Öko-möko-vaktsiinifoobia teaduseeitus

Orjastamine ravimisfirmade poolt. Sõltuvus suurtest kontsernidest. Raha väljakäimine millegi eest, mida pole tarvis. Selliseid vabandusi-põhjendusi-selgitusi, miks peaks oma lapsed vaktsiinidest ilma jätma, on tohutult. Ja öeldagu, mida tahes, on tegu järjekorde näitega, kuidas kõigile kättesaadav internet toob kõige muuga kaasa ka teaduslikust vaatenurgast täiesti idiootlikke mõtteheietusi millegi kahjulikkusest inimesele inimestelt, kes on oma kooli- ja vabal ajal teaduseteemaliste vestluste ajal maganud või on siis porgandinärimine vähese tähelepanu täielikult endasse haaranud.

Tänase kirjutamismõtte aluseks siis Ekspressis ilmunud lugu "Ökovanemad esitavad lasteaedadele pööraseid nõudmisi", millele järgnev kommenaatriumivaidlus jõudis välja ka vaktsiinide ja teiste terevisefanaatikute "teadlikele" väidetele.

Ökoinimesed ja veganid kuuluvad küll nii erinevatesse kategooriatesse, et neist peab kirjutama pikemalt, aga täna peatuksin ehk hetkeks ühel mõne aasta tagusel tuntul vaktsiinieitamis pretsedendil.

Saksa bioloog, doktor Stefan Lanka, väitis, et leetrid ei ole viiruslik haigus ning on oma loomult puhtalt psühhosomaatiline. Jah, seesama haigus, mis alles mõned kuud tagasi tekitas USAs laialdase epideemia ning sai alguse vaktsiinide toimet eitavate inimeste kogukonnast. Ja "psühhosomaatiline" on iseenesest väljend, millega püütakse selgitada kõike, mille kohta normaalsed, teaduslikult põhjendatud faktid puuduvad. See on minu arvamus ja see on tõenäoliselt vale arvamus - isiklikel põhjustel mulle see väljenda aga ei meeldi. See selleks.

Hoolimata targast ja viisakast välismuljest võib ka doktorikraadi omav
inimene (pildil doktor Stefan Lanka) olla täielik idioot ja teaduslike
faktide eitaja.

Stefan Lanka, kes on Saksamaal tuntud ka kui vaktsineerimisvastaste kampaaniate korraldaja on tuntud ka selle poolest, et ei usu, et AIDS on põhjustatud HIV-viirusest. (Palju õnne, "doktor"!).

Viimata ise läbi ühtegi teaduslikku uuringut, esitas ta 2011. aastal oma veebisaidil siiski väljakutse, pakkudes 100 000 € sellele, kes suudab teaduslikult tõestada, et leetrid on viiruslik haigus. Kui saksa arst David Barden esitas suure koguse teaduslikke tõendeid erinevatest meditsiinilistest uuringutest, eitas Lanka neid tõendeid ja see viis mõlemad osapooled kohtusse. Kohtuotsuse põhjal olid tõendid piisavad ning Lanka oli sunnitud veebilehel lubatud summa välja maksma.

Mis on loo moraal?

Lihtne. Idioot, kes levitas oma veendumustel (ja ehk ka kontsernidevastasel maailmavaatel) põhinevaid vaateid isegi kampaaniate korras, pääses vaid 100 000 € maksmisega. Kui palju on aga neid, kes selliste, teaduslike tõestustega vastavuses mitte olevate hüüdlausetega kaasa lähevad? Need kaasaminejad ei pääse kahjuks ainult rahalise kaotusega - nemad ja eelkõige nende lapsed, kellel pole veel võimu oma vanemate tahtlikul idiootsusel rajanevaid põhimõtteid ümber vaielda, nemad maksavad oma tervise ning kahjuks mõnikord ka oma eluga.

Inimesed võiksid ühe korra oma konspiratsiooniteooriatest välja ronida ja leppida tõsiasjaga, et teaduslik fakt ei ole arvamus, vaid fakt.

Mõistlikkus jätkub (kummaline)

Eilne päev läks keskkonnale mõeldes ja Kuulutajat kokku pannes ja võib-olla eilse järelkajana otsustasin ma lihtsalt huvist seda keskkonnateemat natuke edasi uurida. Mind ajab see eile kirjeldatud eitamine ikka päris närvi :)

Üks kohtadest, kust võib alati huvitavat informatsiooni leida, on NASA koduleht ning täna oma nina sinna pistes leidsin kohe ka eilse teemaga kokku mineva artikli, mis avaldatud 19. märtsil.

Nimelt tegi loodu sel aastal rekordi. Kahjuks negatiivse. Nimelt alates 1979. aastast, kui satelliitide abil on jälgitud Arktika jää kasvu ja kahanemist vastavalt aastaaegadel, oli käesoleval talvel Arktika jäätumine rekordiliselt madal.

Pildil 2015. aasta maksimum võrrelduna 1979-2014 aastate keskmise
maksmimumiga (märgistatud kollasega).
Fotod pärit NASA Goddardi Kosmoselendude keskuse lehelt. 

Käesoleva aasta jäätumise maksimum 25. veebruaril.

Goddardi Kosmoselendude keskuses töötav Walt Meier, merejääd ja jäätumist uuriv teadlane, räägib, et talvine maksimum pole siiski nii oluline näitaja kui suvine miinimum.

"Teaduslikult võttes ei ole aastane maksimum nii huvitav kui miinimum. Maksimum on suuresti mõjutatud ilmast ja me näema vaid õhukese jää kadumist; sellise jää, mis sulab suvel nagunii ja millest ei saa püsiva jääkatte osa.

Seevastu aga - kui väheneb suvine jääkatte ulatus, siis on see märk püsiva, paksu jää kadumisest, ning see on pearem indikaator kliima soojenemise kohta."

 Vähem kui aasta tagasi avaldatud uuringut kajastav kirjutis teeb püsijää kohta aga mõtlevapaneva tähelepaneku (mida kõik kliimasoojenemise eitajad või skeptikud võiksid lugeda):

"Kuigi talvise jää ulatus on seni kõikuv, siis satelliidid ja kohapealsed vaatlusandmed näitavad, et järjest vähem on mitmeaastast ja rohkem hooajalist jääd."

***
Aga nüüd hakkas tööl kiire aeg ja pean kirjutamist uuel teemal jätkama hiljem.

See ya!

Natukene teadlikumalt...

Mõnikord teeb maailm tuju heaks, teinekord teeb inimeste lollus. Kahjuks on viimane aga selline kurbusega seotud tuju, kus enam ei teagi, kas abitusest naerda või nutta.

USAst

Üks mu lemmikuid, astrofüüsik Neil deGrasse Tyson, avaldas mõni aeg tagasi arvamust Florida, sealsete poliitikute ja inimeste kohta. Teemaks climate change - kliimamuutus.

Neil deGrasse Tyson.

Nimelt on Florida ametiasutustes väidetavalt keelatud avalikult globaalsest kliima soojenemisest rääkida. Florida kuberner Rick Scott on öelnud, et ei ole veendunud soojenemise toimumises ning kahjuks oli teemast möödunud valimiste kestel saanud ka osa valimisplatvormidest. Ja märtsi alguses (käesoleval aastal) avaldati raport, milles toodi välja, et paljude Florida Keskkonnakaitseameti töötajate sõnul oli isegi selles ametis kirjutamata reegel, et kliima soojenemist jututeemaks võtta ei tohi.

Natuke irooniline oleks muidugi näpuga haavas surkida ja küsida, et kui mitte Keskkonnaametis, siis kus veel peaks sellistest teemadest rääkima?

Nimetatud raportit kommenteerides ütles Tyson õige mõtte:

 "Ma ei süüdista selle neetud asja pärast poliitikuid, sest meie hääletasime nad oma kohtatele. Ma süüdistan valijaid." - “I don’t blame the politicians for a damn thing because we vote for the politicians,” he said. “I blame the electorate.”

Kurb, et niivõrd palju on veel ignorantsust ja mahasalgamist riigis, mis on üks suurimaid süsihappegaasi allikaid; kurb, et ei võeta vastutust tuleviku eest, mis jäetakse enda lastele; kurb, et seda ei tehta sageli vaid põhjusel, et teaduslikud vaated ja arusaamad lähevad konflikti inimeste usuliste vaadetega. Kurb, et on veel nii palju inimesi (mitte ainult USA's), kes seavad usu kõrgemale ja tähtsamaks teadusest.

Austraaliast

Samal ajal maailma kuklapoolele minnes on tore tõdeda, et mitte kõikides riikides ei valitse ignorantne suhtumine kogu maailma puudutavasse probleemi. Laupäeval avalikustas Austraalia peaminister Tony Abbott 35 aastat kestva plaani kaitsmaks Suurt Vallrahu sattumaks World Heritage ohustatud kohtade nimekirja.

Suur Vallrahu

Suur Vallrahu - maailma suurim korallide koloonia - võib ookeani juba paarikraadise temperatuuritõusu juures kaotada 90 protsenti korallkattest, nagu selgus möödunud aasta jaanuaris avaldatud uuringust. Lisaks süsihappegaaside poolt põhjustatud kasvuhooneefektile ohustavad Suurt Vallrahu ka põllumajandustegevuse heitveed.

Õnneks on vastu võetud otsus eraldada küllaltki suured summad looduslikult kauni ja huvitava koha kadumise ärahoidmiseks ning täiendavate, täpsemate uuringute tegemiseks.

Siiski ei ole ka Austraalias kõik nii roosiline. Kui probleemile natuke laiemalt vaadata, siis tegelikult on Austraalia üks suurimaid kivisöe kaevandajaid maailmas. Sealsamas vallrahu juures asuvas Queenslandis on kavas avada üheksa uut kivisöekaevandust, mille aastane väljalase hakkaks aastas tootma umbkaudu 705 millionit tonni süsihappegaasi.

Samuti on Queenslandi osariik sõlminud hiljuti lepingu Suure Vallrahu lähedal asuva kivisöe sadama laiendamiseks, mis teadlaste sõnul kahjustab vallrahu jäädavalt.

Seega - ühelt poolt plaanid looduse säästmiseks, teiselt aga teod, mis seda aina enam kahjustavad. Siiski on valitsusepoolne probleemi tunnistamine ja selle leevendamise suunas konkreetsete sammude tegemine positiivsem, kui USAs nii laialdaselt ettetulev eitamine.

Eestist

Meil on jälle kurat teab, mis ilm. Hommikul sajab lund, nüüd on päike ja mina kirjutan mingil täiesti arusaamatul põhjusel keskkonnast.

Palju õnne!

Tõlkes kadunud (mitte film)

Tõlkimine on keeruline. Olen mingil ajajärgul oma elus püüdnud enda kirjutatud tekste teistesse keeltesse tõlkida. Olgu - neid keeli pole palju, vene ja inglise keel on siiani ainsad olnud ja ega lähiajal vist neid juurde ka tule. Aga ikkagi.

Tõlkimine on keeruline.

Tänapäeval on see natukene lihtsam, sest igasuguste vidinate, äppide ja veebilehtedega on võimalik saada tõlkimise aluseks juba VÄGA must tõlge. See tuleb küll VÄGA kriitilise pilguga üle vaadata, aga aitab see kindlasti. Kasvõi kõrvalaknas avatuna olles aitab selline must tekst teinekord meelde tuletada keele- või sõrmeotsale takerdunud sõna. Sellised tean-kindlasti-aga-kurat-ei-tule-kohe-välja-sõnad on varasematel aegades muidu sujuvale tõlkimisele teinekord päris korralikke pidureid pannud.

Tõlkimine on keeruline.

Seda veel eriti tehnoloogia jaoks.

Miks ma seda tõlkimisteemat üldse puudutan? Möödunud õhtul, kui pimedas toas und ei tulnud - jah, blogimine ei aidanud -, uurisin ma oma telefoni erinevaid eelinstalleeritud vidinaid ja avasin Google Keep'i. Ja mitte, et see vidin mu tähelepanu oleks kõitnud, aga ma hakkasin lihtsalt katsetama, kas ma saan teha märkmeid lihtsalt rääkides.

Saan.

Ainult positiivseid.

Avastasin nimelt, et mu telefon ja/või selle tõlkevidin on ääretult optimistlik. Kuna eilne tuju ei olnud parim, siis tulid ka proovilaused sellised suht tumedad. Kui ma aga neid peale salvestamist vaatasin, oli Xperia need laused hoopis positiivsemalt üles tähendanud ning ausalt - see muutis ka minu tuju paremaks.

Tõlkes kadunud: paha tuju ja halvad mõtted. Asemele saadud: mõnus meeleolu, mis kestab siiani.

Toon siia ka paar näidet, kuidas mu telefon otsustas ignoreerida mu negatiivset meeleolu ja pani märkmetesse kirja hoopis positiivsed mõtted :)

Minu lause: "Life seems so miserable"

Xperia arvamus asjast: "life seems so desirable"

Minu lause: "Fucking news - love sucks"

Xperia nägemus: "gnews love to all" loe: good news - love to all

Ekraanitõmmis eilsest vestlusest telefoniga.

Seega: kui tuju ikka väga madalseisus, siis tuleb võtta telefon, öelda sinna oma negatiivsed mõtted, ning elukogenud tehnoloogia näitab sulle kohe, milliseid mõtteid sa tegelikult mõtlema peaks, et ennast paremini tunda. Aitab hästi.

Siis, kui pime saabub...

Siis kui pime saabub, on tavaliselt aeg magama minna. Kordasin seda mõtet oma sisemisele rahutusele, mis uinuda ei lasknud ning kõikvõimalikke lolle stsenaariumeid mu silmalaugude sisepooltele manas.

"Damn you! Miks??? Miks ei võiks täna tulla sama kerge ja lahe uni nagu mõned päevad tagasi, kui öö otsa sain olla osaline Kiirete ja Vihaste sarja üheksandas osas, mille tegevus toimus miskipärast Hispaanias, kus ei olnud Vin Dieselit ja üldse kedagi praegusest meeskonnast ja kus autodeks olid Honda Preluded ja Civicud - mis siis, et kergelt tuunitud - ja kus ei toimunud ühtegi korralikku dräägi või oot - tegelikult üks osaline ikka oli vanast meeskonnast, see Han, jaapanlane, kes Tokyo Driftis surma sai ja kuuenda osa lõpus kah? Miks ei võiks täna selline rahulik ja tore öö tulla, aga on mingi neetud ärevus sees? Ole sa neetud, rahutus!"

Peale sellist, aga tunduvalt pikemat dialoogi endas möllavate mässuliste mõtetega ajasin end voodist välja, tegin koerale selgeks, et ma ei tõusnud selleks, et temaga välja minna, millest Käti muidugi aru ei saanud ja mispärast ma ikka käisin temaga väljas; peale seda tulin istusin arvutisse ning hakkasin uurima, mida huvitavat maailmas toimub.

Facebooki tellimuste nimekiri ütleb nii mõndagi inimese ja tema huvide ja arvamuste kohta. See, et ma tihti Playboy linke edasi jagan, see mitte - lihtsalt Playboy postitab üsna sageli häid asju, mis tuju parandavad ning sarkasmi toidavad.

See, et mu seinal on aga Telegrami artikkel järjekordse "vilepuhujaga", kes arvab teadvat kõike UFOdest ja mahavaikitud kosmoselaevadest ja kelle sõnade järgi "...sealjuures Saturni rõngad pidid olema üks huvitavamaid kohti, mida külastada."... hmm...

Kindlasti - ma hakkan kohe minema.

Teisalt - ma just mõned päevad tagasi kirjutasin oma kunagisest ulmejutust (Vana kaustiku märkmed) ja seal kirjeldatud Saturni rõngaste teooriast nagu oleks rõngad vaid valgusmäng - hologramm millegi varjamiseks. Minu ulmeloos asus Saturni rõngastel inimestele vaenulike tulnukate sõjaväebaas, tulnukad ise olid pärit Altairilt, mis asub pea 17 valgusaasta kaugusel.

Seepärast ajaski muigama Telegramist pärit "ufospetsi" soovitus seada Saturni rõngad oma võimalike puhkusesihtkohtade nimistusse.

Saturni rõngad on ilusad, ma olen nõus. Kaugelt vaadates. Lähedalt saab kive vaadata ka Põhja-Eesti rannikul. ...hmm... Äkki on see "ufospets" kätte saanud minu jutukese põrandaalused koopia ning võtnud seda teooriat tõe pähe? Don't be fool!

2010. aastal Cassini Orbiteri poolt tehtud foto Saturnist. Keda huvitab, siis
võib pildi alla tõmmata. See on hea resolutsiooniga ning Vikipeedias märkega 'avalik omand'.

Kaheksandas klassis oli seda juttu igavusest hea kirjutada, aga kokkulangevus reaalsusega on võimatu. Jah, ma ei usu seda ühisteadvuse jura, mille kohaselt me võime saada infokilde tulevikust, kõrgemalt, kusagilt... Mis iganes - ei usu, ei ole fakte. Aga tagasi jutukese juurde - see oli kirjutatud lapse poolt ja praegu natukene teadlikuma mõistusega kirjutatud analüüsides on seal teoorias mitu suurt loogilist viga:

1. Ma ei kujutanud toona õigesti ette Saturni rõngaste tegelikke mastaape. Saturni enda diameeter on kümme korda suurem Maa omast. Rõngaste pindala - juhul, kui tegemist oleks sõjaväebaasi ehituseks tarviliku monoliitse elemendiga - on üüratu. Loogiliselt võttes - mis kuradi sõjavägi see on, millele on tarvis nii suurt baasi?
2. Tulnukad ise, kes selle nö baasi ehitasid, kui need tulnukad olid nii kõrgelt arenenud, et sellist üüratut baasi ehitada, siis kas tõesti oleme inimestena planeedil Maa nii hirmuäratavad, et meie ründamiseks on vaja nii suurt väekontingenti?
3. Loogiliselt võttes - kui kusagilt Altairilt tulekski tulnukad, kellel on tehnoloogia ja oskused tulla 17 valgusaasta kauguselt siia Päikesesüsteemi ja ümber Saturni rajada hiiglaslik tehisobjekt, siis tõenäoliselt on neil seda tehnoloogiat ja oskuseid ka nii palju, et seda üüratut objekti polegi vaja ehitada ning nad võivad lihtsalt Maale maanduda ja ... khm... köhatada.

Aga tõenäosus, et selliseid tulnukaid, kes sellist asja teha tahaksid, üldse eksisteerib, on olematult väike. Hoopis tõenäolisem on see, et eksisteerib tulnukaid, kellel on nii tehnoloogia kui teadmised kõige eelneva jaoks, aga kelle intelligents on samaväärselt kõrgem ka osas, mis puudutab puutinlikku tähtedevahelist poliitikat---

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, kui blogisse tulin; ei tahtnud jälle enda kirjutatust kirjutada. Tahtsin lihtsalt öelda, et Telegram suurelt võttes sucks ning ainus põhjus, miks see seni mu näoraamatu uudisvoos on, peitub tõsiasjas, et vahel harva saab Telegrami artiklite all ka tõsisemaid teaduslikke või filosoofilisi väitluseid pidada. Või lihtsalt ironiseerida, kui halvem tuju või eriti tobedad arvamused...

Mis mulle veel siis pimedas öös vastu vaatab?

Silmad. Ei - silm... Minu enda silm minu eelmisest ja nõmedast postitusest siin blogis. Ma olen ikka vahel loll küll.

Ei - proovin uuesti magada enne, kui jälle lolliks lähen...

Hullunud paberimäärija

Kui terve nädalavahetus arvuti taga veeta ja mitte millegi muuga tegeleda, siis võib tõesti hulluks minna. Mingi hetk tagasi ma juba arvasin, et töötamine ja töö on lahe ning tegin isegi sellekohase postituse näoraamatusse. Haige! Hmm... Kuigi mulle meeldib arvuti taga nokitseda, siis tegemist sotsiaalselt ühe kahjulikuma tegevusega üldse.

...ja kurat, nüüd hakkas jälle lund sadama... kas eilsest õhtust juba ei piisanud?!...

Hull tööd tegemas....

Selline on siis hullu paberimäärija pilk, kui ta koolitusmaterjale küljendab/kujundab ning arvab, et töö on lahe, et töö tegi ahvist inimese. Pigem võiks seda pilku vaadates arvata, et asi liigub tagasi ahvide suunas, aga ei - ikka peab mingeid illusioone töö osas looma. Sealjuures veel nii tugevalt:

Jah - selliseid "inspireerivaid" asjakesi teen ma siis, kui peatöö valmis.

Tegelikult võiks aega ju kuidagi mõistlikumalt sisustada, aga

... kurat, et see lumi maha tuli/tuleb...

Plaanis oli Kätiga teha pikem jalutuskäik Kadrinasse ja tagasi, ent sellise ilmaga ei taha koeragi välja viia, endast sellise pika distantsi puhul ei hakka üldse rääkimagi.

Iga oksaraag on puhas rõõm - oleks endal ka nii lihtne!

Igatahes jama, kui plaanid ilma pärast sassi lähevad ja siis ei jäägi muud üle, kui toas arvuti taga passida ja paberit määrida ja igasugust jama kirjutada...

Laupäevahommikune piirideta paber...

Ajasin habeme ära, peas ikka veel kummitamas sama mõttekäik, mis viimased kaks päeva - paber on reaalsusest vähemalt osaliselt parem. Reaalsuses on palju piire, mida paber ei tunne; paberile mõtteid kirjutades võid neist piiridest südamerahuga üle astuda, kartmata eriliselt suuri tagajärgi. Tavaliselt neid ei olegi - kui, ehk siis vaid mõne inimese solvumine, vihastumine või pahandamine välja arvata. Paber on koht, kus fantaasia võib lennata, olla vaba.

Mis on üldse fantaasia? Väljamõeldised, kujutlused... Mõtisklesin siin mõnda aega tagasi, et teadmised muudavad fantaasia olemust: väheste teadmiste puhul on enamjaolt tegu intuitiivse fantaasiaga, kuhu aegajalt eksivad ka ükssarvikud, päkapikud ja võlurid, teadmistepagasi suurenedes muutub fantaasia aga aina rohkem visiooniks, kus väljamõeldisi asendavad järjest enam ja enam loogikat järgivad mõtterajad, mis liiguvad meie ajast kaugemale tulevikku. Heaks näiteks on siinkohal jälle... Ei, ma ei hakka jälle oma lemmikkirjanikust jahuma...

Aga habe on aetud ja koer tahab välja.

Kuna Crazy K. Allike, lühendatult siis Käti, on veel üsna loll avalikus ruumis korralikuks käitumiseks, siis tuleb teda korralikult rihma otsas vedada. Siiski suudab ta hetkel, kui üle kolmveerandi mu tähelepanust on hõivatud telefonikõnega, näksata kingast üht möödajalutavad meesterahvast, kelle valuretseptorid ulatuvad vist kehast välja kingade sisse. Vähemalt nii võiks arvata tema röögatust kuuldes. Kui ehk tavaliselt tunneksin end sellises olukorras natuke süüdi ja püüaks koera kuidagi tema noorusega välja vabandada, siis selline ställõunilik näitlemisoskus ajab vaid naerma. Lõpetan kõne, süütan sigareti ja vaatan üle õla mehele otsa.

"Sõida seenele!" pole küll geniaalseim asi, mida ma sel hetkel välja mõelda suudaks, aga see ajab asja ära. Korralikult. Käitu vastupidiselt normidele ja inimesed satuvad segadusse. Aga ma ei tea - võib-olla helistab ta hiljem politseisse ja annab minu ja Käti kirjelduse. Palju õnne! Aitabki halli ja rutiinset argipäeva natukene värvikamaks muuta. Minule ainult halli varjunditest ei piisa.

Päike piilub pilvede tagant, aga külm on. Kevad võiks oma sooja kiiremini siia saata. Ja kurat, päike, miks pidid eile, selle päikesevarjutuse ajal nii hoolsalt end pilvede taga peitma?!

Kaks mutikest on vist üle pika aja kokku saanud ja arutavad maakonnauudiseid, blokeerides kõnnitee oma maitsetult riietatud paksude kehadega. Neist sõiduteed kasutades mööda manööverdades on arutluse all viimase Kuulutaja sisu ja selle juhtkirja suhtumine. Väljendid selle kohta on küll pehmemad, kui eile armsalt naabritüdrukult kuuldud küsimus jaburuse ja normaalsuse kohta. Ei tea, ei osanud vastata. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid päevi.

10 Trummi on hea mõte. Polegi enam kaua väljas käinud ja Wirmaga ei ole eriti häid kogemusi. Või on olnud viga seltskonnas. Uusi tutvuseid pole tulnud, isegi lühiajalisi mitte. Võtame aja maha, läheme joome mõned õlled, räägime üle muusika karjudes tavapärasest sügavamat, aga samal ajal ka kasutumat juttu, ning vaatame inimesi. Ehk on veel kedagi huvitavat seal? Vaatame. Võtame lihtsalt aja maha ja värvime oma õhtu hullumeelselt värviliseks.

"Ja niimoodi suhtudki enda maailma?!" Imestav küsimus kostus peale seda, kui olin suitsukoni sõrmenipsuga rentslisse saatnud.

"Mitte alati," vastan küsijale süngelt ja kõnnin edasi. Kui sada meetrit edasi jõudnuna avastan küsija ikka enda kõrvalt - ta oli ümber pööranud ja minuga kaasa kõndinud -, siis tundsin vajadust täiendavaks selgituseks. "Tavaliselt mu taskud haisevad konidest, mida ma endaga kaasa vean, kuni leian mõne üksiku prügikasti. Mul on reeglid."

"Koos eranditega, mis peaksid neid kinnitama," pomiseb kaaslane ja kirjutab samal ajal midagi oma märkmikusse. Pean hiljem temalt kirjutusvahendi küsima, sest sellist minu kogus päris kindlasti pole.

Vastutulev neiu tõstab kõnniteelt vaevaliselt pilgu, vaatab mind ja mu kaaslast ning karjatab.

"Mis sinu probleem on?" küsin oma kaaslaselt neiu reaktsiooni üle pead murdes, ise vaadeldes, kuidas karjataja elu jooksu tehes majade vahele kadus. Teadsin, et vähemalt mina küül nii halb välja ei näinud, et sellist põgenemist esile kutsuda. Minu kaaslasega olid teised lood.

"Probleemi, kui sellist ei ole, ma olen kõik vajaliku info kätte saanud, mida otsima tulin, aga on asju, millest ma seni aru ei saa."

"Nagu näiteks?" Panin uue suitsu ette ja pakkusin ka oma kaaslasele. Ta võttis sigareti ettevaatlikult vastu ja süütas minu ulatatud välgumihklist.

"Näiteks kasvõi... köhh... suitsetamine, aga... köhh...  see... köh-köhh... on pisiasi... köhh-köh-köhh... nagu alkoholgi... KÖHHH!" vastas kaaslane mõtlikult surnuaia väravat silmitsedes. Tegin oma ajusoppi märkuse, et oleks aeg juba temalt nime küsida, mitte teda ainult kaaslaseks mõelda. "Hoopis rohkem arusaamatust tekitab mulle aga Venemaa agressiivne poliitika praegu. Minu kalkulatsioonid näitavad, et Baltikum või Soome on järgmised kohad, mis Venemaa sõjalise agressiooni alla satuvad. Mida sa sellest arvad?"

"Idioote nagu Putin parandab vaid haud." Nüüd vaatasin mina surnuaia väravat. "Kas teil ei ole sääraseid probleeme? Ja muuseas - mis su nimi on?"

"Tiit olen ja selliseid probleeme meil tõesti ei ole - me kasutame mõistust. Kusjuures... " Tiit sügas jalgevahet ja vaatas mulle otsa. See oli üsna creepy! "Ma seni arvasin, et teie kasutate ka."

"Kus su laev on?"

Tiit irvitas. "Kas sa arvad, et kui tsivilisatsioon on tehnoloogiselt piisavalt kaugele arenenud, et sooritada tähtede- ja galaktikate vahelisi rännakuid, siis on need tsivilisatsioonid siiski piisavalt rumalad, et raisata meeletus koguses ressursse, mida vajab üks tähelaev selleks, et liikuda 40 tuhat valgusaastat, ja seda kõike vaid selleks, et viia üks vaatleja planeedile, mille tähtsus galaktikalises mastaabis on täiesti olematu?"

Tiit.

"Aga vaniljekohukesed on üsna head. Ma ei osanud siiani arvatagi, et vaniljet võiks söögina kasutada," muutus mu kaaslase hääl mõtlikuks. "Me oleme seda siiani ikka rohkem kütusena kasutanud."

"Mis iganes," kehitasin õlgu. "Kuidas sa aga siia said?"

"Kõige lähedasem vaste teie sõnavaras oleks vist teleporteerimine."

"Kasutades kvantfüüsikast tuntud põimseose-tehnoloogiat?" See oli teema, mida ma natuke teadsin.

"Ma olen üllatunud," vastas Tiit ning hele säde tema silmakoobastes muutus tumedamaks.

"Sest mul oli õigus?"

"Ei. Üllatunud, et te siiani arvate kvantfüüsikast ja selle võimalustest nii palju."

"See on tulevik."

"Meie jaoks minevik. Meie tsivilisatsiooni alguspäevil takerdusime ka meie pikaks ajaks kvantfüüsika seletamatutesse imedesse. Kolm tuhat aastat teie ajaarvestuse järgi raiskasime lootusele, et kvantfüüsika annab meie tsivilisatsioonile vajaliku arengutõuke. Kolm tuhat aastat enne, kui kvantfüüsika osutus selleks, mis see tegelikult on - jaburuseks, ja selle imed said lihtsalt mõttetuteks, kontrollimatuteks nähtusteks. Õnneks oli paralleelfüüsikat uuriv koolkond selleks ajaks suutnud õppida kontrollima aega ning me saime need häbistavad aastad ära kaotada."

"Hmm... Kui vana teie tsivilisatsioon siis on? Millal see alguse sai?"

"Eile."

"???"

"Nagu ma ütlesin, siis ma kontrollime aega. Forever in a day."

"Kas sa oled laksu all, Tiit?"

"Seda ka. Eelmine tüüp, kellele ma etteheite prügi mahaloopimise kohta tegin, pani karjudes minema, aga pillas spurtides maha paarkümmend grammi kanepit. Poole sellest olen ma juba ära söönud. Tahad ka?" ulatas Tiit mulle mini-grip kotikese rohelise puruga. Raputasin pead.

"Ma koera nähes ei tarvita."

"Muide, sina, kes sa ka ei oleks, miks sina mind ei karda? Ma näen ju teie jaoks üsna kohutav välja."

"Hais on tegelikult hullem kui välimus," vastasin tulnukat silmitsedes. Tiit hakkas naerma. Tänavale astunud pensionär pistis röökides plagama - miskipärast surnuaia poole. "Mul pole põhjust ju karta sind. Sa ei pääse paberilt välja hoolimata tõsiasjast, et paberil pole takistavaid piire."

"Huvitav dilemma..." jäi Tiit seisma. Kõndisin Kätiga edasi. "Kohtume veel," kuulsin selja tagant tema hüvastijättu.

"Mis iganes."

Vale süüde

Süüde on vale.

Veel mõned head aastad tagasi, kui ma juhtusin vaatama filme ja nägin neis pidžaamades magavaid täiskasvanuid, tundus see mulle nii vastuvõetamatu ja ebamugav. Miks vahetada keha vaba hingamine mingite kattematerjalide peale. Ja nüüd - nüüd ma magan ise nagu mingi f***ing joke! Habetunud, pool ööd koera voodist välja peksmas ja habetunud - WTF?!

Süüde on vale.

Vallimäe nõlval istudes ja hullunult ringikihutavat koera jälgides keerlevad pead mõtted edasisest päevast. Kõmpimine tööle, hiireralli kontorilaual, lõunaks koju näksima ja peni jooksutama, tagasi tööle, veel mõned tunnid hiiresoojendamist enne, kui leht trükki läheb, siis koju. Jälle koeraga välja, jälle sööma, korraks arvuti või raamatu taha, siis jälle koeraga välja ja siis võib juba vaikselt pikali visata.

Neetult inspireeriv!

Süüde on vale.

Töö juures suitsule minnes avastad, et majataguse parklas oli mingi fuck keset platsi viinapudeli kildudeks visanud. Heade mõtete linnast on Rakvere hetkel kaugel. Loodame, et peagi valmiv Tark Maja muudab olukorda.

Süüde on vale.

Mõtisklen vaikselt, millist visiitkaarti teha. Inglismaal sealseid asju ajades sai proovida mitmeid asju ja mõned tulid päris hästi välja. Süüde oli õigem, kuigi põhjust oli tegelikult vähem. Siiski oli võimalusi katsetada, vaadata uurida. Mõnikord isegi süttis.

Süüde on vale.

Praegu.

Ja kütuse juurdevooluga on probleeme - seda kas ei tule üldse või tuleb nii palju, et süüdet andes toimub vaid hetkeline plahvatus ja siis sureb mootor välja. Damned!

Siis ei olegi ju süüde vale.

Hoopis kütusepump jupsib.

Hommik ja sport

Koer kasvab ja toas ei taha enam olla. Õue minnes ei taha ta enam paigal või rihma otsas olla - minu liikumiskiirus ja tavaline distants häirib teda. Täna hommikul otsustasin siis, et panen end natukene sportlikumalt riidesse ja vaatan, kuidas Kätile kiirem liikumine meeldib.

Meeldis. Minule meeldis see, et hetkel veel olen suuteline temast kiiremini jooksma. Paar minutit. Ma olen ikka täiega loll, kui arvasin, et Rakvere vallimägi on peale mitmeaastast pausi jooksmises õige koht alustamiseks. Ei ole. Tappev on. Seega lasin koera peagi lahti ja lasin tal vabalt ringi liduda. Damn it! Peab end käsile võtma.

Usu jõud;

Mõnda aega tagasi peetud vestluses öeldi mulle lause: "Ma ei usu enam unistustesse.", millele mina diskussiooni elavdamiseks tõin vastulause: "Mina ei usu enam armastusse." Ma ei saanud enam rohkem eksida; usu kaotamine millessegi elus nii fundamentaalse tähtsusega olevasse on vale. Väga vale. Väga vale on kaotada usku armastusse, aga samaväärselt vale on ka kaotada usku unistustesse ja unistamisse.

Kaadres filmist "Interstellar": musta augu ümber tiirlev planeet.

Vaatasin möödunud öösel 2014. aasta filmi "Interstellar" ja peale seda olen kunagist vestlust meenutades mõtisklenud, et ka mina olen kaotanud usu unistustesse. Ja mitte vaid usu, aga üldiselt oskuse unistada.

See, mida ma viimasel ajal olen unistusteks pidanud, on olnud rohkem omanditundest ja/või egoismist ajendatud saamahimu, millel pole unistustega mingit pistmist. Unistada tuleb suurelt. Ja armastada.

Unistuste kaotamine, unistamise lõpetamine viib lõpuks selleni, et sa vaatad ainult enda jalge ette. Ei vaata enam ette, kaugele; ei vaata kaugemale käegakatsutava realismi piiridest. Kui neid piire aga oma mõtetega mitte ületada, siis ei jõua neid ületada ka kunagi reaalselt.

Unistuste kadumine toob kaasa paigalseisu, paigalseis aga taandarengu. Kui kaob suurelt mõtlemine, kaovad suurelt, hingega tehtud teod, kaob tulevik, kus homne on parem ja suurem kui eilne.

Ma oskasin kunagi unistada. Ma olin seitsmendas või kaheksandas klassis, kui ma kirjutasin oma esimese ulmejutu. Neetud, kui suured mõtted mul tollal olid: Saturni rõngad kui prožektoritega loodud illusioon salajasest tulnukabaasist (tehniliselt praegu kirjeldatav kui hologramm), mustad augud kui kiirteed erinevate tähesüsteemide ja galaktikate vahel (nn praegune ussiauguteooria, kirjutatud mõned head aastad enne täheväravate filmi), Altair kui vaenulike tulnukate kodutäht (sest sellel oli lihtsalt nii fucking äge nimi). "Vana kaustiku märkmed" ei olnud ainus lugu, milles ma suuri unistusi kirja panin, aga see oli ehk suurim näide sellest, kuidas panin sõnadesse elu, mida ma tahtsin elada - tahtsin näha ja uurida maailmu, kuhu inimene pole veel jõudnud.

Täna ootan ma kuu lõppu ja palgapäeva, et peale seda juba järgmise kuu lõppu ootama hakata.

Suurte unistuste kadumine on toonud kaasa üldise mõtlemise kitsenemise.

Eilses filmis, "Interstellar"is, oli väga ilmekalt välja toodud see, mis juhtuda võib, kui kaugele vaatamise asemel keskendutakse jalgeesisele.

Damned! Hea film oli. Vaatan veel korra!

Filmidest

Aitab kirjutamisest ja joonistamisest. Vaatan nüüd tükk aega filme.

Ootejärjekorras siis (kõik 2014):

1. The Interview
2. Nightcrawler
3. John Wick
4. Interstellar
5. Godzilla
6. Night at the Museum: Secret of the Tomb (haa!)
7. Exodus: Gods and Kings
8. Edge of Tomorrow
9. Dawn of the Planet of the Apes
10. Alexander and the Terrible, Horrible, No Good, Very Bad Day
11. 22 Jump Street
12 X-Men: Days of Future Past

kui läbi saan, siis panen paremuse järjekorda...

Lollused ja ebastabiilsus

Eilne päev läks vana tõsiasja aksepteerimisele: igaüks läheb lolliks omamoodi. Siinkohal on mul hea tõdeda, et vähemalt enamiku lolliksminemised ei ole niivõrd destruktiivsed kui minu omad. Minu lolliksmineminemistel on hea omadus suhteid hävitada: mida lähedasem suhe, seda suurema hävingu ma korraldan. Seega on minu lolliksminemiste ajal minuga üsna ohutu suhelda inimestele, kes EI OLE mulle lähedased.

Õnneks jään ma lolliksminemistel siiski realismi piiridesse, mitte ei hakka usklikuks või muud sellist. Minu lollustel ei ole õnneks püsivat kahjustust minu vaimsele tervisele (seda ei saa küll öelda minu nn ohvrite kohta, kes mulle nende minekute ajal ette jäävad).

Eilne ametlik "Steak & Blow Job Day" möödus skoorimata ja sellest on kahju. Kahju, sest seks on elus olulisel kohal ja kes ei ole selle väitega nõus, võiksid natukene oma arusaamad üle vaadata.

Mulle meeldis, et just eelmise väitega seonduvalt tuli eile mu postkasti arvamus ühelt mu interneti- (ja reaali-)sõbralt, mis jagab selles osas minu arvamust, et seks on oluline osa suhetest. Tsiteerin:

"Persse siis! Mul on olnud süütuid ja vägistatud tüdrukuid...ja ma olen kõik alati terveks ravinud....sest seks on loomulik ja usaldav lähedus...ja kõikidest kompleksitest saab üle. KUI tahetakse....a kui igasugust füüsilist lähedust blokkida...nu kaua võib, onju."

Igatahes - täna hommikul, kui mul järjekordselt midagi tarka teha ei olnud, jagasin netis üht blow job'i kursuse videot, et näha reaktsioone.

Mis olid masendavad.

Seda eilset päeva nimetatakse ka kui meestele mõeldud sõbrapäevaks, kus meestele antakse seda, mida nad väidetavalt kõige rohkem tahavad - liha ja suuseksi. Ja masendav ongi see, kui vähe viitsivad naised tegelikult teha midagi, mis oleks nende mugavustsoonist väljas ja natukene harjutada ning õppida. Kuus päeva varem naistepäeval ja kuu aega varem sõbrapäeval ootavad naised küll, et mehed nende jaoks nahast välja poeksid ning igasuguste romantiliste ja üllatavate asjadega välja tuleksid. Kui teemaks aga meestele meeldivad asjad, siis - "naah, not interested, I am good enough."

Mostly - no, you're fucking not.

Niigi on see naiste suunas ja rohkem naiste heaolule suunatud võrdõiguslikkuse tagaajamine seadnud mehed tahapingile - nüüd ei viitsita end isegi meeste pärast natuke treenida?!

Ja lõppkokkuvõttes on muidugi mehed halvad. Vastikud šovinistid ja sead ja palju enamatki, kes peavad klubidesse sissepääsude eest maksma, kellele ei tehta nii palju eelistusi, sest nad on ju mehed ja peavad endaga ise hakkama saama ja nii edasi.

Fuck! - mehed on ka inimesed ja tahavad teinekord ka natuke pehmemat suhtumist. Seda enam, et naissugu neid enamuse ajast täiesti julmalt ära kasutab.

Tegelikult aga... Hoolimata sellest eelnevast tekstist on mul praegu jumalast hea tuju ja ma olen oma eluga täiesti rahul. Teen kohe omale uue kohvi, käin koeraga jalutamas ja hakkan siis mõtlema, mida tänase ilusa päevaga peale hakata. Kusagilt on meeles, et pidin täna mingi asja valmis joonistama. Eks näe - ehk joonistangi...

Ilusat 15ndat märtsi!

Reede 1

13 ja reede. Seni on need päevad olnud head ja positiivsed. Vaatame, mis tänane toob...

Möödunud õhtul esitatud küsimusele vastuseid lugedes tekkis arusaam, et olen siiani enda asju valesti planeerinud ja hinnanud. Viletsat tööd saades olen küsinud väikest raha, sest töö pole minu arvates suuremat summat väärt. Samas... Samas olen jätnud aga tähelepanuta tõsiasja, et viletsat tööd tehes kulutan ma enda aega. Kulutan aega asjadele, mida ma ei saa hiljem isegi mingi soovitusena kasutada. Seega surnud töö juba enne selle alustamist. Väikesest mõttevahetusest erinevate disaineritega jäi aga kuklasse hõõruma väike mõttekild - ettenähtavalt halva projekti eest küsi rohkem raha, et mittemidagiandev töö vähemalt rahagi sisse tooks.

Rahast saadav rahulolu

heastab kehva resultaadi -

raha eest saab palju kolu,

kasvõi uue purjepaadi.

Rääkida on rahast vale,

eesmärk kõrgem olla võiks,

siiski rahata on olla hale:

tühi kõht - see muudab kõik.

Orjan raha, vihkan tööd,

tasakaalu leida püüan -

seega töötan keset ööd,

et saaks homme vorsti süüa.

Nii soodastun ja lähen lolliks,

luulet hakkan jälle looma -

väärikus on makstud tolliks,

et saaks töötada end kooma.

Tegelikult ma ei ole juba VÄGA kaua püüdnud midagi luuletada ja see paistab vist eelnevast katsetusest ka hästi välja. Mis iganes? Kui ei harjuta, siis ei jõua ka kuhugi.

Heartbroken

Every time I close my eyes,

it's like dark paradise...

Need sõnad on täna terve päeva peas kummitanud. Hommikul tööle minnes tuli kõrvaklappides Lana del Rey "Dark Paradise" ja enam ei saa neid kahte rida peast välja. Aga vähemalt hea lugu on...

Järjekordne ajaleht on koos, järjekordne Kuulutaja oma uudiste ja reklaamidega trükikojas...

***

Damn it! Ja kirjutamismõte katkes Facebooki piilumisega, kust leidsin kurva uudise, et täna suri üks mu lemmikumaid kirjanikke - Terry Pratchett.

Ma ei saa öelda, et oleksin suur raamatute ostja. Ma ei ole leidnud põhjust ostmaks raamatuid, mida ma loen vaid korra. Pratchetti raamatuid olen ostnud aga palju, sest alati, kui tuju on allapoole arvestust, siis aitavad Kettamaailma lood oma absurdse, aga samas nii terava ja ühiskonnakriitlise huumoriga mind ja mu tuju tagasi järjele.

Sir Terry Prachett. (Pilt internetist)

Prachetti raamatud ja neis leiduvad lihtsalt ning vaimukalt üleskirjutatud tõeterad on alati olnud heaks tsiteerimisallikaks. Minu lemmiktegelaseks on algusest peale olnud Surm. Surmalt on pärit ka minu isikliku arvamuse järgi üks Pratchetti parimaid mõtteid:

You have to believe in things that aren't true. How else can they become?

Puhka rahus, Terry! Teen enda poolt kõik, et sind ei unustataks ja loodan, et minu Oskar leiab sinu raamatutest sama palju rõõmu ja naerukohti, kui olen seda leidnud mina.

***

Enne, kui võtan riiulilt suvalise Pratchetti raamatu, et oma tuju tagasi paremaks saada, pöördun tagasi ka selle mõtte juurde, miks ma üldse täna blogima hakkasin.

Nimelt ilmub homses Kuulutajas W. Hocares Solutions'i esimene reklaamkastike. Lehte kokku pannes jäi tühi auk ning ma otsustasin natuke investeerida, et testida, kuidas Kuulutaja kuulutused üldse toimivad. Kuna minireklaamis oli olemas ka viide mu blogile, siis pidasin targemaks panna uude kirjesse ka natukene infot, et mida ma siis õigupoolest teen.

Lisaks Kuulutajale küljendan ma tegelikult ka Eesti Maaülikooli lehte ning... Mingil hetkel sai isegi kaks Imelise Teaduse lehekülge kujundatud/küljendatud, aga viitama ei hakka - see oli projekt, millega ma ise rahule ei jäänud, aga mis kliendi soovidele vastas.

Kirjutan ma ka - sellest on vist heaks märgiks kasvõi seesama blogi siin ning päisest leitavad lingid teistesse minu kirjutatud kohtadesse. Kes viitsib, see vaatab.

Ja hoolimata oma tavapärasest hallist igavusest ja rutiinist suudan ma vahel ka tööd teha, kui selleks motivatsiooni on. Motivatsioon on aga raha ja vabadus teha häid asju.

***

Anyway - täna ei tule parim reklaamtekst. Lihtsalt kurb olen. Homme on juba parem.

Vaba käsi...

Koju lõunale minnes tekkis mõte kirjutada lihtsalt vaba käe tekst, millel kokkupuude reaalsusega oleks suvalistes kohtades ning mis oleks kui need kunagised üsna hästi kirjutatud episoodilised mõtted. Kahjuks avastasin koju jõudes aga puruks näritud kõrvaklapid, tükkideks hekseldatud ja mööda tuba laiali veetud kolm rulli tualettpaberit ning kõige tipuks oli Käti otsutanud minu esinduskampsuniga põrandat, sealhulgas oma loigukesi pesta. Cool! Tunnen end uhke koeraomanikuna!

Seega minu võimalikud episoodilised lõigukesed tulevad sellises meeleolus, et tahaks tegelikult karjuda. Õnneks olen juba tööl tagasi ja koer pääseb suurematest detsibellidest. Mitte, et need tema IQ'd oluliselt tõstaks...

Vahel on tunne, et tahaks lihtsalt midagi pöörast teha. Vanusega tulnud suhteline stabiilsus avalikus ruumis käitumisel on vaikselt häirima hakanud. Järjest vähemaks jääb momente, mida aastaid hiljem meenutada võiks. Kõik peab olema korralik ja korrapärane. Ometi on just hullused need, mis sööbivad mällu igaveseks, mis annavad elule värvi, annavad tunde, et oled vähemalt midagi teinud. Praegu on aga vaikus.

Päevad läbi kodus, mõned jalutuskäigud koeraga, tagasi koju, tööpäevadel tööle ja tagasi ilma suuremate vahejuhtumiteta. Suhtlusoskus või -julgus on juba nii väikeseks muutunud, et uusi tuttavaid nagu juurde enam ei tulegi. Ometi võiks ju...

Alkoholi tarvitamine on tabu, suitsetamine ei anna seda efekti, mida võiks; kanepit hankida ei oska - hoolimata oma lõbusast minevikust ei tea ma ühtegi kohta, kust seda saada. Raskematest narkootikumidest rääkimata.

 

Teater oleks vaid hetk unustust - pealegi viimane Rakvere Teatri külastus ja etendus "Meie, mehed" ajas juba esimese veerandiga haigutama. Internetist jälgitavad satiiriprogrammid on huumorimeele liiga spetsiifiliseks muutnud ning pehme, eestimaine huumor ei paku enam midagi. Kino? Heh - mul on internet ja torrentid... Pealegi olen nii laisaks muutunud, et ei viitsi isegi uurida enam, kas netis on üldse midagi vaatamisväärset või mitte.

Tegemist siis haige kopsu Jeffiga, kes John Oliveri üleskutsel
võiks saada Marlboro uueks maskotiks Marlboro-mehe asemel.
#Jeffwecan

Kusjuures Rakveres pidi isegi kino olema. Loomulikult selline, kus tehnilistel põhjustel ei saa näidata "50 halli varjundit". Kuigi ma isegi ei tea, kus see kino asub, pean kohe ära märkima, et teinekord on kohalike kinode vilets kvaliteet kohaliku rahva vaimsele tervisele väga kasulik.

Avastasin täna endal uue kiiksu. Jalakäijate ülekäiguraja juures tahaksin ma vabatahtlikult läbi lasta autod, mis jalakäijat märgates juba kaugelt pidurdama hakkavad. Ja ma meelega astun ette neile, kes seda ei tee - las siis kummid suitsevad ja vilisevad, kui need kitsa vaatega juhid paaniliselt pidurit talluvad.

Damned! Muutuseid tahaksin, suuri muutuseid. Lihtsalt - hallusest ja argipäevarutiinist on täielik siiber.

Kui keegi teab kedagi Rakverest või selle lähikonnast, kellel on sarnased rutiinitalumatuse probleemid, siis andku teada - ehk saab mitme peaga sellest jamast lahti.

Tühjusest tuleb vaid tühjus;

Nagu tänaseks päevaks selgunud on, siis ei tule ka sellel aastal kirjutamisest suurt midagi välja. Lihtsalt pole seda igapäevast tahet, et istuda ja kirjutada. Vähe sellest - pole isegi tahet voodist kaugemale kui kümme meetrit minna (seal asub köö ja pliit). Vabad päevad mööduvad lihtsalt olles ja - neetud! - see on kõik see, mida ma seni elu juures vihanud ja kritiseerinud olen.

Õnneks on kevad tulemas. Üks väheseid asju, mis toob naeratuse näole - saab vähemalt välja, loodusesse, jalutama, üksikuid pilte tegema. Mõtlema, lõket tegema, sel aastal mitteõlut jooma, lihtsalt kevadet nuusutama...

Siin üritasin ennast natuke vanemaks teha ja välja tuli BS.

Anyway - vähemalt jõudsin omadega lõpuks nii kaugele, et sain vähemalt üle pika aja postituse teha. Cool! Ja veel - ma tegin endast selfie - JÄLLE! Fuck!

Seks? Seks on hea. (Täiesti teemast välja mõte.)

Ei - tegelikult on kopp ees sellest pidevast kriitikast, kuidas ma kõiki asja valesti teen. Ma ei tee. Ma teen asju täpselt nii nagu ma tunnen, et need õiged on ja kui tagajärg sitt on, siis on tegemist halva tagajärje, mitte halva otsusega. Otsus ise on õige, käitumine otsuse järgi on õige - tagajärg aga vilets. Tagajärg ei ole kunagi seotud ainult minuga; tagajärg on alati seotud ka teiste inimeste vastuvõtuoskusega.

Olles pikka aega rääkinud suhtlemise vajalikkusest ja tuues näiteid reaalsest elust on mingil moel vastukajaks ikka see, et suhtlemisest olulisem on miski muu. Miski muu, mis tekitab probleeme, sest pole piisavalt suheldud, et neid probleeme ära hoida või neist mööda või üle minna. Fucking kitsas silmaring.

Ei - koera võtmine ei olnud vale otsus. Ei olnud vale otsus isegi siis, kui olen pidanud kaks korda pidanud koristama täiesti pea peale keeratud korterit. Jah - koer oli pool päeva üks kodus, ta on kutsikas ja tal oli igav. Lisaks sellele on ta veel kutsikalikult loll. Aga ta kasvab ja saab targemaks. Iga päevaga. Ning jah - ma tean, et koera olemasolu teeb mu elu edaspidi keerulisemaks: piirab mingil määral mu liikumisvabadust jne., aga - damned! - vähemalt on mul iga päev kodus keegi, kes on siiralt rõõmus selle üle, kui ma koju jõuan. Lihtsalt selle pärast, et ma jõuan; lihtsalt sellepärast ja küsimata, mida head ma tõin või kuidas mu karjäär kulgeb (mis enamustel päevadel saaks üsnagi masendava vastuse). Õnneks koer ei küsi ja mul on hea meel, et ma koera võtsin. Seega paluksin edaspidi seda otsust mitte kritiseerida.

Mis iganes? Virisesin natuke. Viriseda on hea vahel. Blogis virisedes saab keegi kõigist sõnadest aru, Kätile rääkides näen vaid emotsioone mõistvaid heatahtlikke ja sõbralikke silmasid.

Lihtsalt üks pildike telefoni kaamera katsetamiseks.