Suur peegel, mis rippus seinal. Selle raam oli tehtud vist ammu, käsitööna, nikerdused ei olnud küll eriti keerulised, kuid neis oli tunda meistri armastust oma töö vastu ja vanust, millele puidukoid olid juba oma osa andnud.
See peegel seisis mu kodus, toona suure, kuid praegu nii väikesena tunduva esiku seinal. Kui ma veel väike olin, meeldis mul alul lasteaiast, siis koolist tulles selle peegli ees seista ja vaadata. Ma nägin ennast täispikkuses, nägin kõike, kes ma olin. Ja mitte alati ei imetlenud ma selle ees oma välimust, mõnikord lõikasin oma juukseidki selle peegli ees, siis kui lokid olid juba liiga pikaks kasvanud ja vanemad ei olnud seda märganud. Otsustasin siis ise juuksur olla.
Selle peegli ees ma kasvasin. Tõsi - alati küll mitte otseselt selle ees, kuid selle peegelpilt näitas mulle mu kasvu muutumist. Iga natukese aja tagant märkasin, et pea on jälle kriipsukese võrra selle ülemisele raamile lähemal. Kasvuruumi aga oli veel küllaga. Oleks vist praegugi - nii suur oli see peegel.
Siis aga - olin vist seitsmendas või kaheksandas klassis - astus selle peegli juurde ootamatu külaline. Elu. See oli märkamatult mu selja taha hiilinud, aga nagu ikka, ei soovi Elu olla tagumises reas. See astus minust mööda, õlaga nügides justkui olnuks ruumi vähe, tõstis selja taha peidetud haamri ja virutas sellega vastu mu peegelpilti.
Klirin kurdistas...
*
Üks minu lemmikpoose: kõhutan kušetil, padi toeks pandud ja A4-formaadis kaustik on avatuna minu ees. Pastakas veab selle lehtedele aina uusi ja uusi ridu, uusi mõtteid, millest enamuse võiks küll südamerahuga prügikasti saata. Vahel harva, kolm, neli korda selle paksu kaustiku jooksul ilmuvad tühiste targutuste sekka aga ka mõtted, mida võiks edasi arendada, ja tänu neile üksikutele ideekildudele jäävad ka mõttetühjad sõnad ellu - ei saa neid ju paberilt enam lahti kiskuda.
Kohvitass on nagu alati omal kohal, väikesel kandikul kohe kušeti kõrval põrandal, et saaksin ilma suurema energiakuluta lonksu turgutust võtta. Võtaks praegugi, aga kahjuks on tass viimased veerand tundi mulle vaid tühjust ja unistusi pakkunud. Surun pastaka kuulikese taas vastu paberit, kui tuppa astub Maska, üks mu mitmest kaasautorist.
"Hei, mees, mis teed?!" hõiskab ta rõõmsalt, tuues tuppa valgust, mida kiirgab igast tema liigutusest. Vaatan talle otsa. Üks mu kauaaegsemaid sõpru, keda tunnen vist juba lasteaiast. Olles alati rõõmus ja optimistlik - tihti alusetult -, suudab ta igal meie kohtumisel mu tuju paremaks muuta. "Jälle kirjutad, jah?"
Noogutan. "Mis siin ikka muud teha?" Sirutan käe kohvitassi juurde, kuid see peatub poolel teel - juba ma ei tea mitmendat korda. Ikka tühjus. Maska märkab seda, kiire sammuga astub ta minuni ja võtab tühja tassi.
"Hea küll, laiskvorst, ma lähen toon. Aga sellele filosoofile, kes su kirjutama pani, sellele tahaks küll paar krõbedamat sõna öelda, et ta su nii suutmatuks on muutnud," naerab Maska ja ruttab kööki.
Maska. Veidi imelik nimi, aga see on talle nagu pärandiks. Tema vanemaid kutsuti nende sõprade seas nõnda, teda ennast juba lasteaias, ja kui tema noorem vend kooli läks, polnud enam raske arvata, millise hüüdnime ta saab. "Kõik kordub!" ohkasid pead raputades kõik need õpetajad, kes mäletasid eelmise Maska poolt tekitatud probleeme. Aga ei kordunud - Maska noorem vend - Maska Juunior - oli õpetajate jaoks ideaalõpilane. Aga äkki peitus selle ideaalsuse põhjus vaid taustas, millega võrreldi?
Pastakas hakkab just uusi sõnu maalima, kui köögist kostub vandesõna. Maska ei hoidnud end kunagi tagasi, ta ei valinud kunagi sõnu. Järgmise sõnadevoolu põhjal järeldan, et midagi on viltu veekeeduaparaadiga. Hakkan end just püsti ajama - Maska võib olla rõõmus küll, kuid asju parandama ta ei sobi -, kui kuulen kõrvaltoast häält.
"Juba tulen." Huvitav - ma ei teadnudki, et MacGyver on siia jõudnud. Ju olin siis liiga sügavalt oma Kroonikatesse süvenenud.
Hmm... MacGyver. Samanimelisest seriaalist sai ta oma nime, kui oli suutnud välja tulla paarist võimatuna näivast olukorrast. Meie esimene kohtumine oli minu teise eluaastakümne lõpu lähedal, kui ta mulle ootamatult appi ilmus ja mind tõsiselt suurest supist välja aitas. Saime sõpradeks, kuigi minu poolt on see suures osas olnud tema ärakasutamine - ta lihtsalt oli selline inimene, kes ise kunagi abi ei vajanud, mina tema oma aga mingil ajajärgul pea iga nädal.
Köögist kostub natuke sekeldamist, sahistamist, mingi kummaline kolin ja juba annabki Maska hüüatus teada, et eesmärk on saavutatud. Varsti kuulen keeva vee kohinat. Toetan pea kaustikule, ühele lugematutest osadest oma Kroonikatest, sest tean, et kirjutamine praegu ei õnnestu. Maska tuleb nagunii kruusitäie kuuma, eluandva joogiga.
Nii ongi.
"Palun, härra kirjanik," irvitab ta keelt näidates, kui mulle kohvi ulatab. Teen talle grimassi, kui ta juba ära kiirustab, kuulnud ukse tagant kobistamist.
Ma ei saa aru, mis toimub. Mingi külastuspäev või? Tõusen püsti ja lähen tulijale vastu, kuna tegemist on ühe minu tähtsaima mõjutajaga.
"Tere Wizard!" ütlen kätt surudes sellel mõtliku pilgu ja rahuliku olekuga mehel. Ta vaatab mulle otsa ja hetkeks ta naeratab. Tema naeratus on kummaline, ükski lihas tema näol ei liigu, kuid naeratus ilmub tema silmadesse, et siis kohe sealt jälle kaduda.
"Kuidas läheb?" küsib ta vaiksel häälel. Kehitan vastuseks õlgu, sest ei oska midagi vastata. Oleks nagu ja ei oleks ka.
"Kirjutab, mis muud," muigab Maska enne, kui ta arvuti taha mingit strateegiat mängima läheb.
"Ma loodan, et midagi asjalikku," sõnab Wizard of Emerald, see kõige kummalisem inimene, keda ma tean. Tema oli see, kes pani mind tegema oma õlale tätoveeringut, tema proovis mulle õpetada maagiat. Nii hästi mäletan ma tema enda seletust maagia tähendusele: maagia ei ole midagi üleloomulikku, mitte midagi võimatut; maagiaks on aegade algusest saadik nimetatud midagi, mida keegi oskab teha, kuid mille toimimisest ümbritsevad inimesed aru ei saa. See on Wizardi elustiil - minna läbi elu saavutades asju, mis näivad võimatutena. Austust tema vastu näitavad ka sõnad mu vasakul õlal - "The Art - Magic".
"Kas tema on ka siin?" küsib Wiz nii tasasel häälel, et ma tean, keda ta mõtleb.
"Ma loodan, et mitte, kuigi ma ei saa kindel olla, ma olin vahepeal nii paberil kinni, et ei märganud isegi MacGyveri tulemist."
Wizard naeratab taas. Korraks. "Ma loodan seda samuti. Black Angel pole mulle kunagi sümpatiseerinud. Kuigi..." Ta teeb pausi ja vaatab ringi nagu kartes selle musta varju ilmumist. "Kuigi jah - tänu temale me üldse tutvusimegi."
"Jah - poleks olnud tema süngust, mõtteid, tema pimedust ja ööd, poleks ma märganud sinu loodud teid..." Ohkan sügavalt, sest aegajalt ma ikkagi kahtlen, kas polnud see sõprus Black Angeliga liiga suur hind kõikide nende uute tutvuste jaoks. Enamuse ajast arvan, et mitte. Wizard paneb oma käe mulle toetavalt õlale ja ma tunnen end kohe paremini.
"Noh, kas edasi ka kirjutame?" Pöörame Wizardiga end rääkija poole. Kušeti kõrval tugitoolis istub prille kandev mees, minu kõige uuem sõber, kuigi teadsin teda ka juba kooliajal. Tema silmist paistab ükskõiksus kogu maailmas toimuva suhtes, ent me teame, et see ükskõiksus vaid varjab tema tegelikku olemust, millega ta vaatab läbi paljude läbitungimatute müüride.
"Tere sullegi, W," tervitab teda Wizard, kui seab sammud kohvimasina poole.
"Jah," ütlen minagi vaikselt, pilku kaustikute poole pöörates. "Tere sullegi, Hocares."
*
See kildude klirin kajab siiani mul kõrvus. Raam oli tühi, vaid tume papp, mis oli peitunud peegli taha, on nüüd mu silme ees.
Korjan killud kokku, ka need kõige väiksemad ja proovin peeglit uuesti kokku panna, kuid alus, millel ma seda teen, on ebatasane, ja ikka näen ma vastu vaatamas mitut paari silmi. Ei ole enam seda tervikut, mis kunagi.
Vaatan neid paljusid kilde ja mõtlen, millisel neist olen mina. Kas ma olen tõesti neil kõikidel, kõik need killud kokku? Või pole ma tegelikult neist ühelgi?
Neetud! - kas ma saan kunagi selle peegli uuesti kokku nii, et ma näeksin taas vaid ühte peegeldust?
See peegel seisis mu kodus, toona suure, kuid praegu nii väikesena tunduva esiku seinal. Kui ma veel väike olin, meeldis mul alul lasteaiast, siis koolist tulles selle peegli ees seista ja vaadata. Ma nägin ennast täispikkuses, nägin kõike, kes ma olin. Ja mitte alati ei imetlenud ma selle ees oma välimust, mõnikord lõikasin oma juukseidki selle peegli ees, siis kui lokid olid juba liiga pikaks kasvanud ja vanemad ei olnud seda märganud. Otsustasin siis ise juuksur olla.
Selle peegli ees ma kasvasin. Tõsi - alati küll mitte otseselt selle ees, kuid selle peegelpilt näitas mulle mu kasvu muutumist. Iga natukese aja tagant märkasin, et pea on jälle kriipsukese võrra selle ülemisele raamile lähemal. Kasvuruumi aga oli veel küllaga. Oleks vist praegugi - nii suur oli see peegel.
Siis aga - olin vist seitsmendas või kaheksandas klassis - astus selle peegli juurde ootamatu külaline. Elu. See oli märkamatult mu selja taha hiilinud, aga nagu ikka, ei soovi Elu olla tagumises reas. See astus minust mööda, õlaga nügides justkui olnuks ruumi vähe, tõstis selja taha peidetud haamri ja virutas sellega vastu mu peegelpilti.
Klirin kurdistas...
*
Üks minu lemmikpoose: kõhutan kušetil, padi toeks pandud ja A4-formaadis kaustik on avatuna minu ees. Pastakas veab selle lehtedele aina uusi ja uusi ridu, uusi mõtteid, millest enamuse võiks küll südamerahuga prügikasti saata. Vahel harva, kolm, neli korda selle paksu kaustiku jooksul ilmuvad tühiste targutuste sekka aga ka mõtted, mida võiks edasi arendada, ja tänu neile üksikutele ideekildudele jäävad ka mõttetühjad sõnad ellu - ei saa neid ju paberilt enam lahti kiskuda.
Kohvitass on nagu alati omal kohal, väikesel kandikul kohe kušeti kõrval põrandal, et saaksin ilma suurema energiakuluta lonksu turgutust võtta. Võtaks praegugi, aga kahjuks on tass viimased veerand tundi mulle vaid tühjust ja unistusi pakkunud. Surun pastaka kuulikese taas vastu paberit, kui tuppa astub Maska, üks mu mitmest kaasautorist.
"Hei, mees, mis teed?!" hõiskab ta rõõmsalt, tuues tuppa valgust, mida kiirgab igast tema liigutusest. Vaatan talle otsa. Üks mu kauaaegsemaid sõpru, keda tunnen vist juba lasteaiast. Olles alati rõõmus ja optimistlik - tihti alusetult -, suudab ta igal meie kohtumisel mu tuju paremaks muuta. "Jälle kirjutad, jah?"
Noogutan. "Mis siin ikka muud teha?" Sirutan käe kohvitassi juurde, kuid see peatub poolel teel - juba ma ei tea mitmendat korda. Ikka tühjus. Maska märkab seda, kiire sammuga astub ta minuni ja võtab tühja tassi.
"Hea küll, laiskvorst, ma lähen toon. Aga sellele filosoofile, kes su kirjutama pani, sellele tahaks küll paar krõbedamat sõna öelda, et ta su nii suutmatuks on muutnud," naerab Maska ja ruttab kööki.
Maska. Veidi imelik nimi, aga see on talle nagu pärandiks. Tema vanemaid kutsuti nende sõprade seas nõnda, teda ennast juba lasteaias, ja kui tema noorem vend kooli läks, polnud enam raske arvata, millise hüüdnime ta saab. "Kõik kordub!" ohkasid pead raputades kõik need õpetajad, kes mäletasid eelmise Maska poolt tekitatud probleeme. Aga ei kordunud - Maska noorem vend - Maska Juunior - oli õpetajate jaoks ideaalõpilane. Aga äkki peitus selle ideaalsuse põhjus vaid taustas, millega võrreldi?
Pastakas hakkab just uusi sõnu maalima, kui köögist kostub vandesõna. Maska ei hoidnud end kunagi tagasi, ta ei valinud kunagi sõnu. Järgmise sõnadevoolu põhjal järeldan, et midagi on viltu veekeeduaparaadiga. Hakkan end just püsti ajama - Maska võib olla rõõmus küll, kuid asju parandama ta ei sobi -, kui kuulen kõrvaltoast häält.
"Juba tulen." Huvitav - ma ei teadnudki, et MacGyver on siia jõudnud. Ju olin siis liiga sügavalt oma Kroonikatesse süvenenud.
Hmm... MacGyver. Samanimelisest seriaalist sai ta oma nime, kui oli suutnud välja tulla paarist võimatuna näivast olukorrast. Meie esimene kohtumine oli minu teise eluaastakümne lõpu lähedal, kui ta mulle ootamatult appi ilmus ja mind tõsiselt suurest supist välja aitas. Saime sõpradeks, kuigi minu poolt on see suures osas olnud tema ärakasutamine - ta lihtsalt oli selline inimene, kes ise kunagi abi ei vajanud, mina tema oma aga mingil ajajärgul pea iga nädal.
Köögist kostub natuke sekeldamist, sahistamist, mingi kummaline kolin ja juba annabki Maska hüüatus teada, et eesmärk on saavutatud. Varsti kuulen keeva vee kohinat. Toetan pea kaustikule, ühele lugematutest osadest oma Kroonikatest, sest tean, et kirjutamine praegu ei õnnestu. Maska tuleb nagunii kruusitäie kuuma, eluandva joogiga.
Nii ongi.
"Palun, härra kirjanik," irvitab ta keelt näidates, kui mulle kohvi ulatab. Teen talle grimassi, kui ta juba ära kiirustab, kuulnud ukse tagant kobistamist.
Ma ei saa aru, mis toimub. Mingi külastuspäev või? Tõusen püsti ja lähen tulijale vastu, kuna tegemist on ühe minu tähtsaima mõjutajaga.
"Tere Wizard!" ütlen kätt surudes sellel mõtliku pilgu ja rahuliku olekuga mehel. Ta vaatab mulle otsa ja hetkeks ta naeratab. Tema naeratus on kummaline, ükski lihas tema näol ei liigu, kuid naeratus ilmub tema silmadesse, et siis kohe sealt jälle kaduda.
"Kuidas läheb?" küsib ta vaiksel häälel. Kehitan vastuseks õlgu, sest ei oska midagi vastata. Oleks nagu ja ei oleks ka.
"Kirjutab, mis muud," muigab Maska enne, kui ta arvuti taha mingit strateegiat mängima läheb.
"Ma loodan, et midagi asjalikku," sõnab Wizard of Emerald, see kõige kummalisem inimene, keda ma tean. Tema oli see, kes pani mind tegema oma õlale tätoveeringut, tema proovis mulle õpetada maagiat. Nii hästi mäletan ma tema enda seletust maagia tähendusele: maagia ei ole midagi üleloomulikku, mitte midagi võimatut; maagiaks on aegade algusest saadik nimetatud midagi, mida keegi oskab teha, kuid mille toimimisest ümbritsevad inimesed aru ei saa. See on Wizardi elustiil - minna läbi elu saavutades asju, mis näivad võimatutena. Austust tema vastu näitavad ka sõnad mu vasakul õlal - "The Art - Magic".
"Kas tema on ka siin?" küsib Wiz nii tasasel häälel, et ma tean, keda ta mõtleb.
"Ma loodan, et mitte, kuigi ma ei saa kindel olla, ma olin vahepeal nii paberil kinni, et ei märganud isegi MacGyveri tulemist."
Wizard naeratab taas. Korraks. "Ma loodan seda samuti. Black Angel pole mulle kunagi sümpatiseerinud. Kuigi..." Ta teeb pausi ja vaatab ringi nagu kartes selle musta varju ilmumist. "Kuigi jah - tänu temale me üldse tutvusimegi."
"Jah - poleks olnud tema süngust, mõtteid, tema pimedust ja ööd, poleks ma märganud sinu loodud teid..." Ohkan sügavalt, sest aegajalt ma ikkagi kahtlen, kas polnud see sõprus Black Angeliga liiga suur hind kõikide nende uute tutvuste jaoks. Enamuse ajast arvan, et mitte. Wizard paneb oma käe mulle toetavalt õlale ja ma tunnen end kohe paremini.
"Noh, kas edasi ka kirjutame?" Pöörame Wizardiga end rääkija poole. Kušeti kõrval tugitoolis istub prille kandev mees, minu kõige uuem sõber, kuigi teadsin teda ka juba kooliajal. Tema silmist paistab ükskõiksus kogu maailmas toimuva suhtes, ent me teame, et see ükskõiksus vaid varjab tema tegelikku olemust, millega ta vaatab läbi paljude läbitungimatute müüride.
"Tere sullegi, W," tervitab teda Wizard, kui seab sammud kohvimasina poole.
"Jah," ütlen minagi vaikselt, pilku kaustikute poole pöörates. "Tere sullegi, Hocares."
*
See kildude klirin kajab siiani mul kõrvus. Raam oli tühi, vaid tume papp, mis oli peitunud peegli taha, on nüüd mu silme ees.
Korjan killud kokku, ka need kõige väiksemad ja proovin peeglit uuesti kokku panna, kuid alus, millel ma seda teen, on ebatasane, ja ikka näen ma vastu vaatamas mitut paari silmi. Ei ole enam seda tervikut, mis kunagi.
Vaatan neid paljusid kilde ja mõtlen, millisel neist olen mina. Kas ma olen tõesti neil kõikidel, kõik need killud kokku? Või pole ma tegelikult neist ühelgi?
Neetud! - kas ma saan kunagi selle peegli uuesti kokku nii, et ma näeksin taas vaid ühte peegeldust?
2 kommentaari:
...kui kummaline... ühed ja samad mõtted hõljuvad "kusagil" ja haakuvad inimestesse-inimestega. Ühel ja samal hetkel??
Oled Sa lugenud?: Ajaränduri naine/Audrey Niffenegger/Varrak 2006
Hmm... Veel ei ole lugenud, aga kuna sa juba osutasid sellele, siis peaksin ühel hetkel vist üles otsima ja läbi vaatama...
Postita kommentaar