pühapäev, 30. september 2012

Kõikide maade sisekujundajad, ühinege!

Nagu ma oma vaheajajärgses sissejuhatavas tekstis mainisin, siis soovisin ühe uuema laine teemana käsitleda ka sisekujundust. Kuna täna hommikul juhtusin vaatama veel Kanal2's jooksvat "Kodusaadet", mis on teadupoolest enam-vähem ainus sisustussaade meie telemaastikul, siis sain sealt veel ühe otsustava tõuke varemmõeldud teksti käsilevõtmiseks.

Miks puudutan ma aga teemat, milles ma ise tegev ei ole? Nimelt seepärast, et viimasete aastate jooksul olen töötanud kahes sisustussalongis, kust olen saanud palju tuttavaid ja sõpru, kes tegelevad selle erialaga. Samuti olen näinud palju kliente, kes on samuti neid salonge väisanud ja paaril korral olen ma ise nende juurde koju mööbeldama sattunud. Ja et mul on halb harjumus kuulata, mida inimesed mulle räägivad ja nende öeldu üle ka mõelda, siis olengi leidnud endas soovi seda teemat natuke lähemalt käsitleda.

Igatahes peale antud telesaadet (tegelikult küll juba saate ajal) läksin Facebook'is saate leheküljele ja postitasin seal järgmise mõtte, mis sobiks praegu ka selle blogikirje sissejuhatuseks:

"Miks kirjutatakse Kodusaates juttu vestva maalikunstniku ametiks sisekujundaja? Kui kirjutada tema õige eriala, oleks hoopis huvitavam - kuulda maalikunstniku nägemust sisekujundusest. Sisekujundaja on täiesti teine eriala ning öeldagu, mida tahes - suvalise kaevu äärest sisekujundajaks hakkamine ja sellega ameti maine solkimine on Eestis liiga tavaliseks saanud. Inimesed, kellel on hea maitse ja kellele meeldib teiste raha eest mööblit nihutada, ei ole kuidagi sisekujundajad - selleks on vaja midagi enamat.

Eesti professionaalsed sisekujundajad võiksid sel teemal üldse rohkem sõna võtta."

Viimase lausega mõtlesin küll rohkem seda, et elukutselised võiksid vähemalt avalikkuse ees seda eriala kajastada, tutvustada ning amatöörid oma arusaamatu sõnavaraga asjast eemal hoida.

Öelge palun, mis asi on "sobiv ruuminuumaja"?! Seni ei olnud ma sellisest väljendist kuulnud, aga "Kodusaates" juttu vestnu käis selle väljendi igal juhul välja. Muidugi - ma ei ole ise sisekujundaja, kaugelt veel proff, aga tõenäoliselt ei tea sellist sisekujundusterminit ka elukutselised sisekujundajad. Ma võin muidugi eksida...

Aga alustagem algusest.

Sisekujundajate töö suurim probleem tundub praegusel ajal olevat meie klientide suhtumine ja arusaam sellest, kuidas sisekujundaja peaks nende arvates tööd tegema. Sisekujundajatel ei jää aga meie väikesel turul teha muud, kui kurvalt noogutada, sest muidu ei oleks võimalik Eestis antud erialal üldse tööd teha.

Sisekujundaja on eriala, mida õpitakse ülikoolis, mida õpitakse mitu aastat ja mille diplomi saamiseks sooritatakse eksameid. Ma ei usu, et see eriala oleks ülikoolides valitavates nimekirjades, kui selleks ametiks sobiks igaüks, kes teab, et kollase ja punase värvi segamisel saadakse oranž ja kellel on hulk rahakaid tuttavaid, kes ise ei tea sedagi. Ma ei väida nüüd, et rahakatel pole maitset - küll aga leian, et kui soovitakse juba sisekujunduse eest raha välja käia (ja see ei ole odav teenus), siis võiks selle raha eest tellida ka professionaalse töö. Põõsaküla Irma või Veskimetsa Malle võivad su mööbli küll paika panna (teatavasti paljudele meeldib võõra raha eest shopata), ent vaevalt suudavad nad sisekujunduse kui eriala üldse lahti seletada. Sisekujundus ei ole ole ainult sisustamine. Sisustada oskame me kõik - kes halvemini, kes paremini. Jah, tõenäoliselt suudan minagi terve maja ära sisustada, kui mulle antakse eelarve ja makstakse kuhjaga kinni ka sisustuspoodide külastamisele kuluv aeg. Võib isegi juhtuda, et tulemus saab maitsekas ja kena. Aga see ei tee minust sisekujundajat. Kaugeltki mitte.

Kõrvalepõikena toon näite enda tegevusvaldkonnast - kirjutamisest. Tõenäoliselt olen ma elu jooksul kirjutanud rohkem kui Kenderi Kaur ja veel paar "kirjanikku" kokku (mitte, et mul midagi Kauri vastu oleks - ühel eluetapil oli tema raamatute lugemine päris hea ajaviide). Olen isegi ühe lühijuttude kogumiku välja andnud (või oli neid kaks?). Ometi, armsad "sisekujundajad", lasin ma oma visiitkaardile ametiks spetsiaalselt trükkida "vabakutseline KIRJUTAJA". Miks? Sest mul on piisavalt enesekriitikat, et end mitte nimetada professionaaliks erialal, mis ei vaja isegi kõrgkooli diplomit. Jah - ma tahan saada kirjanikuks, ent ma ei ole veel ületanud seda lävendit, mis teeb kirjutajast kirjaniku.

Samamoodi võiks käituda ka need wannabe "sisekujundajad". Ärge reklaamige end sellena, kes te ei ole! Laske saatejuhil, ajakirjanikul ja visiitkaartide trükkijal end nimetada sisustajateks, sest seda ja ainult seda te olete.

Mul ei ole midagi sisustajate kui inimeste vastu - küll teeb mind murelikuks just see, et tõenäoliselt on just sisustajad need, kes on osaliselt süüdi Eesti turu rikkumises. Kuna turg on Eestis väike, siis levivad jutud, mis puudutavad teatud valdkonda, kiiresti inimeselt inimesele - ja seda nii tegijate kui tellijate vahel.

Ei - kindlasti on sisekujundajate raske elu üheks oluliseks põhjuseks ka eesti inimese iseteadvus ja arvamus, et ta oskab ka ise kõike väga hästi teha. Ja jälle - iga kord ikka ei oska küll.

Kuna ma ei taha kedagi otseselt süüdistada, siis püüan mõelda teemal, kuidas muutus meie turg ja klient selliseks nagu need on täna. Tegemist niisiis isikliku spekulatsiooniga - seega sisekujundajad (need erialaga), ärge pahandage, kui ma juhtun omadega puuse panema, ning tegelikult keerati teenuse osutamine metsa teie eneste poolt :)

Tõenäoliselt sai kogu praegune olukord alguse meie vabariigi taasiseseisvumisel, kui enamus inimesi otsis endale väljundeid, kuidas majanduslikult uues olukorras edukalt hakkama saada ja raha teenida. Tekkis palju uusi võimalusi ja noored, kelleni jõudis kiiremini info kuldsel välismaal eksisteerivatest võimalustest, hakkasid pakkuma sisustusteenust ka meil. Töö oli ju pealtnäha lihtne - võta raha, osta värvid, tapeedid ja mööbel, pane paika ja kasseeri tasu. Mille kuradi pärast seda haridust veel vaja on?

Ega ei olnudki. Majadesse-korteritesse said asjad ja siis ka inimesed sisse, jutud liikusid, tulid uued tööd, uued rahad, uued tutvused. Ja alles siis hakkasid veel nooremad inimesed mõtlema sisekujunduse, kui võimaliku karjääri (ja hariduse) peale.

Selleks ajaks olid aga wannabe'd suutnud klientidesse jätta sisekujundusest mulje kui millestki lihtsast, millestki, mida või põlve otsas teha igaüks. Miks oli see halb või kuidas väljendub see täna? Halb on juba seegi, kui sisustaja teeb oma töö poolikult või laseb kliendi egol üle olla enda ideest ja tervikpildist. See on pisike nüanss, mille tähtsust tihti alahinnatakse - sageli just sisustajate poolt.

Sisekujundajad peavad aga sellise praeguseks üldlevinud suhtumise pärast kõvasti piike murdma ning sageli jäävad just selle nüansi pärast ära muidu nii lubavad fotod portfoliotesse. Sisekujundaja portfolio on tema jaoks üks tähtsamaid asju üldse, sest just see annab talle tulevikus võimaluse leida uusi töid. Sisekujundaja on investeerinud oma elust suure osa ajast ülikooli ja haridusse, et ta suudaks endale luua portfolio, mis tagaks talle elatise ülejäänud eluks.

Sisekujundajate töö iseloomu võiks jagada tegelikult kaheks erinevaks osaks.

Üks neist on konsultatsioon, mille käigus sisekujundaja jagab kliendile soovitusi, mida too võiks oma eluaaseme või kontoriga teha. Justnimelt soovitusi.

Teine, hoopis suurem osa on projektipõhine sisekujundus. See on see, milleks nad oma oskuseid ja teadmisi kogusidki. Algab see sellest, et kujundaja õpib tundma klienti, saab teada, mida too oma tulevases kodus või kontoris näha soovib ja kuidas klient seda ise ette kujutab. Peale seda algab kontseptsiooni loomine. Tavaliselt luuakse kaks-kolm erinevat varianti, mida kliendile ka tutvustatakse. Seejärel liigutakse edasi juba detailidesse ja kujundamise endani - täpsed värvi- ja materialilahendused, erinevad mööblitükid, valgustid, kardinad, aksessuaarid jne. Ja kui kõik on valmis, siis juba fotod portfolio tarbeks.

Kahjuks aga enamjaolt see nii ei lähe. Klientide arvamus on selline, et nemad peavad pidevalt ninapidi juures olema. Kuni selle kõige viimase sammuni. Aga üllatus - ei pea!

Kõige parema tulemuse saaks siis, kui peale kontseptsiooni tutvustamist leppida kokku kujunduse maksumuse hinnaklassis, anda pangakaart kujundajale (see oli piltlik väljend!) ja klient sõidaks kuni projekti valmimiseni kaugele-kaugele ära, et ta ei hakkaks oma vahepealsete "geniaalsete" välkideedega projekti põhja vedama. Sisekujundaja on see, kes on töö selle osa spetsialist ja seepärast ei ole mõtet tal enam jalus passida.

Kas ei saa aru, millest ma kirjutan? Allpool on foto, mille ülevõimendamisega püüan näidata seda, mis tegelikult on meie klientide ja sisekujundajate vahelise koostöö suurimaks probleemiks. Tegemist siis Michelangelo ühe kuulsaima töö "Pieta"ga. Esimesel pildil on näha, millisena Michelangelo seda luua tahtis ja õnneks ka lõi. Teine, see ülevõimendatud ja modifitseeritud variant peaks kujutama seda, mis juhtunuks siis, kui skulptuuri tellija ego oleks välja loonud ning ta oleks arvanud, et kõik on kena ja tore ja hea, aga paar detaili peab ikkagi nii tegema nagu mina arvan.

(see siis Michelangelo "Pieta")

(Andestust, Michelangelo! Aga ma lihtsalt pidin näite tooma)

Tulemus oleks nõme, onju? Hea, et seda ei juhtunud, sest Michelangelo oleks end peale seda suurest häbist ja masendusest üles poonud ning nõnda ei oleks meil muuhulgas ka tema "Taavetit" ning Sixtuse kabeli laemaalingut.

Eestis on peale üksikute erandite miskipärast ikka nii, et sisekujunuduse tellija arvab, et kui sisekujundaja teeb temale tööd, siis ta peab ka kujundama täpselt nii nagu klient tahab. See on aga natukene vale arusaam, mis tavaliselt viib töö tulemuse vähemalt sisekujundaja jaoks professionaalse fiaskoni.

Sisekujundus ei ole seitsme kapi, viie tooli ja kahe voodi paigutamine toas - see on sisekujundaja projekt, mille välimust, lahendust ja terviklikkust näeb klient alles siis, kui viimased lilled on vaasi pandud ja viimane pildiraam seinale kinnitatud.

Jah - kui see asja lihtsamaks teeb, siis võib sisekujundust vaadata ka kui asjade hankimist ja paigutamist olemasoleva pinna peale, et saada võimalikult kena tulemus. Siiski saab ka nii välja tuua sisekujundaja töö tegeliku eripära.

1. variant - Mõttetu

Sisekujundaja otsib koos kliendiga uude elamisse 50 artiklit mööblit, millest igaüks meeldib kliendile, aga tulemuseks on keskpärane tulemus, mis ei paista millegagi silma, aga ei kisu kohe ka silmi peast. Küsimus: milleks üldse sisekujundajat tarvis?

2. variant - Mõttega

Sisekujundaja otsib 50 asja, millest ükski eraldivõetuna kliendile ei meeldi, aga ta paneb neist kokku elamise, mis on omanäoline, stiilne ja mis kliendile meeldib ning kuhu ükski teine asi ei sobikski. Vastus: vot selleks ongi sisekujundajad.

Miskipärast valib enamus kliente aga kolmanda, selle kõige idiootsema tee - nad lasevad sisekujundajal projekti peaaegu valmis teha ja siis teatavad, et kõik on kena, aga see sein peab tulema erkroheline ja teleka alla tuleb kõrgläikega tripperililla TV-alus. Mis sest, et kogu ülejäänud elamine inglise romantilises stiilis... Ja vähe sellest - lisaks sellele, et sisekujundaja ei saa portfoliosse eluliselt vajalikke fotosid oma töödest, saab ta veel piki päid ja jalgu, miks tulemus sakib ning halvimal juhul ei maksta talle ka kokkulepitud summat. Mis sest, et sisekujundaja on enda töö teinud ja korraliku lõpptulemuse keeras p...sse justnimelt klient ise oma vahelesegamiste ja "tarkade, põhjendatud" soovidega.

Toon teise näite valdkonnast, kus analoogne käitumine tooks kaasa samuti põrumise. Seesama maja, mida sisekujundaja kujundab, kas selle ehitamise ajal läks klient ehitajale ütlema, et what the hell - ärme neid kaht seina ja poolt katust pane, sest see näeks nii ägedam välja? Jah - arhitekt kuulas ära kliendi soovid, aga tegi maja ikka sellise, et see ka püsti seisaks ja kliendile pähe ei variseks. Kui klient nüüd juba ehitusjärgus hakkaks oma fantaasia järgi ümber seadma, siis parimal juhul saadaks teda elu lõpuni naabrite parastav naer, kui talle vihma pähe sajab ja maja sooja ei pea. Halvemal juhul saaks klient lihtsalt paneeliga vastu pead.

Sama on ka sisekujundusega. See on terviklik projekt, mille töö käigus tuleb hetk, kui klient peaks suu kinni panema ja sisekujundajat usaldama. Usaldus kujundaja vastu peaks olema tekkinud enne selle hetke saabumist - nimelt kontseptsiooni heakskiitmisel. Seega ON kõik hilisemad sorkimised ja segamised mõttetud, rumalad ja idiootsed. (Ok - välja arvatud juhul, kui klient saab järsku teada, et perre tuleb järelkasvu ja vaja see ka projekti sisse planeerida vms OLULINE põhjus.)

Mida öelda oma pika kirje lõpetuseks?

Armsad sisekujundajad - võtke ennast kokku või saage kokku ja pange end maksma. See on teie turg, teie elu, teie töö, mille arvelt elavad teised. Pahatihti elatakse aga nii, et see muudab teie kõigi elu liiga keeruliseks ja/või võimatuks.

Armsad sisustajad - mul ei ole midagi selle vastu, kui te sisekujundusega raha teenite, aga ärge end sealjuures võõrast sulgedega ehtige. Olge sisustajad või otsige endale mõni meeldivam sõna - mis iganes.

Armsad kliendid - nii sisekujundajate kui sisustajate omad! Õppige enda palgatud inimest usaldama. Kui te olete tema ideede ja kontseptsioonidega rahul ning need meeldivad teile, siis teie palgatud inimene ju oskab oma tööd. Aga kui projekt jõuab hetke, mil teie näete ainult detaile ja sisekujundaja tervikut, siis võtke omale puhkus, kolige sõbra juurde või tehke mida tahes - kaduge vaid inimesel jalust ja laske tal tööd teha! Ta oskab seda.

Ja kuna ma ise pole ei sisekujundaja ega sisustaja, siis võin öelda ka järgmist:

Kurat küll, kui te oma egode, tervikunägemisoskuseta või mis tahes muul põhjusel ise projekti p...sse keerate, siis ärge süüdistage seda inimest, kellel te ise ei lasknud tööd teha. Ja selle asemel, et hakata siis veel rahaga vinguma, peaksite sisekujundajale/sisustajale kokkulepitust hoopis ROHKEM maksma, sest just TEIE pärast raiskas ta enda aega ja kahjustas tõenäoliselt ka oma mainet, kui keegi peaks kunagi mainima, et just see sisekujundaja "kujundas" teie imeliku korteri.

laupäev, 29. september 2012

ASUS N56V vs FS Amilo Xa 1526

Aeg järjekordseks arvutivõrdluseks. Nagu ma juba varem olen kirjutanud, siis ei püüagi ma võistelda tehnikaajakirjade võrdlustega - pigem teen seda lihtsalt enda jaoks ja seepärast on tulem ka väga subjektiivne.

Kui oma eelmises võrdluses viisin nina- ja prosepidi kokku igiliikur Amilo ja iluvidin Latitude, ning vähemalt minu vajaduste põhjal tuli võitjana välja Amilo - seda hoolimata Latitude SSD kõvakettast ja paarist teisest tippideest. Jõudlus omas suuremat rooli.

Praegu, kui ma olen juba peaaegu kuu saanud näppida Asuse läpakat, on vist päris ok aeg teha väike duell nende kahe vahel.

Niisiis:
VS
Tegelikult, kui aus olla, siis oma esimeses võrdluses nägin võistlusmomenti. Tänast pealkirja kirjutades sain aga aru, et Amilo on so yesterday.

Võib-olla olekski õige üles loetleda ainsad asjad, mille poolest Amilo suudaks N56V'le konkurentsi pakkuda:
  • klaviatuur on natukene suurem - kuigi Asuse mudelil on ka numpad'iga klaviatuuri, annab Amilo korpuse suurus siiski väikese kasutusmugavuse eelise. Küll aga arvan, et kui võtta kasutusele Asuse sama sarja 17" ekraaniga mudel N76VZ, siis võib ka see eelis Amilol käest libiseda.
  • siit kohe ka Amilo järgmine eelis - 17" ekraan. Samas - N56V pakub oma 15,6" ekraaniga Full HD resolutsiooni ja see muudab Amilo eelise peaaegu olematuks. Ja jälle - N76VZ teeb Amilo ka selles osas põrmuks.
  • pult filmide vaatamiseks ja Windows Media Center juhtimiseks? No ma pean ju mingeid eeliseid veel leidma hoolimata faktist, et ma kasutasin kolme aasta jooksul seda pulti vaid paar korda kellegi ees eputamiseks :)
Muidugi viskab Asus kinda nüüd tagasi, et sellel on eraldi subwoofer'i kõlar, mis on vajalik Bang & Olufseniga koostöös valminud helisüsteemi esiletoomiseks. Jah - ka helikvaliteet on Amilost peajagu üle.

Nagu ka teistes punktides. 8 GB RAM, 2 GB GeForce GT 650M videokaart, Intel Core i7 protsessor - Amilol on sellele vastata vaid mulda köhiva kiirusega.

Mis on aga minu jaoks kõige meeldivam - kui Delli Z600 SSD meeldis mulle kiiruse poolest, siis Asus on oma HDD'le loonud Instant On süsteemi, mis reaalsuses tähendab seda, et arvuti taaskäivitamine kestab 2 sekundit. Eat that, SSD! Olgu - ma tunnistan, et see ei ole start nullist, tegu on hibernatsiooni edasiarendusega, ent N56V on suuteline hoidma sellist seisu üle nädala. Kui kaua täpselt, ei ole viitsinud veel proovida.

Järeldus: kallis Amilo, sa teenisid mind hästi, aga ajad on muutunud. N56V on tänane päev.

reede, 28. september 2012

Midagi geniaalset (vabandused, kui Te inglise keelt ei oska)

To Our Alien Readers

GREETINGS ALIEN BRETHREN! Across eons of time, we extend our hands in posthumous friendship and bid our welcome to Planet Earth, on behalf of not only ourselves, but the entire Viacom family.

We're sorry we're not here to greet you in person. Really, really sorry. We invited you over, and you traveled who knows how many light years to see us, and you finally got here and we're not home. And we never will be. And we left the place a mess. Trust us when we say this was not our intention. In fact, we had always assumed we would be the ones gallivanting around the universe, rummaging through the remains of once-great alien civilizations, wearing form-fitting Spandex and solving cosmic mysteries. Eh. Que sera, sera.

Millega tegu? See on raamatu "Earth (The Book) - A Visitor's Guide to the Human Race" sissejuhatuse algus. Autoriteks samad inimesed, kes toodavad USA's Comedy Central kaabelkanalil juba neljateistkümnendat aastat jooksvat satiirishow'd "The Daily Show with Jon Stewart". Kuigi arvan, et Eestiski on palju neid, kes teavad Jon Stewartit, toon siinkohal ära lühikese tutvustuse, et selle blogikirje lugejad teaksid, mida oodata autoritelt.

Esiteks on "The Daily Show with Jon Stewart" saanud 18 Emmy't. Vähemalt praeguse seisuga teatab Wikipedia nii. Tegemist siis komöödiashow'ga, mis loob peamiselt USA meedia ja poliitikute poolt väljaöeldud totruste baasil libauudiseid. Ei - see ei ole Ameerika Rohke Debelak. Pigem on tegu väga terava ja intelligentse satiiriga, mis varitseb Ameerikas kõiki neid, kes ei mõtle hoolikalt oma avalduste sisu tähenduse üle. Jon Stewart, kui uudisteedastaja, katsetab tihti piire, kui kaugele ta minna võib, ja praeguseni tundub, et ta ei ole neid piire veel leidnud. Parimaks näiteks ei ole isegi mitte Stewarti enda arvamus, sest tema heidab nalja ka enda üle. Küll on oma arvamus aga Donald Trumpilt - ühel suurimal meediamogulil (võib-olla on põhjus ka selles, et Stewart on Trumpi ennast nimetanud oranžiks hiiglaseks):

Päris kindlasti ei ole Jon Stewart aga selline paha poiss nagu ta esialgu tunduda võib. Uskudes Oprah't on Jon Stewart üks kõige targematest ja naljakamatest inimestest Maal. Seda ütles ta oma intervjuu sissejuhatuseks, kui Jon oli tema saatesse külaliseks kutsutud. (Keda huvitab terve see intervjuu, siis link Youtube'i on SIIN. )

Jon Stewarti poolt dirigeeritava saate taset näitab hästi ka saadet külastanud kuulsuste nimistu. Kui nimetada vaid mõned neist - alustades Bill Gates'i ja Richard Bransoniga ning lõpetades Jimmy Carteri, Bill Clintoni ja Barack Obamaga -, siis võib julgelt väita, et isegi mitmel suuremal ja tõsisemal show'l ei ole niivõrd laiahaardelist ja VIP-staatust omavat külalisteringi. Terve külaliste nimekiri (vist).

Viimaseks, ent sugugi mitte vähemtähtsaks faktiks võib pidada sedagi, et kui ajakiri "Time" tegi 2009. aastal küsitluse, et keda peetakse kõige usaldusväärsemaks uudisteedastajaks, siis Jon Stewart oli 44%-ga häältest kõige usaldusväärsem inimene USA uudistemaastikul.

See selleks - autorite tutvustus tehtud. Keda huvitab, võib juba ise edasi uurida (võin soovi korral veel linke jagada). Nüüd aga raamatust...

Miks kasutasin pealkirjas sõna "geniaalne"? Sest igal leheküljel raamatu 240st on midagi, mis sind alguses  naerma, siis mõtlema ja siis veel rohkem naerma ajab. Ja seda isegi minu mitte täiusliku inglise keele oskuse juures.

Raamat on kavandatud kui planeeti Maa tutvustav käsiraamat tulnukaile, kui nood peaks kunagi siia tulema ja kodus pole kedagi ega midagi peale hunniku prahi ja saasta (mille suunas inimkond praegu ka liigub). Raamat on jagatud peatükkideks, millest igaüks kirjeldab erinevat osa elust Maal. Tõsi - arvestades autorite liigilist kuuluvust on enamik juttu ikka inimkonnast :) Toon siinkohal ära sisukorra nagu see raamatus on:
  1. EARTH - Everything you need to know about this gently-used, pre-owned planet.
  2. LIFE - A comprehensive guide to things that can be killed.
  3. MAN - An introduction to the solar system's original "bad boys".
  4. THE LIFE CYCLE - We called this living.
  5. SOCIETY - How we overcame our basic humanity for the greater good.
  6. COMMERCE - You didn't have to be crazy to work here... but it helped.
  7. RELIGION - We were sure someone was in charge.
  8. SCIENCE - Discovering nature's majesty, and then fixing it.
  9. CULTURE - The ultimate expression of our humanity, minus 10 % commission.
Juba ainuüksi tekst on naljakas. Enne paberraamatu saamist olin seda osaliselt kuulanud audioraamatu kujul, kuid paberraamat on täis pilte koos kommentaaridega, mis oma sarkasmi ja teravusega rõhutavad veelgi kirjeldava tekstiga öeldut. Seega lugemist-uurimist-mõtlemist-taipamist jagub kindlasti rohkem kui korraks.

Minu kui sarkasmi-armastaja jaoks on eriti nauditav see, kuidas saab tõsistest asjadest kirjutada vaimukalt nii, et see paneb sind nende asjade tõsisuse üle hoopis rohkem mõtlema kui see, et keegi sulle tõsisel häälel loengut peab. Aplaus raamatu autoritele!

Tähelepanu soovitaks pöörata ka eraldi sektsioonidele iga peatüki lõpus - FAQs (Future Alien Questions)

Q. What's the deal with the golf balls we found on the moon?
A. Oh, those. They belonged to Adam Shepard, an astronaut form Apollo 14. It's funny: We spent thousands of years wondering what it would be like to walk on the moon. Then we got there, and within 18 months we were golfing, which is the thing we only did when we ran out of things to do.

Q. What were the most common ways of proposing marriage?
A. A man would most commonly declare his intentions by presenting his beloved with a diamond ring on a large television during a packed sporting event. In the rare cases when a woman asked the man to marry, she often did it by urinating on a stick and showing him the results.

Kellel ma seda lugeda soovitaks? (Peale selle tingimuse muidugi, et inglise keelt peab oskama)
Neil, kes:
  • armastavad head huumorit;
  • armastavad head kirjandust;
  • ei kohku tagasi, kui pilamise alla satuvad valuteemad;
  • ei karda naerda ka enda üle.
Tegelikult soovitan raamatut kõigile, kes oskavad inglise keelt. Arvan, et pettuma ei pea keegi - igale maitsele on raamatus sellist, mis annab lugemise vastutasuks positiivse lugemiselamuse.

Head lugemist!

PS Eestis seda raamatut ei müüda - minule kingiti see sünnipäevaks. Soovitan otsida ja tellida see internetist - 20 naela ei ole palju nii suure tüki naeru eest.

neljapäev, 27. september 2012

Peale vaheaega... JÄLLE!

Ma ei saa aru, miks mul kirjutamises nii pikad vaheajad tulevad, kui tegelikult mõtlen ma iga päev, et peaksin midagi kirja panema. Viimasel öösel mõtlesin näiteks umbes kella kaheni, et ma peaksin kirjutama sisekujundusest, pärast mida jõudsid teemaarengud juba otsapidi kunsti ja Michelangelo juurde tervikuna ning peas oli valmis mõeldud juba pikem ja põhjalikum tekst kunsti olemusest ja tähtsusest ühiskonnas. Ma tean küll, et analoogseid tekste on sadu, ent siiski ei sega keegi minul neid mõtteid kirja panemast, sest nagu kõigil teistel, on ka minul õigus oma arvamusele - ja ma ei hooli, kui see kellegile ei meeldi.

Ja sellest kõigest hoolimata jäin ma lõpuks magama ning uue päeva alguses mõtlen taas, et peaks midagi kirjutama.

Tegin oma blogi lahti ja avastasin õudusega, et olin kunagi mingis meeltesegadushoos seadistanud pealkirjade fondiks mingi jubeduse. Milleks?! Tahtsin oma asja cool'iks teha??? Idioot! Muutsin selle kohe esimese asjana ära :)

Mitte, et praegu oleks erilist hoogu kirjutada (soov on küll), aga üritama peab. Kasvõi natuke. Muidu ei saagi  kunagi asja vedama.

Üheks ajendiks, mis pani mind soovima taas kirjutama hakata, oli kordussaade "Tähelaev", mille külaliseks oli praeguseks meie seast lahkunud Raivo Järvi. Kuna ei mäleta sõna-sõnalt, siis ei hakka ka umbropsu tsiteerima, aga tema öeldu mõte oli selles, et kui inimesele on antud anne midagi teha, siis oleks patt seda annet mitte kasutada.

Ma nüüd ei teagi, kuidas vastata, sest olen ise väitnud, et annet mul ei ole - küll on selja taga meeletu hulk tunde sõnaseadmist, mille kvaliteet on aastatega paremaks muutunud. Küll aga usun, et meie armastatud kunstniku poolt öeldut võib kasutada ka oskuste kohta üldiselt - kui sul on oskus midagi hästi teha, siis oleks mõtlematu seda oskust mitte kasutada.

Teiseks, kolmandaks, viiendaks ja üheteistkümnendaks ajendiks said erinevad teemad, mille puhul oleks lihtsalt tahtnud oma arvamuse natuke avalikumalt välja öelda. Kuna minu nimigi ei ole valitud juhuslikult, siis võib teha seda ka asjade puhul, millega seoses osa meie ajakirjandus eelistab viisakat häma ajada.

Kahjuks on mõned asjad praeguseks hetkeks oma päevakajalisuse minetanud, seega ei hakka ma tagantjärele ka asju üles tähendama - ma ei taha, et W. Hocares oleks eilsete ja üleeilsete uudiste kirjutaja. Ent jäänud on ka teemasid, mille puhul ei oma päevaline täpsus suurt rolli ning mille puhul on häirivad või inspireerivad teod ja/või olekud pikemaajalise toimega. Eelneva lausega tahtsin lisaks muule mõista anda ka seda, et WH ei ole ainult kritiseerija, vaid ta oskab ja tahab mõnikord kirjutada ka positiivsetel teemadel.

Sellest ja ka kõigest muust johtuvalt on peagi ilmavalgust nägemas tekstid järgnevatel teemadel:
  • Sisekujundus
  • Kunst
  • Poliitika
  • Tehnika
  • Pere ja kodu
  • Kuul pähe!
  • jne...
Ok - viimased kaks punkti - jne ja sellele eelnev - tulid täiesti lambist, kuid eks vajadusel saab ka jne. teemal midagi loetavat valmis trükkida.

Praegu aga tõmban otsad kokku, et oma puhkusejärgse sissejuhatava tekstiga end mitte täiesti oimetuks kribada. Käsi soe küll!

*

PS Eriti positiivne uudis on muidugi see, et Katariina on end kirjutamiselainele saanud. Vaadake isegi järgi - tema viimane tekst "Kodune tööinimene".