Miks just see lugu, ma ei tea, aga viimase 12 tunni jooksul olen kuulanud seda vähemalt 50 korda. Midagi on selles sellist, mis läheb kokku minu praeguse meeleoluga, millest ma ise absoluutselt aru ei saa. Aga ma kuulan seda ka praegu. See meeldib mulle.
Mõned päevad tagasi postitasin, ei, jagasin ma oma Facebooki lehel üht Vin Diesel'i videot, milles näitleja tantsib oma arvuti kaamera ees. Tantsib ja poole video peal teeb pöördumise oma fännide poole. Fännide, kelle hulka kuulun ka mina. Ja just see pöördumine ja sõnum oli see, mispärast Vin Diesel mulle üldse meeldib.
Hoolimata kõigest sellest edust, mida ta on saavutanud, ei ole ta unustanud seda, kust ta tulnud on ja mis teda tippu on viinud. Tema väga isiklikud pöördumised näitavad, et hoolimata näitlemisega teenitud miljonitest ei ole ta unustanud, et ilma fännideta ei saadaks teda nii suur edu. Matemaatikahuvilisena pidin muidugi endapoolses kommentaaris ära mainima, et võib ikka võimas tunne olla, kui tervelt üks protsent kogu maailma elanikest on tema Facebooki lehel meeldimisnuppu vajutanud.
Vin Diesel on sündinud 18. juuli 1967. aastal. Mina täpselt kümme aastat hiljem. Kindlasti on ka sellel väikesel tõsiasjal oma osa selles, miks see näitleja mulle meeldib.
Ma mäletan, et nooremana olin ma eriti uhke teadmisest, et 18. juulil on sündinud ka Nelson Mandela. Mitte, et ma tollal teadnuks täpselt tema tegemisi, kuid mulle piisas teadmisest, et ta on tähtis ja mõjukas. Nüüd, olles juba targem, on mul veel suurem au jagada samu numbreid selle suure mehega.
"Kui ma leian endast targemaid inimesi, siis ma palkan nad enda jaoks tööle ning astun ise kõrvale, lastes neil teha seda, milles nad head on." Umbes nii kõlas vastus küsimusele, mis esitati Richard Bransonile ühes juhuslikus intervjuus lennujaamas. Küsimuseks oli, et mis on eduka ärimehe edu saladus. Jah - kuna ma selle lõigu juba siia postitusse kirjutasin, siis ka Richard Branson on sündinud 18. juulil.
Seega on maailmas vähemalt kolm väga tuntud ja omal alal väga edukat inimest, kes on sündinud minuga samal kuupäeval ja keda ma väga austan. Ja kõigis neis jooned, mida ma nii väga tahaksin oma elus järgida.
Ei, ma ei taha saada näitlejaks, kuid mulle meeldib autodega kiiresti sõita ja vahepeal hulluseid teha - ja ma tean, kui tähtis on hoida alal teadmist sellest, kes sa oled, kust sa tuled ning kuidas sa seda saavutanud oled. Ma ei taha saada ka multimiljonäriks, aga mulle meeldib see põhimõte, mis välja öeldi - kui sa palkad kellegi, siis usalda teda ja lase tal teha oma tööd. Ma ei taha saada ka vaimseks liidriks, ent mulle meeldivad põhimõtted vabadusest ja õiglusest. Ja mis veelgi tähtsam - kui oluline on välja öelda oma arvamust ilma, et sa kardaksid tagajärgede pärast.
Ma ei taha siin väita, et need on kõige olulisemad tõed meie elus, kuid minu jaoks on need piisavalt tähtsad, et proovida ka oma elu nende järgi elada.
Ma ei tunne enam hirmu oma minevikust rääkides, kuigi suure tõenäosusega võib see minu jaoks nii mõnegi vajaliku ukse sulgeda. Ma tean, kes ma olen ja kust ma tulen, ja kui ma peaksin seda mingil põhjusel varjama või eitama, siis tegelikult eitaksin sellega ka iseennast sellisena nagu ma olen praegu. Mulle on nii mõnigi tööots lõppenud tänu sellele, et olen pidanud enda otsuseid õigemaks ülemuste omadest ja seda neile ka öelnud. Aga need ülemused ei olnud kindlasti nii edukad, kui ülalmainitud miljonär - võib-olla just samal põhjusel. Ja ma ei pelga rääkida oma mõtetest, kui ma pean neid õigeteks või õiglasteks - jah, isegi siis, kui see peaks mind kellegagi tülli ajama. Kui ma ei meeldi kellelegi enda mõtete pärast, siis ei ole see minu probleem, sest kui ma peaksid kellegi jaoks pidevalt alandlikult teesklema, siis lõppkokkuvõttes see ei oleks ju mina, kes sellistele teesklustvajavatele inimestele "meeldiks". Seega - võta mind sellisena nagu ma olen, sest ma ei taha olla keegi teine - mina meeldin endale sellisena nagu ma olen. Ja kui ma ei meeldi sulle, mis teha?!
See eelnev ei tähenda muidugi seda, et ma peaksin ennast veatuks - ei, seda ei tee ma kohe kindlasti mitte. Ja kui on viitsimist natukenegi minu varasematesse kirjetesse süveneda, siis saab üsna ruttu selgeks, et kõige kriitilisem olen ma iseendaga. Ning kui ma ei karda juba enda puudustest rääkida/kirjutada, ei karda ma seda ka teiste puhul.
Jah - ma tahan muutuda paremaks, ma teengi seda, aga alles siis, kui ma ise näen selle vajalikkust. Mitte kunagi selle pärast, et keegi teine mulle seda ütleb. Võib-olla just seepärast ma polegi suitsetamist lõplikult maha jätnud, et kõik mulle selle mahajätmise olulisust kogu aeg korrutavad. Nüüd Inglismaal olles ei suitsetanud ma kolm kuud ja seda põhjusel, et olin üksi ning leidsin, et see pole mulle majanduslikult kasulik. Tagasi Eestisse jõudnuna tegin mõned suitsud allergia pärast (rahvameditsiin, mäletate?), aga kohe, kui tekkisid näägutava loomuga küsimused, tekkis soov ka niisama suitsetada.
Ma ei muutu kunagi selle pärast, et keegi teine seda tahab - ma muutun siis, kui ma ise seda õigeks pean. Ja siis teen ma seda ruttu. Ja siis ei ole mul tarvis mingit prooviaega, et oma muutumisi tõestada. (NB! See on väga oluline punkt!)
Ok - nüüd ma läksin esialgsest teemast ja pealkirjast natuke kõrvale, aga püüame end tagasi rööbastele vedada.
Kui mul tekkis vajadus kirjutada, siis tuli kohe pähe kaks võimalikku teemat. Esimene neist oli oma Facebooki kommentaari lahtiseletamine, mida ma tegingi seoses oma sünnikuupäevaga.
Teine teema on aga selline, mille puhul ma tunnen kahetsust, et ka Carlos Castaneda pole 18. juulil sündinud.
Nimelt meenus mulle eilset viimast sigaretti tõmmates ühe targa mehe öeldud mõte: "Ära kunagi armasta midagi nii palju, et sellest ilmajäämine su hävitaks." Et ära hoia millestki nii väga kinni, et kaotus su elu dramaatiliselt mõjutaks.
Ma arvan, et algselt oli see ütlus mõeldud raha ja materiaalsete väärtuste kohta, ent kui ma hakkasin seda ütlust täna kõrvutama Castaneda kirjutatuga (ma ei kasuta meelega sõna "õpetustega"), siis leidsin selle antropoloogiahuvilise mõtete seast teema, mis haakub sellega vägagi.
Castaneda sõnade järgi on terviklik inimene see, kellel ei ole kedagi; et inimene on kui särav energiaväli. Kui sa kiindud kellessegi või millessegi, siis võtad sa selle inimese oma isiklikku välja ning see muudab su nõrgemaks, kaotab su terviklikkuse. Castaneda kirjutas, et lapsi sünnitanud naised ei saa enam kunagi olla terviklikud, sest nende lapsed on alatiseks nende algselt terviklikku energiavälja lõhkumas; et just laste kaudu on emad alati haavatavad. Kellegi lubamine enda energiavälja on enda välja nõrgestamine.
Täna ma mõtisklesin neile kahele üsna erinevale teemale ning tegelikult selgitab Castaneda teooria ka esimest ütlust, küll sedakorda aga inimsuhete puhul.
Kui sa armastad kedagi, siis lubad sa teise ju endasse; näitad talle oma hinge, avad talle oma energiavälja. Ning kui miski peaks juhtuma, siis see teine nii lähedale lubatud inimene jätab sinusse tühja koha.
Castaneda sõnul on võimalik neid haavu parandada, ent sellele säraval energiaväljal, energiakeral on need parandused alati kui tumedamad laigud - laigud, mis on nõrgemad ja haavatavamad kui algne terviklikkus. Just seepärast ongi Castaneda "sõdalased" küll alati inimestega suhetes, ent siiski üksi, emotsionaalselt sõltumatud, et ükski elu keerdkäik ei muudaks neid surmale kergemaks saagiks. (Surm on "sõdalaste" viimane võitlus ja mida terviklikum on "sõdalane", seda veatum, ideaalsem on tema viimane võitlus - käitumise, elu veatus ongi "sõdalaste" ainus tee eluks ja kõik väljakutsed nende võitlused enda ideaalsemaks muutmisel).
Seega on Castaneda järgi igasse emotsionaalsesse suhtesse laskumine enese teadlik ("sõdalase" jaoks) nõrgestamine, enese terviklikkuse vähendamine, sest iga suhe jätab märgi, armi, mis muudab sind surmale haavatavamaks. Just seepärast ei loogi "sõdalased" selliseid suhteid, mis võivad neid nõrgestada ja nende ettevalmistust viimaseks võitluseks saboteerida.
Ja just seepärast ei ole ka olemas ka ideaalseid, ideaalselt terviklikke inimesi. Meil kõigil on omad head ja vead, me kõik oleme kunagi kedagi endasse laskund ja enda terviklikkust sellega lõhkunud. Iga lahkuminek kellestki olulisest viib kaasa ka tükikese sinu algselt täiuslikust, ideaalsest energiaväljast. Ja mida enam oled sa kellegi endasse lubanud, seda rohkem haavab sind kellegi kaotus.
Nüüd tagasi esimese ütluse juurde tulles - mida rohkem sa kedagi armastad, seda suurema hävingu korraldab sinus see võimalik kaotus. Kui sa armastad kedagi meeletult, on ka häving meeletu; kui armastad rohkem kui elu, siis tead ka selle hinda.
Ma ei taha selle jutuga nüüd öelda, et inimesed ei peaks kedagi armastama, kuigi see oleks võib-olla "sõdalase" jaoks ideaalne tee. Ei. Mida ma öelda tahan, on see, et kui sa kedagi armastad, siis pead sa tegema kõik selleks, et hoida seda armastust alles.
Ja mida suurem on armastus, seda enam sa pead sellest kinni hoidma, sest seda enam hävitaks selle kaotus kokkuvõttes ka sind ennast. Ära lase sel lihtsalt kaduda!
***
Vot sellised mõtted öösel pool kolm...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar