Arvamustest rääkides...
Ma lihtsalt olen selline, kellel on alati oma arvamus. Ükskõik siis, millest, aga ta on. Isegi, kui ma ei tea asjast midagi, siis ma tuletan oma varasematest kogemustest ikkagi arvamuseraasukese, mille arvan siis olevat hea ja (suhteliselt sageli ainu-) õige.
Selline suhtumine on pärit varasest noorusajast, kus ma tänu jultunud-ründava käitumise, ülima enesekindluse ja enda arvates hea vaidlemisoskusega saavutasin rohkemat, kui ma sageli võinuks isegi loota. Et sellistes ootamatutes vaidlusolukordades tuli teema edasi kandudes hoo pealt arvamusi omada arvamusi uute asjade kohta, siis vaidluse nn edukuse nimel hakkasin neid ka hoobist välja mõtlema. Suurelt osalt oli muidugi tegemist blufiga, aga ega see ei omanud sel hetkel tähtsust - tähtis oli see, et sind usutaks ja sinu sõnu tõena võetaks. Käitumine, mis oli üsna kelmikas... Ei - kelmilik... Hmm - minu jaoks vist mõlemat.
Isegi praegu tuleb selline oskus mõnikord kasuks, ent enamiku ajast tekitab see mulle küll juba rohkem probleeme. Lahti saada on sellest harjumusest aga üsna keeruline. Olen proovinud paljudes olukordades vaikida, ent mingi väike ja vastik kuradike minu sisemuses on pahatihti minu head ja armsad häälepaelad kaaperdanud ning ikkagi soovimatud sõnad kuuldavale toonud.
Praegusel ajal ongi selliste kontrollimata ja kontrollimatute arvamuste tekkimine üks minu suurimatest probleemidest, sest vähemalt veerand sellistest mõtetest tekitab minus täiesti mõttetuid paranoiasid, mis minu muidu nii rahuliku ja ilusa elu pea peale keeravad. Võtavad une ja hingerahu, tuues asemele rahutuse, millest see hinges pesitsev kuradike tõenäoliselt oma peamise toiduse saab.
Mis on paranoiades nii võimsat, et isegi kaine mõistus ei suuda neist kogu oma mõistlikkust kokku võttes loobuda? Kas on mu mõistusel ehk liiga vähe mõistlikkust?
Ei tea. Ometi pean ma selle vastuse leidma, sest muidu võivad need mõtteidud mu praeguse idüllilise elu (võrrelduna minu isikliku ajaloo keskmise tasemega) tagasi kaosesse viia. Mulle ei meeldi paranoiad, ent ometi nad on. Siinkohal ei hakka ma isegi proovima nendega harjumist, sest harjumine võib väga hästi tähendada lõpetamist kusagil pehmete või veel hullem - krohvitud ja trellidega seintega ruumis.
Aga vaikselt on õhtu kätte jõudnud ning tuleb hakata arvutit kokku pakkima. Elu on vahepeal ka elamiseks ning tundub, et tänane õhtu tuleb tantsurütmis.
Kerget jalga!
Praegusel ajal ongi selliste kontrollimata ja kontrollimatute arvamuste tekkimine üks minu suurimatest probleemidest, sest vähemalt veerand sellistest mõtetest tekitab minus täiesti mõttetuid paranoiasid, mis minu muidu nii rahuliku ja ilusa elu pea peale keeravad. Võtavad une ja hingerahu, tuues asemele rahutuse, millest see hinges pesitsev kuradike tõenäoliselt oma peamise toiduse saab.
Mis on paranoiades nii võimsat, et isegi kaine mõistus ei suuda neist kogu oma mõistlikkust kokku võttes loobuda? Kas on mu mõistusel ehk liiga vähe mõistlikkust?
Ei tea. Ometi pean ma selle vastuse leidma, sest muidu võivad need mõtteidud mu praeguse idüllilise elu (võrrelduna minu isikliku ajaloo keskmise tasemega) tagasi kaosesse viia. Mulle ei meeldi paranoiad, ent ometi nad on. Siinkohal ei hakka ma isegi proovima nendega harjumist, sest harjumine võib väga hästi tähendada lõpetamist kusagil pehmete või veel hullem - krohvitud ja trellidega seintega ruumis.
Aga vaikselt on õhtu kätte jõudnud ning tuleb hakata arvutit kokku pakkima. Elu on vahepeal ka elamiseks ning tundub, et tänane õhtu tuleb tantsurütmis.
Kerget jalga!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar