Hommikul kell viis ärkamine ei ole minu jaoks kunagi kõige parem idee tundunud. Siiski kadus uni ära, ajasin kargud alla ja šokeerisin koera ülivarajase jalutuskäiguga.Veerand kuus istusin juba arvuti taga, kuum kohv nina ees ning otsisin uudiseid.
Tegelikult on aprill tore kuu. Välja tuleb Kiirete ja Vihaste seitsmes film ning algab ka Troonide Mängu viies hooaeg. Seega vähemalt üks õhtu nädalas on nüüd sisustatud millegi vaatamisega.
Mõnda aega tagasi panin siia üles nimekirja filmidest, mis oli plaanis ära vaadata. Nimekiri kasvas kirjapandust kaks korda pikemaks, sest oli filme, mida ei suutnud üle kümne minuti vaadata, aga oli ka selliseid, mida sai kohe paar korda nauditud.
Ulmefännina oli parimaks elamuseks kindlasti Interstellar (2014), mille ideede mastaapsus ning filmi enda tehniline teostus olid tõsiselt nauditavad. Näitlejatööd olid head ning isiklikult parimaks momendiks pean seda hetke, kui pisike plahvatus päästis mind Matt Damoni edasisest vaatamisest. Mitte, et mul midagi Matti vastu oleks - Roundersis tegi ta väga hea rolli -, aga Interstellaris tema moosine nägu häiris natuke.
Teine hea ja nauditav (ja mingil hetkel isegi väga sünge) avastus oli Snowpiercer (2013). Chris Evans, kes mulle Marveli filmides (Captain America ja Avengers) jättis kergelt öeldes pehmo mulje - hoolimata oma kilbiga paugutamisest -, oli Snowpierceris ikka väga hea. Ei olnud vaja steroidisüste ega sädelevat kostüümi, piisas habetunud näost ja sitast elust, et leida motivatsioon korralikuks lammutamiseks. Teine lahe tegelinski oli asiaadist insener, kes lisaks rongiuste lahtikodeerimisele suutis ka paar toredamat liigutust teha, sealhulgas ka nn tugevkurjamil kaela kahekorra keerata. Hoolimata senisest kirjeldusest ei olnud Snowpiercer vaid üks suur madin (ok - tegelikult ikka oli küll), aga kogu selle vere ja vaeva taha oli kirjutatud ka korralik ulmestoori järjekordse näitega, kuidas inimesed suudavad oma suures ettenägelikkuses kogu kliima Maa peal sinna tagumisse kohta keerata. Ja ehkki "pahalaste" rusikaviibutajad olid äkšionfilmidest tuntud sõnatud ja sisutühjad pappkujud, siis "positiivsetel" kangelastel oli sügavust. Hetkeks isegi nii palju, et tundsid kaasa inimesele vaid selle pärast, et ta teadis, et beebidel on kõige maitsvam liha. Vaene, väike ja õnnetu inimsööja! Niuts!
Ja kuigi vampiirifilmid mulle eriti ei istu (Underworldi vaatasin ka ainult Kate Beckinsalei pärast), siis 2009. aasta Daybreakers oli toredaks vahelduseks. Kasvõi sellepärast, et seekord ei olnud vampiirid mingid pimedates nurgatagustes neitsisid luuravad üksiküritajad - Daybreakersis olid nad lihtsalt kogu planeedi üle võtnud. Näidates sellega muidugi ehtinimlikku rumalust, mõtlemata tõsiasjale, et kui neid nii palju sigineb, siis on tasakaal paigast ja keegi peab nälgima. Palju õnne! Mõnus vaatamine muidu.
Ahvide Planeedi sarja kaks viimast filmi olid täiesti okei vaatamine, aga uuesti vaatama ei kisu.
Kääbiku viimane osa - misiganes nime nad sellele ka ei pannud - oli minu kui Tolkieni austaja jaoks ikka täielik pettumus. Aga noh - ma teadsin seda ette juba hetkel, kui olin triloogia esimese osa esimese kolmandiku ära vaadanud. Kui Jackson tahtnuks korralikku pikka sarja teha, siis võinuks ta aluseks võtta ühe paljudest Silmarillioni tõeliselt huvitavatest lugudest-legendidest (kasvõi "Beren ja Luthien"); lastejutu Kääbiku oleks võinud südamerahuga ühte filmi ära mahutada ning see päästnuks ehk meid kõiki ka lambist võetud haldjapiiga ja muidu igati normaalse päkapiku idiootsest armastusloost. Seega fail x3!
***
Lõpetuseks aga pean teatama, et lõpuks ometi tituleeriti mind kuumaks valgeks kutiks.
Seda blogi kirjutades sai kõrvalmonitoril pokkerit taotud ja täiesti normilt läks, kui arvestada minu jaoks liiga varast hommikutundi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar