Ah!
Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
See osa Marie Under luuletusest (sonetist, kui täpsem olla) oli mu silme ees päris suure osa mu lapsepõlvest. Tõenäoliselt ka sellel ajal, kui praegu kõrvaklappides ümiseva Pupo isa plaadikuhjast leidsin ja see album mulle meeldima hakkas. Mu emal oli komme igasugu asju välja lõigata ja sobivatesse kohtadesse üles riputada. Katkend sonetist oli vist mingist kalendrist või ajakirjast ning trükitud oli see alasti naise figuurile. Ilus foto oli, ei midagi paljastavat; tegelikult oli isegi naise figuur vaid aimatav sel tumedal fotol.
Päris mitu-mitu aastat nägin seda igapäevast ning tänu lugemisoskusele sai neid ridu ikka ja ikka üle korrutatud.
Nüüd, ümmarguselt kolmkümmend aastat hiljem on need sõnad mul siiani meeles ja üsna tihti olen ma mõelnud, kas mitte just see lapsepõlvemälestus pole olnud ajendiks, miks mulle naised nii väga meeldivad. Ei - mitte selleks, et nendega esimesel võimalusel voodisse söösta - aga just oma ilu pärast; miks mulle meeldib neid teinekord vaikides vaadata ja imetleda; miks mulle meeldib naiste lähedal olla; võib-olla just seepärast õppisingi ära ka just naiste joonistamise.
Oluline täpsustus: mulle ei meeldi väga paljastavad pildid, need tunduvad mu kunstnikuhinge (hahaa!) jaoks liiga odavad. Meeldib see habras tasakaal alastuse ja varjatuse vahel; võib-olla see "praegu vaata, aga ära näpi"-suhtumine.
See pilt, mis on hetkel mu desktopil, on heaks näiteks sellest tasakaalust. Lihtsalt ilus vaadata.
Miks ma aga täna sellest kirjutan? Ennist väljas käies mõtlesin pildistamisele ja tõenäoliseks üks, mida mulle tõesti teha meeldiks, oleks selliste, just ilusate fotode tegemine. Lisaks sellele, et mul on natuke silma, on mul midagi tähtsamatki - austus ja meeldivus naise kui pildistatava vastu. Kõige paremad fotod, mis ma seni olen teinud, ongi tulnud nii head ju vaid tänu sellele, et mulle on nii väga meeldinud see, mida või keda ma pildistan, ja just see meeldivus annab selle õige tunde, õige ajastuse, millal täpselt on vaja nupule vajutada. Ja üle 90 % tõsiselt headest fotodest olen teinud filmikaameraga, mis omakorda võttis ära võimaluse lõputult klõpsida ja hiljem sadade piltide seas tuhnides loota, et ehk tuli mõni pilt hästi välja.
Loodan, et mu ellu tuleb veel aeg, kus ma saan võtta oma kaamera (mille objektiiv on praegu liiva täis :( ) ja teha pilte, mida oleks ka kaua aega hiljem hea vaadata. Ja mis võib-olla inspireeriksid ka Oskarit samamoodi, kui mind inspireeris see Underi luuletuseda foto kaua, kaua aega tagasi...
Tõsi ta ju on - riidetult on siiski kaunim naine...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar