kolmapäev, 29. oktoober 2008

Vastuseks loetule

Et siis lugesin täna netiavarustest üht kirjutist ja üks lõik äratas tähelepanu, et kuidas inimesed endast mõtlevad... Tsiteerin:

"Tõtt-öelda ei ole minu lapsed ükski lasteaias käinud. Sellel lühikesel perioodil 4-aastasena, mil mina ise lasteaias olin - aga mind pidi sealt ära võetama, kuna röökisin minnes ja olin alalõpmata haige, ent koju jäädes olin rõõmsameelne ja sain aruka lapsena ilusti üksinda hakkama - no see negatiivsete kogemuste loetelu siia arvustusse ära ei mahuks: liikumatu magamajäämise ootus, käed põse all; kaerahelbepudru vägisi suhu toppimine, mille kasvatajale sülle oksendasin; kiuslik ja tagumishimuline poistekamp; tunniajane mängimise imiteerimine laua taga istudes, kust lahkuda ei tohtinud - missugune füüsiline piin; karistuse hirm: mingi suur ja kole kasvatajatädi, käed löömiseks vinnas; ja need lõhnad, värvid, muljed... hirmutavad, keerulised - neid oli lihtsalt liiga palju. Kuigi olin väga uudishimulik ja seiklus- ning rännuhimuline laps. Õnneks jätkus mul küllalt iseseisvust protesteerimiseks ja emal mõistust sellest hullumeelsusest loobumiseks.

(PS See sulgudes lisatud tekst on kolm tundi hiljem. Meil oli autoriga väike mõttevahetus ja nagu selgus, oli ta oma väljendamisega natuke ettevaatamatu olnud. Ma usun isegi, et mitte päris nii ta seda ei mõelnud. Aga idee sain sealt ikkagi, ja autor kiitis teostustki :) )

Ja kuna ma nagunii hetkel otsisin ideid, millest kirjutada, siis püüdsin ma ette kujutada, milline see lasteaias käimine tol ajal välja näha võis. Siin siis tulemus


Miks ma ei tahtnud lasteaias käia?



Praegu, tagantjärele mõeldes olin ma juba väikesena tark. Esimese raamatu võtsin kätte juba kaheselt - selle ajaloolise hetke jäädvustas mu kallis isa oma legendaarse kaameraga Zenit (mille legendaarsus peitub just pildistatava isikus) - ja senini hämmastab mind mu enda arukus. Kui selgelt ma suutsin juba tollal aduda asjade tegelikku tähtsust! Vanadelt must-valgetelt fotodelt on selgelt näha mu esimese loetud raamatu pealkiri - "Avameelselt abielust".

Kuna mu areng otsustas areneda kiiremini, kui mu armsad vanemad seda lootsid, siis otsustasid nad mu lasteaeda panna enne, kui mu emal seadusega ettenähtud kolm vaba aastat täis said.

Arenguvestlusele läksime koos emaga. Suurte lokkidega tädi meenutas mulle tookord tädi Rutti sellest lastesaatest, mida ma lugemise kõrvalt ühe silmaga piilusin, aga lasteaiatädi ei olnud nii sõbralik. Ta proovis küll naeratada, ent ma sain kohe aru, kui ta oma küsimustega mu pähe pugeda tahtis. Tegin vastukäigu, näidates end sellisena nagu tema kujutlusis kahe ja poole aastased lapsed olema pidid. Miks pidi ta teadma, kui rõõmsameelne ja arukas ma tegelikult olen? Kelleks ta ennast pidas? Psühholoogiks???

3c rühm oli suure maja tagumises nurgas, esimesel korrusel, et need tavalised lapsed oma suures rumaluses kogemata aknast alla kukkudes ära ei invaliidistaks. Miskipärast oli mul rühma astudes esimene mõte, et terve hoone reovett ärajuhtiv toru lekib otse meie ruumide all. Muidugi võisin ma ka eksida, nentisin mõne hetke pärast, kui nägin oma tulevast parimat sõpra, pinginaabrit ja elukaaslast mööda silkamas, pruunikirju marlimähe tuules lehvimas ning suur ja kole kasvatajatädi tüdruku sabas kiirelt vahemaad vähendamas, käed löömiseks vinnas.

"Selge! Rühmas joosta ei tohi," tegi mu arukas, toona veel väikeste elukogemustega aju esimese konstanteeringu eduka ellujäämise nimel. Voltisin oma mantli korralikult kokku, öeldes sealjuures ära ema abistavast käest, sest minu isikus nii varakult ilmnenud iseseisvus soovis ikka ise tegutseda. Saatsin ema rahustavate sõnade saatel minema, kuigi ta nii väga soovis mulle esimesel päeval toeks olemisega oma head tahet demonstreerida, ja seadsin sammud rühma suurima poole, et juba esimesel päeval pakutavatest muljetest maksimum võtta.

Lapsi oli palju - esimese pilguga haarates vist neliteist, kui keegi just laudade alla peitunud ei olnud. Toimuva segadus oli aga see, mis mind nii hämmastas - ei mingit organiseeritud ja isikutarendavast tegevustest. Kes mängis klotsidest torne ehitades, teades samal ajal, et too naabermaja Martin lööb selle esimesel võimalusel uppi; kaks tüdrukut kammisid nukkudel lokke sirgeks; uks poistest viskas palli vastu seina, suutmata kordagi seda tagasipõrkuvat kummikera kinni püüda. Kasvataja aga jooksis ikka veel ringiratast ümber kööginurga, lootes tabada seda gasellisammuga blondiini, kes oli lisaks mähkmele jõudnud kätte haarata ka kasvataja laual vedelenud kaustiku märkmetega laste igapäevasest tegevusest ja nende arengust. See oligi vist ainus positiivne tähelepanek tol päeval - Anneli (tema nime sain teada alles esimesse klassi minnes) taiplikkus võtta kõige mõttetum ese ruumis, sest arengust või tegevusest ei saanud siin juttugi olla.

Uudishimulik nagu ma olin, astusin julgelt ruumi keskele ja tervitasin kõiki valju ja viisaka terega. Aeg peatus. Või nii vähemalt tundus mulle, kui kõik oma tegevused pooleli jätsid. Isegi kasvataja peatus poolelt sammult, üllatunud pilk minule suunatud. Tänasin õnne, et polnud oma tervitust sooritanud hetkel, kui tema mõlemad jalad õhus olid - oleks vaeseke veel kukkunud ja ära löönud end.

"Mis sa, hull, röögid?" kraaksatas ta oma ebameeldivalt ebanaiselikul häälel.

"Ma ei röögi. Lihtsalt iga viisakas inimene peab rääkima selge ja kõlava häälega," vastasin endise enesekindlusega, sest ei saa ju lasta oma kombeid muuta kellelgi, kes vaid viletsa enesevalitsuse ja ametialase saamatuse pärast ei suuda oma sõnu korralikult valida.

"Nii, kõik, nurka." Suur ja kole, kahtlemata vanatüdruku kurba elu elav (et see elu kurb on, teadsin tänu esimese loetud raamatu skemaatilistele piltidele) naiskasvataja astus mulle lähemale, võttis näppudega minu ilusatest lokkidest kinni ja vedas mu akna alla nurka. Hetkeline valu tõi küll pisarad silma, kuid teadmine kõige mittetapva kasulikust omadusest kuivatas need ootamatud pisarad kiiresti.

"Saame sõpradeks," kuulsin selja tagant häält ja korraga hakkas mu pea meeletult lõhkuma. Ei või olla! Kas tõesti tuleb mul siin ka teiste lastega suhelda??? Üle õla piiludes nägin Martinit, seda ulakat naabripoissi, kelle tegemisi olin tihti akna peal kõõludes jälginud; seda marakratti, kelle lollustükkides ei olnud karvavõrdki intelligentsi, mis oleks tema jälgimise huvitavamaks teinud. Kedagi teist jälgida aga polnud võimalik, sest Martini ilmudes kadusid kõik teised lapsed tagasi kodudesse.

"Sinuga? Häh!" mühatasin teda meie vaimset erinevust teades üleolevalt vaadates. "Sul on ju särk püksist väljas!"

Tagantjärgi mõeldes ma saan aru küll, et tegin tol hetkel ühe oma elu vähestest strateegilise tähtsusega eksimustest, jättes tähelepanuta Martini käes olnud plekist mänguauto, aga eks õppetunde tule vahel võtta vastu ka elult eneselt.

Kui medõde oli pärast pikka vingumist oma eluraske töö üle siiski mu pea korralikult sidemesse mähkinud, viis ta mu koduukse taha. Lubasin, et selgitan vanematele ise olukorda, mispeale too end tänulikkusest õhetades kiiresti minema veeretas, sest minu peahaavade ootamatu ilmnemine tõi talle kaasa uue probleemi: ta võis hilineda oma teise töökohta, aleviku külje all asuvasse vanadekodusse.

"Rahu! Kõik on kontrolli all," ütlesin emale, kelle suu hakkas juba karjeks avanema. "Mine nüüd kööki, sega endale rahustuseks üks viinakokteil, mulle too morssi ja siis räägime."

Elutoas istusin isa lemmiktugitooli, kus omanik ise oli viimasel ajal aina vähem ja vähem oma aega veetnud. Vist oli asi põhjuses, et tema isa oli selgitanud, et tool on mõeldud inimesele, kelle käes on võim. Mina tundsin end igatahes seal mugavalt.

"Mul on nimelt tunne, et ma pean protesteerima, seega esitan ametliku protesti," ütlesin pärast esimest lonksu. Ema istus teisel pool lauda taburetil (rohkem tugitoole meil tol ajal ei olnud). "Nimelt mina kui arukas ja õpihimuline laps leian, et mul ei ole tarvis edaspidi lasteaeda minna. Seal ei pakuta midagi, mis rahuldaks mu uudishimu ja või seiklus- ja rännukirge. Pealegi peetakse minule iseloomulikku rääkimisharjumusi seal röökimiseks, millega takistaksin omakorda teiste laste loomulikult aeglast arengut. Ma olen piisavalt rõõmsameelne, et ka üksinda ilusti hakkama saada. Seega nimetame kogu selle lasteaiaidee hullumeelseks ja unustame kõik need sealsed lõhnad, värvid ja muljed. Elame edasi oma tavalist elu."

Õnneks jätkus mu emal mõistust sellest lasteaiaga seotud hullumeelsusest loobumiseks ja ma sain oma elu edasi arendada soovitud suunal - saada edukaks ja enesekindlaks kirjutajaks.


teisipäev, 28. oktoober 2008

Kas mees peaks sekkuma???

Annan kohe ühe lingi, kust järgmised mõttekillud alguse said. Lugesin nimelt ühte blogi ja seal oli tõstatatud üks küsimus, mis mind kummitama hakkas. Väljas suitsu tehes tulid pähe mõtted, mis ei kajasta küll mu enda käitumist ja põhimõtteid, kuid mis mingil määral vastavad siiski tõele. Siin siis link:

http://naine.wordpress.com/2008/10/27/esmaspaev-27-oktoober-mees-kaitseb-naist-ha-ha-ha

Episood 1

Juba neli tundi oleme töökaaslastega siin pubis istunud. Palgapäeval oli firma juhatus töölistele ootamatu preemia näol üllatuse teinud ja otse loomulikult pidime seda tähistama tulema enne, kui me abikaasad sellisest lisarahast teada saavad ja selle enda soovide järgi ära planeerivad.

Õlle ja grillvorstid olid head. Siinkohal tahaks sellele Nõmme keskuses asuvale koeratõu nimega pubile reklaami teha, aga vist ikka ei tee. Igatahes pidu venis oodatust pikemaks, ja meie kõigi telefonidel olid pildid korraga eesta ära läinud, et meid igapäevaprobleemidega tüütama ei hakataks.

Mõned julgemad meist heitsid vahel pilke ka kõrvallaua poole, kus kaks meieealist daami tasakesi rääkides šerrit libistasid. Ka nemad piidlesid meid mõnikord. Mind ajas see itsitama - tundsin end kui teismeline, tegemas midagi absoluutselt keelatut. Kui teismeline! Hah! Endal juba viies aastakümme poole peal.

Mingil hetkel hakkas Anton rääkima uue Word'i eelistest vana ees ja me laskusime suurde vaidlusse ega pannud enam meie ümber toimuvat tähele. Siis see juhtuski...

"Värdjad!" kuulsin kõrvallauast naisehäält. Pöörasin pea. Kaks meest seisid daamide laua juures, kolmas oli nende lauda juba istunud.

"Libud!" ütles üks seisjatest.

"No kurat!" ajasin end ootamatult püsti, märkamata sealjuures, et olen kahest seisjast peaaegu peajagu lühem. Üks seisjatest pööras mulle üleoleva, küsiva pilgu. "Nii, kurat, naistega ikka ei räägita!" Olin vist isegi rinna kummi ajanud.

Õllekannust, millega mulle vastuseks vastu lagipead lajatati, räägiti mulle alles haiglas.


Episood 2


Tuul puhub kõrgel puulatvades, vaid tänavalaternad valgustavad pimeda pargi liivaseid teeradu. Jalutan suitsu tehes kodu poole, selg ja õlad on kanged päevapikkusest istumisest arvuti taga; meel on must, kuna see napakas ülemus oli jälle mitte millegi eest peapesu teinud.

"Et ta, raisk, auto alla jääks!" pomisen oma paaripäevasesse habemesse. Diplomaatkohver tundub nii raske, ometi tean, et seal on vaid mõned kaustad, mis oleks vaja nädalavahetusel läbi vaadata, kui vaid lapsed mahti annaks. Peaks vist taas trenni minema. Mõte käib korra läbi pea, et kaduda taas sinna, kuhu kõik need teisedki teostamata jäänud ideed lähevad. Spordisaali ust nägin viimati keskkooli viimases klassis, pea viisteist aastat tagasi.

Park on tühi. Suur ja pime, suurte tammede alla paigutatud üksikud laternad ei valgusta muud kui vaid kitsast rada.

Järsku kuulen eemalt, teeäärsest põõsast summutatud oiet. Võpatan ja peatun. Tavaliselt hakkaks ma kohe suuremat ringi tegema, kuid möödunud õhtul loetud blogikirje paneb mind seekord kõhklema. Olen ju mees.

Aeglase, ebakindla sammuga astun lähemale kohale, kust olin kuulnud hääli. Sahin. Rabelemine. Siis näen toimuvat.

Üks mees hoiab selja tagant kinni noorukest naisterahvast, teine üritab tal parajasti pluusi seljast rebida. Iharust on näha ja tunda isegi pimedas.

"Eee... Khm..." Midagi muud ei oska ma öelda. Huvitav, kas rüütlid ka vahepeal kõhklesid?

Pluusirebija pöörab end minu poole, silmis üllatus segunemas vihaga. "Mida?"

"Et noh... Või... Järsku ei teeks niimoodi? Ma kutsun politsei..."

Tema käsi liigub kiirelt. Mitu korda. Rindu ja kõhtu lööb terav valu ja niigi väsinud jalad ei suuda mind enam ülal hoida. Mees mu ees tundub aina pikemaks ja tuhmimaks muutuvat.

*

Ajan end üllatava kergusega püsti. Kummardun, et kohvrit võtta, kui märkan, et ma hoian seda ikka käes. Käes, mis on maaslebava, verise, liikumatu keha küljes. Miskipärast see aga ei pane mind muretsema. Tõstan pilgu.

Naine on selili sügislehtedele lükatud, verist nuga tema kõril hoidev mees rammib täiega, ise puhkides kui sajand vana auruvedur. Teine mees seisab naise pea kohal. Pööran pilgu kõrvale. Vastik! Mulle ei meeldi isegi erootikat vaadata...

Lõpuks mehed lahkuvad. Naine lebab nuuksudes, ajab end siis vaevaliselt püsti, pühib varrukatega oma ripsmetušši veel rohkem laiali ja vaatab mind. Ei - ta vaatab mu keha.

Leidnud oma käekoti, võtab ta telefoni.

Küll lootusetult, püüan siiski veel oma portfelli võtta. Ei õnnestu.

Naine kokutab midagi telefoni. Astun... Hõljun??? Igatahes liigun talle lähemale.

"Ja mis kasu sest kõigest oli?" käib mõte läbi pea, mis polegi vist enam pea.

Niiväga tahaksin sellele naisele öelda, et võtku mu portfellist need veepargi piletid, mis ma just täna ostsin, ja viigu need mu nelja-aastastele kaksikutele, aga ta ei kuule mind.

Elavad vist ei kuule surnuid.


Järeldus

Järeldusi ei tee. Küll aga arvan, et nii mõnigi kord võib teiste asjadesse vahelesegamine lõppeda vahelesegajale hoopis kurvemalt kui asjaosalistele endile. Seega - kas on ikka mõtet alati rüütel olla?


Ei tea. Mul poogen.

Mina käitun ikka end moodi.

Purunenud peegel

Suur peegel, mis rippus seinal. Selle raam oli tehtud vist ammu, käsitööna, nikerdused ei olnud küll eriti keerulised, kuid neis oli tunda meistri armastust oma töö vastu ja vanust, millele puidukoid olid juba oma osa andnud.

See peegel seisis mu kodus, toona suure, kuid praegu nii väikesena tunduva esiku seinal. Kui ma veel väike olin, meeldis mul alul lasteaiast, siis koolist tulles selle peegli ees seista ja vaadata. Ma nägin ennast täispikkuses, nägin kõike, kes ma olin. Ja mitte alati ei imetlenud ma selle ees oma välimust, mõnikord lõikasin oma juukseidki selle peegli ees, siis kui lokid olid juba liiga pikaks kasvanud ja vanemad ei olnud seda märganud. Otsustasin siis ise juuksur olla.

Selle peegli ees ma kasvasin. Tõsi - alati küll mitte otseselt selle ees, kuid selle peegelpilt näitas mulle mu kasvu muutumist. Iga natukese aja tagant märkasin, et pea on jälle kriipsukese võrra selle ülemisele raamile lähemal. Kasvuruumi aga oli veel küllaga. Oleks vist praegugi - nii suur oli see peegel.

Siis aga - olin vist seitsmendas või kaheksandas klassis - astus selle peegli juurde ootamatu külaline. Elu. See oli märkamatult mu selja taha hiilinud, aga nagu ikka, ei soovi Elu olla tagumises reas. See astus minust mööda, õlaga nügides justkui olnuks ruumi vähe, tõstis selja taha peidetud haamri ja virutas sellega vastu mu peegelpilti.

Klirin kurdistas...


*

Üks minu lemmikpoose: kõhutan kušetil, padi toeks pandud ja A4-formaadis kaustik on avatuna minu ees. Pastakas veab selle lehtedele aina uusi ja uusi ridu, uusi mõtteid, millest enamuse võiks küll südamerahuga prügikasti saata. Vahel harva, kolm, neli korda selle paksu kaustiku jooksul ilmuvad tühiste targutuste sekka aga ka mõtted, mida võiks edasi arendada, ja tänu neile üksikutele ideekildudele jäävad ka mõttetühjad sõnad ellu - ei saa neid ju paberilt enam lahti kiskuda.

Kohvitass on nagu alati omal kohal, väikesel kandikul kohe kušeti kõrval põrandal, et saaksin ilma suurema energiakuluta lonksu turgutust võtta. Võtaks praegugi, aga kahjuks on tass viimased veerand tundi mulle vaid tühjust ja unistusi pakkunud. Surun pastaka kuulikese taas vastu paberit, kui tuppa astub Maska, üks mu mitmest kaasautorist.

"Hei, mees, mis teed?!" hõiskab ta rõõmsalt, tuues tuppa valgust, mida kiirgab igast tema liigutusest. Vaatan talle otsa. Üks mu kauaaegsemaid sõpru, keda tunnen vist juba lasteaiast. Olles alati rõõmus ja optimistlik - tihti alusetult -, suudab ta igal meie kohtumisel mu tuju paremaks muuta. "Jälle kirjutad, jah?"

Noogutan. "Mis siin ikka muud teha?" Sirutan käe kohvitassi juurde, kuid see peatub poolel teel - juba ma ei tea mitmendat korda. Ikka tühjus. Maska märkab seda, kiire sammuga astub ta minuni ja võtab tühja tassi.

"Hea küll, laiskvorst, ma lähen toon. Aga sellele filosoofile, kes su kirjutama pani, sellele tahaks küll paar krõbedamat sõna öelda, et ta su nii suutmatuks on muutnud," naerab Maska ja ruttab kööki.

Maska. Veidi imelik nimi, aga see on talle nagu pärandiks. Tema vanemaid kutsuti nende sõprade seas nõnda, teda ennast juba lasteaias, ja kui tema noorem vend kooli läks, polnud enam raske arvata, millise hüüdnime ta saab. "Kõik kordub!" ohkasid pead raputades kõik need õpetajad, kes mäletasid eelmise Maska poolt tekitatud probleeme. Aga ei kordunud - Maska noorem vend - Maska Juunior - oli õpetajate jaoks ideaalõpilane. Aga äkki peitus selle ideaalsuse põhjus vaid taustas, millega võrreldi?

Pastakas hakkab just uusi sõnu maalima, kui köögist kostub vandesõna. Maska ei hoidnud end kunagi tagasi, ta ei valinud kunagi sõnu. Järgmise sõnadevoolu põhjal järeldan, et midagi on viltu veekeeduaparaadiga. Hakkan end just püsti ajama - Maska võib olla rõõmus küll, kuid asju parandama ta ei sobi -, kui kuulen kõrvaltoast häält.

"Juba tulen." Huvitav - ma ei teadnudki, et MacGyver on siia jõudnud. Ju olin siis liiga sügavalt oma Kroonikatesse süvenenud.

Hmm... MacGyver. Samanimelisest seriaalist sai ta oma nime, kui oli suutnud välja tulla paarist võimatuna näivast olukorrast. Meie esimene kohtumine oli minu teise eluaastakümne lõpu lähedal, kui ta mulle ootamatult appi ilmus ja mind tõsiselt suurest supist välja aitas. Saime sõpradeks, kuigi minu poolt on see suures osas olnud tema ärakasutamine - ta lihtsalt oli selline inimene, kes ise kunagi abi ei vajanud, mina tema oma aga mingil ajajärgul pea iga nädal.

Köögist kostub natuke sekeldamist, sahistamist, mingi kummaline kolin ja juba annabki Maska hüüatus teada, et eesmärk on saavutatud. Varsti kuulen keeva vee kohinat. Toetan pea kaustikule, ühele lugematutest osadest oma Kroonikatest, sest tean, et kirjutamine praegu ei õnnestu. Maska tuleb nagunii kruusitäie kuuma, eluandva joogiga.


Nii ongi.

"Palun, härra kirjanik," irvitab ta keelt näidates, kui mulle kohvi ulatab. Teen talle grimassi, kui ta juba ära kiirustab, kuulnud ukse tagant kobistamist.

Ma ei saa aru, mis toimub. Mingi külastuspäev või? Tõusen püsti ja lähen tulijale vastu, kuna tegemist on ühe minu tähtsaima mõjutajaga.

"Tere Wizard!" ütlen kätt surudes sellel mõtliku pilgu ja rahuliku olekuga mehel. Ta vaatab mulle otsa ja hetkeks ta naeratab. Tema naeratus on kummaline, ükski lihas tema näol ei liigu, kuid naeratus ilmub tema silmadesse, et siis kohe sealt jälle kaduda.

"Kuidas läheb?" küsib ta vaiksel häälel. Kehitan vastuseks õlgu, sest ei oska midagi vastata. Oleks nagu ja ei oleks ka.

"Kirjutab, mis muud," muigab Maska enne, kui ta arvuti taha mingit strateegiat mängima läheb.

"Ma loodan, et midagi asjalikku," sõnab Wizard of Emerald, see kõige kummalisem inimene, keda ma tean. Tema oli see, kes pani mind tegema oma õlale tätoveeringut, tema proovis mulle õpetada maagiat. Nii hästi mäletan ma tema enda seletust maagia tähendusele: maagia ei ole midagi üleloomulikku, mitte midagi võimatut; maagiaks on aegade algusest saadik nimetatud midagi, mida keegi oskab teha, kuid mille toimimisest ümbritsevad inimesed aru ei saa. See on Wizardi elustiil - minna läbi elu saavutades asju, mis näivad võimatutena. Austust tema vastu näitavad ka sõnad mu vasakul õlal - "The Art - Magic".


"Kas tema on ka siin?" küsib Wiz nii tasasel häälel, et ma tean, keda ta mõtleb.

"Ma loodan, et mitte, kuigi ma ei saa kindel olla, ma olin vahepeal nii paberil kinni, et ei märganud isegi MacGyveri tulemist."

Wizard naeratab taas. Korraks. "Ma loodan seda samuti. Black Angel pole mulle kunagi sümpatiseerinud. Kuigi..." Ta teeb pausi ja vaatab ringi nagu kartes selle musta varju ilmumist. "Kuigi jah - tänu temale me üldse tutvusimegi."

"Jah - poleks olnud tema süngust, mõtteid, tema pimedust ja ööd, poleks ma märganud sinu loodud teid..." Ohkan sügavalt, sest aegajalt ma ikkagi kahtlen, kas polnud see sõprus Black Angeliga liiga suur hind kõikide nende uute tutvuste jaoks. Enamuse ajast arvan, et mitte. Wizard paneb oma käe mulle toetavalt õlale ja ma tunnen end kohe paremini.

"Noh, kas edasi ka kirjutame?" Pöörame Wizardiga end rääkija poole. Kušeti kõrval tugitoolis istub prille kandev mees, minu kõige uuem sõber, kuigi teadsin teda ka juba kooliajal. Tema silmist paistab ükskõiksus kogu maailmas toimuva suhtes, ent me teame, et see ükskõiksus vaid varjab tema tegelikku olemust, millega ta vaatab läbi paljude läbitungimatute müüride.

"Tere sullegi, W," tervitab teda Wizard, kui seab sammud kohvimasina poole.

"Jah," ütlen minagi vaikselt, pilku kaustikute poole pöörates. "Tere sullegi, Hocares."

*

See kildude klirin kajab siiani mul kõrvus. Raam oli tühi, vaid tume papp, mis oli peitunud peegli taha, on nüüd mu silme ees.

Korjan killud kokku, ka need kõige väiksemad ja proovin peeglit uuesti kokku panna, kuid alus, millel ma seda teen, on ebatasane, ja ikka näen ma vastu vaatamas mitut paari silmi. Ei ole enam seda tervikut, mis kunagi.

Vaatan neid paljusid kilde ja mõtlen, millisel neist olen mina. Kas ma olen tõesti neil kõikidel, kõik need killud kokku? Või pole ma tegelikult neist ühelgi?

Neetud! - kas ma saan kunagi selle peegli uuesti kokku nii, et ma näeksin taas vaid ühte peegeldust?

esmaspäev, 27. oktoober 2008

19. juuli 2004. aastal

mälestus toob meelde
aegu
ilusaid


hammustan valusalt keelde

järgi mõtlema
ei vaevu

praegu
sõnu valusaid
ei hakka
välja ütlema

ei maga
mõtlemast ei lakka

olen kinni
oma mõtte taga

6. september 2005. aastal

Lugesin ajakirja. "Cosmopolitani" vist.
Kuulsad seksinipid, abielukarid,
kuulsuste rikkus, nende viletsus ja rist,
Avril Lavigne ja teised rokitarid.

Ma lugesin ja mõtlesin ma siis,
miks minu elu ajakirjades ei kajastu.
Mis puudu mul, mis teisi tippu viis?
Või pole lihtsalt praegune mu õige ajastu?

Sääl ajakirjas pakuti seitset lihtsat teed,
mis õnneni meid viima peaks kui nõiasõna väel.
Ma'i usu neid - ma nõder pole veel.
Ma usun ainult seda, mida ise näen.

Ja jälle mõtlen kuulsusest - see tundub imelik;
nii veider on see näitamise soov.
Nüüd õhtul, väljas on kui videvik,
kaob kassikullalt selle valskust varjav proov.

Ma naeran vaid ja kahju on mul neist,
kelle elus puudub eraelu vaid.
Ma mõistan, et ei tahagi ma saatust teist,
sest juba praegusega õnnelikuks sain...

*

/tegemist väga vana lullaga/

Roolist rolli

Alustuseks...

Kuna mu peamine blogisait otsustas end ajutiselt ära kammida, siis kirjutan siia, kuhu ma üldse kunagi oma esimese blogi tegin. Arvan, et see jääb siin ajutiseks lahenduseks, aga samas... Kunagi ei tea, mida elu tuua võib... Järsku jäängi...

Ja edasi...

Istun taas autoroolis, vaatan neid vehlevaid kojamehi, mis pühivad eemale taevast kukkuvaid veetilku, ning mõtlen. Roolis küll, aga load? Kas see teeb mind väga halvaks inimeseks, kui ma eiran seaduseid, mis nõuavad juhilubade olemasolu - paberit, mis näitab, et sa oled kellegile tõestanud, et sa tead, kumb on auto esimene, kumb tagumine ots. Vaadates neid õppesõiduautosid, mis linnas kogu aeg oma treening- või eksamisõite tehes kõigil jalus ukerdavad, siis tunnen tegelikult isegi rõõmu, et pole oma elu jooksul pidanud teiste juhtide tuju ega närve rikkuma.

Aga see pole põhjus, miks ma seda teksti praegu kirjutan. Rooli istudes hakkan ma mängima rolli, milles ma ei hooli seadustest (jälle!). Ma ei riku küll mingeid eeskirju, sõidan ohutult, aga ma ei tohiks seda teha. Muret hakkaski see teadmine mulle tegema täna, kui ma vaatasin läbi autoakna vihmamärgasid tänavaid.

Kunagi lubasin omale, et ei hakka rohkem seaduseid rikkuma, et püüan olla igati ühiskonna reeglite järgi käituv kodanik. Kunagi - kolm aastat tagasi. Olin ja olengi - aga ometi teen ma juba pisikesi samme suunas, kuhu ei tohiks. Kunagi ammu ma võtsin ka oma vanemate auto, et sellega mööda meie pisikest vabariiki ringi kihutada. Midagi halba ei juhtunud.

Mis oligi kõige halvem. Teadmine, et piirist üleminek endaga midagi halba kaasa ei toonud, kasvatas minus julgust, et astuda järgmisi samme üle järgmiste piiride. Ja lõpptulemuseks oli avar, ilma igasuguste takistusteta maailm, kus võisin teha kõike, mida iganes ma tahtsin. Võisin teha enda arvates, aga kui ühiskond lõpuks mu näilisele vabadusele silma peale viskas, pani ta mulle sellise põntsu vastu kukalt, et seda virvendust tajun vahel siiani oma silme ees.


Täna tuli rooli istudes esimest korda hirm. Kartus, et kunagi läbielatud tee võib end kordama hakata. Et kui praegu ma veel valitsen seda, millist rolli ma mängin - kas siis jalgsi mööda linna jalutava, kuid ausa või roolis istuva ja piire ületava kodaniku -, siis kas ei või korduda see, et kaotan selle rolli üle kontrolli ja see roll hakkab mängima hoopis mind. Võtab mu meele ja hakkab seda vedama mööda järjest ohtlikumaks muutuvat mägiteed.

Loomulikult on kõikjalt võimalik tervelt tagasi tulla; saaksin ka mina, sest viimase kümne aastaga peaks isegi tarkust tiba rohkem olema, aga kas on mõtet riskida? Vist mitte...

Praegu jääb üle vaid loota, et ma ka hommikul nõnda arvaks... Et oleks hommikul jõudu autovõtmed küsimata jätta ning jalgsi läbi sajuse Tallinna kesklinna poole vantsida...