neljapäev, 16. mai 2019

Rahulolematus

Täiesti möödas.

Aasta on täiesti märkamatult mööda läinud ja mitte kui midagi ei ole jõudnud kirjutada. Mitte, et aega ei oleks olnud. Mitte, et mõtteid ei oleks olnud. Mitte, et ... Vabandusi ei olegi. Ei tahagi.

Eluga on selline asi, et mingil hetkel saabub hetk, kus ei taha/ ei julge enam kirjutada asjadest, millest nii väga tahaks, sest peas on vasardamas ainult üks mõte: "Kui ma kirjutan sellest praegu, siis senine elukorraldus on täiega pees ja ei viitsi, ei taha, tõesti ei soovi enam uuesti kõike otsast peale hakata."

Kuulad hommikuti autos Sky Plusssssssi, neid alalisi targutamisi ja mõtled, et milleks küll. Ometi ... On stabiilsus ja rahu ja need pisikesed asjad, mida sooviksid muuta, need ei tundu nii olulised.

Autoreis lähiriikides, 150+ km/h Leedu kiirteedel, autos vaid need kõige lähedasemad - isa, vend ja poeg - ja ometi tunne, et midagi on puudu. Midagi on selles maailmas sellist, millest tahaks lahti saada ja midagi sellist, mida sooviks juurde.

Rahulolematus.

Isegi siis, kui kõik asjad tunduvad olevat hästi, kui need ongi hästi ... Nii hästi, kui oskaks soovidagi, ikka leiab põhjuse rahulolematuseks. Ehk on hästiolemine vaid illusioon?

---

Ükspäev mõtlesin alamblogi Päev Eestis peale. Nii palju oleks kirjutada, nii palju asju on siin meedias ja poliitikas valesti, aga väsimus on peal: milleks pingutada? Miks üritada ja proovida, kui kõik läheb nagunii sinna, kuhu see on määratud minema. P-tähega kohta. Vahet ei ole, milline erakond parasjagu võimul on või milline üritab ennast nahast välja pugedes defineerida kui kõige paremat alternatiivi - tavainimese jaoks ei muutu mitte kui midagi.

Seega - miks siis üldse?

---

Samas sisemus keeb. Ei teagi, miks. Ei taha ka sügavamat analüüsi ette võtta, sest seni on see lõppenud kummaliste eksperimentide ja varesepoegade adopteerimisega. Suvaline selgitus: tundes end süüdi maailma ees, üritad end heastada väikese olendi päästmisega.

Eelmisel aastal sai päästetud üks kassipoeg Bulgaaria kuurortist. Tulemus: rohkem segadust, arusaamatus ja tüli lähikonnas, kui oleksin seda tahtnud. Ja kannatajateks lähimad inimesed.

Ma ei usu, et keegi meist unistaks öösel kell kolm sõitmisest kiirabis, sest su lapsel on tõsiseid probleeme hingamisega. Ja kuigi kõik lõppes hästi ja Oskar ütles, et ta tahaks uuesti niimoodi haiglasse minna, sest "Nii äge oli vilkuritega sõita ja haiglas olid nii toredad tädid ja onud (aga süsti ei tahaks rohkem)", siis mingil hetkel tuleb tõmmata kindel piir nende maailmaparanduslike ja kasulike mõtete vahele.

---

Ja peamine küsimus: "Kui sa tunned, et kõik on nii hästi, kui vähegi võimalik, siis millest tuleb see tunne, et tahaks, et kõik oleks hoopis teisiti?"

Rahulolematus.

On töö, on sissetulek, on sõitmiseks maailma ilusaim seeriatootmises olev sedaan, on söök laual, on inimesed, kes hoolivad, on nii palju asju, mille pärast tänulik olla ja rõõmu tunda, kuid sisemuses on vaid üks - rahulolematus.

Mis on see ideaal, mis muudaks mind rahulikumaks?

Kommentaare ei ole: