Lumesajuses...

Viimaks hakkas jälle lund sadama. Mulle see meeldib, sest sula järel määrdunuks muutunud ümbrus vajaks ilusat ja puhast katet. Olgu seda lund palju on - minu arvates ei ole seda kunagi liiast. Võib-olla on sellise meeldivuse põhjuseks üks lapsepõlve lemmikraamatutest, mille kangelane Roald Amundsen enamuse oma elust lumes veetiski.

Eilsest ärajäänud klienditeeninduse teemast kasvas õhtu jooksul välja mõte kirjutada tänapäeva ettevõtlusest ja sellega seonduvalt ka klienditeenindusest väikene sarijutt. Kuna ma oma loomingulise kirjutamise ja ideedega olen hetkel natuke jännis, siis oleks hea alustada uusi proovimisi teemadel, millega ma iga päev kokku puutun. Tegelaskujudena mõtlesin kasutada Anderit, kes on varem tegutsenud küll hoopis teistsuguse temaatikaga lugudes, ent tema mõttemaailm ja põhimõtted  kattuvad suures osas minu omadega, kui käsitluse all on just eelmainitud teemad. Lisaks sellele on Anderi kasutamine lihtne just seepärast, et oma pikaaegse harjutamatusega kirjutamisel ei pea ma kohe lambist hakkama uut tegelast välja mõtlema. Loodetavasti õnnestub Anderi seekordne tagasitulek natuke pikemaks ajaks. Viimane kord, kui Anderit kasutasin, oli 2009 aasta veebruaris, kui minavormi kasutades kirjutasin suhteliselt ebaõnnestunud lühijutu "Tehing".

Miks aga selline teema? Puutudes ise kokku nende valdkondadega ja kogedes seda ka igas võimalikus kodust väljapoole jäävas situatsioonis, on mulle silma hakanud mõned valupunktid ja justnimelt neid ma tahakski lahti kirjeldada. Võib-olla on nägemus nende asjade valulikkusest vaid minu silmades, ent kes ütles, et kogu maailm peab asju nägema ühte moodi.

Kindlasti ei proovi ma oma looga teha mingit dokumentaali reaalsest kontori- ja ärielust, pigem looksin kogu tegevuse väljamõeldud olukordadele, aga seda kirjutades püüan säilitada paralleelid reaalsusega, et võimalikud lugejad neid olukordi ka elus ära tunneksid.

Miks aga üldse?

Esiteks tahan ma muidugi käe sisse kirjutada ka loominguliste tekstide kohalt, aga samas ka uuesti kirjutamisharjumuse tekitamiseks. Minu ajaveebi üksikud pidevad vaatlejad on võib-olla juba märganud, et selle aasta algusest olen ma kirjutada püüdnud üsna korrapäraselt. Võib-olla see vahepealne pikk paus ongi olnud hea mõtete kogumiseks, mida nüüd saaks siis lõpuks ka kirja panna.

Loodame...