Mis siis toimub? Music Instructori plaat mängima, et taustaks oleks midagi elavamat, kui kirjutamisele eelnenud meeleolu. Selleks, et alustada algusest, peab minema ajas päris pikalt tagasi.
Ja veel - proovin esimest korda kirjutada ka enda pärisnime all. W. Hocares on niig kaua juba omale seda kirjutamisau kogunud, et nüüd võiks ka natuke enda peale mõelda. Eks siis pärast näe, mil moel mu nimi sääl postituse all välja paistab.
Tegelikult mulle meeldiks inglise keelne väljend self-destruct mode pealkirja, ent kuna W. Hocares on mingid reeglid siiski paika pannud, siis rikkuma neid kohe alguses ma kindlasti ei hakka.
Aga algusest...
Enesehävitusrežiimi kui sellise peale hakkasin ma mõtlema täna peale üht üsna ootamatut vestlust, mille käigus avastasin, et olen enese teadmata selle režiimi jälle sisse lülitanud.
Mu elus on neid hetki varemgi olnud, kui kogu mu mitteteadlik tegevus on olnud suunatud enese ja oma ego otsesele hävitamisele. Muidugi ei teadvustanud neid ajajärke kui enesehävituslikke, pigem tundus mulle siis, et kogu maailma õnn oli minu vastu pöördunud. Hoolimata kõigest, mida ma teadlikult tegin, kõik oli kui peaga vastu seina jooksmine ning ma ei suutnud näha ise neid vigu, mida ma oma igapäevases elus tegin. Ma ei osanud neid lihtsalt vaadata.
Igatahes said kõik režiimilangemised algused väikestest või suurtest isikliku elu kriisidest ning varjatud režiimil tegutsemine ei toonud mind kriisidest välja, vaid paiskas tavaliselt veelgi suuremasse hädaorgu. Täna ma hakkasingi mõtlema, et kui ma tollal ei teadvustanud seda enesehävituslikku käitumist, siis kuidas ma olin üldse suuteline neist perioodidest väljuma.
Kindlasti olid neil hetkil väga suureks abiks lähedalseisvad inimesed, aga mida aeg edasi, mida rohkem neid režiimilülitusi mu elus toimus, seda vähemaks jäi ka abistavaid inimesi. Hävitavalt mõjus mu käitumine ka kõigile minu suhetele. Kes pidas minu läheduses vastu vähem, kes kauem, aga ajapikku eemaldud valdav enamus kunagisest suurest tutvusringkonnast.
Loomulikult oli mul toona kergem arvata, et need olid sõbrad, kes midagi valesti tegid, mina olin vaid õnnetu, kes vajas tuge, aga seda tuge leidmata sai nn sõpradele "selga lennata" ning nii need suhted kadusidki. Alges kaugemad, siis juba lähedasemad ja kõige-kõige inimesed. Olgugi, et umbes pooltest juhtudest oli suhete ametlikuks lõpuks just sõprade sigatsev käitumine, siis ajendiks nende käitumisele oli ikkagi minupoolne pikem ja põhjalikum sigadus. Seega - enamusele teist on andestatud, sest tegelikult ei olnud mul ühtegi reaalset põhjust, miks üldse vihaseks saada!
Raha on nende kriiside ajal alati olnud kriiside keskmeks või sellele keskmele väga, väga lähedal. Või oleks ehk täpsem öelda - raha puudus, mis omakorda suurendas kriiside mõju elule ja minule üldiselt. Viimaste suurte kriiside aegu ma kirjutasin vist isegi siia blogisse, et minust oleks ammu alkohoolik saanud, kui mul oleks tollal piisavalt raha alkoholi jaokss olnud.
Nüüd aga - jälle targema ja kogenenumana - tagasi vaadates võin üsna julgelt väita, et põhjus polnud rahas. Mul lihtsalt ei ole annet alkoholismiks. Kui olen kaks-kolm päevast järjest midagi joonud (isegi mitte suures koguses), siis tuleb mul lihtsalt kopp ette sellest pidevast suminast ja ma ei taha jälle väga pikalt midagi kangemat näha.
Jah - kõigi kriiside puhul olen ma end lohutanud veini, õlle või viinaga. Mida aeg edasi, seda kangemaks muutus ja joogivalik. Joomise eesmärgiks ei olnud aga kunagi kummuli kukkumine - kummuli olen ma alkoholi pärast kukkunud siis, kui kõik on hästi ja oma kukkumistega olen ma sellisel kombel alustanud vähemalt kaks uut kriisi.
Seega oon kriiside ajal alkoholi tarvitamise põhjuseks olnud pigem soov kangema materjalidega oma kangeid emotsioone tuimestada. Ilma tuimestustuseta on mu emotsioonid nii vägevad vennad, et võivad vabalt kaks-kolm-neli uut self-destruct'i käima tõmmata. Ja seda nii endal kui ümbritsevatel.
Seega vähemalt ühe positiivse teadmise on need enesehävituskuurid mulle andnud - joodikut minust ei saa :)
Küll pean hakkama saama aga kõigi teiste võimalike probleemidega.
Tulles tagasi kriisist väljaaitajate juurde, siis ühte ma mainisin alles paar päeva tagasi siinsamas blogis. Märkisin tookord ära, et oma kõige paremad tekstid olen ma kirjutanud just siis, kui mul on olnud kõige raskemad ajad. Seega on minu blogimissagedus üsna heaks lakmuspaberiks minu elus toimuva kohta.
Jah - kirjutamine on mul alati olnud automaatseks päästevahendiks, kui midagi rööbastelt maha jooksma hakkab. Hakkab - või on juba sajaga seina sisse põrutanud. Siis tulebki see hetk, mil enesehävituslikul eluperioodil püüan ma läbi kirjutamise leida selgust iseendas ja mind ümbritsevas. Võtab see siis vähe või kaua aega - eks see sõltub juba kriisi sügavusest.
Kusjuures hea näide selle sageduse piltlikustamisest on mu võõrkeelne blogi, mida ma kirjutasin Inglismaal olles - This Time In My Bad English. Ma kirjutasin seda suht aktiivselt siis, kui mul olid need kõige raskemad ajad (siis kui mul vahepeal isegi arvutit ei olnud, vaevusid end isegi blogi nimel raamatukokku vedama). Kirjutamine lõppes aga üsna järsult siis, kui olin suutnud omale firma luua ning esimesed projektid parandasid mu elujärku.
Siis ka soovitus neile, kellele mu kirjutamised meeldivad - paluge jumalat, et mul kogu aeg kõik väga halvasti oleks! Nõnda saate rohkem lugeda...
Veel üks abivahend, mis on samuti kirjutamisega seotud, kuid täiesti eraldi asi, see on eneseiroonia. Oskus ja tahe enda vigade üle naerda ja nalja visata on kõige tugevam just neil kõige raskematel perioodidel. Tõsi - enamus ajast on see küll naer läbi pisarate, ent siiski - ma teen seda.
Siit võib kohe esitada ka küsimuse - kas pidev eneseiroonia kasutamine poleks pikas perspektiivis kasulikum ja kas ei suudaks see ära hoida nii mõnegi uue kriisi teket?
Ja - kas sama ei suudaks ka pidev kirjutamine?
Paljud mu probleemid kriisivabadel aegadel saavad alguse aususe puudumisest ja paljud teistsugused probleemid kriiside ajal saavad alguse liigsest aususest. Seda on elu nii hästi näidanud.
Suheldes "otse" on mul vastik komme asju pehmendada, halbadest asjadest mitte rääkida, neid varjata isegi siis, kui selleks otsest vajadust pole. Jah - mõnikord isegi valetada, et enda arust kedagi suuremast pettumusest või valust säästa. Ja kohe, kui ma esimese vale sõna ütlen, ma tean, et teen valesti. Ent ometi lõpetan ma peale teadvustamist ikkagi lause. Ja mõtte...
Kriisi ajal kirjutamine on aga see, mis muudab mu väga avameelseks. Kindlasti on nii mõnigi inimene siin blogis leidnud tekste, millised nad ise iialgi avalikku ruuumi ei riputaks. Ja kindlasti ei meeldi selline avameelsus ka kõikidele mu lähedastele.
Aga see on see, mis mind aitab. Mis aitab mind ka siis, kui ükski teine inimene või tegevus mind enam aidata ei suuda.
Ja võib-olla... Võib-olla on see avalik kirjutamine isegi mingil moel uute sõprade otsimine, sest uue kirjutamislaine põhjustanud kriis on nagunii mõne inimese mu elust jälle vähemaks viinud? Ei tea. On siin tegemist jälle mingi alateadliku mootoriga, mis peaks oma kummalisel kombel tasakaalustama kriisieelset ja -järgset inimeste arvu mu elus??? Hmm... Huvitav teooria, mida peaks mõnikord lähemalt uurima.
Seega minu enesehävitusrežiimid on suured, pikad ja laastavad, ent õnneks olen saanud selgeks ka mõned päästetrikid. Üht neist teen praegugi.
Praegune režiim on aga eriline, sest sain sellele režiimile jälile juba üsna alguses. Loomulikult - suure kahju on see juba korraldanud ja mõned mõttetud liigutused tekitanud, ent suuremate ohvrite tekkimise peaks ma olema nüüd suuteline ära hoidma. Ära hoidma tänu sellele ootamatule, kuid väga õigeaegsele teadvustamisele.
Haa... Valgustus, mis tekkis labidaga teed lumest puhtaks visates. Väga deep!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar