kolmapäev, 8. aprill 2015

Unenägudes

Asi kisub täielikuks jamaks, kui unenägudesse ilmuvad mingid zombielikud naissoost sisserändajad (-lendajad? lihtsalt tulnukad?), kelle eesmärgiks on kasutada inimestest mehi järglaste saamiseks. Kusjuures asi ei olnud isegi seksivajaduses - peateemaks oli toit. Nimelt ainus, mida need zombielikud sisserändajad sõid, olid nende endi meessoost järglased. Haige värk! Ainus positiivne elamus sellise unenäo juures oli fakt, et kuulsin ja lugesin enamuse informatsioonist meedia ja teiste allikate kaudu ning püüdsin koos siiani identifitseerimata partneriga leida moodust, kuidas neist sisserändajatest lahti saada.

Ja kui keegi üritab mulle veel väita (kaasa arvatud ma ise), et kõik naised on seksikad, siis hakkan ma vastu vaidlema. Sisserändajad olid vastuvaieldamatult naised. Käitusid ka nagu meile tuttavad isengid suveperioodil - ainsateks kehakateteks riietusesemed, mille eesmärk oli juhtida meeste tähelepanu neile kehaosadele, mida need katted varjasid. Õnneks olid sisserändajad poliitiliselt vähemkorrektsemad ning ei hakanud protestima ja seksismist rääkima, kui mõni mees tõesti tähelepanu kaetud kehaosadele suunas ning selleteemalise lause välja ütles.
Kuna tegemist oli minu unenäoga, siis otse loomulikult ma
ma veebist isegi ligilähedast õudust ei leidnud. Ja minu
sisserändajad ei kandnud nii stiilseid ja ägedaid kampsuneid.
Hmm - kui nad seda teinud oleksid, oleks neil ehk rohkem lööki olnud?!
Anyway - lihtsalt illustreeriv pilt siis.
Kuigi rinnad ja tagumikud ja igati, mitmemaitseliselt aksepteeritav figuur oli sisserändajatel olema, muutis nad mitteseksikaks esiteks tõsiasi, et kogu nende välimus meenutas kergelt halliks läinud liha, mis on hakklihamasinast läbi käinud, aga mingil kuradi kosmilisel moel siiski oma kahel jalal kõndiva kuju säilitanud. Kaasa ei aidanud välimusele ka kehapooridest ajuti lausa nirisev lima ja määrdundkollased silmad.

Tõsiselt haige! :) Aga tegevuse, selle vastuplaanimise poolest üsnagi huvitav ning intelligente unenägu. Imdb.com's teeniks see ulmežanris keskmise hinde 8 kindlasti ära.

Ja nüüd istun tööl ning mõtlen, et mida see unenägu ikkagi tähendada võis.

Palun - teie soovitused?

neljapäev, 2. aprill 2015

Hommikul kell viis...

Hommikul kell viis ärkamine ei ole minu jaoks kunagi kõige parem idee tundunud. Siiski kadus uni ära, ajasin kargud alla ja šokeerisin koera ülivarajase jalutuskäiguga.Veerand kuus istusin juba arvuti taga, kuum kohv nina ees ning otsisin uudiseid.

Tegelikult on aprill tore kuu. Välja tuleb Kiirete ja Vihaste seitsmes film ning algab ka Troonide Mängu viies hooaeg. Seega vähemalt üks õhtu nädalas on nüüd sisustatud millegi vaatamisega.

Mõnda aega tagasi panin siia üles nimekirja filmidest, mis oli plaanis ära vaadata. Nimekiri kasvas kirjapandust kaks korda pikemaks, sest oli filme, mida ei suutnud üle kümne minuti vaadata, aga oli ka selliseid, mida sai kohe paar korda nauditud.

Ulmefännina oli parimaks elamuseks kindlasti Interstellar (2014), mille ideede mastaapsus ning filmi enda tehniline teostus olid tõsiselt nauditavad. Näitlejatööd olid head ning isiklikult parimaks momendiks pean seda hetke, kui pisike plahvatus päästis mind Matt Damoni edasisest vaatamisest. Mitte, et mul midagi Matti vastu oleks - Roundersis tegi ta väga hea rolli -, aga Interstellaris tema moosine nägu häiris natuke.

Teine hea ja nauditav (ja mingil hetkel isegi väga sünge) avastus oli Snowpiercer (2013). Chris Evans, kes mulle Marveli filmides (Captain America ja Avengers) jättis kergelt öeldes pehmo mulje - hoolimata oma kilbiga paugutamisest -, oli Snowpierceris ikka väga hea. Ei olnud vaja steroidisüste ega sädelevat kostüümi, piisas habetunud näost ja sitast elust, et leida motivatsioon korralikuks lammutamiseks. Teine lahe tegelinski oli asiaadist insener, kes lisaks rongiuste lahtikodeerimisele suutis ka paar toredamat liigutust teha, sealhulgas ka nn tugevkurjamil kaela kahekorra keerata. Hoolimata senisest kirjeldusest ei olnud Snowpiercer vaid üks suur madin (ok - tegelikult ikka oli küll), aga kogu selle vere ja vaeva taha oli kirjutatud ka korralik ulmestoori järjekordse näitega, kuidas inimesed suudavad oma suures ettenägelikkuses kogu kliima Maa peal sinna tagumisse kohta keerata. Ja ehkki "pahalaste" rusikaviibutajad olid äkšionfilmidest tuntud sõnatud ja sisutühjad pappkujud, siis "positiivsetel" kangelastel oli sügavust. Hetkeks isegi nii palju, et tundsid kaasa inimesele vaid selle pärast, et ta teadis, et beebidel on kõige maitsvam liha. Vaene, väike ja õnnetu inimsööja! Niuts!

Ja kuigi vampiirifilmid mulle eriti ei istu (Underworldi vaatasin ka ainult Kate Beckinsalei pärast), siis 2009. aasta Daybreakers oli toredaks vahelduseks. Kasvõi sellepärast, et seekord ei olnud vampiirid mingid pimedates nurgatagustes neitsisid luuravad üksiküritajad - Daybreakersis olid nad lihtsalt kogu planeedi üle võtnud. Näidates sellega muidugi ehtinimlikku rumalust, mõtlemata tõsiasjale, et kui neid nii palju sigineb, siis on tasakaal paigast ja keegi peab nälgima. Palju õnne! Mõnus vaatamine muidu.

Ahvide Planeedi sarja kaks viimast filmi olid täiesti okei vaatamine, aga uuesti vaatama ei kisu.

Kääbiku viimane osa - misiganes nime nad sellele ka ei pannud - oli minu kui Tolkieni austaja jaoks ikka täielik pettumus. Aga noh - ma teadsin seda ette juba hetkel, kui olin triloogia esimese osa esimese kolmandiku ära vaadanud. Kui Jackson tahtnuks korralikku pikka sarja teha, siis võinuks ta aluseks võtta ühe paljudest Silmarillioni tõeliselt huvitavatest lugudest-legendidest (kasvõi "Beren ja Luthien"); lastejutu Kääbiku oleks võinud südamerahuga ühte filmi ära mahutada ning see päästnuks ehk meid kõiki ka lambist võetud haldjapiiga ja muidu igati normaalse päkapiku idiootsest armastusloost. Seega fail x3!

***

Lõpetuseks aga pean teatama, et lõpuks ometi tituleeriti mind kuumaks valgeks kutiks.
Seda blogi kirjutades sai kõrvalmonitoril pokkerit taotud ja täiesti normilt läks, kui arvestada minu jaoks liiga varast hommikutundi.

kolmapäev, 1. aprill 2015

Hooga edasi... mööda päikepatareisid...

Ajutiselt keskmisest suurem huvi keskkonnaprobleemide vastu on viinud mind internetisügavustes uute ja aina huvitavamate avastusteni. Mitte, et selles midagi halba oleks, et uusi asju teada saan. Minu jaoks uusi, sest kindlastion palju neidki, kes on minu poolt kirjapandavatest asjadest juba ammu kuulnud. Mina mitte.

Uute infokildude saamine ei ole kuidagi halb, küll tekib aga kõike seda lugedes ja uurides järjest halvem enesetunne.

Süvenemine võimalikkuse suurusesse tekib masendus, kui vähe me sellest suurusest tegelikult kasutame. Kurb, sest niivõrd palju on juba katsetatud ja töötavaid ideid, mida pole siiani veel suurelt kasutusse võetud, et meie kõigi ja keskkonna heaolu parandada.

Illustreeriv foto, milline võiks välja näha päikesepaneelidega
kaetud maantee.
Üheks näiteks võib siinkohal tuua päikesepaneelidest teekattematerjal, mille ideega hakkas üks Idaho osariigi abielupaar tegelema juba 2006. aastal. Tänaseks on paljulubav idee jõudnud juba reaalsuseni. Esimesed paneelid on valmis. Tegelikult enamatki - esimesed energiat tootvad paneelid on katnud Scott ja Julie Brusaw kodust parkimisala juba neli aastat.


Paneelid teeb huviäratavamaks ka fakt, et neis on nii LED-valgustid (võimalik kasutada teemärgistusena) kui ka soojenduselemendid (jää sulatamiseks). Ja kui uskuda paneelidetootjate kodulehel olevat küsimuste-vastuste veergu, siis on kogu projekt algusest peale organiseeritud nii, et on mõeldud kõikvõimalikele ette tulla võivatele probleemidele. 

Miks aga selliste asjade avastamine masenduma paneb?

Masendus tekib sellest, et nii paljulubava leiutise arendamisega on tegeletud vaid annetustest ja pilvrahastusest saadud fondidega. Arvutused on näidanud, et kui USA maanteed katta nende paneelidega, toodaksid need energiat kolm korda rohkem, kui riik praegu tarbib, ja vähendaks kasvuhoonegaaside atmosfääri sattumist 75 % võrra.

Siit tekibki küsimus, et miks selline ideeliselt ja globaalse heaolu jaoks äärmiselt oluline projekt on juba aastaid nokitsemisel kusagil Idaho väikelinnas? Miks ei ole selle kõigile kasuliku projekti vastu suuremat huvi ja rahastust, et hetkel veel esilekerkivaid probleeme saaks lahendama kutsuda maailma tippfüüsikuid ja insenere?

Isegi, kui need paneelid ei tööta veel nii võimsalt, kui loodetakse, siis kvaliteetse ajuressursi suunamine projektile annaks kindlasti kiiremaid ja paremaid lahendusi.

Ma olen püüdnud alati vandenõuteooriatest kaugemale hoida, aga siinkohal tekib küll küsimus, kas ei ole praeguste meetoditega energiatootjate rahalised huvid need, mis teadlikult takistavad nimetatud projekti kiiremat arengut? Mängus on ikkagi miljardid, kui mitte triljonid dollarid ja eurod, mis praeguste energiahiidude kätest enam läbi ei käiks, kui see projekt globaalselt tööle hakkaks.