Ladina keel on mulle alati meeldinud. Tegelikult mitte küll alati, aga umbes neljateistkümnendast eluaastast kindlasti. Siis hakkasin ma kirjutama oma põnevussaagat "Eliit", mille peategelaste ettevõtte tütarfirma sai omale nimeks "Aspera AS" - mõjutatuna siis tuntud sõnaühendist per aspera ad astra. Isegi logo ja põhjenduse nimevalikule mõtlesin ma toona välja.
Quod licet Jovi, non licet bovi - see meenub mulle alati, kui loen meie poliitikamaastikul toimuvat. Jah - ma ei loe palju, aga siiski. Ning selline "mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale"-suhtumine meid valitsevate klikkide poolt ajab vahepeal marru. Tõsi - me oleme neid ise sinna valinud, aga see ei anna neile veel õigust end jumalaina tunda.
De mortuis nil nisi bene - juhtub keegi meie tuntud inimeste seast tõsiselt haigestuma või hoopis surema, siis on netikommentaariumite heade soovide või järelhüüete seas KINDLASTI ka palju vastikuid mõtteavaldusi. Kus, kurat, on inimeste eetika? Vähemalt surnuid võiks ju nii palju austada, et neist mitte nõmedaid asju kirjutada.
Omnia mea mecum porto - mnjah... Alati, kui hakatakse inimest hindama tema riietuse, auto või mis iganes materiaalse omandi järgi, tuleb meelde see ütlus. Pole vahet, palju inimene teenib või kui iganes suur tema maja on - inimese tõelist väärtust näitab ikka see, mis on inimese enda sees, mida ta endaga kõikjal kaasas kannab.
Palju on selliseid ütlusi, mis on mulle armsaks saanud, kõiki neid siin üles lugeda vist lühikese ajaga ei jõuakski.
Siiski on üks veel - see minule kõige südamelähedasem.
Verba volant, scripta manent.
Selle olen võtnud endale elu üheks peamiseks motoks. Kuna mu elus on olnud liiga palju vaidluseid teemadel kes mida kunas ja kuidas täpselt ütles, siis olen võtnud endale harjumuseks kõike lahti kirjutada. Omavahel öeldu kohta ei ole kunagi mingeid tõendeid, sest inimeste mälu kaldub toimunud asju ja vestluseid ikka natuke endale positiivses suunas moonutama. Kirjapandud sõnad jäävad aga täpselt sellisteks nagu need kunagi paberile (viimasel ajal ka selle virtuaalsele vastele) üles tähendati.
Kirjutatu säilib kauem, on kestvam ja tõesem. Ja seda mu moto ütlebki - sõnad haihtuvad, kirjutatu püsib...
Seepärast ma kirjutangi palju :)
