Kui nüüd päris aus olla, siis oleksin selle teksti kirjutamiseks tõusma voodist möödunud öösel kella kahe paiku ja hakkama trükkima. Mina tahtsin aga magada ja kirjutama hakkan ma praegu.
Ainult, et nüüd on väga suur tõenäosus, et kogu tekst tuleb seosetu ja hüplik, sest mäletan vaid neid unesegaseid mõttekilde. Praegu neid ühtseks asjaks luua...
Mulle meeldib kiiresti sõita. Tegelikult isegi väga kiiresti, kuid see ei tähenda seda, et naudiksin slaalomit ummikueelsel tänaval, et jõuda poolteist minutit varem kuhugi, kuhu jõudmine ei ole elu ja surma küsimus. Samuti ei meeldi mulle dräägreissida, kiirendada fooride tagant, et näidata oma ülimat reaktsioonikiirust kõrvalrajal lubavat tuld ootavale autole, milles neli last ja viis beebit, või roostekoorma all vaakuvale oopeliraugale. See ei ole minule, kuigi mõnikord võib seegi fun tunduda.
Seega on veel lootust, et päris rullnokk ma ei ole. Mitte, et ma seda kunagi poleks olnud, aga praegu vist enam ei ole.
Praegu meeldib/meeldiks mulle väga kiiresti sõita seal, kus ei oleks teisi autosid; kus oleks käänulis-kruusased teed ning öine pimedus. Siiski teed, mida ma tunnen ja tean, sest vaid nii saab pimedale kurvile läheneda külg ees, et sealt siis juba kivide lennates edasi söösta. Ja just öösel, sest öösel on näha, kui midagi peaks vastu tulema. Ma ei taha mõttetult enda ja teiste eludega riskida, ma tahan lihtsalt kiiresti sõita. Väga kiiresti.
Praegu ma seda ei saa. Selliseks sõiduks peab olema autos üksi, aga viimasel ajal on autos peale minu ka Katariina ja Ellen ja Oskar ja nendega samas autos olles tundub isegi 50 km/h vahel liiga kiire. Ma lihtsalt hoolin neist nii väga.
Ja nii ma kulgengi nagu kõik teised, aga see ei ole päris see. Ma olen õnnelik, et minuga on mu kaasreisijad, ent sõitmine sellisel kiirusel ei meeldi mulle - see ei paku mulle enam rõõmu. Ma teen seda, mida ma üle kõige armastan, aga see ei paku mulle enam midagi. Seepärast ma lihtsalt kulgengi.
Paljudel uutel autol (olgu - neil, mis on selleks suutelised) on peale pandud kiirusepiiraja 250 km/h. Mitte, et ma sooviks seda muuta - 250 on kiirus, mida mina olen oma elu jooksul ületanud vaid korra, seega ei ole kiirusrekordite löömine ka minu ala. Mulle meeldivad pigem kitsad ja käänulised teed, kus kiiresti sõites saad nautida füüsikat selle mitmes varjundis. See ei ole vaid arutu kiiruseihalus - see on soov sõita piiril: leida see kiirus ja/või trajektoor, mida ületades sa kaotad kontrolli. Leida see piir, sõita selle lähedal või lausa selle peal, aga hoidudes selle ületamisest. See on see, mis paneb vere käima; see loob selle kõige õigema tunde; see teeb mind rõõmsaks; see toob sõitu selle kõige õigema naudingu. Vähemalt minu jaoks küll.
Praegu ma vaid kulgen ja kiirusepiiraja 250'l ei ole minu jaoks probleem. Minu jaoks võib saada probleemiks see, kui aina turvalisuse poole püüdlev maailm otsustab panna kõikidele autodele kiirusepiiraja üldlevinud ohutule kiirusele - olgu see siis 80 või 90 km/h.
Kulgemine teeb mind rahutuks ja närviliseks ning praegu on mul veel teadmine, et äkki ma saan veel kunagi sõita kiiresti, väga kiiresti - nii nagu ma olen seda alati soovinud. Kuigi suure tõenäosusega ei toimu seda enam kunagi, on mul siiski alles see lootus, mis mu verd veel ringi ajab.
Kui peaks tulema aga piiraja, mis võtaks ka selle lootuse, siis ei tahaks ma vist enam üldse sõita. Sõitmine ilma kiiruseta tundub minu jaoks hullem kui mittesõitmine.
Jätke mulle see lootus!
