laupäev, 11. veebruar 2017

PL

Ma võin olla messed up, vahepeal täiesti segane, aga see ei muuda asjaolu, et teinekord võib ka minul õigus olla. Jah - ka mina eksin ja teinekord suurelt, aga panna seda kõike üldiselt märgistavaks sildiks on natukene ebaõiglane.

Esilekerkivate probleemide puhul on mulle saanud tavaks, et tahan selle kohe ära lahendada, kui selleks vähegi võimalust on. Vähemalt võimalikest lahendustest peab mõtlema, sest kui lahenduste leidmistele üldse mitte mõelda ja kaevuda sügavale maa alla kõigi elu poolt ette veeretatud raskuste eest peitu, siis jäävadki need lahendused tulemata - täna,  homme, järgmine kuu või viie aasta pärast.

Probleemid ei kao, kui neid ignoreerida. Probleemid ei lahene iseenesest - alati on vaja mingeid tõukeid nende lahenduste tekkimiseks.

Kummaline.


Ja siin ma istun olukorras, kus lahenduste väljamõtlemine tekitab aina uusi ja uusi probleeme. Lahendusi on aga vaja, sest elus on asju, millest ei loobuta.

Mitte kõik ei ole seda väärt. Valdav osa elus sisalduvast on selline, mille kaotus ei muuda suurt midagi ja toob endaga kaasa vaid väikese ümberharjumisperioodi. Oli, siis oli...

Aga on neid osiseid elus, millest loobumine on ilmvõimatu ilma suuremate isiklike krahhideta.

Aga kui mingil hetkel seisnebki kogu probleem selles, et pead kaotama ühe sellise, kui oled valiku ees, et kas kaotad ühe või teise?

Kui on oht kaotada üht, siis tuleb teha kõik võimalik selleks, et seda ühte mitte kaotada.

Sattudes aga valiku ette, on olukord tegelikust keerulisem. Siiski on alati võimalus, et kaks esmapilgul teineteist välistavat olukorda saavad ikkagi samas ajas ja ruumis eksisteerida. Tuleb selleks vaid tööd teha, vaadata probleemidele sügavalt silma ja - tööd tuleb probleemidega tegeleda.

Muidu need ei kaogi. Probleemid jäävad, olukorrad muutuvad ja tähtsad asjad kaovad.

Kahjuks...

esmaspäev, 5. september 2016

Õhtu ilma vihmata; Rock Hotel "Kõik on täpselt nii kui peab"

Viimaste õhtute jalutamised on toimunud vihmas, kergelt juba sügise järgi lõhnavas, kuid siiski soojas vihmas. Ei - ma pole tahtnud vihmas jalutada, ent siiski oli kuidagi kummaliselt mõnus tunne tulla tagasi koju vettinuna, panna riided viimseni rõdule kuivama ja ise kuiva, sooja bleedi sisse suitsu tegema pugeda. Lihtsalt mõnus ja oma...

Vihma täna ei sadanud. Kuidagi teine tunne oli. Imelik. Midagi oli justkui puudu. Midagi oli kadunud sellest tavalisest rütmist.

Jalad olid lähimale ristmikule jõudes kuivad, foorituled paistsid selgesti ilma, et vesi mööda nägu alla voolates pilku hägustaks. Harjumuslikult sügavale põuetaskusse peidetud suitsupakk võinuks vabalt ka peos olla koos tikkudega. Igav. Mõned sammud veel edasi ja tuju oli läinud.

Pöörasin tagasi, tujutult lonkisin kodu poole. Miski oli kindlasti puudu.

Enne puudevahelisele rajale pööramist toetasin selja vastu keset kõnniteed kasvavat männipuud, mille mu pisipoja oli endale jalgrattasõitu õppides võtnud tähiseks, kus lõppeb lubatud sõidukaugus. Toetasin selja vastu puud ja pöörasin pilgu taevasse.

Tähed. Ilusad tähed. Tähti olen ma imetlenud juba väga kaua: vaadanud neid lapsena selili maas kodumaja kõrval lebades, sõpradega läbi teleskoobi astronoomia algteadmisi omandades, üksinda kodust paari tuhande kilomeetri kaugusel lootuses leida tuge, armastatu embuses jõevulina saatel, tema pea puhkamas mu rinnal, ning, jah, isegi nüüd, siin pealinnas olen teinekord pilgu taevasse pööranud, et leida vanu tuttavaid.

Aga täna otsisin ma midagi muud. Otsisin pilvi ja paar pilveräbalat isegi venisid laisalt üle taevalaotuse. Otsisin vihma. Seisin seal puu all ja ootasin vihma, ootasin imet...

Vihma ei tulnud. Imet ei sündinud.

Riided jäid kuivaks, bleedi sisse pugemine unistuseks.

“Go home. You cannot do anything. You cannot change everything.”

Jah, ma vahel räägin endaga inglise keeles - vist harjumust elamisest Suurbritannias.

“Mine koju. Sa ei saa midagi teha. Sa ei saa kõike muuta.”

Läksingi. Poolik sigaret lendas laias kaares kuhugi puude vahele. Ma tavaliselt nii ei tee...

Praegu rõdul teed juues ja uut sigaretti suitsetades mõtlen, et millest küll nii. Kas ma tõesti olen muutunud taimeks, mis vajab vihma selleks, et elada? Et tunda ennast elusana?

Tobu olen. Nii loll mõte. Täiesti ajuvaba. Mis kuradi taim ma olen?!

Aga ikkagi...

Seal männipuu all seistes ja endale neid kolme lauset öeldes juhtus midagi muud.

Ma kaotasin usu.

Ja seda pole minuga kunagi juhtunud.

pühapäev, 4. september 2016

Muutustest; Haim "Falling" (2013)

Jah, laupäeva öösel pool neli ei ole tõesti midagi targemat teha, kui lülitada arvuti tööle, muusika käima ja hakata kirjutama. Aga noh - asi seegi. Parem kui unetult voodis rähelda ja mõelda mõtteid, mida ei taha mõelda isegi päevavalges.

Plaanid tulevikuks, plaanid järgmiseks nädalaks, ideed, mida peaks tegema ja ideed, mida mingil tingimusel ei tohi teha. Viskan silmanurgast pilgu suurele kaustikukuhjale ja raputan veelkord pead. Ei, ei tohi. Kindlasti mitte.

Aga ööd on ilusad... Isegi siis, kui vihma sajab, rõdu äärele toetudes juuksed märjaks saavad. Tänavalaternate kohal on must, must taevas.

***

Floating back to my sweet,
little diomond cell
where combined are my personal
heaven and hell.

***

Sellised vaiksed ja väsinud mõtted :) Püüan uuesti magama jääda...

kolmapäev, 31. august 2016

31. august 2016 - Suve lõpp ja Bon Jovi

Miljon aastat pole kirjutanud ja kuna täna õhtul toimub selle suve ametlik lõpuüritus, milleni on veel paar tunnikest aega, siis mõtlesin, et õhtut oodates võiks ju meenutada seda, mis tunne on kirjutada midagi pikemat, kui reklaamlause Facebooki või menüüuuendus Merlot'sse.

Tunded on segased - rõõm, nukrus, närvilisus, ootusärevus, lootus ja purunenud lootus samaaegselt. Ilus päikeseline ilm annab kehale sooja, rõõmsad naeratused, millega lõunaseid tervitusi jagati, soojendasid hinge, ent ometi... Ei ole head ilma halvata ja täpselt selline ongi see elu, milles tegelikult me kõik igapäevaselt elame.

#familyMerlot


Kindlasti üks selle suve märksõnadest, mis seotud väikese baar-piljardisaal-restoran Merlot'ga. Jah - nagu panete tähele, siis kasutan Merlot puhul hääldust 'merloo', sest pean seda õigeks ning sellest johtuvalt ka käänan seda sõna. Ja me oleme merloolased, mitte merlotlased, kes käivad istumas Merlot's ('merloos'), mitte Merlotis. Sorry, sõbrad ja pereliikmed, aga kusagil mu hingesügavustes on veel alles kübeke filoloogi, kelle kõrvus sellised eksimused kriipivat valu tekitavad.

Merlot'le sai alguses natuke reklaamitöid tehtud, siis sain sinna kuidagi baari tööle, edasi administreerima ning lõpuks sai seal osaleda kõiges - koristamisest kokkamise ja grillimiseni. Äge aeg oli!

Meenutasin kunagi kogemusi administraatorina Oasises ja giidi-reisisaatja tööd Bulgaarias ning neid kaht kogemust ühendades hakkas Merlot'sse tekkima püsiv seltskond, klientuur, kes hakkas tavapärasest tihedamini omavahel läbi saama. Ja mingi vestluse käigus kerkis õhku sõna 'perekond'. Ja nüüd meil ongi oma suur perekond Merlot, kes on teineteisega seotud, kellest - nagu vahel tundub - paljud on üksteisega nii harjunud, et enam nagu ei oskagi ilma...

Kindel ei - me ei ole sõbrad. Meil ei ole ei lähedalt ega kaugelt vaadates midagi ühist - ainult Merlot, meie kodu. Meenub öö, kui käisime neljakesi tunnike peale Merlot sulgemist Osmanis söömas. Neli erinevas vanuses meest, kõik täiesti erineva riietus- ja käitumismaneeriga, erinevad rahvused - aga ometi oli meil midagi, mis meid sidus. Meie peretunne, mis tekkinud üürikese kuu ajaga.

Meil on seal mehi ja naisi, vanuses 16 kuni 70, eestlased, venelased, ukrainlased, grusiinid, aserbaidžaanid, pool leedukat :), hindid ja peaaegu ka kaks inglast, kõik erineva mineviku ja professionaalse taustaga - autojuhtidest insenerideni, kes töötanud süvakosmose radaritega. Täiesti, täiesti erinevad inimesed, ent kes pereringis moodustavad väga kummalisel moel terviku.

Ja täna on see õhtu, kus jagame välja nimelised perekaardid, millega edaspidi on kodus, restoranis Merlot, kõik tellimused -20% :)

Vot sellised :D

Suvi


Suve nagu ei olnudki. Siiski - oli vaimustavalt vapustav Jaanipäev ja jaanituli koos Oskari ja maailma parima seltskonnaga. Kummardus osalistele ja suured-suured tänud!!! I love you all!

Samas Merlot pärast sai sellest ka üle väga pika aja esimene suvi, kus ma kordagi ujuma ei jõudnud. Millest on kahju! Vahel isegi 20tunnised tööpäevad ja nõnda mitu nädalat järjest võtsid kogu vaba aja.

Seiklused, juhtumused, millest näiteks üks viis politseisse, teine EMOsse jne...

Ei saa öelda, et et oli igav suvi, sest emotsioone oli meeletult, aga geograafiliselt võttes jäi tegelikult kõik paari kolme kilomeetrise raadiusega ringi, mille keskmes oli ikka ja alati Merlot.

Ise


Ise kohta ei oskagi täna enam midagi öelda. Lisaks rõõmule tõi Merlot ka mitmeid isiklikke ja tööalaseid pettumusi. Nii endas kui teistes. Jääb vahel arusaamatuks, miks küsitakse küsimusi, kui ei taheta vastuseid kuulata samas, kui nendest vastusest sõltub tegelikult kogu hea läbisaamine.

Aga rõõmu oli rohkem. See on peamine. Jälle sai üks asi õigesti valmis tehtud ja see on hea tunne. Enda jaoks. Oma ego jaoks. Loodetavasti ka kõikide osaliste jaoks.

Aitäh Teile kõigile, kes te mu suves osalesite!

reede, 25. märts 2016

Mis minust saanud on?

Mis on blogimise ehk siis päevikupidamise üks suurimaid plusse, on see, et sa saad vaadata tagasi enda elule. Võib-olla ma ei ole kõige kauem sel alal tegutsenud kirjutaja, aga mul on siiski mingi minevik, mida mäletada.

Ja ka minevik, mille olin unustanud. Minu jaoks on viimastel aastatel sarkasm ja satiir olnud ülimad: ma pole sageli mõelnud sellele, kust see kõik pärit on. Ning tänasel öösel saabus killuke selgust - ma leidsin taas kommentaari (minu blogis siiani üleval), mis pani mind asju ümber mõtlema.

Minu postituse alla kirjutati kunagi selline asi (inimese poolt, kellega olin selleks hetkeks 4 aastat suhelnud):
"Võiks siia vabalt kirjuta, et olen üsna kade, kui paljude huvitavate inimestega sa oled selle aja jooksul tuttavaks saanud. Aga ei. Mul on hea meel, et sul õnnestus saada Bulgaarias reisisaatja töökoht. Sinus on liiga palju positiivsust ja heatahtlikkust, kui sa vähegi soovid seda teistele välja näidata (loe: näitad seda enamik ajast välja). Tule siis ikka kodumaale ka, me vajame sinusuguseid rõõmsameelseid inimesi ;). Ole tugev!"

Kas ma tõesti olin selline, kelle peale vaadati kui rõõmsameelse peale alt üles?  Minu viimaste aastate kirjed on olnud pigem sarkastilised-satiirilised ja sedagi vaid avalikkuse ees...

Tänane küsimus: kuhu on kadunud see rõõmsameelsus elu üle, oskus nautida seda hetke, milles sa elad?

neljapäev, 24. märts 2016

Ärkamine rumalusest... Taaskord... Kisub vist igavaks juba

Ühe loengu vaatamine kaks õhtut tagasi ning kaks lugemist täna hommikul tõid mind lõpuks tagasi siia blogisse, et üle pika aja midagi kirja panna. Loeng ei ole oluline tänase kirjutise teemas, kuid loetu küll.

Kontrollisin üle miljoni aasta oma postkasti ja sealt oli lugemissoovitus kanalist, mille olin kunagi tellinud. Autoriks David Hopkins ja artikkel How a TV Sitcom Triggered the Downfall of Western Civilization. Ja tõesti, see pani natukene kaasa mõtlema. Toon ühe lõigu sealt ka siia.
You may see it as a comedy, but I cannot laugh with you. To me, Friends signals a harsh embrace of anti-intellectualism in America, where a gifted and intelligent man is persecuted by his idiot compatriots. And even if you see it from my point of view, it doesn’t matter. The constant barrage of laughter from the live studio audience will remind us that our own reactions are unnecessary, redundant.
The theme song itself is filled with foreboding, telling us that life is inherently deceptive, career pursuits are laughable, poverty is right around the corner, and oh yeah, your love life’s D.O.A. But you will always have the company of idiots. They will be there for you.
Don’t I feel better?
Selle nurga alt vaadatuna ei - ma ei tunne ennast paremini. Kohe üldse mitte.

Jätkasin postkasti ja järgmiselt tellitud jälgitavalt kanalilt/blogijalt oli uus postitus. Vastused mingile 12 küsimusele. Lugesin-lugesin, kuni tuli see (ma ei anna blogija nime, sest see pole antud kontekstis oluline).

Minu murekoht täna ei tekkinudki sellest, et mu esimene reaktsioon oli WTF?! Mure tekkis teisest reaktsioonist, et äkki ma ise olen rumal ja peaksin guugeldama. Ja et ma tegingi seda. Õnneks mu WTF?!-reaktsiooniks oli põhjust, sest mul oli õigus.

Miks ma olen hakanud kahtlema enda teadmistes, mis on kunagi olnud nii kindlad, et söandasin isegi mälumängudel osaleda? Ehk seepärast, et see tänapäevane pealiskaudne meedia (nii tavaline kui sotsiaalne) on enam-vähem ainsad kohad, kust ma enda infot viimasel ajal ammutanud olen.
So, how do we retain our sanity in a dumb, dumb world? I wouldn’t be a good teacher if I didn’t come prepared with a few ideas.
No. 1: read a fucking book.
Ma olen neid fucking raamatuid lugenud väga palju ja neist raamatute lugemisest tuli mulle ka see WTF?! reaktsioon, sest periskoope kasutatakse merenduses ning sõjanduses, mitte mingis kuradi observatooriumis. Mida need teadlased sellega vaataksid? Kuu tagumist poolt???

Ja hoolimata kõigist neist loetud raamatutest ma kahtlesin endas, sest blogija, keda olen teinekord lugenud vaid ajaviiteks ning meelelahutuseks, kirjutas nii. Kas tõesti on kõikvõimaliku informatsiooni vastuvõtmine muutnud minu kriitikameelt nõnda palju, et kui varem filtreerisin sissetulevat informatsiooni läbi faktiliste teadmiste, mida olin elu jooksul kogunud, siis nüüdseks olen selle informatsiooniga hakanud filtreerima enda faktilisi teadmisi? Isegi, kui see infokilluke tuleb ajaviiteblogist. Midagi on mööda...

Sellel samal pildil on veel paar huviäratavat asja. Just enne periskoobi-ämbrit räägiti soovist raamat välja anda. Millest? Observatooriumite uuest varustusest?

Ma ei ole õel - ma olen lihtsalt sarkastiline.

Naljakas lugu kopituna Facebooki staatusest? Huvitav, kas siis terves Facebooki tutvusringkonnas polnud kedagi, kes oleks osanud viidata faktilisele eksimusele? Kui nii, siis kurb. Ja kui juhitigi, siis sellise staatuse (ehk siis oma rumaluse) edasireklaamimine naljaka loo sildi all on veelgi kurvem. Ning mõttekoht - ehk see välismaa tuttav ei naernudki selle üle, et ta "äpist" mööda rääkis. Ehk naerdi hoopis seda, et räägiti järjekordse tibiga, kes keerulise sõnaga kokku puutudes üritab endast targemat muljet jätta?

Neetud! Rumalus ei ole reklaamimiseks!

Ma saan aru, et tegu on natuke erialase sõnaga, aga siis tulekski esitada täpsustav küsimus "Mis see on?", mitte lahmida. Küsimusi esitamata ei ole võimalik targemaks saada.

Just seepärast ma julgustangi enda poega alati küsima küsimusi "Miks?" ja "Kuidas?". Jah, neile tuhandetele küsimustele vastamine on teinekord tüütu, aga ma tunnen, et see on minu kohus. Vähemalt seni, kuni ta oskab ise piisavalt palju lugeda, et neid vastuseid juba ise otsida. Ja vastama pean õigesti, sest muidu poleks asjal mõtet. Ning jah - isegi mu varsti neljaseks saav poeg on esitanud mulle küsimusi, millele mina pole osanud neil hetkedel vastata. Nii lihtne olnuks tollal lahmida (nagu tegi seda eelmainitet blogija) ja järgmise küsimuse juurde liikuda. Ei. Selle asemel ma ütlen talle ausalt, et ma ei tea seda praegu, aga ma uurin sulle selle vastuse välja.

Näide: esimest korda uue rongiga sõites (Oskar ei olnud kolmenegi siis) küsis poeg, kus rongi mootor on. NII LIHTNE olnuks viibata kuhugi ja öelda, et näe, poja, seal. Oskar oleks vastusega rahul olnud. Tegelikult jäin aga vastuse võlgu, kasutasin kodus internetti ja järgmine kord pojaga koos olles ja rongi nähes osutasin talle täpselt selle koha ära. Tema ütles: "Ahah."

Ehk tähtsusetu fakt tema jaoks terve ülejäänu elu jooksul, aga vähemalt parem kui olukord, kus ta ehk kunagi pidanuks kellegi küsimusele vastama minu poolt huupi ja võimalik, et valesti vastatud vastusega ja kõrvalseisja oleks mõelnud: "Damned, you are stupid!"

Huh... Liiga pikk tekst üle pika aja kirjutamise kohta.

Siiski tehaks tuua välja veel pisiasja selle blogiga või ehk rohkem selle küsitlusega seotud küsimustiku üle. Küsimustikud on tavaliselt selleks, et inimesi tundma õppida.
  1. Millised on su lemmikjalanõud? 
  2. Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik/rõve, aga sulle ikkagi maitseb?
  3. Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 
  4. Mis on su lemmiklõhn?
  5. Lemmikäpp?
  6. Kes on su lemmikyoutuber? 
Paar sellist oli veel, aga lihtsalt küsimus - mida kuradit need asjad peaksid sinu kui inimese kohta näitama? Kurb ongi see, et aina enam hinnatakse inimesi selliste pealiskaudsete asjade järgi. Alles see oli, kui vist "Märgatud: Tallinnas" lehel Facebookis keegi kurtis, et oli poes oma Galaxy 6 telefoni välja võtnud ning selja taga järjekorras seisnud tibinad olid omavahel kommenteerinud: "Iuu - see on nii 2015." Really?!

Kui maailm oleks see kuradi Elroni rong, kus me selliste inimestega koos sõidame, siis ausalt öeldes mina ei tahakski sellest rongist välja astuda - ma tahaks sellised inimesed rongist välja visata ja neist sellesama rongiga üle sõita. Praegu ma juba tean, kus selle rongi mootor asub ja usun, et vajadusel saaksin selgeks ka selle rongi liikumapanemise ning juhtimise.

Miks? Sest ma näen õppimise vajadust ja mul on tahtmist õppida.

PS Hoopis rohkem annaks inimese kohta infot küsimus, milline oli viimane raamata, mille ta läbi luges? Vastus minu kohta: kuigi olen muuhulgas läbi lugenud palju igasugust mõttetut jama, siis viimaseks raamatuks oli tõesti Michio Kaku "Physics of the Future: How Science Will Shape Human Destiny and Our Daily Lives by the Year 2100"

neljapäev, 17. detsember 2015

Inspirational

Millest ammutada inspiratsiooni, et produktiivselt toime tulla vajadusega midagi kirjutada nii, et see ei kajastuks vaid mu Facebooki seinal sarkasmist ja/või satiirist nõretavate märkustega. Kuigi sarkasm on kasulik nii endale kui teistele nagu näitavad viimased uuringud sarkasmi mõju kohta motivatsioonile, tundub praegu oma näoraamatu ajajoont kerides nagu oleks tegemist ääretult kibestunud inimesega. Oh ei! - kibestunud inimene tundun ma ehk vaid neile, kellele mul pole enam põhjust enda paremaid külgi näidata. Miks peakski? Kui keegi on ikka korraliku hunniku jama kokku keeranud, siis miks ma peaksin sellist käitumist kuidagi veel naeratusega hindama. Ma ei tee seda. Pealegi olen ka ise päris piisavas koguses jamasid korraldanud ja mõistan hästi, miks sellistel juhtudel minule ei naeratata. Palju õnne!


Lisatud video on üks neist lahedatest muusikapaladest, mis on viimasel ajal tujutõstmisel üsna oluliseks muutunud. Lihtsalt niivõrd hea! Ja kindlasti aitab see kaasa ka kirjutamisele juhul, kui inspiratsioon peaks järsku kaela sadama.

Inspireerivaks on kindlasti ka uskujate olemasolu. Ei, mitte selliste, kes silme all ilusat nägu teevad ja kes hetk hiljem, kui on juba minekule seatud, hakkavad su selga noaloopimise märklauana kasutama. Mõistmine, usaldamine ja nende sõnadega vastuolus käitumine on pannud mõtlema, et ehk ei ole neid inimesi üldse enda ellu tarvis. Kui seni olen sellist suhtumist rakendanud suht võõraste inimeste peal, siis ehk seekord peaks samasuguse valiku tegema ka lähemate sugulastega. Miks hoida alles neid, kes ei usu või ei taha uskuda; miks hoida neid, kes käsi raudus hoiavad? Lihtsalt mõttekilluke ühest vestlusest.

Millest ammutada inspiratsiooni? Hmm ... Päev Eestis blogi jaoks on materjali ja mõtteid ehk juba terve raamatu jagu, aga ajaliselt on sellega natuke halvasti. Nimelt on viimaste nädalate-kuude loetu hulgas üsna palju pehmelt öelda ajavaba teksti olnud (siinkohal palun vabandust, et üks mu kirjutis on avaldatud leheküljel Uued Uudised - toona tundus see mõistliku paigana). Aju- ja/või loogikavaba tekst on aga see, millele tahaks kohe vastulauseid esitada. Sorry - ma juba olen kord selline. Kahjuks nõuab aga vastulausete tegemine küllaltki palju eeltööd, sest kuigi isiklikele teadmistele toetudes saaks selle ruttu valmis, siis avalikult kirjutamine nõuab suhteliselt tihti just nende algtõdede, -teeside lahtiselgitamist, usaldusväärsete viidete leidmist jne. Aega aga praegusel hetkel veel nii palju ei ole.

@Muster on koht, kus...
Töö annab samuti inspiratsiooni. Eriti veel see töö, mis on valmis saadud ja mille eest raha kätte saadud. Üheks viimaseks asjaks võib välja tuua sisustussalong Muster kodulehe. Jah, sellesama Mustri, mille kohta ma mõnel korral olen siin blogis ka häid ja kiitvaid sõnu öelnud. (Linke ei too - kes viitsib, see otsib.)

Ja head tuttavad annavad inspiratsiooni. Te kõik teate, kes te olete, kellega ma siiani suhtlen ja kohtun... Tänud teile ja häid pühi!

pühapäev, 22. november 2015

Mineviku järelkajad

Mõnikord kohtud sa oma minevikuga. Seistes üle pikkade aastate paigas ja seltskonnas, mida arvasid olevat juba ammu kadunud, tulevad pähe küsimused, millest pole juba nõnda kaua aastaid mõelnud.
Et selline logo meid siis tervitamas...
Mõnda aega tagasi toimus klassikokkutulek. Et detailides täpne olla, siis selle klassi kokkutulek, kellega sai koos koolipinke nühitud esimesed 9,85 õppeaastat. Kohtumine praeguse Kadrina huvikeskuse ruumides, mis kurikuulsa nõuka-aja lõpul kandis hüpermoodsat tiitlit 'videosaal", tõi esialgsest kohmetusest hoolimata silme ette palju mälupilt möödunust. Mälupilte ja küsimusi.

Kindlasti on paljud kuulnud seda Urban Dictionary toetusel levima hakanud nalja: Klassikokkutulek - kohtumine, mille esimese 20 sekundi jooksul saad sa aru, miks sa pole neid inimesi viimased 20 aastat kohanud.

Päris kindlasti ei nõustu ma selle mõttega täielikult ja mul tegelikult hea meel, et otseselt sellist tunnet mul seal kogunemisel ka ei tekkinud. Pigem püüaksin selle mõtte parafraseerida:

Klassikokkutulek: kuigi esimese 20 sekundiga tundub, et näed põhjust, miks ei ole nende inimestega 20 aastat kohtunud, siis natukene aega ja mõned vestlused hiljem hakkad endalt küsima, miks sa ei ole nende inimestega 20 aastat suhelnud ja veelgi enam - miks sa juba koolis käies paljude inimestega ei suhelnud.

Ehk siis minu jaoks oligi klassikokkutulek pigem võimalus parandada kunagi ammu tehtud vigu ning mitte olla praeguses ajahetkes samasugune topski nagu ma olin seda teismelisena koolipinki nühkides.

Mul on tõsiselt hea meel, et kohtasin ja sain nüüd juttu vesta just selliste inimestega, keda ma koolis küll igapäevaselt nägin, aga kellega ma ehk kooliaastate jooksul ühtegi sõna ei vahetanud.
Ühed viimastest ellu-, alles- või peolejäänutest umbes kolme paiku öösel -
vanus võtab oma :) :P Tänud teile! And special thanks for Charlie! :D
Seega - üsna positiivsed elamused :)

Kui kohtumine ühe minevikuga on edukalt selja taha jäänud, siis olevikku järgi jõudnud minevikust tuleb jutt vist ka edaspidi. We'll see!

esmaspäev, 19. oktoober 2015

Lihtsalt kirjutamise pärast

Mõnikord on vaja kirjutada. Lugesin vahepeal päris palju paberile kirjutatud ning mõistsin, et kirjutamine on hea. Trükkimine mitte nii väga, aga aitab ka see.

Parafraseerides: sometimes, when things are falling apart, they may actually be falling into abyss.

Sellega tänase parafraseerimise osa lõpetame. Milleks pingutada, kui peast ei ole midagi asjalikku tulemas.

Jalutan pimedas ümber Neeruti järve, jalad otsimas rada neil pimedatel tõusudel ja langustel siis, kui silmad enam ei seleta. Usalda instinkte, usalda sisetunnet, kui muud tajud enam ei tööta. Eks see natuke keeruline ole, kui tead, et paar vale sammu võivad viia mitmekümne meetri pikkuse veeremiseni mööda võsastunud ja roikaid täis järsku mäekülge.

Pole hullu - on hullemaski olukorras olnud. Varsti tuleb see lõkkekoht ja varjualune, kus nii mõnigi kord on saanud käia lõket tegemas ja loodust nautimas. Enamjaolt üksi, teinekord ka mitte. Isegi Oskar-poiss on seal vinkusid lõkke kohal küpsetanud.

Praegu, mööda pimedust edasi rühkides käib peast läbi mõte, et võiks ka lõkke üles teha ja selle soojust nautida tolles jahedas, natuke niiskes sügisõhtus. Väike arutelu endaga. Ei. Üksinda lõket tehes peaks olema kaasas vähemalt paar õlut. Veelgi parem oleks pudel viina, sest üksi metsas olles ja mõtteid veeretades kalduvad esimesed mõtted ikka negatiivsed olema. Ja seda negatiivsust on õhtul hilja või täiesti öösel väga hea välja karjuda.

Seda soovitati mulle kunagi... Öeldi, et kui tahad aastate koormast lahti saada, siis mine metsa või mujale üksikusse kohta ja karju. Kõvasti, täiest hingest, hingetuks. See pidavat aitama. Teinekord aitabki.

Viina juues tuleb karjumine kergemalt.

Täna ei saa viina juua. Homme vaja vara tööasju ajama minna ja kuigi pohmellis on varemgi olulistele kohtumistele mindud ning need kohtumised on isegi edukalt läinud, ei olnud Kadrinast kõndima hakates seda õiget tuju. Oli vaid tühjus, mis mõnikord on tugevam kui negatiivsus. Nii ka täna...

Pilt on ööst, aga illustratiivne. Enda tehtud küll, aga mitte Neerutis.

Aiman end lõkkekohast mööduvat. Edaspidi muutub teerada võõramaks - olen ümber järve terve tiiru teinud vaid mõned üksikud korras, needki päevavalges. Järsk langus, üksikul puujuures libastunud jalg paneb korraks tasakaalu otsima, kuid kukkumine jääb ära. Õnneks. Või kahjuks.

Miks kahjuks, imestan ma enda mõtte peale isegi. Siiski on vastus lihtsam, kui arvata võiks - kukkudes saaks haiget ja reaalne valu viiks tähelepanu mujale, eemale; reaalne valu oleks tunduvalt talutavam kui mingi ebamäärane, hinge- ja vaimukriipiv tühjus...

Aga jalad ja reaktsioonid ei lase kukkuda, ei lase probleemide eest lihtsamate lahendustega põgeneda.

Ruttame edasi. Rada muutub korraks pehmeks ja üks toss vajub vette. Tähed paistavad ülevalt puude latvade vahelt, kuid need ei valgusta teed. Külmetusoht? Hell knows - tempo on nii kiire, et küll see vesi tossus ka ruttu soojaks läheb.

Lirtsub.

Uus hääl öises vaikuses ei lase enam kõrvadel keskenduda ümbrusele. Kuigi loodus ei ole ohtlik enam ammu, urgitseb mingi ürgne hirmualgeke pimeda metsa ees ikka kusagil sisemuses, muutes tsivilisatsioonis mitte nii vajalikud tajud märksa teravamaks. Tunnen lõhnasid ja puuokste liikumisi ning kui see kuradi lirtsumine ei segaks praegu, siis on vahel kuulda ka seda, kuidas sügises langevad lehed vaikselt läbi okste langevad.

Äge...

Tean, et varsti tuleb ujumissild ja seal saa...

"F******!!! PER******!!!"

Röögatus tuleb üle huulte nii ootamatult, et ma isegi võpatan. Pinged ja mure ja vaev said välja.

Nüüd võib jälle rahulikumalt võtta.

Nüüd võib jälle koguma hakata.

esmaspäev, 31. august 2015

Jälle unenäguliselt: need filmid, ma ütlen!

Kunagi ma juba kirjutasin siin oma kummalistest unenägudest. Hmm... Kuna ma sellest õppust ei võtnud ja jätkasin igat liiki filmide vaatamist, siis järjest kummalistematena mu unenäod tunduvad.

Möödunud öösel oli vahepeal küll selline tunne, et tõusen lihtsalt üles, astun õue ja lasen omale kuuli pähe. Kuna ma seda aga ei teinud, siis jäin uuesti magama ja pidin seda asja edasi vaatama.

Nimelt olin oma kuradi teispoolses unemaailmas mingi teadlastegrupi liige, kus üks teadlane esitab küsimuse ja teised istuvad ümber laua ning püüavad läbi filosoofiliste arutluste jõuda vastusteni.

Hmm... Esialgu tundub huvitav, sest üks minu arvates intrigeerivamaid ulmefilme - The Man From Earth - on just sedamoodi üles ehitatud ning seal ajavad füüsik, ajaloolane, bioloog, teoloog ja psühholoog päris huvitavat juttu.

Kahjuks oli minu unenäos tõstatatud küsimus hoopis teisest mastist ja kui ma peaks kunagi selle kuradi briti teadlase üles leidma (ma olen ta nägu kusagil näinud), siis ma annan talle tõesti korraliku lõuahaagi. Jah - lihtsalt selle unenäo ja selles esitatud küsimuse eest, mistõttu pidin terve öö selleteemalist arutelu kuulama.

Kas zombied on võimelised rasestuma?

Jah - täpselt.

Et nagu - mida kuradit?!

Anyway - selle küsimuse esitaja argument oli selline, et kuna elavad surnud liiguvad, siis mingid elumahlad neil nagu oleks; samuti vajavad nad süüa, seega toimib ka mingisugune ainevahetus. Igatahes oli see professor või doktor täiesti sooda. Siiski oli küsimus piisavalt mõtlemistärgitav ning vestlus algas. Alloleval pildil olen välja toonud mõned küsimused, mis selle diskussiooni käigus tekkisid ja uskuge mind - vähimagi terve mõistuse olemasolul ei taha te neile küsimustele leitud vastuseid teada.
Mida teha, kui midagi pole teha? Mõtle mõttetutele asjadele :)
Igatahes sellise unenäo peale otsisin välja ammukadunud rahustid ja püüan end täna siiski välja puhata. Mitteunenägu on parem kui see jama...