus. Seal oleks vaid töö, aga - krt! - raha on vaja.
***
Panen siia ülesse ka oma esimese ametliku artikli :) Mis läks nö proovitööks ühte ajalehte.
***
Töötukoormus teeb tigedaks
„Mitu korda me seda ütlema peame, et pange uks kinni! Me ise kutsume teid,“ vastab tülpinud ja tigeda häälega konsultant, kui järjekordne töötu Eesti Töötukassa Tallinna büroo kabinetiukse vahelt pea sisse pistab.
Noomidasaanu, noor ja hästiriietatud naisterahvas, põrkab ehmunult tagasi ja vaatab punastades ringi, nähes sel hetkel vaid teiste töökaotanute ja –otsijate halvustavaid pilke. Olles kõik vajalikud ankeedid ära täitnud, öeldi talle vastuvõtulauast kabineti number, milles töötab tema tulevane konsultant, ja paluti sinna minna. Värskelt koondatut uksel tabav tervitus tekitab aga soovi Töötukassast ja kõigist sealviibijaist võimalikult kaugele joosta. Raske olukord sunnib naise siiski paigale jääma ja ta istub pingile, soovides sel hetkel täiesti nähtamatu olla.
Mõni minut hiljem kabinetiust avava Veiko (38) osaks saab veelgi jäisem väljasaatmine. „Tuju on rikutud,“ ütleb mees, kes on juba neljandat korda Töötukassas. „Kord kuus tuleb siin kohal käia ja iga korraga läheb asi hullemaks.“ Veiko kaotas töö pool aastat tagasi ja on siiani püüdnud edutult uut leida. Kuigi töökogemust on tal oma erialal – remondilukksepp – rohkem kui kaheksa aastat, siis töökaotuse põhjus – tüli endise tööandjaga – on raskendanud uue töö leidmist praegusel niigi raskel tööturul. Konsultatsioonid on tema arvates mõttetud, sest mingit kasu Veiko neist saanud ei ole; pigem peab ta siinkäimist täielikuks ajaraiskamiseks. Käia on aga vaja, et kätte saada töötutoetus. Konsultantide suhtumine jätab Veiko arvates kõvasti soovida. „Selle peale tahaks kohe nad pikalt saata.“
End igakuiselt kohtumiselt lahkuma sättival Katariinal (28) on teistsugune arvamus. Kolm kuud tagasi ostujuhi kohalt koondatud kõrgharidusega naine ei kiida sellist järsku pealehüppamist küll heaks, sest peaaegu iga ukseavaja paotab ust esimest korda ega tea midagi varasematest hoiatustest, aga ometi püüab Katariina ka töötajaid mõista.
„Mõnes mõttes tunnen Töötukassa naistele kaasagi, sest ligimesearmastus on ilmselt ainus motiveeriv argument selles töös,“ räägib naine. „Järjekordades on neid, kes tõesti tulevad suures mures ja väga raskes olukorras abi otsima, kuid ka selliseid, kes haisevad siin koridorides iga kuu korra, et riigilt saadavat toetust välja nõuda, tegemata ise midagi selleks, et tööd leida. Lõputud järjekorradpanevad ka tugevaimaid tülpimust tundma ja kurja häält tegema. Samas igaüks – olgu siis umbkeelne või hariduseta või ka mõlemat korraga – ootab abi, kaastunnet ja lahendust võimatuna näivale olukorrale. Ametnikud on aga ju samuti inimesed. Olen nendega solidaarselt masendunud, väsinud ja kurb!“
Kui püüda küsitleda Töötukassa töövahenduskonsultante, saab igalt poolt sama vastuse - aega ei ole. Kõik töötutega tegelevad ametnikud on tööga hõivatud ning uste taga on kümned inimesed ootamas oma hetke, mil neid sisse kutsutakse.
Eesti Töötukassa Tallinna ja Harjumaa osakonna juhataja Siim Sarapuu ei kiida töötajate sellist käitumist heaks. „Hea klienditeenindaja peab säilitama professionaalse suhtumise igas olukorras.“ Siiski on olukord võrreldes sügisega juba paremaks muutunud. Hiljuti tööle asunud ametnike hulgas on palju neid, kes ise alles mõned kuud tagasi töötuna arvel olid ja teavad tänu sellele ka koridorides toimuvast, suutes seeläbi saavutada parema kontakti abivajajatega.
Viimase aastaga on töötute arv kasvanud 4,7 korda. „Hetkel on igal juhtumikorraldajal või konsultandil vaja tööd teha keskmiselt 800 inimesega kuus,“ vastab Sarapuu küsimusele ametnike töökoormuse kohta, mida ta peab kindlasti liiga suureks. Praeguses ruumipuuduses ei ole uusi inimesi kuhugi paigutada ja Sarapuu arvab, et septembris ees ootav laienemine aitab kindlasti nende poolt pakutava teenuse kvaliteeti parandada.
Samuti koondatud, ent praeguseks juba uue töökoha leidnud Iiris (35) meenutab oma viietunnist ootamist samadel pinkidel samuti kerge ebameeldivusega, kuid ei tee ametnikele ühtegi etteheidet. „Pigem võiksid inimesed enda käitumist parandada. Paljud neist ei suuda ka viiendaks visiidiks kõiki vajalikke dokumente tuua. Ühe sellise karjumist oli isegi läbi suletud ukse kuulda. Samas teevad need ametnikud oma tööd edasi ja kõigist probleemsetest inimestest hoolimata ka kiiresti.“
„Tahate eest leida alati naeratavaid ametnikke – palgake üliinimesed!“ jääb kõlama Katariinalt kuuldud lause.
***
(Järelmärkused)
Kusjuures takkajärgi vaadates on hästi näha, et ajakirjanduslikust tekstist on asi jummalast kaugel. Mida iganes ma ka seda kirjutades endast arvasin :D Peab ikka otsapidi Bulgaariasse sukelduma, ei pea vähemalt kohaliku lugejaskonna ees häbi tundma... Seal võin kirjutada, mida iganes ilma, et keegi sellest sõnakestki aru saaks...
Mõtteid on viimaste päevade jooksul nii palju kogunenud, aga mingil põhjusel ei ole ma neid üldse kirja pannud. Ja praegu ongi käes hetk, kui kõik see segadus on peas nii suureks kasvanud, et haarasin siiski klaviatuuri järele.
Taustaks mängib hetkel The Knack'i lugu "My Cherona" - midagi mu venna vana arvuti playlist'ist. Ja tundub, et panen veel paariks korraks mängima, sest mingil imelikul kombel aitab see kajastada mu tuju praegusel ajahetkel. Mitte, et ma ise teaks, milline mu tuju on. Mitte hea. Tegelikult just seepärast hakkasingi kirjutama, sest varemgi on kirjutamine mu mõtteid positiivsemaks kallutanud.
Esiteks - sain oma prooviartikli valmis pärast väikest ümbertöötamist ja veel ühte intervjuud. Aga pärast selle ära saatmist ja telefonikõnet intervjueeritavalt hakkasin mõtlema asjadele, millele siiani tähelepanu pöörata ei osanud. Kas just kõik mu tulevased kirjutised, aga vähemalt osad neist kindlasti hakkavad inimestele probleeme tekitama. Ja selle prooviartikliga töötades sain sellest ka esimese kogemuse - võib juhtuda, et keegi peab hakkama oma käitumist ametlikus seletuskirjas selgitama. Lugu looks, ent see ei ole minu eesmärk - kui ma saan selle töö, siis tuleb vist harjuda sellega, et minu töö võib kellelegi halba teha. Damned! - ma ei ole kindel, et ma sellega harjuda tahaksin.
Positiivne oli muidugi artikli enda valmimislugu, kus sai näha ka osakest sellest ametlikust suhtlusest, mis ajakirjaniku elus vist väga igapäevane asi on. Lähed kusagile kohale ja siis teatakse juba, et sa oled sellest ja sellest kohast ning arvestatakse sinuga enam kui tavalise läbijalutajaga, sest sinu võimuses on mängida selle asutuse/firma imago'ga. Toniseeriv süst egole :)
(Siiani kirjutatu valmis esmaspäeva õhtul, aga mingil väga olulisel põhjusel jäi see lõpuni kirjutamata. Pärast järgnevat hakkab siis tänane tekst tulema...)
On siis reede pärastlõuna ja ma mõtisklen siin arvuti taga oma võimalikele tulevikuvariantidele. Üks neist on omamoodi seotud ka selle üleslaetud videoga. Kui videos nähtu on filmitud Must mere ääres Varnas, siis hetkel eksisteerib täiesti reaalne võimalus järgmiseks laupäevaks seal kohal olla. Nimelt sain eile peaaegu kindla tööpakkumise minna Bulgaariasse reisisaatjaks. Kui otsustan positiivselt, siis esmaspäeval või teisipäeval saaks lepingule alla kirjutada ja järgmisel laupäeval läheks lennuk nagu viuhti! minema.
Seepärast ongi natu naljakas mõelda, et järsku mitte ilmaasjata ei hakanud see bulgaaria muusika mulle kuu aega tagasi meeldima. Väike enne :D
Aga otsuse, mida ja kas ja kuidas pean ma pühapäevaks ära tegema. Seega tuleb kaks päeva täitsa pingelist mõtlemist, sest eluga vaja kuidagi edasi liikuda. Suund tuleb vaid õige valida.
See see kõige raskem ongi...
Aga Bulgaaria on lahe. Ka siis, kui ma sinna ei lähe...
