Mõtetega möödunust; Bon Jovi - "Blood on Blood" (1988)

Räpane, lumetu, trööstitu - nende sõnadega oleksin ma alustanud eile seda postitust. Eile ma ei kirjutanud. Vähemalt mitte siia. Nüüd, täna, öösel vastu 23. detsembrit, saan ma kasutada paremaid sõnu. Aknast Vallimäge vaadates näen ma valget, puhast lund, mida sajab ja sajab juurde. Hoopis parem...

Ma ei ole igal aastal jõudnud teha kokkuvõtet aastast, aga jah - eile oleksin seekordset teksti alustanud just nende kolme sõnaga. Aasta tagasi olin ma Inglismaal, ühes Manchesteri lähedal asuvas väikelinnas ning käisin shortsides ja T-särgis poes. Kohalikud oma sallide ja mütsidega vaatasid mind küll natuke imelikult, aga sellega olen ma juba ammu harjunud. Ja eile aasta tagasi oli mu sama tunne, mis eile, sellel aastal. Hea, et ma ei hakanud eile siia kirjutama.

Mida ma siis möödunud, 2014. aastast mõtlen ja mida jään mäletama?

Ilma.

Veel 11. jaanuaril, kui ma käisin Burnley's viimast Inglismaa õlut ostmas, kandsin ma T-särki. 12. jaanuaril olin juba Eestis. Mind tabas kõrvetavalt külm talv. Lumine Neeruti ja lumine loodus muutsid oma iluga selle külma talutavaks. Isegi meeldivaks. Andsid tagasi lootuse ja teadmise, et mulle meeldib ka Eesti kliima. Isegi rohkem kui mingi igavesti soe lõunamaa.

Kevade heitlikud ilmad tõid nii ilusaid hetki, mida mäletada, ja päevi, mida tahaks unustada. Reetlik soe tõi külmetushaiguseid, ent meenuvad ka fotokaga püütud esimesed sinililled ja ülased Viitna järve ääres. Vaheldus, värskendav vaheldus, mis aitas neist haigustest üle saada ja jälle kevadet nautida.

Kevade lõpp tõi veel ilusamad ilmad, aga nendega kaasnesid ka esimesed äikesetormid. Pärispea poolsaare tipus muulil seistes sai jälgida, kuidas meri on peegelsile ja vaevu viisteist hiljem piiluda läbi autoakna tormituultes maani painduvaid vahtraid.

Siiski oli suvi lõppkokkuvõttes ilus. Üle väga paljude aastate läksin Eestis merre - ma vihkan külma vett. Ja Viitnal sai esimest korda käia ujumas koos oma väikese Oskariga. Armas mälestus igaveseks...

Sügised on mulle alati meeldinud - kõik need ilusad värvid looduses, kus on nii ilus jalutada ja fotosid teha. Sel aastal oli aga sügis rikutud. Vahtrad, mille lehed on alati nii ilusad olnud, olid sel aastal haiged - vähemalt siin, Virumaal. Muidu kaunid punakollased lehed olid sel aastal täis musti plekke ja haiged. Pudenesid kurvalt ja kiirelt puudelt, justkui häbenedes oma haigust.

Talve algus. Tuli korraks küll ilus lumi, lühikeseks hetkeks, ent siis muutus kõik jälle vastikuks poriks ja plögaks, millest tahaks kaugele ja eemale. Mehhikosse, Aafrikasse, Tahiitile - kuhu iganes. Peaasi, et võimalikult kaugele.

Täna hakkas aga lund sadama. Ilusat puhast valget lund. Praegu on kõik ilus. Mulle meeldib see. Loodan, et ilus tuleb ka uus aasta.

*

Isiklik elu?

Järgmine aasta tuleb kindlasti parem. Lõppeval aastal oli sõnu rohkem kui tegusid. Ja et meenutada, mida järgmine aasta pean paremini tegema, tegin midagi omapärast.

Lõin oma pussnoa voodi kohale seina.

TEOD ON TÄHTSAMAD KUI SÕNAD.
Foto autor ja modifikatsioon: W. Hocares

*

PS Kuna juba tekkis küsimus, siis fotol oleval tahvlil ei ole pilt, aga sõnad. WH

PPS Kuna hommikul kella kaheksaks oli kolmel inimesel selle foto pärast küsimusi mu mõistuse pärast, siis lisasin ka vesimärgi. Ju siis tuli hästi välja ja foto all on kirjas ka sõna "modifikatsioon". Kes tahab fotot ilma vesimärgita, võtku ühendust läbi e-posti :) WH

Viha ja arutapja

Kuuldes enda kohta selja taga räägitavat laimu on esimeseks reaktsiooniks viha. Siis hakkab aga mõte tööle. Kui kõne all on raha, selle teenimine või kaotus, tuleb edasised sammud hoolikalt läbi mõelda. Ehk saab hoopis rohkem teenida selle laimu reaalsuseks tegemisega laimaja enda kulul?

Illustreeriv pilt internetist - mul lühem habe ja tihedam suits.

Viha on loogiline reaktsioon. Aga vihased reaktsioonid ei ole mu ellu veel midagi positiivset toonud. Pigem on vihased (viimasel ajal sageli alkoholist võimendatud) reaktsioonid minu elust seda positiivset just välja tõrjunud. Tegin siin arvutusi ja samasuguse tempo jätkudes võib mu elu positiivsusvabaks muutuda lähima paari aasta jooksul.

Mingi aeg tagasi tegin katsetuse, kas suudan hakata alkohoolikuks. Tahtsin lihtsalt kõiki muresid väikesemaks või olematuks juua. Kaks nädalat pidasin vastu - järjest joomist siis -, siis lõppes asi EMO'sse minekuga. Krt - ei saa minust alkohoolikut: õnneks on mu kehal rohkem mõistust kui mul endal ja nõnda trikitas keha mind ära. Aga sel ajal tegin Facebooki postituse, mida arvasin alkoholismist siis ja seal oli mainitud ka nn vabaduse suurenemist.

Tsiteerin 17. oktoobri postitust siis:

"Alustasin uue raamatu kirjutamist ja toon nüüd siia ära väikese lõigu lihtsalt selleks, et saada arvamust võimalikelt lugejatelt

"AA ehk Alustaja Alkohooliku päevaraamat"

Päev 11

/.../

Teaduslik (või lihtsalt teadlik) lähenemine alkoholismi tekkele on andnud juba esimesed mõtlemapanevad tulemused. Kuigi esialgu oli keeruline üle nelja õlle õhtuti ära juua, olen suutnud oma piiri tõsta juba kolme pudeli veini või kaheksa pudeli õlleni. Jutuks siis stabiilse koguse joomine ühtlase ajavahemiku jooksul

Mida on alkoholism aga mulle andnud? Kuigi esiti võib arvata, et hommikused pohmellid on ainsad, siis kogemuste lisandudes on minuni lõpuks jõudnud ka teadmine, et ära, kurat, joo mitut jooki segamini. Eilsest kolmest õllest ja kahest pudelist veinist oli täna niivõrda paha olla, et pidin terve päev mingeid imelikke asju sööma. Ja normaalne enesetunne taastus alles pärastlõunal.

Üllatav avastus on seegi, et alkoholism annab vabaduse. Alles oma esimesi alkohoolikusamme tegevana olen suutnud vabaks saada juba mitmestki tähtsast inimesest oma elus. Alkohol või pigem alkoholist mõjutatuna tehtud telefonikõned ja/või vestlused on mind vabastamas asjades, mille pärast ma varem nii palju pead murdsin. Seega - vabaduse alkoholism annab, aga kas see on just see vabadus, mida ma otsinud olen, on hoopis olulisem küsimus. Tegeleme asjaga edasi.

Alkoholism on andnud mulle esimest korda elus ka tõelise motivatsiooni enda auto soetamiseks. Varem ei olnud see nii oluline, aga nüüd ma vajan autot. Ma lihtsalt ei jõua füüsiliselt kõike seda taarat enam automaati jalgsi tassida. Seega võib alkoholismi nimetada motivatsiooni tõstvaks nähtuseks.

Söön ma ka tervislikumalt. Jälle pluss. Kuna pidevalt kaine olles mõtlesin alati, kuidas rahadega välja tulla, siis olin suurema osa ajast ikka makaroni ja hapukoore dieedil. Nüüd aga auru all olles on mul pangaarve seisust poogen ning saan söömas käia väljas, mis tähendab omakorda, et saan igapäevaselt ka värsket salatit ja täisväärtuslikku toitu. Jume hakkab juba paranema.

Siiani ei ole ma mõistnud, miks ühiskond alkoholismi hukka mõistab. Uurin edasi.

Ahjaa! Miinusena võib välja tuua selle, et võtsin Päev Eestis leheküljel ette Hillar Kohvi. Andestust!

/.../

— feeling drunk."

Seega võib edaspidi alkoholi oma elust välja jätta. Või siis olema mõistlik, kui joogisena tehtud teod põhjustavad uusi vabanemisi, ja mitte süüdistama selles teisi.

Damn!

Tagasi aga teema alguse juurde (meenutused luhtunud alkohooliku karjäärist viisid mõtted mujale).

Niisiis - selja taga ja tagantselja ja kas viha on mõistlik? Viha on loomulik reaktsioon. Või kas ikka on? Viha tekib mõttest, arusaamisest, et antud juhul püüab keegi sulle lihtsalt mingil isiklikul põhjusel sitta keerata. Viha nagu hirmgi on arutapja, mis sageli paneb tegema arulagedaid tegusid. Miks, kurat, ma sellest veel 37-aastasena arutlen? Kas tõesti pole ma nende aastate jooksul suutnud endasse raiuda niivõrd elementaarseid tõdesid?

Õnneks - seekord ei järgnenud uudisele laimust kiiret ja vihast reaktsiooni ning tagantjärele olen ma selle üle rõõmus. Alternatiivsed teed tunduvad palju, palju huvitavamad ;)

Üks samm, väike samm edasi.

*

Facebookist tsitaati otsides jäi silma üks õine filosoofiline mõtteke novembrist:

After spending some hours in the moments you had once, you realize how many years you have lost in chasing for moments forgotten today.

Tagasiside ja arvamused

Kuigi olen mõnda aega kirjutanud juba ajalehele Kuulutaja, ei ole ma siia blogisse enam ammu suutnud midagi asjalikku ja mõtestatut tekitada. Tõsi, on olnud postitused tekstidest, mis valminud konkreetselt ajalehe jaoks, ent see pole siiski see.

 

Arvamust, kui sellist, pole enam ammu kirjutanud. Eks sellel ole ka omad põhjused.

 

*

 

Kes me üldse oleme, et meil oleks õigust midagi arvata? Kes olen mina? Ühel vestlusel kuuldud mõte nagu peaks arvamuse avaldamise õiguse välja teenima - ausalt, sucks! Keegi ei pea saama kuulsaks näitlejaks või lauljaks või poliitikuks, et ta omandaks läbi selle õiguse midagi avalikult arvata. Siiani on just need kuulsused suutnud suust rohkem jama välja ajada kui tavalist, rahulikku elu elavad inimesed, kelle mõtted on läbi eelarvamuste rägastiku siiski suurema tähelepanuni läbi murdnud.

 

Mõned aastad tagasi märkisin sarkastiliselt ära Lauri Pedaja ja Ken Saani, keda ühes trükiväljaandes nimetati arvamusliidriteks. Kuigi ma ei eita, et nende vaated paljudel teemadel ON asjalikud ja huvitavad, siis arvamusliidritest on asi väga kaugel. Siiski oma vähemalt sama asjalikke arvamusi ka inimestel, kes meile igapäevaselt tänaval vastu kõnnivad, keda märkamata me neid isegi aegajalt õlaga müksame või keda tähele panemata laseme poest väljudes uksel nende nina ees sulguda.

 

Kui aga mõte algab küsimusega, kes oleme meie, et midagi arvata, siis on midagi kusagil valesti. Valesti enesehinnangus, valesti usus endasse. Kui ei usuta enda arvamuste ja mõtete väärtustesse, siis kas on mõtet üldse enda suud ka lihtsaks vestluseks lahti teha?

 

Ma ei ole kindel, et suudan kõigil teemadel adekvaatselt oma arvamust väljendada - isegi juhul, kui mul see arvamus olemas on -, aga ma tõesti väärtustan tõsiasja, et mul on tahet oma suud nii mitmelgi teemal lahti teha ja riskin seda tehes intellektuaalse konfliktiga.

 

Meil on kõigil vabadus ja õigus arvata ning maailm oleks nii kuradi igav koht, kui kõik tammuksid ühte rada samas rütmis.

 

*

 

Natuke pahane olen selle teema pärast. Pahameele allikas on tegelikult minu viimases avaldatud artiklis ""Pimedusest" elukunstnikuks", milles kirjutasin Rakveres elavast kunstnik Raimond Kukuškinist. Ilmumispäeval kuulsin kriitilist tagasisidet, miks oleme avaldanud sellises võtmes loo kellestki, kes on teise inimese tapnud.

 

Eee... Seepärast, et Raimond on seda väärt. See on minu arvamus ja mul oli hea meel tõdeda, et sama arvasid ka Kuulutaja toimetajad.

 

Lõik artiklist: Ühe Kukuškini lemmiktsitaadi – „Pole tähtis, palju sa loed, tähtis on, palju sa sellest võtad“ –  võiks noormehe näite puhul parafraseerida hoopis nii: „Pole tähtis, kaua sa vanglas oled, tähtis on see, kui palju sa sellest endasse lubad.“

 

Ja ma tean, et nii ei ole väga viisakas öelda, aga mulle tundub, et mainitud kriitika taga oli kritiseerija isiklik kadedus. Kadedus, miks temast endast selliseid lugusid ei kirjutata.

 

Vabandust, aga tõesti - kellegi teise toodetud sita müümine ei ole kaugeltki võrreldav inimesega, kes oma andekusega loob siia maailma midagi uut ja ilusat.

Raimondi loodud maal restoranis Moon Lounge, Rootsis.

ArtoRich Studio uksest sisse astudes on see andekus ja ilu näha ning just see oligi põhjus, miks ma Raimondist sellises võtmes persooniloo kirjutasin.

 

Ma arvan, et ma tegin õigesti ja see on minu arvamus. Aus, isiklik ja otsekohene.

...; The Driftwood Fairytales - "Paralysis" (2012) (Alustatud 04.03.14)

/.../

When you ask me if I'm feeling fine,

I tell you that I'm feeling fine,

oh, yeah - I'm feeling fine,

I really do.

/.../

Juba aastaid pole mul nii järsku tekkinud uut lemmiklaulu, mida ma võiksin lõpmatuseni kuulata, aga pealkirjas väljatoodud "Paralysis" seda on. 

Võõrutusravile... (Lihtsalt tagantjärele üks poolikuks jäänud tekst)

Narkomaania üheks suuremaks probleemiks võib pidada seda, et tavaliselt narkomaanid ei tunnista oma sõltuvust. Enne sõltuvuse tunnistamist ei ole aga mõtet ka proovida sellest vabanemist. See on mõttetu.

Enamus mu tutvusringkonnast seda ei tea, aga olen olnud sõltuvuses juba pikemat aega. Mõned on seda kahtlustanud, aga otsestele küsimustele olen vastanud sellega, milles olen tugev: demagoogiaga. Ükski narkootikum ei ole ohutu, ükski sõltuvus - tunnistame seda siis endale või mitte - ei ole negatiivsete mõjudeta elukvaliteedile.

Ja ometi me tarvitame aineid, millest võib nii kergelt sõltuvusse jääda; nii kergelt anname ära asjadele, millest me enam suurte pingutusteta vabaneda ei suuda. Me teeme seda siiski, teades kõiki riske, pidades ennast ja oma iseloomu tugevamaks faktidest, mida on läbi erinevate aegade tõestatud nii teaduslikult kui ka reaalsete kogemuste läbi. Inimesed on loodud orjadeks, kui tsiteerida üht ulmesarja, orjadeks, kes ei oska endaga midagi peale hakata, kui anda neile täielik võim enda elu üle. Ikka satume olukorda, kus leiame olevat palju lihtsama lastes enda eest otsuseid teha kellelgi või - antud juhul - millelgi. Nii on lihtsam. Nii ei pea vastutama.

Ometi vastutame me just selle otsuse eest, millega laseme endal sattuda kellegi võimu alla või millestki sõltuvusse. Hoolimata näilisest erinevusest on tulem üks - see keegi või miski hakkab edaspidi korraldama, juhtima meie elu. Me arvame, et nii on lihtsam. Lihtsam, kui meie eest tehakse ära need kõige raskemad valikud.

See on kummaline, sest mulle endale ei kunagi meeldinud olla kellegi võimu all. Olen alati protesteerinud autoriteetide vastu. See on teinud mu elu raskemaks, ent vähemalt olen võtnud vastutuse oma tegude eest ja tagantjärele ei pea ma süüdistama kedagi teist kõikides oma raskustes. Enese süüdistamine on pikemas perspektiivis lihtsam kui alatine süükoormate veeretamine teiste inimeste õlule. Jah - ma tean oma vigu, aga need on minu vead. Need on mulle kallid, sest olen nende eest maksnud - oma elu ja oma ajaga.

Reportaaž Rakvere kuuse alt (Toimus 2.detsembril)

Jõulukuusk Rakvere kesklinnas on sel aastal erakordne. Ausalt – minu arvates on see natuke imelik, aga sellest pimedas möödasõites ja nähes kõike öises valguses tundus vaatepilt nõnda ilus, et tuli kiiresti toimetusse sõita ja sealt fotokas haarata, et telefonist etema aparaadiga paar pilti klõpsida.

W. Hocares

Tagasi turuplatsile jõudnuna hakkasin õige valguse seadistamise pilte tegema (vihkan välklambi kasutamist), kui kuulsin lähenevaid hääli. „No selge! Noored pidutsevad isegi teisipäeva hilisõhtul!“ See oli mu esmane mõte.

See oli siis see proovifoto, mille tegin valguse seadistamiseks.

Kui noored aga lähemale jõudsid, selgus, et tegemist ei olnudki pidutsevate, vaid justnimelt seda erakordset kuuske imetlema tulnud noored.

„Kas te saaksite ka meist grupipildi teha?“ küsis üks neist. „Jah, just selle kuuse taustal.“

Ma nõustusin.

Minu isiklike eelarvamuste jaoks liiga organiseeritult hakkasid saabunud omale kohti seadma: kes rääkis vihmavarjulampide vajalikust valgusjoast, kes paigutas grupiliikmeid kohtadele.

Öised artistid

Kui olin mõned pildid ära klõpsinud, ei suutnud ma sisimas kriipivale ajakirjanikuloomusele vastu panna.

„Mis teid siia tõi?“

„Kuusk ikka. See on nii eriline.“

„Te pole Rakverest?“

„Ei, meil oli siin oma esimese albumi esitluskontsert.“

„Ähh?“ tuli minu poolt tõsiselt professionaalne ajakirjanduslik vastus/küsimus – tõenäoliselt saan meie tegevtoimetaja Aivar Ojaperve käest selle kohta korraliku õppetunni, kuidas ootamatutes olukordades tuleb reportaaže kirjutada.

Selgus, et tegemist oli vokaalansambli Estonian Voices liikmetega, kes olid just natuke aega tagasi Rakvere Kultuurikeskuses andnud oma plaadiesitlustuuri käigus kontserdi ning peale seda tulnud öist Rakveret uudistama. Uudistama, sest uudised Rakvere tänavusest „jõulupuust“ on jõudnud ka maakonnast kaugemale.

Pildil Kadri Voorand, Maria Väli, Mirjam Dede, Mikk Dede, Arno Tamm ja Mihkel Mälgand. Ansambli bassilaulja Aare külama oli juba varakult Viljandisse sõitnud, et hakata häält järgmiseks konterdiks soojaks laulma. Mihkel, kui bändi hea sõber, tuli vaid appi, et kohustuslikud kuus keha pildile saaks.

Mirjam Dede, ansambli sopran, lisas ruttu, et kahjuks puudub tehtud piltidelt Aare Külama, nende bassilaulja, ent teda asendab seekord nende kõigi hea sõber Mihkel.

Mõned hetked hiljem rääkis Mirjam, et nad olid sellest kuusest ajakirjanduses pilte juba näinud ja tulnud asjandust ka päriselt uudistama, kui juba siiakanti sattusid.

"Päriselus meeldib rohkem," oli tema kommentaar ettekujutuse ja reaalsuse kohta.

 Estonian… Mis see nüüd oli?

Kuna aeg oli üsna hiline – oma esimese proovipildi tegin ma peale poolt ühtteist – ja noortel (kas ma tõesti tunnen end juba nii vanana?) oli vaja veel sõita nii Tallinnasse kui Viljandisse, siis ei saanud juttugi olla mingist pikemast loost nendega ja lootma tuli jääda vaid käesolevale hetkele.

„Kuidas vastuvõtt ja kontsert Rakveres oli?“ Neetud! Veel üks peapesu Aivarilt.

Peale sellise ebaprofessionaalse küsimuse esitamist tuli välja, et Estonian Voices on alati olnud Rakverega seotud.

"Siia on alati rõõm tulla, sest soe vastuvõtt on alati garanteerid," lausus Mikk, ansambli tenor.

„Kas teid on ka tagasi Rakverre oodata? Või kus teid veel alates reedest kohata võib?“

Kadri naeris. "Küll me Rakverre naaseme, kui kutsutakse. Aga homme on plaadiesitluskontsert Viljandis, peale seda Raplas, Pärnus, Tartus, Narvas ja Tallinnas."

"Tulge siis kindlasti tagasi!" esitasin ma neile kutse, aga tõenäoliselt jäi ühe inimese kutsest neile väheks. Seega pean plaani võtma väljasõidu Narva, kus polegi juba ammu käinud.

Hiljem, muusikat kuulates

Tagasi koju jõudes istusin esimese asjana arvuti taha (seda teevad kõik need, kes tegelevad kujundamise või kirjutamisega), avasin ansambli kodulehe internetis, et kuulata, mida ja kuidas nad laulavad. Ja kuigi minu tavalisse playlist’i kuuluvad rohkem rock- ja räppmuusika esitajad, siis peale keskööd oli Estonian Voices üllatavalt lahe vaheldus rutiinile. Praegu, neid ridu siia kirjutades, mängib taustaks kohatud ansambli lugu „Oota head meest“, mis sulgude järgi otsustades on folk-muusika.

Ja ma täiesti tõsiselt mõtlen, miks ma neist varem kuulnud ei ole. Usun, et teadmatusest mahamagatud kontsert oleks olnud heaks vahelduseks minu igapäevaelule. Samas – võib-olla oleks kontserdil kohalolek välistanud võimaluse Estonian Voices lauljate (ja Mihkliga) kohtumise Rakvere öise jõulupuu all.

On, mis on – see imelik kuusk hakkas mulle selle väikese kohtumise pärast hoopis rohkem meeldima ning päris kindlasti püüan ma edaspidi hoida silma peal ka üritustel, mis mu tavalisest ampluaast välja jäävad.

Öine Rakvere on mõnus. Minge jalutama!

***

Keda huvitab Estonian Voices lähemalt, siis nende koduleht on siin:

www.estonianvoices.com