pühapäev, 8, november 2009

Sõber

juba teismeliseajast tean
ja tunnen läbi-lõhki sind
parimaks ma sõbraks pean
ei ole iial reetnud mind

ja olnud toeks, kui koorma
raske selga sättinud on elu
ning juhtus siis, kui noor ma
mul ravisid ka hingevalu

me läbi nelja aastaaja
nüüd käinud palju kordi koos
tallund kõvaks ühtse raja
sa kirjas minu eluloos

hallipäisena nüüd kodutrepil
ma mõtlen -
sa iialgi ei ole kitsi
oma elu, sinuga ma lepin
võtan veel sind ühe pitsi

Mitte, et...

*

Mitte, et ma ootaks hommikut
päikesetõusu ja valgust
ärkamist
uue päeva algust

mitte, et ma ootaks
kõndides sulaval lumel
öös, mis on tühi
ja nii tume
nii tume

mitte, et ma teaks
mitte, et ma peaks
ent ikka
jalgu siin pimedas öös
edasi vean

mitte, et ma oleks ärkvel
vaid sinu pärast
need öised tunnid mõned
mitte, et sa oleks ära
mitte, et ma ootaks

sinu kõnet

laupäev, 7, november 2009

Mure

*

"Hei, Nick!"

Nick, täisnimega Nicholas Springfield, vaatas hüüdja poole. Juba enne, kui tema pilk ligisörkival Andrew'l peatus, teadis ta juba tolle hääletooni kuuldes, milline tuju sõbral on. Reibas hääl üritas varjata sõbra hingel lasuvat muret, ent see reipus ei petnud Nicki. Ja Andy teadis seda. Nicki kõrvale jõudnud, aeglustas ta tempo nende tavalise kõndimiskiiruseni.

"Lähed Darnalli?" päris Andy pärast mõneminutilist vaikust, mille vältel mehed olid jõudnud au anda kahele kolonelile ja ühele kolonel-leitnandile. Nick noogutas vaevumärgatavalt. "Rohud ei aita?"

"Ei, aga ma tahan oma une korda saada enne, kui ma koju lähen. Claire saab veel aru, aga Mandy..." Õrn naeratus ilmus korraks mehe karmile näole, kui ta oma naist ja nelja-aastast tütart meenutas. Andy patsutas sõpra õlale.

Sõnu polnud vaja. Koosoldud nädalad ja kuud nii Afganistaanis kui Iraagis olid kahe leitnandi vahelise mõistmise teinud peaaegu täiuslikuks. Oli aegu, kui rindejoone taga luurel olles ei saanud nad päevade kaupa sõnagi valjult väja öelda, kuid ometi olid siiski toimunud pikad hääletud vestlused. Nad teadsid, kuidas teine mõtleb ja sellest piisas.

"Ometi räägitakse, et Samuels on üks parimaid meie tegevteenistuse spetsialiste selles valdkonnas. Ega ta muidu siin poleks," arvas Andy.

Pool aastat ei olnud nad enam ühelgi operatsioonil käinud ning see vaikne olesklemine oli sõbra tavalisest jutukamaks teinud, märkas Nick. Ent ometi oli tal õigus. Major Samuels ei töötaks riigi suurimas sõjaväebaasis osakonna juhatajana. Ent siiski ei olnud need kümned visiidid Nicki olemist paremaks teinud.

"Tuled sisse ka?" päris Nick, kui nad haigla peaukse juurde jõudsid. Andy noogutas.

"Ma ootan koridoris. Lootuses, et Elsa mööda jalutab," irvitas sõber, libistades silmadega üle peaukse kõrval oleva sildi.

Darnall Army Community Hospital.

Õnneks oli major Samuels oma kabinetis ja üksi. Tal poleks olnud tuju pikalt oodata, mõtles Nick, kui ta psühhiaatri uksest sisse astus.

Hetkeline valveseisang, siis osutas major mugavale tugitoolile kohe teisel pool tema suurt töölauda. NIck võttis seal istet, tundes kerget ebamugavust. Major vaatas talle otsa.

"Mitmes kord see teil siin on, leitnant?" küsis ta ootamatult.

Nick tardus. Keskealise majori küsimus oli erinev tavalisest, kui tunti huvi tema enesetunde vastu. Seekordne küsimus oli... teistsugune. Ta nihutas end toolis, et end mugavamalt tunda, mõtles natuke neile möödunud visiitidele ja pööras pilgu akna poole.

Eemal väljakul paistis rühm operatsioonile minejaid. Taaskord Iraak, meenus Nickile ja läbi kuuldud kõnekatkete jõudis temani ka mälestus lausest, kus major Samuelsi mainiti samuti minejate seas. Loomulikult - Iraak ei olnud parim koht töötamiseks. Kuigi üldine olukord oli rahulik, leidus siiski mässulisi, kes ei suhtunud soosivalt võõrvägede kohalollu. Toimus intsidente ja seepärast oli loomulik, et lisaks meedikuile oli seal tarvis ka neid, kes suudaksid aidata nähtud õuduste unustamisel.

Paar aastat tagasi, kui ta ise oli Iraagis teenistust lõpetamas, suhtus ta üleolevalt kõigisse, kes pakkusid talle füüsilise meditsiini kõrvale ka emotsionaalset esmaabi. Oli ta ju aastaid end selleks tööks treeninud. Hästi treeninud, sest ükski neist kordadest, kui ta mõnel rätipeal oli hääletult kõri läbi lõiganud, talle öösiti unedesse ei ilmunud. See oli loomulik - selleks oli ta valmistunud.

Ent Iraagist naastes, poolteist kuud pärast rahulikku elu kodumaal, hakkasid Nickil korduma unenäod iraaklaste ja afgaanide lastest, kõigil masendunud ja lootusetud pilgud nagu Nick oli neid näinud lastel, kes seisid oma vanemate laipade kõrval. Lihtsalt seisid, ilma ühegi pisarata.

Need lapsed, nende pilgud olidki viimaste kuude jooksul olnud Nicki öised kaaslased. Ei tilkagi verd. Vaid lapsed ja silmad.

Nick ajas end sirgu.

"Ma arvan, et kakskümmend kuus korda, major," vastas ta häält rahulikuks sundides.

"Hmm..." Major tõmbas käega üle oma hõrenevate juuste, libistades silmadega üle Nicki toimiku avatud lehekülgede. "Ja ükski neist neljast ravist pole probleemi isegi kergendanud. Ei, see ei ole küsimus, leitnant," lisas Samuels ruttu, kui märkas Nicki suud avavat. "Võib-olla tuleks teil loobuda aktiivsest teenistusest, ent ma tean, et te olete selle vastu. Armastus kodumaa vastu, kohusetunne ja kõik see muu jura hoiab teid relvil."

"Major." Nick oli nende sõnade peale kangestunud.

"Jajah. Ma tean küll. Ma tean, mida teie operatsioonid endast tegelikult kujutavad," muigas Samuels. Natuke sarkastilisemalt kui tavaliselt. "Teid painavad lapsed ja nende silmad, ent te suhtute täiesti normaalselt nende vanemate tapmisse ja vägistamisse. Ei ole neid kokkusurutud rusikaid vaja, leitnant. Selleks te oletegi. Selleks teid siin treeniti. Te ei ole esimene, kes siin minu juures oma muresid kurdab. Ma tean, mis seal toimub, kuigi ma pole veel ise ühelgi missioonil käinud. Ma tean." Samuels võttis laualt pooliku tassi piimakohviga ja vaatas seda pikalt enne, kui sealt väikese lonksu võttis. "Ja nii huvitav, kui see ka ei tunduks, ei ole keegi teist mulle veel rääkinud, et teid häiriks see, kuidas te neid inimesi seal tapate või alandate. Ei - teid häirivad pisiasjad. Teie mõistus on juba niisuguseks kujundatud, et need tegevused peavad normaalsetena näima. Tegelikult on aga nii, et mõistus saab toimuvast õigesti aru, kui nende sisseõpitud blokeeringute pärast peab leidma uued väljundid. Lapsed, silmad, purunenud majad, surnud koerad-kassid - mida iganes."

"Mida te sellega öelda tahate, major?" vaatas segaduses Nick majorit.

"Tegelikult on mul teile hea uudis, leitnant Springfield. Pärast seda, kui ma teada sain, et lähen ise ka Iraaki, käisin ma veel viimasel erialasel nõupidamisel. Seal olid kohal päris mitmed kolleegid, kes igapäevaselt puutuvad kokku missioondelt tagasitulnutega. Pärast kõnede ametlikku osa istusime nendega eraldi maha, et arutada sedasama probleemi, mis teidki vaevab, leitnant, ja ma arvan, et leidsime lõpuks ühe teoreetiliselt üsna efektiivse ravimeetodi. Ma arvan, et see peaks teie painajate puhul aitama." Samuels vedas sõrmega mööda Nicki toimikut, uurides tähelepanelikult paari allajoonitud lõiku ja avas siis sahtli.

"See on hea, sest ma lähen kahe nädala pärast koju. Kahekuulisele puhkusele," sõnas Nick kergendust tundes ja nõjatus lõpuks tugitooli seljatoele. "Mis ravi see selline on?"

Sahtlist majori kätte ilmunud püstol kerkis Nicki peaga samale kõrgusele.

"Tina," vastas psühhiaater flegmaatiliselt ning vajutas päästikule. Hämmeldunud ilme näol, kustus elu Nicki silmades. "Aga ma ei arva, et see oleks sinule hea." Major Samuels suunas püstoli uksele. Ta oli hoolikalt tutvunud leitnant Springfieldi toimikuga. Kui uks avanes, vajutas ta veelkord päästikule. Andy, toimiku järgi Nicki lahutamatu kaaslane, vajus tagasi koridori sama hämmeldunud ilmel kui tema sõber tugitooli mõned hetked varem.

Psühhiaater asetas püstoli lauale ning asetas selle kõrvale varem valmis kirjutatud kirja. Siis võttis ta sahtlist kaks käsiautomaati ja tõusis. Kindlal sammul astus ta ukse poole, kuulates koridorist kostuvat häältemüdinat.

"Või teda hirmutavad silmad! Häh!"

Major Samuelsi kabineti poole jooksvad inimesed nägid psühhiaatrit oma toast väljumas. Ja siis nägid nad kahte enda poole suunatud P90 automaati. Ja siis kuulsid nad laske.

Kui neil vedas...


***
**
*

PS Maailm on ikka üks kummaline paik küll. Juhtuvad siin igasugused asjad. Ühest sellisest lugesin uudisest : http://uudised.err.ee/index.php?06183700 ... ja siis kirjutasin ülal oleva loo... See küll hetkel toimetamata ja/või üle vaatamata, aga kurat teab, kas sellises maailmas ongi aega kõigiks pisiasjadeks.

Ei ole ju normaalne, kui lähed psühhiaatri juurde, sest sul katus sõidab. Ja abi osutamise asemel laseb ta su maha :) Lahe!!!

neljapäev, 5, november 2009

Kanep

kanepisse peidan oma mured
oma mustad mõtted
hingehaigused

kaovad need kui sügisesed kured

kaugustesse mõõtmatuisse
ära hingest
peast ja kehast

õigsuses ei ole kindel veel
kuid sammu astun
võtan kanepi

ja tardun
korraks
vaid südamelöögiks

veel kõhklen, et kas ainus see tee
mis rahuni viib

ja selgus

taas haaran siis
kanepist, mis punutud on nööriks



PS ... --- Mõtted, mis tulid tegelikult seoses rongidega ja proosaga, ent esmailmingu said need siiski nõnda

neljapäev, 29, oktoober 2009

Statistika ehk maailma edutuim kirjutaja

*

kokku
words 133987
characters (without spaces) 740711
characters (with spaces) 877385


Sellised on siis statistika numbrid.

Mida selle stastistikaga teha annab? Noh - kui midagi targemat teha pole, siis võib ju välja arvutada, et minu kirjatekstis kasutatavaks keskmiseks sõnapikkuseks on 5,52823 tähte. Loomulikult ei ole tegemist väga täpse numbriga, sest statistika on võetud Word'ist, mis teadupoolest loeb ka kirjavahemärgid ka tähemärkideks. Aga mingi ettekujutuse saab.

Kuna statistika algab 7. septembrist 2007. aastal, siis võib välja arvutada ka selle, kui mitu sõna ma päevas keskmiselt kirjutan. 171,1201 sõna. Ja selle kirjutamisega seonduvalt puudutavad mu sõrmed klahve päevas keskmiselt 1120,543 korda.

Aga ikkagi - mis statistika ja mis numbrid?

Ennist väljas suitsul käies tekkis küsimus, kui palju aega ma olen alates oma blogitamise algusest kulutanud. Justnimelt kulutanud, sest teeninud olen ma sellega tegelikult mitte-kui-midagi, saanud juurde aga mõned tutvused, mis on aidanud mul kirjutamisega ka teenida. Seega saan siinkohal teha väikesed arvutused oma kirjutamisega seotud teenistuste kohta.

Alustuseks kopeerisin kõik oma blogid Word'i. See blogi siin ei ole ainus, mida ma kirjutan; kokku võtsin ma tekste 6 erinevast blogist, millest kolme ma praegugi suht-koht aktiivselt kasutan. Kahjuks ei viitsinud ma hakata eraldi välja otsima kõiki loomingulisi tekste, sest see läinuks liiga pikaks, kuna vaja olnuks üles seada veel kaks arvutit (tekstid on nimelt laiali erinevates masinates). Aga ma arvan, et sellisest kogusest piisab, et teha juba mingeid järeldusi.

Võrdluseks toon ma enda teenistused läbi kirjutamise. Mu esimene avaldatud miniatuurivihik viis mind lõpuks kasumisse umbes 200 krooniga, siiski ei oska ma sealseid andmeid kasutada praeguseks arvutuskäiguks.

Küll aga saan kasutada materjali, mis on mul siin käeulatuses vähem kui kuu aja tagusest minevikust. Tänu oma blogimisele ja reisisaatmisele Bulgaarias (vist oli see vastupidises järjekorras) sain ma hiljuti väikese teenimisallika, kus pidin kirjutama X-linna linnapeale Y-päevaks kõne (mis sai kuuldavasti hea vastuvõtu osaliseks). Ja selle eest saadud raha järgi sain teha väikesed arvutused.

Mis näitasid, et iga sõna eest ma teenisin 0,60 krooni...

Ja kui see summa tuua nüüd üle oma blogidesse (loomulikult on kõnede kirjutamine suhteliselt tulus, aga ikkagi), siis potentsiaalselt olen ma blogidesse kirjutanud 90 531,76 krooni jagu tekste. Hmm... Ilus number, kui nii võtta.

Samas aitab see kõne välja arvutada ka blogimisele umbes kulutatud aja ja selle tunnipalga, kui saaksin tegeleda sellise kirjutamisega natuke professionaalsemalt. Ok - palju... Igatahes võtan arvesse, et kõne kirjutamise tulemus on natuke mõtestatum, kui enamus mu blogimistest, kuid siiski - statistika ongi selleks, et oletada, ennustada ja vajadusel end maatasa tegevaid järeldusi teha.

Tulemuseks sain siis selle, et blogimisele olen natuke rohkem kui kahe aasta jooksul kulutanud umbes 45o tundi, see on 18,75 ööpäeva.

Tunnipalgaga arvutades jõuaksin samasse auku eelmise ilusa numbriga, aga miks see number hea on, leidub järgmises numbris.

Minu praegune tunnipalk kirjutamisega on vähem kui 75 senti.

Niimoodi vist miljonäriks ei saa...

Miks ma kirjutan? Kurat seda enam teab, kui asju niimoodi vaadata.

Kui ma iga pooltunniga, mille ma kirjutamisele olen kulutanud, teeksin ühe "Estonia"-kirjaga savist tuhatoosi ja müüks selle Viru tänaval 5 krooniga turistidele, siis teeniksin ma sellega 4500 krooni, mis oleks igatahes enam kui kirjutamisega teenitu.

Hakkaks õige keraamikaga tegelema ja saadaks selle kirjutamise, kus kurat?!

Järeldus:

Mis järeldusi siin ikka teha saab? Tegemist on kas halvatasemelise kirjutamisega, halva müügitööga, autori halva isiksusega või lihtsalt halva õnnega. Igatahes tuleb selles mõttes midagi ette võtta, sest seda kirjutamisele kulutatavat aega saaks tegelikult ju hoopis tulusamalt ära kasutada. Või samas - igaühel peaks olema mingi hobi.

Whatever! Mul on lihtsalt igav...

Who cares?!

*

PS Järelkarjeks võib öelda, et potentsiaalselt saaks sellise teksti eest 375 krooni, aga reaalsuses läks mul kaks suitsu, pooleliitrine kruus kohvi ja aeg, mida oleks võinud mõistlikult magamisele pühendada.

Ajast...

Neetud Pratchett!

Nii palju, kui ma teda ka ei loeks, ikka leian ma tema teostest midagi, mis mu ajurakkudesse värskeid tuuli toovad. Võib-olla ongi vaja mingit ääretut hullust - või Kaost aka Ronnie't -, et näha asju natuke eemalt ja teise pilguga, võrrelduna teise taustsüsteemiga.

Siinkohal tekkis küsimus, kas ta (Pratchett siis - autori vahemärkus, sest ta ei viitsinud nime välja kirjutada) ise ka neid lugusid kirjutades mõtles sellele, et selles ja selles kohas hakkab tema tulevane lugeja sellistele ja sellistele asjadele mõtlema ning kõikvõimalikele järeldustele tulema? Järeldustele, mis muudavad?

Naerma ajavad sellised küsimused. Just mõned ajad tagasi sai omaette arutletud ühel meie kirjandusmaastikul natukene tuntud saidil levinud popžanri üle, milleks on siis aforism. Kuna nende nn aforismide siia kopeerimine tooks endaga kaasa autoriõiguste rikkumise, siis tegema ma seda ei hakka, ent mõtted on mul endiselt samad kui veel kaheksa kuud tagasi. Siis ma kirjutasin ka aforismi - "****** (tärnide asemel on selle saidi nimi õiges käändes ja esimene tärn peaks suure algustähe tähistamiseks suur olema, aga minu neetud klaviatuuril ei ole suurt tärni) autoriks tunnistamine muudab su mõttetargaks." - ja selle alla pika autori kommentaari, mida ma sellest tegelikult arvan.

Praegu kirjutatuga seos? Noh - ka seal saidil kirjutasid inimesed terve rea suhteliselt mõttetuid sõnu, panid sellele punkti taha ja riputasid teistele vaatamiseks, lugemiseks, mõtlemiseks üles. Ja kuna loeti neid asju 'aforism'ide alt, siis hakati oma peas neid sõnu keerutama ja igaüks jõudiski pika mõttetöö tulemusena mingile oma järeldusele ja "aforismist" oligi saanud aforism. Mitte, et see seda nimetust väärt oleks...

Samas - endale igati omase tagasihoidlikkusega olen ma siiani vahepeal kahelnud, kas ma ikka tegin tookord seda teksti kirjutades õigesti, sest võib-olla olin ma ise sel hetkel mõttetarkusest liiga kaugel. Muidugi segab seda kahtlust vahepeal mu enda mõnus ego, mis selliste kaalutluste peale väga tähendusrikka ning mitmetimõistetava "jajah" välja ütleb...

Aga Pratchetti juurde oma mõtetega tagasi jõudes võib öelda jah, et mingid tuuled hakkasid puhuma. Nimelt sain üle paari päeva natuke kergemalt hingata ja see on praeguses olukorras vägagi oluline. Kuigi eelmainitud autori raamat rääkis ajast, siis minu mõtted kihutasid ajateemalist teksti lugedes hoopiski tõeteemalistel tänavatel.

Igal inimesel on oma tõde. Igal inimesel on omad uskumused, millesse ta on kiindunud ja mille valeksosutumine võib lõhkuda päris suure osa tema kaua ja kenasti kokkuklopsitud maailmapildist. Neid uskumusi hoiavad üleval need väikesed tõed, mida inimesed usuvad. Kes rohkem, kes vähem.

Aga absoluutset tõde ei ole olemas, arvan ma praegu. Absoluutne tõde peaks olema midagi sellist, millega nõustuksid absoluutselt kõik. (Siinkohal võib tulla hulgaliselt vastuväiteid, aga absoluutne on midagi sellist, millega peavad kõik nõus olema ja alati on kusagil maailmanurgas mingi psycho-sekt, kes leiab vastuväite misiganes absoluutselt tõese väite pretendendile ning piisab vaid ühest mittenõustujast, et absoluutsusest saab lihtlabane universaalsus kui universaalne rattavõti, milline sobib kõikide rataste vahetuseks jättes välja selle auto, mille rehv lõhkeb keset Sahara kõrbe viiesaja kilomeetri kaugusel lähimast kaevust [Siin siis näide 63-sõnalisest lausest - kui jätta välja see kandiliste sulgude sees olev reklaamtekst -, mis sobib oma loogilisuse ja teemaühtsuse poolest samaaegselt ka tõestuseks, et ma tegelikult ka lugesin just Pratchettit (Statistikaks: kandilistes sulgudes 33 sõna, seega kokku 96 ilma nende kandiliste sulgude sees olevate ümarsulgudeta.).].)

Miks ma aga üldse seda absoluutset tõde mainisin, oleks mul selle keerutamise peale juba äärepealt meelest läinud. Absoluutse tõe puudumise teadmine on tegelikult see, mis teinekord suudab päästa nende inimesele nii vajalike uskumuste kokkuvarisemisest. Uskudes vaid oma isiklikku tõde, saab neid uskumusi alal hoida kasvõi igavesti. Ei tohi vaid hakata oma tõde kellelegi teisele pähe määrima, sest nõnda võivad tulla vastuväited ja koos nendega ka kahtlused. Tõde, milles kaheldakse, ei ole enam aga selline, mille najal saaksid seista elu edasi viivad tõekspidamised.

Mitte, et ma leidnuks ideaalse tee edasiminekuks, aga võimalik, et see on filosoofia, millist järgides elab oma senini veel teadmata elu mõni mu tulevane kirjatüki-karakter. Elus ei tea ju kunagi, mida millekski vaja võib minna - nende alla kuuluvad ka igat sorti hullu- ja muumeelsed mõtted.

Ja pealegi tahtsin ma lihtsalt kirjutada...

Päikest!

kolmapäev, 28, oktoober 2009

Wednesday $ 50 Freeroll ja Red Kings

Pokriteemaline pealkiri, aga mitte pokrist ei taha ma kirjutada. Pealkiri vastab kirjutisele vaid ühe asja poolest - ma pean kirjutamise lõpetama siis, kui see turniir hakkab.

Taff ütles mulle kunagi, et iga kirjutaja, kes tahab olla kirjutaja, peaks kirjutama iga päev vähemalt ühe lehekülje. Noh - umbes selline oli asja mõte ja seda mõtet ei ole ma ka kahjuks järginud. Kui eelmise aastaga tuli keskmiseks kirjutamiseks ca 2,2 lehekülge päevas (A4 12 suurusega), siis sel aastal on see number eriti väikeseks jäänud. Oma teoseid välja otsimata pakun umbes, et see keskmine number jääb kuhugi 0,3 kanti. Tahaks rohkemat...

Õnneks tundub aasta lõpp selline kuivapoolne tulevat ja sellega seoses ona ka väikene lootus, et lõpuks ikkagi jõuavad virtuaalsele lõuendile ka mõned varem valmismõeldud read. Ent samas - who the hell knows? Varemgi olen astunud tuppa teadmisega, et kohe-kohe hakkan midagi vorpima, aga lõppkokkuvõttes olen ära libistanud kaks pudelit külmkapist võetud õlut ja kuulanud neli korda John Coltrane'i "My Favourite Things". (Siinkohal tervitused kõigile jazz-muusika austajatele)

Ja jõuabki kätte öö. Muusikast on saanud märkamatu taust kõrvaklappides, suu laulab vastu tahtmist kaasa juba pähekulunud sõnadele, mis on Coltrane'ile järgnevates lauludes. Mitte, et need halvad oleks. Ei ole halba muusikat, olen ma siiani arvanud. Iga muusika kannatab kuulamist - selleks on vaja vaid õiget tuju.

Ja nagu saatuse kiuste tuleb pärast Coltrane'i alati Roxette - see, mis sobib iga tujuga, ja viib ära kuhugi aastatetagusesse aega, kus kinnistinud arvamused maailmast veel nii suurt võimu ei omanud. Aega, kus ideaalid olid veel ideaalid, kujulused, millel ei olnud reaalsuses vastet; kus sai uskuda kõike, mida pea tootis, omamata ettekujutust sellest, mis tundeid toob kaasa nende mõtete realiseerumine. Aega, kus oldi veel noor ja loll. Noor ma enam ei ole, aga loll küll. Ennastpõlgava õlakehituse saatel huulilekerkinud muie saadab peast läbi käivaid meenutuslaaste minevikust.

Meenuvad need idealiseeritud kujutlused elust, meenuvad fantaasiapildid ja neis niiöelda läbielatud reaktsioonid. - Mis ei vasta tegelikkusele! - Ja muie muutb veelgi iroonilisemaks. Elatud on aastakümneid iseenda valesid uskudes.

Nothing is as easy as it seems!

Ja minuteid on mitu jäänud... Ja tulebki õhtu... Ja peas ja silme ees on endiselt tühjus. Teadmatus homsest, teadmatus kogu ülejäänust.

Ja see on nii neetult raske!

Never ever...

*
I never felt myself so weak
I never needed so much sleep
I never sat down just to weep
I never had the wounds so deep

esmaspäev, 26, oktoober 2009

Hetkest...

Veel linnas. Aga juba on riided seljas, asjad pakitud ja marsruut mõtteisse väikeste lipukestega tähistatud. Kui lihtne oleks minna, kui ei oleks mis hoiaks, ja kui raske on see praegu. Mõtted ja mõtteseisakud. Ikka samas hetkes. Veel minutit kakskümmend.

Joon ära pooliku tee, võtan kätte pooliku paki sigarette ja aknal suitsu tuulde puhudes vaatan sügises langevaid männiokkaid. Jah - isegi need kukuvad selles neetud vihmas ja tuules. Püüan ühed okkad kinni ja proovin neid hõõguvalt sigaretiotsalt põlema panna. Mitte, et see mingit tähendust omaks, aga selleks, et lihtsalt midagi teha.

Ei ole kerge oodata. Tik-tak-tik-tak. Aeg läheb. Mitte küll minu käekellal, sest pärast aastast tublit tööd otsustas patarei lõpuks alla anda. Kaua sa ikka pingutad, kui kuhugi edasi ei jõua?! Jah - kell puhkab põuetaskus, ise liigun ringi ajatult. Hea seegi--- Ei ole kuhugi kiiret...

Vaikus. Ja sisin. Sigaret kustub tuhatoosi sadanud vihmavees. Tuhk jääb hulpima koos koniga. Kumb neist enne upub?

Elu ja kõik muu... Kas on veel midagi muud peale elu? Mõtlen. On looming, aga looming vajab loomist, mida juba nii-ii kaua ei ole teinud. Mitte, et mõtteid ei oleks - kuigi vahel kahtlen ka selles -, aga tunnet ei ole. Kõik vajab tunnet.

Kell kukub. Ajan end sirgu ja sulgen akna. Hoolikalt, kõvasti, et jahe rõskus ei pääseks soojaksköetud tuppa. Soojus on hea, ahjusoojus, mis on saadud mitme, mitme lepahalu põletamisest. Kuidagi teine, kuidagi oma. Hakkan liigutama, korjates maast üles mahakukkunud kella, sest kes teab - järsku kunagi on veel vaja, et see aega näitaks. Elus ei tea kunagi ette, mida vaja võib minna.

Võtan oma spordikoti, selle vähese varandusega, mis mul on, ja astun uksest välja. Lukustan ukse ning kõnnin trepist alla. Vihma kätte astudes süütan pihkude varjus uue sigareti. Pöördun tänava poole, kui - kurat! - meenub midagi unustatut. Uuesti võtmed välja, uuesti trepist üles ja korterisse.

Jalatseid ära võttes heidan pilgu põrandakattele. Natuke liiva. Oleks võinud ju tolmuimejaga üle käia. Ei. Enam pole aega. Vaid unustatud asja jõuan ära teha ja siis pean kiirustama.

Astun arvuti juurde ja lülitan selle väl...

paranoia

seintel küünlaleegi varjud
pimedust ei kaota, peida
hääletult sa voodis karjud
teki üle pea sa heidad

suled silmad, kartes olla
kaaslaseks vaid endal ise
hommik varem võiks ju tulla
tuua kaasa ärkamise

aga tead, et pääsu pole
ei päike ole paigaltvõtt
sest ka päeval kinni oled
paranoias, milles tõtt

nii õhtust koiduni end vead
ja päiksetõusust ootad eha
sa enda tundesurmast tead
ja ootad vaid, et sureks keha

Mõtisklused...

Elus on tihti nii, et hommikul voodis ärgates ja silmi avades tunduvad asjad teisiti, kui paistsid need õhtul. Mitte, et muutused oleks suured, ent päevade jooksul kogutud informatsioon saab vaikselt settida ja oma õigele kohale paika loksuda. Enamjaolt on ka teada, kust sellised muutused arvamuste erinevustes, kuid mõnikord jäävad need närima.

Hea on, kui saad oma peas kummitavad erinevused lahendatud. Vastasel juhul võivad need veel pikaks-pikaks ajaks virvendustena pähe jääda. Aga võib ka juhtuda, et nende settinud arusaamiste uued mõistmised teevad veelgi rohkem haiget kui esialgne segadus.

Ja siis istud sa arvuti taga, kuulad head muusikat ning mõtled oma edasistele tundidele; mõtled, kuidas peaks nüüd oma uute teadmiste ja arvamustega edasi liikuma ja kas on üldse kunagi võimalust, et sa unustad mineviku. Ega vist.

Jääb üle vaid leppida, sest leppimine tundub olevat kõige väiksem hind võrrelduna alternatiividega.

*

Kelmused olid kunagi, petmised sellega võrrelduna hiljuti, valetamist tuleb ikka mõnikord ette, varjamist kui valetamise väljavabandatavat vormi kasutame me mõnikord kõik.

Need kõik on negatiivsed tegevused, ent siiski ei ole ma suutnud neist täiesti vabaneda. Nii lihtne näib vahepeal reaalsust pehmendada, nii lihtne näib muuta fakte, et ümbritsevale maailmale natuke positiivsem mulje jätta.

Aga elu läheb edasi...

*

Sõbrad on head. Ja on hea, kui on olemas head sõbrad, kes sind vahepeal külla kutsuvad, kes tahavad sinuga aega viita, sinuga suhelda vaid selle pärast, kes sa oled, tahtmata sinult midagi peale selle aja, mida sul neile pakkuda on. On hea, kui on sõpru, kes muretsevad, et sul hästi läheks, sest nõnda ei tunne sa end siin maailmas täiesti üksi.

Aastatetagusest soovist elada enamus oma elust ja ajast üksinduses on saanud soov elada ümbritsetuna headest sõpradest ja tuttavatest.

*

Elu analüüsimine ei too alati häid tulemusi; inimeste käitumise oma ammugi mitte - lihtsam on lasta asjadel kulgeda. Nii on lihtsam elada...

*

Käsikäes vihmastel tänavatel, jalatsite külge kleepunud kollased vahtralehed hoolimata kalendris nähtavas kuupäevast märkimas sügise lõpu saabumist, krae vahele pugev uduvihm toomas kaasa üle selja jooksvaid külmavärinaid. Mõtlematult selga pandud liiga jahedad riided, hämaras märkamatuks jäänud porilompi astumisest märjad jalatsid. Sigaret, mis esimese kolme mahvi järel märgub ja kustub. Pimestavad kaugtuled vastutuleval autol. Külm. Märg. Külm.

Vaatan Katariinale otsa ja naeratame.

See on see, mis loeb...

pühapäev, 25, oktoober 2009

Üks väike kirjeldus

Mõnikord ma lähen üle piiri. Mõnikord teen ma seda rohkem, teinekord vähem. Kord käitumisega, siis jälle sõnadega. Või siis - nagu allkirjeldatud juhul - näidete toomisega. Näidete toomisel ei ole normaalsus minu jaoks kunagi au sees olnud.

Väikesel jalutuskäigul Vanalinna, sealsetel kitsastel tänavatel käsikäes Katariinaga, arutasime me paljude elu keeruliste tahkude üle. Tulnuna just Fredi, meie ühise hea sõbra juurest, olime ka heas tujus ja otsustasime oma õhtukese lõpetada kusagil hubases kohvikus klaasikese veiniga. Ja kui me jõudsime armsasse *****'i (nime ei avalda, sest tasuta reklaami ma enam ei tee, kuid järgmise "Diskotuuri" osalised saavad seda nime kindlasti kuulma), leidsime sealt ka suhteliselt joodava veini - Robertson's Chenin Blanc.

Meid juhatati kahesesse lauda, kus me veini juurde juttu puhudes oma elu juba natuke lähemalt vaagisime. Jõudes teemani, mis mind mõnda aega vaevanud on, takerdusime peaaegu kohe meie erinevatesse arusaamistesse niinimetaud autundest ja sellega seonduvatest tegevussoovidest. Tegemist ei olnudki niivõrd erinevusega meie kahe mõttemaailmades, kuivõrd erinevustega mehe ja naise vahel. Siis ma otsustasingi olukorra piltlikkustamiseks ühe näite tuua. Ja - nagu alati - suht ekstreemse...

"Kujuta nüüd ette, et me istume siin ilusti oma veinide juures, räägime oma ilusaid jutte veelgi ilusamast elust, kui korraga jalutab meist mööda naisterahvas. Midagi ütlemata, kuidagi ette hoiatamata lööb ta mulle näkku. Lahtise käega või rusikaga - vahet pole. Kuidas sa reageerid sellele?"

Katariina vaatas mulle otsa, oma armsa muigega sellise situatsiooni kujutluspildist oma silme ees. "Esiteks ma vaatasin teda vist sellise väga hämmeldunud pilgul," Katariina manas näole koomilis-üllatunud pilgu, mis mind naerma ajas, "siis ma arvatavasti küsiks sinult, et mille eest see oli."

Muigasin, sest teda teades olin enne selle toomist suhteliselt kindel, et seda näidet põrmustavat vastust ta ei anna. Ei andnudki.

"Aga nüüd vastupidine juhus. Et me ikka istume siin, ikka joome sedasama veini, kui lauast kõnnib mööda meesterahvas, kes möödudes teeb sinule sama. Ja kas sa kujutad ette, et ma vaatan sind ja sinu suust jooksvat verd vaadates nii," proovisin nüüd ise sellist malbet nägu ette manada, "ja küsin su käest, et kallis, huvitav, miks ta küll nii tegi?"

Katariina hakkas naerma. Mida mul oligi tarvis.

Kõige tähtsam on oskus oma kaaslast naerma ajada.

Mitte, et see viimane oleks eelneva teemaga kuidagi seotud, aga see tundus sellise toreda lausena...

reede, 23, oktoober 2009

Kirjutada...

Juba aega pikemat ei ma siia blogisse ühtegi asjalikku rida kirja saanud. Põhjuseid ei ole vaja otsida kaugemalt, kui enda peast - seal ongi ainult põhjused, mis võtavad ära kõik ruumi, kus tegelikult võiksid asetseda hoopiski ideed ja mõtted.

Juba kolmandat päeva järjest üritan kirjutada üht novelli, aga peale ilusate lausete seal suuremat midagi välja ei tule. Tunnen puudus läpakast, mida saaksin kõikjal kaasas kanda ja kuhu saaksin vajadusel kõik oma ideed kohe kirja panna. Praegu peas- ja hingeskummitav mõtteraasuke tekkis ühel külmal-külmal hommikul mööda Vabaduse puiesteed Tallinna kesklinna poole jalutades ja Järve Keskuseni jõudes olnuks hea kogu see krempel esmase emotsiooni ajel kirja panna. Aga võta näpust! Võtsingi. Samal õhtul arvuti taha istudes suutsin ekraanile manada vaid häguse kujutise hommikul nii erksate värvidega silme ette kerkinud loost. Ja nüüd - kolmandal päeval - hmm, kella vaadates küll öösel - pärast idee tekkimist võitlen ikka nende viie tuhande tähemärgiga, millest kaugemale ma liikuda ei suuda. Masendav...

/kirjutatud 1,67 päeva tagasi/

*

Ja nüüd jälle kirjutama.

Hommikul kuute kirja internetiavarustesse saates tekkis mõnusalt soe tunne sõrmedesse, mis pani kohe tahtma. Ja majatagusel aiamaal jalutades ning suitsu väljapuhumise kõrvale mõtteid mõlgutades jõudsin nendega otsapidi ka oma poolelioleva romaanini. Esimest korda üle väga pika aja tekkis tunne, et nüüd võiks küll seda edasi kirjutama hakata. Ja samas - tuli ka idee vastandteosele. Kui "Tunnel" - see küll vaid projekti pealkiri - räägib inimese sisemisest võitlusest, et liikuda üles, siis nn vastand võiks rääkida allaandmisest olukordades, kus seda võib-olla isegi tegema peaks. Mulle endale meeldib lugeda teoseid, kus peategelasteks on tugevad karakterid, kelle areng liigub lõppkokkuvõttes üles. Samas ma ei tea - lihtsalt pole veel kätte sattunud -, kuidas mulle meeldiks lugeda laguneva inimese päevaraamatut.

Vaadata, uurida peensusteni inimese hukkumisest tema enda rumala mõtlemise pärast. Kaugel sellest, mida peetakse ideaaliks, aga lähedal sellele, mis elus nii sageli toimub. Lagunevaid inimesi on ju päris palju, kuid neid ei peeta miskipärast meenutamis-, kirjapanekuväärseteks. Võib-olla ühe sellise inimese põhjalik analüüs annaks endalegi natuke mõistust, et mitte alati alla anda, kui on olemas veel võimalusi edasiliikumiseks.

Sel aastal väga varakult lehetuiks jäänud paplite all jalga teise ette tõstes tundus see idee täiesti kirjutamisväärsena, nüüd sooja radiaatori kõrval arvuti taga istudes tuleks sellele mõttele mingi karkass luua, et siis vabadel hetkedel ka luudele liha ümber kirjutama hakata. Praktikat pole kaua olnud, kuid ega seda mujalt ei tule kui kirjutamisest. Ja olenevalt enda tujudest oleks siis võimalus juba kahte asja kirjutada - kas teed üles või alla, vahet pole.

Ja jura on ikkagi sellest, et kui ma lõpuks hakkan kirjutama kirjutamisest, siis on ideedega ikkagi väga jama seis. Tähelepanek pärineb umbes seitsme aasta tagusest ajast.

teisipäev, 29, september 2009

just like that

*
today
tonight
nowadays

same weather
same faces
same place

not thinking
not feeling
not living nor dying

on the ground
just lying
just being
like a stone or a tree

forgotten
ages ago

so easy

so hard

it's nothing I wanted to be

pühapäev, 27, september 2009

Õhtul, kahekesi, teki pehme serva alt piiludes

Ahi oli juba soojaks köetud. Toanurgast õhkus sooja ja pisike tüdruk lesis ringutades oma väikeses voodis, kaaslasteks lugematu arv pehmeid mänguloomi, kes olid oma päevased jutud juba lõpetanud ning tihedalt üksteise vastu surutuna nüüd oma und ootasid. Tüdruk silitas neist üht, kallistas teist, sosistas midagi kolmandale. Heitis siis pilgu vastasseinas põrandal olevale traadist puurile ja lehvitas.

"Head ööd, Lilli!"

Jänes, veel väike ja nooreke, vastu ei lehvitanud, vaid nosis edasi suure porgandi kallal. Tüdruk vaatas teda pikalt, ise samal ajal kuulatades, mis toimub teistes tubades, kus ema häälte järgi võttes taldrikuid pesi. Ikka veel, kortsutas väike tüdruk korraks kulme ja pigistas silmad kinni. Tekk oli täiesti kurgu alla tõmmatud, soe puges ka pidžaama alla, aga und veel ei tulnud.

"Emme!" hüüdis ta uuesti silmi avades. Vesi köögis keerati kinni.

"Jah, Ellen?"

"Ma tahan juttu."

"Kohe tulen. Ma kuivatan nõud ära ja siis loen sulle jutu."

Tüdruk mõtles hetke, siis raputas ta pead. "Ma ei taha täna raamatujuttu. Ma tean neid kõiki. Ma tahan midagi muud."

Sammud, siis nägi Ellen, kuidas ema toauksele ilmus, juuksed nagu ikka õhtuti kuklale krunni keeratud, käes rätik koos tüdruku lemmikkruusiga, mille ema talle hiljuti ostnud oli. Ema naeratas - seda kõige armsamat naeratust maailmast, mida oskas ainult tema emme. Ellen naeratas vastu ja käe teki alt välja pistnud, lehvitas kiirelt.

"Hmm. Jälle koos loomaaiaga voodis." See ei olnud noomitus, mis emme huultelt tuli, pigem lihtsalt tõdemus, mõistis tüdruk ja noogutas. "Mis lugu sa siis tahad?"

Ellen mõtles. Pikalt ja pingsalt nagu alati. Viieaastase tüdrukutirtsu kohta mõtles ta alati väga hoolikalt ja põhjalikult, teadis Ellen. Seda oli ta kuulnud, kui emme oli seda ühe oma hea sõbrannaga, tädi Annikaga, arutanud, kui tema oli koos Hedliniga mänginud. Nüüd ta mõtles veelgi pingsamalt, proovides sinnajuurde väga asjalikku nägu teha.

"Ma arvan, et ma tahan mingit teistmoodi, päris lugu," ütles Ellen lõpuks. Ema vaatas talle otsa, kissitas siis korraks silmi. Nii nagu ta alati tegi, kui talle mingi hea mõte tuli. Ellen oli sellest aru saanud, sest emme kissitavad silmad naeratasid siis alati. Teinekord, kui tüdruk oli lihtsalt jonnitujus, siis ema kissitas ka silmi, aga noil kordadel naeratust neis kissitustes ei olnud. Siis oli seal kurbus. See Ellenile ei meeldinud, see tegi ka tema kurvaks ning seepärast püüdis ta aina vähem ja vähem jonnida.

"Päris lood ei ole unejutuks need kõige paremad," arvas ema, kes oli nüüd rätiku ja taldriku riiulile asetanud ning Elleni juurde voodiservale tulnud, "aga ma vist tean ühte lugu, mis on peaaegu nagu päris." Ema heitis oma tütre kõrvale tekile külili, vaatas Ellenile otsa ja lükkas sõrmedega ära tüdruku silmile langenud heleda juuksetuka.

"Räägi."

"Hea küll," vastas ema ja mõtles hetke enne alustamist. "Elas kord üks väike Tüdruk, kes kasvas üles ühes väikeses külas. Ta elas väga palju oma vanaisa ja vanaema juures, kes talle väga-väga meeldisid. Sellele Tüdrukule meeldis väga väljas koos sõpradega mängida ja vallatusi teha, kuid mõnikord meeldis talle ka raamatuid lugeda. Tema vanaisal oli väga palju raamatuid ning seepärast oli Tüdrukul ka palju lugemist.

Ja ühest pisikesest raamatust leidis see Tüdruk ilusa loo ühest suvest ja poisist ja tüdrukust ning see lugu hakkas talle nii väga meeldima, et ta tahtis ise sinna juttu sisse minna. Igal õhtul enne magamajäämist mõtles ta sellele jutule, igal hommikul hommikul ärgates mõtles ta sellele saarele, kus selle jutu tegevus käis.

Sellest loetud jutust leidis see Tüdruk omale Unistuse. Ta rääkis oma Unistusest oma vanavanematele ja oma emale, aga miskipärast ei saanud need Tüdruku Unistusest hästi aru. Vanaema vaatas Tüdrukut heldinud pilgul ja paitas tema pead, vanaisa silmades oli Tüdruku unistust kuulates palju mõtlikkust, aga ema silmis oli kurbust, mida Tüdruku ema hästi varjata ei osanud. Tüdruk vaatas neid kalleid inimesi ja kuigi talle midagi ei öeldud, sai ta nende pilkude mõttest aru.

On unistusi, mis ei täitu iialgi, ja see mõte tegi Tüdruku hästi kurvaks."

"Miks unistused ei täitu?" küsis Ellen emale tõsiselt otsa vaadates. Ema silitas tütre pead ja vaikne ohe tuli tema huultelt. "Kõike ei saa, mida sa tahad, jah?" küsis tüdruk järsku. Seda oli talle õpetatud siis, kui ta oli poodides käies igat mänguasja omale tahtnud. Ema naeratas ja noogutas.

"Ka see Tüdruk sai aru, et elus ei saa kõike, mida sa tahad, kuid ometi oli tema Unistus nii suur ja ilus, et see tundus talle võimatuna, et just see Unistus ei täitu."

"Mis unistus see oli?" küsis Ellen. "Kas see täitus?"

Ema tema kõrval oli tasa, vaatas talle otsa, kuid tema silmad olid kaugel. Kaugel ja kurvad. Vaid paar korda oli Ellen oma emme silmis sellist kurbust näinud ja tüdruk tundis, kuidas üks soov tema sisse tekkis. Ta puges emale lähemale ja kallistas teda tugevalt, tugevalt. Pikalt olid ema ja tütar sõnatult teineteise kaisus, siis hakkas ema taas rääkima.

"See Tüdruk kasvas suureks, aastad läksid, ja pidevalt otsis ta oma Unistust. Ta nägi igal pool võimalusi selle Unistuse täitumiseks, aga kui ta neile võimalustele lähemale astus, siis kadusid need kui habras udu hommikuses päikesepaistes. Tüdruk lõpetas kooli, läks tööle ja elu läks niimoodi, et järjest harvemini mõtles see Tüdruk oma Unistusele. Ta oli elus saavutanud kõik muu, mida ta kunagi tahtnud oli, ja ajapikku hakkas ta isegi uskuma seda, et päris kõike, mida sa soovid, ei olegi võimalik saada.

Tüdrukule endale sündis juba tütar, kes tegi ta maailma õnnelikumaks inimeseks ja lõpuks talle tundus, et miski ei saa enam paremaks minna. Ta oli oma Unistuse juba peaaegu unustanud. Väga harva, kui tal õhtuti voodis lebades pikalt und ei tulnud, talle meenus veel see Unistus kui roosa, kauge pilveke mälestusena kaugest lapsepõlvest, ja selle Unistuse mõte pani teda alati naeratama. Naeratama, aga natuke nukralt, sest nii, nii väga oli ta lapsena selle Unistuse täitumist soovinud. Nüüd oli tal olemas aga kõik muu ja Tüdruk oli sellega rahul. Unistuse täitumise soovimine näis olevat juba ülekohtune.

Ja ühel hommikul, kui Tüdruk jälle tööle läks, arvas ta päevast tulevat täiesti tavalise tööpäeva. Ta istus oma laua taga, kirjutas oma tööasju ja mõtles oma töömõtteid. Kõik oligi väga tavaline, kui avanes tema töökoha uks ja sisse astus üks inimene, keda Tüdruk kunagi varem näinud ei olnud.

See oli Poiss, seljas triibuline lühikeste varrukatega särk. Ta vaatas seal ruumis ringi, vaatas korraks ka Tüdruku poole, otse Tüdrukule silma ja kadus siis ühe vaheseina taha. Tüdruk vaatas samasse kohta, kus see Poiss just seisnud oli ja ei uskunud nähtut.

Natuke hiljem sai ta teada, et see Poiss on tema töökaaslane ja ei läinud mööda palju aega, kui nad esimest korda Poisiga rääkisid. Tüdrukul oli tööga väike probleem tekkinud ja Poiss tuli talle appi seda lahendama. Nad rääkisid tööasjadest ja järsku ütles see Poiss need sõnad.

"Usu, Tüdruk. Usu, siis on kõik võimalik."

See oli öeldud küll töö kohta, kuid Poisi hääles oli midagi erilist. Midagi sellist, millest Tüdruk küll kohe aru ei saanud, kuid hiljem selle peale mõeldes sai ta aru, et see Poiss elabki niimoodi. Ta usub ja see usk aitab ellu viia kõik, mida ta tahab.

Ja jälle, üle väga pika aja mõtles tüdruk oma Unistusele. Ja kui päevi hiljem ta oma Unistusest sellele Poisile rääkis, siis Poiss vaid naeratas vastuseks.

"See on ilus Unistus. Kõige erilisem, mida ma kunagi kuulnud olen," ütles Poiss ja võttis Tüdruku käest kinni.

"Aga see ei..." tahtis Tüdruk öelda, aga Poiss pani sõrme tema huultele.

"Kõik on võimalik, kui seda piisavalt palju tahta ja sellesse uskuda. Kunagi ei ole soovid liiga suured, Tüdruk, tavaliselt on usk nende võimalikkusesse liiga väike. Sinu Unistus on väga ilus ja hea ja ma usun, et sinu Unistus läheb täide."

"Aga see on juba võimatu!"

Poiss muutus seepeale tõsiseks, võttis Tüdruku ümbert kinni ja suudles teda õrnalt nende sügiseselt värviliste vahtrate all.

"Kas tõesti?" küsis ta minuteid hiljem.

Tüdruk raputas pead.

Tema Unistus oli täitunud."

Ellen vaatas emale otsa ja ema vaatas talle. Nüüd oli kurbus ema silmadest kadunud. Selle asemel oli seal see tuttav, rõõmus, õnnelik sädemeke, mida ta viimasel ajal nii tihti, peaaegu kogu aeg, oli oma ema silmades näinud.

"Aga mis unistus see tüdrukul oli?" küsis ta vaikselt. Ema silmitses oma tütart.

"See Tüdruk tahtis tõeliselt armastada ja olla tõeliselt armastatud ning lõpuks tema Unistus täitus. Ta ootas seda nii kaua ja kui ta oli juba lootuse ja usu unistustesse kaotanud, leidis ta selle taas tänu sellele Poisile. Poiss õpetas talle seda kõige tähtsamat, et unistama peab ja unistama peab suurelt ning kui sa väga-väga usud oma unistustesse, siis saavad need ka täituda."

"Kas tegelikult ka?"

"Jah, tegelikult ka. Aga nüüd, Ellen, magama. Hommikul on vaja vara lasteaeda minna. Head ööd sulle, kallis." Ema kallistas tütart tugevalt ja pani talle teki uuesti lõua alla.

"Head ööd, emme! Ma armastan sind!" ütles Ellen vaikselt.

"Mina armastan sind, Ellen!"

Hommikul laua taga einet süües vaatas Ellen pikalt oma ema. Ta oli veel kaua enne uinumist ema räägitud loole mõelnud ja paar küsimust oli talle pähe tulnud, mis nüüd nii kangesti väljapääsu otsisid. Lõpuks ei suutnud ta enam vaikida.

"Emme?"

Ema vaatas talle üle laua otsa ja pani kohvikruusi lauale. "Jah, Ellen?"

"Kas see lugu oli päris? Kes see tüdruk oli? Kas sina, emme?"

Kaua püsisid ema silmad tütre omadel, taaskord vaadates tütart ja samaaegselt ka seda tajumatut kaugust mõtterägastikus, kuhu tütre silmad veel ei küündinud, aga kuhu Elleni intuitsioon nii tihti pärale jõudis. Siis ema noogutas.

"Jah, see olin mina."

"Ma teadsin seda," naeratas tüdruk. Siis tõmbus ta veel korra tõsiseks. "Aga see poiss? Kes see poiss on?"

Hetk vaikust. "Ma arvan, et sa tead ka seda."

Ellen mõtles. Vaatas emale otsa ja heitis siis pilgu sellele triibulisele särgile, mis emal nii tihti öösiti ja hommikuti seljas on.

Siis ta noogutas.