Vastuseks loetule

Et siis lugesin täna netiavarustest üht kirjutist ja üks lõik äratas tähelepanu, et kuidas inimesed endast mõtlevad... Tsiteerin:

"Tõtt-öelda ei ole minu lapsed ükski lasteaias käinud. Sellel lühikesel perioodil 4-aastasena, mil mina ise lasteaias olin - aga mind pidi sealt ära võetama, kuna röökisin minnes ja olin alalõpmata haige, ent koju jäädes olin rõõmsameelne ja sain aruka lapsena ilusti üksinda hakkama - no see negatiivsete kogemuste loetelu siia arvustusse ära ei mahuks: liikumatu magamajäämise ootus, käed põse all; kaerahelbepudru vägisi suhu toppimine, mille kasvatajale sülle oksendasin; kiuslik ja tagumishimuline poistekamp; tunniajane mängimise imiteerimine laua taga istudes, kust lahkuda ei tohtinud - missugune füüsiline piin; karistuse hirm: mingi suur ja kole kasvatajatädi, käed löömiseks vinnas; ja need lõhnad, värvid, muljed... hirmutavad, keerulised - neid oli lihtsalt liiga palju. Kuigi olin väga uudishimulik ja seiklus- ning rännuhimuline laps. Õnneks jätkus mul küllalt iseseisvust protesteerimiseks ja emal mõistust sellest hullumeelsusest loobumiseks.

(PS See sulgudes lisatud tekst on kolm tundi hiljem. Meil oli autoriga väike mõttevahetus ja nagu selgus, oli ta oma väljendamisega natuke ettevaatamatu olnud. Ma usun isegi, et mitte päris nii ta seda ei mõelnud. Aga idee sain sealt ikkagi, ja autor kiitis teostustki :) )

Ja kuna ma nagunii hetkel otsisin ideid, millest kirjutada, siis püüdsin ma ette kujutada, milline see lasteaias käimine tol ajal välja näha võis. Siin siis tulemus


Miks ma ei tahtnud lasteaias käia?



Praegu, tagantjärele mõeldes olin ma juba väikesena tark. Esimese raamatu võtsin kätte juba kaheselt - selle ajaloolise hetke jäädvustas mu kallis isa oma legendaarse kaameraga Zenit (mille legendaarsus peitub just pildistatava isikus) - ja senini hämmastab mind mu enda arukus. Kui selgelt ma suutsin juba tollal aduda asjade tegelikku tähtsust! Vanadelt must-valgetelt fotodelt on selgelt näha mu esimese loetud raamatu pealkiri - "Avameelselt abielust".

Kuna mu areng otsustas areneda kiiremini, kui mu armsad vanemad seda lootsid, siis otsustasid nad mu lasteaeda panna enne, kui mu emal seadusega ettenähtud kolm vaba aastat täis said.

Arenguvestlusele läksime koos emaga. Suurte lokkidega tädi meenutas mulle tookord tädi Rutti sellest lastesaatest, mida ma lugemise kõrvalt ühe silmaga piilusin, aga lasteaiatädi ei olnud nii sõbralik. Ta proovis küll naeratada, ent ma sain kohe aru, kui ta oma küsimustega mu pähe pugeda tahtis. Tegin vastukäigu, näidates end sellisena nagu tema kujutlusis kahe ja poole aastased lapsed olema pidid. Miks pidi ta teadma, kui rõõmsameelne ja arukas ma tegelikult olen? Kelleks ta ennast pidas? Psühholoogiks???

3c rühm oli suure maja tagumises nurgas, esimesel korrusel, et need tavalised lapsed oma suures rumaluses kogemata aknast alla kukkudes ära ei invaliidistaks. Miskipärast oli mul rühma astudes esimene mõte, et terve hoone reovett ärajuhtiv toru lekib otse meie ruumide all. Muidugi võisin ma ka eksida, nentisin mõne hetke pärast, kui nägin oma tulevast parimat sõpra, pinginaabrit ja elukaaslast mööda silkamas, pruunikirju marlimähe tuules lehvimas ning suur ja kole kasvatajatädi tüdruku sabas kiirelt vahemaad vähendamas, käed löömiseks vinnas.

"Selge! Rühmas joosta ei tohi," tegi mu arukas, toona veel väikeste elukogemustega aju esimese konstanteeringu eduka ellujäämise nimel. Voltisin oma mantli korralikult kokku, öeldes sealjuures ära ema abistavast käest, sest minu isikus nii varakult ilmnenud iseseisvus soovis ikka ise tegutseda. Saatsin ema rahustavate sõnade saatel minema, kuigi ta nii väga soovis mulle esimesel päeval toeks olemisega oma head tahet demonstreerida, ja seadsin sammud rühma suurima poole, et juba esimesel päeval pakutavatest muljetest maksimum võtta.

Lapsi oli palju - esimese pilguga haarates vist neliteist, kui keegi just laudade alla peitunud ei olnud. Toimuva segadus oli aga see, mis mind nii hämmastas - ei mingit organiseeritud ja isikutarendavast tegevustest. Kes mängis klotsidest torne ehitades, teades samal ajal, et too naabermaja Martin lööb selle esimesel võimalusel uppi; kaks tüdrukut kammisid nukkudel lokke sirgeks; uks poistest viskas palli vastu seina, suutmata kordagi seda tagasipõrkuvat kummikera kinni püüda. Kasvataja aga jooksis ikka veel ringiratast ümber kööginurga, lootes tabada seda gasellisammuga blondiini, kes oli lisaks mähkmele jõudnud kätte haarata ka kasvataja laual vedelenud kaustiku märkmetega laste igapäevasest tegevusest ja nende arengust. See oligi vist ainus positiivne tähelepanek tol päeval - Anneli (tema nime sain teada alles esimesse klassi minnes) taiplikkus võtta kõige mõttetum ese ruumis, sest arengust või tegevusest ei saanud siin juttugi olla.

Uudishimulik nagu ma olin, astusin julgelt ruumi keskele ja tervitasin kõiki valju ja viisaka terega. Aeg peatus. Või nii vähemalt tundus mulle, kui kõik oma tegevused pooleli jätsid. Isegi kasvataja peatus poolelt sammult, üllatunud pilk minule suunatud. Tänasin õnne, et polnud oma tervitust sooritanud hetkel, kui tema mõlemad jalad õhus olid - oleks vaeseke veel kukkunud ja ära löönud end.

"Mis sa, hull, röögid?" kraaksatas ta oma ebameeldivalt ebanaiselikul häälel.

"Ma ei röögi. Lihtsalt iga viisakas inimene peab rääkima selge ja kõlava häälega," vastasin endise enesekindlusega, sest ei saa ju lasta oma kombeid muuta kellelgi, kes vaid viletsa enesevalitsuse ja ametialase saamatuse pärast ei suuda oma sõnu korralikult valida.

"Nii, kõik, nurka." Suur ja kole, kahtlemata vanatüdruku kurba elu elav (et see elu kurb on, teadsin tänu esimese loetud raamatu skemaatilistele piltidele) naiskasvataja astus mulle lähemale, võttis näppudega minu ilusatest lokkidest kinni ja vedas mu akna alla nurka. Hetkeline valu tõi küll pisarad silma, kuid teadmine kõige mittetapva kasulikust omadusest kuivatas need ootamatud pisarad kiiresti.

"Saame sõpradeks," kuulsin selja tagant häält ja korraga hakkas mu pea meeletult lõhkuma. Ei või olla! Kas tõesti tuleb mul siin ka teiste lastega suhelda??? Üle õla piiludes nägin Martinit, seda ulakat naabripoissi, kelle tegemisi olin tihti akna peal kõõludes jälginud; seda marakratti, kelle lollustükkides ei olnud karvavõrdki intelligentsi, mis oleks tema jälgimise huvitavamaks teinud. Kedagi teist jälgida aga polnud võimalik, sest Martini ilmudes kadusid kõik teised lapsed tagasi kodudesse.

"Sinuga? Häh!" mühatasin teda meie vaimset erinevust teades üleolevalt vaadates. "Sul on ju särk püksist väljas!"

Tagantjärgi mõeldes ma saan aru küll, et tegin tol hetkel ühe oma elu vähestest strateegilise tähtsusega eksimustest, jättes tähelepanuta Martini käes olnud plekist mänguauto, aga eks õppetunde tule vahel võtta vastu ka elult eneselt.

Kui medõde oli pärast pikka vingumist oma eluraske töö üle siiski mu pea korralikult sidemesse mähkinud, viis ta mu koduukse taha. Lubasin, et selgitan vanematele ise olukorda, mispeale too end tänulikkusest õhetades kiiresti minema veeretas, sest minu peahaavade ootamatu ilmnemine tõi talle kaasa uue probleemi: ta võis hilineda oma teise töökohta, aleviku külje all asuvasse vanadekodusse.

"Rahu! Kõik on kontrolli all," ütlesin emale, kelle suu hakkas juba karjeks avanema. "Mine nüüd kööki, sega endale rahustuseks üks viinakokteil, mulle too morssi ja siis räägime."

Elutoas istusin isa lemmiktugitooli, kus omanik ise oli viimasel ajal aina vähem ja vähem oma aega veetnud. Vist oli asi põhjuses, et tema isa oli selgitanud, et tool on mõeldud inimesele, kelle käes on võim. Mina tundsin end igatahes seal mugavalt.

"Mul on nimelt tunne, et ma pean protesteerima, seega esitan ametliku protesti," ütlesin pärast esimest lonksu. Ema istus teisel pool lauda taburetil (rohkem tugitoole meil tol ajal ei olnud). "Nimelt mina kui arukas ja õpihimuline laps leian, et mul ei ole tarvis edaspidi lasteaeda minna. Seal ei pakuta midagi, mis rahuldaks mu uudishimu ja või seiklus- ja rännukirge. Pealegi peetakse minule iseloomulikku rääkimisharjumusi seal röökimiseks, millega takistaksin omakorda teiste laste loomulikult aeglast arengut. Ma olen piisavalt rõõmsameelne, et ka üksinda ilusti hakkama saada. Seega nimetame kogu selle lasteaiaidee hullumeelseks ja unustame kõik need sealsed lõhnad, värvid ja muljed. Elame edasi oma tavalist elu."

Õnneks jätkus mu emal mõistust sellest lasteaiaga seotud hullumeelsusest loobumiseks ja ma sain oma elu edasi arendada soovitud suunal - saada edukaks ja enesekindlaks kirjutajaks.