reede, 14. jaanuar 2011

Homsest...

Täna silmad on väsinud
vaadata ei taha
hiilin pilkudest mööda
magama

sest pilgud reedaksid
mõtteid, mis eemal
mida isegi kardan
jagada

püüan uinuda lootes
et hommik see tuleb
parem kui täna

ja varem kui vaja

Back in buisness - algus

Siin siis see eile mainitud ja õhtul kirjutatud jutukese algus. Kuna ma ei oska kuhugi tegevusse otse hüpata, siis püüdsin esimese tekstiga anda väikese sissejuhatuse olukorrast, kust Ander oma teed alustab.
Pealkirja kohta ei oska ka veel praegu midagi öelda, sest nagu ikka mu kirjutamise puhul - ma ei tea, kuhu see asi edasi viib (tean vaid teemasid, mida ma käsitleda tahan). Kui ma oma jutukesega nii kaugele jõuan, et selgub, millist tööd Nikolai Anderile täpselt pakub, siis saan sellest võib-olla projektile ka mingi pealkirja tuletada. Hetkel on see aga suht selgusetu.
Loodetavasti tekib juba täna õhtul hetk ja tunne, et võiks nende kahe tegelase kohtumise ära korraldada.

*

Kes aga ei tea veel Anderi (ja sealt ka Nikolai) tausta, siis väike tutvustus.
Ander ilmus minu loomingusse lühijutus "Viies mees" ning edasi selle ideelises järjes "Isa - sa eksisid", millest omakorda kasvas välja mu seni lõpetamata romaan "Tunnel". "Tunnelis" ilmus tegelaskujude hulka ka Nikolai.
Kuna "Tunnel" jäi mingil loomingulise kriisi hetkel toppama, aga soov midagi kirjutada oli, siis hakkasin tööle uue projektiga "Valetaja", mille tegevus algab aasta peale "Tunneli" tegevuse lõppu ning kus esineb ühes kandvas rollis ka "Tunnelis" sündinud Nikolai. "Valetajas" ilmub karakterite hulka esimest korda ka Reelika, kellest saab Anderi uute otsingute peamine eesmärk, kaaslane ja toetaja.
Praegune projekt, mis ei ole küll alguses pikaks mõeldud (ent kes teab?!), saab oma alguse ideeliselt aasta peale "Valetaja" ja viis aastat peale "Tunneli" lõppu.
Et mu uus loomingulise kirjutamise algus sujuvamalt kulgeks, siis just seepärast võtsin appi vanad läbinist tuttavad ja ära katsetatud tegelased.

****

I peatükk

Ander tõmbas Pro Kapitalist väljudes kapuutsi pähe  ning vaatas ringi. Takso ei olnud veel saabunud. Kirudes igaõhtust ummikut, tõmbas ta õllepudelil korgi maha. Äsja kioski külmikust ostetud, kuid õhtuse telesarja vaatamiseks mõeldud õlu maitses tavapäraselt hästi. Ander küll teadis, et Reelika ei vaata sellisele varasele alkoholitarbimisele hästi, kuid siiski ta tegi seda. Ta tahtis kasvõi vahepeal end kõigest ja kõigist sõltumatult tunda.
Viimaste nädalate suured lumesajud olid kõik pealinna tänavad ummistanud ning liiklejate oskamatus selliste oludega mitte toime tulla oli Anderi arvates hämmastav; kuigi tal endal lube ei olnud, suutis ta tänu kunagistele isalt saadud õpetussõnadele siiski piisavalt hästi autoga toime tulla, et mitte liikluses liigset paanikat tekitada.
„Ole rahulik, ära kiirusta ja ära tee äkilisi manöövreid!“
Nii lihtne see oligi, et saada hakkama ükskõik kui libedates ja lumistes oludes. Narva maantee liiklust vaadeldes aga tundus, et päris mitmedki autojuhid arvasid end neist elementaarsetest tõdedes üle olevat, vahetades iga kolmekümne meetri tagant rida, et siis nende arusaamatu loogika kohaselt kiiremini edasi jõudes. Tegelikkuses suurendas see aga ummiku segadust veelgi, nentis mees kulmu kortsutades.
Taksoplafooniga vana Volkswagen peatus suure lumehange kõrval ning selle juht vaatas küsivalt Anderi poole. Mees noogutas, astus autole lähemale ning osutas siis õllepudelile.
„Kas ma sellega tohin istuda?“ küsis ta ust avades. Taksojuht noogutas. „Sõidame Nõmmele. Hiiu peatusesse Vabaduse puiesteel.“ Auto võttis paigast.
Kohtumine endise kursusekaaslasega oli läinud oodatust pikemalt ning tulemused, millega Ander arvestanud oli, ei olnud nii head, kui ta kohtumisele minnes lootnud oli. Võimalust kaastööks küll pakuti, ent selle eest saadavad rahad olnuks naeruväärsed. Tõsi – tuntumaks oleksid need Anderit küll teinud, aga see ei olnud hetkel peamine. Raha oli tarvis. Reelika käis küll kahe koha peal tööl ja Andergi teenis oma juhutöödega mõne kopika, ent pidevalt Anderil oma raha taskus ei olnud. Praegugi oli raha takso jaoks säästetud söömata jäänud lõuna rahast, mille Reelika oli hommikul oma mehele andnud.
Ander tundus väsimust.
Silmadega üle tänava kõrval asuva kõrghoone valgustatud akende libistades meenutas ta aegu, kui elu oli tema vastu veel armuline ja ta sai käia tööl seal, kus aga ise tahtis. Ta raputas pead. Ei. Elu oli praegugi armuline – oli ta ju üldse elus -, aga tema enda rumalused kunagi ammu-ammu olid tema oleviku ametialaselt suhteliselt mõttetuks muutnud. Suured numbrid, mida kohtutäiturid taga ajasid ning tunneli-aegadest kallutatud CV muutsid kandideerimise ametlikule töökohale keeruliseks ja samas ka mõttetuks. Saadava võimaliku miinimumpalga eest poleks mõtet hommikul isegi uksest välja minna. Nii tuligi leida võimalusi, kuidas ennast ja oma väikest peret muud moodi ülal pidada. Juhutööd, mille eest saadav „ümbrikupalk“ ei kajastunud maksuametis ja sealt edasi ka kohtutäiturite andmebaasides, olid viimasel ajal olnud ainsaks võimalikuks pääseteeks.
Õnneks oli mees tänu headele inimestele ja internetile leidnud võimaluse, kuidas ta saab pankade teenuseid kasutada. Samuti andis sellisest minevikust põhjustatud vajadus talle eesmärgi, kuidas riigilt mitte millegi tegemise eest võimalikult palju raha kätte saada. Seadustes olid siiani augud ning tühi kõht oli sageli parimaks ajendiks nende aukude otsimisel.
Telefon helises taskus. Ander õngitses selle välja, et näha, kes temaga sellisel tunnil suhelda soovib. Viimasel ajal oli telefon talle rohkem kella eest olnud, sest täiesti teadlikult oli ta hoidunud inimestega suhtlemast: kõik tuttavad kutsusid teda kuhugi kohtuma, kohvi või õllet jooma või lõunat sööma, aga Ander oli kõigest ära öelnud, sest ei tahtnud tühjade taskutega nende silme alla ilmuda. Ning kui kaks kuud järjest on antud ainult äraütlevaid vastuseid, siis ega keegi rohkem eriti ühendust võtagi. Praegu aga kergitas mees kulme.
Viimased uudised Nikolaist olid möödunud kevadest, kui ta otsapidi Hispaaniasse pidi minema, et seal limusiiniäri ajama hakata. Ta oli isegi Anderit kaasa kutsunud. Ander ei soovinud seda otsa kaasa teha, sest suhe Reelikaga oleks selle all kõvasti kannatanud ning pealegi ei olnud ta kindel Nikolai plaanide seaduslikkuses. Pärast aastatepikkust elu isoleeritud ühiskonnas ei soovinud Ander sinna enam naasta ja ta oli endale jaoks selgeks mõelnud, et pigem on ta näljas, kui rikas ja kadunud. See oli asi, milles ta kindel oli.
„Tere Ander!“
Tuttava hääle kuulmine mõjus rahustavalt. See andis Anderile mõista, et teda veel hinnatakse ja austatakse ka veidi teistsuguste inimeste seas ning Nikolai kõne oli samaaegselt märgiks ka sellest, et tema pärast tuntakse muret. Ent võib-olla oli põhjus vaid selles, et Nikolai pidas teda sõbraks, kuigi enda sisemuses Ander Nikolaid sõbraks ei pidanud – liiga palju oli ta sõprade valikutes eksinud.
„Tere, tere! Kuidas läheb?“
„Hästi. Olen juba pikemat aega tagasi Eestis. Millega tegeled?“
„Niisama. Püüan elus püsida,“ andis Ander viimase kolme kuu standardvastuse.
„Ma olen sind juba päris kaua otsinud. Sa ju vahetad kogu aeg numbreid.“ Ander teadis seda isegi ja püüdis samaaegselt mõistatada, kust Nikolai tema numbri oli saanud, sest selliseid ühiseid tuttavaid, kes oleks tema uut numbrit teadnud, neil ei olnud. „Mul on sulle üks ettepanek ja ma tahan sinuga kohtuda,“ vuristas Nikolai. Nagu alati.
„Ma olen täna suht hõivatud, aga homme võiks kohtuda küll. Tule võta mind Nõmmelt peale.“ Nikolai ei teadnud isegi seda, kus Ander elas, sest alati oli mees valinud kohtumispaigaks mõne koha, mis asus kodust tükk maad eemal ja alati lahkus ta Nikolaist ka mujal. Lihtsalt – igaks juhuks.
„Olgu, helista mulle, kui vaba oled. Ma tulen sulle järgi.“ Nende sõnadega lõpetati kõne.
*
Reelika oli õhtusöögiks teinud kanafilee indiapärase kastmega. Ander ei saanud jätta kiitmata oma naise kokkamisoskuseid, millega teda peaaegu iga õhtu üllatati. Kuigi mehele meeldis ka endale süüa teha ja ta oli toidu suhtes üsna kriitiline, siis Reelika oli paari viimase aastaga tema usalduse täielikult ära teeninud. Toidu kõrvale veini juues vaatas ta üle laua naist, kes rääkis oma päevastest tegemistest. Viimaks mainis Ander ka Nikolai telefonikõnet.
„Mis tal jälle plaanis on?“ küsis Reelika kohe. Naine oli ainus, kellega Ander võis sõna otseses mõttes kõigest rääkida ja seepärast teadis Reelika ka Anderi ja Nikolai ühisest minevikust kõike.
Teadis nende tutvumisest vanglamüüride taga, kus Ander oli aidanud Nikolai jamadest välja; teadis sellest, kuidas varem vabanud Nikolai oli pärast Anderi vabanemist meest igakülgselt toetanud, et too vaid uuesti libedale teele ei satuks – selle eest oli Reelika Nikolaile tänulik, sest muidu poleks ta tõenäoliselt Anderiga kohtunudki. Samuti teadis naine kõikidest senistest pakkumistest, millest Ander oli küll ära öelnud. Nikolail olid alati plaanid ja ettepanekud, millega sai suuri rahasid teenida, aga alati oli neil mingi konks juures, mis oli Anderi uuele eetikale vastu käinud. Seepärast ei pannud uudis uuest pakkumisest teda ka praegu muretsema – ta oli kindel, et Ander teeb õige valiku. Kui mees tahtnuks oma hädadest pääsemiseks ebaseaduslikult raha teenida, siis teinuks ta seda juba tunduvalt varem, kui tema elus ei olnud pooltki nii palju kindlust kui praegu.
„Ma ei tea, ta ei rääkinud, aga küll homme selgub. Ma arvan, et kunagi saabub ka päev, mil ta pakub midagi sellist, millega ma nõus olen,“ naeratas mees, kuigi peas toimuv mõttetöö oli teistlaadi. „Samas – võib-olla peaks kasvõi ajutiselt mingi otsa vastu võtma, sest aasta lõpp on tulemas ja kulud suurenevad.“
„Ära muretse. Küll me hakkama saame,“ astus söögi lõpetanud Reelika ümber laua tema juurde ja suudles mehe lühikesi juukseid. „Ma lähen lõpetan ruttu oma projekti ühe osa ära.“
„Nõud jäävad siis minu pesta?“ kergitas Ander kulme, kuigi tegelikult idee talle meeldis: see tegevus andis talle võimaluse rahulikult mõelda, mida ta oma tavapärast õhtuse tegevuse, arvutist ulmeseriaali vaatamise juures poleks nii väga teha suutnud.
„Jah, kallis. Midagi sa ju teha võid.“
Reelika läks elutuppa ning Ander tühjendas veiniklaasi.

hetkes

Hommikul tõustes
märjad on mõtted
on padi kui masinast
väänatud kalts

kohvini jõudes
tusaselt mõtlen
miks raha on kasinalt
ja ise kui narts

neljapäev, 13. jaanuar 2011

Lumesajuses...

Viimaks hakkas jälle lund sadama. Mulle see meeldib, sest sula järel määrdunuks muutunud ümbrus vajaks ilusat ja puhast katet. Olgu seda lund palju on - minu arvates ei ole seda kunagi liiast. Võib-olla on sellise meeldivuse põhjuseks üks lapsepõlve lemmikraamatutest, mille kangelane Roald Amundsen enamuse oma elust lumes veetiski.

Eilsest ärajäänud klienditeeninduse teemast kasvas õhtu jooksul välja mõte kirjutada tänapäeva ettevõtlusest ja sellega seonduvalt ka klienditeenindusest väikene sarijutt. Kuna ma oma loomingulise kirjutamise ja ideedega olen hetkel natuke jännis, siis oleks hea alustada uusi proovimisi teemadel, millega ma iga päev kokku puutun. Tegelaskujudena mõtlesin kasutada Anderit, kes on varem tegutsenud küll hoopis teistsuguse temaatikaga lugudes, ent tema mõttemaailm ja põhimõtted  kattuvad suures osas minu omadega, kui käsitluse all on just eelmainitud teemad. Lisaks sellele on Anderi kasutamine lihtne just seepärast, et oma pikaaegse harjutamatusega kirjutamisel ei pea ma kohe lambist hakkama uut tegelast välja mõtlema. Loodetavasti õnnestub Anderi seekordne tagasitulek natuke pikemaks ajaks. Viimane kord, kui Anderit kasutasin, oli 2009 aasta veebruaris, kui minavormi kasutades kirjutasin suhteliselt ebaõnnestunud lühijutu "Tehing".

Miks aga selline teema? Puutudes ise kokku nende valdkondadega ja kogedes seda ka igas võimalikus kodust väljapoole jäävas situatsioonis, on mulle silma hakanud mõned valupunktid ja justnimelt neid ma tahakski lahti kirjeldada. Võib-olla on nägemus nende asjade valulikkusest vaid minu silmades, ent kes ütles, et kogu maailm peab asju nägema ühte moodi.

Kindlasti ei proovi ma oma looga teha mingit dokumentaali reaalsest kontori- ja ärielust, pigem looksin kogu tegevuse väljamõeldud olukordadele, aga seda kirjutades püüan säilitada paralleelid reaalsusega, et võimalikud lugejad neid olukordi ka elus ära tunneksid.

Miks aga üldse?

Esiteks tahan ma muidugi käe sisse kirjutada ka loominguliste tekstide kohalt, aga samas ka uuesti kirjutamisharjumuse tekitamiseks. Minu ajaveebi üksikud pidevad vaatlejad on võib-olla juba märganud, et selle aasta algusest olen ma kirjutada püüdnud üsna korrapäraselt. Võib-olla see vahepealne pikk paus ongi olnud hea mõtete kogumiseks, mida nüüd saaks siis lõpuks ka kirja panna.

Loodame...

Lühidalt eilsest

Kuna eilne dialoog klienditeenindust puudutava tekstiosa osalisega osutus mõistvaks, siis jätan selle siiski avaldamata. Seega - sry lubaduse pärast seda avaldada, aga ma ei taha üles panna teksti, millesse ma ise ei usu.

Siinkohal vabandust ka ettevõtte esindaja käest, kes nägi minu liiga ühepoolset kirjutist! Loodan, et selliseid asju ei kordu.

Varsti aga pikemalt tänasest..

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Ajakirjandus (nt suhkur) ja klienditeenindus - ettevalmistav tekst

Kaks asja, mis mängivad meie ühiskonnas üsna tähtsat rolli. Kahjuks on nende tase sageli allpool normaalset.

***

Ajakirjanduse vastu pole mul hetkel suurt soovi midagi kirjutada, sest peas on hoopis teised asjad, aga unustamise vältimiseks tahaksin kirja saada mõtte, mis tekkis eilseid uudiseid vaadates.

Teemaks suhkru hinnatõus ja kuidas see kunstlikult esile kutsuti, kuna ajakirjanduses ilmusid teated peatsest hinnatõusust. Loomulikult tekitab see suurema nõudluse kauba vastu, mida saavad ära kasutada ja kasutasidki suhkrumüüjad. Selliseid näiteid, kus ajakirjanduse mõjul mingi kauba hinnad suurenenud nõudluse pärast ebaloomulikult kiiresti tõusid, on möödunud aastast veel - näitena võiks mainida tatart ja küttepuid.

Kõike seda arvesse võttes võiks ajakirjandus end kord ka rahva ehk lugejaskonna teenistusse panna. Kuna nagunii avaldatakse kontrollimata spekulatsioone, siis saab seda ju ka vastupidiselt ära kasutada.

"Kahe kuu pärast langeb suhkru hind 30 % võrra" 

või

"Kolme nädala pärast on oodata teraviljatoodete hindade 20 protsendilist langust"

Kindlasti ei usu sellist uudist skeptikud, ent kergeusklikud - st enamus ajakirjanduse tarbijaskonnast - hakkab võib-olla mõtlema, et tasub ikka see aeg ära oodata. Levitatakse kuulujutte, kaupluste käive nende artiklite osas langeb ning vaid loogikale toetudes võiks ju mõelda, et vähenenud nõudluse tõttu langetatakse ka hindu. Kindlasti ei langeks need hinnad niivõrd drastiliselt kui libauudises väidetud, ent igasugune langus oleks ju tavatarbijale tervitatav.

*

PS Klienditeeninduse osa võtsin hetkel kirjutatust maha, sest käib dialoog mõttes oleva ettevõtte osanikuga ning faktide kontrollimine. Aga tekst tuleb kindlalt :)

Probleemidest ja sigarettide raviomadustest :)

"Oled mõnda aega oma tundeid vaka all hoidnud. Oled püüdnud teeselda, et kõik on korras. Probleem aga ei lähe ära. Ignoreerimisest ei piisa. Ta kas hakkab laienema, või siis tuleb sul talle sügavalt silma vaadata. Vali viimane variant. Haara tal sarvist. Murra ta maha. Küll ta ära kaob."
/Tsiteeritud mingist tänasest horoskoobist/

Jah - on küll probleem, mis ei lähe ise ära. Tegelikult on neid isegi mitu ja kui ma peaksin neile kõikidele silma vaatama tänast soovitust järgides, siis oleks mul tõenäoliselt paari tunni pärast kõõrdsilmad. Mitte, et mul midagi nende vastu oleks, aga mulle ei meeldiks oma pilguga tulevikus inimesi segadusse ajada.

Mitmel rindel üheaegselt edukas olla on keeruline, teab ajalugu. Mitmel rindel üheaegselt elus olla on keeruline, teab minu isiklik ajalugu, mis püüab mind hoida liigsetest probleemidest. Aga pahatihti ei kuula ma seda ja talitan mõistust kõrvale jättes oma ego parema äranägemise järgi.

Ignoreerimine... Jah, seda teen ma üsna sageli. Mulle meeldib end küll sellega seoses lohutada, et järgin kunagi Vladimir Levi poolt raamatus "Enesemuutmise kunst" kirja pandud mõtet, et ei ole mõtet end vaevata probleemidega, mida sa nagunii muuta ei saa. Kindlasti on mul ka selliseid, ent harjumus ühtede asjade puhul nõnda käituda viib sageli selleni, et ma ei tegele ka probleemidega, mille vastu ma saaksin midagi teha. Nõnda need ongi puntrasse sattunud.

Millest sellised mõtted üldse? Hommikul pikka jalutuskäiku tehes avastasin, et tahaksin olla kusagil mujal, kanda sama moodi õlal seda armsat Moonmaidi kingitud õlakotti ja lihtsalt, ilma kindla eesmärgita edasi kõndida. Jalutuskäikugi ei võtnud ma ette soovist hommiku karget ilu nautida, ent justnimelt probleemi ignoreerimiseks.

Nimelt on mingi kuradi allergia mul astmahood nii tugevalt käima lükanud, et ei tahtnud pärast sajameetrist kiirkõndi surmani hingeldavana bussi istuda. Muutsin suunda ja jalutasin kolm kilomeetrit Männiku poole, et saaksin oma hingamise kuidagi normi. Õnneks oli lähedal asuv pood lahti ning sain sealt paki sigarette osta - need mõjuvad praeguses olukorras vähemalt minu jaoks ravimina. (Vaidlejatele: lähenen asjale mitte meditsiiniliselt, aga füüsikaliselt - füüsikalised kehad teatavasti paisuvad ja kahanevad vastavalt temperatuuri muutumisele; seega miinustemperatuuriga õhku vaheldumisi kõrge temperatuuriga suitsu tõmmates [kõrgema temperatuuri saavutamiseks võtan üle poole filtrist välja] bronhid kahanevad ja paisuvad - küll vähe, aga piisavalt, et vabastada bronhide seintele kogunenud ja hingamist raskendavat jama = paari kilomeetri ja kahe suitsuga on mission accomplished.) Tegemist siis järjekordse näitega rahvameditsiinist. Samas on see rahvameditsiin aga näide ignoreerimisest - selle asemel, et arstile minna ja lisaks allergiale kehas varjuv ka väike bronhiidi- või kopsupõletikuraasuke välja ravida, püüan minna asju lahendada jalutuskäikude ja sigarettidega.

Muidugi annavad sellised hetked vaid endaga aja ja võimaluse mõelda asjadele, millesse tavaliselt nii rahulikult süveneda ei saa. OK - täna hommikul takistasid seda süvenemist paar hapnikupuuduse pealesunnitud istumavajumist bussipeatustesse. Kõigest hoolimata jõudsin aga mõtteveeretamisega oma probleemideni, millest mööda vaadata enam ei saa. Ja üks neist on tervis.

Teiste probleemide lahkamiseks on kellaaeg aga liiga varajane ning tööpäeva algus liiga töine. Mõtted aga jäävad ja loodetavasti jõuavad need kohe-kohe ka lahenduste käeulatusse. Või vastupidi. Mis iganes.

PS Keeruline on avastada, et asjad, milles oled nii neetult kindel, on juba ammu oma kindluse kaotanud. Lihtsalt sina ei tea sellest midagi.

teisipäev, 11. jaanuar 2011

post meridiem

Lõunale minnes mõtlesin minevikule ja ajaarvamisele, sest sünnipäevad mõjuvad nii. Mitte enda sünnipäev, aga üldiselt.

Sünnipäeva tähistamine on üldse imelik komme. Mina oma isepäisuses tähistasin kunagi oma 10 000ndat sünnipäeva. 2. detsembril 2004. aastal sain ma 10 000 päeva vanaks. Selliseid sünnipäevi on hea tähistada. Järgmine korda pean välja tegema alles 11. augustil 2018, kui saab täis 15 kilo päevi.

Võimalusi, kuidas enda vanust määrata, on ju tegelikult mitmeid. Isegi mitte mitmeid, vaid peaaegu lõputult. Kusagil ja kunagi arvestati vanust suvedega, teises kohas külvikordadega. Viimane oleks muidugi kõik sassi löönud, kui põhjast tulnud inimene sattunuks kliimavööndi, kus on kaks või isegi kolm külviaega.

Aga alguse juurde tagasi tulles, siis tegelikult hakkasin ennist väljas mõtlema hoopis sellele, et olen ju ametlikult elanud 33 suve. Aga kas ma ka mäletan neid suvesid, on juba teine küsimus.

1983. aasta suve ma mäletan, sest olin pioneerilaagris. Siis mingil suvel käisin Musta mere ääres. Ja siis on vaikus  ajani, mil ma koolist ära tulin. Siis meenub üks jalgsimatk, meenub sõjavägi, siis on jälle tükk tühja maad. 1998. aastal tuli rahakas suvi, siis jälle vaikus. Siis veel paar suve kuni praeguseni.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oma 33st eksisteeritud suvest suudan pikemalt mõtlemata aastaarvulise täpsusega paika panna vahest vaid kümme suve. Järelikult olen elanudki vaid 10 suve, sest kunagi ma ju kusagil kirjutasin, et elatakse vaid seda aega, mida hiljem mäletatakse.

Mida rohkem oma minevikust mäletada, seda pikem elu tundub. Seega peab elama hakkama nii, et ma seda ise ka kunagi mäletaks. Inimesed tahavad, et neid mäletataks, aga kõige kurvem on see, et tavaliselt ei mäletata isegi suuremat osa oma elust.

Deem!

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Tantsigem edasi!

Ma pole mingi sada aastat normaalselt tantsinud.

Ei - ma ei olnud mingi sada aastat tantsinud, kuid möödunud reedel võtsin oma viimase julguseraasu kokku, Moonmaidi käekõrvale ning seadsime rattad Kadrioru poole, kus pidi toimuma kahepäevane tutvustav tantsutreening.



Mina ei tea, miks naised julgemad on, aga minul küll jalad värisesid, kui ma kaunis kleidis ilusa Moonmaidi kõrval suurde saali astusin. Õnneks oli rahvast rohkem ja ma sain oma kartusevärinad inimeste keskele ära peita.

Ma ei ole kindel, kas minu kirjutamisoskus suudab kõike toimunut õigesti kirjeldada, aga ma proovin.

Esimese päeva kavas olid Ladina-Ameerika tantsud - cha cha cha, rumba ning lühike sissejuhatus salsasse. Kui ma kunagi ammu kooliajal olin tantsutunnis esimest kahte vähemalt näinud, siis salsast ei teadnud ma midagi. OK - seda teadsin, et see on kiirem kui rumba ja seda ei saa emotsioonitult tantsida. Seega täpselt see, milleks ma ei arvanud end suuteline olevat.

Siiski kujunes õhtu huvitavamaks, kui arvasin. "Tantsuhoovi" treenerid Anton Baršai, Karin Lillemaa ja Ewoud Fidom olid tasemel.

Antoni mõnus huumor ja Karini soe suhtumine aitasid alguse kramplikusest ruttu jagu saada ning kuigi õppisime vaid põhisamme, möödusid tunnid kiiresti. Esimese päeva lõpus avastasin, et meeldis mulle kõige enam just see kõige kardetum proovikivi - salsa. Samal arvamusel oli ka Moonmaid ja juba järgmise päeva õhtul esitasime me seda kodus Ellenile. Temale meeldis meie õpitu - see oligi tähtis.

Teisel päeval tulid nn klassikud - tango, aeglane valss ning quickstep. Lühidalt võib öelda seda, et kordus eelmine päev. Kõige rohkem kardetud tango muutus täielikuks lemmikuks ja kui me Moonmaidiga sealt ära tulime, siis karjus hinges vaid üks soov:

"TAHAN VEEL!"

Paremat sõna leidmata - see oli lahe!

Lahe oli muusika rütmis ja - NB! - õigesti oma naist mööda põrandat keerutada ning lahe oli ka see järelmaik: veidi valutav-väsinud jalad, higist märg triiksärk ning liigutamisest tühjaks läinud kõht.

Kui ma varem kartsin sellisesse kohta minna vaid seepärast, et kartsin omale oskamatusega häbi teha (perfektsionist nagu ma olla üritan), siis võimaluse korral läheksin nüüd tagasi kasvõi igal õhtul nädalas. Raha tuleb vaid leida :)

Lihtsalt nii väga hakkas see kõik meeldima.

Siit ka soovitus kõigile neile, kes on siiani kahtleval positsioonil - võtke oma naised-mehed käekõrvale (kasvõi füüsilist jõudu kasutades) ja minge kohale! Kümne minuti pärast te enam ei kahetse.

PS Vähemalt "Tantsuhoovi" kursustele minnes te ei kahetse!

Erinevate kontode alt liikluskultuuritusest

"Mul on kopp ees!" sõnas Moonmaid, kui oli hommikuselt sõidult tagasi jõudnud. Vaatasime Saalomoniga talle otsa, mina rüüpasin kohvi, Saalomon konjakit ja noogutasime mõistvalt.

Üsna suur osa autojuhte ON idioodid ja neile ei tohiks iial lube anda. Ja kuigi suured linnamaasturid, eriti nende kallimate markide mudelid, on tegelikkuses üsna head ja toredad, siis kahjuks on just nende autode rooli taha sattunud piiratud juhtimisoskusega inimesi.

Mul ei ole midagi autosid juhtivate naiste vastu, sest mu enda ema on väga hea juht, samuti teeb Moonmaid oma võimega liiklust näha ja õigesti reageerida paljudele meestelegi silmad ette (rääkimata juhustest, kui Viitna metsa vahel isegi mina näpud istmepolstrisse surun), aga maasturite rooli lubatakse siiski sellised naised, kellel pole õigetest juhtimisvõtetest aimugi.

Enne, kui naised protestikisa tõstma hakkavad, siis minu ja Moonmaidi tutvuskonnas on enam kui üks majanduslikult kindlustatud mees ostnud oma kallile kaasale suure maasturi vaid seepärast, et kui naine peaks avarii tegema, siis on suures autos oht raskelt viga saada väiksem. Ja kui nüüd ette kujutada, et vähese autosõidukogemusega inimesed roolivad autod, mille kabariitidest neil õrna tunnetustki ei ole, siis kisub asi jamaks.

Ent Mercedes või Audi või Porsche tagumiku all, tuntakse end tänavate kuningatena ning selle asemel, et pööraks tähelepanu korralikemate sõiduvõtete õppimisele, muututakse veelgi ülbemateks ja hoolimatutemaks. Raske juhus!

Lihtsalt koomiline on vaadata, kuidas suure Mersu-maasturi roolis olev naisolevus kätega vehib ja signaali annab, seistes püdela lumega ristis ja kartes rööpast lahtise lume peale sõita ning soovib, et vastutulev väike sõiduauto tema asemel lume sisse sõidaks. Kuna minu lauseehitus on sageli suhteliselt arusaamatu, siis tegin Paintis joonise olukorrast.



MILLE KURADI PÄRAST SUL NELIVEDU ON???

Sellistel hetkedel tahaks autost välja minna ja öelda paar krõbedamat sõna kohe.

Tegelikult on ka asjad ju nii, et nagu talv saabub ja lumi maas, siis on suur osa juhte nagu halvatud. Selle asemel, et liikluskeerises mökutada ja niigi raskeid liiklusolusid oma saamatusega veel enda ootamatute-põhjendamatute liigutustega vürtsitada, võiksid nad oma autod garaaži jätta ning ühistransporti või taksosid kasutada.

Teine maasturite naljanumber oli minu jaoks peal jõule, kui tulime Kadrinast ja Peterburi maantee oli suhteliselt puhas. Esimeses rajas olid korralikud jäljed asfaldini väljas, aga teises rajas oli tibake lahtist lund. Ning siis sõitis neli fucking maasturit rivis esimeses rajas kuuekümnega, sest nad ei julgenud teise ratta võtta. Lihtsalt ei saa aru - nelivedu ja raske auto, mis tähendab seda, et juhitavus ON parem ja siis nad passivad kuuekümnega kohas, kus nähtavuse ja olude poolest võiks kasvõi sajaga sõita.

Ja mul on hea meel, et Moonmaid selles olukorras meie esiveolise Hondaga pikalt ei mõelnud ja neist wannabe-I-am-good-driver-cause-I-have-a-fucking-big-car-juhtidest mööda sõitis. Kusjuures kõigi roolis olid mehed :D

Aga noh - mehed on kultuursemad juhid. Moonmaidi väide. Tema ei ole näinud, et sellistes oludes mehed signaalitaks ja kätega vehiks. Pigem teevad seda ikka naised, kes oma oskuste pärast ebakindlalt tundes end nõnda välja elavad ja ju siis hästi tunnevad.

Siit tõsine soovitus - kui ei oska talvel sõita või tunned end ebakindlalt, siis sõida ühistranspordiga, mitte ära pooseta oma suure autoga, millega sa nagunii midagi teha ei oska.

Saalomon minu kõrval noogutab kaasa, sest tal on kopp ees nende oskamatute juhtide poolt loodud ummikutes istumisest.

PS Iga autoga saab talvel normaalselt sõita. Parim näide on võib-olla ülemöödunud talvest, kus minu Corsa järel sõitev Jeep Grand Cherokee jäi kinni seal, kust mina olin just läbi tulnud.

Kes ei tea, millised need autod välja näevad, siis võrdluspildid on allpool...



reede, 7. jaanuar 2011

Arvamused ja paranoiad

Arvamustest rääkides...

Ma lihtsalt olen selline, kellel on alati oma arvamus. Ükskõik siis, millest, aga ta on. Isegi, kui ma ei tea asjast midagi, siis ma tuletan oma varasematest kogemustest ikkagi arvamuseraasukese, mille arvan siis olevat hea ja (suhteliselt sageli ainu-) õige.

Selline suhtumine on pärit varasest noorusajast, kus ma tänu jultunud-ründava käitumise, ülima enesekindluse ja enda arvates hea vaidlemisoskusega saavutasin rohkemat, kui ma sageli võinuks isegi loota. Et sellistes ootamatutes vaidlusolukordades tuli teema edasi kandudes hoo pealt arvamusi omada arvamusi uute asjade kohta, siis vaidluse nn edukuse nimel hakkasin neid ka hoobist välja mõtlema. Suurelt osalt oli muidugi tegemist blufiga, aga ega see ei omanud sel hetkel tähtsust - tähtis oli see, et sind usutaks ja sinu sõnu tõena võetaks. Käitumine, mis oli üsna kelmikas... Ei - kelmilik... Hmm - minu jaoks vist mõlemat.

Isegi praegu tuleb selline oskus mõnikord kasuks, ent enamiku ajast tekitab see mulle küll juba rohkem probleeme. Lahti saada on sellest harjumusest aga üsna keeruline. Olen proovinud paljudes olukordades vaikida, ent mingi väike ja vastik kuradike minu sisemuses on pahatihti minu head ja armsad häälepaelad kaaperdanud ning ikkagi soovimatud sõnad kuuldavale toonud.

Praegusel ajal ongi selliste kontrollimata ja kontrollimatute arvamuste tekkimine üks minu suurimatest probleemidest, sest vähemalt veerand sellistest mõtetest tekitab minus täiesti mõttetuid paranoiasid, mis minu muidu nii rahuliku ja ilusa elu pea peale keeravad. Võtavad une ja hingerahu, tuues asemele rahutuse, millest see hinges pesitsev kuradike tõenäoliselt oma peamise toiduse saab.

Mis on paranoiades nii võimsat, et isegi kaine mõistus ei suuda neist kogu oma mõistlikkust kokku võttes loobuda? Kas on mu mõistusel ehk liiga vähe mõistlikkust?

Ei tea. Ometi pean ma selle vastuse leidma, sest muidu võivad need mõtteidud mu praeguse idüllilise elu (võrrelduna minu isikliku ajaloo keskmise tasemega) tagasi kaosesse viia. Mulle ei meeldi paranoiad, ent ometi nad on. Siinkohal ei hakka ma isegi proovima nendega harjumist, sest harjumine võib väga hästi tähendada lõpetamist kusagil pehmete või veel hullem - krohvitud ja trellidega seintega ruumis.

Aga vaikselt on õhtu kätte jõudnud ning tuleb hakata arvutit kokku pakkima. Elu on vahepeal ka elamiseks ning tundub, et tänane õhtu tuleb tantsurütmis.

Kerget jalga!

neljapäev, 6. jaanuar 2011

Katsetused

Paul kõndis piki Nõmme tänavaid ja mõtles elule. Sigaret suitses suunurgas ja sammude taktis rappus sellelt tuhka päkapiku kohevale habemele. Kevadõhk proovis igast riidepraost Pauli möödunud ja pikast talvest külmunud kehale ja südamele lähemale jõuda, kuid päkapikk tõmbas hõlsti koomale. Ei olnud temal seda kevadet vaja. Tuju oli maas, mis maas.

Oravaema, kes kõrgemal elektritraatidel oma pesast väljatikkuvale pojale esimesi akrobaatikatunde andis, manitses noort ja rumalat põnni vagusi olema, sest Pauli tujude kohta oli oravaile juba paljude põlvkondade vältel igasugu jutte vestetud. Väike oravapõnn pigistas ema hirmunud nägu nähes alul oma silmad kõvasti kinni, kuid siis sai uudishimu võitu. Alul üht, siis teist silma aeglaselt avades piilus ta alla tänavale.

Paul ei ole kunagi ülevaltpoolt vaadates eriti tõsiseltvõetav vaatepilt. Põnn tundis, kuidas itsitus hakkab tema suust väljuma, kuid vaid emainstinkt päästis noore elu. Välgust kiiremini sähvatas ema kohev saba noore orava hammaste vahele. Inimestel kahjuks selliseid instinkte ei olnud ning nõnda olid paljud üllatunud Pauli reaktsiooni ülevoolavust. Tõsi - enamjaolt kattus see üllatumisaeg haiglasolemisajaga, sest päkapiku esimesele reaktsioonile oli kombeks ohvril pilt eest võtta ja nõnda ei jätkunud inimestel oma naeru rumaluse taipamiseks enam aega.

Paul aga kõmpis edasi. Piibelehed piilusid aialippide vahelt kevadet, mida Paul ei näinud. Päkapikul oli külm. Tavaliselt oleks see igat teadjamat üllatanud, sest päkapikud on teadupoolest külmale immuunsed ning oma pakse, kohevaid ja tobedaid kasukaid ning mütsikesi kannavad nad hooajaliselt vaid Vana tobedate, kuid ülimalt rangete direktiivide pärast. Paulil oli aga immuunsusest hoolimata lausa jäiselt külm. Külm, mis tuli sügavale tema karvase rinna alla peitunud südamest.

Paul tahtis rääkida...


***

Soos oli ka kevad. Juhuslik möödakäija oleks näinud, kuidas vaevatud ilmega hädiste kaskede leheraasud lausa silmnähtavalt suurust koguvad; kuidas konnapojad laugastest välja ronivad, vabad tsiviliseeritud olendite kombest nõrgemaid jalge alla talluda - soos tõmbasid tugevamad konnapojad nõrgemaid lestapidi laukast, kuni terve vennaskond oli valmis koorina esimesed krooksatused valla päästma; siis oleks juhuslik möödakäija juba kergelt kulme kergitades vaadanud, kuidas sookailud õitsele löövad ning veidike eemal suur põdrapull pulstunud haavikuemanda jaoks pajuoksi madalamale kangutab, et too ikka värskeid võrseid näksata saaks. Peast pooleldi segasena oleks see möödakäija viimaks märganud ka seda, kuidas üks mätas luugina kõrvale lükatakse ning ajatult kaunis naisterahvas end graatsiliste liigutustega tekkinud august välja sirutab.

"Tolgendab siin ka igasuguseid!" oleks too naisterahvas öelnud ja juhusliku möödakäija silmad kaetanud ning tolle esimese põhjatu veeauguni juhtinud.

Luise oli kevaditi pahur. Sel kevadel aga eriti ning seepärast vedas tollel juhuslikul möödakäijal eriti, et teda lähedal ei olnud, ning nõnda sai murest murtud näoga soohaldjas üksinduses kevadõhku astuda.

"Kuradi Paul!"

*

Velts istus kevadiselt sooja, ent senini niiske mätta otsas ja imetles endast pool pead pikemat viinapudelit.

Kevad oli pöialpoisile hästi alanud. Leidnud oma koduukse naabrusest seltskonna varakevadisi telkijaid, oli ta neile öö otsa kummaliste häälte tegemisega närvidele käinud ja hommikupäikese esimeses kiirtes olid hirmust hullunud matkajad sääred teinud, unustades lõkkeaseme kõrvale pooleliitrise pudeli tuliveega. Loomulikult oleks tavaline kolpade lõhkilöömine lisaks lihtsusele ka viinasaagi osas tunduvamalt efektiivsem olnud, ent miskipärast ei tahtnud pöialpoiss SEDA kevadet tavapärase käitumisega alustada. Alul imestas ta selle üle isegi, ent siis sai ta aru, mis selles kevades nii erilist oli.

Veltsil oli ükskõik.

*

Saalomon nihutas end aknale veelgi lähemale ning surus sõrmega kõrvaklapi veelgi sügavamale kõrva, et mitte kuulda kõrvalistuja astmaatilist hingeldamist - talle piisas juba selle korpulentse naisterahva voltide võbina tundmisest oma keha vastas, et kaotada igasugune illusioon saabunud kevade ilust. Buss number 18 seisis ikka veel ummikus, mille põhjuseks senini linnast äravedamata lumekuhilad teede veeres. Aga mitte vaid lumekuhilad ja linnavalitsuse saamatus ei olnud ummikus süüdi.

Eest teises reas istudes avanes Saalomoni pilgule hea vaade eesolevale autode segadusele. Kuigi ummik oli mõlemas samas suunas liikuvas reas, siis otsustas iga kolmanda auto juht olla targem teistest ja vahetada rada, mis nende arvamuse kohaselt kiiremini liikus ja seda tehes nad mitte vaid ei vähendanud ummiku läbilaskmisvõimet, vaid andsid sellele ka korralikult punutud ja sümmeetrilise punupatsi välimuse.

Saalomon proovis end veel enam akna pool nihutada, ent loobus siis mõttes, sest talle tundus, et järgmine pingutus võib akna juba praguliseks muuta. Õnneks tundis ta enda vastas vaid naise mantliserva. Samas - juba see mõte oli kohutav.

Ta vihkas bussiliine, eelistades enamasti jalgsi käia - ka pikemaid vahemaid -, kuid praegu oli vajadus ta sellisesse olukorda asetanud ning taaskord mõistis mees oma vihkamise täit põhjust.

*

Mitte, et need neli oleksid sel hetkel oma tegevustega seotud olnud, aga Elul ja Saatusel oli lähiajaks juba väike plaan valmis mõeldud. Praegu küll veel igaüks omaenda sünges mõttemaailmas - välja arvatud Velts, kellel oli ükskõik -, aga  peagi pidid nad oma mõtetest välja tulema ja midagi ette võtma.

Elu muigas ja Saatus itsitas pihku - neile meeldis see, mida nad olid välja mõelnud.

*

W. toetas pea kätele ja ohkas. Tükk aega trükkimist oli ta ära kurnanud. Näpud valutasid, kuid sellest hoolimata võttis ta teekruusi ning rüüpas juba hallituskihi alla mattunud jooki. Siis ta sülitas. Suured silmad olid tõestuseks teadmatusest, kui kaua oli ta oma loomingulist kirjatööd teinud.

Kaks päeva? Kolm? Neli? Nädal? Paar? Kuu? Aa... Ei - mitte nii kaua. Küll aga piisavalt, et ära unustada tunne, kuidas head mõtted end ajule õigustamata-selgitamata otse läbi sõrmede paberile või ekraanile kihutavad.

W. vaatas tuima näoga ekraani, tõusis siis vineerist toolilt ja sammus kööki. Juba kaua ei olnud ta söönud midagi, mis peaks andma jõudu tema mõtetele. Mõistes, mida ta otsima läks, avas mees külmkapi ukse. See takerdus. Arusaamatult pööras W. pilgu alla.

"W*** t** f***?!"


Habe oli kasvanud pikaks. Nii pikaks, et külmikuukse käepide oli sinna kinni jäänud.

"Raisk!"

Kaks nukrat õunapuud vaatas W.'le külmikust vastu. Kusagilt mälusoppidest leidis mees korra, mil oli ta poest suutnud õunu osta ja mälestus tollal söömata jäänud õuntest lehvitas talle nüüd oma hiirekõrvus okstega tervituseks.

Süüa ei olnud. Tagasi tuppa jõudnuna ei leidnud ta riiulitelt ka vaimutoitu. Kõik raamatud olid juba kordi ja kordi läbi loetud. Kõik oli vana ja tuttav ja ig...

"Ähh..."

Koht oli vale. Kõik oli vale. Korter, elu, tema ise ja tema mõtted.

Ta oli ju vahepeal kolinud. Ta oli leidnud Moonmaidi, oli leidnud lootuse uuele ja paremale elule. Kuhu see kadunud oli?

W. tõstis pea. Ümbrus hakkas muutuma.

Tasapisi omandas kogu tuba, kogu korter uue näo. Kusagilt tuttava, kusagilt omase ja armsa. Juba seletasid silmad kummutil seisvat fotot temast ja Moonmaidist, teineteise embuses kauge maa hommikupäikeses. Ta oli siin olnud.

"Ma olen siin praegugi," sõnas ta viimaks vaikselt.

"Lihtsalt mu mõtted olid ära," kirjutas tagasi arvuti taha istudes.

*

... Mu keha oli küll kolinud siia, uude kohta, Nõmme männilõhnalistele tänavatele, aga mu mõtted - jah, needsamad, mis kirjutasid loomingut - need olid jäänud unustatuna kuhugi hoopis kaugele. Akna taga on talv ja...

Hmm...

Kõigil teistel on ju kevad. Paulil ja Luisel ja Veltsil ja Saalomonil. Kõigil teistel on kevad, aga minul talv. Võib-olla tuleb see sellest, et ma hakkasin kirjutama kevadel?

Ja mis mõtted veel neil olid - Elul ja Saatusel?

Kehitan õlgu.

Ei tea.

*

Saalomoni silmad läksid suureks.

Punupats bussiesises ummikus oli veelgi tihedam.

*

Velts kirus, kui viinalonks tema kurgust alla voolas. Mitte selle kanguse pärast.

Ta ei viitsinud end lihtsalt hangest välja kaevata.

*

Äsja laukast väljaroninud konnapoeg jäätus oma esimese hüppe keskel ning põdra poolt alla painutatud oks murdus kõva plaksuga ja lõi haavikuemanda silma siniseks. Olematu juhuslik möödakäija, kes oli just pääsenud kaetamisest, avastas, et on aeg koju soojemate riiete järgi rutata.

"Kuradi W.!" kirus Luise ning naases oma mättaalusesse talvemajja.

*

Paulil oli nüüd tõsiselt külm. Ja ta oli veel pahuram, kuid tema pahurust vürtsitas nüüd veel viha ootamatult saabunud talve üle. Aga ta ei olnud vihane vaid talve peale. Ja nüüd tahtis ta veel enam rääkida.

Ta kiristas hambaid ja hakkas läbi lahtiajamate tänavate paksu lumekorra sumpama.

Õnneks elas W. lähedal...

*


PS .  Leidsin selle möödunud kevadel alustatud loomingulise teksti (kirjutatud kuni Luise lõigu lõpuni) ja proovisin seda siis praegu lõpuni kirjutada. Ja on näha, mis juhtub, kui kaua mitte kirjutada :)

Kirjutades asjadest

Täna hommikul enne tööpäeva algust oma ajaveebi statistikat uurides avastasin, et 15. detsembril on üks kiirlaenude teemaline lehekülg  - kiirlaen.info - oma uudistevoogu üles pannud ka lingi minu blogitekstile "Kullast kallim". Mida kõike statistikast teada ei saa...
Siit tekkis aga küsimus, et millistel teemadel võiks veel kirjutada sooviga kellegi teise uudistevoogu sattuda. Mitte, et selles midagi halba oleks, sest tasuta reklaam on tänapäevases maailmas üsna harv nähe ja seda tuleks igat moodi ära kasutada.
Samas tekib tahtmatult ka küsimus, kui palju on üldse kusagil viidatud või siis tekste kasutatud. Internet on juba kord selline koht, kust kõike infot on suhteliselt raske leida. Kunagi ammu, kui ma veel rate.ee keskkonnas olin, siis avastasin, et seal oli paari mu luulekirjes teksti kasutatud ja seda loomulikult autorile viitamata. Mitte, et ma oma toonaseid kirjutisi väga kõrgelt hindaks, aga pigem on asi põhimõttes - minu mäletamist mööda õpetati koolides küll, et teiste loomingut kasutades tuleb ka viited luua, aga eks minu kooliaeg jää ka juba aastatetagusesse aega.
Igatahes tuleb natukene internetiavarustes tuhnida ja välja uurida, kui palju on neid lehekülgi, mis avaldavad oma uudistevoos selliseid linke ja mis teemadel nad seda teevad ning siis saab juba selle põhjal ka kirjutama hakata. Üks on kindel - kiirlaenude ja pandimajade teemal seda teha tasub. Pärast artikli või kirje valmimist jääb üle vaid loota ja oodata, kuni uued lugejad hakkavad oma silmadega ajaveebi jõudma.
Statistika on hea.
Tegelikult on olemas ka üks hea - samuti kullateemaline idee, mille ma kunagi sõber Teedule välja käisin, ent millele tuli siis olude sunnil pidur peale tõmmata. Nüüd, kuna olud on sedavõrd muutunud ja uus raha ka meile pärale jõudnud, siis võiks selle teema juba ise ja korralikult lahti kirjutada, sest viimase kolme kuu jooksul kogunenud know-how oleks sellise asja kirjutamiseks täiesti piisav. Ehk teemaks oleks siis praegu Eesti turul kullaga tegutsevad ettevõtted ja see, kuidas suuremad tegijad oma tuntust ja prestiiži ära kasutades rahvalt raha välja meelitavad.
Ma ei ole küll eriti kindel, kui palju selline teema minu ajaveebi tavapärast lugejaskonda huvitab, ent tõenäoliselt on sellest väljaspool inimesi, kes "äratundmisrõõmus" avastaksid, kui palju nad on usaldades tegelikult raha ja/või kulda kaotanud.
Miks ma üldse viimasel ajal nii palju kullast kirjutan? Sest kuld on moes ja selle turuga kursis olla. Tegelikult on veel paar väiksemat põhjust, aga sellest võib-olla natuke hiljem, kui ma hakkan lahkama väikeettevõtlusega rõõme ja muresid. Neidki jagub kuhjaga.
Igatahes on praegu kirjutamise aeg läbi saanud ja tuleb hakata edasi surfama. Ilusat surfiilma Teilegi!

kolmapäev, 5. jaanuar 2011

Head uut aastat!

Enne 6. jaanuari tuleb teatavasti soovid ära öelda või muidu tuleb hakata kasutama terminit "sama aastat". Või vähemalt midagi sellist mulle kunagi räägiti. Ma ei tea, kas vastab see tõele ja ausalt - ei hooligi eriti. Aga head uut aastat sellegi poolest!

Rääkides samast terminist, siis huvitav, kas peale 6ndat kuupäeva ei olegi enam tegemist uue aastaga. Oleks ju nagu! Kui ma ostan uue auto (W. unistab), siis ta on minu jaoks ju uus kindlasti kauem kui kuus päeva. Ei saa ju pooleteist nädala pärast kohatavale ja uue auto puhul imestust avaldavale Paulile öelda, et ei see midagi uus auto. See ju sama auto. See selleks - mul oli lihtsalt imelik uitmõte.

Tegelikult otsustasin, et sel aastal hakkan rohkem kirjutama (lubadused-lubadused) ja proovin eelmise aasta 44 kirjet kuidagi üle kirjutada. Mitte, et ma hakkaks nüüd iga päev siia tere või head aega ütlema, aga loodan, et tekib ka mõtteid, mida tasub kirja panna. Elu hakkab ju jälle kriisi veerema ning kriisid on kirjutamiseks kõige arendavamad olud.

Võib-olla seepärast oligi möödunud aastal nii vähe juttu siin blogis, et elu läks üle ootuste positiivselt ning positiivsest kirjutama ei ole ma just kõige õigem tegelane.  Kuigi võiks. Mullune viimane kirje oli ka kokkuvõte minu kirjutistest üldse ning sealt selgus ka tõsiasi, et parimad kirjed on kirjutatud masenduses.  Alati küll mitte masendusest ja masendusega, vaid hoopis masendusest väljakirjutamiseks. On see ju teraapia, mis mind üsna kaua mõtlevate inimeste poolel hoidnud.

"Edukas" aasta algus on aga näidanud, et kirjutamisest hoidumine hakkab mind vägisi mõtlevate inimeste toredast seltskonnast sinna vastaspoolele kiskuma ning et olen ka suhteliselt nõrk inimene sellistele mõjutustele vastuhakkamiseks.

Seega - kirjutama peab hakkama!