Mis on blogimise ehk siis päevikupidamise üks suurimaid plusse, on see, et sa saad vaadata tagasi enda elule. Võib-olla ma ei ole kõige kauem sel alal tegutsenud kirjutaja, aga mul on siiski mingi minevik, mida mäletada.
Ja ka minevik, mille olin unustanud. Minu jaoks on viimastel aastatel sarkasm ja satiir olnud ülimad: ma pole sageli mõelnud sellele, kust see kõik pärit on. Ning tänasel öösel saabus killuke selgust - ma leidsin taas kommentaari (minu blogis siiani üleval), mis pani mind asju ümber mõtlema.
Minu postituse alla kirjutati kunagi selline asi (inimese poolt, kellega olin selleks hetkeks 4 aastat suhelnud):
"Võiks siia vabalt kirjuta, et olen üsna kade, kui paljude huvitavate inimestega sa oled selle aja jooksul tuttavaks saanud. Aga ei. Mul on hea meel, et sul õnnestus saada Bulgaarias reisisaatja töökoht. Sinus on liiga palju positiivsust ja heatahtlikkust, kui sa vähegi soovid seda teistele välja näidata (loe: näitad seda enamik ajast välja). Tule siis ikka kodumaale ka, me vajame sinusuguseid rõõmsameelseid inimesi ;). Ole tugev!"
Kas ma tõesti olin selline, kelle peale vaadati kui rõõmsameelse peale alt üles? Minu viimaste aastate kirjed on olnud pigem sarkastilised-satiirilised ja sedagi vaid avalikkuse ees...
Tänane küsimus: kuhu on kadunud see rõõmsameelsus elu üle, oskus nautida seda hetke, milles sa elad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar