Mõnikord on tunne, et tahaks kogu selle tsivilisatsiooni reeglid pikalt saata, elada vaid nende põhimõtete järgi, mida ise kõige õigemaks pean. Hea on ka tõdeda, et vähemalt enda reeglite ja eetika järgimine ei tooks siia maailma kaasa mingit suuremat kaost.
Mõned aastat tagasi kirjutasin ma lühijutu "Rändaja" ühest jalutuskäigust talvises metsas. Jah, see oli veel tollal, kui mulle meeldis minna pooleks ööks Neeruti metsadesse, teha seal lõket ja lihtsalt olla.
Praegu on kätte jõudnud ajad, kus mõte teha talvises külmas öös ja sügavas lumes pikk jalutuskäik vaid jalutuskäigu enda pärast näib piisavalt idiootsena, et seda isegi mitte kaaluda. Miks peaks tsiviliseeritud inimene midagi sellist tegema?
Möödunud õhtul sain aga ootamatu küllakutse sugulaselt ning tagasitulekule mõeldes jäi pinnale kaks varianti: kas suruda üle pika aja toimuv kohtumine lühikeseks ja kiirustada viimase bussiga tagasi või nautida kohtumist ning korraldada järjekordne jalutuskäik.
Ja miskipärast muutis mu tollel hetkel olematu tuju (ei hea ega halb, aga lihtsalt olematu) tiba paremaks justnimelt see lihtsus, millega ma võtsin vastu otsuse teha üks talveöine jalutuskäik teades, et mu trajektoorile jääb ka kahe kilomeetri jagu põldu ja metsa, mõned päevad tagasi oli kuhjas lund juurde tulnud ning eilne hetkeline sula oli tõenäoliselt tekitanud paksule lumele ka kõva kooriku. Meeldis see lihtsus võtta vastu otsus, milliseid ma nii tihti tavatsesin teha siis, kui olin veel 18-19 aastane. Meeldis see taasavastatud usaldus endasse.
Mida ma sel hetkel veel ei teadnud, oli see, et pool kilomeetrit lumevälja tuleb läbida üle ülesküntud põllu, et palju varemalt teatud teid olid muudetud erateedeks ning inimestel pole enam kombeks hundisuuruseid koeri oma maamajade juures kettidega kinnitada. Kõik see tõi omakorda kaasa tõsiasja, et pidin mõned korrad planeeritud teekonda pikendama kõrvalepõigetega uuetele põldudele ja uutesse võsadesse. Kes see ikka koertega öösel kakelda viitsib?
C-Blocki album taskus olevas telefonis mängimas, möödusid kilomeetrid tegelikult üsna mõnusa kergusega. C-Block just seepärast, et fännasin gruppi ajal 18-19 aastasena, siis, kui sellised otsused ja rännakud olid osake mu igapäevast. Nüüd - 18 aastat hiljem kõlas kõik endiselt nauditavalt.
Taskusse olin enne minekut ostnud suure šokolaadi ja toosi tikke. Isegi see pisiasi rõõmustas mind sel pilklasel ööl, sest peaaegu võimatu eksimise korral suutnuksin ma lõkke teha ja hommikuni rõõmsalt metsas chillida. Ma küll olin kindel, et ma ei eksi (oli tegemist ju lapsepõlves risti-põiki läbitud territooriumiga), ent see automaatne ettevalmistus hullemaiks stsenaariumiteks - sisseharjutatud pioneeripäevist - lisas enesekindlust.
Ja kui ma 12 kilomeetri järel Kadrinasse astusin, algas taskus lugu "My Life". Mitte, et see lugu oleks seotud mu praeguse eluga (ausalt - ma isegi ei tea, millest see räägib), kuid just see pealkiri ja rütm oli see, mis tollele külmale jalutuskäigule ilusa punkti pani.
Hmm - tegelikult oli parim punkt see, et astusin tuppa 23.56 ja sugulase juurest lahkudes ütlesin, et pean nüüd liikuma hakkama, et enne südaööd koju jõuda.
Vot nii! Jõudsingi...
1 kommentaar:
Mõnus:)
Postita kommentaar