Lõunale minnes mõtlesin minevikule ja ajaarvamisele, sest sünnipäevad mõjuvad nii. Mitte enda sünnipäev, aga üldiselt.
Sünnipäeva tähistamine on üldse imelik komme. Mina oma isepäisuses tähistasin kunagi oma 10 000ndat sünnipäeva. 2. detsembril 2004. aastal sain ma 10 000 päeva vanaks. Selliseid sünnipäevi on hea tähistada. Järgmine korda pean välja tegema alles 11. augustil 2018, kui saab täis 15 kilo päevi.
Võimalusi, kuidas enda vanust määrata, on ju tegelikult mitmeid. Isegi mitte mitmeid, vaid peaaegu lõputult. Kusagil ja kunagi arvestati vanust suvedega, teises kohas külvikordadega. Viimane oleks muidugi kõik sassi löönud, kui põhjast tulnud inimene sattunuks kliimavööndi, kus on kaks või isegi kolm külviaega.
Aga alguse juurde tagasi tulles, siis tegelikult hakkasin ennist väljas mõtlema hoopis sellele, et olen ju ametlikult elanud 33 suve. Aga kas ma ka mäletan neid suvesid, on juba teine küsimus.
1983. aasta suve ma mäletan, sest olin pioneerilaagris. Siis mingil suvel käisin Musta mere ääres. Ja siis on vaikus ajani, mil ma koolist ära tulin. Siis meenub üks jalgsimatk, meenub sõjavägi, siis on jälle tükk tühja maad. 1998. aastal tuli rahakas suvi, siis jälle vaikus. Siis veel paar suve kuni praeguseni.
Kokkuvõtteks võib öelda, et oma 33st eksisteeritud suvest suudan pikemalt mõtlemata aastaarvulise täpsusega paika panna vahest vaid kümme suve. Järelikult olen elanudki vaid 10 suve, sest kunagi ma ju kusagil kirjutasin, et elatakse vaid seda aega, mida hiljem mäletatakse.
Mida rohkem oma minevikust mäletada, seda pikem elu tundub. Seega peab elama hakkama nii, et ma seda ise ka kunagi mäletaks. Inimesed tahavad, et neid mäletataks, aga kõige kurvem on see, et tavaliselt ei mäletata isegi suuremat osa oma elust.
Deem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar