Tantsigem edasi!

Ma pole mingi sada aastat normaalselt tantsinud.

Ei - ma ei olnud mingi sada aastat tantsinud, kuid möödunud reedel võtsin oma viimase julguseraasu kokku, Moonmaidi käekõrvale ning seadsime rattad Kadrioru poole, kus pidi toimuma kahepäevane tutvustav tantsutreening.

Mina ei tea, miks naised julgemad on, aga minul küll jalad värisesid, kui ma kaunis kleidis ilusa Moonmaidi kõrval suurde saali astusin. Õnneks oli rahvast rohkem ja ma sain oma kartusevärinad inimeste keskele ära peita.

Ma ei ole kindel, kas minu kirjutamisoskus suudab kõike toimunut õigesti kirjeldada, aga ma proovin.

Esimese päeva kavas olid Ladina-Ameerika tantsud - cha cha cha, rumba ning lühike sissejuhatus salsasse. Kui ma kunagi ammu kooliajal olin tantsutunnis esimest kahte vähemalt näinud, siis salsast ei teadnud ma midagi. OK - seda teadsin, et see on kiirem kui rumba ja seda ei saa emotsioonitult tantsida. Seega täpselt see, milleks ma ei arvanud end suuteline olevat.

Siiski kujunes õhtu huvitavamaks, kui arvasin. "Tantsuhoovi" treenerid Anton Baršai, Karin Lillemaa ja Ewoud Fidom olid tasemel.

Antoni mõnus huumor ja Karini soe suhtumine aitasid alguse kramplikusest ruttu jagu saada ning kuigi õppisime vaid põhisamme, möödusid tunnid kiiresti. Esimese päeva lõpus avastasin, et meeldis mulle kõige enam just see kõige kardetum proovikivi - salsa. Samal arvamusel oli ka Moonmaid ja juba järgmise päeva õhtul esitasime me seda kodus Ellenile. Temale meeldis meie õpitu - see oligi tähtis.

Teisel päeval tulid nn klassikud - tango, aeglane valss ning quickstep. Lühidalt võib öelda seda, et kordus eelmine päev. Kõige rohkem kardetud tango muutus täielikuks lemmikuks ja kui me Moonmaidiga sealt ära tulime, siis karjus hinges vaid üks soov:

"TAHAN VEEL!"

Paremat sõna leidmata - see oli lahe!

Lahe oli muusika rütmis ja - NB! - õigesti oma naist mööda põrandat keerutada ning lahe oli ka see järelmaik: veidi valutav-väsinud jalad, higist märg triiksärk ning liigutamisest tühjaks läinud kõht.

Kui ma varem kartsin sellisesse kohta minna vaid seepärast, et kartsin omale oskamatusega häbi teha (perfektsionist nagu ma olla üritan), siis võimaluse korral läheksin nüüd tagasi kasvõi igal õhtul nädalas. Raha tuleb vaid leida :)

Lihtsalt nii väga hakkas see kõik meeldima.

Siit ka soovitus kõigile neile, kes on siiani kahtleval positsioonil - võtke oma naised-mehed käekõrvale (kasvõi füüsilist jõudu kasutades) ja minge kohale! Kümne minuti pärast te enam ei kahetse.

PS Vähemalt "Tantsuhoovi" kursustele minnes te ei kahetse!