"Oled mõnda aega oma tundeid vaka all hoidnud. Oled püüdnud teeselda, et kõik on korras. Probleem aga ei lähe ära. Ignoreerimisest ei piisa. Ta kas hakkab laienema, või siis tuleb sul talle sügavalt silma vaadata. Vali viimane variant. Haara tal sarvist. Murra ta maha. Küll ta ära kaob."
/Tsiteeritud mingist tänasest horoskoobist/
Jah - on küll probleem, mis ei lähe ise ära. Tegelikult on neid isegi mitu ja kui ma peaksin neile kõikidele silma vaatama tänast soovitust järgides, siis oleks mul tõenäoliselt paari tunni pärast kõõrdsilmad. Mitte, et mul midagi nende vastu oleks, aga mulle ei meeldiks oma pilguga tulevikus inimesi segadusse ajada.
Mitmel rindel üheaegselt edukas olla on keeruline, teab ajalugu. Mitmel rindel üheaegselt elus olla on keeruline, teab minu isiklik ajalugu, mis püüab mind hoida liigsetest probleemidest. Aga pahatihti ei kuula ma seda ja talitan mõistust kõrvale jättes oma ego parema äranägemise järgi.
Ignoreerimine... Jah, seda teen ma üsna sageli. Mulle meeldib end küll sellega seoses lohutada, et järgin kunagi Vladimir Levi poolt raamatus "Enesemuutmise kunst" kirja pandud mõtet, et ei ole mõtet end vaevata probleemidega, mida sa nagunii muuta ei saa. Kindlasti on mul ka selliseid, ent harjumus ühtede asjade puhul nõnda käituda viib sageli selleni, et ma ei tegele ka probleemidega, mille vastu ma saaksin midagi teha. Nõnda need ongi puntrasse sattunud.
Millest sellised mõtted üldse? Hommikul pikka jalutuskäiku tehes avastasin, et tahaksin olla kusagil mujal, kanda sama moodi õlal seda armsat Moonmaidi kingitud õlakotti ja lihtsalt, ilma kindla eesmärgita edasi kõndida. Jalutuskäikugi ei võtnud ma ette soovist hommiku karget ilu nautida, ent justnimelt probleemi ignoreerimiseks.
Nimelt on mingi kuradi allergia mul astmahood nii tugevalt käima lükanud, et ei tahtnud pärast sajameetrist kiirkõndi surmani hingeldavana bussi istuda. Muutsin suunda ja jalutasin kolm kilomeetrit Männiku poole, et saaksin oma hingamise kuidagi normi. Õnneks oli lähedal asuv pood lahti ning sain sealt paki sigarette osta - need mõjuvad praeguses olukorras vähemalt minu jaoks ravimina. (Vaidlejatele: lähenen asjale mitte meditsiiniliselt, aga füüsikaliselt - füüsikalised kehad teatavasti paisuvad ja kahanevad vastavalt temperatuuri muutumisele; seega miinustemperatuuriga õhku vaheldumisi kõrge temperatuuriga suitsu tõmmates [kõrgema temperatuuri saavutamiseks võtan üle poole filtrist välja] bronhid kahanevad ja paisuvad - küll vähe, aga piisavalt, et vabastada bronhide seintele kogunenud ja hingamist raskendavat jama = paari kilomeetri ja kahe suitsuga on mission accomplished.) Tegemist siis järjekordse näitega rahvameditsiinist. Samas on see rahvameditsiin aga näide ignoreerimisest - selle asemel, et arstile minna ja lisaks allergiale kehas varjuv ka väike bronhiidi- või kopsupõletikuraasuke välja ravida, püüan minna asju lahendada jalutuskäikude ja sigarettidega.
Muidugi annavad sellised hetked vaid endaga aja ja võimaluse mõelda asjadele, millesse tavaliselt nii rahulikult süveneda ei saa. OK - täna hommikul takistasid seda süvenemist paar hapnikupuuduse pealesunnitud istumavajumist bussipeatustesse. Kõigest hoolimata jõudsin aga mõtteveeretamisega oma probleemideni, millest mööda vaadata enam ei saa. Ja üks neist on tervis.
Teiste probleemide lahkamiseks on kellaaeg aga liiga varajane ning tööpäeva algus liiga töine. Mõtted aga jäävad ja loodetavasti jõuavad need kohe-kohe ka lahenduste käeulatusse. Või vastupidi. Mis iganes.
PS Keeruline on avastada, et asjad, milles oled nii neetult kindel, on juba ammu oma kindluse kaotanud. Lihtsalt sina ei tea sellest midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar