Pauliga esimesed mättad soojaks istutud, mõtlesin siis vahepeal, et peaks jälle kirjutamise käsile võtma. Paul noogutas heakskiitvalt ja saatis mu tuppa arvuti järele. Tagasi grilli äärde jõudes istusin kiitooli ning hakkasime siis kirjutamise tarbeks ideed otsima. Mina pakkusin välja, et võiks ju Pauli vahepealsest elust mõned read kirja panna, aga Paul kehitas selle peale õlgu.
"Ma ei oskagi nüüd selle peale midagi öelda. Mõte on muidugi hea, aga kuna sa pole juba paar kuud ühtegi rida paberile saanud, siis ma ei taha, et sa minust mõne järjekordse jama kokku kirjutaksid." Paul puhus pudelisuule kogunenud kärbsed põõsasse ning rüüpas lonksu juba soojaksläinud jooki. "Kirjuta millestki muust."
"Ei tea, ei tea. Pika pausi järel on alati raske kirjutama hakata ja siis oleks alustuseks võtta mingi vana ja tuttav teema, millega oleks hea otsa peale saada."
"Ma ei ole sulle mingi teema. Ma olen sulle..." Paul mõtles ning ma vaatasin teda üllatunult. Tema hääles ei olnud raevu, isegi viha ei olnud aimata. Rohkem nagu väsimust pikast ja keerulisest talvest, mis oli tavapärase sädeme päkapiku silmis märgatavalt kahvatumaks muutnud. Paul märkas mu pilku ning ohkas. Raskelt. "No mis sa vaatad, W.? Sõber olen ju."
See üllatas mind. Talv oli Pauli muutnud, kõvasti muutnud ja hetkeks tekkis ikka suur soov need põhjused kirja panna, aga kuna päkapikk oli mind pärast nelja-aastast tutvust lõpuks oma sõbraks nimetanud, siis ei saanud ma ju kohe tema tahtele vastu hakata. See olnuks vale.
Vaatasime koos Nõmme mändide varju vajuvat päikest. Olin oma veiniklaasi juba tühjaks joonud ning selle täitmiseks pidanuksin üles tuppa minema. Seda ma aga ei viitsinud. Paul pakkus küll oma õllepudelit, aga me keeldusin.
"Sa ju tead."
"Jah," vastas päkapikk teise korruse akende tumepunaste kardinate poole vaadates. "Katariinale ei meeldi, kui sa õllehaisuga tema kõrvale pessa poed." Kergitasin kulme. "Need on ju tema sõnad?! On. Sa oled omadega ikka kõrvuni sees küll, mees."
"Ja mis selles halba on?" nähvasin vastu.
"Midagi. Midagi ei ole." Paul langetas pilgu. "Tegelikult olen ma sulle isegi natuke kade, W."
"???"
"Ära tee sellist nägu. Olen küll natuke õllene, aga see ei tähenda, et ma asju valesti näeks või vääralt mõistaks." Vaatasin aianurgas vedelevat kolme õllekasti suurust pudelihunnikut ning üritasin seda kokku panna enda definitsiooniga terminist "natuke õllene" - see oli keeruline. Paul irvitas. "Jah, sina oleksid juba surnud. Aga tegelikult ka, W. Sa ju tead, kuidas need asjad Luisega läksid ning ma tõesti soovin, et meie vahel võiks ka asjad praegu nii lihtsad olla kui sinul Katariinaga."
Võtsin aialaualt sigareti ja süütasin selle, püüdes samal ajal Pauli meeleolu mõista. Ta meenutas mulle järjest enam ja enam sibulat, millesse tungides avastad üha uusi ja uusi kihte. Algustutvuse karmist ja kartmatust ülbarist oli saanud olend, kes hoolib. See ei tähendanud küll seda, et Paul jätaks võimalusel mõnel kaagil kõrvade eraldamise ülejäänud kehast, aga siiski oli kummaline aduda, kui sügav see lühike habemik tegelikult oli. Kontrastne kuju, kõige kontrastsem kõigist, keda ma iial kohanud olin. Seega oli tema mõistmine keeruline.
"Kui sa tahad väita, et meil on lihtne, siis..."
"Ei, seda mitte." Pearaputus oli nii äge, et Pauli habe pühkis taldrikult viimase šašlõkitüki. "Ma tean, et ka teil on seda mitte- ja ülemõistmist ja arusaamatusi ja naginaid, aga siiski, mees - teil on ju muinasjutt. See on see, mis peaks meil - päkapikkudel ja haldjatel olema, aga näed, ei ole. Teil aga on."
Mul ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Vaatasin taaskord üles akna poole ja nägin läbi väikese toa kardinate, kuidas Katariina Elleni voodi kohale kummardus.
"Jah, meil on. Täitsa uskumatu, eks?" pärisin Paulilt kinnitust.
Peanoogutus. "Jah. Ma tahan, et meil Luisega ka midagi sellist oleks."
"Sa pead teda siis sama palju armastama. Niisama palju kui mina Katariinat."
"Jah." Paul ohkas. "palun - õpeta mind, sõber!"
