Alustuseks...
Kuna mu peamine blogisait otsustas end ajutiselt ära kammida, siis kirjutan siia, kuhu ma üldse kunagi oma esimese blogi tegin. Arvan, et see jääb siin ajutiseks lahenduseks, aga samas... Kunagi ei tea, mida elu tuua võib... Järsku jäängi...
Ja edasi...
Istun taas autoroolis, vaatan neid vehlevaid kojamehi, mis pühivad eemale taevast kukkuvaid veetilku, ning mõtlen. Roolis küll, aga load? Kas see teeb mind väga halvaks inimeseks, kui ma eiran seaduseid, mis nõuavad juhilubade olemasolu - paberit, mis näitab, et sa oled kellegile tõestanud, et sa tead, kumb on auto esimene, kumb tagumine ots. Vaadates neid õppesõiduautosid, mis linnas kogu aeg oma treening- või eksamisõite tehes kõigil jalus ukerdavad, siis tunnen tegelikult isegi rõõmu, et pole oma elu jooksul pidanud teiste juhtide tuju ega närve rikkuma.
Aga see pole põhjus, miks ma seda teksti praegu kirjutan. Rooli istudes hakkan ma mängima rolli, milles ma ei hooli seadustest (jälle!). Ma ei riku küll mingeid eeskirju, sõidan ohutult, aga ma ei tohiks seda teha. Muret hakkaski see teadmine mulle tegema täna, kui ma vaatasin läbi autoakna vihmamärgasid tänavaid.
Kunagi lubasin omale, et ei hakka rohkem seaduseid rikkuma, et püüan olla igati ühiskonna reeglite järgi käituv kodanik. Kunagi - kolm aastat tagasi. Olin ja olengi - aga ometi teen ma juba pisikesi samme suunas, kuhu ei tohiks. Kunagi ammu ma võtsin ka oma vanemate auto, et sellega mööda meie pisikest vabariiki ringi kihutada. Midagi halba ei juhtunud.
Mis oligi kõige halvem. Teadmine, et piirist üleminek endaga midagi halba kaasa ei toonud, kasvatas minus julgust, et astuda järgmisi samme üle järgmiste piiride. Ja lõpptulemuseks oli avar, ilma igasuguste takistusteta maailm, kus võisin teha kõike, mida iganes ma tahtsin. Võisin teha enda arvates, aga kui ühiskond lõpuks mu näilisele vabadusele silma peale viskas, pani ta mulle sellise põntsu vastu kukalt, et seda virvendust tajun vahel siiani oma silme ees.
Täna tuli rooli istudes esimest korda hirm. Kartus, et kunagi läbielatud tee võib end kordama hakata. Et kui praegu ma veel valitsen seda, millist rolli ma mängin - kas siis jalgsi mööda linna jalutava, kuid ausa või roolis istuva ja piire ületava kodaniku -, siis kas ei või korduda see, et kaotan selle rolli üle kontrolli ja see roll hakkab mängima hoopis mind. Võtab mu meele ja hakkab seda vedama mööda järjest ohtlikumaks muutuvat mägiteed.
Loomulikult on kõikjalt võimalik tervelt tagasi tulla; saaksin ka mina, sest viimase kümne aastaga peaks isegi tarkust tiba rohkem olema, aga kas on mõtet riskida? Vist mitte...
Praegu jääb üle vaid loota, et ma ka hommikul nõnda arvaks... Et oleks hommikul jõudu autovõtmed küsimata jätta ning jalgsi läbi sajuse Tallinna kesklinna poole vantsida...
Kuna mu peamine blogisait otsustas end ajutiselt ära kammida, siis kirjutan siia, kuhu ma üldse kunagi oma esimese blogi tegin. Arvan, et see jääb siin ajutiseks lahenduseks, aga samas... Kunagi ei tea, mida elu tuua võib... Järsku jäängi...
Ja edasi...
Istun taas autoroolis, vaatan neid vehlevaid kojamehi, mis pühivad eemale taevast kukkuvaid veetilku, ning mõtlen. Roolis küll, aga load? Kas see teeb mind väga halvaks inimeseks, kui ma eiran seaduseid, mis nõuavad juhilubade olemasolu - paberit, mis näitab, et sa oled kellegile tõestanud, et sa tead, kumb on auto esimene, kumb tagumine ots. Vaadates neid õppesõiduautosid, mis linnas kogu aeg oma treening- või eksamisõite tehes kõigil jalus ukerdavad, siis tunnen tegelikult isegi rõõmu, et pole oma elu jooksul pidanud teiste juhtide tuju ega närve rikkuma.
Aga see pole põhjus, miks ma seda teksti praegu kirjutan. Rooli istudes hakkan ma mängima rolli, milles ma ei hooli seadustest (jälle!). Ma ei riku küll mingeid eeskirju, sõidan ohutult, aga ma ei tohiks seda teha. Muret hakkaski see teadmine mulle tegema täna, kui ma vaatasin läbi autoakna vihmamärgasid tänavaid.
Kunagi lubasin omale, et ei hakka rohkem seaduseid rikkuma, et püüan olla igati ühiskonna reeglite järgi käituv kodanik. Kunagi - kolm aastat tagasi. Olin ja olengi - aga ometi teen ma juba pisikesi samme suunas, kuhu ei tohiks. Kunagi ammu ma võtsin ka oma vanemate auto, et sellega mööda meie pisikest vabariiki ringi kihutada. Midagi halba ei juhtunud.
Mis oligi kõige halvem. Teadmine, et piirist üleminek endaga midagi halba kaasa ei toonud, kasvatas minus julgust, et astuda järgmisi samme üle järgmiste piiride. Ja lõpptulemuseks oli avar, ilma igasuguste takistusteta maailm, kus võisin teha kõike, mida iganes ma tahtsin. Võisin teha enda arvates, aga kui ühiskond lõpuks mu näilisele vabadusele silma peale viskas, pani ta mulle sellise põntsu vastu kukalt, et seda virvendust tajun vahel siiani oma silme ees.
Täna tuli rooli istudes esimest korda hirm. Kartus, et kunagi läbielatud tee võib end kordama hakata. Et kui praegu ma veel valitsen seda, millist rolli ma mängin - kas siis jalgsi mööda linna jalutava, kuid ausa või roolis istuva ja piire ületava kodaniku -, siis kas ei või korduda see, et kaotan selle rolli üle kontrolli ja see roll hakkab mängima hoopis mind. Võtab mu meele ja hakkab seda vedama mööda järjest ohtlikumaks muutuvat mägiteed.
Loomulikult on kõikjalt võimalik tervelt tagasi tulla; saaksin ka mina, sest viimase kümne aastaga peaks isegi tarkust tiba rohkem olema, aga kas on mõtet riskida? Vist mitte...
Praegu jääb üle vaid loota, et ma ka hommikul nõnda arvaks... Et oleks hommikul jõudu autovõtmed küsimata jätta ning jalgsi läbi sajuse Tallinna kesklinna poole vantsida...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar