Möödunud nädalavahetusel toimus Tallinnas suur turismimess, kus ka meie ettevõte esindatud oli. Hoolimata jahedatest päevadest oli külastajaid üsna palju ning mess möödus edukalt.
Et kõik möödus plaanitust siiski paremini, siis sai nädala esimene pool natuke kergemalt võetud. Esmaspäevase õhtu veetsin nimelt mitu tundi järjest Top Geari uusi osasid vaadates. Küll kirusid saatejuhid autofirmasid, mis ei pane enam uutesse autodesse käsipidurikangi; küll kihutasid need kusagil Ameerikamaa teedel oma ilusate autodega ega väsinud neist rääkimast. Magama sain alles poole öö pealt.
Hommikul olin tööle jõudes veel üsna unine ja mõlgutasin mõtteid teemal, et varsti tuleks tööauto välja valida. Tagasihoidlikus pole aga kunagi minu juures eriti suureks plussiks olnud, seega vaatasin kohe lähima Silberi asukoha, et minna Mercedeseid üle vaatama. Loomulikult olin sealjuures parajalt ohmu ega pööranud tähelepanu detailile, kus ja mida vaadata saab.
Peterburi tee Silber Autosse astudes Mersusid ma ei märganud, küll jäid aga silma Chrysler 300 USA-variant (et see Ameerikamaa versioon oli, seda ma suure autospetsina muidugi ise ei teadnud, aga sellise info andis mulle müügimees) ja terve posu Jeepe. Maasturit ei olnud ma endale ametiautoks küll plaaninud, aga kuidagi läks jutt Chryslerilt ikka Jeepile ning 20 minutit hiljem ulatati mulle võtmed, et Grand Cherokeega proovisõidule minna.
Mis seal ikka - auto ju suur ja uhke ning miks mitte proovida. Juba päris mitu aastat ei olnud ma ühegi maasturi roolis olnud ning seepärast tegin esimesed kilomeetrid väga ettevaatlikult. Kui olin auto aga kontori juurde ära parkinud, siis tuli vaikselt ka enesekindlust juurde. Ajasin ruttu paar tööasja jutti ning juba natuke kiiremini sõites jõudsin Järve Silberi esindusse, kus pöörasin juba pilgu esialgu plaanis olnud Mercedeste poole. E-klass oli täitsa kena, kuigi ausalt öeldes meeldis mulle C-klassi nosu rohkem. Aga kuna olin peas juba jutu valmis mõelnud, siis pöörasin peatähelepanu ikka suuremale. Sealne müügimees soovitas kindlasti mõelda ka Mercedese ML maasturile. Lubasin mõelda ja leppisime kokku, et mõne tunni pärast saan proovisõidule minna E-klassi autoga ja järgmisel hommikul ML maasturiga.
Tagasi Grand Cherokeesse istudes otsustasin proovida, et mida see auto siis ka reaalselt teha suudab. Teadsin, et Amservi taha sõites jääb tee peale lõik, kus praeguse lumega on sõiduautoga suhteliselt võimatu läbi saada. Jeepi roolis sama lõiku läbides - ausalt - ei pidanud isegi rooli keerama. Minu arvamus autost tõusis.
Jälle hakkas aga töö kutsuma ning kontori poole sõites mõtlesin korraks külastada ka Lexust, sest minu eelviimases töökohas olid kõigil ülemustel Lexused - vist IS 250'd. Võib-olla just seepärast, aga võib-olla ka mitte, aga minu varasem arvamus Lexustest oli üsna madal. Ma polnud endale varem isegi ette kujutanud, et tahaksin sellist autot. Aga vaadata võib ju ikka.
Kuna E-klassiga oli aeg juba kinni, siis ütlesin ligiastunud müügimehelegi, et otsin midagi samast klassist. Kohe hakati tutvustama GS-seeriat. Autod olid kenad - eriti sümpaatne oli uute autode puhul see, et erinevalt paljudest teistest markidest oli Lexus muutunud natuke kandilisemaks. Pakuti ka proovisõitu, aga kuna mul oli juba pärastlõunane aeg kinni, siis ütlesin sellest esialgu ära.
Jälle kontor ning siis tekkis vajadus minna linnast välja Taistosse. Jeepile hääled sisse - kuradi mõnusad teised - ja teele. Julgust oli kogunenud ning linnapiiril lükkasin automaatkasti sportrežiimi ning vajutasin gaasi põhja. Mnjah!!! Naeratus oli kõrvuni.
Jeepi tagasi viies piilusin veel korra Chrysleri poole, aga suud lahti ei teinud. Istusin armsaks saanud Honda rooli ja tundsin end jälle koduselt. Midagi minule. Jeep oli hea, aga ma ei ole vist maasturiinimene.
Ja ma ei ole vist ka Mercedese-inimene. Sain lubatud E-klassi kätte ning sõitsin kontorisse, et jälle tööd teha. Kui kiired asjad olid tehtud, mõtlesin natuke linna peal ringi sõita. Ja 500 meetri pärast ühe veoki sabas Järvevana teele sõites tabasin osavalt üht löökauku, mis suutis ca 35-40 km/h kiiruse juures mõlemad parempoolsed rehvid lõhkuda. Hea, et auto soe oli, kuni ma puksiiri ootasin. Ja samas hea, et seisin, sest muidu poleks ma vastanud Lexuse müügimehe kõnele, kes pakkus välja variandi, et kui mulle päevased ajad ei sobi, siis võiks ma GS'i õhtul võtta ja hommikul tagasi tuua.
Kirusin siis puksiiri saabumiseni Savisaart ja imestasin samal ajal, kuidas ta ise enda Mersuga pealinnas liikleb. Või siis Kallase Siim, kellele minu käes olev auto pidi hommikul renti minema.
"Hmm!" mõtlesin ma endamisi, aga müügimehele ütlesin jah.
Puksiir tuli ja Silberi juures võtsin jälle Honda, et koju perele järgi sõita. Kahe autoga poleks ma saanud ju linnast tagasi tulla.
Lexuse esinduse juures ulatati mulle valge GS 350 võti, mille võis teoreetiliselt taskusse unustada, sest vaja ei läinud seda kordagi.
Ilus oli see auto küll - eriti puhtana! Lexuse kutt pakkus küll proovimiseks tagaveolist GS'i, ent kuna ma polnud ammu sellisega sõitnud (ja ammugi mitte sellise sellisega, millel sellele tagasillale läheb üle 300 hobujõu), siis valisingi ikka neliveolise.
Ellen hüppas kõrvale ning sõit võis alata. Kui Jeep oli mind oma kiirendusega hämmastanud, siis tagasihoidlik gaasivajutus Järvevana teel pani mind mõistma, et Lexuse süda on hoopis teisest klassist. Aga see oli ka loomulik - väiksem, kergem auto ikkagi.
Kodu juurest Katariina ja Oskar autosse ning suund Tabasalu poole. Esimeseks kiidusõnaks mitte minu poolt auto kohta oli kahepoolne kiitus keset armatuuri olevale kellale (Oskar ei kiitnud, sest ta ei märganud seda).
Kuna aeg oli õhtuselt tipptunnine, siis erilisi kiiruskatseid teha ei kannatanud. Lühikesed törtsud gaasi liigutasid auto lihtsalt nii kiirelt eessõitva auto sappa, et kiirenduse tunnet tekkida ei jõudnudki. Tabasalu Babybackis ampsasime kõhud täis (Ossu sõi kah!) ning suund Vääna poole. Kahjuks oli aga mingit paksemat sorti lund sadama hakanud ning jälle - ei mingit kiirust :( Pealegi oli Vääna-Jõesuult linna poole pöörates näha hulka vilkureid ja kahte teepeal kohtunud ning kortsunut autot, mis tasandas meie kiiruse edaspidiseks 60 km/h juurde. Ohutus ennekõike.
Hämmastav oli aga see, et kui ma raadio välja lülitasin, siis oli nii mõnus väljas ulguvat tuisku kuulata.
Kodu juures panin pere maha, et ka vennale autot tutvustada ja tema arvamust küsida.
Lilleküla staadion ja pikk Tehnika tänav seal kõrval. Tühi, sirge, värskelt sadanud lumega kaetud ja alt suhteliselt libe. Tasa-tasa ühte otsa, kerge liigutus sportrežiimi sisselülitamiseks ja gaas põhja. WTF?!?!?! Juba 130??? Pidur põhja... Hetkekski suunda kaotamata kiiresti seisma.... Ja seda kõike ainult kolmandiku sirge peal :O
Kui öeldakse, et mehed jäävad elu lõpuni poisteks, siis on ütlejatel õigus - minul ja Mariol oli kriips kõrvuni ja järgneva tunni jooksul see naeratus ei kadunud. Veojõukontrolli hea töö tekitas tunde nagu ei olekski talv ja tegelikult libedad teed.
Hommikul oli tunne, et ei tahagi autot ära viia. Lihtsalt sõida ja sõida ja sõida. Aga aeg jõudis kätte ning Lexus läks koju magama. Mina aga uue auto võtmete järgi.
Maastur peab olema maastur ja Mercedese ML mulle erilist muljet jätta ei jõudnud. Võib-olla seepärast, et lühikeseks plaanitud koosolek kestis tunni kauem plaanitust ning sõiduaega jäi väheks. Siiski jäi autost minu jaoks liiga mugav mulje ja liiga vähe maasturit.
Järgmiseks sain enda kätte Lexuse maasturi RX 450.
Hea, kena, tore - isiklikult tundus parem kui ML, aga ikkagi eelistaksin võimalusel Jeepi. Millega ma aga RX puhul tutvust tegin, oli hübriidmootor, millega on vähemalt linnakiirustel võimalik sõita väga ökonoomselt.
Kuna tööasju oli palju, siis ei tiirutanud ka sellega palju ringi, aga natuke ikka. Viisin auto peale tööd esindusse tagasi ja ütlesin ausalt oma arvamuse, et vähemalt Mersu ML ja Lexuse RX ei ole minu jaoks.
Vestlesime müüjaga autode omadustest, kui nägin, et salongi ette pargiti tumesinine GS, see, mis pidi olema tagaveoline.
Vaatasin siis müüjale suurte süütute silmadega otsa ning kümne minuti pärast vajutasin GS 450h START nuppu.
Võib-olla oli see saatus, aga kui ma samal ajal raadio käima panin, algas sealt Don Omar ft Lucenzo lugu "Danza Kuduro", mis eriti efektselt jäi mulle meelde filmi "Fast Five" lõpust. Keerasin heli kõvemaks. Kuna erinevalt eelmisest GS'ist oli sellest Mark Levinson Premium Surround süsteem (mis see on, ma ei tea, aga sound oli väga hea), siis tekkis tunne, et tahaks gaasi põhja vajutada. Ning see tunne ei olnud kadunud ka 18 tundi hiljem, kui ma täna lõunal auto tagasi viisin. (Danza Kuduro oli juba mälupulgal USB augus ja kajas ikka kõrvus)
Aga auto ise? Tagavedu kartsin asjatult, sest veojõukontroll ei lasknud ka libedal midagi juhtuda. Tagumik küll võbeles mänglevalt (mis oligi fun ja mõnus ja lahe ja nii edasi), aga kontroll säilis. Kiirendus jäi vähemalt libedal hoolimata enamatest hobustest neliveolisele 350le alla, aga kui õhtul parklas veojõukontrolli välja lülitasin, ei häirinud ka see enam. Liiga lõbus oli selleks. Isegi Katariina, kes pelgas alguses selliseid liigutusi, ei tahtnud pärast esimesi piruette enam roolist ära tulla.
Pool tundi enne auto äraviimist mõtlesin korra ka maanteel käia ja sealgi jäin sooritustega rahule. Okei - ka seal ei kadunud naeratus näolt.
Ning sellega üllatused ei lõppenud - tagasi linna kruiisides surfasin menüüdes ja avastasin, et kogu mu lõbutsemise keskmine kütusekulu oli napilt üle 10 liitri sajale. Seda 3,5 liitrise mootori ja 343 hobujõuga.
Põhjuseks seesama hübriidmootor, millel elektrimootor linnaliikluses suure osa enda kanda võtab. Ajalugu sirvides avastasin, et mina olin üks kulukamaid sõitjaid ja et sellega on võimalik sõita ka 5-6 liitrit sajale. Ning kui uskuda müügimeest, siis ainult linnas mõistlikult sõites saab 66 liitrise paagiga läbida natu üle pooleteist tuhande kilomeetri, sest gaasiga ettevaatlikult ümber käies on võimalik ühest linna otsast teise nii sõita, et bensiinimootor ei käivitugi.
Autovõtit tagasi esindusse andes tundsin, et ega enam ei soovi millegi muu rooli istudagi. Liiga hea oli see GS 450h.
Aga homme ootab juba Mercedese C-klass, 5. seeria BMW ja Audi S5, esmaspäeval A5 Sportback ja A7 Sportback ning teisipäeval BMW X6.
Kuigi kõik on head autot, on mul siiski tunne, et pean end kolmapäeval jälle Lexusega lohutama minema :) Lihtsalt niivõrd head muljed olid.
