Siin siis see eile mainitud ja õhtul kirjutatud jutukese algus. Kuna ma ei oska kuhugi tegevusse otse hüpata, siis püüdsin esimese tekstiga anda väikese sissejuhatuse olukorrast, kust Ander oma teed alustab.
Pealkirja kohta ei oska ka veel praegu midagi öelda, sest nagu ikka mu kirjutamise puhul - ma ei tea, kuhu see asi edasi viib (tean vaid teemasid, mida ma käsitleda tahan). Kui ma oma jutukesega nii kaugele jõuan, et selgub, millist tööd Nikolai Anderile täpselt pakub, siis saan sellest võib-olla projektile ka mingi pealkirja tuletada. Hetkel on see aga suht selgusetu.
Loodetavasti tekib juba täna õhtul hetk ja tunne, et võiks nende kahe tegelase kohtumise ära korraldada.
*
Kes aga ei tea veel Anderi (ja sealt ka Nikolai) tausta, siis väike tutvustus.
Ander ilmus minu loomingusse lühijutus "Viies mees" ning edasi selle ideelises järjes "Isa - sa eksisid", millest omakorda kasvas välja mu seni lõpetamata romaan "Tunnel". "Tunnelis" ilmus tegelaskujude hulka ka Nikolai.
Kuna "Tunnel" jäi mingil loomingulise kriisi hetkel toppama, aga soov midagi kirjutada oli, siis hakkasin tööle uue projektiga "Valetaja", mille tegevus algab aasta peale "Tunneli" tegevuse lõppu ning kus esineb ühes kandvas rollis ka "Tunnelis" sündinud Nikolai. "Valetajas" ilmub karakterite hulka esimest korda ka Reelika, kellest saab Anderi uute otsingute peamine eesmärk, kaaslane ja toetaja.
Praegune projekt, mis ei ole küll alguses pikaks mõeldud (ent kes teab?!), saab oma alguse ideeliselt aasta peale "Valetaja" ja viis aastat peale "Tunneli" lõppu.
Et mu uus loomingulise kirjutamise algus sujuvamalt kulgeks, siis just seepärast võtsin appi vanad läbinist tuttavad ja ära katsetatud tegelased.
****
I peatükk
Ander tõmbas Pro Kapitalist väljudes kapuutsi pähe ning vaatas ringi. Takso ei olnud veel saabunud. Kirudes igaõhtust ummikut, tõmbas ta õllepudelil korgi maha. Äsja kioski külmikust ostetud, kuid õhtuse telesarja vaatamiseks mõeldud õlu maitses tavapäraselt hästi. Ander küll teadis, et Reelika ei vaata sellisele varasele alkoholitarbimisele hästi, kuid siiski ta tegi seda. Ta tahtis kasvõi vahepeal end kõigest ja kõigist sõltumatult tunda.
Viimaste nädalate suured lumesajud olid kõik pealinna tänavad ummistanud ning liiklejate oskamatus selliste oludega mitte toime tulla oli Anderi arvates hämmastav; kuigi tal endal lube ei olnud, suutis ta tänu kunagistele isalt saadud õpetussõnadele siiski piisavalt hästi autoga toime tulla, et mitte liikluses liigset paanikat tekitada.
„Ole rahulik, ära kiirusta ja ära tee äkilisi manöövreid!“
Nii lihtne see oligi, et saada hakkama ükskõik kui libedates ja lumistes oludes. Narva maantee liiklust vaadeldes aga tundus, et päris mitmedki autojuhid arvasid end neist elementaarsetest tõdedes üle olevat, vahetades iga kolmekümne meetri tagant rida, et siis nende arusaamatu loogika kohaselt kiiremini edasi jõudes. Tegelikkuses suurendas see aga ummiku segadust veelgi, nentis mees kulmu kortsutades.
Taksoplafooniga vana Volkswagen peatus suure lumehange kõrval ning selle juht vaatas küsivalt Anderi poole. Mees noogutas, astus autole lähemale ning osutas siis õllepudelile.
„Kas ma sellega tohin istuda?“ küsis ta ust avades. Taksojuht noogutas. „Sõidame Nõmmele. Hiiu peatusesse Vabaduse puiesteel.“ Auto võttis paigast.
Kohtumine endise kursusekaaslasega oli läinud oodatust pikemalt ning tulemused, millega Ander arvestanud oli, ei olnud nii head, kui ta kohtumisele minnes lootnud oli. Võimalust kaastööks küll pakuti, ent selle eest saadavad rahad olnuks naeruväärsed. Tõsi – tuntumaks oleksid need Anderit küll teinud, aga see ei olnud hetkel peamine. Raha oli tarvis. Reelika käis küll kahe koha peal tööl ja Andergi teenis oma juhutöödega mõne kopika, ent pidevalt Anderil oma raha taskus ei olnud. Praegugi oli raha takso jaoks säästetud söömata jäänud lõuna rahast, mille Reelika oli hommikul oma mehele andnud.
Ander tundus väsimust.
Silmadega üle tänava kõrval asuva kõrghoone valgustatud akende libistades meenutas ta aegu, kui elu oli tema vastu veel armuline ja ta sai käia tööl seal, kus aga ise tahtis. Ta raputas pead. Ei. Elu oli praegugi armuline – oli ta ju üldse elus -, aga tema enda rumalused kunagi ammu-ammu olid tema oleviku ametialaselt suhteliselt mõttetuks muutnud. Suured numbrid, mida kohtutäiturid taga ajasid ning tunneli-aegadest kallutatud CV muutsid kandideerimise ametlikule töökohale keeruliseks ja samas ka mõttetuks. Saadava võimaliku miinimumpalga eest poleks mõtet hommikul isegi uksest välja minna. Nii tuligi leida võimalusi, kuidas ennast ja oma väikest peret muud moodi ülal pidada. Juhutööd, mille eest saadav „ümbrikupalk“ ei kajastunud maksuametis ja sealt edasi ka kohtutäiturite andmebaasides, olid viimasel ajal olnud ainsaks võimalikuks pääseteeks.
Õnneks oli mees tänu headele inimestele ja internetile leidnud võimaluse, kuidas ta saab pankade teenuseid kasutada. Samuti andis sellisest minevikust põhjustatud vajadus talle eesmärgi, kuidas riigilt mitte millegi tegemise eest võimalikult palju raha kätte saada. Seadustes olid siiani augud ning tühi kõht oli sageli parimaks ajendiks nende aukude otsimisel.
Telefon helises taskus. Ander õngitses selle välja, et näha, kes temaga sellisel tunnil suhelda soovib. Viimasel ajal oli telefon talle rohkem kella eest olnud, sest täiesti teadlikult oli ta hoidunud inimestega suhtlemast: kõik tuttavad kutsusid teda kuhugi kohtuma, kohvi või õllet jooma või lõunat sööma, aga Ander oli kõigest ära öelnud, sest ei tahtnud tühjade taskutega nende silme alla ilmuda. Ning kui kaks kuud järjest on antud ainult äraütlevaid vastuseid, siis ega keegi rohkem eriti ühendust võtagi. Praegu aga kergitas mees kulme.
Viimased uudised Nikolaist olid möödunud kevadest, kui ta otsapidi Hispaaniasse pidi minema, et seal limusiiniäri ajama hakata. Ta oli isegi Anderit kaasa kutsunud. Ander ei soovinud seda otsa kaasa teha, sest suhe Reelikaga oleks selle all kõvasti kannatanud ning pealegi ei olnud ta kindel Nikolai plaanide seaduslikkuses. Pärast aastatepikkust elu isoleeritud ühiskonnas ei soovinud Ander sinna enam naasta ja ta oli endale jaoks selgeks mõelnud, et pigem on ta näljas, kui rikas ja kadunud. See oli asi, milles ta kindel oli.
„Tere Ander!“
Tuttava hääle kuulmine mõjus rahustavalt. See andis Anderile mõista, et teda veel hinnatakse ja austatakse ka veidi teistsuguste inimeste seas ning Nikolai kõne oli samaaegselt märgiks ka sellest, et tema pärast tuntakse muret. Ent võib-olla oli põhjus vaid selles, et Nikolai pidas teda sõbraks, kuigi enda sisemuses Ander Nikolaid sõbraks ei pidanud – liiga palju oli ta sõprade valikutes eksinud.
„Tere, tere! Kuidas läheb?“
„Hästi. Olen juba pikemat aega tagasi Eestis. Millega tegeled?“
„Niisama. Püüan elus püsida,“ andis Ander viimase kolme kuu standardvastuse.
„Ma olen sind juba päris kaua otsinud. Sa ju vahetad kogu aeg numbreid.“ Ander teadis seda isegi ja püüdis samaaegselt mõistatada, kust Nikolai tema numbri oli saanud, sest selliseid ühiseid tuttavaid, kes oleks tema uut numbrit teadnud, neil ei olnud. „Mul on sulle üks ettepanek ja ma tahan sinuga kohtuda,“ vuristas Nikolai. Nagu alati.
„Ma olen täna suht hõivatud, aga homme võiks kohtuda küll. Tule võta mind Nõmmelt peale.“ Nikolai ei teadnud isegi seda, kus Ander elas, sest alati oli mees valinud kohtumispaigaks mõne koha, mis asus kodust tükk maad eemal ja alati lahkus ta Nikolaist ka mujal. Lihtsalt – igaks juhuks.
„Olgu, helista mulle, kui vaba oled. Ma tulen sulle järgi.“ Nende sõnadega lõpetati kõne.
*
Reelika oli õhtusöögiks teinud kanafilee indiapärase kastmega. Ander ei saanud jätta kiitmata oma naise kokkamisoskuseid, millega teda peaaegu iga õhtu üllatati. Kuigi mehele meeldis ka endale süüa teha ja ta oli toidu suhtes üsna kriitiline, siis Reelika oli paari viimase aastaga tema usalduse täielikult ära teeninud. Toidu kõrvale veini juues vaatas ta üle laua naist, kes rääkis oma päevastest tegemistest. Viimaks mainis Ander ka Nikolai telefonikõnet.
„Mis tal jälle plaanis on?“ küsis Reelika kohe. Naine oli ainus, kellega Ander võis sõna otseses mõttes kõigest rääkida ja seepärast teadis Reelika ka Anderi ja Nikolai ühisest minevikust kõike.
Teadis nende tutvumisest vanglamüüride taga, kus Ander oli aidanud Nikolai jamadest välja; teadis sellest, kuidas varem vabanud Nikolai oli pärast Anderi vabanemist meest igakülgselt toetanud, et too vaid uuesti libedale teele ei satuks – selle eest oli Reelika Nikolaile tänulik, sest muidu poleks ta tõenäoliselt Anderiga kohtunudki. Samuti teadis naine kõikidest senistest pakkumistest, millest Ander oli küll ära öelnud. Nikolail olid alati plaanid ja ettepanekud, millega sai suuri rahasid teenida, aga alati oli neil mingi konks juures, mis oli Anderi uuele eetikale vastu käinud. Seepärast ei pannud uudis uuest pakkumisest teda ka praegu muretsema – ta oli kindel, et Ander teeb õige valiku. Kui mees tahtnuks oma hädadest pääsemiseks ebaseaduslikult raha teenida, siis teinuks ta seda juba tunduvalt varem, kui tema elus ei olnud pooltki nii palju kindlust kui praegu.
„Ma ei tea, ta ei rääkinud, aga küll homme selgub. Ma arvan, et kunagi saabub ka päev, mil ta pakub midagi sellist, millega ma nõus olen,“ naeratas mees, kuigi peas toimuv mõttetöö oli teistlaadi. „Samas – võib-olla peaks kasvõi ajutiselt mingi otsa vastu võtma, sest aasta lõpp on tulemas ja kulud suurenevad.“
„Ära muretse. Küll me hakkama saame,“ astus söögi lõpetanud Reelika ümber laua tema juurde ja suudles mehe lühikesi juukseid. „Ma lähen lõpetan ruttu oma projekti ühe osa ära.“
„Nõud jäävad siis minu pesta?“ kergitas Ander kulme, kuigi tegelikult idee talle meeldis: see tegevus andis talle võimaluse rahulikult mõelda, mida ta oma tavapärast õhtuse tegevuse, arvutist ulmeseriaali vaatamise juures poleks nii väga teha suutnud.
„Jah, kallis. Midagi sa ju teha võid.“
Reelika läks elutuppa ning Ander tühjendas veiniklaasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar