pühapäev, 8. november 2009

Sõber

juba teismeliseajast tean
ja tunnen läbi-lõhki sind
parimaks ma sõbraks pean
ei ole iial reetnud mind

ja olnud toeks, kui koorma
raske selga sättinud on elu
ning juhtus siis, kui noor ma
mul ravisid ka hingevalu

me läbi nelja aastaaja
nüüd käinud palju kordi koos
tallund kõvaks ühtse raja
sa kirjas minu eluloos

hallipäisena nüüd kodutrepil
ma mõtlen -
sa iialgi ei ole kitsi
oma elu, sinuga ma lepin
võtan veel sind ühe pitsi

Mitte, et...

*

Mitte, et ma ootaks hommikut
päikesetõusu ja valgust
ärkamist
uue päeva algust

mitte, et ma ootaks
kõndides sulaval lumel
öös, mis on tühi
ja nii tume
nii tume

mitte, et ma teaks
mitte, et ma peaks
ent ikka
jalgu siin pimedas öös
edasi vean

mitte, et ma oleks ärkvel
vaid sinu pärast
need öised tunnid mõned
mitte, et sa oleks ära
mitte, et ma ootaks

sinu kõnet

laupäev, 7. november 2009

Mure

*

"Hei, Nick!"

Nick, täisnimega Nicholas Springfield, vaatas hüüdja poole. Juba enne, kui tema pilk ligisörkival Andrew'l peatus, teadis ta juba tolle hääletooni kuuldes, milline tuju sõbral on. Reibas hääl üritas varjata sõbra hingel lasuvat muret, ent see reipus ei petnud Nicki. Ja Andy teadis seda. Nicki kõrvale jõudnud, aeglustas ta tempo nende tavalise kõndimiskiiruseni.

"Lähed Darnalli?" päris Andy pärast mõneminutilist vaikust, mille vältel mehed olid jõudnud au anda kahele kolonelile ja ühele kolonel-leitnandile. Nick noogutas vaevumärgatavalt. "Rohud ei aita?"

"Ei, aga ma tahan oma une korda saada enne, kui ma koju lähen. Claire saab veel aru, aga Mandy..." Õrn naeratus ilmus korraks mehe karmile näole, kui ta oma naist ja nelja-aastast tütart meenutas. Andy patsutas sõpra õlale.

Sõnu polnud vaja. Koosoldud nädalad ja kuud nii Afganistaanis kui Iraagis olid kahe leitnandi vahelise mõistmise teinud peaaegu täiuslikuks. Oli aegu, kui rindejoone taga luurel olles ei saanud nad päevade kaupa sõnagi valjult väja öelda, kuid ometi olid siiski toimunud pikad hääletud vestlused. Nad teadsid, kuidas teine mõtleb ja sellest piisas.

"Ometi räägitakse, et Samuels on üks parimaid meie tegevteenistuse spetsialiste selles valdkonnas. Ega ta muidu siin poleks," arvas Andy.

Pool aastat ei olnud nad enam ühelgi operatsioonil käinud ning see vaikne olesklemine oli sõbra tavalisest jutukamaks teinud, märkas Nick. Ent ometi oli tal õigus. Major Samuels ei töötaks riigi suurimas sõjaväebaasis osakonna juhatajana. Ent siiski ei olnud need kümned visiidid Nicki olemist paremaks teinud.

"Tuled sisse ka?" päris Nick, kui nad haigla peaukse juurde jõudsid. Andy noogutas.

"Ma ootan koridoris. Lootuses, et Elsa mööda jalutab," irvitas sõber, libistades silmadega üle peaukse kõrval oleva sildi.

Darnall Army Community Hospital.

Õnneks oli major Samuels oma kabinetis ja üksi. Tal poleks olnud tuju pikalt oodata, mõtles Nick, kui ta psühhiaatri uksest sisse astus.

Hetkeline valveseisang, siis osutas major mugavale tugitoolile kohe teisel pool tema suurt töölauda. NIck võttis seal istet, tundes kerget ebamugavust. Major vaatas talle otsa.

"Mitmes kord see teil siin on, leitnant?" küsis ta ootamatult.

Nick tardus. Keskealise majori küsimus oli erinev tavalisest, kui tunti huvi tema enesetunde vastu. Seekordne küsimus oli... teistsugune. Ta nihutas end toolis, et end mugavamalt tunda, mõtles natuke neile möödunud visiitidele ja pööras pilgu akna poole.

Eemal väljakul paistis rühm operatsioonile minejaid. Taaskord Iraak, meenus Nickile ja läbi kuuldud kõnekatkete jõudis temani ka mälestus lausest, kus major Samuelsi mainiti samuti minejate seas. Loomulikult - Iraak ei olnud parim koht töötamiseks. Kuigi üldine olukord oli rahulik, leidus siiski mässulisi, kes ei suhtunud soosivalt võõrvägede kohalollu. Toimus intsidente ja seepärast oli loomulik, et lisaks meedikuile oli seal tarvis ka neid, kes suudaksid aidata nähtud õuduste unustamisel.

Paar aastat tagasi, kui ta ise oli Iraagis teenistust lõpetamas, suhtus ta üleolevalt kõigisse, kes pakkusid talle füüsilise meditsiini kõrvale ka emotsionaalset esmaabi. Oli ta ju aastaid end selleks tööks treeninud. Hästi treeninud, sest ükski neist kordadest, kui ta mõnel rätipeal oli hääletult kõri läbi lõiganud, talle öösiti unedesse ei ilmunud. See oli loomulik - selleks oli ta valmistunud.

Ent Iraagist naastes, poolteist kuud pärast rahulikku elu kodumaal, hakkasid Nickil korduma unenäod iraaklaste ja afgaanide lastest, kõigil masendunud ja lootusetud pilgud nagu Nick oli neid näinud lastel, kes seisid oma vanemate laipade kõrval. Lihtsalt seisid, ilma ühegi pisarata.

Need lapsed, nende pilgud olidki viimaste kuude jooksul olnud Nicki öised kaaslased. Ei tilkagi verd. Vaid lapsed ja silmad.

Nick ajas end sirgu.

"Ma arvan, et kakskümmend kuus korda, major," vastas ta häält rahulikuks sundides.

"Hmm..." Major tõmbas käega üle oma hõrenevate juuste, libistades silmadega üle Nicki toimiku avatud lehekülgede. "Ja ükski neist neljast ravist pole probleemi isegi kergendanud. Ei, see ei ole küsimus, leitnant," lisas Samuels ruttu, kui märkas Nicki suud avavat. "Võib-olla tuleks teil loobuda aktiivsest teenistusest, ent ma tean, et te olete selle vastu. Armastus kodumaa vastu, kohusetunne ja kõik see muu jura hoiab teid relvil."

"Major." Nick oli nende sõnade peale kangestunud.

"Jajah. Ma tean küll. Ma tean, mida teie operatsioonid endast tegelikult kujutavad," muigas Samuels. Natuke sarkastilisemalt kui tavaliselt. "Teid painavad lapsed ja nende silmad, ent te suhtute täiesti normaalselt nende vanemate tapmisse ja vägistamisse. Ei ole neid kokkusurutud rusikaid vaja, leitnant. Selleks te oletegi. Selleks teid siin treeniti. Te ei ole esimene, kes siin minu juures oma muresid kurdab. Ma tean, mis seal toimub, kuigi ma pole veel ise ühelgi missioonil käinud. Ma tean." Samuels võttis laualt pooliku tassi piimakohviga ja vaatas seda pikalt enne, kui sealt väikese lonksu võttis. "Ja nii huvitav, kui see ka ei tunduks, ei ole keegi teist mulle veel rääkinud, et teid häiriks see, kuidas te neid inimesi seal tapate või alandate. Ei - teid häirivad pisiasjad. Teie mõistus on juba niisuguseks kujundatud, et need tegevused peavad normaalsetena näima. Tegelikult on aga nii, et mõistus saab toimuvast õigesti aru, kui nende sisseõpitud blokeeringute pärast peab leidma uued väljundid. Lapsed, silmad, purunenud majad, surnud koerad-kassid - mida iganes."

"Mida te sellega öelda tahate, major?" vaatas segaduses Nick majorit.

"Tegelikult on mul teile hea uudis, leitnant Springfield. Pärast seda, kui ma teada sain, et lähen ise ka Iraaki, käisin ma veel viimasel erialasel nõupidamisel. Seal olid kohal päris mitmed kolleegid, kes igapäevaselt puutuvad kokku missioondelt tagasitulnutega. Pärast kõnede ametlikku osa istusime nendega eraldi maha, et arutada sedasama probleemi, mis teidki vaevab, leitnant, ja ma arvan, et leidsime lõpuks ühe teoreetiliselt üsna efektiivse ravimeetodi. Ma arvan, et see peaks teie painajate puhul aitama." Samuels vedas sõrmega mööda Nicki toimikut, uurides tähelepanelikult paari allajoonitud lõiku ja avas siis sahtli.

"See on hea, sest ma lähen kahe nädala pärast koju. Kahekuulisele puhkusele," sõnas Nick kergendust tundes ja nõjatus lõpuks tugitooli seljatoele. "Mis ravi see selline on?"

Sahtlist majori kätte ilmunud püstol kerkis Nicki peaga samale kõrgusele.

"Tina," vastas psühhiaater flegmaatiliselt ning vajutas päästikule. Hämmeldunud ilme näol, kustus elu Nicki silmades. "Aga ma ei arva, et see oleks sinule hea." Major Samuels suunas püstoli uksele. Ta oli hoolikalt tutvunud leitnant Springfieldi toimikuga. Kui uks avanes, vajutas ta veelkord päästikule. Andy, toimiku järgi Nicki lahutamatu kaaslane, vajus tagasi koridori sama hämmeldunud ilmel kui tema sõber tugitooli mõned hetked varem.

Psühhiaater asetas püstoli lauale ning asetas selle kõrvale varem valmis kirjutatud kirja. Siis võttis ta sahtlist kaks käsiautomaati ja tõusis. Kindlal sammul astus ta ukse poole, kuulates koridorist kostuvat häältemüdinat.

"Või teda hirmutavad silmad! Häh!"

Major Samuelsi kabineti poole jooksvad inimesed nägid psühhiaatrit oma toast väljumas. Ja siis nägid nad kahte enda poole suunatud P90 automaati. Ja siis kuulsid nad laske.

Kui neil vedas...


***
**
*

PS Maailm on ikka üks kummaline paik küll. Juhtuvad siin igasugused asjad. Ühest sellisest lugesin uudisest : http://uudised.err.ee/index.php?06183700 ... ja siis kirjutasin ülal oleva loo... See küll hetkel toimetamata ja/või üle vaatamata, aga kurat teab, kas sellises maailmas ongi aega kõigiks pisiasjadeks.

Ei ole ju normaalne, kui lähed psühhiaatri juurde, sest sul katus sõidab. Ja abi osutamise asemel laseb ta su maha :) Lahe!!!

neljapäev, 5. november 2009

Kanep

kanepisse peidan oma mured
oma mustad mõtted
hingehaigused

kaovad need kui sügisesed kured

kaugustesse mõõtmatuisse
ära hingest
peast ja kehast

õigsuses ei ole kindel veel
kuid sammu astun
võtan kanepi

ja tardun
korraks
vaid südamelöögiks

veel kõhklen, et kas ainus see tee
mis rahuni viib

ja selgus

taas haaran siis
kanepist, mis punutud on nööriks



PS ... --- Mõtted, mis tulid tegelikult seoses rongidega ja proosaga, ent esmailmingu said need siiski nõnda

neljapäev, 29. oktoober 2009

Statistika ehk maailma edutuim kirjutaja

*

kokku
words 133987
characters (without spaces) 740711
characters (with spaces) 877385


Sellised on siis statistika numbrid.

Mida selle stastistikaga teha annab? Noh - kui midagi targemat teha pole, siis võib ju välja arvutada, et minu kirjatekstis kasutatavaks keskmiseks sõnapikkuseks on 5,52823 tähte. Loomulikult ei ole tegemist väga täpse numbriga, sest statistika on võetud Word'ist, mis teadupoolest loeb ka kirjavahemärgid ka tähemärkideks. Aga mingi ettekujutuse saab.

Kuna statistika algab 7. septembrist 2007. aastal, siis võib välja arvutada ka selle, kui mitu sõna ma päevas keskmiselt kirjutan. 171,1201 sõna. Ja selle kirjutamisega seonduvalt puudutavad mu sõrmed klahve päevas keskmiselt 1120,543 korda.

Aga ikkagi - mis statistika ja mis numbrid?

Ennist väljas suitsul käies tekkis küsimus, kui palju aega ma olen alates oma blogitamise algusest kulutanud. Justnimelt kulutanud, sest teeninud olen ma sellega tegelikult mitte-kui-midagi, saanud juurde aga mõned tutvused, mis on aidanud mul kirjutamisega ka teenida. Seega saan siinkohal teha väikesed arvutused oma kirjutamisega seotud teenistuste kohta.

Alustuseks kopeerisin kõik oma blogid Word'i. See blogi siin ei ole ainus, mida ma kirjutan; kokku võtsin ma tekste 6 erinevast blogist, millest kolme ma praegugi suht-koht aktiivselt kasutan. Kahjuks ei viitsinud ma hakata eraldi välja otsima kõiki loomingulisi tekste, sest see läinuks liiga pikaks, kuna vaja olnuks üles seada veel kaks arvutit (tekstid on nimelt laiali erinevates masinates). Aga ma arvan, et sellisest kogusest piisab, et teha juba mingeid järeldusi.

Võrdluseks toon ma enda teenistused läbi kirjutamise. Mu esimene avaldatud miniatuurivihik viis mind lõpuks kasumisse umbes 200 krooniga, siiski ei oska ma sealseid andmeid kasutada praeguseks arvutuskäiguks.

Küll aga saan kasutada materjali, mis on mul siin käeulatuses vähem kui kuu aja tagusest minevikust. Tänu oma blogimisele ja reisisaatmisele Bulgaarias (vist oli see vastupidises järjekorras) sain ma hiljuti väikese teenimisallika, kus pidin kirjutama X-linna linnapeale Y-päevaks kõne (mis sai kuuldavasti hea vastuvõtu osaliseks). Ja selle eest saadud raha järgi sain teha väikesed arvutused.

Mis näitasid, et iga sõna eest ma teenisin 0,60 krooni...

Ja kui see summa tuua nüüd üle oma blogidesse (loomulikult on kõnede kirjutamine suhteliselt tulus, aga ikkagi), siis potentsiaalselt olen ma blogidesse kirjutanud 90 531,76 krooni jagu tekste. Hmm... Ilus number, kui nii võtta.

Samas aitab see kõne välja arvutada ka blogimisele umbes kulutatud aja ja selle tunnipalga, kui saaksin tegeleda sellise kirjutamisega natuke professionaalsemalt. Ok - palju... Igatahes võtan arvesse, et kõne kirjutamise tulemus on natuke mõtestatum, kui enamus mu blogimistest, kuid siiski - statistika ongi selleks, et oletada, ennustada ja vajadusel end maatasa tegevaid järeldusi teha.

Tulemuseks sain siis selle, et blogimisele olen natuke rohkem kui kahe aasta jooksul kulutanud umbes 45o tundi, see on 18,75 ööpäeva.

Tunnipalgaga arvutades jõuaksin samasse auku eelmise ilusa numbriga, aga miks see number hea on, leidub järgmises numbris.

Minu praegune tunnipalk kirjutamisega on vähem kui 75 senti.

Niimoodi vist miljonäriks ei saa...

Miks ma kirjutan? Kurat seda enam teab, kui asju niimoodi vaadata.

Kui ma iga pooltunniga, mille ma kirjutamisele olen kulutanud, teeksin ühe "Estonia"-kirjaga savist tuhatoosi ja müüks selle Viru tänaval 5 krooniga turistidele, siis teeniksin ma sellega 4500 krooni, mis oleks igatahes enam kui kirjutamisega teenitu.

Hakkaks õige keraamikaga tegelema ja saadaks selle kirjutamise, kus kurat?!

Järeldus:

Mis järeldusi siin ikka teha saab? Tegemist on kas halvatasemelise kirjutamisega, halva müügitööga, autori halva isiksusega või lihtsalt halva õnnega. Igatahes tuleb selles mõttes midagi ette võtta, sest seda kirjutamisele kulutatavat aega saaks tegelikult ju hoopis tulusamalt ära kasutada. Või samas - igaühel peaks olema mingi hobi.

Whatever! Mul on lihtsalt igav...

Who cares?!

*

PS Järelkarjeks võib öelda, et potentsiaalselt saaks sellise teksti eest 375 krooni, aga reaalsuses läks mul kaks suitsu, pooleliitrine kruus kohvi ja aeg, mida oleks võinud mõistlikult magamisele pühendada.

Ajast...

Neetud Pratchett!

Nii palju, kui ma teda ka ei loeks, ikka leian ma tema teostest midagi, mis mu ajurakkudesse värskeid tuuli toovad. Võib-olla ongi vaja mingit ääretut hullust - või Kaost aka Ronnie't -, et näha asju natuke eemalt ja teise pilguga, võrrelduna teise taustsüsteemiga.

Siinkohal tekkis küsimus, kas ta (Pratchett siis - autori vahemärkus, sest ta ei viitsinud nime välja kirjutada) ise ka neid lugusid kirjutades mõtles sellele, et selles ja selles kohas hakkab tema tulevane lugeja sellistele ja sellistele asjadele mõtlema ning kõikvõimalikele järeldustele tulema? Järeldustele, mis muudavad?

Naerma ajavad sellised küsimused. Just mõned ajad tagasi sai omaette arutletud ühel meie kirjandusmaastikul natukene tuntud saidil levinud popžanri üle, milleks on siis aforism. Kuna nende nn aforismide siia kopeerimine tooks endaga kaasa autoriõiguste rikkumise, siis tegema ma seda ei hakka, ent mõtted on mul endiselt samad kui veel kaheksa kuud tagasi. Siis ma kirjutasin ka aforismi - "****** (tärnide asemel on selle saidi nimi õiges käändes ja esimene tärn peaks suure algustähe tähistamiseks suur olema, aga minu neetud klaviatuuril ei ole suurt tärni) autoriks tunnistamine muudab su mõttetargaks." - ja selle alla pika autori kommentaari, mida ma sellest tegelikult arvan.

Praegu kirjutatuga seos? Noh - ka seal saidil kirjutasid inimesed terve rea suhteliselt mõttetuid sõnu, panid sellele punkti taha ja riputasid teistele vaatamiseks, lugemiseks, mõtlemiseks üles. Ja kuna loeti neid asju 'aforism'ide alt, siis hakati oma peas neid sõnu keerutama ja igaüks jõudiski pika mõttetöö tulemusena mingile oma järeldusele ja "aforismist" oligi saanud aforism. Mitte, et see seda nimetust väärt oleks...

Samas - endale igati omase tagasihoidlikkusega olen ma siiani vahepeal kahelnud, kas ma ikka tegin tookord seda teksti kirjutades õigesti, sest võib-olla olin ma ise sel hetkel mõttetarkusest liiga kaugel. Muidugi segab seda kahtlust vahepeal mu enda mõnus ego, mis selliste kaalutluste peale väga tähendusrikka ning mitmetimõistetava "jajah" välja ütleb...

Aga Pratchetti juurde oma mõtetega tagasi jõudes võib öelda jah, et mingid tuuled hakkasid puhuma. Nimelt sain üle paari päeva natuke kergemalt hingata ja see on praeguses olukorras vägagi oluline. Kuigi eelmainitud autori raamat rääkis ajast, siis minu mõtted kihutasid ajateemalist teksti lugedes hoopiski tõeteemalistel tänavatel.

Igal inimesel on oma tõde. Igal inimesel on omad uskumused, millesse ta on kiindunud ja mille valeksosutumine võib lõhkuda päris suure osa tema kaua ja kenasti kokkuklopsitud maailmapildist. Neid uskumusi hoiavad üleval need väikesed tõed, mida inimesed usuvad. Kes rohkem, kes vähem.

Aga absoluutset tõde ei ole olemas, arvan ma praegu. Absoluutne tõde peaks olema midagi sellist, millega nõustuksid absoluutselt kõik. (Siinkohal võib tulla hulgaliselt vastuväiteid, aga absoluutne on midagi sellist, millega peavad kõik nõus olema ja alati on kusagil maailmanurgas mingi psycho-sekt, kes leiab vastuväite misiganes absoluutselt tõese väite pretendendile ning piisab vaid ühest mittenõustujast, et absoluutsusest saab lihtlabane universaalsus kui universaalne rattavõti, milline sobib kõikide rataste vahetuseks jättes välja selle auto, mille rehv lõhkeb keset Sahara kõrbe viiesaja kilomeetri kaugusel lähimast kaevust [Siin siis näide 63-sõnalisest lausest - kui jätta välja see kandiliste sulgude sees olev reklaamtekst -, mis sobib oma loogilisuse ja teemaühtsuse poolest samaaegselt ka tõestuseks, et ma tegelikult ka lugesin just Pratchettit (Statistikaks: kandilistes sulgudes 33 sõna, seega kokku 96 ilma nende kandiliste sulgude sees olevate ümarsulgudeta.).].)

Miks ma aga üldse seda absoluutset tõde mainisin, oleks mul selle keerutamise peale juba äärepealt meelest läinud. Absoluutse tõe puudumise teadmine on tegelikult see, mis teinekord suudab päästa nende inimesele nii vajalike uskumuste kokkuvarisemisest. Uskudes vaid oma isiklikku tõde, saab neid uskumusi alal hoida kasvõi igavesti. Ei tohi vaid hakata oma tõde kellelegi teisele pähe määrima, sest nõnda võivad tulla vastuväited ja koos nendega ka kahtlused. Tõde, milles kaheldakse, ei ole enam aga selline, mille najal saaksid seista elu edasi viivad tõekspidamised.

Mitte, et ma leidnuks ideaalse tee edasiminekuks, aga võimalik, et see on filosoofia, millist järgides elab oma senini veel teadmata elu mõni mu tulevane kirjatüki-karakter. Elus ei tea ju kunagi, mida millekski vaja võib minna - nende alla kuuluvad ka igat sorti hullu- ja muumeelsed mõtted.

Ja pealegi tahtsin ma lihtsalt kirjutada...

Päikest!

kolmapäev, 28. oktoober 2009

Wednesday $ 50 Freeroll ja Red Kings

Pokriteemaline pealkiri, aga mitte pokrist ei taha ma kirjutada. Pealkiri vastab kirjutisele vaid ühe asja poolest - ma pean kirjutamise lõpetama siis, kui see turniir hakkab.

Taff ütles mulle kunagi, et iga kirjutaja, kes tahab olla kirjutaja, peaks kirjutama iga päev vähemalt ühe lehekülje. Noh - umbes selline oli asja mõte ja seda mõtet ei ole ma ka kahjuks järginud. Kui eelmise aastaga tuli keskmiseks kirjutamiseks ca 2,2 lehekülge päevas (A4 12 suurusega), siis sel aastal on see number eriti väikeseks jäänud. Oma teoseid välja otsimata pakun umbes, et see keskmine number jääb kuhugi 0,3 kanti. Tahaks rohkemat...

Õnneks tundub aasta lõpp selline kuivapoolne tulevat ja sellega seoses ona ka väikene lootus, et lõpuks ikkagi jõuavad virtuaalsele lõuendile ka mõned varem valmismõeldud read. Ent samas - who the hell knows? Varemgi olen astunud tuppa teadmisega, et kohe-kohe hakkan midagi vorpima, aga lõppkokkuvõttes olen ära libistanud kaks pudelit külmkapist võetud õlut ja kuulanud neli korda John Coltrane'i "My Favourite Things". (Siinkohal tervitused kõigile jazz-muusika austajatele)

Ja jõuabki kätte öö. Muusikast on saanud märkamatu taust kõrvaklappides, suu laulab vastu tahtmist kaasa juba pähekulunud sõnadele, mis on Coltrane'ile järgnevates lauludes. Mitte, et need halvad oleks. Ei ole halba muusikat, olen ma siiani arvanud. Iga muusika kannatab kuulamist - selleks on vaja vaid õiget tuju.

Ja nagu saatuse kiuste tuleb pärast Coltrane'i alati Roxette - see, mis sobib iga tujuga, ja viib ära kuhugi aastatetagusesse aega, kus kinnistinud arvamused maailmast veel nii suurt võimu ei omanud. Aega, kus ideaalid olid veel ideaalid, kujulused, millel ei olnud reaalsuses vastet; kus sai uskuda kõike, mida pea tootis, omamata ettekujutust sellest, mis tundeid toob kaasa nende mõtete realiseerumine. Aega, kus oldi veel noor ja loll. Noor ma enam ei ole, aga loll küll. Ennastpõlgava õlakehituse saatel huulilekerkinud muie saadab peast läbi käivaid meenutuslaaste minevikust.

Meenuvad need idealiseeritud kujutlused elust, meenuvad fantaasiapildid ja neis niiöelda läbielatud reaktsioonid. - Mis ei vasta tegelikkusele! - Ja muie muutb veelgi iroonilisemaks. Elatud on aastakümneid iseenda valesid uskudes.

Nothing is as easy as it seems!

Ja minuteid on mitu jäänud... Ja tulebki õhtu... Ja peas ja silme ees on endiselt tühjus. Teadmatus homsest, teadmatus kogu ülejäänust.

Ja see on nii neetult raske!

Never ever...

*
I never felt myself so weak
I never needed so much sleep
I never sat down just to weep
I never had the wounds so deep

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Hetkest...

Veel linnas. Aga juba on riided seljas, asjad pakitud ja marsruut mõtteisse väikeste lipukestega tähistatud. Kui lihtne oleks minna, kui ei oleks mis hoiaks, ja kui raske on see praegu. Mõtted ja mõtteseisakud. Ikka samas hetkes. Veel minutit kakskümmend.

Joon ära pooliku tee, võtan kätte pooliku paki sigarette ja aknal suitsu tuulde puhudes vaatan sügises langevaid männiokkaid. Jah - isegi need kukuvad selles neetud vihmas ja tuules. Püüan ühed okkad kinni ja proovin neid hõõguvalt sigaretiotsalt põlema panna. Mitte, et see mingit tähendust omaks, aga selleks, et lihtsalt midagi teha.

Ei ole kerge oodata. Tik-tak-tik-tak. Aeg läheb. Mitte küll minu käekellal, sest pärast aastast tublit tööd otsustas patarei lõpuks alla anda. Kaua sa ikka pingutad, kui kuhugi edasi ei jõua?! Jah - kell puhkab põuetaskus, ise liigun ringi ajatult. Hea seegi--- Ei ole kuhugi kiiret...

Vaikus. Ja sisin. Sigaret kustub tuhatoosi sadanud vihmavees. Tuhk jääb hulpima koos koniga. Kumb neist enne upub?

Elu ja kõik muu... Kas on veel midagi muud peale elu? Mõtlen. On looming, aga looming vajab loomist, mida juba nii-ii kaua ei ole teinud. Mitte, et mõtteid ei oleks - kuigi vahel kahtlen ka selles -, aga tunnet ei ole. Kõik vajab tunnet.

Kell kukub. Ajan end sirgu ja sulgen akna. Hoolikalt, kõvasti, et jahe rõskus ei pääseks soojaksköetud tuppa. Soojus on hea, ahjusoojus, mis on saadud mitme, mitme lepahalu põletamisest. Kuidagi teine, kuidagi oma. Hakkan liigutama, korjates maast üles mahakukkunud kella, sest kes teab - järsku kunagi on veel vaja, et see aega näitaks. Elus ei tea kunagi ette, mida vaja võib minna.

Võtan oma spordikoti, selle vähese varandusega, mis mul on, ja astun uksest välja. Lukustan ukse ning kõnnin trepist alla. Vihma kätte astudes süütan pihkude varjus uue sigareti. Pöördun tänava poole, kui - kurat! - meenub midagi unustatut. Uuesti võtmed välja, uuesti trepist üles ja korterisse.

Jalatseid ära võttes heidan pilgu põrandakattele. Natuke liiva. Oleks võinud ju tolmuimejaga üle käia. Ei. Enam pole aega. Vaid unustatud asja jõuan ära teha ja siis pean kiirustama.

Astun arvuti juurde ja lülitan selle väl...

paranoia

seintel küünlaleegi varjud
pimedust ei kaota, peida
hääletult sa voodis karjud
teki üle pea sa heidad

suled silmad, kartes olla
kaaslaseks vaid endal ise
hommik varem võiks ju tulla
tuua kaasa ärkamise

aga tead, et pääsu pole
ei päike ole paigaltvõtt
sest ka päeval kinni oled
paranoias, milles tõtt

nii õhtust koiduni end vead
ja päiksetõusust ootad eha
sa enda tundesurmast tead
ja ootad vaid, et sureks keha

Mõtisklused...

Elus on tihti nii, et hommikul voodis ärgates ja silmi avades tunduvad asjad teisiti, kui paistsid need õhtul. Mitte, et muutused oleks suured, ent päevade jooksul kogutud informatsioon saab vaikselt settida ja oma õigele kohale paika loksuda. Enamjaolt on ka teada, kust sellised muutused arvamuste erinevustes, kuid mõnikord jäävad need närima.

Hea on, kui saad oma peas kummitavad erinevused lahendatud. Vastasel juhul võivad need veel pikaks-pikaks ajaks virvendustena pähe jääda. Aga võib ka juhtuda, et nende settinud arusaamiste uued mõistmised teevad veelgi rohkem haiget kui esialgne segadus.

Ja siis istud sa arvuti taga, kuulad head muusikat ning mõtled oma edasistele tundidele; mõtled, kuidas peaks nüüd oma uute teadmiste ja arvamustega edasi liikuma ja kas on üldse kunagi võimalust, et sa unustad mineviku. Ega vist.

Jääb üle vaid leppida, sest leppimine tundub olevat kõige väiksem hind võrrelduna alternatiividega.

*

Kelmused olid kunagi, petmised sellega võrrelduna hiljuti, valetamist tuleb ikka mõnikord ette, varjamist kui valetamise väljavabandatavat vormi kasutame me mõnikord kõik.

Need kõik on negatiivsed tegevused, ent siiski ei ole ma suutnud neist täiesti vabaneda. Nii lihtne näib vahepeal reaalsust pehmendada, nii lihtne näib muuta fakte, et ümbritsevale maailmale natuke positiivsem mulje jätta.

Aga elu läheb edasi...

*

Sõbrad on head. Ja on hea, kui on olemas head sõbrad, kes sind vahepeal külla kutsuvad, kes tahavad sinuga aega viita, sinuga suhelda vaid selle pärast, kes sa oled, tahtmata sinult midagi peale selle aja, mida sul neile pakkuda on. On hea, kui on sõpru, kes muretsevad, et sul hästi läheks, sest nõnda ei tunne sa end siin maailmas täiesti üksi.

Aastatetagusest soovist elada enamus oma elust ja ajast üksinduses on saanud soov elada ümbritsetuna headest sõpradest ja tuttavatest.

*

Elu analüüsimine ei too alati häid tulemusi; inimeste käitumise oma ammugi mitte - lihtsam on lasta asjadel kulgeda. Nii on lihtsam elada...

*

Käsikäes vihmastel tänavatel, jalatsite külge kleepunud kollased vahtralehed hoolimata kalendris nähtavas kuupäevast märkimas sügise lõpu saabumist, krae vahele pugev uduvihm toomas kaasa üle selja jooksvaid külmavärinaid. Mõtlematult selga pandud liiga jahedad riided, hämaras märkamatuks jäänud porilompi astumisest märjad jalatsid. Sigaret, mis esimese kolme mahvi järel märgub ja kustub. Pimestavad kaugtuled vastutuleval autol. Külm. Märg. Külm.

Vaatan Katariinale otsa ja naeratame.

See on see, mis loeb...

pühapäev, 25. oktoober 2009

Üks väike kirjeldus

Mõnikord ma lähen üle piiri. Mõnikord teen ma seda rohkem, teinekord vähem. Kord käitumisega, siis jälle sõnadega. Või siis - nagu allkirjeldatud juhul - näidete toomisega. Näidete toomisel ei ole normaalsus minu jaoks kunagi au sees olnud.

Väikesel jalutuskäigul Vanalinna, sealsetel kitsastel tänavatel käsikäes Katariinaga, arutasime me paljude elu keeruliste tahkude üle. Tulnuna just Fredi, meie ühise hea sõbra juurest, olime ka heas tujus ja otsustasime oma õhtukese lõpetada kusagil hubases kohvikus klaasikese veiniga. Ja kui me jõudsime armsasse *****'i (nime ei avalda, sest tasuta reklaami ma enam ei tee, kuid järgmise "Diskotuuri" osalised saavad seda nime kindlasti kuulma), leidsime sealt ka suhteliselt joodava veini - Robertson's Chenin Blanc.

Meid juhatati kahesesse lauda, kus me veini juurde juttu puhudes oma elu juba natuke lähemalt vaagisime. Jõudes teemani, mis mind mõnda aega vaevanud on, takerdusime peaaegu kohe meie erinevatesse arusaamistesse niinimetaud autundest ja sellega seonduvatest tegevussoovidest. Tegemist ei olnudki niivõrd erinevusega meie kahe mõttemaailmades, kuivõrd erinevustega mehe ja naise vahel. Siis ma otsustasingi olukorra piltlikkustamiseks ühe näite tuua. Ja - nagu alati - suht ekstreemse...

"Kujuta nüüd ette, et me istume siin ilusti oma veinide juures, räägime oma ilusaid jutte veelgi ilusamast elust, kui korraga jalutab meist mööda naisterahvas. Midagi ütlemata, kuidagi ette hoiatamata lööb ta mulle näkku. Lahtise käega või rusikaga - vahet pole. Kuidas sa reageerid sellele?"

Katariina vaatas mulle otsa, oma armsa muigega sellise situatsiooni kujutluspildist oma silme ees. "Esiteks ma vaatasin teda vist sellise väga hämmeldunud pilgul," Katariina manas näole koomilis-üllatunud pilgu, mis mind naerma ajas, "siis ma arvatavasti küsiks sinult, et mille eest see oli."

Muigasin, sest teda teades olin enne selle toomist suhteliselt kindel, et seda näidet põrmustavat vastust ta ei anna. Ei andnudki.

"Aga nüüd vastupidine juhus. Et me ikka istume siin, ikka joome sedasama veini, kui lauast kõnnib mööda meesterahvas, kes möödudes teeb sinule sama. Ja kas sa kujutad ette, et ma vaatan sind ja sinu suust jooksvat verd vaadates nii," proovisin nüüd ise sellist malbet nägu ette manada, "ja küsin su käest, et kallis, huvitav, miks ta küll nii tegi?"

Katariina hakkas naerma. Mida mul oligi tarvis.

Kõige tähtsam on oskus oma kaaslast naerma ajada.

Mitte, et see viimane oleks eelneva teemaga kuidagi seotud, aga see tundus sellise toreda lausena...

reede, 23. oktoober 2009

Kirjutada...

Juba aega pikemat ei ma siia blogisse ühtegi asjalikku rida kirja saanud. Põhjuseid ei ole vaja otsida kaugemalt, kui enda peast - seal ongi ainult põhjused, mis võtavad ära kõik ruumi, kus tegelikult võiksid asetseda hoopiski ideed ja mõtted.

Juba kolmandat päeva järjest üritan kirjutada üht novelli, aga peale ilusate lausete seal suuremat midagi välja ei tule. Tunnen puudus läpakast, mida saaksin kõikjal kaasas kanda ja kuhu saaksin vajadusel kõik oma ideed kohe kirja panna. Praegu peas- ja hingeskummitav mõtteraasuke tekkis ühel külmal-külmal hommikul mööda Vabaduse puiesteed Tallinna kesklinna poole jalutades ja Järve Keskuseni jõudes olnuks hea kogu see krempel esmase emotsiooni ajel kirja panna. Aga võta näpust! Võtsingi. Samal õhtul arvuti taha istudes suutsin ekraanile manada vaid häguse kujutise hommikul nii erksate värvidega silme ette kerkinud loost. Ja nüüd - kolmandal päeval - hmm, kella vaadates küll öösel - pärast idee tekkimist võitlen ikka nende viie tuhande tähemärgiga, millest kaugemale ma liikuda ei suuda. Masendav...

/kirjutatud 1,67 päeva tagasi/

*

Ja nüüd jälle kirjutama.

Hommikul kuute kirja internetiavarustesse saates tekkis mõnusalt soe tunne sõrmedesse, mis pani kohe tahtma. Ja majatagusel aiamaal jalutades ning suitsu väljapuhumise kõrvale mõtteid mõlgutades jõudsin nendega otsapidi ka oma poolelioleva romaanini. Esimest korda üle väga pika aja tekkis tunne, et nüüd võiks küll seda edasi kirjutama hakata. Ja samas - tuli ka idee vastandteosele. Kui "Tunnel" - see küll vaid projekti pealkiri - räägib inimese sisemisest võitlusest, et liikuda üles, siis nn vastand võiks rääkida allaandmisest olukordades, kus seda võib-olla isegi tegema peaks. Mulle endale meeldib lugeda teoseid, kus peategelasteks on tugevad karakterid, kelle areng liigub lõppkokkuvõttes üles. Samas ma ei tea - lihtsalt pole veel kätte sattunud -, kuidas mulle meeldiks lugeda laguneva inimese päevaraamatut.

Vaadata, uurida peensusteni inimese hukkumisest tema enda rumala mõtlemise pärast. Kaugel sellest, mida peetakse ideaaliks, aga lähedal sellele, mis elus nii sageli toimub. Lagunevaid inimesi on ju päris palju, kuid neid ei peeta miskipärast meenutamis-, kirjapanekuväärseteks. Võib-olla ühe sellise inimese põhjalik analüüs annaks endalegi natuke mõistust, et mitte alati alla anda, kui on olemas veel võimalusi edasiliikumiseks.

Sel aastal väga varakult lehetuiks jäänud paplite all jalga teise ette tõstes tundus see idee täiesti kirjutamisväärsena, nüüd sooja radiaatori kõrval arvuti taga istudes tuleks sellele mõttele mingi karkass luua, et siis vabadel hetkedel ka luudele liha ümber kirjutama hakata. Praktikat pole kaua olnud, kuid ega seda mujalt ei tule kui kirjutamisest. Ja olenevalt enda tujudest oleks siis võimalus juba kahte asja kirjutada - kas teed üles või alla, vahet pole.

Ja jura on ikkagi sellest, et kui ma lõpuks hakkan kirjutama kirjutamisest, siis on ideedega ikkagi väga jama seis. Tähelepanek pärineb umbes seitsme aasta tagusest ajast.

teisipäev, 29. september 2009

just like that

*
today
tonight
nowadays

same weather
same faces
same place

not thinking
not feeling
not living nor dying

on the ground
just lying
just being
like a stone or a tree

forgotten
ages ago

so easy

so hard

it's nothing I wanted to be

pühapäev, 27. september 2009

Õhtul, kahekesi, teki pehme serva alt piiludes

Ahi oli juba soojaks köetud. Toanurgast õhkus sooja ja pisike tüdruk lesis ringutades oma väikeses voodis, kaaslasteks lugematu arv pehmeid mänguloomi, kes olid oma päevased jutud juba lõpetanud ning tihedalt üksteise vastu surutuna nüüd oma und ootasid. Tüdruk silitas neist üht, kallistas teist, sosistas midagi kolmandale. Heitis siis pilgu vastasseinas põrandal olevale traadist puurile ja lehvitas.

"Head ööd, Lilli!"

Jänes, veel väike ja nooreke, vastu ei lehvitanud, vaid nosis edasi suure porgandi kallal. Tüdruk vaatas teda pikalt, ise samal ajal kuulatades, mis toimub teistes tubades, kus ema häälte järgi võttes taldrikuid pesi. Ikka veel, kortsutas väike tüdruk korraks kulme ja pigistas silmad kinni. Tekk oli täiesti kurgu alla tõmmatud, soe puges ka pidžaama alla, aga und veel ei tulnud.

"Emme!" hüüdis ta uuesti silmi avades. Vesi köögis keerati kinni.

"Jah, Ellen?"

"Ma tahan juttu."

"Kohe tulen. Ma kuivatan nõud ära ja siis loen sulle jutu."

Tüdruk mõtles hetke, siis raputas ta pead. "Ma ei taha täna raamatujuttu. Ma tean neid kõiki. Ma tahan midagi muud."

Sammud, siis nägi Ellen, kuidas ema toauksele ilmus, juuksed nagu ikka õhtuti kuklale krunni keeratud, käes rätik koos tüdruku lemmikkruusiga, mille ema talle hiljuti ostnud oli. Ema naeratas - seda kõige armsamat naeratust maailmast, mida oskas ainult tema emme. Ellen naeratas vastu ja käe teki alt välja pistnud, lehvitas kiirelt.

"Hmm. Jälle koos loomaaiaga voodis." See ei olnud noomitus, mis emme huultelt tuli, pigem lihtsalt tõdemus, mõistis tüdruk ja noogutas. "Mis lugu sa siis tahad?"

Ellen mõtles. Pikalt ja pingsalt nagu alati. Viieaastase tüdrukutirtsu kohta mõtles ta alati väga hoolikalt ja põhjalikult, teadis Ellen. Seda oli ta kuulnud, kui emme oli seda ühe oma hea sõbrannaga, tädi Annikaga, arutanud, kui tema oli koos Hedliniga mänginud. Nüüd ta mõtles veelgi pingsamalt, proovides sinnajuurde väga asjalikku nägu teha.

"Ma arvan, et ma tahan mingit teistmoodi, päris lugu," ütles Ellen lõpuks. Ema vaatas talle otsa, kissitas siis korraks silmi. Nii nagu ta alati tegi, kui talle mingi hea mõte tuli. Ellen oli sellest aru saanud, sest emme kissitavad silmad naeratasid siis alati. Teinekord, kui tüdruk oli lihtsalt jonnitujus, siis ema kissitas ka silmi, aga noil kordadel naeratust neis kissitustes ei olnud. Siis oli seal kurbus. See Ellenile ei meeldinud, see tegi ka tema kurvaks ning seepärast püüdis ta aina vähem ja vähem jonnida.

"Päris lood ei ole unejutuks need kõige paremad," arvas ema, kes oli nüüd rätiku ja taldriku riiulile asetanud ning Elleni juurde voodiservale tulnud, "aga ma vist tean ühte lugu, mis on peaaegu nagu päris." Ema heitis oma tütre kõrvale tekile külili, vaatas Ellenile otsa ja lükkas sõrmedega ära tüdruku silmile langenud heleda juuksetuka.

"Räägi."

"Hea küll," vastas ema ja mõtles hetke enne alustamist. "Elas kord üks väike Tüdruk, kes kasvas üles ühes väikeses külas. Ta elas väga palju oma vanaisa ja vanaema juures, kes talle väga-väga meeldisid. Sellele Tüdrukule meeldis väga väljas koos sõpradega mängida ja vallatusi teha, kuid mõnikord meeldis talle ka raamatuid lugeda. Tema vanaisal oli väga palju raamatuid ning seepärast oli Tüdrukul ka palju lugemist.

Ja ühest pisikesest raamatust leidis see Tüdruk ilusa loo ühest suvest ja poisist ja tüdrukust ning see lugu hakkas talle nii väga meeldima, et ta tahtis ise sinna juttu sisse minna. Igal õhtul enne magamajäämist mõtles ta sellele jutule, igal hommikul hommikul ärgates mõtles ta sellele saarele, kus selle jutu tegevus käis.

Sellest loetud jutust leidis see Tüdruk omale Unistuse. Ta rääkis oma Unistusest oma vanavanematele ja oma emale, aga miskipärast ei saanud need Tüdruku Unistusest hästi aru. Vanaema vaatas Tüdrukut heldinud pilgul ja paitas tema pead, vanaisa silmades oli Tüdruku unistust kuulates palju mõtlikkust, aga ema silmis oli kurbust, mida Tüdruku ema hästi varjata ei osanud. Tüdruk vaatas neid kalleid inimesi ja kuigi talle midagi ei öeldud, sai ta nende pilkude mõttest aru.

On unistusi, mis ei täitu iialgi, ja see mõte tegi Tüdruku hästi kurvaks."

"Miks unistused ei täitu?" küsis Ellen emale tõsiselt otsa vaadates. Ema silitas tütre pead ja vaikne ohe tuli tema huultelt. "Kõike ei saa, mida sa tahad, jah?" küsis tüdruk järsku. Seda oli talle õpetatud siis, kui ta oli poodides käies igat mänguasja omale tahtnud. Ema naeratas ja noogutas.

"Ka see Tüdruk sai aru, et elus ei saa kõike, mida sa tahad, kuid ometi oli tema Unistus nii suur ja ilus, et see tundus talle võimatuna, et just see Unistus ei täitu."

"Mis unistus see oli?" küsis Ellen. "Kas see täitus?"

Ema tema kõrval oli tasa, vaatas talle otsa, kuid tema silmad olid kaugel. Kaugel ja kurvad. Vaid paar korda oli Ellen oma emme silmis sellist kurbust näinud ja tüdruk tundis, kuidas üks soov tema sisse tekkis. Ta puges emale lähemale ja kallistas teda tugevalt, tugevalt. Pikalt olid ema ja tütar sõnatult teineteise kaisus, siis hakkas ema taas rääkima.

"See Tüdruk kasvas suureks, aastad läksid, ja pidevalt otsis ta oma Unistust. Ta nägi igal pool võimalusi selle Unistuse täitumiseks, aga kui ta neile võimalustele lähemale astus, siis kadusid need kui habras udu hommikuses päikesepaistes. Tüdruk lõpetas kooli, läks tööle ja elu läks niimoodi, et järjest harvemini mõtles see Tüdruk oma Unistusele. Ta oli elus saavutanud kõik muu, mida ta kunagi tahtnud oli, ja ajapikku hakkas ta isegi uskuma seda, et päris kõike, mida sa soovid, ei olegi võimalik saada.

Tüdrukule endale sündis juba tütar, kes tegi ta maailma õnnelikumaks inimeseks ja lõpuks talle tundus, et miski ei saa enam paremaks minna. Ta oli oma Unistuse juba peaaegu unustanud. Väga harva, kui tal õhtuti voodis lebades pikalt und ei tulnud, talle meenus veel see Unistus kui roosa, kauge pilveke mälestusena kaugest lapsepõlvest, ja selle Unistuse mõte pani teda alati naeratama. Naeratama, aga natuke nukralt, sest nii, nii väga oli ta lapsena selle Unistuse täitumist soovinud. Nüüd oli tal olemas aga kõik muu ja Tüdruk oli sellega rahul. Unistuse täitumise soovimine näis olevat juba ülekohtune.

Ja ühel hommikul, kui Tüdruk jälle tööle läks, arvas ta päevast tulevat täiesti tavalise tööpäeva. Ta istus oma laua taga, kirjutas oma tööasju ja mõtles oma töömõtteid. Kõik oligi väga tavaline, kui avanes tema töökoha uks ja sisse astus üks inimene, keda Tüdruk kunagi varem näinud ei olnud.

See oli Poiss, seljas triibuline lühikeste varrukatega särk. Ta vaatas seal ruumis ringi, vaatas korraks ka Tüdruku poole, otse Tüdrukule silma ja kadus siis ühe vaheseina taha. Tüdruk vaatas samasse kohta, kus see Poiss just seisnud oli ja ei uskunud nähtut.

Natuke hiljem sai ta teada, et see Poiss on tema töökaaslane ja ei läinud mööda palju aega, kui nad esimest korda Poisiga rääkisid. Tüdrukul oli tööga väike probleem tekkinud ja Poiss tuli talle appi seda lahendama. Nad rääkisid tööasjadest ja järsku ütles see Poiss need sõnad.

"Usu, Tüdruk. Usu, siis on kõik võimalik."

See oli öeldud küll töö kohta, kuid Poisi hääles oli midagi erilist. Midagi sellist, millest Tüdruk küll kohe aru ei saanud, kuid hiljem selle peale mõeldes sai ta aru, et see Poiss elabki niimoodi. Ta usub ja see usk aitab ellu viia kõik, mida ta tahab.

Ja jälle, üle väga pika aja mõtles tüdruk oma Unistusele. Ja kui päevi hiljem ta oma Unistusest sellele Poisile rääkis, siis Poiss vaid naeratas vastuseks.

"See on ilus Unistus. Kõige erilisem, mida ma kunagi kuulnud olen," ütles Poiss ja võttis Tüdruku käest kinni.

"Aga see ei..." tahtis Tüdruk öelda, aga Poiss pani sõrme tema huultele.

"Kõik on võimalik, kui seda piisavalt palju tahta ja sellesse uskuda. Kunagi ei ole soovid liiga suured, Tüdruk, tavaliselt on usk nende võimalikkusesse liiga väike. Sinu Unistus on väga ilus ja hea ja ma usun, et sinu Unistus läheb täide."

"Aga see on juba võimatu!"

Poiss muutus seepeale tõsiseks, võttis Tüdruku ümbert kinni ja suudles teda õrnalt nende sügiseselt värviliste vahtrate all.

"Kas tõesti?" küsis ta minuteid hiljem.

Tüdruk raputas pead.

Tema Unistus oli täitunud."

Ellen vaatas emale otsa ja ema vaatas talle. Nüüd oli kurbus ema silmadest kadunud. Selle asemel oli seal see tuttav, rõõmus, õnnelik sädemeke, mida ta viimasel ajal nii tihti, peaaegu kogu aeg, oli oma ema silmades näinud.

"Aga mis unistus see tüdrukul oli?" küsis ta vaikselt. Ema silmitses oma tütart.

"See Tüdruk tahtis tõeliselt armastada ja olla tõeliselt armastatud ning lõpuks tema Unistus täitus. Ta ootas seda nii kaua ja kui ta oli juba lootuse ja usu unistustesse kaotanud, leidis ta selle taas tänu sellele Poisile. Poiss õpetas talle seda kõige tähtsamat, et unistama peab ja unistama peab suurelt ning kui sa väga-väga usud oma unistustesse, siis saavad need ka täituda."

"Kas tegelikult ka?"

"Jah, tegelikult ka. Aga nüüd, Ellen, magama. Hommikul on vaja vara lasteaeda minna. Head ööd sulle, kallis." Ema kallistas tütart tugevalt ja pani talle teki uuesti lõua alla.

"Head ööd, emme! Ma armastan sind!" ütles Ellen vaikselt.

"Mina armastan sind, Ellen!"

Hommikul laua taga einet süües vaatas Ellen pikalt oma ema. Ta oli veel kaua enne uinumist ema räägitud loole mõelnud ja paar küsimust oli talle pähe tulnud, mis nüüd nii kangesti väljapääsu otsisid. Lõpuks ei suutnud ta enam vaikida.

"Emme?"

Ema vaatas talle üle laua otsa ja pani kohvikruusi lauale. "Jah, Ellen?"

"Kas see lugu oli päris? Kes see tüdruk oli? Kas sina, emme?"

Kaua püsisid ema silmad tütre omadel, taaskord vaadates tütart ja samaaegselt ka seda tajumatut kaugust mõtterägastikus, kuhu tütre silmad veel ei küündinud, aga kuhu Elleni intuitsioon nii tihti pärale jõudis. Siis ema noogutas.

"Jah, see olin mina."

"Ma teadsin seda," naeratas tüdruk. Siis tõmbus ta veel korra tõsiseks. "Aga see poiss? Kes see poiss on?"

Hetk vaikust. "Ma arvan, et sa tead ka seda."

Ellen mõtles. Vaatas emale otsa ja heitis siis pilgu sellele triibulisele särgile, mis emal nii tihti öösiti ja hommikuti seljas on.

Siis ta noogutas.

reede, 25. september 2009

Kortsus käed

Mu väike vennaraas, kes ei ole enam sugugi nii väike, oli aastat kolm tagasi selle loo mõtte mõne lausega kirja pannud. Möödunud kevadel avastasin need reas tema arvutist ja korraliku autoriõiguste kaitsjana palusin temalt luba seda ideed kasutada. Ta lubas. Ent ometi võttis pea pool aastat enne, kui ma selle ise kirja sain.

Siinkohal siis tervitused Mario aka Maska'le

*

Kortsus käed


Ärkad ühel hommikul, tõused voodist. Ringutad ja lähed akna juurde, süütad päeva esimene sigareti ja alustuseks heidad pilgu oma kätele. Neile kortsudele oma kätel.

Vaatad välja oma hämara korteri aknast, läbi uduvihma teisel pool tänavat kasvavate vanade puude poole, kus nende vahtrate värvilised lehed sügistuules kaugusesse lendlevad. Kolletunud murukamaral puude all on juba palju neid lehti. Kuiva ilmaga oli hea sel lehevaibal paljajalu kõndida.

Juba aastaid on see samamoodi toimunud, palju kordi oled sa näinud neid kollakas-punaseid lehti oma korteriakende all. Palju, nii palju. Varsti tuleb lumigi maha ja ongi veel üks aasta läbi.

Soovid, et suvi olnuks pikem, ent jääd siis mõttesse, mida kõike suvel teha saaks ja mida sa ise tegelikult tegid. Kerge kulmukortsutus, siis rehmad käega üle vaatevälja, justkui viirastusi eemale ajades.

Oleks võinud ju nii palju rohkem teha, mõtled sa kibedalt ohates. Meenutad tegemisi eelmisel ja üle-eelmisel ja üle-üle-eelmisel suvel. Jälle kortsutad kulmu. Jälle ohe. Hakkad mõtlema sellele, mida sa üldse teinud oled ja millega oma elus hakkama saanud.

Tulevad meelde need korrad, kui sind kuu parimaks töötajaks valiti, kuidas ülemused oma hambaidpaljastavate valgete naeratuste saatel su kätt surusid, mõned soojemapoolsed sõnad ütlesid, et siis kohe oma miljoniliste autodega muretult minema sõita. Tuleb meelde see nädalane puhkusereis, mille jaoks sai aastajagu raha kõrvale panna. Ja veel...

Kehitad õlgu. Süütad uue sigareti, sest eelmine on sõrmede vahel juba tuhaks põlenud.

Sa ei ole nende meenutustega rahul. Miski su sees närib - sa tahaksid rohkemat meenutada. Peaks ju ometi olema midagi tähtsamat!?

Mis sai sellest ümbermaailmareisist, millest sa juba põhikoolis unistasid? Või see bestseller, mida sa kunagi ei kirjutanudki? Mis sai sellest mainekast, kõrgepalgalisest töökohast, mille jaoks sa kümme aastat ülikoolipinke nühkisid ja mis - kurat! - sai sellest kauaplaneeritud ja -soovitud reisist Indiasse, kuhu sa temaga - oma kõige armsamaga - sõitma pidid??

Su tähelepanu tõmbab vihm aknaplekil. Paned riidesse, teed köögiaknal vihma vaadates veel ühe suitsu.

Vaatad veelkord oma kortsudega kaetud käsi, tõmbad veelkord kätega üle silmade. Ohkad. Ja lähed - oma abikaasa ärasaatmisele.

kolmapäev, 16. september 2009

Reisisaatja; MakSim - "Moj Raj" (2007)

Et siis võimalik, et viimane tekst, mis pärast tagasitulekut Bulgaariast läheb sildi 'Bulgaaria' alla. Tahaks selle lahtri selleks aastaks juba lukku panna, aga ma ei ole eriti kindel, et see õnnestub.

13. nädalat koha peal olla oli suhteliselt huvitav ja kuigi päris palju oli ka sellist üksluisust ja nüridust, siis takkajärgi on ainult head mälestused. Viimasel ööl juba siin Eestis magades kummitasid läbi unenägude mõtted, et olin lubanud hommikul kella 10ks hotellis Golden Beach olla ja ärkasin iga natukese aja tagant üles, et mitte seda õiget aega maha magada. Isegi, kui ööpimeduses aru sain, et olen otsapidi Eestis, jäi kuhugi tahaplaanile ikka mõte, et kui ma õigeks ajaks kohale ei jõua, siis need mind ootavad tädikesed kindlasti pahandavad. Ärkasin küll alles natuke enne ühteteist, kuid puhata siiski ei saanud. Tõeks saind mu kolleegi Leena sõnad, et pärast hooaja lõppu näed vahepeal ikka veel kummitusi tööst. Nii see ongi, tean nüüd ka omist kogemusist. Kolm kuud 24/7 valvelolek jätab ikkagi omad jäljed.

Järgnevalt proovingi kirja panna ühe näidisnädala. Loodetavasti on kõik pisiasjad veel meeles :)

*

Telefon kõrva ääres hakkab äratust mängima. Paar tundi on oldud olekus, mis ei ole uni ega ka mitte ärkvelolek - pigem mingi pilditu lesimine. Vaatan kella. 01.30 öösel. Veerand tunni pärast on vaja hotelli fuajees kohtuda juba Leena ja meie manager'iga, et hakata koos liikuma tagasi lennujaama poole, kust me alles mõned tunnid tagasi hotelli naasesime. Tuleb uus grupp.

Ajan end püsti. Riidesse pole vaja panna, sest kartuses sisse magada ei olnud ma enne isegi lahti riietanud. tuleb vaid särk puhtama vastu vahetada. Firma logo särab rinnal, kui ma kolmveerandiks fuajeesse vean, paberid saabuva lennu inimeste täpsete andmetega käes.

"Valmis?" heidan pilgu diivaniil istuvatele kaastöötajatele. Nad ajavad end püsti, et koos autosse liikuda. Manager lükkab magnetofoni mu hiljuti Varnast ostetud Kamelia kasetti. Heli põhja ja auto liikuma. Esimene lugu on "Ti si vinoven" - üks mu lemmikutest juba enne Bulgaariasse jõudmist. Manager on seda kuulnud vaid paar korda.



Kuna enamus meie vestlusest käib eesti ja vene segakeeles, siis üritame tegelikult makist tulevat muusikat ka vene keelele kohandada ja seda siis nõnda ka tõlkida.

"Tissid on süüdi," jõuame lõpuks järeldusele ning kuulutame selle lause ka järgneva nädala ametlikuks motoks.

Väike vahepeatus "Perota" bussipargis, kus asub ka meie kontor. Kontorisse me küll ei lähe, ent bussipargi kohviautomaati kasutame küll. Üks meie väikestest traditsioonidest.

02.30 jõuame juba lennuväljale. Neli "Perota" suurt bussi on juba terminali ette pargitud ja meil jääb kindlaks teha vaid, millisele bussijuhile milline marsruut antud on. Õnneks on kõik bussijuhid vanad olijad ja teavad kõiki hotelle, mis tähendab, et liigseid muresid täna ei tule. Lepime Leenaga kiiresti kokku, kes millise bussi võtab ja kes millises bussis infolehed jagab ja esialgse info annab. Kaks bussi sõidavad ju reisisaatjateta - neil on hotellide juures vastas meie manager.

Kiirelt paar suitsu, veel üks kohv ja juba rahvas tulebki. Manager on end sisse seadnud terminali siseruumis ja juhatab uniseid turiste välja meie juurde, kus me Leenaga neid juba edasi õigetesse bussidesse juhatame. Väikesed ummikud tekivad vaid nendega, kes on tulnud loteriimajutusega, sest nende nimesid tuleb otsida nimekirjadest, kus on umbes 170 nime. Õnneks on kogemusi juba nii palju, et enam-vähem on teada hotellid, kuhu paigutatakse loteriiga tulnud inimesi.

Natuke pärast poolt nelja öösel saame kõik bussidesse. Esimeses bussis jagan infolehed, millel on krjas juba hommikul toimuvate infotundide ajad ja nimekiri ekskursioonidest. Samuti meie telefoninumbrid, millele võib iga probleemi puhul helistada (lootes ise samas südamest, et vähemalt alustuseks selliseid kõnesid ei tule). Rõhutan veel infotundidesse ilmumise vajalikkust ja saadan bussi teele, joostes ise oma teise bussi, millega ma isegi hakkan kuurorti poole sõitma.

Jagan jälle infolehti, vahetades neid voucher'ite vastu, millel on paremas üleval nurgas sõnad group transfer. Loomulikult küsib iga viies inimene, et millise voucher'i peab ta andma. Naeratades seletan uuesti, et paremal ja üleval ja group transfer. Närvi pole isegi mõtet minna, sest esiteks on inimesed unised ja tegelikult ma tean, et praegune on kõigist võimalikest arusaamatustest väikseim. Lõpuks saan oma istmele tagasi ja annan bussijuhile märku liikuma hakata.

"Tere tulemast Bulgaariasse! Mina olen Marko, üks meie kahest reisisaatjast, kes järgneva nädala või kahe jooksul proovivad teie puhkust mugavaks ja meeldejäävaks muuta. Praegu asusime siis teele kuurortide poole. Sõita on umbes 35 kilomeetrit ja esimeste hotellideni peaksime jõudma juba vähem kui poole tunniga. Sõit viib meid läbi öise Varna. Mis toimub Varnas öösel, selle kohta ei oska ma öelda muud, kui et kord nädalas sõidavad siit läbi meie turiste vedavad bussid. Muul ajal pole ma siia veel sattunud. Võimalik, et teie teate selle elu kohta nädala pärast juba rohkem kui mina. Need lehed, mis ma teile praegu jagasin, neil lehtedel on kirjas infotundide ajad."

Kuulen, kuidas selja taga bussis algab paberisahin - nii tavaline, iga nädal sama.

"Infotunnid toimuvad homme, khm, tegelikult kuupäeva järgi küll täna, kohe pärast seda kui ärkate." Kuulen selja tagant vastuväidet, et nii vara kindlasti ei tulda. "Infotunnid algavad peale hommikusööki ja nagunii te tõusete üles - seda on näidanud praktika. Ja miks tulla infotundidele? Mina ja Leena aname teile infotundidel ülevaate kohalikust elust, kuidas on siin kergem ja mugavam hakkama saada. Ja kindlasti räägime ka sellest, kuidas saate siin raha kokku hoida."

Ilma peeglisse vaatamata tean, et rahvas bussis kikitab kõrvu - see on alati trump, millega inimesi infotundidesse meelitada.

"Teie hotellides teen infotunde mina ja ma tõesti loodan teid kõiki homme, see tähendab täna seal kohata, sest lisaks antavale infole on mul kindlasti vaja teie kontaktandmeid, et saaksime vajadusel ka teile teateid saata. Teisel pool seda lehte on lühike nimekiri ekskursioonidest, mida me teile pakume ja oleks hea, kui te juba infotundidesse tulles enam-vähem teaksite, kuidas te oma puhkust siin Bulgaarias veeta soovite. Samuti on selle ekskursioonide nimekirja all nii minu kui Leena telefoninumbrid, mis on avatud 24/7, kui teil peaksid mingid probleemid esile kerkima. Siiani ei ole meil hooaja jooksul lahendamatuid küsimusi tekkinud ja ma loodan, et ei tule neid ka seekordsel reisil. Aga - ma tean, et igas grupis on alati paar-kolm sellist turisti, kes ei tule infotundi, seepärast proovin praegu ära rääkida mõned eluliselt vajalikumad asjad. Pikka juttu ei tee, sest tean, et olete unised ega viitsi mind nagunii kuulata."

Kerge naeruturtsatus selja tagant näitab, et olen eesmärgi saavutanud. Kui sellel hilisöisel bussisõidul hotellideni suudan rahva kaks-kolm korda naerma ajada, on kindlustatud see, et suur enamus veab end infotundideks kohale - hoolimata siis nende toimumise kellajast. Jätkan juttu hädavajaliku infoga ja nagu alati, tuleb seda kõike teha kahes keeles. Seepärast möödub tee minu ja loodetavasti ka turistide jaoks kiiresti.

Hotellideni jõudes käin kontrollin reception'ist, kas vajalik arv tube on valmis ja suunan siis rahva juba vastuvõttu. Enne, kui bussiga järgmise hotelli poole liikuma hakkan, rõhutan veel korra infotundide vajalikkust ja soovin neile head ööd.

Poole viieks on viimase hotelli rahvas ära majutatud ning jään suitsu tehes ootama, kuni manager mulle järgi tuleb. Õnneks ei tule kaua oodata, ta ei olnud kaugel. Leena lõpetas oma ringi kõrvalkuurordis, kus asub ka meie hotell ja nii sai ta ise hotelli. Meie peame veel minutit viis sõitma, et jõuda meie koduks oleva hotellini.

"Teeme väikese joogi ka?" küsib manager. Vaatan kella. Vähem kui viie tunni pärast pean alustama infotundidega, aga ega see uni nii kergelt tule kui tarvis. Noogutan ja toon toast pooliku viinapudeli.

Jooke klaasidesse valades uuritakse, kuidas mulle uus rahvas tundub. Kehitan õlgu.

"Golden Beach vist ei müü, sest enamus on juba mitmendat korda. Meliä on väikeste lastega, Dana Palace on kahtlane, norm müük võib tulla Tintyavast. Ja Kristal on mul alati normaalselt läinud. Arvan, et üle normi müün ikka," annan kerge ülevaate esmase pilgu põhjal. Kümme nädalat infotunde ja praktikat on andnud juba kogemusi, et ennustada suhteliselt täpselt järgneva nädala müüki: vaadata tuleb turistide vanust, nende valitud hotelle, perekonnaseisu ja laste arvu - samuti tuleb kasuks esimesel sõidul nende kommentaaride kuulamine, siis teab infotundides juba õigetele punktidele suruda.

Tõmban sada grammi viina hinge alla ja lähen keeran end teki alla, et kolme tunni pärast juba üles tõusta, et hakata end infotundideks ette valmistama.

*

Tegelikult... Ma ei jõua seda nädala kirjeldust täna valmis ja jätkan sellega hiljem...

esmaspäev, 14. september 2009

Pildid eelmise kirje juurde

Mnjah... Kvaliteet pole küll parim, aga ma alles õpin kaamerat tundma... Sry!



Siin siis lennuki kapten, kes mulle lühikoolituse läbi viis...



Osa ekraanidest...



Ja siin siis juba pulte hoidmas... Pilti suurendades on näha, et kõrguseks sel hetkel 38 000 jalga ja kiirus teises tulbas meremiilides...



Lähenemas Tallinna Lennujaama maandumisrajale...

"Oh neid mehi küll!" :) - Justament - "Tahan Lennata"

/.../

Tahan lennata,
aga mitte eriti kõrgel....

/.../

Noh - alustuseks käib 11,5 kilomeetrit ja Airbus A320 täitsa hästi...

*

Reisisaatja töö ei ole kindlasti kerge töö, kui kõiki neid ettetulevaid raskuseid annab üle elada. Lisaks sellele on reisisaatjatel oma töö juures ka mõned plussid, mille nimel tasub seda tööd teha. Mitte, et need plussid oleks ainsad liikumapanevad jõud, aga ikkagi - kui saabub hetk, mil saad teha midagi sellist, millest unistab iga väike poiss, siis kaovad ka kõik need üksikud ebameeldivad mälestused, mis on turismihooaja jooksul kogunenud.

*

Kolmteist nädalat on jäänud selja taha, kolmeteistkümnes grupp on läbinud lennujaama check-in'i ja passikontrolli ning terminali eesruumi oleme jäänud kolmekesi - mina, minu kaasreisisaatja ja meie manager.

Hüvastijätt. Raske, pikk, kallistustega. Tean, et järgmine reaalne võimalus kohata oma kolleegi, kellega koos kolm kuud on samu samme astutud, on alles järgmisel suvel. Manager'i näen küll Tallinnas juba mõne päeva pärast, aga ikkagi - koos, kolmekesi, oleme me selle suve üle elanud ja loodetavasti ka edukalt. Vähemalt meieni jõudnud vastukaja on olnud valdavalt positiivne.

Passikontroll endal. Hops! ja läbi. Tax free tsoon. Ei taha enam midagi. Tahan vaid Eestisse. Turistid ootavad, mõned heidavad pilke. Ilma töösärgita ja firma logota ei tunne osad mind äragi. Hea. Rõdule suitsu tegema.

Ongi aeg bussile minna. Vahetan bussis mõned sõnad noormehega, kes käis mõnel mu ekskursioonil. Ja olemegi lennuki juures. Ronin trepist üles.

Kuna meil on tellitud tšarter, siis teame ka lennufirma töötajaid. Bulgaaria lennufirma esindaja on ka pardal, kuna stjuardesside tähelepanu oli tarvis ühele kindlale turistile suunata. Mind märgates ütleb ta midagi reisijaid teenindavale neiule. Jõuan stjuardessini.

"Tere tulemast pardale!" ütleb ta naeratades ja pöörab end salongi poolt ära. Avaneb kokpiti uks, näen kahte pilooti istumas oma toolides. "Astuge sisse. See siin on reisifirma esindaja." Viimast ütles ta juba lennuki kaptenile.

Lahti tõmmatakse kokpiti kolmas tool. Istun ja kinnitan rihmad. Tutvume. Tunnen ärevust. Vaikselt hakkab kapten mulle selgitame mu silme ees asuvaid ekraane ja süsteeme. LAHE! Osutan oma fotoaparaadile, kapten noogutab.

"Pildista, palju tahad. Jah, ka välku võib kasutada," täpsustab ta mu küsimusele vastates.

Rahvas on lennukis, aga pagasiluugi juures käib sahmerdamine. Lõpuks sulgub ka see. Infovahetus pilootide ja lennujuhtimistorni vahel. Paar hetke ja 61 600 kilogrammi kaaluv Airbus A320 hakkab liikuma stardiraja poole.

"Tõ gotov? Oled sa valmis?" küsib kapten. Noogutan ja pigistan käepidemeid. Ja me läheme...

Sõnatu. Hiilin vargsi akendest välja ja näen, kuidas Varna meie all järjest väiksemaks jääb. Öised tuled. Sõnatu. Aga mõnus.

Lennukõrguse - 38 000 jalga - saavutamiseks kulub veidi üle kahekümne minuti. Näen tõusu jooksul meist mööduvat vastutulevat lennukit. Pimedas plinkivad tuled, mida seni olen näinud vaid kõrgel-kõrgel, mööduvad nüüd umber kilomeetri kauguselt.

"Tahad ma teen sinust ka pilti?" küsib kapten oma tooli tagasi sõidutades. "Istu minu kohale."



Ettevaatlikult, et mitte ühtegi nuppu puudutada, vahetan temaga kohad. Värin on sees. Lihtsalt - ei või olla! Kapten klõpsutab ühe pildi.

"Võta puldist (joystick) ka kinni, teeme nii ka ühe pildi!" Klõps! "Vajuta seda nuppu kaks korda!" Vajutan.

"Mis nüüd?" küsin arusaamatult.

"Sa võtsid autopiloodi maha. Sina lendad nüüd. Proovi pöörata!"

WHAT!!!???

Järgneb rida õpetussõnu, mida tuleb ekraanil jälgida. (Tänu kunagi arvutis mängitud lennusimulaatoritele on lihtsam aru saada.) Silmanurgast näen, et teise piloodi käsi on puldi juures valmis. Kapten naerab.

"Proovi julgelt!"

Liigutan pulti ettevaatlikult vasakule ja - mida kuradit! - see kuuekümnetonnine lennuk pöörab tõesti. Silmad ekraanile klammerdunud, teen pöörde teises suunas ja viin siis lennuki tagasi õigele suunale. Rahulikult, rahulikult, korrutan ma endale mõttes.

Mis rahulikult?! Ma lendan, ma juhin lennukit fucking üheteist ja poole kilomeetri kõrgusel!!!

Näole kerkib lai naeratus...

"Kui tahad, võid Lätini välja lennata," pakub kapten. Me oleme hetkel Rumeenia kohal, Ukraina piiri lähedal.

Nii väga tahaks! Aga nii väga kardan. Raputan pead.

"Ma harjutaks alustuseks ikka natuke väiksema lennukiga."

Kapten osutab nupule, mida vajutades panen lennuki tagasi autopiloodile. Ronin oma kohale ja värisen.

Lihtsalt võimas.

Poolteist tundi hiljem, Läti kohal laskuma hakates teen tuledemerele osutades pilootidele väikese ülevaate Eesti linnadest. Kuna on selge, seletavad silmad ka kodualeviku tulesid. Tõsi - läbi fotoaparaadi objektiivi, aga ikkagi.

Lennujaamas kokpitist väljudes jalad värisevad.

*

Sisemuses väriseb siiani. Kaks päeva on möödunud, aga meenutus sellest elamusest on veel täiesti ergas. Hakkan varsti linna liikuma, et filmid ilmutusse viia. Fotod on küll mälestuseks, aga vaevalt, et need on võimelised seda tunnet edasi andma. See oli midagi kordumatut!

Damned!

Ma olen kolmekümne kahe aastane, aga vaimustuses nagu viieaastane poisike.

Vist on ühel ütlusel meeste kohta ikka tõetera sees.

Aga - kurat! - tõesti võimas oli!


kolmapäev, 9. september 2009

Nädal mõtetes...

Viimaks on Bulgaarias jälle päike väljas, tegelikult näitas see särasilm oma nägu juba eile hommikul, aga täna, jah - on seda juba veelgi rohkem näha... Õnneks ei ole selle hooaja 13. reis siiski nii neetud, et nad päikest üldse ei näeks.

Suuremaid ja väiksemaid probleeme on sel nädalal aga siiski piisavalt palju olnud. Tegelikult vist isegi rohkem kui terve hooaja peale kokku. Aga see selleks - see ei mõjuta meeleolu, sest koos eilehommikuse päikesepaistega sain ka viimaste aastate kui mitte terve elu parima uudise. Hmm. Ikka terve elu parima, ma arvan...

Ja päike on lahe ja kodune sügis tervitab mind juba väga varsti...

Ja vahtrad...

Need ootavad...

laupäev, 5. september 2009

"Hoiaks jumal teid turistide eest!" :)

Mitte, et mul oleks meie turistide kohta ühtegi halba sõna öelda, aga käies Nessebari ekskursioonil rääkisin meile lõunat pakkuva restorani manager'iga ja sellised olid tema sõnad. Küsisin siis nende sõnade tausta kohta ja tema seletusi kuuldes pidin naerdes tõdema, et mõnikord võib selline soov ikka tõele vastata küll.

See naisterahvas (üllatus! :) ) on Nessebaris restorani pidanud juba üle kahekümne aasta, kuid tema enda sõnul pole ta kunagi varem nii rumalaid turiste näinud kui sellel aastal. Minu kulmukergituse peale lisas ta kohe, et see ei puuduta Eestist tulnud turiste (miks, sellest natu hiljem). Ja siis ta rääkis mulle paar näidet, mis oli juhtunud just käesoleval hooajal.

*

Restoran Zornitsa asub kohe mere kaldal, mitmel tasandil, millest igal on vaade merele. Ja olid siis kõige ülemisel tasandil seisnud kolm Suurbritannia turisti ja imetlenud rõdu äärele toetudes vaadet. Kuna nad ei olnud veel midagi tellinud, siis astus manager nende juurde ning küsis, kas ta saab neid kuidagi aidata. Siis pöördus üks turistidest, umbes neljakümnene härrasmees naeratades selle naisterahva poole ja ütles kuldsed sõnad:

"Küll teil on siin ikka vedanud! Ikkagi nii ilus, suur ja sinine jõgi!"

Manager oli selle peale siis paar korda silmi pilgutanud, et aru saada, kas temaga tehakse nalja, aga nähes, et inglased mõtlesid oma öeldut tõsiselt, siis pidas ta vajalikuks natuke selgitustööd teha.

"Teate - tegelikult on küll asi niimodi, et te asute praegu Nessebaris ja see, mida te siin enda ees näete, on tegelikult Must meri."

Kõik kolm turisti vaatasid üllatunud pilgul naise poole.

"Really?! Kas tõesti?"

*

Teine räägitud lugu ei olnud vähem irooniline. Nimelt asub selle naise enda elamine samas hoones, kus restorangi ja nii mitugi korda iga päev trügivad turistid tema elamisse tualetti otsima. Ja oligi kord juhus, et manager hakkas toast välja minema, kui nägi, et tema uksel seisab keskealine naisterahvas, jalad ristis. Harjunud juba selliste eksimustega, osutas ta käega trepi poole.

"Näete, lähete siit trepist alla restorani ja mõlemal pool treppi on tualetid."

"Ei, ei," vastas naine, ise suurest häda tagasihoidmisest juba näost punane. "Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas teil siin Bulgaarias saab aru, kas tualett on hõivatud või mitte."

"Hmm." Siis võttis manager sel naisel käest kinni, jalutas koos temaga trepist alla tualeti juurde ja hakkas seletama. "Näete - esimene võimalus selleks on selline, et proovite ust avada. Kui see avaneb, siis on see tõenäoliselt vaba ja te võite sisse minna. Kui uks on aga seestpoolt lukus, siis on vist keegi sees ja te peate ootama kuni seesolija välja tuleb. Teine võimalus selleks on tõsta käsi ja koputada. Vastust saamata võite julgelt sisse astuda."

"Aaa... Aitäh!" tänas sarkasmile täiesti tundetu sakslanna...

*

See manager rääkis mulle veel mõned sellised suhteliselt uskumatud lood. Ja selliseid inimesi, kes teevad selliseid täiesti ootamatuid avaldusi, on miskipärast just käesoleval, juba lõppeval hooajal ääretult palju olnud. Teda kuulates mõtlesin ma isegi, et jumal peaks meid tõesti hoidma selliste turistide eest.

Õnneks pole aga Eestist siiani selliseid turiste veel Bulgaariasse jõudnud. Üldse tundub mulle siin liikudes, et Eestist tulijad on tunduvalt rohkem haritumad kui misiganes muust kohast pärit puhkajad. Teadsin seda ka tegelikult varem, et meie kooliharidus on võrreldes paljude teiste riikidega heal tasemel, aga siin, kuurortides torkab see veel eriti hästi silma.

Ka siinsete - Kuldsete Liivade - restoranide manager'id peavad eestlasi ja venelasi, kes on tulnud Eestis, ka kõige paremateks klientideks. Seda just seepärast, et meie inimesed jätavad kõige enam jootraha. Siinkohal võib olla põhjuseks ka Eesti toidukohtade suhteliselt vilets tase. Ka siinsed keskpärased restoranid ületavad oma tasemelt Tallinna parimaid kohtasid. Restoran on toidukoht ja seepärast tuuakse sulle ka selline kogus toitu, et ei pea kõhu täissaamiseks kahte praadi endale tellima. Ning ka teenindus on paljudes siinsetes kohtades selline, et tahaks juba vaid selle suhtlemise pärast tagasi tulla; Eesti keskmine ettekandja - pikki ripsmeid volksutav kaunitar - sellist soovi ei tekita.

Damn it! Mulle meeldib siin... Kuigi elatustase on selline, mis ei tekita vähimatki soovi siia elama tulla, siis loodus, kliima ja inimesed on sellised, et iga aasta tahaks vähemalt kuu-poolteist siin veeta.

I love Bulgaria!

laupäev, 29. august 2009

Enne uute kirjete saabumist vanasõna

Sõbrad on ikka selleks, et saada aru sõna "reetmine" tähendusest...

laupäev, 22. august 2009

Rääkides vahepealsest ajast...

Panin täna tähele, et möödunud päevad on nii kiiresti läinud, et juba 11 päeva pole ma jõudnud oma blogisse ühtegi tähte sisestada. Mitte, et siin oleks vahepeal midagi suurt juhtunud, aga ikka.

Tegelikult hakkan tunni aja pärast rahvast bussidesse korjama ja hakkabki kodu poole liikuma seekordne grupp, meie selle hooaja 10. reis. Seega saab läbi ka minu väike juubelinädal.

Kolm nädalat on jäänud veel tööd siin Kuldsetel Liivadel ning siis tuleb hakata edasi mõtlema juba tuleviku peale. Mingid variandid on silmapiiril, aga mida konkreetset tegema hakkan, seda ei ole veel otsustanud. Omamoodi ahvatlev pakkumine on minna sama reisikorraldajaga Egiptusesse, aga mnjah - sealne hooaeg kestab ju seitse kuud ja nii kaua ma ei taha küll Eestist eemal olla.

Eesti on lahe ja tegelikult olen ma juba viimased paar nädalat iga õhtu mõelnud tagasiminekusoovile. Eestis olles ei tunnegi seda, aga kaugelt vaadates on meil ikka hiiglama mõnus.

Kolm nädalat veel...

Ja siis saab hakata natuke avalikumalt kirjutama ka reisisaatja töö miinustest, mida siit läbikäivad turistid võib-olla niipalju ei märkagi. Plusse on sel tööl kindlasti rohkem kui miinuseid, aga just need miinused ajavad vahepeal närvi nii mustaks, et tahaks midagi ootamatut teha. Seni olen kuidagi hakkama saanud ja koju jõudes tahaks esmalt esimesed kolm-neli päeva lihtsalt magada, telefon välja lülitatud ja internetijuhtmed läbi lõigatud, et ükski kutsuv heli mind üles ei ajaks.

Magada, magada, magada...

Ja koju tahan :D

teisipäev, 11. august 2009

Kohustuslik kava II (st Bulgaarias)

Eelmine kirje jäi mul kuidagi poolikuks selle Bulgaaria kohustusliku kava kirjeldamisega ning tänu väikesele haigusevirele sain tänase päeva natukene vabamaks. Proovin nüüd siis nende inimeste tutvustamist jätkata, keda Bulgaariasse tulles peaks kindlasti kohtama.

Alustuseks siis Dimitri - meie "Kaliakra-Balchik" ekskursioonil lõunat pakkuva restorani omaniku poeg



Kunagises blogikirjes rääkisin siinsete politseinike kasulikkusest ja Dimitri oligi see, kes minu arvamusi oma sõnadega kinnitas. Lisaks lahedale ja väga sõbralikule iseloomule on Dimitri ka väga hea kokk ja suhtleja ning minu viimasel ekskursioonil korraldas ta meie turistidele ka päris ägeda kokkamisetenduse, mis pani pea kõikide fotoaparaadid tööle. Allpool ongi siis pilt sellest showst, mille ta korraldas.



Niih - järgmiseks siis Anna



Balchiki botaanikaaias, mis on siis rajatud Rumeenia kuninganna Marie soovil, asub ka Kuninglik Veinikelder ja Anna viib seal läbi meie turistidele mõeldud veinide degusteerimist. Oma lõbusa olemisega on ta võitnud meie turistide südameid juba hooaja algusest saadik ning teeb seda edukalt siiani.

Ka ametinimetus on tal huvitav - kuninglik nuusutaja. Ta ei tohi suitsu teha, alkoholi ja kohvi juua, parfüüme ega kosmeetikat kasutada, et mitte kaotada oma lõhnataju. Jah - ta ei ole isegi proovinud neid veine, mida ta meie turistidele pakub. Ja kui me temalt siis kord küsisime, mis on esimene asi, mida ta teeb, kui ta pensionile läheb (35-aastaselt), vastas ta pikemalt mõtlemata, et teeb omale make-up'i, joob pokaali šampust ja läheb diskoteeki (kuna siinsetes diskoteekides võib vabalt suitsetada, siis ei saa ta ka diskoteekides käia).

Järgmiseks - Stiljan.



Kivimetsa ekskursioonile minnes võib kohata sealset jutumeest, kes samuti kui Anna Balchikis, suudab oma olekuga meie turistid oma raudsesse haardesse saada. Rääkides kaasakiskuvalt Kivimetsa tekketeooriatest ja selle paigaga seotud legendidest, on Stiljan minu arvates selle lühikese ekskursiooni üks alustaladest, miks meie turistid on ka selle ekskursiooniga alati rahule jäänud.

Kohustuslike kohtadeni ei jõua ma ka vist täna nagu ma praeguseks juba aru saanud olen, sest üsna varsti pean ma hakkama jälle edasi liikuma.

Küll aga jõudsin oma pildistamishuviga viimaks ka nii kaugele, et suutsin pildi peale saada ka oma kolleegi Leena, kes on mind siin hakkamasaamisel väga palju aidanud. Tema on reisisaatjana töötanud juba kolm aastat.



Ja sellelt pildilt on hästi näha ka seda, et lisaks reisisaatja tööle peame me siin vahepeal ka lastehoidja ametit. Bulgaaria õhtul on tihti juhtunud seda, et kas siis mina või Leena valvame lapsi ajal, kui vanemad programmile tähelepanu pööravad.

Ja kuna mulle on alati meeldinud tuld pildistada, siis tegin seda ka viimasel Bulgaaria õhtul. Ja paar pilti tulid ka päris hästi välja.





Mnjah - Bulgaarias on küll väga soe ja palav, aga korraliku lõkkesoojuse vastu ei saa siinne palavus kuidagi. Armastan seda õiget tulesoojust. Olen vist liiga põhjamaine inimene selleks, et siinses kliimas pikemalt vastu pidada. Just sellel põhjusel ma veedangi igal Bulgaaria õhtul ka aega sealse lõkke ääres. Nii mõnus ja kodune tunne tuleb peale :)

teisipäev, 4. august 2009

Kohustuslik kava

Ma ei teagi, millest alustada... Võib-olla sellest, et olen tiba haige praegusel hetkel ning üritan end suure hunniku rohtudega homseks ekskursiooniks vormi saada. Alloleval pildil ongi väga hästi näha, millistes oludes peavad palavikus inimesed Theraflud jooma ja väikestel puhkepausidel taastuma.



Pilt siis tehtud just nende inimeste poolt, kes samamoodi end tee ja meega ravida üritasid :)



Ja mitte, et ma hakkaks meie firmale reklaami tegema - pigem proovin siin kirjeldada paari inimest ja kohta, keda Bulgaariasse tulles kindlasti kohtama peaks.

Alustuseks - Valentin...


Taksojuht, keda olen kasutanud juba esimesest nädalast saati oma kiirete reiside jaoks. Vähe sellest, et ta on hea autojuht, on Valentin mulle ka paljude teiste asjadega abiks olnud. Näitena võib tuua kasvõi juhuse, kui Nessebari ekskursiooni tagasiteel esitati mulle küsimus siinse kõrghariduse kohta ja Valentinile helistades sain kahesõnalise vastuse asemel viieminutilise ülevaate antud teema kohta - lisaks küsitule tuli ka taust antud küsimusele ja erinevused ametliku ning tegeliku korra vahel. Nimelt on Valentin kunagi teinud tööd ka giidina ja tema teadmised Bulgaaria kohta on mind nii mõnestki kitsikusest välja aidanud. Samuti on temaga rahule jäänud ka kõik meie turistid, kes on minu soovitusel tema teenuseid kasutanud. Ning päris kindlasti teavad Valentini organiseerimisoskuseid ka siinkäinud sõbrad.

Teiseks siis - Toni.



Kuigi meie firmaga koostööd tegeva bussipargi kõik bussijuhid on kõvad professionaalid, siis on Toni neist siiski silmapaistvaim. Üle kahekümne aastane staaž siinsetel teedel annab talle oskused teha suurte bussidega siinsetel kitsastel ja üleautostatud tänavaid selliseid tegusid, millest seninähtud bussijuhid vaid unistada oskavad. Ja ka inimesena on Toni päris kindlasti üle enamustest bulgaarlastest, keda kohanud olen. Jälle näide: kuna meie lennuk maandub poole kahe paiku öösel, siis rahva hotellidesse jagamise lõpetame kella kolme-nelja paiku öösel. Ja kaks nädalat tagasi oli juhus, kui just Toni pidi meid meie kuurorti viima. Enne Golden Sands kuurortist väljasõitu aga helistasid turistid, kes ei olnud rahul oma majutusega (probleem ei olnud meie firmast tekkinud, aga edasimüüjate poolt) ning me pidime kohale sõitma. Paludes Tonit meid kohale sõidutada, vastas ta lihtsalt: "Njama problem" ja viis meid kohale. Ja ootas siis meid pea tund aega selle asemel, et minna bussiparki magama. Meie pealekäimise peale vastas ta lihtsalt, et mis vahet tal on, kas ta magab pargi või siis bussis meid oodates. Lühidalt kokku võttes - mega inimene ja super bussijuht.

Krt... Kohtade kirjelduseni ei jõudnudki, sest juba on vaja edasi liikuda, sest minu armsad turistid helistasid ja soovisid kokkusaamist, et tulla meiega kaasa laupäevasele Merepargi ekskursioonile. Seega - kui tuleb mõtteid, aega ja fotosid, siis lisan õhtupoolikul juurde...

esmaspäev, 27. juuli 2009

Lainetest... (lihtsad mõtelused)

Pea ees, külma vette
sukeldudes sügavusse
meetritki ei vaata ette
ajatusse pimedusse

Valge, vaevuaimatav pilv kaugel, lainetava mere kohal. Sinise taeva taustal, päikesepaistes. Justkui unistus.

Selja taha liivatormi jättes sööstan vahuharjus lainetesse. Ujun. Tugevate tõmmetega, lootes nõnda kiiremini selle kauni pilveni jõuda, ent iga seitsmes laine kannab mind tagasi. Mitte küll päris algusesse, kuid siiski tagasi.

Suurendan oma pingutusi. Kallas selja taga jääb üha kaugemale, aga pilvele endale ma lähemale ei jõua.

Ujun.

Seitsmes laine.

Ujun.

Ja tunnen, kuidas jõud kaduma hakkab. Ei suuda enam. Vajun. Viimse tõmbe, viimase jõuraasuga tungin veel pinnale ja ahmin õhku. Vaatan, näen pilve.

Ja vajun.

Vaikselt, aeglaselt, kindlalt. Kopsud tahavad lõhkeda, tahavad värskust. Mullid tõusevad helendava merepinna poole. Hingan sisse. Vesi. Soolane. Kõrvetav. Pimedus.

Olematus.

*

Sõnad - kirjeldamas maailma, kirjeldamas elu. Kõike.

Aga neid sõnu - ei suuda - ei ole.

On vaid teised - ei taha.

Kuid... Mina ju tahan...

*

Silmi avades näen pilve. Endiselt sama kaugel, aga kallast selja taga mu silmad enam ei seleta.

Ujun.

Ei anna alla. Ma jõuan selle pilveni.

Ma usun. Ma tahan.

Ja jälle edasi - uppudes ja ärgates.

Seitsmes laine.

Edasi.

Pilve poole.

*

Ja siis üles - valgusesse
taeva - selle pilve poole
sügavsooja sülelusse
heites ennast usu hoolde

teisipäev, 21. juuli 2009

Mõtted, tähelepanekud...

Alati, kui ma bussitäie rahvast lennujaamast, hotellidesse viin, siis mainin ma neile ka seda, et Bulgaarias on suhteliselt mõttetu politsei poole pöörduda. Ja mainin kohe ära ka selle, mida bulgaarlased ise ütlevad:

"Politsei sai meil uued autod - nüüd on mugavam magada."

Ja kui ma siis eile Kaliakra-Balchik ekskursioonil käisin, siis Balchikus meile lõunat pakkuva restorani juhatajaga suheldes sain sellele kinnitust. Mingi tüüp nende restorani naabruses oli enne hooaja algust haavlitega restorani katust tulistanud ja vesijahutuse ära rikkunud ning politsei poole pöördudes ei saadud mingit abi. Ja kui ma Dmitri käest siis selle nalja kohta küsisin, siis noogutas ta naerdes.

"Jah - järgmised autod tellitakse juba koos vooditega."

Sedamoodi on siis lugu kohaliku politseiga.

*

Kaliakra neem on ilus, kuradima ilus koht ja lisaks looduslikule ilule on sellel ka päris pikk ajalugu...

Ning selle ekskursiooni teine osa - Balchikis asuv Rumeenia kuninganna soovil ehitatud suveresidents, selle ümber asuv botaanikaaed ja veinide degusteerimine on minu arvates selle ekskursiooni trump.

Olete oodatud!

esmaspäev, 20. juuli 2009

Uuele katsele...

Magamisega ikka jama... Kahe minuti pärast liigun oma hotelli poole, et alustada uut üritust. Viimasel ööl üritasin magama jääda 23.00-07.15... Ei õnnestunud...

Seega - arvestasin, et kui viimati ärkasin laupäeval kell kaheksa, siis praeguseks hetkeks olen järjest üleval olnud juba 15 minutit vähem, kui 59 tundi. Hmm - peaaegu, et rekord...

Aga nüüd lähen... Proovima...

pühapäev, 19. juuli 2009

Paha tuju ja haiged jalad

Magada ei ole enam kaks paeva saanud... Ei saagi aru, misparast... Tahaks jubedal, aga viimasel ool vihkresin kella neljast kaheksani teki all ja und ei tulnud... Nyyd on vaike paus infotundides ja leidsin siit kuurorti pealt yhe arvuti, mida kasutada 6nnestub.
Nagu eelmises kirjes kirjutasin, siis Tyrgi kohapealt on kahtlused tulnud. Info muutub iga hetkega. Ise ka ei tea, mida teha ja/v6i oodata. Tahaks konkreetsust, et saaks oma tulevikku organiseerida, aga praeguse seisuga on see suht v6imatu. Lihtsalt kuul pahe!
Hambaarstile tahaks ka. Hakkab sama jama vist pihta, mis toimus moodunud aastal Poolas, aga ma vaga t6siselt loodan, et mitte sama hullust, sest "rahvameditsiini" ma siin kasutada ei saa... Ikkagi ametis ju...
Praegu aga jooksen edasi ja loodan, et homme parast ekskursiooni leiab ka aega, et kirjutada midagi... Tahaks ja palju, ent aega napib...
Sau!
PS Jalad on haiged, sest koos s6pradega sai ootamatult palju jalgsi kaidud ja eks see magamatus annab ka oma osa.

laupäev, 18. juuli 2009

Rasked hommikud ja kadunud ööd

Nojah... Sõbrad sõitsid hommikul edasi ja jätsid minu siia Bulgaaria päikese kätte. Koos kodumaiste õllede, viinade ja kalaga :D Sprotid lähevad siin kui soe leib.


Siin siis esimene õhtusöök

Ja kohe järgi ka võrdluseks pilt sellest, kui palju ma päikest sain... Tegelikult nüüd koos sõpradega olles sain ka esimest korda särgi maha ja ei pea enam oma valget kõhtu häbenema.


Pilt siis Bulgaaria õhtust, kus tähistasime ka väikest sünnipäeva

Anttit tean ja tunnen ja usaldan juba lasteaia neljandast rühmast, aga see pilt-foto on siis kõige esimene, kus me kahekesti peal oleme. Võttis aega ainult 28 aastat, et koos kaamera ette satuks :)


Siin ma olen veel valge :)

Nüüd tuleb end normi olukorda saada, sest varsti tuleb hakata turiste lennujaama toimetama, et siis pärast väikest vahepausi ka uus grupp vastu võtta. Järgmisel nädalal tuleb jälle suuremas koguses ekskursioone läbi viia ning nädala teisel poolel tahaks isegi juba Eestisse jõuda, et siis edasi Türki suunduda. Igaks juhuks aga mainin ära, et plaanid võivad muutuda, sest töö on juba kord selline.

Et Bulgaarias lahe on, seda näitab alumine pilt. See seltskond on juba teist korda siin sel aastal. Tulid meie esimese reisiga ja nüüd eelmisel nädalal olid nad juba tagasi.


Tagasitulek

Praegu aga jooksen edasi... Esmasp õhtul peaksin leidma aega, et pikemalt kirjutada :)

Päikest!

(Meil on 32 varjus :P )