Kell kolm öösel ärgata ei ole üldse tore, küll võib aga pärast ärkamist aknale suitsu tegema minnes igasugu mõtteid pähe tulla. Isegi nii palju, et sellest võiks lühikese blogikirje asemel hoopis pikema ja põhjalikuma essee kirja panna. Kahjuks on aga viimase aja tendents selline, et kui ma kohe mingit mõtet kirja ei pane ja otsustan selle järgmisse hommikusse lükata, siis tõenäoliselt ei jõua need üldse kirjapilti.
Praegugi oli aknalt tagasi tulles pigem tunne, et vaataks pigem kuni une taastulekuni ühe osa
Stargate Atlantist ära, ent sain siiski on tahtejõunatukesel sabast kinni enne, kui see läbi ukse välja jõudis lipata.
Muidugi on sissejuhatust kirjutades ja väikest taustauuringut tehes juba esialgse mõtte erksus tuhmuma hakanud, sest pidin kindlasti ka
Facebooki oma pilgu heitma. Nimelt mu aknapealne mõte ongi seotud selle sotsiaalvõrgustikuga (edaspidi FB) ja mul on väga karvane tunne, et oma alguse sai see mõte sellest, et paar päeva tagasi sai loetud blogimaailmast Krafinna
"Kaitsekõne, pühendatud feissbuukile". Kuna mainitud blogilehel ei leidnud võimalust oma arvamust avaldada, siis jäi see teema mind natukene kummitama (mitte küll nii, et see oleks minu une lahkumise põhjuseks, aga ikkagi) ning nüüd saigi aknal lõdisedes midagi sellest kummitamisest valmis genereeritud.
Mulle meeldivad paljud ulmekirjanikud selle pärast, et neil on selge visioon sellest, milline on nende arvates elu tulevikus. Mingisugune visioon kerkis tänasel ööl ka minu silme ette (mitte, et see mind kohe visionääriks või ulmekirjanikuks muudaks).
Ma ei hakka ise FB'ile kaitsekõnet pidama ega seda ka maha tegema, sest seda on erinevate avaldamiskanalite kaudu juba vaat, et mõttetult palju tehtud - kõiki selleteemalisi arvamusavaldusi ei jõuaks vist iial läbi lugeda (iial on muidugi pikk aeg ja Connor MacLeod vaidleks mulle tõenäoliselt vastu, kui saaks).
Aga FB on lahe. Siin mitte niivõrd konkreetse lehekülje või võrgustikuna, aga pigem kui selle idee edukaima esindajana. Sotsiaalvõrgustikuna on FB saavutanud edu, milleni vähemalt lähiajal ükski konkurent ei jõua. Praeguseks on asi jõudnud nii kaugele, et FB'iga on hakanud liituma ka need, kes seda ise võib-olla ei teekski, ent kes soovivad siiski silmapiiril olla. FB'is olemine on muutumas vajalikuks, kohustuslikuks. Stiilis kui sind pole FB'is, pole sind olemas.
Mitte, et ma oma olemasolu juba selle moto (sõna "moto" kirja pannes liikus mu uitmõte võimalusele, et selle sõna sünnis mängis rolli sõna "mootor", sest moto on midagi, millega inimene end motiveerib, mis paneb teda liikuma; huvitav, kas tegemist on õige loogikaga?) järgi teadvustaksin, aga mingil kummalisel ja mitte nii otsesel moel tundub see küll nii. Üks killuke minu visioonist selline, et FB'i aksepteerides ja seda kasutama hakates olen ma astunud sammu tuleviku poole.
Mitte väga kaugel minevikku minnes võib nimetada kolm asja - mobiiltelefon, internet ja e-mail -, mis tundusid esialgu (vähemalt minule küll) võõristust tekitavate ja mitte eluliselt vajalikena. Ma teadsin, milleks neid kasutatakse ja mida nendega teha saab, ent ma arvasin mingil ajajärgul oma elust, et need ei ole eluks hädavajalike asjade nimekirjas. Siin võib muidugi vaielda sõna "hädavajalik" definitsiooni üle, sest tõsi - toidu ja joogiga neid veel võrrelda ei saa, kuid üha lähemal on aeg, mil toidu ja joogi hankimist ilma ühte neist kolmest kasutamata enam ette ei kujuta. Jah - praegu saab veel elada mobiiltelefoni või isiklikku elektronposti aadressi omamata, ent ausalt - mis elu see on? Meie ühiskonnas tähendab see seda, et oled enamikest asjadest ära lõigatud.
Tööd otsida ilma neid vahendeid kasutamata on juba suhteliselt mõttetu, samuti on tööandjal suht keeruline sind leida, sind teavitada, kui sul neid ei ole. Jah - seda kõike saab veel ilma, aga kui kauaks ja milliste hindadega? Lihtsam on neid aksepteerida elu täieõiguslike osadena ning õppida neist võtma kõike, mida need võimalused pakuvad.
Sama teed on praegu liikumas ka FB. Kindlasti ei kujutanud isegi selle võrgustiku looja alguses ette, kui suureks ja laiahaardeliseks tema loodu kasvab, kui palju võimalusi see inimestele pakub. Enamus FB'i kasutajatest leiab FB'is endale tegevust küll vaid fotode üleslaadimise ja suht-koht üksluisete kirjete lisamisega, ent see ei ole ju kõik, mida FB pakkuda võib.
Tegemist on sotsiaalvõrgustikuga, mis ühendab inimesi, mis loob kontakte, mis hakkavad ühe suuremat rolli mängima reaalelus. Juba on paljud ettevõtted ennast ka FB'i üles seadnud, turundus- ja reklaamitegelased katsetavad piire ning usun, et kaugel ei ole ka aeg, kui kahe reaalmaailmas kõrvutiasuva ja sama tootegrupiga tegeleva ettevõtte ellujäämisel osutub oluliseks faktor, kumb neist FB'is on või kumb oskab selle võimalusi paremini ära kasutada.
(Korraks teemast välja - Elades ja olles Eestis ning ajuti ka siintoimuval silma peal hoides olen tähele pannud, et eestlased suhtuvad FB'i paraja skepsisega. Milles asi? Peame end ju maailma IT-riikide tippu kuuluvaks, tunneme (õigusega) uhkust, et oleme nii kõvad tegijad, innovaatilised, kui kasutada ilusa kõlaga sõna, aga FB'i vaadates kehitame õlgu ja nuriseme. WTF? Skype'i me ju kiidame ja kasutame ja püüame igale väljamaalasest uuele tuttavale öelda, et näe - meie oma. Kas selles ongi asi? Et FB ei ole meie loodud? Rumal eelarvamus. Autot me ju ka ei leiutanud, aga kasutame neid ikka. Me peaksime oma teadmistega just FB'i kiiresti selgeks õppima, et sellest rutem kasu lõigata, kui seda suudavad suuremad ja mitte nii paindlikud riigid.)
Deem! Seni olen kirjutanud vaid FB'i tänapäevast, mis ei olnud aga mu algne mõte. Tänapäev ei ole visioon. Enamasti. Aknal suitsetades mõtlesin aga sellele, et kui praegu kajastatakse FB's oma emotsioone ja mõtteid verbaalselt, kirjete ning postitustega, siis mingil hetkel võib see muutuda automaatseks. Ronib Fb ju praegu igasse telefoni ning ulmekirjandusega või ulmega üldiselt kasvõi pealiskaudselt tuttav olles ei ole võõrad ka ideed inimese pähe installeeritavates kiipidest. Tänapäeva tehnoloogia areng ei ole sellest enam kaugel, kui nööpnõelapea suurune telefon sulle kõrva taha naha alla siirdatakse ja oledki kogu aeg hands-free-süsteemil. (Tegelikult pole ma tehnika arengul enam nii kaua silma peal hoidnud, et ei tea, mis kõik juba valmis on.) Kindlasti on sel hetkel ka FB kui suurim sotsiaalvõrgustik sul peas ning isiklikult oleksin väga rõõmus, kui teaksin-tunneksin-oskaksin kasutada kõike endale pähepandavat informatsiooni.
Ma ei ole küll kindel, kas FB pole siis juba Mindbook'i nime all, ent on suht kindel, et praegune FB tungib igasse eluvaldkonda ja varsti on ilma FB'i kontot omamata elada sama keeruline, kui on see praegu ilma eelmainitud kolme leiutiseta lähiminevikust. Ma ei väida isegi seda, et selleks peab olema FB, ent mingi internetipõhine sotsiaalvõrgustik muutub peagi elu vaat, et kohustuslikuks osaks.
Oma visioonile akna peal mõeldes arutlesin omaette ka selle üle, kui palju selline sotsiaalvõrgustumine muudab maailma elukorraldus, sest on üsna selge, et kõiki 7 miljardit me kindlasti lähimate aastate jooksul kontot looma saata ei saa. See suurendaks inimestevahelisi lõhesid veelgi, ent samas muutuks ka selle lõhe ületamine edaspidi tunduvalt lihtsamaks. Loo vaid kusagil konto...
Tegelikult on teema nii lai, et tahaks veel pikemalt kirjutada, aga kell on juba vaikselt viis saamas ning mu silmad vajuvad juba kinni. Lähen magama ja võimalik, et peagi jätkan oma isekeskis arutlust teemal, mida toob kaasa endaga globaalne sotsiaalvõrgustumine. Keda ei huvita, ärgu lugegu.
Igatahes on see asi kirjutatud öösel ning sellega peaks mu hullus olema põhjendatud.
PS Aga mul on hea meel, et suutsin järjest üle A4 teksti kirja panna. Mul on veel lootust...
