pühapäev, 30. september 2012

Kõikide maade sisekujundajad, ühinege!

Nagu ma oma vaheajajärgses sissejuhatavas tekstis mainisin, siis soovisin ühe uuema laine teemana käsitleda ka sisekujundust. Kuna täna hommikul juhtusin vaatama veel Kanal2's jooksvat "Kodusaadet", mis on teadupoolest enam-vähem ainus sisustussaade meie telemaastikul, siis sain sealt veel ühe otsustava tõuke varemmõeldud teksti käsilevõtmiseks.

Miks puudutan ma aga teemat, milles ma ise tegev ei ole? Nimelt seepärast, et viimasete aastate jooksul olen töötanud kahes sisustussalongis, kust olen saanud palju tuttavaid ja sõpru, kes tegelevad selle erialaga. Samuti olen näinud palju kliente, kes on samuti neid salonge väisanud ja paaril korral olen ma ise nende juurde koju mööbeldama sattunud. Ja et mul on halb harjumus kuulata, mida inimesed mulle räägivad ja nende öeldu üle ka mõelda, siis olengi leidnud endas soovi seda teemat natuke lähemalt käsitleda.

Igatahes peale antud telesaadet (tegelikult küll juba saate ajal) läksin Facebook'is saate leheküljele ja postitasin seal järgmise mõtte, mis sobiks praegu ka selle blogikirje sissejuhatuseks:

"Miks kirjutatakse Kodusaates juttu vestva maalikunstniku ametiks sisekujundaja? Kui kirjutada tema õige eriala, oleks hoopis huvitavam - kuulda maalikunstniku nägemust sisekujundusest. Sisekujundaja on täiesti teine eriala ning öeldagu, mida tahes - suvalise kaevu äärest sisekujundajaks hakkamine ja sellega ameti maine solkimine on Eestis liiga tavaliseks saanud. Inimesed, kellel on hea maitse ja kellele meeldib teiste raha eest mööblit nihutada, ei ole kuidagi sisekujundajad - selleks on vaja midagi enamat.

Eesti professionaalsed sisekujundajad võiksid sel teemal üldse rohkem sõna võtta."

Viimase lausega mõtlesin küll rohkem seda, et elukutselised võiksid vähemalt avalikkuse ees seda eriala kajastada, tutvustada ning amatöörid oma arusaamatu sõnavaraga asjast eemal hoida.

Öelge palun, mis asi on "sobiv ruuminuumaja"?! Seni ei olnud ma sellisest väljendist kuulnud, aga "Kodusaates" juttu vestnu käis selle väljendi igal juhul välja. Muidugi - ma ei ole ise sisekujundaja, kaugelt veel proff, aga tõenäoliselt ei tea sellist sisekujundusterminit ka elukutselised sisekujundajad. Ma võin muidugi eksida...

Aga alustagem algusest.

Sisekujundajate töö suurim probleem tundub praegusel ajal olevat meie klientide suhtumine ja arusaam sellest, kuidas sisekujundaja peaks nende arvates tööd tegema. Sisekujundajatel ei jää aga meie väikesel turul teha muud, kui kurvalt noogutada, sest muidu ei oleks võimalik Eestis antud erialal üldse tööd teha.

Sisekujundaja on eriala, mida õpitakse ülikoolis, mida õpitakse mitu aastat ja mille diplomi saamiseks sooritatakse eksameid. Ma ei usu, et see eriala oleks ülikoolides valitavates nimekirjades, kui selleks ametiks sobiks igaüks, kes teab, et kollase ja punase värvi segamisel saadakse oranž ja kellel on hulk rahakaid tuttavaid, kes ise ei tea sedagi. Ma ei väida nüüd, et rahakatel pole maitset - küll aga leian, et kui soovitakse juba sisekujunduse eest raha välja käia (ja see ei ole odav teenus), siis võiks selle raha eest tellida ka professionaalse töö. Põõsaküla Irma või Veskimetsa Malle võivad su mööbli küll paika panna (teatavasti paljudele meeldib võõra raha eest shopata), ent vaevalt suudavad nad sisekujunduse kui eriala üldse lahti seletada. Sisekujundus ei ole ole ainult sisustamine. Sisustada oskame me kõik - kes halvemini, kes paremini. Jah, tõenäoliselt suudan minagi terve maja ära sisustada, kui mulle antakse eelarve ja makstakse kuhjaga kinni ka sisustuspoodide külastamisele kuluv aeg. Võib isegi juhtuda, et tulemus saab maitsekas ja kena. Aga see ei tee minust sisekujundajat. Kaugeltki mitte.

Kõrvalepõikena toon näite enda tegevusvaldkonnast - kirjutamisest. Tõenäoliselt olen ma elu jooksul kirjutanud rohkem kui Kenderi Kaur ja veel paar "kirjanikku" kokku (mitte, et mul midagi Kauri vastu oleks - ühel eluetapil oli tema raamatute lugemine päris hea ajaviide). Olen isegi ühe lühijuttude kogumiku välja andnud (või oli neid kaks?). Ometi, armsad "sisekujundajad", lasin ma oma visiitkaardile ametiks spetsiaalselt trükkida "vabakutseline KIRJUTAJA". Miks? Sest mul on piisavalt enesekriitikat, et end mitte nimetada professionaaliks erialal, mis ei vaja isegi kõrgkooli diplomit. Jah - ma tahan saada kirjanikuks, ent ma ei ole veel ületanud seda lävendit, mis teeb kirjutajast kirjaniku.

Samamoodi võiks käituda ka need wannabe "sisekujundajad". Ärge reklaamige end sellena, kes te ei ole! Laske saatejuhil, ajakirjanikul ja visiitkaartide trükkijal end nimetada sisustajateks, sest seda ja ainult seda te olete.

Mul ei ole midagi sisustajate kui inimeste vastu - küll teeb mind murelikuks just see, et tõenäoliselt on just sisustajad need, kes on osaliselt süüdi Eesti turu rikkumises. Kuna turg on Eestis väike, siis levivad jutud, mis puudutavad teatud valdkonda, kiiresti inimeselt inimesele - ja seda nii tegijate kui tellijate vahel.

Ei - kindlasti on sisekujundajate raske elu üheks oluliseks põhjuseks ka eesti inimese iseteadvus ja arvamus, et ta oskab ka ise kõike väga hästi teha. Ja jälle - iga kord ikka ei oska küll.

Kuna ma ei taha kedagi otseselt süüdistada, siis püüan mõelda teemal, kuidas muutus meie turg ja klient selliseks nagu need on täna. Tegemist niisiis isikliku spekulatsiooniga - seega sisekujundajad (need erialaga), ärge pahandage, kui ma juhtun omadega puuse panema, ning tegelikult keerati teenuse osutamine metsa teie eneste poolt :)

Tõenäoliselt sai kogu praegune olukord alguse meie vabariigi taasiseseisvumisel, kui enamus inimesi otsis endale väljundeid, kuidas majanduslikult uues olukorras edukalt hakkama saada ja raha teenida. Tekkis palju uusi võimalusi ja noored, kelleni jõudis kiiremini info kuldsel välismaal eksisteerivatest võimalustest, hakkasid pakkuma sisustusteenust ka meil. Töö oli ju pealtnäha lihtne - võta raha, osta värvid, tapeedid ja mööbel, pane paika ja kasseeri tasu. Mille kuradi pärast seda haridust veel vaja on?

Ega ei olnudki. Majadesse-korteritesse said asjad ja siis ka inimesed sisse, jutud liikusid, tulid uued tööd, uued rahad, uued tutvused. Ja alles siis hakkasid veel nooremad inimesed mõtlema sisekujunduse, kui võimaliku karjääri (ja hariduse) peale.

Selleks ajaks olid aga wannabe'd suutnud klientidesse jätta sisekujundusest mulje kui millestki lihtsast, millestki, mida või põlve otsas teha igaüks. Miks oli see halb või kuidas väljendub see täna? Halb on juba seegi, kui sisustaja teeb oma töö poolikult või laseb kliendi egol üle olla enda ideest ja tervikpildist. See on pisike nüanss, mille tähtsust tihti alahinnatakse - sageli just sisustajate poolt.

Sisekujundajad peavad aga sellise praeguseks üldlevinud suhtumise pärast kõvasti piike murdma ning sageli jäävad just selle nüansi pärast ära muidu nii lubavad fotod portfoliotesse. Sisekujundaja portfolio on tema jaoks üks tähtsamaid asju üldse, sest just see annab talle tulevikus võimaluse leida uusi töid. Sisekujundaja on investeerinud oma elust suure osa ajast ülikooli ja haridusse, et ta suudaks endale luua portfolio, mis tagaks talle elatise ülejäänud eluks.

Sisekujundajate töö iseloomu võiks jagada tegelikult kaheks erinevaks osaks.

Üks neist on konsultatsioon, mille käigus sisekujundaja jagab kliendile soovitusi, mida too võiks oma eluaaseme või kontoriga teha. Justnimelt soovitusi.

Teine, hoopis suurem osa on projektipõhine sisekujundus. See on see, milleks nad oma oskuseid ja teadmisi kogusidki. Algab see sellest, et kujundaja õpib tundma klienti, saab teada, mida too oma tulevases kodus või kontoris näha soovib ja kuidas klient seda ise ette kujutab. Peale seda algab kontseptsiooni loomine. Tavaliselt luuakse kaks-kolm erinevat varianti, mida kliendile ka tutvustatakse. Seejärel liigutakse edasi juba detailidesse ja kujundamise endani - täpsed värvi- ja materialilahendused, erinevad mööblitükid, valgustid, kardinad, aksessuaarid jne. Ja kui kõik on valmis, siis juba fotod portfolio tarbeks.

Kahjuks aga enamjaolt see nii ei lähe. Klientide arvamus on selline, et nemad peavad pidevalt ninapidi juures olema. Kuni selle kõige viimase sammuni. Aga üllatus - ei pea!

Kõige parema tulemuse saaks siis, kui peale kontseptsiooni tutvustamist leppida kokku kujunduse maksumuse hinnaklassis, anda pangakaart kujundajale (see oli piltlik väljend!) ja klient sõidaks kuni projekti valmimiseni kaugele-kaugele ära, et ta ei hakkaks oma vahepealsete "geniaalsete" välkideedega projekti põhja vedama. Sisekujundaja on see, kes on töö selle osa spetsialist ja seepärast ei ole mõtet tal enam jalus passida.

Kas ei saa aru, millest ma kirjutan? Allpool on foto, mille ülevõimendamisega püüan näidata seda, mis tegelikult on meie klientide ja sisekujundajate vahelise koostöö suurimaks probleemiks. Tegemist siis Michelangelo ühe kuulsaima töö "Pieta"ga. Esimesel pildil on näha, millisena Michelangelo seda luua tahtis ja õnneks ka lõi. Teine, see ülevõimendatud ja modifitseeritud variant peaks kujutama seda, mis juhtunuks siis, kui skulptuuri tellija ego oleks välja loonud ning ta oleks arvanud, et kõik on kena ja tore ja hea, aga paar detaili peab ikkagi nii tegema nagu mina arvan.

(see siis Michelangelo "Pieta")

(Andestust, Michelangelo! Aga ma lihtsalt pidin näite tooma)

Tulemus oleks nõme, onju? Hea, et seda ei juhtunud, sest Michelangelo oleks end peale seda suurest häbist ja masendusest üles poonud ning nõnda ei oleks meil muuhulgas ka tema "Taavetit" ning Sixtuse kabeli laemaalingut.

Eestis on peale üksikute erandite miskipärast ikka nii, et sisekujunuduse tellija arvab, et kui sisekujundaja teeb temale tööd, siis ta peab ka kujundama täpselt nii nagu klient tahab. See on aga natukene vale arusaam, mis tavaliselt viib töö tulemuse vähemalt sisekujundaja jaoks professionaalse fiaskoni.

Sisekujundus ei ole seitsme kapi, viie tooli ja kahe voodi paigutamine toas - see on sisekujundaja projekt, mille välimust, lahendust ja terviklikkust näeb klient alles siis, kui viimased lilled on vaasi pandud ja viimane pildiraam seinale kinnitatud.

Jah - kui see asja lihtsamaks teeb, siis võib sisekujundust vaadata ka kui asjade hankimist ja paigutamist olemasoleva pinna peale, et saada võimalikult kena tulemus. Siiski saab ka nii välja tuua sisekujundaja töö tegeliku eripära.

1. variant - Mõttetu

Sisekujundaja otsib koos kliendiga uude elamisse 50 artiklit mööblit, millest igaüks meeldib kliendile, aga tulemuseks on keskpärane tulemus, mis ei paista millegagi silma, aga ei kisu kohe ka silmi peast. Küsimus: milleks üldse sisekujundajat tarvis?

2. variant - Mõttega

Sisekujundaja otsib 50 asja, millest ükski eraldivõetuna kliendile ei meeldi, aga ta paneb neist kokku elamise, mis on omanäoline, stiilne ja mis kliendile meeldib ning kuhu ükski teine asi ei sobikski. Vastus: vot selleks ongi sisekujundajad.

Miskipärast valib enamus kliente aga kolmanda, selle kõige idiootsema tee - nad lasevad sisekujundajal projekti peaaegu valmis teha ja siis teatavad, et kõik on kena, aga see sein peab tulema erkroheline ja teleka alla tuleb kõrgläikega tripperililla TV-alus. Mis sest, et kogu ülejäänud elamine inglise romantilises stiilis... Ja vähe sellest - lisaks sellele, et sisekujundaja ei saa portfoliosse eluliselt vajalikke fotosid oma töödest, saab ta veel piki päid ja jalgu, miks tulemus sakib ning halvimal juhul ei maksta talle ka kokkulepitud summat. Mis sest, et sisekujundaja on enda töö teinud ja korraliku lõpptulemuse keeras p...sse justnimelt klient ise oma vahelesegamiste ja "tarkade, põhjendatud" soovidega.

Toon teise näite valdkonnast, kus analoogne käitumine tooks kaasa samuti põrumise. Seesama maja, mida sisekujundaja kujundab, kas selle ehitamise ajal läks klient ehitajale ütlema, et what the hell - ärme neid kaht seina ja poolt katust pane, sest see näeks nii ägedam välja? Jah - arhitekt kuulas ära kliendi soovid, aga tegi maja ikka sellise, et see ka püsti seisaks ja kliendile pähe ei variseks. Kui klient nüüd juba ehitusjärgus hakkaks oma fantaasia järgi ümber seadma, siis parimal juhul saadaks teda elu lõpuni naabrite parastav naer, kui talle vihma pähe sajab ja maja sooja ei pea. Halvemal juhul saaks klient lihtsalt paneeliga vastu pead.

Sama on ka sisekujundusega. See on terviklik projekt, mille töö käigus tuleb hetk, kui klient peaks suu kinni panema ja sisekujundajat usaldama. Usaldus kujundaja vastu peaks olema tekkinud enne selle hetke saabumist - nimelt kontseptsiooni heakskiitmisel. Seega ON kõik hilisemad sorkimised ja segamised mõttetud, rumalad ja idiootsed. (Ok - välja arvatud juhul, kui klient saab järsku teada, et perre tuleb järelkasvu ja vaja see ka projekti sisse planeerida vms OLULINE põhjus.)

Mida öelda oma pika kirje lõpetuseks?

Armsad sisekujundajad - võtke ennast kokku või saage kokku ja pange end maksma. See on teie turg, teie elu, teie töö, mille arvelt elavad teised. Pahatihti elatakse aga nii, et see muudab teie kõigi elu liiga keeruliseks ja/või võimatuks.

Armsad sisustajad - mul ei ole midagi selle vastu, kui te sisekujundusega raha teenite, aga ärge end sealjuures võõrast sulgedega ehtige. Olge sisustajad või otsige endale mõni meeldivam sõna - mis iganes.

Armsad kliendid - nii sisekujundajate kui sisustajate omad! Õppige enda palgatud inimest usaldama. Kui te olete tema ideede ja kontseptsioonidega rahul ning need meeldivad teile, siis teie palgatud inimene ju oskab oma tööd. Aga kui projekt jõuab hetke, mil teie näete ainult detaile ja sisekujundaja tervikut, siis võtke omale puhkus, kolige sõbra juurde või tehke mida tahes - kaduge vaid inimesel jalust ja laske tal tööd teha! Ta oskab seda.

Ja kuna ma ise pole ei sisekujundaja ega sisustaja, siis võin öelda ka järgmist:

Kurat küll, kui te oma egode, tervikunägemisoskuseta või mis tahes muul põhjusel ise projekti p...sse keerate, siis ärge süüdistage seda inimest, kellel te ise ei lasknud tööd teha. Ja selle asemel, et hakata siis veel rahaga vinguma, peaksite sisekujundajale/sisustajale kokkulepitust hoopis ROHKEM maksma, sest just TEIE pärast raiskas ta enda aega ja kahjustas tõenäoliselt ka oma mainet, kui keegi peaks kunagi mainima, et just see sisekujundaja "kujundas" teie imeliku korteri.

2 kommentaari:

designRed ütles ...

väga hea artikkel

Anonüümne ütles ...

Lõpuks ometi on keegi asjast õigesti aru saanud!