Paul kõndis piki Nõmme tänavaid ja mõtles elule. Sigaret suitses suunurgas ja sammude taktis rappus sellelt tuhka päkapiku kohevale habemele. Kevadõhk proovis igast riidepraost Pauli möödunud ja pikast talvest külmunud kehale ja südamele lähemale jõuda, kuid päkapikk tõmbas hõlsti koomale. Ei olnud temal seda kevadet vaja. Tuju oli maas, mis maas.
Oravaema, kes kõrgemal elektritraatidel oma pesast väljatikkuvale pojale esimesi akrobaatikatunde andis, manitses noort ja rumalat põnni vagusi olema, sest Pauli tujude kohta oli oravaile juba paljude põlvkondade vältel igasugu jutte vestetud. Väike oravapõnn pigistas ema hirmunud nägu nähes alul oma silmad kõvasti kinni, kuid siis sai uudishimu võitu. Alul üht, siis teist silma aeglaselt avades piilus ta alla tänavale.
Paul ei ole kunagi ülevaltpoolt vaadates eriti tõsiseltvõetav vaatepilt. Põnn tundis, kuidas itsitus hakkab tema suust väljuma, kuid vaid emainstinkt päästis noore elu. Välgust kiiremini sähvatas ema kohev saba noore orava hammaste vahele. Inimestel kahjuks selliseid instinkte ei olnud ning nõnda olid paljud üllatunud Pauli reaktsiooni ülevoolavust. Tõsi - enamjaolt kattus see üllatumisaeg haiglasolemisajaga, sest päkapiku esimesele reaktsioonile oli kombeks ohvril pilt eest võtta ja nõnda ei jätkunud inimestel oma naeru rumaluse taipamiseks enam aega.
Paul aga kõmpis edasi. Piibelehed piilusid aialippide vahelt kevadet, mida Paul ei näinud. Päkapikul oli külm. Tavaliselt oleks see igat teadjamat üllatanud, sest päkapikud on teadupoolest külmale immuunsed ning oma pakse, kohevaid ja tobedaid kasukaid ning mütsikesi kannavad nad hooajaliselt vaid Vana tobedate, kuid ülimalt rangete direktiivide pärast. Paulil oli aga immuunsusest hoolimata lausa jäiselt külm. Külm, mis tuli sügavale tema karvase rinna alla peitunud südamest.
Paul tahtis rääkida...
***
Soos oli ka kevad. Juhuslik möödakäija oleks näinud, kuidas vaevatud ilmega hädiste kaskede leheraasud lausa silmnähtavalt suurust koguvad; kuidas konnapojad laugastest välja ronivad, vabad tsiviliseeritud olendite kombest nõrgemaid jalge alla talluda - soos tõmbasid tugevamad konnapojad nõrgemaid lestapidi laukast, kuni terve vennaskond oli valmis koorina esimesed krooksatused valla päästma; siis oleks juhuslik möödakäija juba kergelt kulme kergitades vaadanud, kuidas sookailud õitsele löövad ning veidike eemal suur põdrapull pulstunud haavikuemanda jaoks pajuoksi madalamale kangutab, et too ikka värskeid võrseid näksata saaks. Peast pooleldi segasena oleks see möödakäija viimaks märganud ka seda, kuidas üks mätas luugina kõrvale lükatakse ning ajatult kaunis naisterahvas end graatsiliste liigutustega tekkinud august välja sirutab.
"Tolgendab siin ka igasuguseid!" oleks too naisterahvas öelnud ja juhusliku möödakäija silmad kaetanud ning tolle esimese põhjatu veeauguni juhtinud.
Luise oli kevaditi pahur. Sel kevadel aga eriti ning seepärast vedas tollel juhuslikul möödakäijal eriti, et teda lähedal ei olnud, ning nõnda sai murest murtud näoga soohaldjas üksinduses kevadõhku astuda.
"Kuradi Paul!"
*
Velts istus kevadiselt sooja, ent senini niiske mätta otsas ja imetles endast pool pead pikemat viinapudelit.
Kevad oli pöialpoisile hästi alanud. Leidnud oma koduukse naabrusest seltskonna varakevadisi telkijaid, oli ta neile öö otsa kummaliste häälte tegemisega närvidele käinud ja hommikupäikese esimeses kiirtes olid hirmust hullunud matkajad sääred teinud, unustades lõkkeaseme kõrvale pooleliitrise pudeli tuliveega. Loomulikult oleks tavaline kolpade lõhkilöömine lisaks lihtsusele ka viinasaagi osas tunduvamalt efektiivsem olnud, ent miskipärast ei tahtnud pöialpoiss SEDA kevadet tavapärase käitumisega alustada. Alul imestas ta selle üle isegi, ent siis sai ta aru, mis selles kevades nii erilist oli.
Veltsil oli ükskõik.
*
Saalomon nihutas end aknale veelgi lähemale ning surus sõrmega kõrvaklapi veelgi sügavamale kõrva, et mitte kuulda kõrvalistuja astmaatilist hingeldamist - talle piisas juba selle korpulentse naisterahva voltide võbina tundmisest oma keha vastas, et kaotada igasugune illusioon saabunud kevade ilust. Buss number 18 seisis ikka veel ummikus, mille põhjuseks senini linnast äravedamata lumekuhilad teede veeres. Aga mitte vaid lumekuhilad ja linnavalitsuse saamatus ei olnud ummikus süüdi.
Eest teises reas istudes avanes Saalomoni pilgule hea vaade eesolevale autode segadusele. Kuigi ummik oli mõlemas samas suunas liikuvas reas, siis otsustas iga kolmanda auto juht olla targem teistest ja vahetada rada, mis nende arvamuse kohaselt kiiremini liikus ja seda tehes nad mitte vaid ei vähendanud ummiku läbilaskmisvõimet, vaid andsid sellele ka korralikult punutud ja sümmeetrilise punupatsi välimuse.
Saalomon proovis end veel enam akna pool nihutada, ent loobus siis mõttes, sest talle tundus, et järgmine pingutus võib akna juba praguliseks muuta. Õnneks tundis ta enda vastas vaid naise mantliserva. Samas - juba see mõte oli kohutav.
Ta vihkas bussiliine, eelistades enamasti jalgsi käia - ka pikemaid vahemaid -, kuid praegu oli vajadus ta sellisesse olukorda asetanud ning taaskord mõistis mees oma vihkamise täit põhjust.
*
Mitte, et need neli oleksid sel hetkel oma tegevustega seotud olnud, aga Elul ja Saatusel oli lähiajaks juba väike plaan valmis mõeldud. Praegu küll veel igaüks omaenda sünges mõttemaailmas - välja arvatud Velts, kellel oli ükskõik -, aga peagi pidid nad oma mõtetest välja tulema ja midagi ette võtma.
Elu muigas ja Saatus itsitas pihku - neile meeldis see, mida nad olid välja mõelnud.
*
W. toetas pea kätele ja ohkas. Tükk aega trükkimist oli ta ära kurnanud. Näpud valutasid, kuid sellest hoolimata võttis ta teekruusi ning rüüpas juba hallituskihi alla mattunud jooki. Siis ta sülitas. Suured silmad olid tõestuseks teadmatusest, kui kaua oli ta oma loomingulist kirjatööd teinud.
Kaks päeva? Kolm? Neli? Nädal? Paar? Kuu? Aa... Ei - mitte nii kaua. Küll aga piisavalt, et ära unustada tunne, kuidas head mõtted end ajule õigustamata-selgitamata otse läbi sõrmede paberile või ekraanile kihutavad.
W. vaatas tuima näoga ekraani, tõusis siis vineerist toolilt ja sammus kööki. Juba kaua ei olnud ta söönud midagi, mis peaks andma jõudu tema mõtetele. Mõistes, mida ta otsima läks, avas mees külmkapi ukse. See takerdus. Arusaamatult pööras W. pilgu alla.
"W*** t** f***?!"
Habe oli kasvanud pikaks. Nii pikaks, et külmikuukse käepide oli sinna kinni jäänud.
"Raisk!"
Kaks nukrat õunapuud vaatas W.'le külmikust vastu. Kusagilt mälusoppidest leidis mees korra, mil oli ta poest suutnud õunu osta ja mälestus tollal söömata jäänud õuntest lehvitas talle nüüd oma hiirekõrvus okstega tervituseks.
Süüa ei olnud. Tagasi tuppa jõudnuna ei leidnud ta riiulitelt ka vaimutoitu. Kõik raamatud olid juba kordi ja kordi läbi loetud. Kõik oli vana ja tuttav ja ig...
"Ähh..."
Koht oli vale. Kõik oli vale. Korter, elu, tema ise ja tema mõtted.
Ta oli ju vahepeal kolinud. Ta oli leidnud Moonmaidi, oli leidnud lootuse uuele ja paremale elule. Kuhu see kadunud oli?
W. tõstis pea. Ümbrus hakkas muutuma.
Tasapisi omandas kogu tuba, kogu korter uue näo. Kusagilt tuttava, kusagilt omase ja armsa. Juba seletasid silmad kummutil seisvat fotot temast ja Moonmaidist, teineteise embuses kauge maa hommikupäikeses. Ta oli siin olnud.
"Ma olen siin praegugi," sõnas ta viimaks vaikselt.
"Lihtsalt mu mõtted olid ära," kirjutas tagasi arvuti taha istudes.
*
... Mu keha oli küll kolinud siia, uude kohta, Nõmme männilõhnalistele tänavatele, aga mu mõtted - jah, needsamad, mis kirjutasid loomingut - need olid jäänud unustatuna kuhugi hoopis kaugele. Akna taga on talv ja...
Hmm...
Kõigil teistel on ju kevad. Paulil ja Luisel ja Veltsil ja Saalomonil. Kõigil teistel on kevad, aga minul talv. Võib-olla tuleb see sellest, et ma hakkasin kirjutama kevadel?
Ja mis mõtted veel neil olid - Elul ja Saatusel?
Kehitan õlgu.
Ei tea.
*
Saalomoni silmad läksid suureks.
Punupats bussiesises ummikus oli veelgi tihedam.
*
Velts kirus, kui viinalonks tema kurgust alla voolas. Mitte selle kanguse pärast.
Ta ei viitsinud end lihtsalt hangest välja kaevata.
*
Äsja laukast väljaroninud konnapoeg jäätus oma esimese hüppe keskel ning põdra poolt alla painutatud oks murdus kõva plaksuga ja lõi haavikuemanda silma siniseks. Olematu juhuslik möödakäija, kes oli just pääsenud kaetamisest, avastas, et on aeg koju soojemate riiete järgi rutata.
"Kuradi W.!" kirus Luise ning naases oma mättaalusesse talvemajja.
*
Paulil oli nüüd tõsiselt külm. Ja ta oli veel pahuram, kuid tema pahurust vürtsitas nüüd veel viha ootamatult saabunud talve üle. Aga ta ei olnud vihane vaid talve peale. Ja nüüd tahtis ta veel enam rääkida.
Ta kiristas hambaid ja hakkas läbi lahtiajamate tänavate paksu lumekorra sumpama.
Õnneks elas W. lähedal...
*
PS . Leidsin selle möödunud kevadel alustatud loomingulise teksti (kirjutatud kuni Luise lõigu lõpuni) ja proovisin seda siis praegu lõpuni kirjutada. Ja on näha, mis juhtub, kui kaua mitte kirjutada :)
Velts istus kevadiselt sooja, ent senini niiske mätta otsas ja imetles endast pool pead pikemat viinapudelit.
Kevad oli pöialpoisile hästi alanud. Leidnud oma koduukse naabrusest seltskonna varakevadisi telkijaid, oli ta neile öö otsa kummaliste häälte tegemisega närvidele käinud ja hommikupäikese esimeses kiirtes olid hirmust hullunud matkajad sääred teinud, unustades lõkkeaseme kõrvale pooleliitrise pudeli tuliveega. Loomulikult oleks tavaline kolpade lõhkilöömine lisaks lihtsusele ka viinasaagi osas tunduvamalt efektiivsem olnud, ent miskipärast ei tahtnud pöialpoiss SEDA kevadet tavapärase käitumisega alustada. Alul imestas ta selle üle isegi, ent siis sai ta aru, mis selles kevades nii erilist oli.
Veltsil oli ükskõik.
*
Saalomon nihutas end aknale veelgi lähemale ning surus sõrmega kõrvaklapi veelgi sügavamale kõrva, et mitte kuulda kõrvalistuja astmaatilist hingeldamist - talle piisas juba selle korpulentse naisterahva voltide võbina tundmisest oma keha vastas, et kaotada igasugune illusioon saabunud kevade ilust. Buss number 18 seisis ikka veel ummikus, mille põhjuseks senini linnast äravedamata lumekuhilad teede veeres. Aga mitte vaid lumekuhilad ja linnavalitsuse saamatus ei olnud ummikus süüdi.
Eest teises reas istudes avanes Saalomoni pilgule hea vaade eesolevale autode segadusele. Kuigi ummik oli mõlemas samas suunas liikuvas reas, siis otsustas iga kolmanda auto juht olla targem teistest ja vahetada rada, mis nende arvamuse kohaselt kiiremini liikus ja seda tehes nad mitte vaid ei vähendanud ummiku läbilaskmisvõimet, vaid andsid sellele ka korralikult punutud ja sümmeetrilise punupatsi välimuse.
Saalomon proovis end veel enam akna pool nihutada, ent loobus siis mõttes, sest talle tundus, et järgmine pingutus võib akna juba praguliseks muuta. Õnneks tundis ta enda vastas vaid naise mantliserva. Samas - juba see mõte oli kohutav.
Ta vihkas bussiliine, eelistades enamasti jalgsi käia - ka pikemaid vahemaid -, kuid praegu oli vajadus ta sellisesse olukorda asetanud ning taaskord mõistis mees oma vihkamise täit põhjust.
*
Mitte, et need neli oleksid sel hetkel oma tegevustega seotud olnud, aga Elul ja Saatusel oli lähiajaks juba väike plaan valmis mõeldud. Praegu küll veel igaüks omaenda sünges mõttemaailmas - välja arvatud Velts, kellel oli ükskõik -, aga peagi pidid nad oma mõtetest välja tulema ja midagi ette võtma.
Elu muigas ja Saatus itsitas pihku - neile meeldis see, mida nad olid välja mõelnud.
*
W. toetas pea kätele ja ohkas. Tükk aega trükkimist oli ta ära kurnanud. Näpud valutasid, kuid sellest hoolimata võttis ta teekruusi ning rüüpas juba hallituskihi alla mattunud jooki. Siis ta sülitas. Suured silmad olid tõestuseks teadmatusest, kui kaua oli ta oma loomingulist kirjatööd teinud.
Kaks päeva? Kolm? Neli? Nädal? Paar? Kuu? Aa... Ei - mitte nii kaua. Küll aga piisavalt, et ära unustada tunne, kuidas head mõtted end ajule õigustamata-selgitamata otse läbi sõrmede paberile või ekraanile kihutavad.
W. vaatas tuima näoga ekraani, tõusis siis vineerist toolilt ja sammus kööki. Juba kaua ei olnud ta söönud midagi, mis peaks andma jõudu tema mõtetele. Mõistes, mida ta otsima läks, avas mees külmkapi ukse. See takerdus. Arusaamatult pööras W. pilgu alla.
"W*** t** f***?!"
Habe oli kasvanud pikaks. Nii pikaks, et külmikuukse käepide oli sinna kinni jäänud.
"Raisk!"
Kaks nukrat õunapuud vaatas W.'le külmikust vastu. Kusagilt mälusoppidest leidis mees korra, mil oli ta poest suutnud õunu osta ja mälestus tollal söömata jäänud õuntest lehvitas talle nüüd oma hiirekõrvus okstega tervituseks.
Süüa ei olnud. Tagasi tuppa jõudnuna ei leidnud ta riiulitelt ka vaimutoitu. Kõik raamatud olid juba kordi ja kordi läbi loetud. Kõik oli vana ja tuttav ja ig...
"Ähh..."
Koht oli vale. Kõik oli vale. Korter, elu, tema ise ja tema mõtted.
Ta oli ju vahepeal kolinud. Ta oli leidnud Moonmaidi, oli leidnud lootuse uuele ja paremale elule. Kuhu see kadunud oli?
W. tõstis pea. Ümbrus hakkas muutuma.
Tasapisi omandas kogu tuba, kogu korter uue näo. Kusagilt tuttava, kusagilt omase ja armsa. Juba seletasid silmad kummutil seisvat fotot temast ja Moonmaidist, teineteise embuses kauge maa hommikupäikeses. Ta oli siin olnud.
"Ma olen siin praegugi," sõnas ta viimaks vaikselt.
"Lihtsalt mu mõtted olid ära," kirjutas tagasi arvuti taha istudes.
*
... Mu keha oli küll kolinud siia, uude kohta, Nõmme männilõhnalistele tänavatele, aga mu mõtted - jah, needsamad, mis kirjutasid loomingut - need olid jäänud unustatuna kuhugi hoopis kaugele. Akna taga on talv ja...
Hmm...
Kõigil teistel on ju kevad. Paulil ja Luisel ja Veltsil ja Saalomonil. Kõigil teistel on kevad, aga minul talv. Võib-olla tuleb see sellest, et ma hakkasin kirjutama kevadel?
Ja mis mõtted veel neil olid - Elul ja Saatusel?
Kehitan õlgu.
Ei tea.
*
Saalomoni silmad läksid suureks.
Punupats bussiesises ummikus oli veelgi tihedam.
*
Velts kirus, kui viinalonks tema kurgust alla voolas. Mitte selle kanguse pärast.
Ta ei viitsinud end lihtsalt hangest välja kaevata.
*
Äsja laukast väljaroninud konnapoeg jäätus oma esimese hüppe keskel ning põdra poolt alla painutatud oks murdus kõva plaksuga ja lõi haavikuemanda silma siniseks. Olematu juhuslik möödakäija, kes oli just pääsenud kaetamisest, avastas, et on aeg koju soojemate riiete järgi rutata.
"Kuradi W.!" kirus Luise ning naases oma mättaalusesse talvemajja.
*
Paulil oli nüüd tõsiselt külm. Ja ta oli veel pahuram, kuid tema pahurust vürtsitas nüüd veel viha ootamatult saabunud talve üle. Aga ta ei olnud vihane vaid talve peale. Ja nüüd tahtis ta veel enam rääkida.
Ta kiristas hambaid ja hakkas läbi lahtiajamate tänavate paksu lumekorra sumpama.
Õnneks elas W. lähedal...
*
PS . Leidsin selle möödunud kevadel alustatud loomingulise teksti (kirjutatud kuni Luise lõigu lõpuni) ja proovisin seda siis praegu lõpuni kirjutada. Ja on näha, mis juhtub, kui kaua mitte kirjutada :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar